Laupäev, 9. juuni 2018

Loomad - Piip ja Tuut Teater


2 maailma parimat klouni on sedapuhku võtnud püstijalakomöödia žanri ja teinud sellest piibujatuuduliku naljapeo. Peo, millest loomulikult ei puudu ka pannkoogitornid jäätisega! :)

Tollel päiksepaistelisel pühapäeval oleks olnud niiiiii palju teha aias. Kui see oleks ükskõik millise teine teatri etendus, oleksin ilmselt loobunudki aiatööde kasuks... Aga ma teadsin, et Piip ja Tuut on ju kohal, kõigi oma klounimaailma kiirete siginate-saginate... ja kui nemad on kohal, siis pean seda ka mina olema!

Piibu ja Tuudu mängumajal on selline imeline aura, et kohe kui üle läve sisse astud, tunned, et oleksid nagu tulnud Pibule ja Tuudule koju külla. Piip võtab Sind seal tavaliselt juba enne etenduse algust vastu ja "teeb asja" ka mõne sõnaga... teda jagub kõikjale ja kõigi jaoks. Pärast aitas ka pannkoogitellimusi võtta vastu ja muidugi tegi ta seda temalikku huumorit kasutades. Eks need nende etendused ole ju tavaliselt natuke rohkem lastele (peale Cabaret Siberia ja Hamleti ja neist teine sobib tegelikult ka lastele), aga iga kord on seal ka palju täiskasvanuid, kes on tulnud vaatama ilma lasteta. Tegelikult see "Loomad" lavalugu on ka üks selliseid, mis on täiesti võrdväärselt kõikidele vanustele. Võib-olla isegi mõned naljad ainult täiskasvanutele, aga eks Haide ja Toomas oma klounininade tagant otsustavad ka publiku pealt, kas on vaja täiskasvanute naljad lapsikumaks muuta või mitte... mõnedes kohtades mõned võõramad sõnad lastele ka lahti seletada... Ja nad teevad seda nii, et täiskasvanute jaoks mõjub see kui üks lisa-naljakiht juurde, aga lastele loomulikult hoopis harivalt! Kuigi, kuigi - haritust saavad ka täiskasvanud... näiteks seda, et ilvesed ei näe punast värvi... seega soovitavad Piip ja Tuut, et tasub oma naise punane suusakostüüm selga panna metsa minnes! :)

Püstijalakomöödiale omaselt on anekdootlikud sketšid seotud üheks pikaks looks, mis on Piibul ja Tuudul isegi rohkem ja paremini seotud kui tavalised püstijalakomöödiad. Nende lood ei ole ka kõik nende enda kesksed, mis on tavaliselt üks püstijalakomöödiate tunnuseid. Kuid eks nad viskavad ka enda üle nalja, sest eks neil seal majas juhtub ju igasugust ning lapsed oma otsekohesuses ja maailmaavastuslikus huvis võivad mida iganes küsida või kommenteerida. Kuigi, eks Piip ja Tuut võivad ju neid "nalju" ka välja mõelda... kuid see kuidas nad neid esitavad - no mina uskusin küll iga sõna, et päriselt nii ongi juhtunud. Näiteks keegi olla Piibult küsinud, kas nad on Tuuduga emased või isased :) Ja kaks 5 aastast tüdrukut arutasid (vist pannkooke süües), et Piip küll tegelikult loom ei ole, sest tal paistsid mütsi vahelt juuksed... Ja ega rohkem polegi vaja, et terve publik, lapsed kaasa arvatud naerma purskaksid. Lapsed tunnevad, kui targad nad on, et nemad ju ometi saavad ise aru, et tegelikult see on hoopis Piip, mitte jänes, keda ta esitab. Aga täiskasvanute mõtted liiguvad sellele, et see tarknina on kindlasti üks varasemaid jõuluvana tegeliku mina avastajaid vms... :)

Muidugi tehakse palju tähelepanekuid ka meid praegusel hetkel ümbritsevast maailmast. Piibu ja Tuudu kontekstis võib-olla see polekski nii oluline ja näiteks poliitiline huumor, selleks, et see toimiks peaks olema teravalt lõikav, kuid eks Haide ja Toomas saavad sellest ise ka aru ja sellepärast tõmbavad nad enda "sellised" naljad ka õigetesse värvidesse, a la "Ega Kersti Kaljulaid ei ole kukk - ta on kana!" Ja ka lapsed saavad sellest naljast aru... Seda siiski mitte presidenti torgata püüdes või halvustades, vaid lihtsalt loomadega seonduvate lahedate naljade kontekstis. Ja kes meist poleks naernud ka enda üle, et lapsena sai mõeldud mingeid lolluseid, mis praegu tunduvad absurdsed ja tobedad. Mina näiteks mõtlesin sõimevanuses, et koerad on meessoost ja kassid on naissoost või seda, et kui ma kärnkonna puudutan, siis tulevad mulle endale kätele kärnad... nii palju kontekste, mis võib-olla Piibu ja Tuudu lugudes otse ei kõlagi, aga inimaju loob ju kontekste ning toob igasuguseid naljakaid ja tobedaid mõttekilde meelde, mis on otsesemalt või kaudsemalt ka nende lugudega või lihtsalt loomadega seotud. Sugupoolte teemas lipsab ka terve etenduse ainuke mage nali sisse, nimelt "näotu on olla sugupooletu" (sellel on vähemalt minu jaoks tavapärasusest erinevate solvamise maik küljes)... see ei sobi ja kuna kogu muu huumor on maitsekas ja muhe, siis must täpp värvilisel joonistusel tõmbab endale (võib-olla isegi alusetult) liiga palju tähelepanu ning jääb meelde, sest kõik ülejäänu on hea huumor (ma ei märganud seda üksi, vaid mu tütar tõi selle ka pärast elamuse üle arutledes välja).

Muidugi on nendes lugudes ka hea annus äratundmist, sest eks loomadel on tihti mõne inimese nägu ning kui taipad mõne sellise seose ära, siis on kohe veel mitmekordselt naljakas. Sedasi saab aru, et nad otsapidi räägivad ka Sinust endast ja Sinu maailmast ja sellised seosed toovad nii karakterid kui kogu loo lähedasemaks ja mõjuvamaks.

Haide Männamäe ja Toomas Tross Piipu ja Tuutu mängides on stiilipuhtad, nad hoiavad oma karakteri-liini läbi etenduste ja sellel äratundmisel on mingi turvalisusetunne. Nii hea ja kindel on nende etendusi vaadata, sest Sa tead, et Sulle nad meeldivad ja ükskõik mis tükki nad ka ei mängiks ja kas see lugu, mida nad siis mängivad või elustavad ka päriselt on piisavalt sisukas, siis nemad kahekesi on selles igal juhul kindlalt lahedad. Minu "Piibu ja Tuudu" fäni-karjäär on küll vaid kõigest aasta pikkune ja sellepärast ei saa veel liiga kindlalt selles osas sõna võtta, aga ma kaldun arvama, et kõik mis nad teevad, see meeldib minule... ja seda just sellepärast, et nende lugusid ei mängikski nagu Haide ja Toomas, vaid hoopis Piip ja Tuut. Ja sellepärast ongi nendega alati "kindla peale minek"! Kuid oma näitlejaoskustega saavad nad hiilata veel eriti sellistel hetkedel kui nad väljuvad sellest tavalisest Piibu või Tuudu loorist. Tegelikult on see ju fenomenaalne, et nad näitlevad tegelasi, kes omakorda näitlevad kedagi. See filter teeb ju karakteritest topeltkarakterid ja tegelikult on juhuseid kui isegi tripeltkaraktereid! Nad on oma olemuselt nii erinevad kuid samas täiendavad teineteist ja moodustavad omavahelise mänguga harmoonia laval. Soleerimata või tegelikult ka soleerides, aga täpselt võrdselt, on neil pika koosmängu tulemusel tekkinud täielik teineteisemõistmine ning kokkumänguoskus, mida on võimatu saavutada muudmoodi kui päevast päeva, aastast aastasse nii teatri kui eluteatri laval koos mängides. Seda fenomenaalsust on naudinguline ja imetlusväärne tunnistada. Iga kord!

Hinnang: 4 (Oleksin ju võinud ka kohe teksti alguses hinnangu ära anda, aga nagu Piip ju Tuut "ma lõpulaulu alguses ära ei laula!" :) Küll nad on kahekesi armsad ja naljakad. Iga kord ma mõtlen, et kuidas ma pole üldse "klounide" ja "klouninaljade" -inimene, aga iga kord hämmastun nagu uuesti ja uuesti kuidas ma võisin aastaid nii rumal, kitsarinnaline, eelarvamuslik tobu olla. Oleksin võinud juba 20 aastat seda lahedat huumorit nautida. Lasta end lõbustada, minu meelt lahutada täiesti orginaalsel, "piibujatuudulikul" kombel. Nad on täiesti originaalsed, isegi hetkedel kui mõni nali tundubki tuttav kusagilt mujalt, siis just see kuidas nad oma hääle ja tegelikult terve keha ja olemusega neid jutustavad, siis saab sellest midagi uut. Ka Loomades oli paar nalja, mida ma juba varem olen kuulnud, aga need olid terviku teenistuses. Tegemist pidavat olema ühe eelmise Piip ja Tuut Teatri lavastuse järg. Mina seda "Elu õied" lavastust ei näinud, aga ei tundunud kuidagi, et "Loomade" vaatamisel sellega seosest puudust tundsin. Samas kui mõelda nendele neljale nähtud Piibu ja Tuudu Teatri lavastusele tagasi, siis hetkel oleks soovituste järjekord järgmine... kaks esimest olid nõksu kõrgema hinnanguga kui kolmas ja neljas... aga eks seegi räägib enda eest, et ka sellele neljandale siin andsin tugeva hinnangu!:
1. Cabaret Siberia
2. Hamlet
3. Lõvi Lõrr ja jänes Jass
4. Loomad
Järgmiseks on tulekul eelmise aasta teatriliidu aastaauhinnale nomineeritud "Pimedas ja teki all" Pärnus, juuni lõpus. Tule ka ja siis saad pärast minu arvamusega enda oma võrrelda! :))

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on leitud guugeldades, ilma viiteta autorile ja ilmselt pärit hoopis ühest teisest lavastusest, mis kasutab sama taustakujundust):

Piip ja Tuut püstijalakomöödias LOOMAD

Piip ja Tuut Teatri teine pere stand-up, kus kõlavad ennemuistseid lood, mis on nii tänapäevased, et te ei usu oma kõrvu. See on jätk eelmise suve hittlavastusele Elu õied, mis lõppes pöörase Karulooga.

Piip ja Tuut kehastuvad loomadeks, kes peegeldavad meie inimloomust. Vaataja võib mõneski loomas ära tunda oma naabri või lapse õpetaja, oma abikaasa või sootuks iseenda.
See on kiire moondumismäng, kus laval on rohkem loomi kui näitlejaid.

Autorid, näitlejad ja lavastajad - Haide Männamäe ja Toomas Tross

Kestus ca 1 tund.

Kommentaare ei ole: