Tiit ja Tõnu - Von Glehni Teater

Sellest on nüüd juba 24 aastat kui esimest korda Mart Kivastiku näidend "Peeter ja Erik" lavale jõudis. Ühtlasi on tegemist autori esimese näidendiga. Alles peale seda tulid kõik need Eesti kultuuritegelastest suured hitid, mis Viinistul lavale jõudsid. Tegelikult pidi lugu lavale jõudma juba 25 aastat tagasi ja Peeter Volkonski ning Erik Ruusi mängituna - neile see tegelikult kirjutatud oligi, aga Erik kukkus mängust välja (elas tükis oleva "veinijoomise" stseeni liiga eluliselt sisse?) ning asemele astus Tõnu Oja. Esikas lükkus ühtlasi järgmisse aastasse ja nõnda jõudiski Hendrik Toompere (toona nimes veel jr lisandiga) lavastus Von Krahli Teatris hoopis "Peeter ja Tõnu" nimega vaatajate ette. Ühtlasi sai Tõnu Ojast üks Kivastiku näitemängude püsimängijatest. Omal ajal Tõnu kiitis ka Kivastikku kõvasti, tuues esile tema eestlaslikkuse vastandades tema materjali Hollywoodi filmide kärtsule ja klantsile. 

Nüüd on generatsiooni võrra uusi teatrivaatajaid peale kasvanud, Peetri käest on teatepulga üle võtnud Tiit Sukk ja autor ise tõi Nõmmel tegutseva Von Glehni Teatri (saatuslik, et Von Krahliga nii sarnase nimega?) lavale näitemängu sedapuhku pealkirjaga "Tiit ja Tõnu". Kas saatuslik seegi, et ka seekord ei läinud esietendusega täpselt nii, nagu plaaniti - sedapuhku astus vahele pandeemia ja sellepärast toimus esietendus hoopis Tartus Karlova Teatris, kus muidu planeeriti juba eelnevalt mängida esimesed külalisetendused. Kuid lavale see jõudis ja nüüd said esimesed mängud tehtud ka Von Glehni laval.

Seal nautis ka siinkirjutaja eesti tippnäitlejate kammerlikku ja koomilist sehkendamist. Von Glehni teatris on sellist mõnusat indie-hinge ja kuigi tavapärane lava on vähemalt esimeste ridade jaoks pisut kõrge, siis selles lavastuses on päris lava ette ehitatud madalam ning nõnda on kogu mäng toodud vaatajatele veelgi lähemale (seda nõksu kasutatakse täiesti õigustatult Von Glehnis tihti, andes sellega ühtlasi teise mängutasandi taamal-kõrgemal). Selles otsuses peitub  ka lavastuse üks suurimaid võlusid - Tiit ja Tõnu on toodud nii ligidale, et tekib tunne, nagu ise oleksid ka nende kahe mehega seal väikses ühistoas otsimas juustu, praadimas muna, Tiidu kitarrimängu kuulamas, tooli kokku klopsimas, plikasid aknast piilumas, veini joomas ning raamatuid lugemas ja nende üle arutlemas.

See teatrielamus on natuke nagu pühapäevased pannkoogid - ühekorraga tavaline, armas ja mõnusalt kodune. Tiitu ja Tõnu on ju näinud nii palju, et tekib peaaegu nagu tunne, et tunnekski neid päriselt. Seda semulikumad nad seal ka laval tunduvad ja seda rohkem neile ka kaasa elab. Vaadates mõtlesin, et ise küll kummagi mehega tuba/kodu jagada päriselt ei tahaks, Tõnu Oja "Tõnu" on vanem ja end tähtsaks tegev, nooremat kantseldamas-kamandamas, mis tegelikult ju hakkaks häirima varem või hiljem. Tiit Suka "Tiit" jällegi põeb lobapidamatust ning pole just kõige teravam pliiats. Kui peaks, siis ilmselt selle Tiiduga saaks hakkama. Mõtlesin veel ka seda, et ehk näitab see enda vanuseklassi - oled vanem, siis ilmselt sobiks Tõnuga toajagamine paremini. Üldse jäi tunne, et eelkõige on see lavastus vaatamiseks sobivam keskealistele ja vanematele. Siin pole mingeid erilisi trikke ja materjal ka selline psühholoogilisrealistlik, kuigi lähtekoht ongi müstiline. Tõnu Oja teeb siin sellise rolli, mida ilmselt oskavad hinnata eelkõige näitlejad ise, sest ta nagu ei mängikski, vaid "on". Ehedalt eluline, samas mängulises mõttes ei tee oma tegelast karikatuurseks, kuigi karakteri loob küll. Tiit Sukk jällegi teeb oma Tiidu mängulisemaks, kasutades nägude-tegemist ja mängutehniliste võtetega energilisemaks muutumiste ja pausidega-taandumistega. See läheb jällegi publikule ehk rohkem peale - tema "mängu" on "vahvam" vaadata. Minu teatrikaaslane näiteks ütles, et Tõnu ei mänginudki üldse...vaidleksin sellele vastu - see oli ka mäng.

Mind jäi häirima ehk vaid üks asi - miks need mehed seal koos elama olid sunnitud? Miks Tiit tuli? Mängisin selle mõttega ja proovides ehitada oma teooriaid, nagu ikka kui kõik ei ole ette ära seletatud. Võib-olla on autor sellele oma seletuse andnud, aga loodan, et mitte. Üks minu teooriatest, mis kuni lõpuni jäigi vett pidama on see, et Tõnu, jõudes teatud ikka, kolis tema juurde sisse mehe "noorem mina". Üksindudest ettekujutatud keegi teine - nõnda on ju seltsim. Nooremana loed teatud sorti raamatuid, hiljem muutuvad need lugemised filosoofilisemateks. Vanemana oled laisem ja paiksem, lased noorematel toimetada (tooliklopsimine, poes käimine jne), kuigi teatud asjus usaldad ainult iseennast (munapraadimine, otsustamine mida poest tuua jne). Üks teema, mis veel selles loos tõstatub on mälestused - nooremana neid on rohkem, vanemana mäletadki vähem. Kuigi kui siin astuda kogu "teooriast" korraks välja, siis tekib hoopis teine mõtlemist ergutav ja äratundmist pakkuv teema - kui Sul endal ei ole eriti mälestusi, siis ei taha või pigem ei huvita ka teise inimese mälestused. Minul näiteks on sama lugu unenägudega. Kuna ise magan vähe ja ju seetõttu näen und aastas umbes vaid 5 korda, siis absoluutselt ei huvita teiste inimeste unenäod. Olgu need ettenägelikud või muudpidi seletuslikud - vahet pole. Sama näis olevat nende mälestuste jutustamiste ja kuulamistega Tõnul ja Tiidul.

Pille Jänes on loonud sellise pisut räämas, ent ometi puhta toa koos kesksel kohal oleva aknaga. Palju isiklikke äratundmisi pakkusid ka mitmed detailid - National Geographic'u vanad ajakirjad vanamehe voodiääre all või katkised sokid, tuhvlid ja isegi rätikud kraanikausi küljel asuvates nagides ja muu. Palju sinna pisikese lava ümber ja sisse mahutada polekski võimalik, et mitte kaotada realismi. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus on siin selline, et see ei kriibi millegagi kõrva, ega jää ka millegagi meelde - tagantjärgi võiks imestada, kas seal üldse muusikat oligi peale selle, mida Tiit kitarriga laval esitab (muide see väike lõik oli väga huvitav tõlgendus ja mõnus kuulamine!). Sellist muusikalist kujundust peetaksegi kõige õigemaks, kuigi mina tahaksin ikkagi ilusaid või muul moel mõjuvaid meloodiaid või meeldejäävaid hetki lavastusliku muusikakasutamisena. Ka valgus mängib mõnes stseenis rolli - eriti lõpupoole, seega Petri Parriku töö on tuntav.

Hinnang: 3+

See seletamatu olukord, miks need kaks meest on siin kokku saanud on ühtviisi nii pluss kui miinus. Pluss, sest ergutab fantaasiat, miinus, sest ei saa aru, miks üldse kõik see. Plussipoolele kirjutaks kindlasti kogu eheduse, teisalt igapäevalisus-tavapärasus on ka miinuseks. Need 2 näitlejat on ka sellised, et neid on alati laval mõnus vaadata. Saalis oli pidevalt kuulda just naisterahvaste naeruturtsatusi, aga ka mina (ja ilmselt ka teised mehed) vaikselt muhelesin praktiliselt algusest kuni lõpuni. Äratundmist tuttavate tüüpide näol on siin kahtlemata, teisalt minu teatrikaaslane oli näiteks Tiidu tegelase peale nii ärritunud ja tundis end nagu Tõnu tegelane, et ta ka ei saa sealt ruumist ära kui tahaks. Tema oli ka tunduvalt kriitilisem kogu tüki suhtes, pidades seda ajaraiskamiseks ja mõttetuks teatriks, nurisedes, et see polnud tema jaoks huvitav. Samas kuulsin kuidas temagi oma maski taga korduvalt itsitas. Ma leian, et mõnikord ei peagi huvitav olema, piisab sellest kui saad naerda ja ära tunda mingeid elulisi asju. Näiteks kogu tooliehitamine oli huumorikuld oma pilkude-ilmete mänguga ja eestlastele ikka meeldib alkoholijoomine - seegi ilmselt paljudele äratuntav :) Lõppkokkuvõttes pretensioonitu muhe huumor, millega ei lööda kellegi pihta peale iseenda, millest omakorda saab kokku selline lihtne ja tore teatriõhtu. Võibolla tõesti oleks natuke veelgi parem olnud, kui see ka millegagi hinge oleks pugenud. Tõnu jutustab ühe kurva mälestuse ning tema loetud tekst raamatust toovad natuke kurbust sisse, aga ilmselt oleks (enda maitse järgi) tahtnud seda rohkem. Oleks ehk tekkinud rohkem teatriski hästi toimivat "pisarad läbi naeru" tunnet. Teistele seevastu võib just meeldida, et ei minda pikemalt liiga tõsiseks.

Tekst lavastuse kodulehelt:

Von Glehni Teater esitleb

“TIIT JA TÕNU”

Autor: Mart Kivastik

Lavastaja: Mart Kivastik

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Kunstnik: Pille Jänes

Heli ja valgus: Petri Parrik

Osades: Tõnu Oja ja Tiit Sukk

Toetab Eesti Kultuurkapital

Kestus ühes vaatuses u 1h 30min

Esietendus 22.jaanuar 2021 Karlova Teatris

Mart Kivastiku esimese näidendi "Peeter ja Erik" taaslavastus "Tiit ja Tõnu". Uues kuues, uute osatäitjatega! Mängivad suurepärased näitlejad Tõnu Oja ja Tiit Sukk, kes kohtuvad Mart Kivastiku halenaljakas ja vaimukustest kubisevas lavastuses, saatuse tahtel ühes pisikeses ühiselamu toas, kuhu nende universumi mõõtu egod, kaks kušetti ja kraanikauss peavad ära mahtuma. Mart Kivastik ise on öelnud, et näidend räägib kaduma läinud ajast, mida tagasi ei saa. "Kui juustu võid sa kapi tagant üles leida, siis kaotatud aega leida on juba raskem.." Nendel meestel pole kusagile kiiret. Võibolla istuvadki isolatsioonis ja püüavad mitte hulluks minna. TIIT ja TÕNU  on kahekesi ühetoalises korteris, praevad koos muna ja parandavad tooli, filosofeerivad ja teevad sporti, mängivad pilli ja libistavad veini. Ja seda kõike nakatava huumori ja südamliku siirusega. Näitlejad on lavastuslikult toodud rahvale võimalikult lähedale, et publik saaks nautida tippnäitlejate mängu igat väiksemat detaili ja näoilmet. Lavastusele on teinud muusikalise kujunduse helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres. Originaalse lavakujunduse on loonud Pille Jänes.