Minu vanune Voldemar Panso, kelle grimmi taga oli päris elus minust noorem Tiit Sukk, sõidab rongiga Kivimäelt Balti Jaama. Ta on just lõpetanud Gitis -e ning on teel oma esimese lavastuse esietendusele. Temaga koos vagunis sõidavad veel 2 suvalist meest, Lemmergas ja August- kes on kangesti Taavi Teplenkovi ja Guido Kanguri nägu ning üks tütarlaps, kes meenutab mulle Mari-Liis Lill -e aga vastab hoopis nimele Helmi. Loomulikult ei puudu ka konduktor, kes Viire Valdma häälega kuulutab peatuseid ning sekkub rongi reisijate ellu nende pileteid komposteerides.
"Voldemar" oli eelkõige minu jaoks "lavastaja lavastus". Ehk siis Merle Karusoo on loonud väga huvitava 1955. aastal toimuva 2 ja poole tunnise rongisõidu, vahemaa, mille ehk päris elu teeks jala umbes sama kiiresti :) Kuid selle etenduse jooksul tegelikult avatakse Panso pool elu. Aluseks tema päevikud, artiklid ja info tema elu kohta. Panso oli ka lavastaja Karusoo enda õpetaja. Seega ta teadis millest ta oma etendusega räägib. Millest, miks ja kuidas.
Panso, suur lavastaja, paneb ka oma sõidukaaslased teatrit tegema. Jagab oma esietenduse-viina ning rahvas läheb mänguga kaasa. Guido Kanguri tegelasest saab nii Panso isa, Ants Lauter kui ka mõned teised tegelased; Taavi Teplenkovist saab Kaarel Karm ning samuti mitu muud selle aja inimest. Mari-Liis Lill, kui rongi ainuke naisreisija, peab ära tegema etenduse kõik naisrollid, millest kandvaimad ehk Panso ema ja Ellen Liiger-i rollid.
Vaatasin seda etendust Paide Kultuurikeskuses. Minu koht oli 19.reas, mis Piletimaailma saaliplaani järgi pidi asetsema seina ääres. Ei sõnagi selle kohta, et seina ääres, aga kõrgel rõdul, kus on veel ees kõrge äär. Esimene vaatus kulgeski rohkem üle selle ääre küünitamises ning jäi mulje, nagu näitlejad mängiksid loiult. Polnud nagu mingit pinget sees. Süüdistasin juba end liiga kõrgete ootuste püstitamises, sest olen seda etendust tahtnud näha juba umbes aasta või rohkemgi veel.
Õnneks leidusid alt, teisest reast vabad kohad ning teisel vaatusel oli ka kohe teine maitse! Mäng läks lahti! Ja ikkagi, see rong-lava oli liiga kaugele lavasügavusse ehitatud ning näitlejad mängisidki seal "taamal" ning sellepärast jäi minu jaoks selline hea kontakt saamata. Lisaks häiris mind pidevalt see, kuidas Paide rahvas naeris kõva häälega iga kord kui keegi lavalt "perse" ütles või mõne tobeda anekdoodi rääkis...selles "perse" sõnas ilma otseselt ümbritseva naljaka mõtteta ei ole ju midagi naljakat...(mulle meenub sellises olukorras alati Beavis ja Butthead, kes naeru kihistasid iga kord kui midagi lihtsalt tobedat nägid või kuulsid).
Sellest hoolimata, oli ka minu jaoks naljakaid hetki või peaks ütlema misanstseene. Kuid praeguseks on need suuremalt jaolt kahjuks juba ununenud. Mis mulle meelde on jäänud on näiteks see kõneharjutus - Köster korstnas, kortsten köstris...seda on tõeliselt raske mitu korda kiirest järjest öelda :)
Veel jäi meelse see nüanss, et kui Panso rongi-etenduses oli tegemist küüditamisega, siis samal ajal pidi "Panso-rong" peatuma, et "lasta teine rong mööda". Väga kõnekas pisike detail, aga see annab natuke seda taustatunnetust. Veel mulle meeldis see kotleti söömise "tants"...see kui Voldemar ja ma ei mäleta, kas see oli Ruts Bauman, kellega nad seal sööklas nende kahvlitega õhku endale suhu kühveldaasid...huvitav kas see oli Karusoo idee? või näitlejate enda? või kellegi kolmanda? Aga see oli vahva!
Meelde jäi ka hakkliha tegemine, aga see mind naerma ei ajanud... üldse harva ajab mind füüsiline koomika naerma (kuigi ju ka see kahvlitega mängimine oli ju just nimelt füüsiline koomika).
Mulle nii väga eeldis Guido Kangur selles etenduses. Tema Lauter oli nii ehe ja ka muidu avanes temas selle ühe etenduse jooksul minu jaoks mitu uut tahku. Teplenkov oli ka hea. Kaarel Karm-i hääletooni isegi tabasin tema suust mingil hetkel. Tiit Sukk tegi noore Panso kuidagi omapäraselt, kuid täpselt selline ta ju võiski olla. Mari-Liis Lill oli Ellen Liigeri rollis, "armununa" mõnus. Emana mitte nii väga veenev, aga pole ka otseselt midagi suuremat ette heita. Tema madal hääl on minu meelest tema isiksusega kuidagi huvitavas vastuolus. Ja see teeb ka ta rollid selles etenduses tsipa huvitavamaks.
Ahjaa...see suudluste mäng oli ka vahva! Kaval kah Panso poolt...huvitav, kas Ellen oligi ta elu armastus? Peab ta päevikud läbi lugema!!! need ootavadki juba kodus riiulil :)
Hinnang: 3+ (tahaks seda kunagi uuesti vaadata, nii et näeks teistmoodi esimest vaatust. Võibolla saaks siis ka hinnet tõsta. Kuid midagi nendel näitlejatel oli ka selle esimese vaatuse ajal...midagi oli liimist lahti... Sellest hoolimata, kui unustada kõik need tobedad väiksed koledad sõnad, millega Kivirähk on püüdnud odavalt publikut naerma ajada, siis leidus seal ka geniaalseid sõnademänge. Ja väga vahvalt on leitud selline rongimiljöö Panso elu välja mängimiseks. See kõik kuidagi oli päris originaalne ja kahtlemata ka Eesti teatriajaloo ja kultuuri otsijale mitte igav. Ahjaa Valdma mulle eriti ei istunud. Tema stiil mõjus kohati isegi võikalt ebaprofessionaalsena. Ja ometigi ta ise meeldib mulle ja on ikka varem oma rollides väga meeldinud...)
3 kommentaari:
ma käisin ka hiljuti voldemari vaatas. nagu õige tallinlane ikka, käin vaatamas pealinna teatrite etendusi vaatamas teistes linnades:D seekord siis viis tee pärnu Endlasse. mulle meeldis see etendus täitsa hästi, ma muidu draamateatrit ja kivirähki natuke pelgan. draamas on ikka olnud ikka väga suuri pettumusi minu jaoks nagu müügimehe surm ja eesti matus nt. aga see oli täitsa armas. tiit sukk tuletas kangesti meelde filmi kohtumine tundmatuga, mis oli ka vahva, sarnase fiilinguga ka. kahjuks ma ei tea neid vanakooli tüüpe nii hästi kui sina, niiet sellevõrra pool etendust läks kaduma. ma istusin ka rõdul aga esimeses reas, niiet olin kõhuli selle hirmkõrge serva peal koguaeg aga veelvähem kannatan ma istuda saalis kellegi taga. on tekkinud hirmus komme, et pean saama alati istuda esireas, kasvõi rõdul.. ära helllitatud, või mis?:P
lava jäi tõesti kaugeks ja vagun oli tõesti laval ka veel eriti kaugel. mõtlesin ise ka, et miks ta ei oleks võinud olla toodud ettepoole? kohati oli isegi raskusi teksti kuulmisega, eriti Teplenkovi suust kui ta just ei olnud näoga saali poole.
ja pärnu publik kippus ka kõva häälega naerma just selliste kohtade peal, khm.
katsun nüüd vanakooli asjadega ennast veidi kurssi viia, loen praegu Ants Eskola raamatut Näitleja on ajastu lühikroonika ja see on nii huvitav, et mul tekib vastupidine reaktsioon ja ma ei raatsi lugeda, kardan, et saab läbi.
Nonii.. siia rõdult vaatajate seltskonda saabub kolmas liige veel ehk siis mina. Käisin Voldemari esietendusel ja siis oli kohti ainult viimasel rõdul. Kui ikka näitleja nägu näha pole, läheb etendusest pool kaduma! Enam ma sellist viga ei tee.
Tuleb vist rõdul vaatamisest hoiduda küll... aga teised kaks tükki mis seekord Eestis olles vaatamas käisin sain ikka esimesest reast vaadata. President 1929 oli vägaväga hea, aga Ugala Linnapea oli jama. Samas see, et olin esieses reas ning näitlejad otse käeulatuses, see andis vähemalt mõned naudingulised stseenid...Ka Tabun -i Linnapea tundus kuidagi ülivõimas ja K nägi isegi tema "märgi" silmi ühel emotsionaalsel hetkel...see aga oleks läinud kusagil kaugemal kaduma :)
Postita kommentaar