Hingest ja südamest - Eesti Noorsooteater - 2023.a suveteatri 18.külastus

Peegeldus ilmus instagrammis 18.07.2023

Mirko Rajas’e suvelavastuse pealkiri on küll „Hingest ja armastusest“, aga ometi kui seda kellelegi soovitan või üht oma kolmest suurimast (kokku 23st suve esimese poole jooksul nähtud-kogetud teatrielamust kiidan), siis tahaks iga kord öelda pealkirjaks hoopis „Elust ja armastusest“… ilmselt tulenevalt Rudolfi ja Irma loost, millest tekstiliselt mõned tummisemad osad selles lavastuses pärinevad, ehkki kogu lavaloo selgrooks oleva Tammsaare-lõikude kavalkaadis on noppeid nii siit kui sealt meie klassiku kirjaridadest. Lisaks ju veel üksikud (kohati loosunglikudki) laused ja lõigud, mida ohtralt õhku visatakse ning mis toimivad ühtviisi kui sidusaine, lavastuse tekstikunstiline pärisosa kui ka hingest ja südamest mõtteterad elust ja armastusest.

Lavastuse üheks märksõnaks veel on „ilu“, sest Tapa vanas raudteejaamas hõljub mahajäetuse hõng, seintelt koorub värv, ukselöövi täitekaunistuse klaasid on osaliselt katki ning kõigest sellest aimub möödunud aegu ja inimesi. Endist ajastut. Kadunud ajastut. Millest ju tegelikult jutustab ka lavalugu. Ehkki elu ja armastus on ju teemad, mis ei kaota oma aktuaalsust üheski ajastus, milles inimesed osalevad. Nii tekib ka selles, justkui möödaniku aegruumis külas olles kaksipidi magussulnisus - kurbrõõmus tunnetus - keel, inimeste käitumismustrid ja üldse see teatav olek ja kõik ongi nagu vanast ajast, ent need endisaegsed sõnad ja teod on tegelikult uudsemates vormides ka tänapäeval toimumas meiega ja meie ümber.

Kõigepealt oleksin pidanud alustama sellest, et sõitsin teatrisse rongiga. Etenduste kestvus on ideaalselt just nii pikk, et jõuab Tapalt ka Tallinnasse tagasi viimase rongiga ning aplausi venides õhutavad lavaltki näitlejad, et „kes tahab veel rongile jõuda…“ Justkui veel isegi sellega kinnistades, et publikul jääks ikka kindlasti läbinisti üks üdini armas teatrielamus.

Astudes saali, astub publik üle saali sõitvatest rööbastest (kunstnik Rosita Raud), millel sõidavad lavale sisse ja välja ka tegelased ning nende „pagas“, sealjuures on üks olulisemaks kunstilise kujunduse elemendiks kümnete viisi vanu kohvreid. Pagasit, mida me kõik endaga kaasas kanname ja eluvarrelt üha juurde korjame. Ja ehkki enam meie rongid ei tee seda mõnusat tsuhh-tsuhhi, ega vedurid tööta enam auru peal, mida tutsakutena võiks näha õhku haihtumas, pole ju rongi ja romantilisuse kujundlik sild kuhugile kadunud. On see siis otseselt asjade pakkimine, et näiteks oma armsamaga kokku kolida või vastupidi – koguda kokku oma kümme asja ning lahkuda mittetoimivast suhtest…aga ka muidu reiside puhul saatma minekud ja vastutulekud – sellest õhkab sõnulseletamatut romantikat, mida on osatud tuua ka sellesse lavastusse raamistikuks. Sest eks vähem või rohkem on ka valitud lõikudes seda tulekut ja minekut ning lisaks veel ka lavaltoimuva kõrvale jäävates hetkedes, mil vaataja adub seda ise oma ettekujutuses, et kohe-kohe (peale vaadatut) on kohvripakkimine kellelgi ees…

Kui esimeses vaatuses on need „lõigud“ pisut konkreetsemad üksteise järel, siis 2.vaatuses oleks nagu „lõike“ kui selliseid vähem või siis ongi nendes üleminekutes omaette sisulist kaasamõtlemist ja needki muutuvad omamoodi tervikmustri üheks motiiviks. Sealjuures on nendes konkreetsemates lõikudes nii monolooge, dialooge kui ka mõni harv juhus, mil rohkem tegelasi korraga osalemas, aga seevastu just neis etenduskunstilisemates misanstseenides osalemas kõik lavastuse 6 näitlejat – Maria Ehrenberg, Doris Tislar, Laura Nõlvak, Risto Vaidla, Taavi Tõnisson ja Anti Kobin. Ja kui mahuliselt võrrelda, siis võib ju olla, et neid mängulõike oli ka võrdselt, aga ometi järelmaitsena tundub, nagu kõige mahukamad olid siiski Maria ja Taavi mänguosad… või siis lihtsalt isiklikult kõige rohkem südamesseminev oli just nende 2 mängitud lõik „Elust ja armastusest“, mil Rudolf Irmale petmisega vahele jääb ning Irma on oma suures ja noore-tütarlapselikus armastuses valmis isegi pettasaamise ohvriks tooma kui vaid saaks oma armastatuga koos olla… Vat ei tea, miks see meeleheide armusuhetes kõrvaltvaatajale veel see kõikse emotsionaalsem tudub? Kas sellepärast, et kusagil alatajus on see hirm meis kõigis olemas, et ka vaadates või lugedes tunneme ära ohu, ise samasse olukorda sattuda, kui see, keda me armastame meilt peaks sõrmede vahelt pudenema ning on selge, et seda pudenemist enam kindlasse pihku tagasi ei ole võimalik saada? See stseen on vaid üks üle paarikümnest lõigukesest, mis tegelikult ei ole siin kõik ainult mehe ja naise suhetest, on ka vanema ja lapse, ego, kauge unistamise, kodu- ja oma tegevus armastamisest jne. Ehkki kõik taandub ikka kuidagi vastassugupoole või suure tunde järele õhkamisse… ja see, isegi kui seda pole või on olnud, aga kaotatud, ongi nii ilus.

Minu arvates Maria Ehrenberg teeb oma senise, veel ju alles alustava näitleja lühikese lavatee siiani parima rolli… täpsemalt ju rollide paletti. Ja mõni neist avab ka vaatajate jaoks täiesti uusi registreid temast. Sõbrannaga mehe lokkidest, mis on ju „päris“ (nagu „teod“, millele tihti ka viidatakse armastuse näitamisel, a la üks asi on sõnad ja teine teod) arutledes ja oma emaga suheldes on temas mingit täiesti uut Mariat ja ajastulikult ägeda tüdruku kehastust, samas kui petetud ja allaheitliku Irmana ja veel kohvrilaviini alla jäädes, täpselt just seda Irmat, kes vaatab vastu Tammsaare raamatulehtedelt. Ja kuigi see läheb sinna tuttavama Maria ampluaa sisse, on siingi detailipeent ja täpset osavust vaatajaski südantlõhestavust tekitada. Noor, sinisilmne, armunud, õnnetu, esimese suurema eluklobimise saava tütarlapse kaudu… Nii-nii ehe!

Seal kõrval ju Taavi Rudolfina, lavalisest energiast pakatava, mitte ainult olukorrast, vaid keskealise mehe eneseteadlikust väljakujunenud elukombestikust tingitult dilemma ees, kus Rudolf teab, milline ta ise on, aga samas hoolib ju Irmast, ent ometi teab ka seda, et ei saa tollele pakkuda ausat ja pühendunud suhet, mida tüdruk (ja iga paarisuhtes inimene) kahtlemata väärt on. Kuid seal kus Maria Irma oli ühtviisi nii valitud lõigust kui ka kogu teosest läbitunnetatult Irma, siis Taavi mängis just seda stseeni, ehk lasi ka terviktegelast arvestades eeldatavast suuremad dramaatilisuse relvad käiku, ehkki kogu raamatu Rudolf ju selline (vähemalt minu lugedes) ei olnud…kuid kuna lavastaja ise koos Helena Läks’iga ei olegi dramatiseerimisel taotlenudki ühe Tammsaare teose terviklikkust, siis selline kahesus ongi lavastuse mõttes täiesti okei, sest „Hingest ja armastusest“ lugude-kollaaž on ju hoopis ise omaette täisväärtuslik tervik, näidates armastusse erinevaid tahke läbi erinevate inimeste, tahtmata otseselt kinni jääda just vaid Tammsaare edastusse, vaid pigem muutagi selle universaalsemaks… ent samas siiski ka Tammsaaret päriselt kaotamata. Kuskilt intervjuust jäi meelde, et valitud tekstilõigud on terve trupi valitud, ehk lavastaja andis lähteülesande kõigile lugeda Tammsaaret ning välja tuua just neile sügavamat mõju avaldanud armastusega seotud lõigud, millest siis see tervik saigi dramaturgidel kokku pandud.

Taavi ühes teises lõigus…jonniva mehena… oli hoopiski vahva (kui ikka võib nii üldse seda vennikest nimetada) ning kuidagi jällegi laval hoopis teisest puust – nii mees kui loomulikult Taavi mäng ka. Ja tema ning Laura Nõlvaku tantsupartnerluses sai tabada nii ehtsad charlestoni kui lindy hop’i aluseks olevaid teisi stiile. Oojaa - Hanna Junti on 30ndate menutantsuga toonud üksjagu särtsu nii näitlejatesse-tegelastesse kui ka kogu lavastustervikkusse, mille mõnus hoogsus kandub otse loomulikult läbi 4nda seina üle ka publikupoolele.

Anti Kobin, kui ta laseb, siis tekib temasse see teatav ulaka mehe kaval pilk ja selle tunnistajaks saame siin ka olla, rääkimata loomulikult tõsisematest toonidest, mis kõik on ühes (ja selles) heas näitlejas peidus. Aga paratamatult natuke loodab ja ootab tema puhul, et ta saaks ka „sinna“ minna, kus ta nö.mõnuga saab oma karakteriseeringut lavale tuua… ja siin saab! Ma ei tea, kas ma tahangi näha Doris Tislarit Charleze Theroni moodi Monsteris koledamaks tehtult, aga no iga lavastus, kus ta osaleb, toob ta juba ühe tuuletuse ilu endaga kaasa juba ainuüksi trupiliikmeks olles. Esimest korda (vähemalt mina) sain alles siin korralikult aimu tema ju lausa väga heast lauluhäälest! Mehena tõmbab veel eriti kaasa kui naistele keegi liiga teeb ja alati kui Dorise, Laura või Maria tegelased haiget said (ja neid kordi on mitu), siis oleks tahtnud sekkuda… kasvõi lohutadagi. Dorise lausa imeliselt eriline diktsioon, milles sisaldub ühtviisi nii teravat selgust kui ka toonist tulenevat naiselikku mahedust on üks tema näitlejaarsenali salarelvadest. See töötab ju mõistagi otse loomulikult nendele naiselikele tegelastele, kes ongi kaunid ja maheda loomuga, aga annab eriliselt huvitava kontrasti ja tekitab põnevat segadust vaatajas, kui see tegelane on tegelikult hoopis teistsugune. Siin, ühes tema pikemas lõigus Risto Vaidlaga ei saagi esiti aru, et kas ta mängib mehega meelega, või on hoopis mees naise valetamise esilekutsumises süüdi. Kas Dorise tegelane petab meest või tahab lihtsalt valede abil tollest lahti saada või mis värk üldse on…kas vaid mehe fantaasia. See omakorda avab uksed vaataja mõttetööle ja kisub muidugi veelgi rohkem nendesse suhtesügavikesse, kuhu soovijad ja kaasamõtlejad saavad turvaliselt distantsilt teiste vigu ja elusid uudistades minna.

Laura Nõlvak emana on muretsev ja armas, kuigi polegi 100% kindel, kas see ema tegelikult ongi just „armas“ (oleneb kelle vaatest), igatahes ajastupitserlikult omade arusaamade ning kombe-eeldustega oma tütrele (sest alati on vanemate ja laste vahel sugupõlvede erisus, nii nagu praegu, nii ka 90 aastat tagasi. Neid naisi või tüdrukuid mängides siin, aga tegelikult alati, on näitlejas endas teatav tugev headusenoot kusagil sügaval olemuslikkuses ja sedasi ei ole üldse raske Laura tegelastele kaasa tunda või -elada. Ta on ka näitlejatunnetuslikult imeliselt füüsiline… ja kerge, nagu jalad ei puudutakski põrandat…oleks nagu oht, et tuleb tuuletõmbus ja viib ta tegelased teiste jaamahoone vaimudega kaasa. Seevastu Risto Vaidla tegelased on nagu vastupidiselt kuidagi rasked. Kerge käredusega bassihääl on huvitavaks kontrastiks noorele näitlejale, muutes tema tegelased sellise häälematerjaliga vastavalt kas tõsisemaltvõetavamaks või vastupidi. Samas kaasa on raskem tema tegelastele tunda, kasvõi see mainitud lõik, ehk pigem tekib tunne, et kas naine on teda tõesti petnud või on see mehe paranoia ja kui jah, siis võibolla asja pärast? Teisalt näib siin tabavalt Ristos (juuksed-riided-peetud olek) üksjagu 100-aasta tagust meest.

Kusjuures ilusas lavastuses on ka ilus lõpp. Finaalis oleks nagu peidus austusavadus ning see on lavastatud nii, et sellele saab iga vaataja enda tõlgitsuse luua. Minu jaoks tähendas see „koduehitamist“ ja ka kõik need pagasid ja kohvrid, mis inimestega mööda laia ilma rändavad, siis lõppude lõpuks jõuavad need ikkagi „koju“.

Oleme vist kogu selle interneti- ja sotsiaalmeediasuhtlusega muutunud ise rohkem arvutisarnaseks… vähem inimesemaks… mida omakorda just sellised lavastused omalt poolt seda kivikõva turvakihti või tulemüüri lammutavad ja tagasi mõtete, äratundmiste, kirjanduslike radade ja poeetilistele mõttekäikude juurde tirivad, ehk sinna kaugesse, vanasse, isegi veel televisioonieelsesse aega.

Ivar Piterskihh’i valguskaart on pruunitooniline, mis annab sooja hinguse ning muudab tumedad toonid tumedamaks ja sügavamaks, nagu hea partnerina lavastuse tekstilisele ja ajastu poolele. Nagu väga vanad fotod, mis ei ole enam mustvalged, vaid pigem pruunbeežikollakad. Vootele Ruusmaa muusika oleks nagu kohati tuttav, aga siis jälle ei ole ka, kõnekas, sest koos Ivari valguse ja kogu Rosita kunstilise tervikuga toimib kui nostalgilisele viitavana. Kordusmotiividega tervikuga seegi paarirakendis, sest nagu ka tekstis on sõnade-lausete kordustega kasutusel nii ka muusikalises kujunduses. Milline imeline terviklikkus lavastuses ja ometi lood on ikkagi loolõikudena ka eristatavad.

Lõpetuseks veel 1 mõttevoolunäide (mitmetest), mis tekkis kui keegi kusagil alguses tegelastest õhku viskab… ehk kas keski või miski võib olla „liiga ilus“? Teine inimene? Kas siis kellegi või iseendaga võrreldes? Kellegi jaoks? Kas "armastus" võib olla "liiga" ilus? Sellisel juhul ju vast kellegi teise oma… enda oma ei ole ju kunagi „liiga“? Lubadused? Jah, võivad küll olla liiga ilusad, aga sedagi ju siis pigem kõrvalt nähes. Aga mistahes „liiga“ ilus oleks samas absurd, sest kõik polegi ju silmale nähtav. Nagu ka selle lavastuse pealkiri… sest kas miski, nagu armastus tegelikult ka tuleb „hingest ja südamest“? Või ikkagi ajukäärude vahelt? Ja kui me räägime hingest ja südamest, siis me ju räägimegi elust ja armastusest?

Hinnang: 4 ja natuke peale...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Sabine Burgeri tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

Hingest ja südamest

KAHES VAATUSES | TAPA RAUDTEEJAAMA HOONE|NOORELE, TÄISKASVANULE

Ma tahan sind sõnadega puudutada.

Armastus on Anton Hansen Tammsaare loomingu üks kesksemaid teemasid. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on selle kohta märkinud, et armastus on Tammsaare tegelastele alati probleem, mitte lahendus. 

Kuidas rääkida armastusest? Ja miks me sellest üldsegi räägime, kui näib olevat niigi selge, et armastusi on lugemata palju ning minu armastus ei pruugi olla sinu armastus? Kuidas, kui üldse, leiame ühise mõõdu? 

Noorsooteatri suvelavastuses kohtuvad õhtuses raudteejaamas mitmed Tammsaare lugude tegelased – mõned neist esmakordselt –, et rääkida armastusest just nii, nagu oskavad ainult nemad. Ja saavad üürikeseks kokku kaks telge: olevikuline ja igavikuline.

„Noorte hingede” tegijate uus lavastus põhineb Tammsaare loomingul ja kirjadel.

Etendused toimuvad 2023. aasta suvel Tapa raudteejaama hoones.

Oo, andke aega, andke päivi,

andke ilusaid kullakirges õhtuid,

andke ööhämarikus unelevaid nurmi,

andke kauguses sinetavaid metsi,

andke lõhnavaid lillesid,

andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja!

Meelespeaks tulijale:

Jaamahoone uksed avanevad publikule tund aega enne etenduse algust.

Tund enne etenduse algust ja vaheajal on avatud kohvik. Teid teenindab Päts/ Tapa Pitsakohvik. 

Etendus kestab koos vaheajaga umbes kaks tundi ja 45 minutit, niisiis jõuavad soovijad kell 21.52 Tapalt Tallinnasse väljuvale rongile (soovitame sel juhul asju garderoobi mitte jätta).

Vastavalt ilmale võib jaamahoones olla pisut jahe või veidi palav. Kui õues on vilu, võib ka jaamahoones õhtul jahe hakata, mistõttu soovitame igaks juhuks kaasa võtta sooja kampsuni (pleede saab kohapealt). Kui õues on palav või niiske, tasub etendusele tulles riietuda kergemalt. 

Tapa raudteejaama lähedal asub mitu parklat, mille asukoht on tähistatud kaardil. 

Hilinejaid saali ei lubata, palume saabuda väikese ajavaruga!

Mängivad

Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson, Risto Vaidla

Autor A. H. Tammsaare

Dramaturgid Mirko Rajas, Helena Läks

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja Vootele Ruusmaa

Valguskunstnik Ivar Piterskihh

Liikumisjuht Hanna Junti

Esietendus 2. juulil 2023 Tapa raudteejaama hoones.

Täiskasvanutele ja noortele (15+)

Õppetund - Teater Nuutrum - Suveteater2023 8.külastus

Mitte ainult minu, vaid terve maailma ühe lemmikuima absurdimeistri Eugene Ionesco 2 tuntuimat näidendit on vast „Ninasarvik“ ja „Kiilaspäine lauljanna“. Esimene vaimustas ja vapustas hiljuti Eesti Noorsooteatri mängukavas, teine saabub meieni Tallinna Linnateatri repertuaaris järgmisel hooajal. Theatrumis mängiti ka hiljuti tema „Kuningas sureb“… ja nüüd jõudis, muide esimest korda Eesti teatrilavadele Teater Nuutrumis tema „Õppetund“.

Kihtiderikas, allegooriatest pungil, justkui kreizi, kuigi mõne jaoks võib näida ka tobenaljakas, aga mis seal kõik peidus on, ma arvan, et mina ei suutnudki lahti hammustada, sest seda mida suutsin, oli niigi palju, et jagub mõtlemist pikemaks.

Kõigepealt peab tõdema, et leitud mängukoht – uus anatoomikum – sobis nagu rusikas silmaauku sellele materjalile. Esiteks juba "Tartu" ja sellepärast, et pindmiselt on loo lähtekohaks see, et professori juurde saabub noor naine, kellel on juba 2 bakalaureuse kraadi ning nüüd soovib ta saada ka doktorikraadi. Kuid lisaks see anatoomikumi saal paneb publiku istuma koolilastena loengus… ehk alatajus asetab meid vaatajaidki laval toimetava doktorihakatisega ülekantud tähenduses samasse rolli. 

Huvitav, et praktiliselt täis saali publiku keskmine vanus kaldus sinna kusagile 65-70-kanti (puhtalt isiklik hinnang), aga tegelikult sisulises mõttes ma arvan, et see võiks ja peaks kõnetama hoopis nooremaid. Neid, kellel on värske(ma)d tunded õpetajate totalitarismilaadse võimu kohta koolis. Või siis lapsevanemaid, kellel võsu parajasti just ongi kooli- või ülikooliõpilane. Sest no kes julgeb näiteks õppejõuga vaidlema minna? Tema käes on ju õigus hinnata, läbi lasta või läbi kukutada tarkuseomandaja…aga samas on õppejõudki inimene ja seega tal on tunded ning võib vabalt ja ilmselt võtabki igasugust suhtlust isiklikul tasandil ka. Ma ei taha sellesse sügavamale siin laskuda – ilmselt mõistad, mida mõtlen (vähemalt õpilase või lapsevanema seisukohast). Ja see on vaid pealmine sellest sibulalaadsest Ionesco näitemängust, kus iga kihi alt paljastub mingi uus suhestus või teema või allegooria või absurdlik nõks, mille alla on peidetud omakorda mõtteniidistike kogum.

Jah, pindmiselt on ka kõik jälgitav ning komöödiana võetav, aga tegelik geniaalsus paljastub ning täis naudingu saab ikkagi vaid siis, kui asjad ka peas ära ühendad. Üks neid näitemänge, mis kaugelt vaadates annab suure pildi, aga kui luubiga vaatad, siis näed, et pilt kokku tekib väiksematest piltidest.

Netist võib leida pikki analüüse ja tegevuse lahtikirjeldusi andes igale taustanõksule omad tähendused, aga minu jaoks lisaks õppejõudude ja mistahes autoriteedi totalitarismile, on see ka ere näide sellest, kuidas õpetajad enda asja õpilastele peale suruvad. Ja seda ükskõik, kas see õpilane tahab või taha, on valmis või ei ole valmis tema pakutut vastu võtma – õpetaja on JUMAL ja tema arvamus on seadus! Siin tuleb innukas ja tahet täis (liigagi suurte ambitsioonidega) noor tütarlaps kohtuma professoriga, kellelt loodab saada õpetust. Alguses matemaatika ja algebra ning edasi filoloogia. Välistest hoiatustest ja sisemistest häältest (professori häärberi teenijanna Iris Viru inimkehastuses) hoolimata.

Minule meeldib, et tegelikult mitmeski kohas palju ähmasemaks jäetud autoripoolset on lavastaja Priit Strandberg teinud konkreetsemaks (ka see, mis näiteks professori pintsaku alt paljastub). Samas omalt poolt lisanud mingid lavastuslikud asjad ning kui juba on korra lasknud professori (suurepäraselt hoogsas vormis Karol Kuntseli poolt lahendatud) "puurist välja", ehk meie ja oma õpilasega ühte tuppa, siis laseb tal ka muudkui kerida endale hoogsust ja ühtlasi võimu juurde, kuniks too panebki kõigest teerulliga üle, kuni loo haripunktini välja. Samas kui õpilase jõud ja hoog on Lena Barbara Luhse kehastatud tegelases vastupidise energiaga – just nagu eluski ju! Seal haripunktis jällegi muutub ka võimuvahekord mainitud sisemise hääle, ehk "teenijatüdrukuga". Kõik mahlaselt näitlikustatud ning päris eluga paralleelidevedamislikus intellektuaalses ühenduses.

Päris lõpus kogu see sildistamise nõks kutsus esimese “lisandiga” esile ehmatuse, kas tõesti tahetakse teha mingi tobe poliitiline avaldus Euroopa Liidu vastu (kuigi oma ülemliku võimu kaudu ju siiski ühendus olemas… aga õige pea tekkisid juba hoopis teised sildid ja teised mõtted), muuhulgas hetkel väga aktuaalse tühistamiste teemani, ehk kui keegi on kellelegi vastuvõetamatu, siis kleebitakse talle veel igasuguseid märke ja suunatakse süüdistavaid sõrmi juurde… Aga maailmas ikkagi eriti midagi ei muutu. Protsessid lähevad ikka ja jälle samas ringluses edasi. Mis omakorda näiteks viis mõtteni, et kuigi teame ja oleme näinud sõja koledusi, siis ikka ka praegusel ajal alustatakse uusi sõdasid. Aga ka üksikinimese tasandil… ehk näiteks õpetaja, isegi kui näeb ja teab, kuidas need asjad käivad ja õpilastele mõjuvad, siis ikka on oma rutiinis kinni ja lõppude lõpuks suurt midagi ei muutu…kui inimene ise ei taha astuda sellest kõrvale. Õnneks on ka selliseid õppejõude… isegi kui loomult me olemegi kõik ju kes vähem kes rohkem laisad ka ja seda eriti sissetöötatud radadel ja üha rohkem, mida vanemaks me saame.

Kui esiti matemaatikakursuse ajal veel millestki täpselt aru ei saa, et miks nii ja miks naa, siis on see kõik ikka üksjagu naljakas tõesti. Naljakas on tegelikult kogu aeg, sest autor on selle nii kirjutanud ning nii Karol kui Lena Barbara mängivad vaimukalt, aga ka täpselt. Ja kuna juba teksti on kirjutatud üksjagu vaataja ettekujutust sisse, siis haaratakse lennult kaasa. Leidub ka situatsioonidesse peidetud keelemänge, mille eest võib vist ka lavastajat ja tõlkijat (Marius Peterson) tänada… näiteks - teenijanna ulatab professorile taldriku ja too kahemõtteliselt tiuskib talle, et „ära tule siia oma NÕU andma“ ja annab talle taldriku tagasi (minu külastatud etenduse ajal olin küll üks väheseid, kes selle peale naerma puhkes).

Filoloogias, ehk täpselt pooleteisetunni pikkuse etenduse teises pooles, muutuvad asjad juba märksa tõsisemaks (ehkki ka seal on omad huumorihetked). Ja ega selliste abstraktsemate lugude puhul ei oska ka muidu arvata, mis järgmiseks juhtub ning milliseid vabadusi või trikke on tegijad veel kasutanud asjadest kujundlikus keeles rääkimiseks, et selle sisu ise avastades ja lahti muukides eriti silmiavavalt kohale jõuaks. Ja mis eriti oluline, siis ka lõpp on korralik!

Tekkis tunne, et lausa kohustuslik vaatamine kõigile õppejõududele, aga ka „oma arvamusest fanaatilise tarmuga kinni hoidjatele“, kes klapid peas ajavad oma asja ja näevad ainult enda maailmamudeli ainuõigsust ning on seeläbi ka vaid omades väljakujunenud arvamustes kinni ning ei oska ega tahagi teisi kuulata (teised on ju kõik rumalamad – viidates siin sellele „õpilasele“) ja just nii nad sõidavadki kõigest ja kõigist üle. Ehk ka selles mõttes vägagi oluline lavastus… kuigi mul on tunne, et need piiratud mõttemaailmaga inimesed ei oskagi siit selliseid uksi avadagi.

Ühest küljest on see inimpsühholoogia rambivalguses lahkamine, kuidas prääniku andmisest piitsani jõutakse. Niiöelda õpilase nurka-ajamise strateegia „tahvlile kirjutamine“. Kuidas kehtestab end türann? Kahtlemata kriitika (ning just avaldamise ajal, aga seda kummalisem, et ka tänapäeval) natsivõimule, läbi absurdse prisma, ehk antud juhul õppejõu kaudu. Kui ma kõiki oma avastatud siduseid hakkaks siin üksipulki lahti kirjutama, siis poleks kellelgi lugejal endal avastamisrõõmu sealt ammutada, aga ühe siiski veel luban. Õpetaja ja õpilane on siin nimedeta, aga see „südametunnistus" või "sisemine hääl“ ehk teenijanna nimi on Marie. See on ka Inesco enda tütre nimi. Näidendi ilmumise ajal, ehk 1950, oli Marie 6-aastane… kas ehk peidetud sõnum, et me peaksimegi rohkem kuulama oma lapsi, nad näevad kõrvalt asju, mida me ise ei hooma. Neid võib vabalt kasutada seeläbi ka iseenda südametunnistusena, mõeldes, et kuidas lapsel oleks hea... Või isegi nii, et kuidas me ise lapsena kõrvalt vaadates iseenda tegutsemisele hinnangu annaksime?

Me ju kõik teame kuivõrd äge ja hoogne suudab Karol Kutsel oma rollides olla (võtame või näiteks tema vaimustava, teatriliidu aasta parima meespeaosa auhinnaga pärjatud Arnolphe’ rolli „Naiste kool“is). Praeguses, siiani üsna väheste meespeaosa-tippudega teatriaastal torkab ta (oma loorberitega pärjatud rollist veelgi märksa kalkuleerituma tempomängu ja avatud, kuni pea „kurjast-vaimust-vaevatud“ ning kogu saali, kuni anatoomikumi viimaste kõrgete ridadeni täitva rolliga) kahtlemata silma. Oli üks hetk, mil ta seal müristas ja oma hispaania keele praktiliselt seosetut õpetust (autorilt ilmselgelt teadlik sürrealism) jagas silmade põledes nii, et aru temast ei saa, aga oli tunda kuidas küünarnukkide all Karoli hääle võimsusest tingitult laud sõna otseses mõttes värises!!! Metsik…ehk Kuntsel on seal tõesti nagu loodusjõud! 😊

Lena Barbara roll on mõneti isegi komplitseeritum, sest tal tuleb oma tegelast mängida vastupidise energiaga, aga egas näitleja saa ju sellegipoolest palli käest lasta ning õnneks on ka tekstist leitud väikseid, aga mõjuvaid trikke, kuidas oma tegelast siiski nii rollijoonises kui kontekstis duaalselt maksma panna selles Karoli täielikus publiku-powerhouse-peoshoidmise kõrval. Nõnda näiteks pea tantsulise liigutusena näitab näitlejanna oma tegelase kogu keha valu või tegelikult ka see pidev edutu „põgeneda“ proovimine. Kuigi ka ometi see, kuidas ta tuli alguses, täis õhinat ja unistusi, on pidevalt "allakäiguga" paralleelselt vaimusilmas saatmas.

Iris Viru käbe ning ühel hetkel alistuv, siis jälle domineeriv müstiline naine on siin siiski kahe peaosalise kõrval üsna marginaalne, kuigi särav ja isemoodi, ehkki teistega samasuguse energiatasemega. See on omamoodi fenomenaalne, kuidas ta silmad (alati!) mängides säravad (kõrvalmärkusena, muide lootsin, et temagi osaleb saates „Laske mind lavale“, sest temas olekski nagu mingi looduse poolt antud lavaline sära)!

Hinnang: 4

See pole kahtlemata igaühele, vaid rohkem rafineeritumale maitsele(?) ning vast veel eriline maiuspala teatriuurimusest vaimustuvatele või tõsisemate teatrifanaatikute pärusmaa. Sellest on kirjutatud nii maailma näitekirjanduse kui teatriajaloo kontekstist lõputult palju analüüse, sest autor, kuigi kasutab hämamiseks absurdiloori, jätab siiski üksjagu niidiotsi noppimiseks, ehk siis tõesti ka on, mida analüüsida! Teater Nuutrumi versioonis lavastaja Strandberg lisab nii mõndagi ka omalt poolt, ent ka ulatab vaatajale neid niidiotsi kätte oma tõlgitsustega. Ionesco selle oma absurdsustesse kalduva kooli-võimusuhte läbi, oleks nagu laiemalt totalitarismi paroodia ja ühtlasi ka ohte vilgutavaks majakaks ja 70 aasta tagant meie praeguses ühiskonnas toimuvale kriitiliselt sõrme viibutamas (klassika tunnus!). 

Kuigi kohe pole paista, siis lõpu eel juba väga selge viitega poliitiline teater. 

Ja ikkagi lõpetuseks - tulles tagasi algusesse, ehk pealmisse kihti - jah, on õpetajaid, kes suretavad õpilaste õppimistahet, aga õnneks on ka teistsuguseid õpetajaid… Paraku on nii, et veelgi rohkem leidub selliseid lapsevanemaid, kes selle õpihimu tapmisega lastel juba kodus edukalt hakkama saavad. Ja kas me mitte igaüks ei tea selliseid tuttavaid, kelle kodudeski elatakse "lapsevanemate kehtestatud totalitarismi all"? Ehk Ionesco pritsib lõppude lõpuks meie kõigi pihta oma “õppetundi”!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Rasmus Kull):

Õppetund

Autor Eugene Ionesco

Tõlkija Marius Peterson (Theatrum)

Lavastaja ja Helikujundaja Priit Strandberg (Vanemuine)

Kunstnik Liisa Soolepp

Valguskunstnik Margus Möll (LendTeater)

Etenduse juht Aire Pajur (LendTeater)

Osades: Karol Kuntsel (Vanemuine), Lena Barbara Luhse (Vanemuine), Iris Viru

Ühel päeval saabub autoritaarse professori koju järjekordne noor õpihimuline tütarlaps, kel on tuline soov õppida ja omandada hea haridus. Õppetund algab kergemate ainetega nagu ikka – liitmise ja lahutamise ning aastaaegade tundmisega, kuid lõpeb kõige hullemaga – filoloogiaga. Just filoloogia õppetund viib aga ootamatute sündmusteni, kus ei ole enam võimalik eristada küsimusi vastustest, tegelikku näilisest ega tõde valest. Heast huumorist, teravatest teemadest ning värvikatest tegelastest laetud näidend annab kaasaelamise rõõmu ka kõige nõudlikumale vaatajale. Tõik, et Eugene Ionesco „Õppetund“ on olnud Pariisi „Theatre de la Huchette“ mängukavas tervelt 66 aastat, räägib juba enda eest.

Etenduse kestvus 1h20 ühes vaatuses.

Esietendus 09.06.2023, Uus Anatoomikum (Näituse 2, Tartu)

Mavka. Metsalaul - Vene Teater - Suveteater2023 1.külastus

Vene Teater alustas oma tänavuaastase suveteatrilavastuse etendustega juba mai lõpus. Minu peegeldus põhineb 1.juuni etendusel.

Vabaõhumuuseum oma loodusega, millesse seinteta mängukoht on loodud-toodud annab nii palju juurde, sest eks ole ka loodus ning eriti just inimese-looduse suhe üks olulisemaid „Mavka. Metsalaul“ lavastuse teemadest. Kuigi siiski vaid üks neist. Sest ühtlasi see on ka armastusest, südame hääle järgimisest ning vast just praeguses ajas väga kõnekast - eri liikide, elementide ehk allegoorias rahvuste sõbralikust kooseksisteerimisest meie ühisel planeedil. Ela ja õitse, aga lase ka teistel elada ja õitseda. Ent ka indiviidi tasandil - igaühel meist on oma tee ning kui nende teede ristumiskohas tekib armastus, siis see on ilus ja seda tuleb hoida. Kui ei teki, siis liigu edasi ja lase teistel edasi liikuda.

Hiljuti ilmus ja Eesti kinodesse jõuab juuli keskel ka see Ukraina ühe olulisima poeedi Lesja Ukrajinka (ta on ukrainlastele nii tähtis, et tema nägu on ka Ukraina 200-grivnasel rahatähel) saagaliku sisuga näidendi „Metsalaul“ ainetel, väga kõrgelt hinnatud ja juba maailma festivalidelgi osalenud, kiidetud (ameeriklastega koostöös valminud) animafilm. Samal alusmaterjalil põhineb ka Vene Teatri lavastus. Kuigi seal multikas on 1 pahalane multifilmilikult võimendatud, aga teatriversioonis on mitu paha ja nad on võrdsemad. Ja pahad on muidugi rumalad ja egoistlikud inimesed ning mõni õnneks saab aru ka sellest, aga mõni mitte. Kuid Ukraina suured põlismetsad on täis kõikvõimalikke saladusi ja müütilisi olendeid. Mõned on ise loodusnähtused, mõned elavad puude tüvedes, võrades, okstes, aga ka metsajärvedes ning lõkketuledes, niidukõrtes ja lillesilmades. Hinged, mis kaitsevad, hoiavad oma ala, aga ka suhestuvad nii enda pere, teiste asunike kui ka naabritega. 

Mavka on ilus metshaldjas, kes armub ühe inimpoisi vilepillimängu ning teda nähes ka temasse endasse. Ka poiss pole selle omapärase tüdruku suhtes ükskõikne. Nende tärkavasse armastusse on juba eoses kodeeritud raskused, sest mõlemad on väga erineva taustaga. Kuidas suhtuvad sellesse teised müütilised olendid ning kuidas suhtuvad sellesse teised inimesed? Kas noored suudavad leppida teineteise tõekspidamiste, harjumuste ja loomuse eripäradega. Kui üks astub enda maailmast teise omasse, kuidas ta seal hakkama saab ning kas armastus elab üle ka oma liigikaasalase armutähelepanu – ehk väga palju tavalisi ja erilisi küsimusi, mille juured on sügaval selles, kuidas me end inimestena, aga ka looduse (või taas allegooriana võttes - ühiskonna) osana defineerime.

Seda lavalugu vaadates on hea võimalus ka iseenda südamesse vaadata ning tunda ära ühest küljest oma emotsionaalne intelligentsus, ent samaga tunda ära, kas oskad üldse omaendagi südame häält kuulata, sest see on aluseks teise südame hääle või isegi kutse kuulmiseks. Ja lisaks, proovides tuvastada ja mõista teistsuguseid arusaamasid ja teiste õigust oma minale, paneb proovile vaataja empaatiavõime ja oskuse teise kingadesse astuda, mis on omakorda inimlikkuse üks põhialuseid. Kõlab ehk pisut filosoofiliseltki, aga tegelikult ma arvan, et sealt saab igaüks just endale seda, mida ta sealt otsima läheb või ehk täpsemalt öeldes - otsida oskab. Kuid ühe kurva armastusloo nii-ehk-naa. 

Vene Teatri kodulehel on soovitatud alates 12-aastastest alates, aga tegelikult on see pesueht koguperelavastus ning minu hinnangul sobib kõigile kooliealistele juba alates 6-7 aastastest peale (ehk kes vaid jaksab ligikaudu 2h45min etendust vaadata...1 vaheaeg on muidu ka), samas ka osavalt ridade vahel need täiskasvanute teemad. Minu etendusel kõlas Mari Torga sametise häälega sünkroontõlge ideaalselt ja kuigi saab vast venekeele baasilt suurema osa ka muidu kätte, siis tegelikult on dramatiseeringu tekstis kasutatud nii vene, eesti kui ka ukraina keelt ning klappide abil ei lähe mitte midagi kaduma.

Kui mõelda vaid sellelegi, et lugu on nõnda fantaasiarikas, et selle alusel on tehtud multifilm, siis oli vast paras julgustükk lavastaja Mihail Khramenkol sellise rikkaliku tegevustiku ja tegevuskohtade pideva muutusega lugu üldse lavale tuua, mis suisa nõuab tavalisest suuremat fantaasialendu. Sellepärast pole midagi imestada, et kunstnikutöögi on nõnda läbipõimunud, et lavastaja ise on sellegi autoriks. Näiteks vetehaldjas (Stanislav Kolub), kes on merineitsi karm isa, kõrgub kuskil maa ja taeva vahel või pooleteisemeetriste puupakkjalgadega vana metsavaim (Sergei Furmanjuk), haldjariigi muutumine huvitava viitega põlluharimisliikumisele - inimeste tarekeseks – see režii on kogu aeg tegevustikuga käsikäes kaasaelav ja tõesti see lavagi pidevalt muutuv, mis muudab kogu lavastusjoonise mõnusalt dünaamiliseks. Tegelikult veel eraldi erilist tähelepanu väärib Valentina Zachinyaeva kostüümikunstnikutöö! See on vaimustav oma fantaasiarikkuses, leidlikkuses ja detailiderohkuses, materjalide valikuski (jämedatest köiejuppidest vestid, osade kaupa eemaldatavad seelikud, kus alumisel küljel on varjul üllatusi, "kortsunud püksid", mis on ühtlasi poolemeetrised puupakujäljendid vana puuhaldja jalgadeks, soomuselise allääre-lõikega vestjakk vee-elanikule jne jne jne) mis seostab tegelast tema pärinevusega! Ja fantaasia-tegelasi on siin PALJU ning mõistagi väga erisuguseid.

Lavastajal suisa kuldaväärt mõte oli kaasata tsirkuseartistid. Isegi kui seal vabas looduses, niiöelda muldareenil polegi väga palju vahendeid ja võimalusi, siis ometi akrobaatika (sh.ka õhuakrobaatika), kurikavisked, kepikõnnid ja ühtlasi ka lihtsalt tantsijatena oma hea rütmitajuga on need (Tsirkusestuudio Folie) tsirkusetüdrukud tervikut rikastavad ja lisavad omalt poolt sobivat (ja üllatusipakkuvat) tegelastemassi ning lavastust omakorda suuremaks ja elamuslikumaks muutes. Bravo! Originaalmuusika helilooja on Peeter Rebane ja see on kohati tajutavate etniliste sugemetega siin-seal ning ka laule sisaldav! Iseäranis pääses mõjule Anastassia „aasa näkineid“ Tsubina imeilusa(!) sopranihäälega lauldud laul.

„Star-crossed lovers“ ehk Mavka ja Lukas vastavalt Erika Babjak ning Artjom Vesselovski kehastavad oma rollid selliseks, et elad neile kogu südamest kaasa. Eriti just Erika huvitav liikumine annab talle üksjagu haldjalikkust juurde. Olga Privise liikumine on siin läbivalt nii karakterikohane (kasutades tegelase päritolu) kui ka sisaldab suuremaid tantsulõke – tõesti taaskordne šedööver-looming Olgalt, mis oleks nagu üks eraldi režiikiht, mis põimub imehästi Mihaili suure lavastusjoonisega. Praeguses (ka hilisemal kellaajal) suvevalguses pole valgusvõlur Anton Andrejukil midagi väga palju enda poolelt lisada, ent ometi on taamal asuv metsaalune just tema trikkidega vähekenegi maagilisem. 

Artjom Vesselovski on nii sümpaatne, et ei imestaks kui noortest pealtvaataja-tüdrukutest mitmed koos Mavkaga tema Lukasesse natuke ära ei armuks. Kuigi loo sees teeb ta läbi ka sümpaatiast kaugemale kaare, et vahepeal tahaks poissi hoopis mõistusele raputada. Polegi teda varem näinud laval, aga üksjagu karismaatiline ja mida etendus lõpu suunas ning neid erinevaid tegelase emotsioone läbi mängides, veelgi kogu aeg üha paremaks muutudes. Erikat sai laval näha ka Keisri hullus, ent seal tõmbasid kogenud meesnäitlejad fookuse endale, aga siinses rollis annab võimaluse palju täpsamalt, lähemalt vaadata ja rohkem aru saada, millise näitlejaga on tegemist. Sümpaatne on sõna mis esimesena keelele tuleb ja tahaks nüüd veel teisigi tema tulevasi rolle näha, sest see headuse kehastus Mavka näol oli tal ka üdini sümpaatselt terviklik karakteriseering. 

Kõrvaltegelased on kõik vähem või rohkem muinasjututegelastele omaselt karikatuursed, ent see tegelaste rikkalikus on nagu rikkalikult kaetud peolaud - nii palju maitsta, ehk näha ja avastada! Arvatavasti kui ma sellele trupile ajaliselt distantsilt kunagi tagasi mõtlen, siis ma usun, et kõige meeldejäävamateks on kõrvaltegelaste seast on vast iseäranis neist neli. Mainitud vana metsahingena, ehk Mavka eest hoolitsev vana puuhing - käredahäälne ja teatriime-kostüümis 3-meetriseks kasvanud Sergei Furmanjuk. Juba see, et ta on kõrgemal, aga ka kogu näitleja loodud tegelane ise on igati tähelepanuväärne ja kuidas küll see “nendel” jalgadel ringimüttamine tal nõnda loomuldasa näis! Äge! 

Tulemadu, ehk tuli kui element, leegitsevalt punane Alexandr Domowoy. Ta on oma osava liikumisega üks Vene Teatri salarelvadest! Ja seda rollist rolli, kus vaid sobiv, oma füüsilisusega vaimustades! Vahvalt pingestatult loodud roll, sest tuleleegid ju nagu ikka tantsisklekski ja Alexandr ongi laval sõna otseses mõttes tulesäde. Oma saltoga muidugi pani kogu publiku ahhetama, aga tegelikult ikka terve see intensiivne karakteriseering ongi suisa muinasjutuline. Nagu ka peategelast Mavkat mängiv Erika, nii on ka Vee-elamendina laval lainetav Jevgeni Kravets on üks teatriga hiljuti liitunud Ukrainast pärit näitlejatest. Üks eredamaid näiteid kuidas stambivabalt, ent siiski arusaadavalt luua päris karikatuuri langemata muinasjutuline karakter. Lisaks ju "vesi, mis purustab tammid" ongi laval selline jõuline, sportliku noore mehe poweriga tabavalt kehastatud-mängitud. 

Mis viib vähemalt minu seekordse kogu lavastuse lemmikkarakteriseeringu juurde. Tatjana Jegoruškina! VAU! Tüüpilise, “mitte-kunagi-miniaga-rahuloleva” ämmani!😂 Lukase ema, kes on oma tarekese matriarh. Mis just tema mängus kõige rohkem võlus? Vast ehk just see, et sellest aimus ka kõige rohkem teatavat psühholoogilise kihi tasandit ja seda just näitleja mängulisest mängust, mis on omaette täppismäng. 

Ei saa ju jätta veel mainimata, et üdini sümpaatne Daniil Zandberg on Lukase onu ja ta ongi ka tegelasena üdini sümpaatne ja soe ning ka teiste tegelaste poolt armastatud (nagu ka päris maailmas -kõik inimesed ei olegi halvad)! Aga veel üks suur Vene Teatri suurimatest lemmikutest - Karin Lamson, on vast just üks selle loo kurjadest-kavalatest. Kummaline elu sekkumine kunstilisse vastuvõtlikusse, kuid näitlejanna enda sümpaatsus siiski ei lase tema tegelast väga pahana vastu võtta. Võib muidugi olla ka lavastaja kaval suunis, et just niimoodi vaatajas natuke segadust külvata? Naine, kes on kõva töönaine, ei pane siiski tähele, et oma töörügamises sõidab ta hoopis teistest hingedest teerullina üle?

Jah, just selliseid pisikesi ja suuremaid mõtteid raputatakse pidevalt nagu varrukast õhku ja see teeb sellest mitmeti ehk ka visuaalsest (eriti just mis puudutab nii liikumist kui ka väikseid efektseid tsirkusetrikke) põnevalt rikkaliku pakkumise lisaks silmadele ka ühtlasi ajudele. Ja seda tõesti nii suurtele kui väikestele teatrisõpradele. Ning see mängukoht on ise juba lihtsalt võrratu!

Hinnang: Tugev 4 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Vene Teatrile kuuluvad fotod):

MAVKA. METSALAUL

Lesja Ukrainka teose ainetel

Vene Teatri suvelavastus Eesti Vabaõhumuuseumis

12+

Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Etenduse kestus on 2 tundi ja 30 minutit (ühe vaheajaga)

Vene Teatri suvelavastuse mängupaigaks on tänavu Eesti Vabaõhumuuseumi maaliline metsastik. Lugu, mida soovime jutustada, saab alguse kevadel, tärkava looduse taustal. Mets ärkab, elu ise ärkab, kõik elusolendid ärkavad ja sel ajal on tunded ja emotsioonid nii võimsad, justkui taanduks kogu inimkonna poolt loodud tegelikkus inimest ümbritseva looduse sügava, tundmatu ja võimsa olemuse ees, ning inimeses endas.

Vene Teatri lavastuse keskmes on kahe tsivilisatsiooni, traditsioonilisel usundil põhineva ja ilmaliku maailma, dramaatiline kokkupõrge. Kokkupõrge, mis leiab aset armastuse kõige õrnemas, haavatavamas ja värinaid tekitavas seisundis.

“Mavka. Metsalaul” on helge ja omapärane lugu vabaduseiha ja argise maaelu kokkupõrkest, mida piiravad reeglid ja ebausk. Volõõnia mets, kus näidendi sündmused hargnevad, sümboliseerib iidset Euroopa mandrit, mis oli kaetud ürgsete tihnikutega, mille servades paiknesid üksikud asulad. Lavastuse puhul on seega tegemist folkloori- ja etnograafilise looga, mille üleeuroopaline universaalsus peegeldub muusikas, kostüümides ja koreograafias.

Loominguline meeskond:

Lavastaja, kunstnik, adaptsioon – Mihail Khramenko (Iisrael)

Kostüümikunstnik – Valentina Zachinyaeva (Läti)

Valguskunstnik – Anton Andrejuk

Koreograaf – Olga Privis

Liikumine ja akrobaatika – Tsirkusestuudio Folie MTÜ

Originaalmuusika – Peeter Rebane

Vokaalpedagoogid – Eda Zahharova, Ksenia Rossar

Lavastaja abi – Svetlana Šušina

Osades:

Inimesed:

Lukaši ema – Tatjana Jegoruškina

Leo, Lukaši onu – Daniil Zandberg

Lukaš – Artjom Vesselovski

Kilina – Karin Lamson

Kilina laps –  Kristofer Aleksander Hamburg

Mitteinimesed:

Vanad hinged:

Vetevaim – Stanislav Kolodub

Metsavaim – Sergei Furmanjuk

Naissoost stiihiad:

Mavka (Mets) – Erika Babjak

Näkineid (Vesi) – Tatjana Altõnnik

Aasa näkineid (Aas) – Anastassia Tsubina

Meessoost stiihiad:

See, kes purustab tammid (Vesi) – Jevgeni Kravets

See, kes istub kaljul (Maa) – Stanislav Kolodub

Tulemadu (Tuli) – Aleksandr Domowoy

Mis esimese 100 päeva jooksul nähtud 30st teatrielamusest ja teatritöödest tippudena eristuvad?

Esimesed 100 päeva on sellest aastast kulunud ning 30 uuslavastust jõudnud vaadata. Aeg teha käesoleva aasta esimene vahekokkuvõte tänavuse teatrimaastiku siiani saadud suurimate elamuste ja luubi alt avastatud parimate teatritööde kohta.

SUURIM TEATRIELAMUS (TERVIK)

Hinnangu mõttes on 4 või kõrgema pälvinud neist 30st täpselt kolmandik teatrielamustest. Tegelikult "üle keskmise" on ju ka 4- (ja selle hinnanguga on terve keskmine kolmandik), aga selleks, et tuua tõesti vaid teravaim tipp esile, siis jätaks 20 ülejäänud elamust ikkagi kõrvale. Toon need 10 parimat pealkirjade järgi tähestikulises järjekorras (kõigile lisan ka juurde oma soovituse, kuigi paraku neist mõni on isegi oma lavatee jõudnud juba lõpetada):

Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna Lavakool/VAT Teater

Kaheteistkümnes öö - Ugala

Liblikapüüdja - Kellerteater

Lilli - Teater Must Kast

Must / Valge - Rahvusooper Estonia

Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Preili Julie - Karlova Teater

Unistaja - TeisedLavastused

Vivaarium - VAT Teater

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Peaaegu kattuvad suurima elamuse andnud lavastustega...märkan vaid kahte lavastajatööd, mis olid sedavõrd erilised, et need on 10 sekka just lavastajatööna jõudnud (sest 1, mis siit puudu, on osaliselt originaallavastusena, aga osaliselt üle toodud välismaalt meie teatrisse ja teine oli minu arvates teksti ning näitlejatöödena elamuslikum kui kohati kentsakaid lavastuslikke otsuseid sisaldav ning minu nähtud etenduse põhjal veel mitte paikaloksutatud-lõpetatud-viimistletud lavastajatöö).

Helen Rekkor - Vivaarium - VAT Teater

Kaija M Külm - Lilli - Teater Must Kast

Kaili Viidas - Preili Julie - Karlova Teater

Kersti Heinloo - Liblikapüüdja - Kellerteater

Merle Karusoo - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna Lavakool/VAT Teater

Taago Tubin - Maailma ajaloo kõige võimsam näidend - Ugala

Taavi Tõnisson - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Tanel Jonas - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Tatjana Kosmõnina - Mets - Kellerteater

Tõnis Veelmaa - Unistaja - TeisedLavastused

PARIM NAISPEAOSA ROLL

Hetkel on 4 täiesti arvestatavat "aasta naispeaosa" tasemel rolliloomet juba end ilmutanud, aga tegelikult väärt rollid on kõik järgnevad 10:

Anne-Mai Tevahi - Lilled Algernonile - Tartu Linnateater

Haide Männamäe - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Karmel Naudre - Unistaja - TeisedLavastused

Katrin Saukas - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna Lavakool/VAT Teater

Külli Teetamm - Poiss, kes nägi pimeduses - Tallinna Linnateater

Laura Peterson Aardam - Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

Maarja Mõts - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Maris Nõlvak - Liblikapüüdja - Kellerteater

Marika Barabanštšikova - Preili Julie - Karlova Teater

Silva Pijon - Lilli - Teater Must Kast

PARIM MEESPEAOSA ROLL

Täiesti šokeeritud äsja esietendunud Sander Roosimägi rollist Kellerteatris! Esimene selline roll sellel aastal, mille peale tulid külmavärinad! Oma võrdlemisi veel lühikese näitlejakarjääri kohta juba praeguseks ju 3 korda Teatriliidu aastaauhinnale nomineeritud... ja ausalt öelda aasta pärast teatripäeval võib juhtuda, et ta seekord (oma neljandal korral) ka selle auhinna lõpuks kätte saab(!) - sellel rollil on lihtsalt sedamõõtu kaliiber! Aga tal on juba vähemalt 3 väga tugevat konkurenti - iseäranis Agur Seim, Jan Ehrenberg ja Ott Aardam.

Agur Seim - Lilli - Teater Must Kast (tegelikult mitmed kõrvalosad, mis kokku annavad peaosa mõõdu välja)

Agur Seim - Preili Julie - Karlova Teater

Andres Tabun - Maailma kõige võimsam näidend - Ugala

Jan Ehrenberg - Poiss, kes nägi pimeduses - Tallinna Linnateater

Joosep Uus - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Mait Malmsten - Macbeth - Eesti Draamateater

Miika Pihlak - Unistaja - TeisedLavastused

Ott Aardam - Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

Sander Roosimägi - Liblikapüüdja - Kellerteater

Toomas Tross - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

PARIM NAISKÕRVALOSA ROLL

Korralikult vaimustuses olen siiani kahest neist, aga toon ikkagi 10 parimat ära:

Anneli Rahkema - Süüta süüdlased - Rakvere Teater

Emili Rohumaa - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna Lavakool/VAT Teater

Ingrid Isotamm - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Jaana Kena - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Maarja Johanna Mägi - Preili Julie - Karlova Teater

Margaret Sarv - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Merilin Kirbits - Väikesed saladused - Teater Nuutrum

Piret Kalda - Tunde-märgid - Tallinna Linnateater

Steffi Pähn - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Tiina Tõnis - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

PARIM MEESKÕRVALOSA ROLL

Tundub, et ka sellel aastal saame rikkalikult häid meeskõrvalosasid. Neid oleks juba praegu tipptasemel esile tuua üle 10, aga piirdun siin ikkagi valitud numbriga... Sh. mainin eraldi ära, et ma pole kunagi nii head-elavat-elusat rolli näinud Kristjan Ükskülalt, ega ka Rait Õunapuult. Plekktrumm ja kõik selle näitlejad (ning mistahes komponendid) on 2023 üks teatriaasta defineerijaid. Suur üllatus oli Tiit Alte - väikeste, valitud, hõrkude, läbitunnetatud detailidega tehtud kõrvalosa ja Allani "kiisu" on juba väike fenomen... vähemalt esialgu 100-päeva-teatripildis :)

Aarne Soro - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Allan Noormets - Poiss, kes nägi pimeduses - Tallinna Linnateater

Andres Roosileht - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Anti Kobin - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Kristjan Üksküla - Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

Mart Müürisepp - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Rait Õunapuu - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Tarvo Sõmer - Süüta süüdlased - Rakvere Teater

Tarvo Vridolin - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Tiit Alte - Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

PARIM BALLETITANTSIJA

Ami Morita - Must / Valge - Rahvusooper Estonia

Anna Roberta - Must / Valge - Rahvusooper Estonia

Cristiano Principato - Must / Valge - Rahvusooper Estonia

Jordan London - Must / Valge - Rahvusooper Estonia

William Newton - Must / Valge - Rahvusooper Estonia

PARIM ORGINAALDRAMATURGIA või DRAMATISEERING (ka ümberdramatiseering või eelnevalt ilmunud tekstide sidumine)

Algis Astmäe - Lilled Algernonile - Tartu Linnateater

Ivar Põllu - Tunde-märgid - Tallinna Linnateater

Kaija M Külm/Jaanika Tammaru - Lilli - Teater Must Kast

Kersti Heinloo - Liblikapüüdja - Kellerteater

Lauris Gundars - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Mari Rostfeldt - Näitleja - Salme Teater

Merle Karusoo - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna lavakool/VAT Teater

Priit Põldma - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Renate Keerd(eriti Kruusa Kalju tekstid) - Tõhususe sümfoonia - Tallinna Linnateater

Tanel Jonas/Peeter Volkonski/Hannes Villemson - Kaheteistkümnes öö - Ugala

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Siin on nii väikseid ja tabavaid kui suuremad-võimsamaid. Mõnikord vähem ongi rohkem, mõnikord piisab mingist kontseptuaalsest allegooriast, et võluda, mõnikord on puhas ilu, aga mõnikord ka koledus, mis mõjule pääseb. Nende 10 seas on erineva suuruse ja vormiga, aga just 10 mõjuvamat/huvitavamat/tabavamat tööd see aasta siiani:

Iir Hermeliin - Preili Julie - Karlova Teater

Johannes Valdma - Küünik - Teater Kelm

Kristjan Suits - Liblikapüüdja - Kellerteater

Kristjan Suits - Poiss, kes nägi pimeduses - Tallinna Linnateater

Paul Heinrich Daude - Unistaja - TeisedLavastused

Pille Jänes - Ohtlik meetod - Rakvere Teater

Piret Peil - Mets - Kellerteater

Reili Evart - Süüta süüdlased - Rakvere Teater

Renate Keerd - Tõhususe sümfoonia - Tallinna Linnateater

Rosita Raud - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Hiljuti jälle imestasin ja imetlesin Jana Wolke omasid...ja kui veel mõelda ajastule ja nendele pitsidele ning karvastele detailidele - ligidaltki vaadates no ON meisterlik! Aga meistrid on siin kõik need 10... kes neist ise omaloominguga, kes valitud lavastajatööd esiletõstmaks, tervikut täiustamaks tähelepanuväärselt (ei teadnud, kas Liblikapüüdja sätendav ja huvitava lõikega kleit on Kristjani omalooming...kui jah, peaks temagi siin 10ndana figureerima):

Alejandro Radawski - Suremas sinust - Salme Teater

Ene-Liis Semper/Tiit Ojasoo - Macbeth - Eesti Draamateater

Iir Hermeliin - Preili Julie - Karlova Teater

Inga Vares - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Jana Wolke - Väikesed saladused - Teater Nuutrum

Kristiina Põllu - Tunde-märgid - Tallinna Linnateater

Marja-Liisa Pihlak - Must / Valge ("Open door") - Rahvusooper Estonia

Pille Jänes - Ohtlik meetod - Rakvere Teater

Reili Evart - Süüta süüdlased - Rakvere Teater

PARIM VALGUSKUNSTNIK

Anton Andrejuk - Keisri hull - Vene Teater

Elerin Tõnne - Muutus - Eesti Tantsuagentuur

Emil Kallas/Neeme Jõe - Tõhususe sümfoonia - Tallinna Linnateater

Karolin Tamm - Lilli - Teater Must Kast

Priidu Adlas - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Priidu Adlas - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Rasmus Rembel - Must / Valge ("Open door") - Rahvusooper Estonia

Rene Liivamägi - Tunde-märgid - Tallinna Linnateater

Rene Topolev - Liblikapüüdja - Kellerteater

Villu Konrad - Maailma ajaloo kõige võimsam näidend - Ugala

MÕJUVAIM HELILOOMING MIS LOODUD LAVASTUSELE

Markus Robam - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Siim Aimla - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Villem Rootalu - Vivaarium - VAT Teater

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

Doris Hallmägi - Ka vaikus oli väljakannatamatu - STL

Eva Eensaar - Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

Igor Linder - Muutus - Eesti Tantsuagentuur

Kaarel Kuusk/Jaanika Tammaru - Lilli - Teater Must Kast

Markus Robam - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Olari Elts - Macbeth - Eesti Draamateater

Riina Roose - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna lavakool/VAT Teater

Peeter Konovalov - Kaheteistkümnes öö - Ugala

Siim Aimla - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Vootele Ruusmaa - Preili Julie - Karlova Teater

PARIMAD MUUSIKUD

ERSO - Macbeth - Eesti Draamateater

Rahvusooper Estonia orkester - Must / Valge - Rahvusooper Estonia

Siim Aimla ja Karukellade bänd - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

PARIM LAULJA DRAAMALAVASTUSES

Emili Rohumaa - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna lavakool/VAT Teater

Eva Eensaar - Mõõt mõõdu vastu - Theatrum

Haide Männamäe - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Hardi Möller - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Hele Palumaa - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna lavakool/VAT Teater

Laurits Muru - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna lavakool/VAT Teater

Mariann Tammaru - Lilli - Teater Must Kast

Mart Müürisepp - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Mart Toome - Tõhususe sümfoonia - Tallinna Linnateater

Richard Ester - Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Tallinna lavakool/VAT Teater

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

Kaheteistkümnes öö - Ugala

Must / Valge - Rahvusooper Estonia

Ohtlik meetod - Rakvere Teater

Süüta süüdlased - Rakvere Teater

PARIM VIDEO/VISUAAL -KUNSTNIK

Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud - Rommi Ruttas - Tallinna lavakool/VAT Teater - videokunstnik

Kaheteistkümnes öö - Margo Siimon - Ugala - videokunstnik

Keisri hull - Valentin Silitsenko - Vene Teater - videokunstnik

Küünik - Mihkel Matkevicius - Teater Kelm - videokunstnik

Mets - Rene Topolev (video) ja Daria Dementeva (animaator) - Kellerteater

Plekktrumm - Eesti Noorsooteatri nukukunstnikud

Suremas sinust - Jürgen-Kristoffer Korstnik - Salme Teater - videokunstnik

Süüta süüdlased - Margareth Villers/Markus Muide/Elina Kengsepp - Rakvere Teater - videokunstnikud

Vivaarium - Helena Väinmaa - VAT Teater - mängu ja algoritmi arendaja

Vivaarium - Sander Põllu - VAT Teater - videokunstnik

VINGEIM KOREOGRAAFIA (2 tantsu-, 2 mitte-tantsuteatrist)

Igor Linder/Alexander Makarov/Edgar Budza/Valerii Zaichenko - Muutus - Eesti Tantsuagentuur

Ingmar Jõela - Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

Katarzyna Kozielska - Must / Valge ("Open door") - Rahvusooper Estonia

Marge Ehrenbusch - Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

PARIM KOMÖÖDIA

Kaheteistkümnes öö - Ugala

Lilli - Teater Must Kast

Tallinna karud - Piip ja Tuut Teater

Tõhususe sümfoonia - Tallinna Linnateater

Väikesed saladused - Teater Nuutrum

PARIM PÕNEVIK/SCI-FI/KRIMKA

Liblikapüüdja - Kellerteater

Lilled Algernonile - Tartu Linnateater

Maailma ajaloo kõige võimsam näidend - Ugala

Preili Julie - Karlova Teater

August Strindberg - Põhjamaade vast kuulsamaid "naistevihkajaid" on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetiliselt naistevihkaja", aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda "Rootsi vastikuks, seksistlikuks, rassistlikuks geeniuseks". Ja me ju teame, et Strindberg vihkas (isegi on öeldud, et jälestas) Ibsenit, sest too oli oma meestegelaste vastu tema arvates ülekohtune ning Augusti näidendid olidki nagu vastureaktsioon naturalismi isale (stiil, mida tegelikult ju ka Strindberg ise mh. Preili Julie’ga viljeles). Ibsen omakorda ostis Strindbergi maali, pani selle oma kirjutustuppa ning ütles naljatades, et ta ei saa kirjutada nüüdsest enam sõnagi, ilma, et see hull tema peale alla ei jõllitaks. 

Ja Strindbergil ju olidki sellised “hullu silmad” 😳 😀

See “Preili Julie” on 1 materjal, mida nii maailma kui ka eesti lavastajad üha uuesti ja uuesti ja uuesti lavastada soovivad. Pole ju kaua aega tagasi, kui Laura Jaanhold Linnateatris selle külalisena (minu hinnangul siiski mitte eriti õnnestunult) lavale tõi. Ja seda enne (ka käesoleval sajandil) suisa 2 korda Vene Teatris on lavale toodud ning Kõue mõisa taga õues lavastas (tookord meeldejäävalt leegitsevate juustega sähvakat) preilit Kersti Heinloo kehastuses ka Roman Baskin oma projektiteatriga Kell10. Sellepärast mõtlesin esiti ise ka loobuda selle Maarjamaa uusima, ehk Karlova Teatri ja Kaili Viidase versiooni vaatamisest. Lugu ju teada, sest see on loetud ja lisaks nähtud rohkem kui kolmes lavastusversioonis ning isegi balleti ja filmina... Kuid seekordse lavastajaga teleintervjuul tema kavalad silmad, rõhutades, et milline dünaamika sigineb loo kihtideks juurde siis, kui Julie ei olegi enam plikaohtu veiderdav noor naine, vaid hoopis keskealine, elukogemustega manipulaator? See ei andnud rahu, kuniks oma eelarvamuste kiuste ikkagi seekordsesse, väga erilisse lavaruumi ise kohale läksin oma enda silmaga tunnistama, et mis värk siis ikkagi on?!

Ja nüüd võin õndsalt õhata: "Õnneks!" 

Sest esiteks on see senise teatriaasta 1 kolmest (tegelikult vist isegi kahest!) suurimast teatrielamusest ja teiseks, see kui Julie ei ole enam noor, see tõesti tekitaski HOOPIS teistsuguse vaatenurga kogu muidu tuttavatele preili mängudele. Lisaks ma arvan, et sellist materjali peakski lavastama just nimelt naislavastajad, kuna just siis tulevad mingid asjad sellest Strindbergi misogüüniast välja peenemalt, mida meeste nägemuses ei pruugi või ongi plärtsti - otse ja jämedamalt, ehk jääb ära see vaataja enda arusaamismängude magus kõrvalefekt ning just nende naistundekihtide tajumine, mida just eriti mehena on üldse harv juhus välja lugeda. Ning seda just niimoodi õhkõrnalt, romantiliselt, kui sellist sõna antud kontekstis üldsegi kasutada sobibki. Näiteks - ma vist tõesti esimest korda tundsin ära selle, et siin omamoodi Stringbergi kättemaksuna (seisusega) naistele oli ka teenijanna PEAJAGU üleolek igas mõttes Juliest. Olgugi, et preili krahvitütar on ju rikkur ja kindlasti haritum, võimukam ja sedasi oleks pidanud olema ka enesekindlam kui tema "köögi-Kata"…

Kogu intensiivne ning kirglik tegevustik leiab ju aset praktiliselt ühe (saatusliku) jaanilaupäeva õhtu, (kirgliku) öö ja (kainestava) jaanipäeva hommikupooliku jooksul. Jumal tänatud, et lavastaja, kunstnik ning kogu trupp on jätnud loo õigesse ajastusse!!! Tegelasi on vaid 3, kuigi 4nda, ehk Julie isa- krahvi olemasolu on ka pidevalt “õhus” ning tema saapadki on laval mängus. Ja kusagilt taamalt kostab jaanipeo möllu…

Kailil on siin Jean jäetud siiski vast nö.õigeealiseks…lihtsalt see vahekord on teine, ehk Julie on Jean’ist vanem ning Kristine, teenija, on omakorda Jeanistki tunduvalt noorem. Marika Barabanštšikova loob oma rolli kasvava suunaga. Esialgu kuidagi tagasihoidlikum, aga eks Julie teab ju ka, et ta vallutab siin köögis teise naise valduseid. Kui too magama jääb ning mees on naistest vaid ainuüksi tema mõjusfääris, on ka naine hoopis teine - jõulisem. Meelitades oma jõupositsioonilt välja ka vaese mehe kunagise (ja seeläbi ju ka praeguse?) armunudoleku saladuse. Ainult, et sellele armuvalule rohtu pakkudes, annab ta ka võimu üle mehele. Nõnda tema käsualusest, saab ümberpöördult hoopis "valitseja"…vähemalt naise üle (kas ka laiemalt eluline allegooria - seda saab juba vastavalt oma sugupoolest ja kogemustest johtuvalt iga vaataja ise otsustada). 

Kuigi sai seda lavalugu vaatama asuda eeldades, et see saabki olema puhas Marika/Julie-show…Ssssaraks, millise Jean’i loob Agur Seim!!! Ta oleks viimasel ajal nagu uus (taas) avastus Eesti teatris, kuna rolle on siiani jagunud peamiselt väiksemates ning Lõuna-Eesti teatriprojektides (sh. täiesti vapustav roll "Petserimaa igatsus"es, kelmikas etnoteatris "Vanahunt", hull leiutaja "Läbi linna: Supilinn" ProTheMus'i rännaklavastuses, hetkel on võimalik näha teda veel ka Musta Kasti mängukavas võrratu, kogu perele sobiva seikluse pea- ja nimiosas "Ernesto küülikud" ning verivärskes, aga siinsest Jean'ist ja ka lavastuse mõttes hoopis isesuguses "Lilli"s). Ent kui paar päeva varem vaadatud “Lilli” kõrvaltegelaste palett nii süvitsi ühe karakteri sisse pugemist tal ei võimaldanudki, ehk seal oli rohkem vaja teha kiireid ümberkehastusi ning sõna otseses mõttes hullata karikatuuridega, siis siin on tal üll kandev, psühholoogiliselt sügavalt välja kaevatud ja lavale pandud, oma agendaga, ent naiste poolt nii ja naa lükata-tõugata katsumustes oma heaolu ning tegelikke tundeid toita püüdev mees, kelle suhtes saab täiesti aru, miks ta nendel naistel seal hambus on (ja miks kumbki naine tegelikult temast nii huvitatud on, ega/aga ka päriselt loobuda ei taha). Ainult, et kellel kelle üle lõppude lõpuks ikkagi võimu on, see selgub juba etendust vaadates… Aga üks emotsioonide "ameerika mäed" tehakse läbi küll! 

Vaheajal kuulsin ühe hämmingus mehe küsimust oma kaasale, et mis selle lavastuse saba ja sarved ikkagi on… Tõesti, kui ei ole materjaliga tuttav, siis pelgalt 1.vaatuse põhjal võib selline küsimus natuke õhku jääda küll. Tema pakkus, et kas ikkagi see seisuste vahekord? Jah, seda ka, aga tegelikult on seal ikka nii mitmeid kihte ju veel, ent nendest vast paremini saabki aru tervikut teades. Näiteks minu arvates peamiseks ikkagi see "armastuse nimel tegutsemine". Ja kellel kui tugev armastus ikkagi on ning kuidas kellegi teise-kolmanda kohalolu võib ikkagi lõpuks lõvist lambukese teha ning unistused unistusteks jättagi. Ja seda veel eriti siis, kui ikkagi tunded pole piisavalt tugevad või ka suhe piisavalt tugeval aluspinnal. 1 tegu võib ka teinekord olla nii tugeva efektiga, et see raputab armu-uimast üles (enda elust meenub näiteks nooruspõlves armumine, aga kui siis lõpuks see tüdruk nõustus minuga välja minema ning peo lõppedes oli ta nii purjus, et oksendas sedasi, et mina tema juukseid pidin 'eest ära' hoidma - oligi SUUR tunne justkui peoga pühitud...polnud ju veel "pinnast", mis sellist oleks kandnud...ja kuigi me kindlalt ei tea, siis arvatavasti ikkagi Julie alles esimest korda "laskus" Jeani tasemele sellel nõiduslikul jaaniööl). Aga väga selgelt joonistub välja ka oluline eluline küsimus, et kas kellelgi ikkagi on õigust teise inimese asjade üle otsustada? See võib olla kiirtee lahkuminekule... Nii palju huvitavaid elulisi küsimusi teatraalset allajoonitult ning nii mõneski kohas on tegelikult ilmselgelt nimme Kaili liikunudki naturalistlikkusest hoopis eemale, nö. romantilisema poolele üle ning minu arvates igati õigustatult, eriti kuna seda kirglikum kõik laval on ning ühtlasi emotsioonetekitavam ka vaatajatele. Vaatajatele, kes istuvad kui kärbsed selle köögi seintel, kaasa elades ühe võimatu suhte mõlemapoolsetele korda-mööda-rünnakutele. Kusjuures Maarja Johanna Mägi `Kristine´ on küll peamiselt vaid natuke alguses ning natuke lõpus mängus kaasas, aga OI kuidas ta paneb oma tegelase ning ühtlasi just selliselt loodud sirgeselgse, ajastuliku ning uskliku, aga ka selgelt Jean’ist sissevõetud naise tollel 1880ndate Rootsi krahvilossi “köögilaval” end kehtestama! Braavo!!!

Lausa külmavärinaidtekitavalt head kõik need 3 rolli! Mis toob ringiga tagasi veelkord Marika juurde…kes sai preili Julie’t mängida ka nö.tavapärasemas selle tegelase vanuses, ehk omaaegses lavaka-diplomilavastuses. Aga siin, alguses kogenud, rikka ja võimuka naise võrgutamisveenvusega, siis peale vallutust allaheitliku, hirmunudki, ent samas ohjade kaotamisest teadliku vastuvõitlejana, kes on valmis paljuks…aga kas ka kõigeks? Ja mis teda sellest armuuimast äratab...või kas äratabki? Näitlejanna juubeliroll on tõesti selle vääriline, ehk saab kahtlemata ja auga olema märgilise tähendusega (ma peaks mainima, et just viimastel aastatel järjest suurepäraseid rolle loovalt näitlejannalt)!

Iir Hermeliin on loonud 1800ndate lõpu krahvilossi köögi, kus rõhuaktsente omavad suur ja pikk laud (mis etenduse käigus saab veelgi tähendusi juurde) ning korstnaga bursilka, mis muudkui aga küdes kogu etenduse oma elava tulega…ja koos päris küünaldega laual olid hämmastavalt tugevad atmosfääriloojad! Puudu ei ole ka meiupuu-pärg, mis omakorda just rootsi-tunnetust (vähemalt minusugusel oma elust 10 aastat Rootsis elanud) tekitas. Samas ka mitmeid teisi ajastulikke detaile, mis ei koorma (kammerlikku) lava, aga annavad palju juurde (habemenuga, riietevahetussirm, rootslaslik köögikapp, lossile sobivate kardinate, nõude või ka riietustega- Kristine teenijatüdruku omad, aga ka laiemas mõttes näiteks Julie jalas ratsapükstega jpm pisidetailidega). Ivar Piterskihh’i akendest sissepaistvas valguses oli küll omamoodi just Preili Julie puhul kasutatava kirjeldusega kooskõlast “jaaniõhtu maagiat”, ent oma kohatiste eredamaks muutuvate valgustega kaotas ka sidusust naturalismiga, ehk tervikuna siiski mitte päriselt reaalsusega käsikäes. Kuigi köögis sees ja hämaramates hetkedes mängisid just tema saali valitud vormid ja valguskaart tundeliselt kaasa.

Vootele Ruusmaa muusikat on kohati vaid vaevu kuulda (kohati ikka rohkem ka), aga see on lavastuslik otsus ning just nii väga stiilne. Lavastuslikult on siin isegi kandvaid või pigem naturalistlikkust rõhutavaid vaikusehetki. Mõnuga ärakasutatavat vaatajate lähedust režiis endas arvestav - see ongi ju igas mõttes "intiimne lugu" ning lavastusjoonis ning mänguvorm peegeldab seda ka endas! Kokku on saanud nii lavastajateater, loojutustamisteater, näitlejateater, aga ka kunstniketeater. Kusjuures puudu pole ka eluline huumor, mis just vahetult enne 2.vaatuse lõpumeetrite karmimaks kiskumist, andis võimaluse ka natuke (tegelikult päris korralikult) muheleda, muidu ju vägagi tõsises "sugupooltesõjas". 

Väike Karlova Teatri saal oli tunnetest paks... vaatet nii tahke, et seda oleks võinud lõigata noaga. Istusin ise ometi õiges kohas juhtumisi, sest mul on tunne, et küljelt sai praktiliselt kogu aeg tegelaste nägusid näha, samas kui otstest vast jällegi pääseb paremini tervikpilt mõjule(?), ent paratamatult on siis 1 tegelastest nendes duellilõikudes ka ajuti seljaga. Kuigi niimoodi ninapidi teatrilavastuses “sees olles” sellel eriti palju vahet vast polegi. Ehkki nüüd tuli küll mõneks ajaks selline tunne, et ainult nõnda olekski suisa ainuõige sellise sügavusega psühholoogilist teatrit teha ja kogeda. Lihtsalt nii mõjuvalt sisseimav on sellises lavastusvormis teatri vaatamine (meenub näiteks Kiselovi Linnateatris kunagi lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi?" sarnase intiimsusega mänguruum). 

Hinnang: 4+

See lavastus on tavalisest erilisem - kirglikkusest sõjakas lavaloos on peenetundelisus peidus armastuses, aga ka jõhkruses, manipulatsioonides ning isegi võimumängus!

Üks neist teatriaasta lavastustest, mis jäävad kauemaks meelde. Selle mõjuvuse tõenduseks siinkirjutajale vast näitab ka siinse teksti tavalisest ohtram küsi- ja hüüumärkide arv. Ühest küljest võiks öelda, et just nendele ideaalne elamus, kes tahavad teatrikülastustega vaid pärle koguda. Teisalt siiski siit saadav kunstilise naudingu suurus võib just oleneda ka sellest, kui tuttav üldse on Strindberg (sellepärast ka mu sissejuhatav algusteksti väike suunaviit) või ka üldisemas plaanis kogetud teatrispektri laius, sest just siis mõistab eriti hästi, millise šedöövri Kaili oma trupiga on "Preili Julie" näol Karlova Teatris lavale toonud. Soovitan!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Heikki Leis):

PREILI JULIE

Strindbergi naturalistlik kurbmäng

Viidase seksistlik eelmäng

LAVASTUSEST

AUTOR AUGUST STRINDBERG

TÕLKIJA ÜLEV AALOE

LAVASTAJA KAILI VIIDAS (ENDLA)

KUNSTNIK IIR HERMELIIN

HELILOOJA VOOTELE RUUSMAA

VALGUSKUNSTNIK IVAR PITERSKIHH (ENDLA)

MÄNGIVAD MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), MAARJA JOHANNA MÄGI (VANEMUINE), AGUR SEIM

 

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI JA 45 MINUTIT. 

(Minu lisand: kuigi selle tegeliku kestvuse teeb teatavaks hoopis lavastaja iga etenduse alguses!)

ESIETENDUS 28. VEEBRUARIL 2023

Naise ja mehe kirg põimub mänguliseks manipulatsiooniks – kumb on ikkagi rohkem räpane, kumb on rohkem pühak. Mees on mees. Ja naine on naine. Ja mõlemal on tagataskus seksistlikult naturalistlikud trumbid. Kuidas saada vabaks soolistest ja iseenda eelarvamustest? Ainult läbi „tõe“!

19. sajandi jaaniöö nõiduslik lugu, mis on erutav ka täna. Strindbergi 20-aastane preili Julie on küpsenud 50-aastaseks mänguriks – endiselt süütu, rikas, sinivereline ja neetult naiselik. 

Eesti Teatriliidu teatri auhindade nominendid 2023 - KES on puudu? KES on üle? - ehk minu arvamused ja kommentaarid

Kandidaadid aastaauhindadele tehti teatavaks juba 1.märtsil, ehk TEATRIKUU avapauguna. Kuna ma eelmisel aastal tegin veel korralikumalt kogu teatriaasta-ralli kaasa ja sellel aastal enam mitte, siis võtan ka (vähemalt mõneks ajaks) viimast korda sõna kõrvutades enda möödunud aasta jooksul nähtud 136-st lavastustest esile tõusnud koorekihti ja Teatriliidu žüriide valitud tippe.

Kui nüüd päris-päris üldise pilguga vaadata, siis suuremas osas võib vast isegi rahule jääda. Kahtlemata enamus väljavalitutest vääribki aupaistet. Mõne puhul siiski paneb ka natuke õlgu kehitama ja mõne puhul jällegi imestama, et mainitakse tööd ühes või teises lavastuses, aga minu arvates peaks hoopis mõne teisega saama rohkemgi pai. Kõige-kõige "kriminaalsemad" möödapanekud või siis žürii mingite isiklike vastuolude tõttu või-ma-ei-tea-mis-põhjusel "üle ja ümber vaadatud", olid minu jaoks (ja ma lähen šoki suuruse järjekorras):

*** Malle Maltise helilooming lavastusele "Rosmersholm" - see lihtsalt oli VA-PUS-TAV, integreerides norralikkust, aga ka puhta, kauni heliloominguna - miks küll see ei saanud normineeritud?? Soov ainult meesheliloojaid esile tõsta? Kas Malle ei kuulu kusagile liitu või kogukonda, mis on nomineerimise eelnõudeks? Mitte ühegi puuduva nime puhul tänavu ei ole ma NII hämmingus!

*** Triinu Meriste ja Peeter Tammearu rollid TEMUFI "Einstein ja Margarita"-s - kas ei soovita esile tõsta näitlejat, kes on iseenda lavastaja? Aga sellisel juhul ju Triinu Meriste? Sellepärast, et on lavastaja abikaasa ning neil on seeläbi koostöös mingi eelis nõudmiste või teineteises suurepärasuse väljakutsumise suhtes? (tavaliselt ju just sellises olukorras on tulemus vastupidine!) Kõik põhjendused näivad siin libapõhjused ja 2 suurepärast rolli on arusaamatutel põhjustel jäetud kõrvale.

*** "Tõrksa taltsutus"e parima lavastuse nominatsioonist ilmajätmine (kui aasta suurima teatrielamuse pakkunud lavastus oma 3 vaatuse, muusika ja noorte integreerimisega, ent ometi saavutatud puhas, ilus, võimas lavastajatöö, mis kõigele lisaks laseb Shakespeare'l kõlada nii, nagu ta selle kirjutas!), samas kui valitute seas on selgelt pooltooreid, eksperimentaalseid, katsetuslikkegi, ehk kui mõtleme otseselt statuudile, milleks on "aasta lavastajatöö" võtab ikka küsima küll, kas see ongi see "tipptase" või "etalon" tänasel Eesti teatriskeenel, mille poole peaks püüdlema ka teised lavastajad? Ausalt - häh???

*** Peeter Rästas on nomineeritud 2 keskpärase rolliga versus täiesti suurepärane roll "Rosmersholm"is - žürii nagu annaks märku, et kui lavastuses on mingid vajakajäämised, siis selle komponentidel pole ka asja aupaistesse. Peetri Rosmersholmi-roll on siiski šedööver võrreldes nende teise kahega, aga no vähemalt sellest hoolimata on ikkagi nomineeritud...võibolla kogemata jäi 1 pealkiri välja?

*** Laura Peterson "Iraani konverents"is... ja üldse kogu selle lavastuse täiesti nominatsioonideta jätmine??? Võibolla on aeg lisada parima trupi või ansambli kategooria? Jääks ka mõni teine anomaalia ära.

*** Et Tanel Jonas on nomineeritud parima lavastajana "Kõik ägedad asjad" lavastusega, kuigi seal oli kontseptsioon näitekirjanikult juba ette antud, samas kui tema "Kolm musketäri" oli lavastajatöö mõttes puhas lavastajalooming ja just sealsete valikute tulemusena SUUREPÄRANE ning nominatsiooni väärt! Arusaamatu...vast oli siis vähemalt aus hääletus žüriiliikmete vahel ning mitte kellegi jõuline oma agenda ajamine (nagu paraku tihti on läbi imbunud ja seda väga mitmetelt žüriiliikmetelt varasemate aastate pikku!). Aga no kuna tulemus ju tervikuna ning Eesti publikuga on nõnda hästi toimima ja tööle saadud "ägedates asjades", siis võibolla hinnatakse seda siis rohkem kui otseselt just puhast "lavastajatööd"? 

Millega ikkagi seletada poolfabrikaati ning vast pigem "otsingulist" versus tegelikult suurepärast "lavastajatööd" kui mõelda "Divide et impera" peale. Olgu siinkohal öeldud, et minu jaoks oli see küll just eksperimentaalse tööna väga huvitav... ja nägin kõige viimast etendust, ehk selleks ajaks oleKS pidanud see "õnnestunud" lavastajatöö seal juba eriti silma torkama, aga minu nähtud-kogetud etendus oli kohmakas. Mõtlen, et kui selline oleks nomineeritud Tony'le või Olivieri'le, oleks see žürii laiali löödud ning pandud mingi tõsiseltvõetavam asemele uusi nominente otsustama. 

Melanhooliat pole näinud, sest see etenduskord, mil mul pilet sellele oli, jäeti näitleja haigestumise tõttu ära - PÕNNAMA LÕID! :) (<- see põnnamalöömine on nali, kui keegi midagi muud mõtles). 72 päeva oli ju eriline, aga AASTA PARIM LAVASTAJATÖÖ??? Päriselt?! Mida siis ikkagi lavastajatöö all mõeldakse? See vajaks žüriilt lahtiseletust. Ainus, kelle lavastajatöö eest saadud nominatsioonist ma päriselt ka aru saan, on Taago Tubin. Tuues (suurel laval!) kokku massiivsuse ja kammerlikkuse, aktsendid, kontseptsiooni, kujundid ja muidugi üldse teemad, mis omavahel kihistuvad veel omakorda ning jätab ka vaatajale arusaamiseks mõistatusi - jah, see on ainus lavastajaauhinna nominatsioon, mis peabki siin esil olema (variant on muidugi ka Ulfsaki oma, aga nagu öeldud, Melanhooliat ma pole näinud).

Kunstnikuauhinnale nomineeritute seast on mul nägemata Pire Sova ja Edith Karlsoni tööd... seega tegelikult ei saa selle kategooria kohta eriti palju sõna võtta. Kui, siis hämmastab mind, et on eelistatud Ene-Liis Semper Selveri riiuleid ja riidekuhilaid (isegi kui see on kontseptsiooni osa ning olulisele tähelepanu pööramine), aga nominatsioonist on ilma jäetud Rosita Raud "Sinel"??? ning Rosital ju veel "Augustikuu" ka, aga ka Kairi Mändla "Siili poomine", kus lisaks tõesti huvitavatele leidudele on ka ruumiga mängitud nii põnevalt, rääkimata tervikkontseptsioonist??? Kristjan Suits'u puhul oleks võinud ka teisi töid esile tuua, aga ju tahetakse auhinda anda kellelegi teisele ja siis ei saaks, kui Kristjani mitu tööd kaaluksid ju vaid ka mõttena kellegi teise ühe töö üle (olgu lisatud, et ma olengi selle poolt, et alati oleks vaid 1 töö per nominatsioon...kui on 2, siis peaks olema 2 nominatsiooni eri tööde eest samale inimesele...nagu näiteks Oscaritelgi on juhtunud). Amadeusi ahhetamistele lavaruumi kohta tavapublikult enne ja peale enda nähtud etendust, sain ka mina olla tunnistajaks (a la "kunagi pole Draamateatri lava SELLISENA näinud"!) Arthur Arula detailirohke korteri tubade ja veel pöördlavaga oli kahtlemata midagi erakordset. Aga kuna tervelt 2 viiest nägemata, siis ei saa oma paikapaneva arvamusega kahjuks siin hiilata. Minu jaoks aasta kunstnikutöö tegi Kristjan Suits oma mastaapse (aga ka ilmselt väga töömahuka ja kuluka, milleni väiketeatrite eelarved ei saagi ulatuda) "Kalaranna 28"ga.

Edasi liigun statuutide kaupa:

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Kadi Herkül (esimees), Luule Epner, Kristiina Garancis, Margus Kasterpalu, Karmo Mende, Laine Mägi ja Pille-Riin Purje.

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND

***Ago Anderson – Ratas lavastuses „Linda Vista“ (Endla Teater).

***Tõnu Oja – Halvard Solness lavastuses „Meister Solness“ (Eesti Draamateater).

***Leonid Ševtsov – Vassili Kuzovkin lavastuses „Armuleivasööja“ (Vene Teater).

***Hendrik Toompere – Ray lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja Teater Nuutrum).

***Ivo Uukkivi – Lennart Meri lavastuses „Lennart. Pöördtooliaastad“ (Delfi Meedia).

Kommentaar: Hämmastav! 4 viiest on minuga täpselt samad aasta 5st parimast!!! VAU! Väga rahul! Ja oleks 100% rahul, kui Tõnu Oja asemel oleks siin Peeter Tammearu. See ei pruugi ju üldse olla põhjus, aga no ikkagi - Laine Mägi on siin žüriiliige ja Tõnuga samas lavastuses tema partner... Ma südamest loodan, et ta tagandas selle otsuse tegemisel end aruteludest ning nõnda oli ikkagi Peetri kõrvalejätmine Tõnu asemel ausmeeste-mäng. Ja eks tegelikult Tõnu roll oli ka kahtlemata üle keskpärase - minu arvates aasta 13ndaks parim.

Ma ikka väga kartsin, et jäetakse Leonid nominatsioonita. Ei teadnud ju, kas nad jõudsid teda üldse vaatama... Kuna mul on need kõik nähtud, siis võin ka väikse edetabeli ära tuua... ja nüüd veel eraldi lausa vägagi läbimõeldult ning just neid rolle kõrvutades... Siis minu arvates alates parimast/vingemast rolliloometööst ning mängust alatest:

1. Hendrik Toompere - Musträstas

2. Ivo Uukkivi - Lennart

3. Leonid Ševtsov - Armuleivasööja

4. Ago Anderson - Linda Vista

5. Tõnu Oja - Meister Solness

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND

***Ester Kuntu – Una lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja Teater Nuutrum).

***Anne Reemann – Ada Lundver lavastuses „Ada. Rääkimata lugu“ (Thors Films).

***Elina Reinold – Maria lavastuses „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ (R.A.A.A.M.).

***Garmen Tabor – professor Ruth Wolff lavastuses „Arst“ (Ugala Teater).

***Katariina Tamm – Tiina lavastuses „Melanhoolia“ ja Tiina lavastuses „Libahunt“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Mul on Katariina Melanhoolia-roll nägemata... Libahundiga ainult ta vast nominatsioonil ei peakski olema. Libahundis tegi kõige vingema rolli hoopis Jörgen Liik. Mul on hea meel, et Anne Reemann on nomineeritud just ADAst (Polkovniku lesk oli Anne kohta oodatum, ehk kujutasin ette ka nägemata just sedasi toda leske tema kehastuses), kuigi ma ise hindasin mahuliselt seda Anne Ada-rolli pigem kõrvalosaks... aga eks see ju ikkagi nimitegelane ja no piiripealne juhtum, aga tõesti ka peaosalisena läbivalt sees... Elina rolli suhtes ma olen ilmselt pisut pimestatud, sest see lugu sisulises mõttes ei läinud minule korda, ja seda isegi sellest hoolimata, et lavastusliku kontseptsioonina oli ju küll eriline. Ehkki tõesti, Elina teatav ajastulik ning olukorra läbitunnetatud rolli-kehastus oli vägagi tasemel.  

Ent minu jaoks on siin tõeliselt nominatsiooni väärt rolle ning minu arvates ka päriselt aasta 5 parima naispeaosa hulgas 2 - Ester Kuntu ja Garmen Tabor. Oleksin väga tahtnud siin nimistus näha Viire Valdma huvitavalt näitleja enda rollidega võrreldes isemoodi lahendatud "Kiri kodukandist" lavastuses kuidagi eriliselt tabatud "kohalikku sõbrannat, kes on ühtlasi kusagilt maalt". Samuti juba mainitud Triinu Meriste sai kohe eriti kõvasti ja alusetult žüriilt külma õlga näha. Ja minu isikliku 5nda nominatsioonikoha pärast oli suur dilemma Laura Niilsi "Kolm õde" ja Kersti Kreismanni "Regina Madre" lvahel. Kuid hei - Garmen Tabor kaljukindla sirge seljaga peaarst (ning me ei tea, kas ka lesbina... sest seal ju naised mängisid ka mehi ja tema elukaaslane Charlie võib olla nii mehe kui naise nimi), mis oli üldse möödunud teatriaasta sugupoolest või rolli suurusest hoolimata AASTA PARIM NÄITLEJATÖÖ... Sellepärast, kui õiglus on ilmas, siis sedapuhku tuleb (minu suurel lemmikul) Esteril jääda ootama järgmist korda... Aga meil kõigil on meeles, mis juhtus eelmise aasta konkurentsitult "mistahes kategooria" parima näitlejatöö, ehk Juhan Ulfsaki Mefisto-rolliga, onju?!

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND

***Hannes Kaljujärv – Gremio lavastuses „Tõrksa taltsutus“ (Teater Vanemuine).

***Sander Roosimägi – Heldur ja Oliver lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ (Vaba Lava) ning osatäitmine lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli Teater).

***Peeter Rästas – Will Punakuub lavastuses „Robin Hood“ ja Aleks lavastuses „Ajurünnak“ (mõlemad Rakvere Teater).

***Janek Vadi – kardinal Richelieu lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala Teater).

***Tarvo Vridolin – Jermolai Lopahhin lavastuses „Kirsiaed“ (Ugala Teater).

Kõik on nähtud, aga vot meeskõrvalosadega (ka eelmine aasta), minu ja žüriide arvamused lähevad millegipärast alati kõige rohkem lahku. Ainus nominentidest minu aasta 10 lemmiku seas, ent siiski allpool viit parimat on Hannes Kaljujärve roll Tõrksa taltsutuses... Hämmastav üldse, et see lavastus siiski nõnda vähe tähelepanu žüriidelt sai?!

Olen tituleerinud eelmise aasta üldse üle ootuste tugevaks MEESKÕRVALOSADE-AASTAKS. Kui mina oleksin saanud otsustada, oleksid nominendid Gert Raudsep "Tund enne päikesetõusu", Tõnis Niinemets "Amadeus", Indrek Sammul "451 Fahrenheiti" (tema osas olin eriti veendunud, et ka žürii ei jäta seda rolli nominatsioonita, sest Indrek on selles fenomenaalne ning muidu ikka ka teatraalide lemmiklaps), Markus Habakukk "Lea" ja aasta kõige vingem meeskõrvalosatäitja on küll nomineeritud, aga ta peaks ja mitte ainult olema nomineeritud, vaid ka võitma rolliga "Rosmersholm"ist! Sander Roosimägi on žüriil jäänud silma noorematest ja tundub nagu, et kui vaja see demograafiline linnuke kirja saada, siis on ju kerge kohe tema nimi letti visata. No mis nii erilist ta just oma "näitlemisega" seal jõgede voolamise tükis tegi? Jah, pille küll mängis vingelt! Kui, siis Mari ning Marika vast ka näitlesid miskit... jah, Pähklikoore -vanamees jäi minu radarile ka, aga kamoon "aasta parim"??? Janek Vadi on hea (loe: kuratlik) Richelieu ning tema on lisaks Hannesele minu arvates vähemalt parimate kaardil siiski olemas, aga olin vist esietenduse pinnalt pimestatud hoopis Ken Rüütli Rochfort'i karmist ja vaiksest mõrvasaadikust, et Vadi (ka väga hea) kurjam kuidagi jäi minu jaoks (alusetultki?) natuke kõrvale (vaid) sellepärast. Tarvo Vridolin oli südantlõhestav vastuarmastuseta mehena "Kuhu sa jäid?" lavastuses ning kui, siis oleksin eeldanud, et see roll saab tähelepanu. Aga Teatriliit jättis ta siis ilma, kui ta tegi üldse aasta parima meeskõrvalosa "Triller"is ning tegelikult ju iga aasta viimasel ajal on ta midagi väga head lavale toonud, et selle väsinud ja üldsegi mitte usutava Lopahhini eest nominatsiooni saamine mind niiväga ei morjendagi. Mind isiklikult see roll ärritas nii, et olen pigem katsunud seda unustada ja pühkida oma peast plekina väga hea näitleja rollideprismast... ses mõttes kummaline ja ilmselgelt maitse asi.

Sestap minu soovi-top seekordseks võitjaks:

1. Peeter Rästas (aga Rosmersholmi jõuga!)

2. Hannes Kaljujärv

3. Janek Vadi (olen kuulnud mõnedelt Viljandi teatrikooli noortelt, kuidas nad just Janeku suhtes ülespoole vaatavad ning on temalt abi ja olulist suunda saanud... mõtlesin, et võibolla seegi väärib siin täiesti kõrvalisena äramärkimist).

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND

***Natalja Dõmtšenko – Barbara Weston-Fordham lavastuses „August: Osage’i maakond“ (Vene Teater).

***Jaune Kimmel – nõid Mathilda lavastuses „Robin Hood“ (Rakvere Teater).

***Ragne Pekarev – Agrado lavastuses „Kõik minu emast“ (Teater Vanemuine).

***Terje Pennie – Charlie lavastuses „Arst“ (Ugala Teater).

***Karin Tammaru – Ellika lavastuses „Valgusingel“ ja Kaleria lavastuses „Suvitajad“ (mõlemad Endla Teater).

Kõik on nähtud ning kuigi minu teatriaasta number 1, ehk Laura Peterson on puudu, siis on siin 2. ja 3. ehk Jaune Kimmel ja Ragne Pekarev. Huhh... nii hea meel, et žürii hindas Jaune loodud nõida ning see kohalolu, mille ta oma rolliloomega kehtestas!!! See oli aasta vingeim "kohalolu" üldse mistahes-kelletahes rollidele mõeldes. Keegi žüriist on ilmselgelt suur Terje fänn, sest tema seekordne roll tegelikult nominatsioonil seekord küll vast olema ei peaks...kuigi hämmastavalt hea keemia on neil Garmeniga nii "Arst"is kui tegelikult alati! Karinil on välja toodud 2 rolli, sest kumbki eraldi siiski nominatsioonil ei peaks vast olema... aga 2 kokku on juba palju tugevam. Natalja hämmastab mind peaaegu iga kord - ta on nii Vene Teatris kui ka üldse eesti teatrimaastikul üks vingemaid näitlejaid üldse! Igas oma rollis. Siin mina hindasin teda isegi kaaspeaosaliseks tekstimahu tõttu, kuigi saabub tegevustikku hiljem, aga kui on kohal, siis praktiliselt on ka kogu aeg keskmes ja laval (koos ema-tegelasega), aga tõesti, roll on kahtlemata suur (ja sügav) õnnestumine... ei mäleta, kas Ülle Kaljuste sama rolliga oli ka nomineeritud omal ajal ja mis kategoorias, aga Ülle oli ka väga äge vastane Ita Everile toona... ja mitte vaid ema-tütrena sisulises mõttes, aga loomulikult just rolliloomena.

No ma loodan, et Ragne või Jaune võidab. Ragnel veel tegelikult see ka tagataskus, et eelmisel aastal jäeti ta ÜLDSE aasta parima naiskõrvalosaga "Niskamäest" täiesti tähelepanuta. Ja Jaune roll on fenomenaalne. Isegi kui Robin Hood kui lugu ei huvita, siis Urmase sissetoodud Viimne reliikvia ning just Jaune näol ka viide Shakespeare'le tõstab kogu terviku täiesti teisele tasemele!

ERIAUHIND

***Julia Aug – missioonitundlik ja värske pilk Narva Vaba Lava loovjuhina ning jõhker ja vahetu, isiklik ja üldistav lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“.

***Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): tundliku teema nämmutamata ja publikut jõuliselt kaasav käsitlus, mis nõuab kolmelt erinevalt esitajalt äärmist erksust ja kohanemisvõimet, väärtustades ainsat elu ja iga kordumatut etendust.

***Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr ja lavastusmeeskond – „Café Théâtral“ (Eesti Draamateater): kabaree selle parimas mõttes – külluslikult teatraalne, publiku ja teatrivälise tegelikkusega ühes hingav lavastus.

Kõik väärt esiletoomist. Ma arvan, et see on siiski eriti hea just Julia premeerimiseks meie teatripildiga liitumise pärast ka laiemalt, aga muidugi ka just selle teema ning lavastuse enda pärast. Hea meel on ka sellepärast, et žürii ei pidanud paljuks rõhutamaks, et Cafe Theatral'i näol (ja ka Anne nominatsiooniga ADAst), et meelelahutust on ka võimalik teha kõrgeklassiliselt, isegi nii, et see väärib tööna äramärkimist isegi aastanominentide seas. Cafe's sissetoodud poliitiline tasand tegi selle veel eriti huvitavaks, kuigi seda ei pruugi sealt otse välja noppidagi, kui ei taha. Ja niisamuti muidu vahva ühiskonna tögamine-peegeldamine. 

Loomulikult kogu vaimse tervise-depressiooni-enesetapu, aga ka laste leinaga seoses tuua fookusesse oluline teema "Kõik ägedad asjad" lavastusega, tõesti väärib nii eraldi tähelepanu kui ka loorbereid. Züriile endale ka siinkoal pai nende 3 eri-märkamise/märkimise eest! Tegelikult mul ei ole siin kategoorias sellepärast ka üht eelistust, kõik 3 väärivadki võitu.

MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Aare Tool ja Heli Veskus.

***Elena Bražnik – Pamina osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“ ja Nannetta osatäitmine Giuseppe Verdi ooperi „Falstaff“ kontsertettekandes (mõlemad Rahvusooper Estonia).

***Tamar Nugis – Papageno osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“, Inspektori osatäitmine Tõnis Kaumanni ooperis „Naksitrallid“ ning Jupiteri osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (kõik Rahvusooper Estonia).

***Koit Soasepp – Jürka osatäitmine Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Teater Vanemuine) ning Lalli osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Tallinna Filharmoonia).

***Reigo Tamm – Monostatose osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“, Kingpoole osatäitmine Tõnis Kaumanni ooperis „Naksitrallid“ ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (kõik Rahvusooper Estonia).

***Mati Turi – Tristani osatäitmine Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde“ (Teater Vanemuine), doktor S-i osatäitmine Michael Nymani kammerooperi „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertettekandes, Tuura osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (mõlemad Tallinna Filharmoonia), Oidipuse osatäitmine Igor Stravinski ooper-oratooriumis „Oedipus Rex“ (Narva Ooperipäevad) ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Rahvusooper Estonia).

Olen väga väheseid näinud, aga pidevalt kummitab peas Tamar Nugis ja tema "Kui kontroll, siis kontroll" Naksitrallidest :)))) Võibolla oleks aeg teda premeerida, sest see kahin publiku seas, mis saalis ikka Estonias temaga kaasneb on juba omaette teema... Aga no suur lemmik on ka Reigo Tamm.... Kuigi jah, ma ei saa siin tegelikult sõna võtta, kuna suurem osa töödest on siiski nägemata-kuulmata. Kahju, et Naksitrallidest Aule Urb ja Mart Madiste ei mahtunud siia...aga mul puudub nende teistest möödunud aasta rollidest ülevaade ning nagu näha, on selles kategoorias vaja löögilepääsemiseks VÄHEMALT 2 suurepärast...

BALLETIAUHIND

Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

***Anna Roberta – Medora lavastuses „Korsaar“, Lydia lavastuses „Õhtused majad“, Peretütar lavastuses „Kratt“, Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett) ja osatäitmine lavastuses „Flesh“ (Narva Ooperipäevad).

***Andrea Fabbri – nimiosa lavastuses „Louis XIV – kuningas Päike“, Dachhausen lavastuses „Õhtused majad“ ja Birbanto lavastuses „Korsaar“ (kõik Eesti Rahvusballett).

***Ketlin Oja – Lumivalgeke lavastuses „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“, Fastrade lavastuses „Õhtused majad“ ning Gulnare lavastuses „Korsaar“ (kõik Eesti Rahvusballett).

***Madeline Skelly – Lydia lavastuses „Õhtused majad“ ja Nikia lavastuses „Bajadeer“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).

***Yukiko Yanagi – Flora, Tulilind lühiballetis „Tulilind“ ja Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“ (mõlemad Teater Vanemuine).

Ma nägin Korsaari teiste tantsijatega, aga Õhtused majad eest tahaks küll auhinda nii Annale kui Ketlinile. Kuid ka Yukiko kuulub lemmikute sekka ning seda roll rolli järel oma kuidagi väiksest kasvust hoolimata end suureks ja tähelepanuväärseks tantsides... Minul siiski neist töödest tänavu nii vähe nähtud, et kaasa siin rääkida seekord ei saa.

TANTSUAUHIND

Žürii: Marie Pullerits (esimees), Mart Kangro, Kaja Kreitzberg, Kaie Küünal ja Riina Oruaas.

***Henri Hütt ja Jan Teevet – „Esimene tants. Viimast korda“: lavastus ja dramaturgia (Paide Teater ja Kanuti Gildi SAAL).

***Külli Roosna ja Kenneth Flak – „Singulaarsus“: lavastus ja esitus (Sõltumatu Tantsu Lava).

***Johhan Rosenberg – „traps“: koreograafia ja esitus (Kanuti Gildi SAAL).

***Eline Selgis ja Sofia Filippou – „About us – kallistamise koreograafiad“: koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur).

***Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi – „Cowbody“: koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti Gildi SAAL).

Esimene tants jäi küll nägemata-kogemata, aga kui armas ja tänuväärne see projekt juba ainuüksi mõttena on, kas pole?! Külli ja Kennethi lavastus on tantsulises ning videokujunduslikus mõttes hea, aga ma ise seekord ei haakunud sellega nii tugevalt, nagu näiteks nende eelmise lavastusega ning sellepärast jäi minu jaoks kas dramaturgiast või siis teatavast kõrvalpilgust puudu...kuigi suurema tõenäosusega lihtsalt ise ei küündinud seda vastu võtma. Ülejäänud 3 on mul ka nägemata, seega ei oska tegelikult üldse kaasa rääkida.

Kuhu jäeti Fine5 juubelilavastus "Eutopia", mis oli nii tantsu kui lavastusena väärt esiletõstmist?

ETENDUSKUNSTI AUHIND

Žürii: Maarja Kalmre (esimees), Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Ann Mirjam Vaikla ja Emer Värk.

***Netti Nüganen – „Müüt: päeva äärel“: meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus (Kanuti Gildi SAAL).

***Jarmo Reha – „Divide et impera* jaga ja valitse“: põletav meistriteos, mille üle arutelu ei lakka (Ekspeditsioon ja Kanuti Gildi SAAL).

***Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi – „72 päeva“: rännak läbi inimolemuse mitmesajas pildis (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia).

***Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi – „Cowbody“: absurdivaimus ja solidaarsuses sündinud kütkestav lavateos (Kanuti Gildi SAAL).

Nähtud on ainult "Divide et impera" ning "72 päeva". Mõlemad olid head, aga "aasta etenduskunsti-auhinna-laureaat"... okei, ma pean end veel harima Eesti etenduskunstide vallas rohkemate vaatamistega. Olen üldse saanud aru, et see on kategooria, mis tahab premeerida pigem veel "lihvimata teemanteid", ehk mitte selliseid lõpuni valmis asju, mis oleks igast kandist täpselt paigas, siis ju jah.... Ühtlasi, tegelikult võiks tõmmata omakorda võrdusmärgi "mõtlemisainese rohkuse"ga, sest vähemalt need 2, mida on õnnestunud nominentidest näha, ei jätnud aju väsitamata, vaid tegelikult panid vaese ülakorruse elaniku eriliselt higistavasse trenni.

TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND

***Annika Aedma – Eesti Noorsooteatri nukumeister, kes on edendanud Eesti nukukunsti ja -tehnikat ning panustanud õppejõu ja praktikajuhendajana dekoraator-butafoori eriala arengusse.

***Ain Austa – Vanemuise teatri kunstnik-butafoor, kes on hoidnud ja arendanud dekoratsioonimaali traditsiooni ning säilitanud Vanemuises töötanud teatrikunstnike kavandeid ja tööjooniseid.

***Pille-Riin Lillepalu – Ugala teatri lavastusala juht, kes on uuendanud teatri lavakujunduste tehnilist taset ja tööprotsessi (muu hulgas „Kolme musketäriga“ Õisu mõisa pargis) ning olnud rahvamajade lavaruumi virtuaaltuuride projekti juhte.

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND

***Aili Nohrin – Ugala teatri inspitsient-rekvisiitor, kes on hallanud logistiliselt keerulisi proove, olnud inspitsient-rekvisiitor, lavastaja assistent ja näitleja lavastuses „Kolm musketäri“.

***Peeter Pilv – Rakvere Teatri heli- ja videotehnik, oma valdkonnas autoriteet ja hinnatud kolleeg, kes leiab ühise keele iga lavastajaga ning annab asjatundlikku nõu.

***Jürgen Reismaa – Von Krahli Teatri helitehnik, helirežissöör lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“, usaldusväärne partner Ekspeditsiooni ja teatri trupile.

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND

***Elen Jaaska – Eesti Draamateatri müügijuht, kes on hallanud teatri kolme saali piletimüüki ja kasutust, lahendanud keerulisel ajal mängukavamuudatused ja piletivahetused konstruktiivselt ja inimlikult.

***Daisy Kull – Rakvere Teatri müügiadministraator, kes on teinud silmapaistvat tööd ajal, mil mängukava muutumisel on tulnud vahetada pileteid mitmekümnete väljasõiduetenduste puhul üle Eesti.

***Aigi Veski – Endla teatri trupijuht, kes on kriisi ajal juhtinud edukalt mängukava- ja koosseisumuudatusi.

Otsene teadlik kokkupuude on olnud vaid Elen Jaaska ja Daisy Kull'iga. Hoian ühele üht ja teisele teist pöialt :)

Ent muidu olen teadlik ka Annika Aedma ja Aili Nohrin'i tegudest... need on kandunud ka teatri kulisside tagant kaugemale.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

Žürii: Heidi Aadma (esimees), Liis Aedmaa, Siret Campbell, Villu Kangur, Ott Kilusk, Tiit Palu ja Anne-Ly Sova.

***Kirill Havanski, Oliver Issak, Maria Paiste, Jan Teevet ja Johannes Richard Sepping – „Udu“, trupi ühislooming.

***Mari-Liis Lill, Aare Pilv ja Priit Põldma – dokumentaalnäidend „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“.

***Paavo Piik – näidend „Üle oma varju“.

***Priit Põldma – näidend „Kadunud kodu“.

***Ivar Põllu – „Serafima + Bogdan“, Vahur Afanasjevi romaani dramatiseering.

Kahjuks pole näidendina neist ühtegi lugenud ja "Udu" on üldse nägemata, seega saan hinnata vaid seda, kuidas need ülejäänud 4 teksti lavale on jõudnud ja seal kõlanud. 

Kogu kontseptsiooni ning logistilise keerukuse ja kokkumängu pärast ei tohiks siin ju vastast olla "Serafima+Bogdan"ile... Või? Isiklikult olin lummatud ka "üksikute südamete klubist", mis põhineb päris inimeste lugudel lavaloos "Ma võiksin sulguda pähklikoorde". "Kadunud kodu" oli mitmeski mõttes ka keeruline ja huvitava konstruktsiooniga.

Kuna statuut on "algupärane"... siis vähemalt paari teksti kohta siin nominentide seas tekitab see küsimärgi, et kas need ikkagi on "algupärandid"? Ent jah, dramaturgiana ju küll... võibolla peaks olema 2 eraldi statuuti, 1 mugandatud ja teine päris algupärane... või siis eraldi algupärased näidendid ja dramatiseeringud? Kuna seda auhinda antakse iga teine aasta, siis on siit selgelt puudu Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuki "Petserimaa igatsus"... aga ka selle puhul pole ju tegemist algupärandiga vähemalt Urmase lähtekohast. Puhta algupärandina 2021 aastast tõstaks esile hoopis Helen Rekkori ja Mihkel Seeder'i "Sitsi silentium"i ning 2022 aastast Jaak Jõerüüdi "Lennart. Pöördtooli aastad"... huvitav, kui kaugele need 2 teksti žürii arvates nominatsioonist jäid? Ma puhaste algupärandite arvestuses tõstaks need 2 suisa kõigist nominentidest ettepoole (va. "Udu", mille headust ma ei tea).

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Hedi-Liis Toome (esimees), Karin Allik, Ott Karulin, Merle Karusoo, Kaie Mihkelson, Anneli Saro ja Anu Tonts.

***Maris Johannes – artiklid „Kübaratrikid teatriveskis“ (Sirp 18. II 2022) ja „Kuumalaine põrgu eeskojas“ (Sirp 9. XII 2022).

***Kerri Kotta – artiklid „Ühest õnnestunud klassikatõlgendusest: Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan““ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7-8), „Üks lõbus düstoopia“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 11) ning „Ääremaa tõmbetuules“ (Muusika 2022, nr 11).

***Urmas Lüüs – artiklid „… räppiv pulss ja toores liha …“ (Sirp 10. VI 2022) ning „Õõvaoru lood“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7-8).

***Aare Rander – artiklid „Päikesekuninga küllusesarv hiilguses ja viletsuses“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 2), „Projekti projektsioon“ (Sirp 27. V 2022) ning „Kaose positiivsus ja metamorfoosi resonants“ (Sirp 30. IX 2022).

***Kaur Riismaa – artiklid „Ellips ja surm“ (Sirp 14. I 2022), „Ühekõne Lotmaniga“ (Sirp 1. IV 2022) ning „Kontrapunktita „Amadeus““ (Sirp 6. V 2022).

Vabandan... ma pole siit ühtegi teist teksti lugenud peale Kaur Riisma Lotmani-kriitika. Üldse torkab Riismaa päris hästi esile viimasel ajal vaheda sule ja selge sõnaga (tema kirjaniku-taust aitab hästi ilmselt ka kriitika-sõnaseadmistele kaasa). Küll olen kuulnud (väga!) palju kiidusõnu Urmas Lüüs'i kirjatööde aadressil ning usun, et kui ette satuks, siis juba sellepärast tahaks tulevikus lugeda. Aga kuna seekord, nagu öeldud, on peaaegu kõik lugemata, siis ei oska ka kohe üldse hinnata, kes võitma peaks. Samas pean tunnistama, et praktiliselt ei loegi ise teatrikriitikat (ei taha enda tekste/arvamusi mõjutada lasta). Mõnikord Pille-Riini, mõnikord Innat, mõnikord Jaaku, mõnikord Keiut, mõnikord Karinit (kes on hoopis seekord ise žüriis), mõnikord Madist, mõnikord Valle-Sten'i (aga ta viimasel ajal kirjutab nii harva), mõnikord Meelist (enda ärritamiseks :)), mõnikord olen tahtnud lugeda Kaja tekste, aga ma ei taha maksta artiklite eest ja sestap jäävad kõik maksumüüri taga olevad paratamatult lugemata (Sirp ja Teater. Muusika. Kino. õnneks võimaldavad veel ka midagi tasuta lugeda)... Tantsulavastuste kohta ka Anu ja Heili E. arvamused on ikka huvipakkuvad ning muusikateatris see, mida arvab Alvar. Mõned kiidavad kõike valimatult ja seda kohe üldse ei viitsi, sellistel arvamustel pole ju väärtust... Mõni alati vingub, seda ka ei taha... Mõni (nagu nimetas Külliki Saldre) "lapskriitik" areneb vast veel alles ja on tulevikus kõva tegija. Aga mõnikord olen sattunud lugema just seda va nominent Kaur Riismaad ja tema on hea, argumenteeritud (mõnikord ise ka nõustun, mõnikord mitte, aga nii ju ongi aus). Hetkel eriti teisi (teadlikult) ei loegi või siis juhul kui just keegi, kes harvem kirjutab (Luule, Madli, Hedi-Liis, Heili S. näiteks) või kui olen just ise midagi vaadanud parajasti ning oma arvamus juba kirjutatud, siis suisa tahaks veel kellegi teise arvamusega võrrelda ning guugeldan ja loen täiesti lampi - teadvustamata, kelle tekstiga on tegemist... Tartu Teatriüliõpilaste podcasti katsun kuulata (noortel on oma hääl ja arvamus ning seal eriti noored naised oma selge sõnaseadmisega teevad ka kogenenumatele mõnikord silmad ette!) ja mõnikord Teatrivahtu kuulan ka. Viimase mahitusel isegi tegin ükskord piletiostu-otsuse ja käisin Vivaariumi kõige viimase piletiga kõige viimasel etendusel... Selle eest tänud Valle-Sten ja Teatrivaht! Meeldis! Teatrikriitikaga näivad asjalood Eestis täitsa okeid olevat, pealekasvu ju muudkui lisandub.. Ning kui ma siin vaikselt ise koomamale tõmban, ei olegi palju vahet :)

SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

Žürii: Kaido Rannik (esimees), Mae Kivilo, Külliki Saldre ja Keiu Virro.

***Marek Demjanov – nutikas lavastajatöö lavastuses „King nr 39“ (Piip ja Tuut Teater).

***Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): puudutaval ja keerulisel teemal lavastus, mille iga etendus mängitakse ainukordseks sündmuseks.

***Marina Kesler, Jaan Ots, Reili Evart, Rasmus Rembel ja Tuuli Potik – „Loomade karneval“ (Rahvusooper Estonia): fantaasiaküllane lavastus, kus on võrdselt tähtis osa nii muusikal, tantsul kui ka (valgus)kujundusel.

***Kristel Maamägi – lummav kunstnikutöö lavastusele „Röövlitütar Ronja“ (Eesti Noorsooteater).

***Kalli Pikas ja Raho Aadla – mänguline ja lapsi kaasav tantsulavastus „Siis-siin-seal“ (teater Ilieh).

Arvatavasti mu lemmik-kategooria igal aastal! Seda võiks laiendada vähemalt kolmele auhinnale - 1.parima lasteteatri lavastuse, 2.parima lasteteatri näitleja ja 3.parima lasteteatri kunstniku auhind. Muidu on see nii pudru ja kapsad. Arvestades veel sellega, et kõigis neis kolmes suunas ongi vaja tihti teatri mõistes täiesti isemoodi lähenemist! Ja nõnda jääb paratamatult üks või teine valdkond täiesti alusetult tähelepanuta. Sellel aastal on mul nominentidest 4 (kõik peale Siin-siin-seal) nähtud. Ja vähemalt kõik need 4 tööd tõesti väärivadki tähelepanu. Ideaalses maailmas oleks siin veel eraldi välja toodud ka Taavi Tõnissoni Ronja-lavastustöö ning (vähemalt) Laura Kukk ja Leino Rei sellest lavastusest ka näitlejatena. Silva Pijon "Woke & vihane" lavastusest näitlejana, aga ka tolle lavastuse dramaturgia. Ja mis peamine - Estonia "Naksitrallid" lavastajatöö ning vähemalt Aule Urb ja Mart Madiste näitlejatena, aga tegelikult sellele lavastusele oleks vaja igakülgset aupaistet veel! 

Nomineeritutest on tegelikult kõigi nähtud 4 üle väga-väga hea meel! "King nr.39" on ilusalt sümmeetriline ja vahvalt leidlik lavastajatöö! Valguse, muusika, lavakujunduse kogu kunstvärk nii tillukesele lavale lausa suurepärase seadega! Ja lugu ning lavastus on mõnus ühtviisi nii lastele kui vanematele. Tõesti üks hea lastelavastus! Samuti nagu ka "Kõik ägedad asjad"... mida ma arvan lastelavastuste žürii ei osanud isegi loota, et see saab ka teistes kategooriates nii palju armastust. Aga on tõesti väärt esiletõstmist nii palju kui võimalik. See mängulisus ning publiku kaasamine, kaasatõmbamine, aga ühtlasi ka mõtlemapanek - seda peaks minema vaatama kõik, nii pere kui ka klassiga. Ja kuna mängivad 3 erinevat näitlejat ning iga publik on ka isemoodi, siis ilmselt võivad ka need elamused elada täiesti oma elu igas lavastuses. Väikelastele teatri telgitaguse tutvustamine, lavapeal ise olles- sedaviisi vaadata võimalus, aga ometi niiii suur ja võimas, samas nii väike ja armas ning nii palju inspiratsiooni iga lapse oma mängudesse... ja meelest ei lähe sealt eriti Luikede järve varjuteater... ka kirjutades tulevad veel külmavärinad kui ilus see oli... rääkimata samas kõrval sündivast elavast muusikast ning imeheadest tantsijatest "Loomade karneval"is. 

Kristel Maamägi on teinud kogu Ronja mägede ja Katla ja igasuguste soppide ning ronimiskohtade, aga ka üldse kogu stsenograafiaga valmis lavakujundusliku-muinasjutu! Kõik need elukad ja kostüümid ka... Aga jah, see Ronja peaks siin saama tegelikult veel nii mõnegi kõrvalnominatsiooni Kristelile lisaks! Mnjahh, Ronja on üldse midagi suurepärast meie lasteteatris praegu!

Ma tõesti ei oska ennustadagi, kellele võit antakse... kõigiga oleks rahul :)

Kui sunnitaks valima, siis ise olen vist hetkel(!) kõige rohkem Ronja poole kaldu. Või ikkagi... Kinga.... ei... vist ikka "ägedate asjade"... või siiski... :))))

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

Žürii: Olav Ehala (esimees), Hendrik Kaljujärv, Rasmus Puur ja Aleksandr Žedeljov.

***Jakob Juhkam – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Kolm ahvi“ (Ugala Teater).

***Feliks Kütt – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Tipp ja Täpp“ (Endla Teater).

***Markus Robam – originaalmuusika lavastustele „Sihtisid pole sel sillal“ (Eesti Noorsooteater ja EMTA lavakunstikool) ning „Sinel“ ja „Hommikuvalgus“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).

***Ardo Ran Varres – muusikaline kujundus lavastusele „Ukuaru“ (Emajõe Suveteater)

Nii! Miks on siit nimistust puudu Malle Maltise muusika Rosmersholmile???

Ata-ata žürii! 

Ja siis teine naine - Liina Sumera - "Ronja röövlitütar"???

Mingi naisheliloojate diskrimineerimise värk või?

Žürii nimesid lugedes ei tahaks kuidagi uskuda :)

Aga jättes naised seekord kõrvale, kes oleksid vast pidanud olema esimesed 2, siis minu jaoks nomineeritutest on seekordne selge võitja Ardo Ran Varres. Ja seda mitte ainult muusikalise kujunduse pärast, vaid ka tema enda (selle sama lavastuse) heliloomingu ning helikujunduse tõttu.... Appi - see sõja tunne, mis oli suudetud Ukuaru metsa tekitada... KÜLMAVÄRINAD tulid! See oli miski, mis defineeris seda teatriaastat ka laiemas mõttes! Nimedenagi Ukuaru ja Ukraina - linkis ära läbi helikujunduse...

Tõsi, ma pole kuulnud Felix Kütt'i Tipi ja Täpi muusikat... seevastu olin vaimustuses tema "Suvitajad" lavastusele kirjutatud lauludest - millest üks parem kui teine! Jakob Juhkami, eriti kulminatsioonis kasutatud võimsamaks keriv ning kogu lavastust ehitav muusika. Aga vast Ardole järgmisena, ehk 2.koha vääriline on hoopis Markus Robam. Ja seda tõesti kõigi kolme lavastuse eest. Sihtide lauludest 3 olid aasta 5 ilusaima originaal-teatrilaulu hulgas. Kuigi seal oli vist siiski ka noorte näitlejate endi panus loomes sees ning peaks siis ka tunnustama neid seejuures. Aga üsna eriline oli ka regilaulude kasutamine Hommikuvalguses ning kogu "sõnatu" Sinel oli ju kaetud Markuse mussiga... ja seda fenomeni käivad mõned vaatajad korduvalt vaatamas ja muusika pole seal sugugi vähetähtis komponent (kuigi ka koos valguse, kunstnikutöö ning mänguga kooskõlas). 

Aga jah, tõstatus küsimus, et võibolla vajaks see kategooria rohkem nominente kui vaid 4?

Minu TOP2 on (ja ma rõhutan - nominentidest - sest tegelikult oleks nendeks Malle Maltis ja Liina Sumera) sellel aastal:

1. Ardo Ran Varres

2. Markus Robam