Neljapäev, 23. jaanuar 2020

2019 loetud kirjandus - TOP13

Peaaegu jälle uus rekord... sedapuhku häbiväärne "rekord". Vaid aasta varem oli seis veel hullem, mil jõudsin lugeda veelgi vähem juturaamatuid kui 2019! Õudne!
Kõigest 13!
Eks sellele ole ka kamaluga põhjendusi - esimese poole aastast lõpetasin ja sain oma teise magistrikraadi ja lugesin palju selle tarbeks, lugesin ka näidendeid (aga mitte "raamatu" kujul), palju tööd, palju teatrit, palju filme, ja lastega ka ju ühtkomateist vaja ette võtte, sõbrad, jooksmine, jõusaal ja muud trennid, laulukoor, maamaja, aed, mesilased, kassid ja kanad ja mis kõik veel... raamatu järele haarasin haruharva. Isegi ainuüksi käesoleva aasta jaanuari 3 esimese nädalaga olen juba lugenud 4 raamatut! Ega aega tagasi ei keera ja seda häbiplekki maha ei kustuta, aga no seda lihtsam on ju loetut kokku võtta... Seda vähestki loetut.

Neist 13st 5 olid väga head, 4 olid täitsa okei, 1 kerge pettumus, sest tegemist on ühe mu lemmikkirjanikuga ja 3, millega ma kellelgi (täiskasvanul) ei soovitaks oma aega raisata.

Juhtumisi on 3 parimat lugemiselamust kõik eesti autoritelt. Lehekülgi sai loetud kokku 4219. 1 neist oli lühijuttude kogumik, kolmes neist sai nalja, 2 seotud tõsieluga, 6 neist võiks ka põnevikuks pidada, 3 ulmekat või ulme sugemetega, 2 eluloolist, 3 muinasjutulikku, 2 ajaloolist ja 1 ajas nutma ka. Muide kõik peale ühe (selle, mis siin tabelis on viimasel kohal) lugesin kõva häälega teis(t)ele ette. Aga siin siis kogu edetabel loetud kirjandusest alates kehvemast kuni parimani välja...

Juturaamatud, mis said loetud ajavahemikus 1.jaanuar 2019 - 31.detsember 2019


13. Douglas Adams "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Eesti Päevaleht)

Lugesin seda Nolani filmil osaledes pikkade pauside saateks. Teine inimene, kes ka pauside ajal aega parajaks tegi, luges ka natuke ja küsis, et miks ma sellist rämpsu loen - ta ei saanud millestki aru. No ma sain kahjuks aru loost, kuna lugesin terve raamatu läbi, aga ka minu jaoks oli see täielik saast. Närides. Vaeveldes. Aga lõpuni ma ta vedasin. Tundsin kuidas mu vähesedki ajurakud järjest otsi hakkasid andma sellise jura peale. Seda peaks lugema (varajases) koolilapseeas. Siis võib-olla see infantiilne tegevustik ja kirjutamisstiil pakuks midagi... Minule ei andnud see kõige vähematki. Isegi meelt ei lahutanud... või noh siiski, andis selle, et kõik need kuulsad ütlused, mida siit raamatust tsiteeritakse - tean nüüd kus kohast need pärinevad ja mis kontekstidest. Selles mõttes ju ei jooksnud päris mööda külgi maha. Aga ma tõesti ei soovitaks seda kellelegi.
Hinnang 1


12. Per Petterson "Kui me hobusevargil käisime" (Pegasus)

Lugesin Norra armastatud kirjaniku Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime” kõva häälega ette natuke üle 5 tunniga. Lugemiseks tõuke sain sellest, et raamatu järgi valminud norrakate enda tehtud film (peaosas küll rootsi näitleja Stellan Skarsgård) samal aastal Berliini Filmifestivalil esilinastus ning mul oli võimalus see nüüd eile oma silmaga raamatulugemisele otsa ka ära näha. Lugu jookseb kahes ajas 1940ndates ja aastatuhande vahetuse kandis. Kaks vanameest, kes lapsepõlves teineteist tundsid, saavad pensionäridena oma kodukandis taas naabriteks. Kuid see ajalugu ja nende vanemate ajalugu sisaldab igasuguseid dramaatilisi keerdkäike- vend laseb venna maha, ühe pere isa ja teise pere ema armuvad ja lahkuvad koos Rootsi ning igasuguseid väiksemaid elu üllatusi. Ja arvestades loo toimumise asukohta, siis on siin ka palju loodust. Kirjanik on suisa looduskirjelduste meister. Paraku see raamat oli liiga igav. Närisin lõpuni, kuigi oleks pidanud pooleli jätma. Selline raamat, mille selgelt on kirjutanud vanamees. Isegi kui ta vanuselt veel väga vana polnudki kirjutades, aga hingelt vana. Ja nagu on naistekad, siis see võiks olla vanameestekirjandus. Justkui elulugu, aga kirjanik on kinnitanud, et seda see pole. Film oli parem, sest see loodus pääses ka visuaalselt mõjule ja näitlejad on head. Ning kontrast, kus tänapäevasem toimub talvel ja ajaloos toimuv on soojade värvidega suves, ja sellel on oma võlu. Aga ega filmis lugu huvitavamaks ei muutu, seega ma seda ka tegelikult ei soovita. Isa ja poja suhe on natuke huvitav, aga see kaob muusse sisusse ära ja sügavust oleks tahtnud rohkem. Sellest tingitult ilmselt ka Berliini festivalil peeti seda ùheks jamamaks nii kriitikute kui vaatajate hinnangul. Norra filmiakadeemia andis filmile siiski oma aasta parima filmi tiitli, ehk Amanda (minu möödunud aasta lemmik Norra film on ülipõnevaks lõpus kiskunud "Quake" Oslos toimuvast fiktiivsest maavärinast). Ei kutsu Pettersoni igatahes tulevikus lugema, kuigi väike kahtlus on, et tõlge oli hoopis “kuiv”. Raamatu kaanepilt on küll ilus. Looduskirjeldused ja filmi visuaal oli ka umbes samal tasemel.
Hinnang 3-


11. Donna Tartt "Ohakalind" (Pegasus)

Tõeline telliskivi suurusega raamat (873 suurt lehekülge) ja paljuski tänu sellele ilmselt jäi ka muu lugemine pahasti soiku. Alguses ju läks päris põnevalt liikvele, aga ühel hetkel saad aru, et midagi selles tekstiloomes on ikka mäda. Kahtlemata jooksis lugu silme ees, nagu film ja ladus minek oli lool endal, aga tegelikult kui teksti sisse vaadata, siis ikka väga lihtsake ja paljude hapude kohtadega.  Ühel hetkel vajub täiesti ära ja siis läks ikka julmaks närimiseks. Lugu ühest poisist, kes on emaga kunstimuuseumis, kui toimub plahvatus ja ta ema saab surma. Tema ise saab sealt ühe kunstitöö kaasa ja keegi ei tea kuhu see kadunud on. Poiss varjab seda ja teda ennast raputatakse igasse ilmakaarde, küll sõbra perekonda ja tolle koju elama, küll isa juurde. Aeg läheb ja poisist saab välgukiirusel mees ning ta saab siis juba enda eest hoolitsemisega hakkama. Vahepeal toimub ka armumine ja ta läheb tööle ühte antikvariaati, mille omanik temasse kui oma poega suhtub ja hämar business läheb ka seal lahti. Raamatu esimeses pooles tekib tal ka üks uus sõber, kellega olude sunnil ühel hetkel teed lahku lähevad, aga raamatu teises pooles saabub ta tagasi peategelase ellu... Selline libapõnevus ja pressitud ning lollidele kirjutatuse tunne tekkis. Põnevust oli, aga see hajus nämmutamisse ära. Kuigi eks lõpuni närib ka selle jõul natuke välja, et mis sellest maalist ikkagi saab? Ja mis sellest poisist/mehest saab? See maal kujutabki ohakalindu ja sellest ka pealkiri. Mina ei soovita oma aega sellele raisata. Film tehti ka, aga ka selle kohta räägitakse halba. Ma pole filmi sellepärast vaadanudki veel, et raamat ei meeldinud.
Hinnang 3-


10. Tõnu Õnnepalu "Pariis" (EKSA)

Läks natuke üle viie tunni, et Õnnepalu “Pariis” kõva häälega ette lugeda. Päris mitu sellel aastal loetud raamatutest on kirjanikelt, kelle raamatuid olen ka varem lugenud. Õnnepalu on kindlasti üks minu praegusel hetkel kirjutavatest eesti kirjanikest lemmikuid. Eriti meeldivad tema Eestis asetleidvad raamatud ja tema mõttekäigud on ikka ja alati huvitavad olnud. Minu lemmik teos temalt siiani on ka tänu Tiina Mälbergile lavaversiooni saanud - “Kevad ja suvi ja”. Pariis on selgelt Ōnnepalu linn, ta on sellest kirjutanud ka ilmselt rohkem kui teistest kohtadest. Paraku “Pariis” ei kuulu tema parimate raamatute hulka. Lugu on nagu päevik või blogi- 30 päeva seal linnas, iga päev oma tegevuste ja mõtetega. Kummaline, aga mida raamat edasi temalt, seda rohkem leian tema raamatutest vaatuvaidlemist vajavaid väiteid. Raamat räägib nagu ikka tema puhul alltekstina ka üksindusest ning seekord ka (rohkem kui varem) vananemisest. Lemmikpeatükk jutustas, aga hoopis teatritegemisest Eestis. See oli kōige huvitavam lugeda, sest tühja minul Õnnepalu ja Pariisi kui linna ja sealsete mälestuste suhetest. Huvitav oli ka see, et vaatasin just paar päeva tagasi seda filmi, mida Õnnepalu raamatus Pariisis kinos vaatas. Saatus! :) Kuid ikkagi tervik kokku kuidagi eriliselt ei mõjunud. Kohati isegi pingutatud tunne tekkis. Võib-olla polnud õige hetk selle raamatu lugemiseks, kuid ega see ju otseselt jama ka polnud...
Hinnang 4-


9. Daniel Kehlmann "Mina ja Kaminski" (Atlex)

Teine raamat, mille lugesin läbi Nolani "Tenet" võtete ajal. See oli õnneks mäekõrguselt parem kui esimene. Lugu ühest ajakirjanikust, kes peab kirjutama maalikunstnikust nimega Kaminski biograafia. Kaminski, kes oli Matisse'i õpilane ja Picasso sõber on ju igati väärt subjekt. Raamatust on nii teatridramatiseering kui ka film. See kunstnik on üks omamoodi isiksus, nagu kunstnikud ikka. Lugesin, sest Kehlmanni "Maailma mõõtmine" kunagi meeldis, kuigi maailmas saigi kirjanik tuntuse just nimelt Kaminskiga. Siin on vana ja praktiliselt pime Kaminski maailmast eraldunud ning elab koos oma tütrega kusagil pärapõrgus. Ajakirjanik toob vana mehe ellu ühe suure uudise ka... tolle elu armastus, kelle kohta kunstniku kõik lähedased on väitnud, et too on surnud - tegelikult elab! Asutaksegi teele naisega kohtuma... Paras manipulatsioonide mäng ja egode võitlus.
Hinnang 4


8. Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" (Varrak)

Armas ja kurb käsikäes. Järjekordne Backman’i südamlik elupildike, temale omase huumoriprisma ning ühtlasi tekstiliste mängude kaudu. Lugu ühest 7-aastasest, kelle vanaema on mõnusalt hull ja teeb lapsega igasugust tsirkust. Kuid ühel päeval ta sureb, jättes pisikesele Elsale kirjadega aardejahi, mille kaudu tüdruk tutvub terve kodumaja korterite elanikkonnaga. Juhtumisi lugesin mõni aasta tagasi sellele raamatule järgnenud Backmani teose, kus ùks siinsetest tegelastest, (vanem naisterahvas, kes on kogu elu olnud abielus ühe mehega, kuniks too leiab teise naise) Britt-Marie oli sellest majast välja kolinud ja kogu loo keskmes (“Britt-Marie oli siin”) ja päris huvitav oli ka seda tausta ning tegelikult kogu tegelast hoopis teise nurga alt tundma õppida. Kõik mis puudutas “siinses maailmas” toimuvat oli huvitav ja nunnu (kuigi kuidagi nõmedalt vihane oli see pisike tüdruk igas olukorras), aga kirjanik segas sisse ka vanaema väljamõeldud muinasjutumaailma oma igasuguste kuningriikidega, mis oli ärritavalt lapsik ja kuigi integreeritud filosoofiliselt muu toimuvaga, siis no kohe üldse ei meeldinud see stiil. Natuke nagu lasteraamat. Lõpuks toob nutukõdi ka kurgupõhja, aga sama palju kui see on südamlikult kurb on naljakas ka. Nagu need kõige paremad... Siiski, pigem soovitaks seda Britt-Marie raamatut või veelgi enam kirjaniku esikromaani “Mees nimega Ove”.
Hinnang 4


7. Liza Marklund "Prime Time" (Varrak)

Rootsi krimikirjanik, kes kirjutab üht vähestest krimi-sarjadest, mida ma järjepidevalt loen. Peategelaseks alati jamadesse sattuv, õhtulehe ajakirjanik Annika Bengtzon, kes seikleb nii kriminaalsete afääride keeristes, ajalehetoimetuse võimumängudes kui ka žongleerib oma pereelu probleemidega. Kogemata lugesin viimased 2 vales järjekorras ja kuigi krimka süžee mõttes vahet polnud, siis Annika eraelu teadsin juba ette, kuhu see alles järgmises raamatus jõuab. Kuid Marklundi raamatud on ladusalt ja hästi kirjutatud, seega nautisin kõiki infokilde sellest hoolimata. Stockholm ja Rootsi ja rootsi inimesed just sellistena, nagu nad ongi. Ùhel saatefilmimisel leitakse tapetuna selle üsna ebameeldiv naissaatejuht. Süüdlaseks keegi, kes on saatetegemise meeskonnast vōi keegi saatekülalistest, ehk 1 kolmeteistkümnest. Kahtlusaluste seas on ka Annika parim sōbranna - Anne Snapphane. Pole just Agatha Christie, aga kaasa sai mõelda ja teooriaid punuda süüdlase kohta küll. Ma ei arvanudki ära, kuigi "kes on süüdlane" siin loos tegelikult kõige tähtsam polegi. Olulisem ja huvitavam on pigem inimpsühholoogia ja -käitumine. Annika on ka lahkumineku äärel oma mehest ja lugejana näed, milliseid vigu ta teeb. Kuigi ega ta enda loomusele ei või ka midagi parata... on juba selline töönarkomaan, kes mehe ja lapsed saadab jaanipäeva veetma mehe vanemate juurde, aga ise sukeldub töösse... Igatahes üks parimaid ja Rootsis ka üks müüdumaid krimikirjanikke ning see “Prime time” on veel siiani üks sarja parimaid (olen lugenud 5 neist). Peaaegu kõik sarja raamatud on rootsis tehtud ka filmideks (raamatuid on üle kümne, filme 8 ringis). Terve sari, peale järgmise osa, on mul ka juba riiulis ootel. Ainult, et see puuduv ("Nobeli testament") on ka raamatupoodidest juba välja müüdud... Kas tõesti tuleb raamatukokku minna? :)
Hinnang 4


6. Wilhelm Moberg "Ratsuta täna öösel!" (Eesti Raamat)

Nüüd on kõik eestikeelsed Wilhelm Mobergid loetud. See “Ratsuta täna öösel!” oli vast ehk väikseim lugemuselamus neist kõigist, kuid siiski hea raamat. Moberg on ju nö. "rootslaste Tammsaare". Kui Rootsis tehti eelmise sajandi olulisemate kirjandusteoste hääletus, siis ülekaaluka esikoha kümnete tuhandete hääletajate arvamusel vōitis tema (ka eestikeeles ilmunud) tetraloogia väljarännanud rootsalastest, kes kunagi Ameerikas rootslaste vere sealsele mandrile sisse viisid. See oli ka minu jaoks “Tõe ja õiguse” saagaga vaatet võrdne lugemiselamus (eriti 3 esimest osa). Ahmisin need 2000+ lehekülge mõni suvi tagasi vaid ühe nädalaga. “Ratsuta...” viib lugeja aastasse 1650, mil (Mobergi sünnipaigas) üks mõisnik määrab kohalikud talumehed osalise ajaga oma teoorjadeks, kuigi nood alguses omavahel otsustavad sellega mitte nõustuda. Üks mees jääbki endale ja kokkuleppele kindlaks, kuid teiste alt ärahüppamise tõttu on sunnitud hakkama metsavennaks. Külla jääb tal, aga kihlatu, kellest elamise mõttes distants tekib, kuigi tunded ju sellega ei kao. Kõigel sellel ei saa muidugi olla ameerikalikku ilusat lõppu, vaid ajastukohased eelarvamused ja teisalt julmus viivad loo traagilise lõpuni. Ent teekond sinna on täis lootust, sest ringi rändab teade, et talupojad kõikjal on ülestõusu haudumas. Nii on see kuni viimase leheni välja ja ajaloost teame, et nii see ka läks. Kuid inimsaatused saavad teekonnal oma alguseid ja lõppe ka välisest hoolimata. Idealistlik julgus on muidugi austusväärne, aga kui paljud meist päriselt julgevad tõsises olukorras, mis ei mõjuta mitte ainult meid ennast, vaid tervet meie suguvõsa, astuda võimu vastu? Kirjutatud ja ilmunud Hitlerivõimu tipu aegadel ja kirjanik on ka öelnud, et see on loo allhoovuseks, kuigi tegemist on teise ajaga ja lugedes seda tänapäeval kuidagi ei ühendaks ära kui ei teaks. Väärtkirjandus, mis nii ajalooline pildike kui ka inimpsüühika toimimise õpik. Pakub kaasaelamist, ilusat teksti, moraalikõdi ja ajastule eripäraseid mõttemalle. Samas vaimustuses ka otseselt ei ole, nagu eelmainitud Mobergi peateosest.
Hinnang 4


5. Alvis Hermanis "Päevik" (Tallinna Linnateater)

Komandeeringule minnes mõtlesin, et magan lennukis, sest jälle “juhtus” olema üks 3 tunnise unega öö, aga valisin kogemata lennule nii hea raamatu, et 40 minutiga Stockholmi läksid esimesed 50 lehte sōna oseses mõttes ka “lennates” :) Mōtlesin Alvisele kaasa ja tõmbasin paralleele, nōustusin ja vaidlesin vastu, sest mees esitab oma mõtteid, nagu need oleksid tõed, aga no need on “tema” tõed, kuniks avastab maailma edasi ja siis saab teisiti asjadest aru. Nagu me kōik. Palju on ka sellist alfamehe juttu ning siis vahele pehmeid lōike, huvitav isiksus. Huvitavalt ja päris kirjanduslikult kirjutatud. Ja niimoodi ausa päevikuna tunnetab ju lugeja teise inimese mõttelaadi, mis vähemalt minu jaoks on avastuslik. Ka tekstilises mõttes süüvisid mõtted nii siia kui sinna elulisse. Näiteks Hermanis kirjutades kasutab seal ühes kontekstis nime Räniorg ja ma hakkasin mõtlema, et miks üldsegi Silicon Valley on tōlgitud Ränioruks eesti keeles (räni teadagi kasutatakse arvutites, seega mõistetav, aga “silikoon” ei ole ju räni), kui see peaks olema Silikooniorg, aga inglise keeles on kaks eri sõna Silicon ja Silicone. Ilma e-ta ongi see räni eesti keeles, aga koos e-ga silikoon. Raamatus Miša räägib mingitest Rootsi tablettidest Alvisele, mis võtavad pulsi alla, peaks jooksuvõistlusteks endale need välja otsima. Raamatust saab aimu ühe meie aja tipplavastaja erinevatest töödest võrdlemisi lühikese aja jooksul. Kuhu need lavastamised teda viivad ja kellega kokku. Kuidas ta ise teatrisse, ehk töösse ja teistesse inimestesse suhtub. Eestiga on tal ka tugev side ja sellestki saab läbi tema pereelu teada nii mõndagi.
Hinnang 4+


4. Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon&Kuu)

See, kellele ma selle raamatu ette lugesin, temale ei meeldinud see kohe üldse. Aga mind lummas selline gooti-maailm. Teekond tõe juurde, mis on kole ja vastik, aga see teekond ei ava end lihtsalt. Miski pole tegelikult see, nagu alguses tundub. Lugu saab alguse ühest perest - isa ja kaks poega... Isa poob end üles ja pojad otsustavad, et üks neist peab minema külasse kirstu järele. Seal külas selgub, et see, kes end "pojaks" peab, on tegelikult hoopis tütar, kuigi ta ise arvab, et ta kastreeriti väga noorelt... Kuid see on selle eriskummalise ja rõveda ning hämmastavaid paljastusi täis loo algus. Justkui õuduskirjandus, aga lugedes pigem ei tunne mitte õõva, vaid vastikust, avastades seda raamatumaailma koos peategelasega, kes ise ka elab teadmatuses iseenda ja teda ümbritseva olukorra kohta. Kummaline, aga eriline kirjandus. Film ilmus ka paar aastat tagasi, aga pole veel näinud.
Hinnang 4+


3. Andrus Kivirähk "Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel" (EKSA)

Kivirähki lühilood. Ja kui on palju lugusid, siis ju ikka mõni meeldib rohkem kui teine. Siin meeldisid praktiliselt kõik, aga mõni kohe väga. Kivirähklik absurd ja huumor, mis mind ikka naerma on ajanud. Sekka groteski, folkloori ja isegi ulmet ning läbivalt suurepärased ja lihtsalt ettekujutatavad karakterid. Kivirähklik pilge lollide ja naeruväärsete tüüpide pihta, mõnuga sügavale igasse lukku sisse torgatud. Siin on üks jutt - "Väikelinna hirmsad saladused" - mida olen paljudele ette lugenud, sest see lihtsalt on niiiiiii hea! Maajorssidest stereotüübid, kellega on konstrueeritud nii äratuntav, ent ometi üllatuslikult ülihumoorikas sekelduste salat, mida lausa ahmides alla õgib! Võibolla Kivirähki siiani üldse parim lühijutt.
Hinnang 4+


2. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse Evangeelium" (Raudhammas)

Melchiori-sarja 7.raamat oli minu aravates sarja teiseks parim (pärast 2.osa). Süüdlase arvasin kohe alguses ära, kuigi see baseerus pelgalt sisetundel, aga see polegi ju nende Melchiori saamatute juures kõige tähtsam. Tähtsam on see ajastu ja sellest tulenev olustik. Ka apteekri poeg ja tütar figureerivad jälle sees, nagu alati ja kuidagi üha rohkem ja rohkem kasvab nendega kokku ning üha rohkem ja rohkem ootab järgmist osa. Tegelikult on alati neid Melchiori sarja raamatuid lõpetades selline kurb ja tühi tunne, et nüüd on see jälle "otsas" ning maailmatu pikka aeg tuleb oodata järgmist! Melchioril tuleb sedapuhku päästa üks arvatavasti süütu mees võllast ja selleks läheb ta majja, kus nii mõrvatu kui süüdistatu elasid. Selles majas, nagu peatselt selgub, on palju kahtlaseid saladusi. Ja keegi sealsetest peab olema siis see päris mõrvar "kui" süüdistatu süütu peaks olema... Melchior, oma nutikate uurimistega paljastab muidugi kõik ja rohkem veel... aga tema enda poeg on kadunud ning temast pole juba pikka aega mingit teadet... Tõeline lugemisnauding!
Hinnang 4+


1. Rein Raud "Kell ja haamer" (Mustvalge)

Päris korraliku mahuga teos liigub samaaegselt nii minevikus kui olevikus, ühendavaks kohaks üks mõis Eestis. Nõnda liigume nii 1800ndate aadlike radadel, 1950ndate lastekodus, 70ndate lõpu kolhoosis ning praeguses ajas, kui seal tegeletakse restaureerimistöödega. Neid ajapilte ühendab veel nii mõndagi kahtlast ja üleloomulikkugi, aga lisaks see raamatu pealkirjaks olev mäng. Kihte on loos nii palju, aga kõik on siiski lahtihammustatav. Tõeline suurteos, mis lõpus - tänapäevas - seob otsad ning taandub ka lihtsamaks põnevikuks ja liigub naistevastase vägivalla valusale rajale. Nagu Reinu puhul ikka, on siin sekka ka filosoofilist, ent seekord mitte väga rasket, pigem raamatule kaaluandmiseks väärtuslikku. Müstikat lisavad veel mitmed ja mitmed detailid, mida vaikselt koguneb, mis eri ajastutes end ilmutavad. Lugesin nii õhinaga selle võrdlemisi paksu raamatu ette, et me mõlemad ahmisime ja ei jõudnud oodata järgmist päeva, et edasi teada saada, mis saladusi veel paljastub ning milliseid niidiotsi kirjanik annab ning milliseid läbi raamatu edasi veab. Tegelasi ja liine on siin palju, kuid nende kõigiga suudab tänu huvitavusele kogu aeg järge pidada. Kui, siis alguses läks hetk aega, et sisse saada. Aga siis kui sees, ei lasknud sealt enam välja.
Hinnang 5-

Kommentaare ei ole: