Pühapäev, 5. oktoober 2008

Restul e tacere - Rest is silence

Rumeenia tänavune Oscari-saadetis "Parima Võõrkeelse Filmi" kategooria nominatsiooni kandidaadiks on justkui kättemaks eelmise aasta üldse ühe parima filmi "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva" akadeemiapoolsele mööda-vaatamisele. Kuidas nad said sellist viimaste aastate üht realistlikumat ja parimat filmi mitte hinnata nominatsiooni vääriliseks, kui see tegelikkuses oleks pidanud olema üks peapretendente võidule?! Eriti kui võrrelda suurema osa nende filmidega, mis lõpuks kandideerima pääsesid?!

Restul e tacere, ehk inglise keeles Rest in silence või siis eesti keeles Puhka vaikuses on lugu Rumeenia filmikunsti algusaastatest. Nimelt peamiselt pöörleb tegevus nende Iseseisvussõjast rääkiva, umbes 1910. aastal vändatud filmi ümber. Filmikunstis võhikumatele tehakse puust ja punaseks ette, kuidas filmiäri käis ja eks ta ju käib ka täna natuke ikka nii, kuigi mastaabid on erinevad. Kollanokk režissör ning suur ja võimas rahamees jagavad maid ja võimu. Asjasse segatakse ka kuningas ja kogu asi on pidevalt kuidagi ehku peal, et kas see film üldse sünnib ja kuidas ning milliste vahenditega. Teatri-inimeste usku filmile pöörata oli sellel ajal raske ning paljud ei aktsepteerinudki kuni lõpuni "liikuvaid varje seintel". Samas mõned auahned näitlejad said aru, et kui neid filmilindile ei jäädvustata, siis kaovad nad ajapikku unustuste hõlma.

Film üritab olla nii ajalooline draama kui ka farsiga flirtiv komöödia. Kuid lõppkokkuvõttes ei tööta kummalgi tasandil. Näitlejad on võltsid ning kogu film jätab sellise võltsi maigu suhu, nagu oleks kõik kuidagi üle paisutatatud ja üritatud teha midagi täpipealt stsenaariumi järgi, ilma kunstiliselt töötavate, realistlikumaks muutvate lahenduste ära kasutades. Ehk hädavajalikele kõrvalkalletele mitte järele andes. Kurb, sest tehniliselt on film perfektne. Kunstilise poolega pole raha kokku hoitud ja kuigi ma siin näitlejate töö pihuks ja põrmuks tegin, siis üks vanema generatsiooni Rumeenia näitlejanna Ioana Bulca, Rumeenia teatrilegendi Aristizza rollis teeb vapustavalt hea pisikese sutsaka.

Film hakkabki tegelikult elama alles umbes pärast tund ja nelikümmend viis minutit alguse segadust ja võltsi soperdamist. Ehk siis viimane pool tundi, kui on Rumeenia kultuurilise tausta ning kummalise näitlemisstiiliga harjunud ja sisulises mõttes saabub teadmine kui oluline see film on Rumeenia rahva jaoks, tekib ka mingisugunegi kaasaelamise tunne. Ühtlasi võib ehk anda andeks ka need sobimatud kunstilised liialdused nagu näiteks multifilmi vormi kasutamine sellise filmi keskel ja ülimalt võlts vihm ning lumi, mida filmis samuti kuidagi amatöörlikult on näidatud.

Hinnang: 2- (ei meeldinud see film kohe mitte. Oleksin hinnanud suisa ühega, kui oleksin oma kannatamisele alla andnud ning mitte pingutanud kuni lõpuni välja. Aga ilmselt kui ma oleksin rumeenlane, laulaks ma siinkohal hoopis teistsugust laulu. Ma ei julgeks seda filmi kellelegi teisele kui rumeenlasele soovitada...)

Kommentaare ei ole: