Niskamäe naised - Vanemuine

Üheks targa naise tunnuseks peetakse tema oskust petvat meest psühholoogiliselt ülekavaldada nii, et too siiski oma naist maha ei jäta, vaid leiab tee tema juurde tagasi. Hoopis "armuke" on see, kellele jäävad tühjad pihud. See loomulikult pole lollikindel variant, ent siiski ainuvõimalik. Juhul muidugi kui ta üldse oma jobu meest endiselt tahab endale. Nimelt tuleb naisel see petmine maha salata. Käituda, nagu ta ta ei teaks midagi, aga ise seejuures muutes mehel raskeks üleaisalöömine, samaaegselt olles alati kohal kuid siiski mitte lämmatades, vaid pigem kavalalt meest ennast pannes tundma, et too vajab ja tahab siiski oma naist. Sest kohe kui naine selle petmise peale sae käima tõmbab, ei ole enam tagasiteed. Siis on see saladus "väljas" ning sellist inetut põrsast enam kotti tagasi ei lükka. Emotsioonid keevad üle ääre ning öeldakse ja tehakse teineteisele asju, mida enam pole võimalik ütlematuks muuta, ega tegematuks teha. Teisel poolel ongi armukese poole hoidmine palju mugavam ja lihtsam lahendus. Paraku olemegi me inimesed oma emotsioonide orjad (sama kehtib ju ka vastupidises olukorras, kui petjaks on naine). Kainet mõistust säilitada hetkel, kui keegi on Sulle nii valusalt haiget teinud, on peaaegu võimatu, eriti veel siis kui endal on tunded väga tugevad. Ja läinud ta ongi...

See on ka Tiit Palu lavastatud Hella Wuolijoki Soome klassika armastusest pakatava kõrgetasemelise psühholoogilise draama loo üks näitlikustatud südameid. Kuid mitte ainult. Siin on neid olulisi elulisi paralleele mitmeid, mis peenelt lavalaudadel suure loo sees välja mängitakse ja seeläbi veel-selliseid-eluvalusid-mitte-läbielanuid haritakse ning kogenumatele äratundmist pakutakse. Ühtlasi on lugu põlvkondade vahetusest - uuest ja vanast ajast ja otse loomulikult ka uuest ja vanast suhtumisest inimsuhetesse. Ajast, mil viimased mõisad veel õitsesid, aga kusagilt kaugemalt oli juba tunda uute tuulte puhumist. Kümne küünega hoidsid need paremal järjel olevad oma ajast ja olmest kinni. Ja esmajärgus tundus selleks võtmeks just nimelt maaomanikuna olemine. Samas kui inimsuhetes valitses, muide tänapäevalgi veel mõnede madalalaubalisemate ning just eriti vanema generatsiooni naiste (ja meestegi) suuläbi kuulda olev selline arusaam ja suhtumine, nagu siis kui mees naist petab, ongi naine ise selles süüdi - tema on andnud põhjuse mehel kusagilt mujalt otsida seda, mida kodus oma naiselt ei saa. Jah, millegipärast on ikka veel naiste seas selliseid mehi pjedestaalikõrgustesse tõstvaid indiviide, kuigi tänapäeva keskealiste inimeste juba lahkunud vanaemade ja vanavanaemade seas oli selline suhtumine isegi valdav enamus.

Vanemuise tutvustav reklaamtekst väidab, et see lugu siin on tugevatest naistest... ma vaidleksin siiski vastu. Kuigi 1 tugev naine siin kahtlemata on - vana Niskamäe perenaine Loviisa - tema küll. Tõeline matriarh, kes tahab ja püüab teha nii, et maailm pöörleks nii, nagu temal vaja ja ühtlasi seega kõik teda ümbritsevad inimesed ka. See on päris keeruline ülesanne, eriti kui oled 70-aastane ning enam mitte kõige kergema liikumise ja jõudlusega. Aga tugeva tahtega, sest "isegi kui on väsinud ja ei jaksa, siis peab!" Ka see on veel üks vahe meie tänapäeval tihti väljatoodavate x, y ja z generatsiooni erinevusi - vanemad inimesed teevad... kasvõi hambad risti... noored ei viitsi, kui see pole huvitav. Vanemad teevad lubatud või kohustatud asjad ära, aga noored löövad käega kui nad ei näe selles endale selget kasu. Löön siin muidugi kirvega ja teen väga jämeda pintsliga üldistusi, alati on erandeid, kuigi enda ümbritsevatki keskendunult jälgides, võib seda kerge vaevaga näha (on selleks siis koolis lastesse suhtumine või kasvõi juturaamatutes tekstisuuruse ja "mugavamaks tegemine" - neid näiteid on väga palju igapäevastes detailides - ja eks vanemadki inimesed õpivad seda abitust ning jõudeoleku nautimist üha kiirenevas tempos). 

Niskamäe (ja Vargamäe) ajastul sellist luksust siiski polnud. Maa tahtis harimist, loomad söötmist, see oli igapäevaelu ja kõik pidid sipelgate kombel oma okka pessa tooma, et kogu suurel perekonnal oleks hea... või parem kui varem. Ühtlasi jällegi see on ajapõline, et vanemad inimesed arvavad teadvat paremini, mis ka noorte jaoks on hea - nii see oli varem ja pahatihti on nii ka tänapäeval. Moraali lugeda ja oma maailma mahutada järeltulevaid põlvi proovitakse ikka... õnneks (või vanemate hallide juuste kahjuks) on noored selles suhtes üha isepäisemad - teavad mida nad tahavad ja kui ka ei tea, siis vähemalt ei lase kellelgi nii lihtsalt pähe endale astuda ja ajavad kasvõi lollusest, aga ikkagi oma enda õigust taga. Oma enda "tõde ja õigust".

Kõige selle ja veel palju muuga tegeleb ka "Niskamäe naised", ehk tegelevad need erinevad sugupõlved, mehed ja naised, maaomanikud, sulased, koolipapad, toatüdrukud, armunud ja petetud, kes tolles ajas seal Häme ja Helsingi maastikel võimuvõitlust pidasid, inimsuhetega mängisid ning muidugi ka tööd rügasid. Vanemuise suure maja avar lava muudab kogu teatriõhtu suursuguseks - Suurlavastuseks. 2002.aastal lavastas Peeter Tammearu Ugalas "Niskamäe kired", mis samuti nagu Tiit Palu, oli mitmest Niskamäe loost kokku kirjutatud. Toona "Niskamäe noorperenaine", "Niskamäe Heta" ja "Niskamäe naised. Ka Vanemuises on lavastaja Tiit Palu ise loonud ühisdramaturgia, aga sedapuhku "Niskamäe naised" ja "Niskamäe leib" alusel.  Muide ka Karol Kuntsel mängis nii Ugalas kui mängib ka Vanemuises, kuigi eri tegelasi. Ja kuna mõlemad tekstid kasutavad ühe osisena üht ja sama teksti, siis paralleele leiab ka tekstis endas - näiteks mõlemas tuuakse välja see "kole Katri, kes oli nii kole, et isegi lehmad ehmusid tema peale" ja mõlemas figureerib muidugi ka "imeilus Ilona" ning paljud teised tegelased. Pean toda Ugala lavastust meie ühe teatrikümnendi TOP3 suurimaks teatrielamuseks üldse ja sestap uurisin pisut ning lausa imestan, et tõesti pole pärast Tammearu lavastuse suurt menu publiku seas keegi julgenud Niskamäge Eesti teatrites külastada juba pea 20 aastat, enne kui nüüd Tiit Palu selle kätte võttis! See tõesti oli nii võimas toona, aga kas siis aukartus või miski muu.... Aga müts maha Palu ees, et tema nina ei petnud - need teemad on ühtlasi ajatud kui ka päriselt kõnetavad alati ning seda on juba näha ka Vanemuise uuslavastuse lavatee alguses - rahva kiitvad elamuskirjeldused ning soovitused liiguvad kulutulena üle maa - see on kindlasti üks käesoleva aasta teatrilavastusi, mis tasub (ja tuleks) teatrisõpradel ära näha! 

Kui nüüd detailidesse sukelduda, siis leiab siin väga palju kiitmisväärset - praktiliselt kõik, aga eks mõne asja peale uriseks ka. Õnneks need väiksed iluvead on tõesti vaid pindmised ja väiksed ning tervikule, ehk põhilisele elamuse loomisele siiski piisavalt mõju ei avalda, et seda kuidagigi pärsiks. Pigem on need teadajama silmale pisikeseks pinnuks, aga tavaline-keskmine teatrikülastaja nendele asjadele vaadates ei mõtlegi.

Lavastuslikult on kõik väga dünaamiline - Tiit on muutnud teatrilaval toimuvad piltide vahetused pea maagiliselt filmilikuks. Suured, avarad üldplaanid vahetuvad suurte ja isegi intiimsemate lähiplaanidega, kui tegevus tuuakse lava ette äärde. Nõnda saame nautida suuremaid, väga mitmete tegelastega stseene, kus tegutsemine ongi ülevaatlikum. Siis jälle tundelisemad, kahe või kolme näitlejaga stseenid, kus olulisemaks muutub tegelaste tunnete nägemine ligidalt - nende silmadega mängimine - kipras kulmukaar, peaaegu pisaratest punaseks muutuvad silmad, lõuavärin või kahe inimese ühtehingav lähedus. Tõeliselt meisterlik vaataja nägemisulatuse ning vajalike tunnete tekitamise valdamine. Sama ka näitejuhtimise või isegi pigem veelgi samm tagasi, ehk stseenide loomise oskus juba dramatiseerimisel. Tunnetemaastik on siin pidevalt üles ja alla liikuv ning vaatajana tundsin pidevalt nendel emotsionaalsematel hetkedel, kuidas minu kui pealtvaataja tunded üha võimsamaks muutusid, mida rohkem tegelastega sinasõbraks sain ning nii tausta kui hetketegevustega kaasa liikusin. Kuni viimase vanaperenaise kamandamiseni välja, mil juba pisarad tuli tagasi hoida, aga sees oli see teatav värin lemas - nüüd olen "kohal". Muide oleksin väga soovinud, et see kogu etendus olekski vanaperenaise sõnadega lõppenud - selles oli nii palju tunnet ja mõtet sees... kuigi samas lepin, sest mõistan, et kui juba sisse olid toodud laulud... nimelt läbi lavastuse "kergendavad" meie atmosfääri nii (ehtsoomlaslikult sobivad) live-akordioniviisid (peamiselt Kert Krüsbani esituses, kuigi vahepeal ka Kaarel Pogga ning isegi Andres Mähari ja Karol Kuntseli kaasabil) kui ka tõesti mõned korralikud ja spetsiaalselt seatud laulustseenid (eriti just viimastes sulgudes mainitud näitlejate trio esitatuna), siis oli ka just selles mõttes isegi põhjendatud lõpupunkt panna just nimelt noorperemehe ja noorperenaise lauluduetiga.

Ja need laulud tõesti sobisid sisuga kokku (muusikajuht Ele Sonn) ja andsid omakorda maitset juurde lavastustervikule. Samuti olid sissepõimitud mõned pikemad tantsustseenid ja tantsuseaded (koreograaf Mare Tommingas), mis ilmestasid muud lavaltoimuvat tegevust. Seda nii tegelaste enda tantsuõhtul esitatuna (tollel ajal kui televiisorit ei olnud, siis ju lahutati oma meelt just nimelt tihedamate pidude ja koosviibimistega), aga ka noortest tüdrukutest koosneva tantsurühmaga (eriti jäi meelde just sisulise olustikuga seotud "rasedate toatüdrukute tants" lõpu eel). No päris muusikaliks seda kutsuma ei hakka, aga igatahes mõnusalt avardas kogu elamust.

Kõik on nii puhas, avatud, ent ometi ka raamistatud. Kunstnikuks Lilja Blumenfeld, kes kasutab hästi ära Vanemuise suure lava tehnilisi võimalusi. Koostöö valguskunstnik Margus Vaiguriga on toiminud, sest valuskunst on siin lausa suurepärane. Valguskaardis on nii sümmeetrilisi stseene, mis samuti toovad esile "kõrgema klassi" majapidamise ilu (lavale ju palju kraami pole tassitud, et mõisa luua (kuigi siin on ka terve auto, mida mõnusalt koos pöördlavaga sõitmas saab näha), aga siis ka laes olevate aukude ning lavatossu koosmõjul tekkivaid laserlikke teravdatud kohtvalgusvihke. Selline mõnus pai silmadele! On ju siin ka muidu see kogu tähelepanu keskmesse toomine nii üldplaanides kui ees või taga laval, rääkimata erinevates luumenitest ja teravast külmast valgest kuni sooja ja maheda kollaseni - väga korralik töö! Teisalt jällegi sellist "Häme" tunnet ei tekkinud. Olles ise Tampere külje all pea veerand oma elust elanud ning tihti ka Hämeenlinnas käinud ja siin seal seal mõisasid külastanud ja sama ka Rootsis, siis pigem oligi just rootslaslik see tunnetus. Kuigi ju Soomegi härrasrahvas tihti just Rootsi juurtega oligi... Samas tuli meelde Lilja suurepärane kujundus Rakvere Teatri eelmise aasta Peeter Raudsepa lavastatud Zeller'i "Ilma Sinuta" kujundus, mille paralleel minule pigem meeldis, sest kunstniku äratuntav oma stiil on minu arvates positiivne siduv nähtus. Ja kostüümikunst, eriti tähelepanuväärselt just noore Ilona seljas nähtuna, on kui ülejäänud kunstnikutöö kvintessents - jooned, nurgad ja puhas, klassikalinegi, ilu.

Ülimalt hea meel on tõdeda, et Külliki Saldre on saanud üle pikema aja endale väärilise rolli mängida! Vaatasin teda seal selle vanaperenaise Loviisana ja imetlesin, et ta on täiesti sama klassi Eesti teatri Grand Primadonna, nagu seda on mitmed tema teiste teatrite kolleegid, nagu Ülle Kaljuste, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja jne, jne, jne... Tippvormis. Tema loodud Loviisa on jõuline, adud, milline ta on kunagi olnud, mida pidanud üle elama ja kõigi nende kannatuste tõttu on tema jaoks Niskamäel täiesti omaette väärtus, mida keegi teine kõrvalt tegelikult ehk lõpuni mõista ei suudagi. Kuid selle kõva pinna all on siiski hell naisesüda, emalik hoolitsemine kõigi oma järeltulevate põlvede eest ei ole sealt kuhugile kadunud. Kuid seda nõrkust ta välja näidata ei saa ja ehk ei tahagi.... vaid ehk siis kui ta sellega tõesti mingi loosungit näidata tahab või vajab. Vaatasin neid tema silmi ühes stseenis (kui ta oma poja kella tolle armukese magamistoa põrandalt üles korjab) ning kuulab noore naise idealismist purskuvat olukorra kaitse- ja õigustuskõne peale "hull!" talle käratab - nendes oli nii Loviisa kui ka Külliki enda tarkust, kurbust, valu, võimuka naise paratamatusega leppimatut leppimist. Ilus ja hämmastav ning vastuvaidlematult kaasakiskuv. Kuid Loviisa kõrvaltvaatajale ning temaga samas aegruumis viibijale mõjuvad need kõvast koorest väljatulemised siis ju veel eriti! Vaimustav ja kindlasti ka Külliki enda pikas õnnestumiste nimekirjas üks karjääri defineerivaid rolle! Tema on ka ainsana siin tõeliselt peaosas. Kõik teised on nii suuremates kui väiksemates kõrvalosades.

Neist kõrvalosadest leiab ka veel ühe teise väga "suure" rolli sellest üldse väga tugevast ansamblist. Nimelt rikast miniat ja petetud naist Marttat mängivalt Ragne Pekarev'ilt. Tõeline tunneteskaala lõhkumine nii alumises kui ülemises otsas ja igas pügalas seal vahepeal, ent siiski detailideni psühholoogiliselt täpselt, teatraalsuse piirimail, aga siiski seda piiri ületamata, sest eks petetud naine olegi ettearvamatu ning (üle)dramaatiline ja seega võib uskuda temast kõike. Ja see teekond, mille ta oma karakteriga kaasa teeb, ei kaota usutavust isegi siis kui lõpu eel ta enda kättemaksutuhina meelemuutustes päris naerualuseks muudab. Ma ei saanud silmi üheski stseenis Ragnelt kui ta laval oli. Alguses kaastunne, siis arusaamatus, kuidas ta oma lastesse suhtub, siis arusaam, et see kahtlus oli hoopis näiline ning tekitatud teiste tegelaste poolt. Seal vahepeal need vead mis ta teeb ning kui labiilse närvikavaga ta üldse on... Vaadates küll eriti ei mõelnud veel sellele, aga nüüd tagasimõeldes ja siin kirjutadaes, et kuna ta juba rikkana Niskamäeks sai, siis oli ju temalgi ehk teatav ajalugu, ilmselt saanud lapsest peale kõik mis tahtnud ja see valuline ninanips siis veel lisaks, kui järsku enam mitte. Ragne, nagu Küllikigi mõjub ühtviisi lähiplaanis, olgu ta siis teiste seas, taustal, kaugemalt või lähemal - nii mahlaselt detailirikas ja erinevate tasapindadega ning nägudegagi on nende mäng. 

Noori armunuid, ehk noorperemees Aarnet ning alguses tema armukest ja siis juba uut abikaasat, ehk imeilusat Ilonat mängisid vastavalt Priit Strandberg ja Maarja Johanna Mägi. Priidu mängust võtsin kaasa tema intelligentse valiku mängida peent mõisahärrat, kellel ehk teravam artikuleerimine läbi oma selge diktsiooni, teisalt unistuslik maameheks olemise ihalus, mis ka hiljem linnamehena õpetlasest leiba murdes välja paistab. Ja Maarja Johanna oma tegelasse süstitud uhkuse kombinatsioon naiseliku... või isegi plikaliku segadusega hirmust ja teadmatusest, ent ometi armunud olemisest. See on mõistetavalt naine, kelle peale seal vanas Hämes meeste pead järelevaatama pöördusid. Kuid mul olid omad probleemid nende tegelastega. Nimelt kui kunagi Karol Kuntsel Aarnet Ugalas mängis, siis tema valged juuksed ja maamehelik olek tõesti mõjusid nagu Aarne. Priit on kõhn ja olemuslikult linnainimene, teda ei ühendanud lõpuni Aarnena ära. Eriti kui ta naine laval õhkab seal midagi tema jämedatest kätest, mis rooli hoiavad... no ei, päriselt see valem kokku siiski ei sobitu. Ja natuke sama oli Ilonaga... Ilona oli armas ja tore Wuolijokil, Maarja Johanna on pigem kõrk, isegi terav ja lõikav. Eriti lõpus oli see minu jaoks raske vastu võtta, et ta on mänginud Ilona selliseks tobedaks ja nõmedaks naiseks, nagu see, kelle Aarne oli maha jätnud - selline vinguv ja üldsegi mitte armas... nagu Ilona ju oli tegelikult... Hilje Murel jällegi omal ajal Ugalas tabas just väga täpselt seda Ilona olemust... või siis tabas Tammearu Hiljega...

Teistes väiksemates kõrvalosades oli mitmeid leidlikke lahendusi või karakteritabamusi. Näiteks siuin soomlaslikult blondiks muutunud Riho Kütsar, välimuselt suur ja "juntti"lik Simola peremees, kellel tegelikult väga hea süda ja kaha jalaga maa peal. Kaarel Pogga küll väga palju karakterit luua ei saa, sest tema tegelane on nii marginaalne, aga värisev suustaja kutsus keset etendust publiku aplausi esile. Tema musikaalsus ning teravus on miski, mis paneb teda laval vaatama ja ootama, mida järgmiseks. Oskar Seemani mõnusalt mängulise koolijuhataja on küll moonutatud häälega, mis võibolla igaühele ei meeldi, ent kuna see on stiilipuhas ja näitleja kannab selle päris algusest kuni lõpuni välja, siis lausa vaimustavalt julge valik, mis lõppude lõpuks annab tervikule üllatavalt palju juurde! Karol Kuntseli kiilanenud peaga tohtrihärra (muide kiitust ka Vanemuise grimmitoale!) saab hiljem tegevustikus rohkemgi sõna ning Karol näib oma "pead" nautivat ja see kandub publiku naudingupeegeldusse üle. Oleme ausad - Karol on alati hea ja mõnikord lausa suurepärane (näiteks "Naiste kool")! Neist pisematest kõrvaosades, aga eriliselt meeldis Andres Mähari praostihärra. Nagu Oskar, nii ka Andres läheneb pisut julgemalt ja mängulisemalt ning kui see "mäng" kui selline on ka mäng, mis mingeid teatud inimtüübi ja siin ehk ka selle tegelase eripära, ametit ja olemust huvitavalt esile toob, kuid ühtlasi tõesti silmnähtavalt ju mängitud, samas igati ka selliselt usutav, siis on see teatrimaagiaks liigituv nauding ka vaatajale. Ja samuti nagu Karol, on ju alati mõnus näha laval ka Merle Jäägerit. Ka tema puhul see kuidas ta oma mängule ise naudinguga läheneb kandub publikusse. Saara Nügeneni toatüdruk on siin vast ka näitlejale endale kõige kitsamat mängumaad pakkuv tegelane ja sellepärast ei saanud Saara ka sellest midagi lahti hammustada, millest midagi tähelepanuväärset teha. Mina vaadates mõtlesin hoopis sellele, et alles eelmises ja veel Endlas nähtud "Tango" rollis tegi ta nagu mingi mõttes comebacki... midagi uut avanes seal Saaras ning tahaks nüüd Vanemuises teda ka mõnes suuremas rollis näha, kus Saaral ka korralikult mängumaterjali kanda. Ken Rüütel on nii kõrvaline ja paraku, kuna purjus mehe mängimine päris lõpuni usutavalt välja ei tulnud, siis see sõi ka ülejäänu ära... Alles see oli kui Rasmus Kaljujärve purjus inimese mängimine pani hämmastuma ("Pikk päevatee kaob öösse"), et kas tõesti on see siis nii raske näitlejate jaoks... aga tundub, et see võib osutuda tõeliseks komistuskiviks mitmetele. Tuleb siis hakata hindama kõrgemaltki, kui kellelgi hoopis see hästi õnnestub....

Kuid kokkuvõttes võib mõnuga tõdeda, et Vanemuises on sündinud "Niskamäe naised" lavastusega midagi väga võimsat. Lavastus, mis küll võibolla rohkem pakub elukogenumatele inimestele, ent seejuures mitte vanuse mõttes, vaid just neile, kes on oma elus olnud armunud, kes on petetud, kes on emad, pojad, miniad või kellel ka eestlaslikult maaga seotus tugevalt meelel. Niskamäel on meile tänapäevalgi palju rääkida ja mõtteid anda. Seoseid luua ja nii äratundmist pakkuda kui ka kõrvalt õppida lasta. Täpselt nagu Vargamäelgi.

Hinnang 4++

Ilmselt võin tulevikus hinnangu muuta ka 5 peale, hetkel on elamus selleks veel liiga värske ja vajab veel settimist, tagasimõtlemist ja mingite teemade-mõtete igapäevaeluga seostamist, taga-ajust õigetes olukordades esile kerkimist jne... 

Minu poolt kindel soovitus! Teatraalne ja dramaatiline - armastus ja võimumängud, ajastute ja generatsioonide põrkumised - elu valud ja rõõmud. Kuid jah, vast eelkõige ja kõige rohkem ikka ARMASTUS...  

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod):

Niskamäe naised

DRAAMA

SUURES MAJAS

KESTUS: 02:55

Perekonnasaaga kahes vaatuses

See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest.

Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks.

Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades.

Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik.

Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahel Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“.

Esietendus 13. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

AUTOR HELLA WUOLIJOKI

TÕLKIJA LINDA VIIDING

LAVASTAJA, DRAMATURG JA LAULUSÕNADE AUTOR TIIT PALU

KUNSTNIK LILJA BLUMENFELD

KOREOGRAAF MARE TOMMINGAS

MUUSIKAJUHT ELE SONN

VALGUSKUNSTNIK MARGUS VAIGUR (ENDLA)

OSADES KÜLLIKI SALDRE, MAARJA JOHANNA MÄGI, RAGNE PEKAREV, PRIIT STRANDBERG, RIHO KÜTSAR, MERLE JÄÄGER, SAARA NÜGANEN, ANDRES MÄHAR, KAAREL POGGA, KAROL KUNTSEL, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, MIRJAM AAVAKIVI, SAARA KALJUJÄRV, TRINE UUSEN, GABRIELE EENSOO, VERONIKA MAIDE, ANABEL AINSO, ELIISE VIRUMÄE, MERILYN ELGE, LISANNA LAJAL, ANETTE PÄRN, KERT KRÜSBAN

Leskede kadunud maailm - Ugala

Kujuta ette teatriõhtut, kui astud saali ja laval algab mäng, kus näitlejatena osalemas Luule Komissarov, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Terje Pennie ning siin-seal veel vilksatamas Vilma Luik... 

Hähhhh! Seda pole vaja ette kujutadagi - tuleb lihtsalt seada sammud Ugalasse ning selline tükk ongi päriselt praegu olemas sealses mängukavas, kus kõik need ägedad primadonnad "kahtlaste leskedena" ühes ja samas lavastuses koos tegutsemas! Lisaks veel hea võimalus tutvuda viimasest lavakoolilennust Ugalas maandunud Oskar Pungaga. Juhul muidugi kui pilet õnnestub saada, sest aasta alguses esietendunud Ringo Ramuli uuslavastuse kohta on juba sõna kiiresti liikvele läinud - sellise näitlejakooslusega "unistus" ei ole ainult näitlejate pärast vaatamist väärt, vaid see on päriselt ka üks väga eriline ja vaatamist-kogemist vääriv lavalugu! 

Kusagile Eestimaa pärapõrgusse tuleb noormees, kellel on raha vaja. Ta on vastanud töökuulutusele ning saabub siia “Leskede kadunud maailm”a elustama. Vaatajad pannakse mehega samadesse kingadesse ja nõnda ka keerulisse olukorda - mida need naised üldsegi tahavad? Miks nad kohe kätlusest peale nii familiaarsed ja pealetükkivad on? Sealjuures kõik see toimumas ühes väga erilise atmosfääriga lavaruumis, mis omakorda mõjub müstilise ja ettearvamatuna. Loos läheb “paar leske” aega, enne kui aru saada, mis värk üldse toimub... Ja siis kui juba ääri-veeri mõikad, vaatad seda hoopis mingite uute ootustega, millest on segatud kurbust ja koomikat, aga sõrmeotsaga ka hirmu ja kulbiga soojust ja hingelisust ning kamaluga üllatusi. Loed nagu raamatut, milles iga peatükk on seotud ühega leskedest.

Ning tõesti, see lausa suurepärane kunstnikutöö Kristiina Pōllu’lt (ei imesta kui ta töö järgmisel kevadel teatriliidu poolt äramärgitud saab)! See puutüvedest maja + Margo Siimon’i pahaendelise videokujunduse ja Laura Maria Mäits’i poolt imeilusa valguskujundusega loodud õhustik, kuhu toob veel huvitavad vindid sisse Jakob Juhkami helilooming ning muusikaline kujundus, milles vahelduvad etnolaulud technomuusikaga- kuidas vastavalt sisupöörded liiguvad. Igatahes “Leskede bänd” rokib (igaüks oma instrumendiga) vahepeal täiega, siis jälle leelotavad "Sõua laeva, jõua laeva"... 

Pole Andrus Kasemaa kirjutatud raamatut lugenud, mis on Priit Pōldma näidendi alustekstiks, aga siit-sealt on kostunud infot, et Priit on selle kirjutanud pigem inspireerituna romaanist ning mitte üks-ühele dramatiseerinud. Minu jaoks vahepeal tempo kerib natuke ehk liigagi aeglaseks (eriti Kaie Mihkelsoni lese-lõigus), kuigi tervikule see ōnneks siiski palju mõju ei avalda,... tegemist võis olla ka just tolle etenduskorra eripäraga, sest Kaie oli ka muidu esialgu kuidagi liimist lahti - puterdas ja jukerdas sõnadega ning isegi hääl ei kandnud nagu tal tavaliselt, aga etenduse käigus Kaie nagu mängis end lahti ja asi paranes. Selle eest kōik Ugala omad naised särasid tõeliselt primadonnalikult vägevalt! Terje Pennie, Garmen Tabor ning loomulikult Luule... kuigi kui päris süvitsi Luule lese-mängule läheneda, siis ta kasutab siin mingeid nõkse, mis tema eelmise suve Kaata ("Katkuhaud"- millest Luule oli nomineeritud ka teatriliidu parima naispeaosa auhinnale ning kui tõele au andes, tegelikult oleks ka pidanud võitma selle kategooria) nii eriliseks tegid (aga eks toimivaid lahendusi tulegi ära kasutada). Ja eriti-eriti meeldis Vilma Luik, kellel on praktiliselt sõnatu, aga nii südantlōhestav roll. Trupi ainsa mehena, sellest hooajast lavakoolitoolist otse Ugalasse astunud Oskar Punga. Kuigi tema on siin tegelikult vaatet veel kōige suuremas peaosas, siis laseb ta naistel gentelmenlikult bravuuritsede, luues ise pigem sellise tüüpilise ja natuke mömmi eesti mehe kuju (tantsulõigust hoolimata). Kuigi nüüd vōib ta igatahes uhkeldada aegade lõpuni, et on teinud rolli, kus on saanud mängida Luule Komissarovi isa ja hoidnud meie rahvuslikku aaret enda süles! :) Jah, kogu see müstika ja krimkalikult kaasamõtlema kiskuv salapära on pidevalt õhus. Üha uute ootamatuste ootus. Nagu tead, et saad ehmatatud, ootad ja siis saadki, sest poleks "seda" nagu oodanudki. "Ehmatatud" siis muidugi ülekantud tähenduses - keegi ju südameatakki ei põhjusta - pean silmas just sisu, lavastust ja visuaali, millega tegijad siin üha uute huvitavate leidlikkuste ja pööretega kostitavad.

Ringost on saanud üks meie huvitavamaid noori lavastajaid ja tema koostöö Priit Põldmaga näib toimivat imehästi, selle tõestuseks ka meeste eelmine ühine tegemine, kõikvõimalike teatritrikkidega ja üldise vaimustunud heakskiidu pälvinud ning rahva seas (igati õigustatult) väga populaarne lavastus "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ringol tundub ideesid jätkuvat, sest "Kadunud leskede maailm"as on samuti tugevat režiimusklit näha ja tunda. Maitsekalt külluslikult mõtteid, kuigi ideid on kohati isegi liiga, kui üldse nii võib öelda. Samas ikka parem rohkem kui vähem. Pean siin näiteks silmas seda etenduse alguse vana kineskoobiga teleri kaudu noormehe probleemiga tutvumist... miks see telekast tuli? kas tegemist on hoopis viitega seebisarjadele ja sedakaudu hoopis leskede ettekujutusega nähtud telesarja süžee ja tegelase läbi hoopis nende enda ettekujutusega? Kui alguses veel see mõte kannab, siis tegelikult üpris peatselt saab aru, et olukord on risti vastupidine - müstiline ei ole mitte mees vaid naised. Samas ei ole see ju ka skype, mille kaudu info siia jumalast unustatud kohta jõuab... Miks siis selline lavastuslik lahendus - jäigi arusaamatuks see mõtteside. Hiljem loo käigus, kui juba müstiline noot tugevamalt õhus, see annab mõnele teisele arusaamatusele omakorda õigustuse - kõik ei peagi just sellises loos ja lavastuses olema "seletatav" - see vaid lisab omakorda müstikat. Selles mõttes flirditakse teatava sci-fi alamžanriga. Teisalt ei pea seda üldsegi ulmena võtma (nagu siinkirjutaja), sest kõigele siiski võib olla ka seletus. Tegijad on jätnud igale vaatajale vaba voli iseenda sellekohaseks tõlgenduseks ja ka see on veel üks väärtus kogu elamusele lisaks.

Mõtiskleda ja filosofeerida võiks ka pinnapealse loo sügavamate kihtide vahel, nagu näiteks inimese müüdavus - milleks kõigeks me raha nimel oleme valmis? Milline vahe on selles, kas teed midagi enda või kellegi teise nimel? Kas tundeid saab tahtlikult projitseerida? Millised kogemused on endal vanemate naistega ja milliseid tundeparalleele see äratundmine kõrvalt vaadates tekitab? Kuivõrd on vaja inimesele tööd? Mis kõik on ja mis võib olla töö? Kui palju lohutust võib ikkagi pakkuda kasvõi ühe päevane lähedus? Kui kaugele sellega seilab tegelikult? Kas süües mitte hoopis ei kasva isu? Jne jne jne... need kõik on siia sisse kodeeritud ja kui korraks mõte vilksas ühte või teise suunda ka sügavamale, siis tegelikult oli see loo põhivoolu teekond nii meelelahutuslik, et minu puhul ikkagi väga kaugele süüvida ei jõudnud ning polnud ka mõtet - uus üllatus ja mõttepoeg oli juba järgmises stseenis ees ootamas.

Hinnang: 4

Olles vestelnud inimestega, kes seda ka on näinud, olen kuulnud vaid ohtralt kiidusõnu. Tundub, et Ugalal on üks korralik hit-lavastus käes, mis kõnetab nii lavastuslikult, näitlejate-ansambli mõttes kui ka sisulise poole pealt. Kuigi ma enda nähtud etendusel Kaie rolli kohta pisut uriseks, siis ometi on ta huvitav leid Ugala naiste segusse lisatuna - tekib täiesti eriline ansambel, kus tõelised profid oskavad näiliselt justkui teineteisele alla mängida, tõstes üksteist sellega imelisel kombel hoopis esile. Lavastaja ja kunstnikud on suutnud lisaks tegelastele, muuta ka tegelaseks nii lavaruumi kui erinevad huvitavad lavastuskomponendid. See on kõige paremas mõttes kunstnike-ansambli võidukõik. Ja tervik jääb omanäolise loo ja lavastusena ning iseäraliku tunnetusega pikaks mõtetesse tiirlema. Kohe kuidagi kutsub soovitama kõigile - aga võibolla tuleneb see hoopis sellest "leskede maagiast", millega nad seal oma etno-leelotustega vaatajatel silmad krõlli manavad?! Uuuuuuuuuuhuuuu.... :)

Tekst lavastuse kodulehelt (seal on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

Leskede kadunud maailm

Priit Põldma

Etendus kestab 1 tund ja 45 minutit (ilma vaheajata).

Esietendus: 23. veebruar 2021

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Andrus Kasemaa romaani ainetel

On 1990. aastate teine pool. Poiss loeb ajalehekuulutust ja sõidab nädalaks ajaks ühte rannakülla sotsiaaltööd tegema, et lihtsal viisil raha teenida. Kohale jõudes avastab ta, et külakese ainsaiks elanikeks on neli särtsakat leske ja üks sõnaaher vanatüdruk. Keegi neist ei soostu aga poisile ütlema, milles tema tööülesanded seisnevad. Leskede mälestused, kujutelmad ja unenäod moodustavad tiheda padriku, kus uustulnukal on päris võimatu orienteeruda. Pealtnäha kombekad prouad haaravad poisi oma veidrate, ennustamatute ja ohtlike mängude keerisesse.

„Leskede kadunud maailm“ on müstiline lugu möödalibisenud ajast ja elamata jäänud eludest. Lavastus tõukub Andrus Kasemaa samanimelisest debüütromaanist, mida on nimetatud ka etnograafiliseks proosapoeemiks. Teos ilmus 2012. aastal ja põhineb aastate jooksul peetud vestlustel autori kodukandi lesknaistega.

NB! Lavastuses suitsetatakse ja kasutatakse tervisele ohutut lenduvat värvipulbrit.

LAVASTUSMEESKOND

Autor

Priit Põldma

Lavastaja

Ringo Ramul

Kunstnik

Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)

Helilooja ja muusikaline kujundaja

Jakob Juhkam

Valguskunstnik

Laura Maria Mäits

Videokunstnik

Margo Siimon

Osades

Oskar Punga, Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Terje Pennie, Garmen Tabor, Luule Komissarov ja Vilma Luik 

Marie Roget' mõistatus - Kellerteater

Juba keskajal leiti vahest linnaäärsetest rentslitest laipu. Hämaramatel tänavatel müüri läheduses ja sealt, kus viivad teed müüride vahelt välja... oli ju nendes kohtades liikvel igasugust rahvast, ka neid, kes vaid läbirändel või otsisidki pigem avaruse või rohkemate silmapaaride eest varjulisemaid kohti... Ja need kes hoiduvad hämarasse, neil võivad ju olla ka hämaramad tegutsemiseesmärgid. Asub ju ka Kellerteater vanalinna ühes "ääres"... Vanas püssirohukeldris, milles on väga tugev atmosfääritunnetus juba olemuslikult teatriruumis sees olemas. Need - meie ainsa žanriteatri - krimkad, õudukad ja põnevuslood sobivad sinna ruumi kui valatult. Kuigi kui see nii lihtne oleks, et muudkui aga kallad või valad ja ongi hea lavatükk valmis, no siis juhtuks seda ju mistahes erilises majakeses ja mistahes linnaosas. Mkmm... selleks, et midagi õnnestuks ja hästi õnnestuks, on vaja tavaliselt mitmeid erinevaid häid komponente. Ja isegi siis, kui suurem osa osised paigas, tuleb need kõik veel lisaks oskuslikult ja sobivalt kokku sulatada üheks toimivaks tervikuks. Olles näinud siiani (vist) kõiki Kellerteatri lavastusi ja nende seas on ju loomulikult nii rohkem kui vähem õnnestunuid, nagu kõigis teatrites ja kui mõnda eredamat sähvatust esile tõsta, siis näiteks täiskasvanutele mõeldud "Emilie Sagee", mis tõesti päris hirmujudinad mööda selga liikuma panid ja (rohkem) lastele suunatud korraga hirmus ja naljakas "Õuduste kool" ning muidugi ka see kõige esimene - "Mõrvad Rue Morgue'il", mida praeguseks on võimalik vaadata vaid koduses "ekraani"teatris. Samas meeldejäävad põnevus-elamused olid ju ka näiteks "Mäng" ja (Indrek Hargla kirjutatud 2 looga lavastus) "Kodukäijad", mis tulevad kohe meelde ja seda mitte lihtsalt Kellerteatrile mõeldes, vaid üldse Eesti teatris mängitavatele põnevikele - neid on ikka ja alati liiiiiga vähe! :)

Napilt enne kevade alguse pandeemiast tingitud teatrite sulgemist ja 1 päev enne Kellerteatri 2-aastaseks saamist, tuli välja (veel ju "tite" vanuses, ent juba suuri tegusid tegevas teatris) Vahur Kelleri lavastatud (ning tema enda poolt üsna julgete otsustega dramatiseeritud) Edgar Allan Poe “Marie Rogêt’ mōistatus". Ühtlasi on tegemist teatri kōige esimese esietenduse “järjega”. Sedapuhkugi siis gootilik krimilugu, kus taas tegutsemas terava keele ja mõistusega prantslasest eradetektiiv Auguste Dupin. Kuigi sedapuhku kehastamas bravuurikat ja hoogsat (on ta ju nüüdseks ka kogunud juurde kogemusi ning enesekindlustki oma verdtarretaval ametil) 19nda sajandi dandylikku noormeest - Meelis Kubo. Kuid lisaks on lavastaja-dramaturgi nägemuses originaalloo nimetuks Dupini kaaslaseks siin teatrivormingus ei keegi muu, kui autor Poe ise - tabava sarnasusega Riho Rosberg (grimmikunstniku Evelin Sulg töö läbi on muuhulgas Rihol ka "Poe-lokid" peas)! Kammerliku ja tõesti väga atmosfääritunnetusliku lavastuse kolmas näitleja, ehk Marie Rogêt (vōi hoopis Mary Rogersi?) kuju võtab Liis Haab. 

Huvitav selgroog on lavalool ja kuigi juba mõttenagi keeruline teostada ning ilmselt vaid dramaturgil endal lavale tuues teostatav, sest väga meisterlikult õnnestunud on need tegelikult ju hoopis sisedialoogid kirjaniku enda ja tema "kirjutatud tegelase" vahel, mis siin kogu loos on lavalaudadele välja mängitud, segatuna detektiivi arutluste ja dramatiseeritud lõikudega mis seal Manhattanil ning lähiümbruses toimumas - ja selline originaalne sisuline lähtekoht on ka heast kirjandusest lugupidavatele teatrivaatajatele eriliseks maiuspalaks. Ei saagi sõrmega osutada, et kas just sellepärast tekib ka eriline lavakeemia kahe meestegelase ja -näitleja vahel või on just vastupidi, et see kummaline kaksiktasand on suudetud tekitada koos selle säriseva elektriga õhus just nimelt tänu sellele, et näitlejad on nii vinges mänguvormis... sest no lugu looks, sellega saab (nagu krimkadega ikka) natuke ajusid kaasa ragistada, mis on teatris alati ülimalt mõnus, aga ikkagi kogu see näitlejatööde tulevärk siin võtab sõna otseses mõttes pahviks! 

Vaevalt on alguses Riho jõudnud oma Poe’ga üllatada, kui sisse sōidab selline hoog ja mängupower Meelis Kubo näol! Pauhhh!!! Milline energia, (kas siis ajastulõhest tingitud? või ikkagi tegelasenagi siin ju kirjandustegelase tasandist lähtuvalt?) ikkagi usutav ja see mahlane (üle)dramaatilisus -  Dupin'i saab korraga terve lava täis ning püssirohukeldri laealune ka! (Vau - see ronimissteen vallutab terve saali ning hoiab kogu publikut peos!!!) Selline karisma- võib antud rolli kontekstis öelda, et kahtlemata igati vääriline Raheli mantlipärija. Kuidas lavastaja Vahur Keller need otseselt ju näitlejakoolita(!?) kaks inimest on mängima juhtinud, on minu jaoks müstika! Meelis astub siin Juhan Ulfsaki Mefisto ja Martin Milli Surnud mehe kõrvale (hetkel ju küll veel alles pooliku) 2021.aasta parima meespeaosarolliga ja Riho Rosberg ka! Riho roll on sama meisterlik, aga temalt nö.juba varem meistritöid näinuna pole see ehk nii ootamatu, ent sellest hoolimata 1 minu arvates tema parimaid läbi loometee! Oi see duett toimib vingelt! Kuid unustada ei saa ka lavatrio ainsat kaunitari - Liis Haab on küll nimitegelasena vaatet väikseimas rollis, ent oma kehaväänamiste ning pikkade, tihti näo ette lastud juuste ja uhke ajastukleidiga pahaendelisust lisav ja tegelasena ka muidu justkui kurjast vaimust vaevatud ning tagantjärgi targana ühe pagana raske rolliga - meeste vahel oma surmatantsu tantsimas. Näitlejate mäng on seekord nii hea, et lõpplahendus sellise vägeva teekonna lõpuks polegi enam nii tähtis, tähtis ongi see teekond ise. 

Rene Topolev muutuks nagu iga oma valguskujundusega detailirikkamaks, mõneti ka mängukoha valgustuspiirangutest ja eripäradest hoolimata üha põnevamaks ning seda erilist mänguruumi valdavaks. Valgusega õiget tunnetust luua nii, et hämaruses oleks ka vajalik nähtav ja mittevajalik peidetud, saab sellistes lavalugudes eraldi tähtsusastme. Ja seda siin veel eriti mõnede Vahuri visuaallavastajatrikkidega partnerluses - näiteks kogu Poe ilmumist ja tema selja taha rongaks muutuva vaimu steeni tahaks uuesti ja uuesti vaadata-nautida! Teatri oma kunstnik Britt Urbla Keller’i kostüümid on alati maitsekad ning ajastuhinge lisavad, aga seekord suisa vau-effekti pakkuvad! 

Žanrile ja selle kunstilistele plaanidele üldisemalt lähenedes, siis ei tea kuidas teistel, aga ideaal-õige krimka-olustik on ju ikka brittidemaal - eriti viktoriaanlikul ajastul see pisut udune-sudune, veel pime või vähemalt hämar varahommik, kõvakaabud ja pitsid ning veretöö, mida lahatakse teatava britiliku kõrkusega, isegi kui tegelased on soojad, lahked ja nõksu ehk liigagi just sisemiselt ja vähem väliselt dramaatiliselt häiritud. Siin on see tegevustik ju hoopis New Yorgis, aga kavalalt on võetud see mõnus ja hea sellest britilikkusest kaasa, aga ometi tegelaste tormilisus on sisse pintseldatud just ameeriklaslikult. Eks see New England, ehk Uus-Inglismaa piirkond saabki kohe New Yorgist põhjapool alguse ning mõjutused on vast ka seeläbi anglikaani kolonialistidelt ja puritaanidelt ilmsed ja mõistetavad, mis tuleb antud juhul seega ideaalselt kogu lavastuse sise- ja välisele kliimale kuhjaga kasuks.

Lisaväärtust omakorda andmas väike silt juures, et tegemist on tõsieluainesega - seega kogu mängus elustatakse tõeliselt sündinud kuritöö, mis tegelikkuses on juba peaaegu 2 sajandit lahenduseta, ent nagu korraliku loo jaoks vajalik, on siin siiski pakutud oma teooriasugemeid ridamisi. Lavastuslikult samuti on mõnus tõdeda, et ka teatav sild "esimese osaga" kasvõi juba tegevustikus kasutatud tahvli ning fotode näol on siin olemas, kuigi Raheli laulu ja Ara musitseerimist ei maksa seekord oodata - seekord on seevastu lavastuslikke trikke ja dünaamikat tunduvalt rohkem ja tegelasi ju ka.

Olgu lisatud, et kui varem pole veel jõudnud Kellerteatrisse, siis see on väga hea võimalus tutvumislavastuseks - kammerlik, põnev, pisut pahaendeline, pisut ka omade koomiliste nõksudega, ajastupitseri ning eriliselt õnnestunud õhustikuga - julgen soovitada kõigile täiskasvanutele vanusest ja žanrisõprusest hoolimata - siit leiab igaüks midagi. Ühtlasi isiklikumas plaanis on see siiani minu lemmik Kellerteatri lavastus! (kuigi tihedas rebimises Emile Sagee'ga).

Tervikhinnang tugev 4, aga siin on ka mitmeid osasid, mille väärtus on puhas 5. Kui see kõige lõpp oleks olnud Agatha Christie'likult üllatav a la "ohoo! tema ongi süüdi" koos jooksvalt loo sisse peidetud detailidega - annan endale aru, et see on vägagi isiklik maitse-eelistus, aga just minu puhul kui miski, siis vast just see olekski hinnangut veelgi tõstnud. Mis polegi ju kriitika lavastuse enda kohta. Mõne jaoks võib ehk ka peaaegu 3 tunni kestvus tunduda pikana, aga minu jaoks hoopis vastupidi - niimoodi mõjus just tervikliku ja täidlaselt mõnusa teatriõhtuna.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Edgar Allan Poe / Vahur Keller

MARIE ROGÊT’ MÕISTATUS

kummituslik mõrvamüsteerium

2h 45min / vaheajaga

Edgar Allan Poe Riho Rosberg

Auguste Dupin Meelis Kubo

Mary Rogers Liis Haab

autorid Edgar Allan Poe / Vahur Keller

lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller

kunstnik Britt Urbla Keller

koreograaf Kristina Paškevicius

valguskunstnik Rene Topolev

maskikunstnik Sandra Lange

grimmikunstnik Evelin Sulg

Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…

Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha…

“Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata.

180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist.

Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.

Esietendus 28. veebruaril 2021 Kellerteatris.

Oscariennustused 2021

 Täna öösel jagatakse kuldmehikesi filmitööstuse ameerikaliku vaatenurga parimatele. Kuigi jah, akadeemia liikmeid, ehk hääletajaid on tänaseks juba ümber maakera palju rohkem kui varasematel aastakümnetel, seega on see hinnagute diapasoon märksa laiavaatelisem kui kunagi varem. Oscarid on ka eriliselt palju rõhku pannud muidu kõikvõimalikele tasavõrdsuse aspektidele, mis valge nahavärviga heteroseksuaalse inimese jaoks võib esmapilgul tunduda täiesti tobe ja üle võlli juuksekarva lõhki ajamine. Hindama peaks ju lihtsalt "parimat", ükskõik milline see siis parajasti on. Paraku on kultuurilised vaatenurgad väga erinevad, seega ka hinnangute lähtekohad ning alatajulised maitse-eelistused. Sellepärast ka kõik need reeglid. Ja kui veelgi rohkem teemasse süvitsi minna, siis on seal taga kogu (filmi)tööstus, kus uute reeglitega soovitakse kõikidele võimalust anda ning süsteemi küll vast mõneti keerulisemaks ajades, ometi läbipaistvamaks ning ausamaks muuta. Seda just eelkõige inimlikul tasandil. Mis muidugi ei tähenda seda, et kõigil poleks teema kohta õigust oma arvamusele. Minule pahatihti ei meeldi ka võõraste kultuuride filmid nii, nagu need millega harjunud olen. Sellepärast ei armasta eriti palju reegleid, aga mõistan, et olukord võiks ju ka vabalt olla vastupidine ja siis oleks kurb, kui ei tehtaks üldse minu maiste-eelistustele kohaseid filme.

Seekordsed Oscarid on nii mitmes mõttes teistsugused kui varemad, et ei hakka kõiki need asju siin üle loetlemagi. Kuid silmapaistvamast otsast ehk muidugi see, et kogu periood, mille jooksul välja tulnud filmid on arvestuses sees, oli tunduvalt pikem. Nomineeritud võisid saada ka filmid, mis ei esilinastunudki kinoekraanil, vaid eelduseks oli lihtsalt see, et esialgselt, kui poleks pandeemiat, siis pidi filmi esilinastuma kinos, ehk kohe telefilmiks tehtud filmid ei läinud siiski arvesse...sellepärast näiteks paljukiidetud Small Axe 5-osaline antoloogia, millest vähemalt 2-3 filmi oleks oscarite väärilised nii mõneski kategoorias, paraku siiski nominatsiooni ei saanudki saada. Tavaliste poolfinaali nimekirjade pikkuseid pikendati nii rahvusvahelistel filmidel kui täispikkadel dokumentaalfilmidel. Helioscarite kategooriad on tänavusest gaalast alates kokku lükatud, ehk enam ei anta välja eraldi helimontaaži ja helimiximise oscareid, seega antakse tavapärase 24 kategooria asemel oscarid välja 23s kategoorias. Ning tagatipuks muidugi ei saa me nautida ka Kodak-saalis tavapärast staaride särades gaalat, vaid seekordne show tehakse päris eriliselt, mida tahaks kohe oma silmaga ka tingimata näha! :)

Kuid need ennustused... Mitmeski mõttes isegi raskem ennustada tänavu, sest eelauhinnad on läinud väga laiali ning ei tea kui kuidas see suures osas ekraanidel, mitte kinosaalides "kinofilmide" vaatamine on mõjunud akadeemialiikmete maitsetele. Neil pole ka juures seda tavapärast ülejäänud publikuga koosvaatamisest saadavat kinosaali atmosfäärimõju mõjutamas otsustamist, teisalt ehk tavapärasest rohkem meediakaja mõjutusi? Ei tea. Võib vaid teoretiseerida. 

Isiklikus plaanis eriline aasta sellegi poolest, et jõudsin ära vaadata kõik nominendid kõikides kategooriates, sh. lühifilmikategooriates ka ning isegi kõik poolfinalistide nimekirjade filmid.

Toon siin ära enda ennustused kindluse järjekorras, ehk kõigepealt need, mille/kelle võidus olen kõige rohkem kindel ja liikudes üha ebakindlama suunas. 

TÄIESTI KINDEL

PARIM HELI(Best Sound)

ennustan Oscarit: SOUND OF METAL

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

SOUL

MANK

NEWS OF THE WORLD

GREYHOUND

isiklik lemmik: SOUND OF METAL

OSCARI VÕITIS: SOUND OF METAL

PARIM FILM(Best Picture)

ennustan Oscarit: NOMADLAND

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

THE TRIAL OF THE CHICAGO 7

MANK

MINARI

PROMISING YOUNG WOMAN

JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

THE FATHER

SOUND OF METAL

isiklik lemmik: PROMISING YOUNG WOMAN

OSCARI VÕITIS: NOMADLAND

PARIM REŽISSÖÖR(Best Director)

ennustan Oscarit: CHLOE ZHAO(Nomadland)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

DAVID FINCHER(Mank)

LEE ISAAC CHUNG(Minari)

EMERALD FENNELL(Promising Young Woman)

THOMAS VINTERBERG(Another Round)

isiklik lemmik: EMERALD FENNELL(Promising young woman)

OSCARI VÕITIS: CHLOE ZHAO - NOMADLAND

PARIM MEESKÕRVALOSA(Best Supporting Actor)

ennustan Oscarit: DANIEL KALUUYA(Judas and the Black Messiah)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

PAUL RACI(Sound of Metal)

SACHA BARON COHEN(The trial of the Chicago 7)

LESLIE ODOM JR(One Night in Miami)

LAKEITH STANFIELD(Judas and the Black Messiah)

isiklik lemmik: DANIEL KALUUYA(Judas and the Black Messiah) 

OSCARI VÕITIS: DANIEL KALUUYA - JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

PARIM RAHVUSVAHELINE FILM(Best International Feature)

ennustan Oscarit ANOTHER ROUND(Taani)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras):

QUO VADIS, AIDA(Bosnia ja Hertsegoviina)

COLLECTIVE(Rumeenia)

THE MAN WHO SOLD HIS SKIN(Tuneesia)

BETTER DAYS(Hong Kong)

isiklik lemmik: THE MAN WHO SOLD HIS SKIN(Tuneesia)-peajagu parim film siin kategoorias ja parim film viimasel PÖFFil!

OSCARI VÕITIS: ANOTHER ROUND - TAANI

PARIM TÄISPIKK ANIMATSIOON(Best Animated Feature Film)

ennustan Oscarit: SOUL

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

WOLFWALKERS

ONWARD

OVER THE MOON

A SHAUN THE SHEEP MOVIE: FARMAGEDDON

isiklik lemmik: WOLFWALKERS

OSCARI VÕITIS: SOUL

PARIM ORIGINAALMUUSIKA(Best Original Score)

ennustan Oscarit: SOUL

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

MINARI

MANK

NEWS OF THE WORLD

DA 5 BLOODS

isiklik lemmik: MINARI

OSCARI VÕITIS: SOUL

siit edasi on kindlustunne ka veel üsna tugev võitjate osas, kuigi juba pisuke kahtluseuss närimas:

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ(Best Production Designer)

ennustan Oscarit: MANK

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

NEWS OF THE WORLD

MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

TENET

FATHER

isiklik lemmik: MANK

OSCARI VÕITIS: MANK

PARIM KAAMERATÖÖ(Best Cinematography)

ennustan Oscarit: NOMADLAND

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

MANK

NEWS OF THE WORLD

THE TRIAL OF THE CHICAGO 7

JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

isiklik lemmik: NOMADLAND

OSCARI VÕITIS: MANK

PARIM ORIGINAALLAUL(Best Orginal Song)

ennustabn Oscarit: SPEAK NOW(One night in Miami)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

HUSAVIK(Eurovision)

IO SI (Life ahead)

FIGHT FOR YOU (Judas and the Black Messiah)

HEAR MY VOICE (The Trial of the Chicago 7)

isiklik lemmik: SPEAK NOW(One night in Miami) (kuigi Io Si on ka väga hea!)

OSCARI VÕITIS: FIGHT FOR YOU - JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

Kahtluseuss on siit edasi juba natuke suurem, aga no 75% kindel võitjates:

PARIMAD VISUAALEFEKTID(Best Visual Effects)

ennustan Oscarit: TENET

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

LOVE AND MONSTERS

MIDNIGHT SKY

THE ONE AND ONLY IVAN

MULAN

isiklik lemmik: LOVE AND MONSTERS

OSCARI VÕITIS: TENET

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK(Best Coustume Design)

ennustan Oscarit: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

EMMA

MANK

PINOCCHIO

MULAN

isiklik lemmik: EMMA

OSCARI VÕITIS: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

PARIM LÜHIANIMATSIOON(Best Animate Short Film)

ennustan Oscarit: IF ANYTHING HAPPENS I LOVE YOU

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

OPERA

BURROW

YES PEOPLE

GENIUS LOCI

isiklik lemmik: IF ANYTHING HAPPENS I LOVE YOU

OSCARI VÕITIS: IF ANYTHING HAPPENS I LOVE YOU

PARIM GRIMM(Best Make-Up&Hair Styling)

ennustan Oscarit: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

HILLBILLY ELEGY

PINOCCHIO

EMMA
MANK

isiklik lemmik: PINOCCHIO

OSCARI VÕITIS: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

Ja edasi usk enda valikutesse kukub 50% peale:

PARIM MONTAAŽ(Best Film Editing)

ennustan Oscarit: THE TRIAL OF THE CHICAGO 7

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

NOMADLAND

THE FATHER

SOUND OF METAL

PROMISING YOUNG WOMAN

isiklik lemmik: THE FATHER

OSCARI VÕITIS: SOUND OF METAL

PARIM MEESPEAOSA(Best Actor)

ennustan Oscarit: CHADWICK BOSEMAN(Ma Rainey's Black Bottom)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

ANTHONY HOPKINS(The Father)

RIZ AHMED(Sound of Metal)

GARY OLDMAN(Mank)

STEVEN YEUH(Minari)

isiklik lemmik: ANTHONY HOPKINS(The Father) (õhtu üks suur küsimus, kas võidab tõesti parima meespeaosa teinud Anthony või siis varalahkunud Chadwick postuumselt...)

OSCARI VÕITIS: ANTHONY HOPKINS - THE FATHER

PARIM NAISPEAOSA(Best Actress)

ennustan Oscarit: CAREY MULLIGAN(Promising Young Woman)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

VIOLA DAVIS(Ma Rainey's Black Bottom)

FRANCES MCDORMAN(Nomadland)

VANESSA KIRBY(Pieces of a woman)

ANDRA DAY(United States vs Billie Holiday)

isiklik lemmik: CAREY MULLIGAN(Promising Young Woman) (veelgi raske kui meeste vahel ennustamine, sest siin on 3 naist võrdselt noppinud eelauhindu ja Viola võttis ju USA näitlejateliidu parima naispeaosa, mis on tugev indikaator ja Frances noppis BAFTA, mille akadeemia liikmed kattuvad paljuski Oscaritega... ennustan siiski Carey võitu küigest hoolimata...vist isikliku sümpaatia põhjalt ka natuke)

OSCARI VÕITIS: FRANCES MCDORMAND - NOMADLAND

PARIM ORIGINAALSTSENAARIUM(Best Original Screenplay)

ennustan Oscarit: PROMISING YOUNG WOMAN

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

THE TRIAL OF THE CHICAGO SEVEN

MINARI

SOUND OF METAL

JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

isiklik lemmik: PROMISING YOUNG WOMAN

OSCARI VÕITIS: EMERALD FENNELL - PROMISING YOUNG WOMAN

Siit edasi on riskantne otsus teise järel, aga kes ei riski, see ei võida :) Minule meeldib minna tavapäraste arvamuste vastu, kui selles on suurem loogika ja ausus versus oodatud ja strateegilised otsused võitjavalikutes...

PARIM NAISKÕRVALOSA

ennustan Oscarit: GLENN CLOSE(Hillbilly Elegy)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

YOUN YUH-JUNG(Minari)

MARIA BAKALOVA(Borat 2)

OLIVIA COLMAN(The Father)

AMANDA SEYFRIED(Mank)

isiklik lemmik: OLIVIA COLMAN(The Father) (ennustades GLENNi võitu siin on ilmselt mu ennustuste rea suurim seekordne risk, sest kõik viitab Minari-vanaema võidule või siis Borati noore tütre julgustükkidele, mis polegi otseselt näitlemisoskustega seotud!)

OSCARI VÕITIS: YUH-JUNG YOUN - MINARI

PARIM MUGANDATUD STSENAARIUM(Best Adapted Screenplay)

ennustan Ocarit: THE FATHER

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

NOMADLAND

BORAT 2

WHITE TIGER

ONE NIGHT IN MIAMI

isiklik lemmik: THE FATHER (ilmselt sellepärast ka riskin ennustades kõigi teiste vastu, sest NOMADLANDi peetakse enamvähem kindlaks võitjaks siin, aga Zelleri trikitamine ja manipuleerimine oma looga on klass omaette ning väärt Oscarit!)

OSCARI VÕITIS: FLORIAN ZELLER JA CHRISTOPHER HAMPTON - THE FATHER

PARIM TÄISPIKK DOKUMENTAALFILM(Best Documentary Feature)

ennustan Oscarit: TIME

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

MY OCTOPUS TEACHER

COLLECTIVE

CRIP CAMP
MOLE AGENT

isiklik lemmik: COLLECTIVE (kõik ennustavad küll siin MY OCTOPUS TEACHER võitu, aga kuigi see film meeldis, ei ole ma eriline loodusdokkide sõber kui võrrelda neid inimestest rääkivatega...mis ju ka omamoodi "loodus"dokid :))

OSCARI VÕITIS: MY OCTOPUS TEACHER

PARIM LÜHIMÄNGUFILM(Best Live Action Short Film)

FEELING THROUGH

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

TWO DISTANT STRANGERS

LETTER ROOM

THE PRESENT

WHITE EYE

isiklik lemmik: FEELING THROUGH(aga meeldisid kõik 5 nominenti, seega raske valida! Eriti esimesed 4 vahel... aga ohhh kui ma tahaks, et Feeling Through võidab! Esimest korda mängib sellise kaliibriga filmis näitleja, kes on ühtlasi nii kurt kui ka pime...ja lugu läheb sügavale hinge ning mis siis veel loeb võitjat valides?!)

OSCARI VÕITIS: TWO DISTANT STRANGERS

PARIM LÜHIDOKUMENTAALFILM(Best Documentary Short)

HUNGER WARD

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

A CONCERTO IS A CONVERSATION

COLETTE

A LOVE SONG FOR LATASHA

DO NOT SPLIT

isiklik lemmik: A CONCERTO IS A CONVERSATION(üks seekordse aasta raskemini ennustatavaid)

OSCARI VÕITIS: COLETTE

ARVAN, ET KOKKU SAAVAD OSCAREID: 

Nomadland 3

Ma Rainey's Black Bottom 3

Promising Young Woman 2

Soul 2

The Father 1

Mank 1

The Trial of the Chicago 7 1

Hillbilly Elegy 1

Judas and the Black Messiah 1

Tenet 1

Time 1

Another round 1

Sound of Metal 1

One night in Miami 1

If anything happens I love you 1

Feeling through 1

Hunger ward 1

Gorbatšov/Gorbachev - Rahvuste Teater/Theater of Nations (Moscow/Moskva) - RUSSIAN CASE 2021 - 1.elamus

 

Meie ees avaneb näitlejate garderoob kahele. Kogu oma vajalike parukate ja grimmivahenditega, rollifotodega, millelt vaatavad vastu eri vanuses ja olukordades (rollides?!) peategelased. Siin-seal on veel mööblit ja muidugi paar stangetäit "kostüüme". Suur, aga puhas, pea kliiniliselt puhtas taust on lumivalgeks võõbatud - nii valge tellissein, et sellelt paistab kõik detailideni välja. Ent hämaruses see kaob ja mistahes valgusvärvuses muutub kaasamängivaks.

See on ruum, millesse me Alvis Hermanise autoriteatrit vaatama asudes siseneme. Teatrietendust, millest kujuneb kahe inimese elutee-jutustus. Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ja Raissa Maksimovna (esialgu Titorenko, aga pärast) Gorbatšova. Jah, tegemist on biograafilise teatriga, mis põhineb peategelaste avalikel ülesastumistel, kirjadel, memuaaridel ja millest lavastaja ise on kirjutanud kokku peamiselt just publikule jutustatava, ent osaliselt ka väljamängitavate partner-stseenidega lavaloo, stiilis "täna õhtul mängime Gorbatšovide elu". Eriti just alguses mängivad näitlejad meile välja ka oma karakterisisse minekud, harjutades nende hääli, ilmeid ja olekut, mis omakorda mõjub sooja huumorina ning aitab vaatajatel (koos näitlejatega) olustikku koos siseneda. Kaval võte ja lausa imekombel märkamatult oledki kärbsena nende kiviseinte vahel ning isegi näitlejate grimmipeegleid taustal nähes, ikkagi just selles ajastus, mida parajasti näitleja-jutustajad meile vestavad-kujutavad. 2 täiesti suurepäraselt meisterlikku vene näitlejat - Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova, vastavalt siis Mihhail ja Raissa. 

See lugu on tõesti klassikaline elulugu, ent kuna peategelane on olnud maailma üks tähtsamaid oma aja poliitikuid, on see kahtlemata lisaks ka poliitiline teater. Lavastaja Hermanis siiski ei lasku hetkekski hinnanguid andma. Ta viskab õhku nagu kuulipildujast järjest üha uusi ja uusi fakte ning kilde tegelaste eluteelt, ent alati suurima austuse ja isegi teatava elegantse õrnusega. Seal vahel on ka mõned negatiivsed... ent seda vaid neile, kes neid niimoodi tõlgendada soovivad. Lavastaja-dramaturgi käed jäävad alati ja igas olukorras puhtaks.

Lisaks ajaloost tuttavatele faktidele-toimunule, on siin muidugi palju, mida saab ridade vahelt veel üles noppida. Ja seeläbi justkui enda mustreid suurest pildist luua - mõned olemuslikud, mõned kummaliselt ka igaühe enda eluga seonduvad tähelepanekud, mis ainult laiendab vaadatava väärtust ning vaataja sidumist kogu laval toimuvaga ning seal lahtimängitava aja- ja olmelooga. Mitmed ka tõesti väga peened äratabamised. Toome näiteks jäätise - kui oluline see oli lapse ja noorena. Jäätisel oli mingi maagiline tähendus - "täna ostame poest jäätist"... Aja ja vanusega võib ju jäätis endiselt maitsvaks jääda, ent selle tegelik väärtus devalveerub (võrreldes lapsepõlvega). 

Mustritest rääkides, siis huvitav kui palju käis ridade sees ja seal vahel läbi seotus Ukrainaga, kui palju usuga, kui palju raudteega. Rongidel ja Raudteel on lisaks algustähele veel väga suur tunnetuslik sidusus teatava Romantikaga. 

Ja ikkagi need näitlejad... täiesti harukordne partneritunnetus - nagu elus nende tegelaste, ehk päriselu abikaasade vahel, nõnda ka laval näitlejatel. Ning selle tabamine - osalt ka julgelt parodeerimine, vähemalt mis puudutab portreeritavate kõnemaneere. Tihti ju suhtutakse teatrilavastustes üleolevalt nii lähedalt päris elu tegelase tabamisse, aga oleme ausad - see on ka palju raskem mängimise mõttes - tõesti proovida kedagi KEHASTADA - ka häält ja liikumist jäljendades. See võib kammitseda näitlejaid ja panna mingist teisest kohast lukku või liialt pingutavaks, aga tõelised meistrid eristuvadki sellega, et suudetaksegi muutuda kellekski teiseks! 

Siin on muidugi ka palju lavastuslikke otsuseid toetamas ning tegelikult üldse loomas mängukombinatsioone. Jutustades vaadatakse publikusse, see on arusaadav, ent just ümberlülitustes peitub siinsete meistrite kõrgem klass. Teisalt on ju ka misanstseene, eriti just emotsionaalsema mängumaneeriga dialoogid, mil tehakse publikust kujuteldav vastasmängija ning esitatakse ikkagi saalile - see töötab (ja ka mõjub), sest lavapartner, ehk ka teine tegelane vaatab publikusse, nagu läbi selle ka vastu oma "partnerile". Seejuures on mitmed korrad, kui näitlejad on oma esitatavast nii liigutatud, et silmad helklevad või kohati isegi pisarad voolavad korralikult. Mehel seejuures ka (näiteks isa-poja teema juures)! Sest tõelised mehed pisaraid ei karda. Ja no Mihhail tundub, et on ka päriselt selline pehmema natuuriga (sellise võimsa riigijuhi kohta ju isegi üllatuslikult) ja väga südamlik.

Lavastus oli ka sellest küljest nagu "elulooraamat", et seinale kuvati laval toimuvate juhtumite "pealkirjad", nagu peatükid. Temaatilised, nagu näiteks "Gorbatšov ja raamatud" või "Raissa ja püramiidid" jne... need vahetusid tempokalt ja andsid isegi dünaamilisust oma olemuslikult vähemdünaamilisele jutustava-teatri žanri lavastusele palju juurde. 

Kuigi lugu võttis pidavalt ka vägagi tõsiseid pöördeid, siis ikka paistis ja sobitus vahele eluline huumor (ongi ju eluga seotud!) Teisalt nendes tõsisemates kohtades näiteks ei saa ju kedagi jätta külmaks kui naine laval päriselt nutab... sest isegi kui ta nutab oma karakteri pisaraid, nutab ta ju ikkagi päriselt - näitleja on viinud ennast sellesse seisundisse... Oh miks küll teatrilavadel ikkagi nii vähe nutetakse... kui sellel on ometi nii suur ja kaasakiskuv mõju?! Liigutavat teksti on vähe? Harva? No siin seda igatahes seega on. Lavastajal on küll veel varuks mitmeid vaatajate kaasatõmbamise trikke. Näiteks Mihhaili ja Raissa pulmades - publik mõnuga hõikas (näitlejate julgustatuna) "Kibe!", ent seegi ju ei tule tühja koha pealt. selleks on tulnud osavalt publik ikkagi nii kaugele viia, et nad tõesti juba nõnda tugevalt kaasa elaksid, et on valmis teatrisaalis midagi sellist tegema... sekkuma enda olmest läbi "neljanda seina" lavaolmesse. Muide professionaalsuse piirides naeravad ka näitlejad ise oma esitatava teksti või partneri mängu peale, saades ka sedasi publikuga rohkem omaks- nemad küll ju siin jutustavad, aga naudiks nagu ühtlasi seda teksti koos vaatajatega...imeline!

Gleb Filštinski valguse värvidega mängitakse stseenid nii voolavalt kui ka kohati kirurgilise skalpelliga lõigates peaaegu, et sinkjast valgest külmast üksindusest -> soojemaks, hämaramaks, kodusemaks pruunikaskollasekski kodukoldes koosolemiseks.  

Paratamatult liigub sisu ka poliitikasse ning teiste Nõukogude juhtide juurde, kelle varjust ju lõpuks meie nimitegelane suurriigi juhiks tõusiski. Näitlejad vahetavad ka grimmi ning osaliselt isegi maskilikke valmisgrimmi publiku silme all, sealhulgas parukaid ja poolparukaid. Tinglikult ongi etendus jagatud kaheks esimeses pooles rohkem pereelu ja kahe inimese suhte ning selle kujunemisloo rohujuuretasand ja siis jällegi see laiemalt tuntud avaliku elu sotsiaalsem poliitikutee. Ja kui juba esimeses vaatuses hakkab Gorba juuksepiir taanduma, siis teise vaatuse alguses on need jälle näitleja enda omad... võibolla hetkeks ei saa sellest arugi, et miks siis järsku nii, aga tegelikult tahetakse tuua meid ikkagi tagasi selle jutustaja-tasandi juurde - siis ongi laval kaks näitlejat, kes mängivad-räägivad meile kellegi kolmanda lugu...

Eks keskealised ja vanemad, ehk meie niiöelda "nõuka-ajal elanud" inimesed suures osas ju ka teavad seda Gorbatšovi elukaart, ehk mis toimus tema ja maailmaga tolles ajastus, ent niimoodi kontsentreeritult loksutab siiski mingid asjad paika, mis vahepeal muu infomüraga on segi läinud ning osaliselt ka juba unustuse hõlma alla kadunud. Selgelt antakse mõista, et Andropovi õpetusel Gorbale võis olla olulisemgi kaal kui pinnale paistab. Andropov oli ka see, kes lükkas Gorbatšovi riigijuhiks juba siis kui tema enda tervis polnud kiita. Ent siiski Tšernenko sai asemele - ministrite arvates temaga oli "lihtsam"... ent me ju praegu teame ajaloost, kuivõrd hetkeks... Ja Hermanis muudkui jätkab oma väikeste "võtmete" õhku loopimist... Mõte põikab tänu sellel ka sinna, et kuidas ikkagi just KGBs juhtival kohal töötamine oli ja on tihti lühem tee kogu Venemaa juhiks... nõnda see oli ka Putiniga... Ja kui kogu siinkirjutaja lapsepõlve aja olid ikka need müstilised hallid kardinalid, ehk igasugused ministrid, kes neid niite seal Venemaa ladvikus tõmbasid - no eks Brežnev andis ka hea võimaluse vastava olukorra tekkeks, siis Gorbaga see muutus tagasi - ehk tegelik võim liikus ministritelt jälle presidendile. 

Kui see etenduse esimene pool, ehk armumine ja noorus oli niiöelda õhuline ning inimlike ja äratuntavate emotsioonidega, siis teine pool, ehk "poliitiline elu" oli nagu kiirrong, mis veel üha kiiremaks muutus ja tunneteks kodus jäi ju seeläbi ka kaduvvähe aega ja ruumi... Nõnda vaene Raissa, kuigi muidugi mehele igati hingekaaslaseks, jäi selle suure karjääri kõrval ikkagi rohkem tagalasse ning parimal juhul kodusolevaks toeks... 

Pool tundi enne lõppu, saabki Gorbatšovist riigijuht, mille h-hetkeni viiv taustsüsteem jutustatakse ka ette - Gromõko rolli olulisus, mida me ka kõik teame, kes selles ajas elasid. Ja kuna siin poliitilise etenduse pooles on muidu huumorit tunduvalt vähem, toob Hermanis sisse ajastule omased anekdoodid ja päris elu markantsed juhtumid - kõik ikka lähemalt või kaugemalt seotud Gorbaga. Isegi üks anekdoot, mis endalgi lapsepõlvest meeles - "Lõputult pikas viinapoe järjekorras saab ühel mehel mõõt täis, astub järjekorrast välja ja teatab, et läheb tapab Gorba ära. Lähebki. Ent on juba 2 tunni pärast tagasi. Teised siis uurivad, et kas töö tehtud? Tapetud? Mees vastu: "Seal oli veelgi pikem järjekord." :)

Ei väsi rõhutamast, et lugu tervikuna on jutustatud väga suure austusega, kus Gorbast maalitakse eelkõige ikkagi inimene ja alles siis riigijuht. Kuid ka lõpus jätkab Hermanis oma "tõsielukildude" lisamist, mis mõtteid ja seoseid loovad... näiteks kui ta lõpuks oma positsioonilt tagasi astub, ütleb ta, et tal on kahju, et nõukogude liit lagunes - see ei olnud tema eesmärk. Eestlasena oleks ju selline mõttekäik isegi taunitav, ent kui mõelda riigijuhi seisukohast, siis kes ikka tahaks, et tema valitsemisest tingitult riik väiksemaks muutub ning seega ka võim ju kitseneb maailmas... aga nii see kellele kahjuks - kellele rõõmuks ikkagi läks. Ja Gorbast õnneks polnud sellist hirmuvalitsejat, kes vägisi seda oleks ära hoidnud. 

Publik oli väga helde... pidevad naeruturtsatused ning iga Gorba vanemakski muutumine (grimmi/parukate/maskide abil) teenis tervelt saalilt ära aplausi... sest eks see kiire ja sellisel tasemel muutumine oligi nagu väike teatriime. Sarnasust ju välimuslikult ehk polnudki, aga siin tuleb taaskord mängu näitlejameisterlikkus, millega Mironov oma aegluse ja kangusega tõesti mängibki laval liikuva inimese vanemaks! Ning ka täpp i-peal, ehk lõpp on ilusti kokku sõlmitud, sest need keda armastame, ei lahku meie juurest tegelikult mitte kunagi!

Lisamärkusena nähtud etenduse kohta ei saa jätta mainimata, et Gorbatšov oli ka ise seda vaatamas ja sellest lõpuaustusena sai ka publik osa. Tekkis kummaline duaalsus - saalis ja mis sest, et publiku poolel vaatamas, oli kohal päris õige hing, keda ka lavalt üksipulki lahti hekseldati nii lähi- kui suures plaanis ning kelle elu nii isiklikku kui avalikku palet peegeldati. Imeliselt eriline tunne. Publik näis olevat ühtviisi ja samaaegselt tänulik oma aplausi ja seisvate ovatsioonidega nii näitlejatele, suurepärase teatrielamuse pakkunud teatritegijatele kui ka endisele riigijuhile, kes nendega koos seal saalis istus! Vaimustav!

PS. Tegemist on video vahendusel vaadatud etenduse peegeldusega, ent saadud elamus, ilmselt eelkõige tänu harukordselt heale lavastusele ja mängule oli täiesti võrreldav päris teatriga. Huvitav oli esimesest pingpongilikust - kogu elukaare kiirülevaatest kahe näitleja poolt kuni kõige viimase - maagilise realismi südantsoojendava stseenini välja! Seda vaataks kohe meelsasti mitu korda veel! 

Braavo Alvis, Jevgeni ja Tšulpan ning kogu taustatrupp!

Tekst Russian Case etenduse tutvustuse lehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Theatre of Nations, Moscow

GORBACHEV

text by Alvis Hermanis

Director: Alvis Hermanis

"You would expect that the production entitled GORBACHEV offers a new look at our history and the protagonist’s role in it, at the coup d'état attempt in August 1991 and the collapse of the Soviet Union. However, nothing of this you will see in the main hit of the current Moscow theatre season. There are only two characters in the play– he and she. The historic events provide a background only to the story about Mikhail and Raisa Gorbachev`s private life. Alvis Hermanis` theatrical biopic is based on their memoirs, letters and public appearances. The initiator of Perestroika is seen as a man who values love more than power. This theme resonates clearly at the beginning and end of the play. In the middle this keynote flags but the situation is saved by absolutely brilliant work of two outstanding actors – Yevgeny Mironov and Chulpan Khamatova. Even in secondary scenes the actors’ incredible charisma makes the characters and their feelings very convincing. They are not only acting out their love, but also trying on their costumes, wigs, makeup (the action takes place in a dressing room) and, moreover, the dramatic fate of the last general secretary of the Communist Party of the Soviet Union and his wife. Before our eyes historical characters are being transformed into vulnerable and suffering people." -Marina Davydova

Production Information:

Premiere date: 10 October 2020

Duration of show: 3 hours, one break

Age restriction: 16+

Number of people on tour: 32

Scale: up to 1000 spectators

Freight: one 40-foot van, 82 m3

Set up time (including sound and light): 16-18 hours

Minimum performance space: 

Height: 8,0 m

Width: 15,0 m

Depth: 8,0 m

Contact:

Maria Starygina, Dmitry Kondrashov

Mob: +7 903 299 0112, +7 926 916 1697

E-mail: m.staryguina@tofnations.ru, d.kondrashov@tofnations.ru

Web links: https://theatreofnations.ru/performances/gorbachev-1

Kommentaarid teatriliidu žüriide valitud 2020.aasta teatriauhindade nominatsioonidele - ennustused ja arvamused

Juba teist aastat järjest tuleb teatripäeva teatriliidu auhinna-gaala meile tänavu ilma gaalata, aga õnneks on olemas Eesti Televisioon, mille kaudu preemiad ikkagi võitjateni jõuavad ning vaatajatelgi võimalus teada saada, keda teatriliidu žüriid tänavu kõrgelt hindavad. Kuigi, eks juba nomineeritud saada on piisavalt suur au, kuna teatrit ju tehti ka pandeemiast hoolimata möödunud aastal väga palju. Ka minusuguse "tavavaataja" jaoks aasta varem nähtud 180 erineva lavastustööga võrreldes ning üsna sarnase vaatamisjõudluse juures seekord siis 150, mida pole ju üldsegi vähe. Teatrid olid küll suletud poolest märtsis kuni juulikuuni, ehk rohkem kui veerand aastast, ent me ju kõik teame, milline tihe sügisene esietenduste ralli seetõttu sügisel kohe lahti läks ja nõnda kuni aasta lõpuni välja. Ja tase oli vähemalt sama hea kui alati kui mitte paremgi, sest osalt kevadel esietenduma pidanud lavastusi sai nõnda ju ka pikemalt küpseda. 

Mul on nende auhindadega ikka kombeks eelnevalt võrrelda nominente enda arvamustega ning vaadata-hinnata, keda-mida ise auhindaks kui saaks. Eks teatriliidul ju igati pädevad tüübid neid hinnanguid andmas (mitmed neist pädevamad-haritumadki kui siinkirjutaja), aga eks see on ju ka alati natuke maitseküsimus. Tegelikult koosnevad ju ka need žüriid vaid mõnest inimesest ning võidutseb ilmselt keskmine maitse, ehk see, kelle/mille võiduga kõige rohkem žüriiliikmeid nõustub. Mõnikord see ongi just see kõige parem, teinekord jällegi konsensuslik erinevate maitsete kokkuleppeline keskmine. Usun, et alati on võitu sellistes olukordades väärt rohkem kui 1 ja ainus (väikeste eranditega, nagu möödunud aastal näiteks Priit Võigemast või Luule Komissarov), aga kuna kombeks on ikkagi "võitja" välja selgitada, siis pole ka pääsu - tuleb see üks ja ainus valida.

Üldiselt nominentidele pilku visates, siis võib žüriide tööga no mitte päris, aga peaaegu rahule jääda... no nii umbes 3+ hinnanguga... oli see nüüd eelmisel või üle-eelmisel aastal juba kui toimus ilmselt aegade kõige parem tabamus, seega võrdlusena oli seekord no enamvähem. Eks mõni kurioosne valik lipsab alati läbi - võibolla mõne žüriiliikme isiklik väga tugev arvamus, aga suures plaanis siiski täiesti sellised nimetused, mida ühel või teisel põhjusel mõistab, miks need ikkagi nomineeritud on. Kopeerin siia teatriliidu lehelt nominendid ning kommenteerin neid kategooriaid, mille kohta mul on enda arvamus piisava vaatamiskogemuse läbi.

Muide auhindu jagatakse lisaks siinsetele veelgi. Näiteks kristallkingakese auhind... ja kuna tavaliselt on ikka kahe kingaga tegemist, siis antakse neid ka 2 tükki välja üldjuhul. Prestiižne Lauteri preemia, mille saab vaid kuni 10 aastat teatrites töötanud, ehk niiöelda noor teatritegija.  See on praeguseks juba üsna muljetavaldav nimistu, kes selle auhinna on saanud, seega igati väärt preemia ja kindlasti igal võitjal uhke selle auhinna saajate sekka kuuluda.

---

Nominendid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest.

Tänavused teatriauhindade laureaadid kuulutatakse välja 27. märtsil teatripäeva erisaates, mida valmistavad ette Eesti Rahvusringhääling, Eesti Teatriliit ja Eesti Etendusasutuste Liit. Eesti teatri auhindadega kaasnevad Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad.

Saade on Eesti Televisiooni eetris rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil kell 21.35.

TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

Žürii: Ott Karulin (esimees), Kristiina Garancis, Iir Hermeliin, Henri Hütt, Mae Kivilo, Kerri Kotta, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Jaak Põldma, Anneli Saro ja Tatjana Voronina.

LAVASTAJAAUHIND
***Lauri Lagle – „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Karl Saks – „Planet Alexithymia“ (Kanuti Gildi SAAL ja e⁻lektron).
***Hendrik Toompere jr – „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).
***Juhan Ulfsak – „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Ingomar Vihmar – „Tango“ (Endla Teater).

---

Minu arvates 2020.aastal esietendunud lavastuste TOP10 lavastajatööd:

1. Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)

2. Kaili Viidas "Abort" (Endla)

3. Helen Rekkor "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)

4. Ene-Liis Semper/Tiit Ojasoo "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

5. Hendrik Toompere "Suur Siberimaa" (Eesti Draamateater)

6. Peeter Volkonski "Carmen" (Paide Teater+Must Kast)

7. Juhan Ulfsak "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

8. Ivar Põllu "Anne lahkub Annelinnast" (Tartu Uus Teater)

9. Aare Toikka "Romeo ja Julia" (VAT Teater)

10. Madis Kalmet "Õitsev meri"

Kõigest 2 minu TOP10st on jõudnud nominentide sekka, ent üht viiest nominendist pole õnnestunud ka veel näha. Fotosid "Planet Alexithymiast" vaadates oleks küll vaja palju tugevamat tõestust, et see "lavastajatöö" oli parem-oskuslikum-ideederohkem kui näiteks Viidase "Abort", Rekkori "Sõsara sõrmeluud" või Semper/Ojasoo "Kuritöö ja karistus" lavastused. Aga nagu öeldud - pole seda näinud - seega ei saa ka žüriiga antud olukorras vaielda ka (ootan võimalust). Lavastajatöö ju peen asi ka, mis sisaldab nii paljude asjade kokkusidumist nagu kunstnikutöö sellega, mis laval toimub, näitejuhtimine, sobiva muusika sobivalt integreerimine, liikumine ja kõigele lisaks kõik need pisikesed, mõnikord isegi hoomamatud ideed, millega lugu jutustatakse või siis atmosfääri luuakse. Ja kuna üks inimene ei ole kõiges proff, siis ka teiste usaldamine ja terviku tajumine.

Lagle lavastusest on minule jäänud tänaseks see teatav originaalsusetunnetus - üldse kogu idee - luuletused niimoodi lavale tuua läbisegi eluliste ja kunstiliste kõrvalpõigetega. Ent ka see valguskujundus oma värvidega ja imelik-huvitavad lõigud, millest kogu lavastus koosnes. Samas ka põnev näitlejakooslus ja sellest tekkinud ühtselt hingav ansamblimäng.

Hendrik Toompere jr lavastus on juba ainuüksi seetõttu imeline, et see 4 tundi kulus nii põnevalt-hoogsalt-eriliselt, et aja kulgemine Draamateatri suures saalis sai hoopis teistsuguse mõõtme. Nii kiiret 4 tundi ei mäletagi (peale sama saali Uusbergi "Ivanovi")! Eks ikka sellepärast, kuidas kõik see kokku oli lavastatud. Mäng ja muusika. Lugu ise oli nii huvitav ja 3 näitlejat oma mitmete rollidega lausa vapustavad... kuigi jah, eks tegemist ka kolme tippnäitlejaga. See lavastus on midagi sellist, mis jääb aastateks ja aastataks veel meelde ning "tähistama" seda 2020ndat teatriaastat. 

Juhan Ulfsaki kontorimuusikalikabaree, mille kihtide vahele on peidetud nii palju tabavat ja kohati väga sügavale... jah, see on (koos Lehmaniga) möödunud aastast see, millest vast kõige rohkem räägiti positiivset. Ja tõesti, selline lavastusliku külje pealt ootamatult huvitav Brechti tabamine, justkui mitte otseselt sõrmega osutades, vaid täitsa oma asja tehes - oli imeline avastus. See on ka lavastus, mis pärast nägemist muudkui ikka edasi sees kasvab, leides ja avastades üha uusi ja uusi asju sealt nende mainitud kihtide vahelt. Mitte vähetähtis ei ole seejuures see dramatiseering. Pole Von Krahli lavastusest nii vaimustuses olnudki juba Kertu Moppeli "Bloody Mary"st peale, aga just lavastustöö mõttes on Juhani omas siin veel kordades rohkem ("Bloody Mary" oli mu teatriaasta TOP3 omal ajal). 

Ingomar Vihmari kammerlik "Tango" oli minu jaoks isiklikus plaanis üllatus. Ma pole nii kõrgelt Vihmari lavastust vist kunagi hinnanud. Ometi-ometi on saanud Mrožekis kokku see Vihmarlik iroonia sobivus tema kunstnikustiiliga, aga tegemist on ka muidu tõesti uskumatult hea lavastusega oma absurdilike ja allegooriliste pärlitega, mille Vihmar on meisterlikult lavale sidunud. Rääkimata ka selle heast kunstnikutööst ja tugevatest rollidest.

PEAKS VÕITMA: Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)

ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: Juhan Ulfsak "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

VÕITIS: Juhan Ulfsak "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

KUNSTNIKUAUHIND
***Laura Pählapuu – lavakujundus lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).
***Siim Reispass – valguskujundused lavastustele „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e⁻lektron) ning „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Jaagup Roomet – kujundus lavastusele „Nad tulid keskööl“ (Tallinna Linnateater).
***Petri Tuhkanen – valgus- ja videokujundus lavastusele „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
***Juhan Ulfsak ja Kairi Mändla – kujundus lavastusele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
---

Minu 2020 TOP10:

1. Ene-Liis Semper/Tiit Ojasoo "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

2. Jaagup Roomet "Nad tulid keskööl" (Tallinna Linnateater)

3. Lilja Blumenfeldt "Ilma sinuta" (Rakvere Teater)

4. Karmo Mende "Nunnad hoos" (Vanemuine)

5. Iir Hermeliin "Carmen" (Paide Teater+Must Kast)

6. Ervin Õunapuu "Suus Siberimaa" (Eesti Draamateater)

7. Arthur Arula "Abort" (Endla)

8. Illimar Vihmar "Tango" (Endla)

9. Rosita Raud "Tuulte pöörises" (Eesti Noorsooteater)

10. Laura Pählapuu "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)

Laura kujundus Lehmanile oli nii intelligentne. See klassikaline lause "Vähem on rohkem" pädeb siin ideaalselt. Maitsekas. Lisaks kogu see lava, video ja kostüümide üldine koosmõju, ehk niiöelda kunstiline taust oli väga oluline lavastuse toimimise aspekt.

Siimult õnnestus näha vaid "Sa oled täna ilusam kui homme", aga tõesti - valgus oli mõjuv ning huvitavalt soe ning atmosfääriloov oma toonidega, mida võiks isegi mingis mõttes pidada mitte-VonKrahlilikuks roosad-helesinised-oranžid toonid on jäänud mällu... ja seda parem.

Jaagup Roometi kogu kujundus, nii suured laiad plaanid kui ka lavastuslikust eripärast tulenevad fookused kas siis teatud lavaossa või koostöös Rene Liivamägi valguskujundusega - see oli nii ajastu kui ka muidu teatraalses kontekstis eriliselt tugev.

Petri Tuhkaneni valguskujundus Kuritööle ja karistusele oli minu valguskunstniketöö aasta 23.kohal. Jah, eks 150 seast on seegi saavutus ning kahtlemata seal olid omad momendid, aga paraku see on see anomaalia, mida ma seekordses valikus päriselt ei mõista. Kuigi tore, et nähakse ka kunstnikutöid laiemalt kui ainult lava või stsenograafia, siis valguskujundusena (selle töö kõrvalvõrdlusena) mind paneb imestama, et pole nomineeritud Priidu Adlas "Sõsara sõrmeluud", juba mainitud Rene Liivamägi... või siis tõeliselt imeline ning lavastuslikult lausa vägagi oluline valguskujundus Rasmus Rembel'i poolt "Anna Karenina"s? Ja kui juba valguskunstnikud, siis miks pole nomineeritud Alyona Movko vapustavalt head videokujundused lavastustes "Ilma sinuta" ja "Lehman Brothers"? Need olid kunstiteosed omaette! Ja eraldi vääriks ka auhinda Ugala grimmituba, seda nii "Piruka magus põhi" kui ka "Peer Gynt" eest!

Juhani ja Kairi "Pigem ei" trepistik ning kogu see "kontor" ning taaskord Brechtilikkuse tabamine, isegi "nimesiltide"-businesskaartide leid ja mitmed muud võrdlus-detailid, kostüümide (klaverimängija kaabu!) ja kõikvõimalike detailideni välja... igati väärt nominatsiooni, kuigi minu tabelist jäi napilt välja (minu arvates aasta 14.parim kunstnikutöö).

PEAKS VÕITMA: Jaagup Roomet "Nad tulid keskööl"

ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: ei oskagi hästi arvata... kuna nad on toonud nii jõuliselt valguskujundajad sisse, siis järsku tahavad ka neid auhinnata... Teisalt nii Laura kui Juhani/Kairi tööd on saanud palju kiitvaid kommentaare väga paljudelt, siis ei imestaks kui näiteks žürii tahab "Pigem ei"le anda võimalikult palju erinevaid auhindu, et seegi valik läheks sinna suunda... Tahaks siiski loota, et ka žürii hindab seda, mida juba isegi välismaal on auhinnatakse, ehk Jaagupi tööga võrreldes siinses valikus ikkagi vastast pole... Millegipärast kaldub see tunne mõeldes just žüriile, et nad valivad: Juhan Ulfsak/Kairi Mändla "Pigem ei"

VÕITIS: Petri Tuhkanen – valgus- ja videokujundus lavastusele „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater)

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Jaak Prints (esimees), Karin Allik, Rait Avestik, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste, Kaie Mihkelson ja Meelis Oidsalu.

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
***Henrik Kalmet – Deimantas lavastuses „Mul oli nõbu“ (Vaba Lava).
***Indrek Sammul – Eduard lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater) ja Charles Blondin lavastuses „Niagara ületamine“ (Kinoteater).
***Tarvo Sõmer – Mihkel lavastuses „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“ (Ajateater) ja toriseja Esko lavastuses „Kõike head, vana toriseja“ (Rakvere Teater).
***Juhan Ulfsak – osaleja lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ (Kanuti Gildi SAAL).
***Priit Võigemast – Mayer Lehman, Robert Lehman jt lavastuses „Lehman Brothers“ ning Porfiri Petrovitš lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (mõlemad Eesti Draamateater).

---

Minu 2020.aastal esietendunud rollisoorituste TOP10:

1. Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)

2. Ursel Tilk "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

3. Pääru Oja "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater)

4. Andri Luup "Poeg" (Theatrum)

5. Märt Avandi "Jõgi" (Endla)

6. Märten Matsu "Lõppmäng" (Rakvere Teater)

7. Margus Grosnõi "Lõppmäng" (Rakvere Teater)

8. Märt Avandi "Anne lahkub Annelinnast" (Tartu Uus Teater)

9. Andres Roosileht "Mäng" (Kellerteater)

10. Jörgen Liik "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

Siin läksid meil žüriiga maitsed üpris viltu, kui mitte arvestada Priitu. 

Henrik Kalmeti nime nägemisest nominentide seas on sellegipoolest hea meel, sest siin on puhtalt Henriku näitlejatee mõttes märgiline roll, ehk mina kui vaataja tajusin siin mingit uut taset temalt. Natuke rohkem rolli, ehk Henriku enda maharaputamist, ehk keskmisest tugevama isikuolekuga näitlejal.

Indrek ei tohiks sellel aastal nende rollide eest nomineerida... jah, ka minul oli tema "Millest tekivad triibud?" aasta 27.kohal, ent "Niagaras" oli ta väsinud, ilma mingisugusegi uue tahuta, puhtalt vana rasva pealt tehtud igav roll hämmastavalt kehv. Mida žürii selles nägi on minu jaoks täielik müstika!

Tarvo nominatsiooni üle on samas mõttes hea meel, nagu Henriku omagi üle - rollid on Tarvol hästi välja tulnud (minu aasta 21. ja 30.koht), kuigi näiteks Pääruga võrdluses see "Õnneküla" paneb siiski valikut imestama. 

Juhani roll "Kas te olete oma kohaga rahul" lavastuses pole ehk traditsionaalne "rolliloome", aga oma erilisuses ning teatavate "mänguliste" nõksude pärast ma isegi (hämmastav küll, aga) mõistan, miks seda siin on esile tõstetud. 

Priit oli see aasta fenomenaalne. Kuigi "Kuritöös ja karistuse" pean teda siiski kõrvalosa näitlejaks ning minu jaoks oleks Lehmanist eelkõige nomineerinud tema 2 partnerit, aga kui panna need kokku ja vaadata läbi sõrmede, et Ursel oli siiski "Kuritöös" peaosas, siis leebun seekord otsusest... ent nendin, et see aasta oleks tõesti võinud teha erandi ning nomineerida kogu Lehmani-trio koos ja neile ka võidu anda!

PEAKS VÕITMA: Priit Võigemast "Lehman Brothers" & "Kuritöö ja karistus"

ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: Priit Võigemast "Lehman Brothers" & "Kuritöö ja karistus"

VÕITIS: Priit Võigemast "Lehman Brothers" & "Kuritöö ja karistus"

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
***Luule Komissarov – Kaata lavastuses „Katkuhaud“ (Ugala Teater).
***Anu Lamp – Irmgard Litten lavastuses „Nad tulid keskööl“ (Tallinna Linnateater).
***Mirtel Pohla – Lola lavastuses „Triller“ (Ugala Teater).
***Ilo-Ann Saarepera – Flavia de Luce lavastuses „Piruka magus põhi“ ja Askuri naine lavastuses „Valged põdrad“ (mõlemad Ugala Teater).
***Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

---

Minu 2020. teatriaastal esietendunud rollide TOP10:

1. Luule Komissarov "Katkuhaud" (Ugala)

2. Riina Maidre "Felicitas" (Theatrum)

3. Mirtel Pohla "Triller" (Ugala)

4. Anu Lamp "Nad tulid keskööl" (Tallinna Linnateater)

5. Marika Vaarik "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

6. Saara Nüganen "Tango" (Endla)

7. Laura Niils "Carmen" (Paide Teater+Must Kast)

8. Liina Vahtrik/Piret Simson "Doktor Esperanto" (Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt)

9. Teele Pärn "Niagara ületamine" (Kinoteater)

10. Ülle Lichtfeldt "Ilma sinuta" (Rakvere Teater)

Lausa hämmastav pakutabamine žürii poolt! :) Tervel 4 minu aasta TOP5st on nomineeritud ning Ilo-Anni üle ka hea meel, sest noori näitlejaid tuleb meeles pidada ja neile aupaistet jagada igal võimalusel.

Luule teeb oma rolliga midagi uskumatut - ta suudab ikka veel üllatada - selline rollisisseminek ja iga žest, iga sõna, iga uksepraost piilumine või sussisahistus - see on tõeline aasta parim naispeaosa! Oluline ka selles mõttes, et Luulele lihtsalt ON vaja see auhind anda! Juba vaadates mõtlesin, et see kaliiber on selline tema rollil, et selliseid sünnib üldse haruharva.

Anu roll on nii hingekriipiv, tema enda keelearmastus ning artikulatsioon, fenomenaalne ümberkehastus, jah, kuigi žürii esimees on tema poeg, siis antud juhul on see igati arusaadav, miks Anu on nomineeritute seas.

Külalisnäitlejaid vaadatakse ikka suurema tähelepanuga ja kuigi alati ei saagi aru mõnedest otsustest kedagi justkui toppida mingisse trupivalemisse, siis Mirtel teeb ikka pagana hea rolli ning käivitab ka kogu kaastrupi mingitest uutest tahkudest. Ma nimelt oleksin hea meelega näinud kogu Trilleri-kvartetti nomineertuna oma kategooriates :) Mirtel on selline tour-de-force, mis on tema puhul ehk isegi pisut uut moodi.

Ilo-Ann oli üks oma lavakoolilennu parimaid ning pärast Teelet teda teisena näha nominatsooni saanuna ei pane ehk selles mõttes imestama. "Valged põdrad" roll oli küll minu jaoks alles aasta 37.kohal, aga tõesti, hea meel, et ka noortele tähelepanu pööratakse.

Marika, kui ta midagi uut teeb, siis leiab see ühtviisi tee nii teatriliidu žüriide kui ka minu südamesse :) Antud juhul ehk (ma tahaks loota, et ka teiste arvates) konkurentide seljataga tihedalt kuklasse hingates :) Tema teine roll, ehk "Sa oled täna ilusam kui homme" oli minu jaoks aasta 39.kohal ja ma ei tea, kas vääriks siiski eraldi väljatoomist, aga no olgu... Marika Pigem ei's on nii psühholoogiline kui ka noortega koos paras partner neid koerustükke seal laval tegema, andes oma häälega mängimisele 8nii piano kui forte) teiste füüsilisematele jõunumbritele võrdse vastukaalu ja vajadusel ka ühte rivvi liikumise. Suurepärane maestra!

PEAKS VÕITMA: Luule Komissarov "Katkuhaud" (Ugala)

ARVAN, ET ŽÜRII AUHINDAB: hmmm... no tahaks loota, et nad ka hindaksid just nimelt Luule üllatavalt tugevat loometippu ja seda isegi tema iga mitte arvestades, vaid puhtalt just rolliloome seisukohast. Vaadates žüriiliikmete nimesid, siis ei tekivad kahtlused, aga no siin ei olnud tegelikult ka Luulele vastast sellel aastal... Ei saa ju ka kõik ühte väravasse minna, ehk pannes need kõik ülejäänud 4 seljad vastamisi Luule, siis ainult Anu võiks ohustada tema auhinda... Ja kui hinnatakse nooruslikumat jõudu, siis äärmisel juhul ka Mirtel. Tahaks väga just kuulda siin žüriiliikme Kaie Mihkelsoni arvamust. Aga no ma tahaks ikkagi uskuda, et žüriil on võimekus antud juhul oma maitseeelistused kõrvale jätta ning tõesti hinnata puhtalt rolliloome seisukohast ja psühholoogilisest sügavusest ning puhtast mängust kantud Luule rolli: Luule Komissarov "Katkuhaud" (Ugala)

VÕITIS: Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon)

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
***Riho Kütsar – Aleksei lavastuses „Kaalud“ (Teater Vanemuine) ning Hægstadi peremees, Dovre-vana, Master Cotton, Fellah ja Kokk lavastuses „Peer Gynt“ (Teater Vanemuine, Ugala Teater ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia).
***Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Arvi Mägi – Turja Laas lavastuses „Õitsev meri“ (Kuressaare Teater).
***Peeter Tammearu – Stomil lavastuses „Tango“ (Endla Teater).
***Kristo Viiding – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).

---

Minu arvates 2020.teatriaasta TOP10:

1. Priit Võigemast "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

2. Arvi Mägi "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

3. Tarvo Vridolin "Triller" (Ugala)

4. Hendrik Toompere "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

5. Taavi Teplenkov "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

6. Priit Strandberg "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

7. Uku Uusberg "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

8. Karol Kutsel "Pangarööv" (Vanemuine)

9. Tambet Seling "Nagu süldikeeduvesi" (Endla)

10. Margus Illi-Illik "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (Piibe Teater)

Ainult 1 nimi läks minu tippudest ja 7-liikmelise žürii tippudega kokku... Kui mitte arvestada, et nemad otsustasid Priidu kõrvalosa nomineerida peaosa eest... aga okei... Siin mul on vast aasta suurim etteheide žüriile, sest nad tegid Tarvo Vridolinile liiga! See roll oleks pidanud saama nomineeritud nii sellepärast, mida see tähendas teatriaastas kui ka Tarvo enda näitlejakarjääris...

Kütsari nominatsioon tuleb mitme rolli koosjõul, minu jaoks tema "Peer Gynti" oma aasta 17.kohal ja "Kaaludest" kui üldse kedagi nomineerida, siis Margus Jaanovitsi aasta 18. parim meespeaosa. Ju siin hinnatakse samuti Riho pildilolemist laiemalt läbi aastate ning tema rollid PG-s olid ju arvestatavad ka aasta lõikes.

Jörgen on mõlemas lavastuses praktiliselt terve etenduse aja laval... Marika on siis arvestatud peaosaliseks, aga Jörgen kõrvalossa... ma ei saa sellest päris lõpuni aru, aga no tema oli mul ka peaosaliste tipus sees, seega hea väga hea meel tema nominatsiooni üle, olgugi, et vales kategoorias. Paraku olid need 2 tema rolli vägagi erinevate väärtustega - jah, "Pigem ei"s väga tugev ja vast trupi tugevaim, aga selles teises lausa hämmastusin, et vastupidi, hoopis trupi kõige nõrgem.

Aga kõige rohkem hea meel on mul Arvi Mägi üle! See roll tõesti peab siin nomineeritute seas olema ja ma küll kartsin, et kui paljud ikkagi suvel Saaremaale üldse jõudsid, ent see kuidas roll on Arvil tehtud - no mitte ainult selle aasta tippude seas, aga üks kahtlemata Arvi üldse parimate seas läbi tema loometee! Milline kõrgvorm! VA-PUS-TAV!

Peeter Tammearu kõrvalosa "Tango"s oli minul aasta 76.kohal... "Tango" meeskõrvalosadest (ja need on seal kõik peaosalist mänginud Ott Raidmetsa järel) on märksa kõrgematel kohtadel minu arvates nii Rekkor kui ka Nils Mattias Steinberg... aga ju see on siis maitseasi. Minul oli hoopis Peeter Tammearu "Nagu süldikeeduvesi" aasta 13. parim meeskõrvalosa... huvitav, et žürii seda isegi ei vaevu mainima?! Samas kui mõne teise puhul mainitakse küll ka ebaolulisema tasemega "teisi rolle"...

Kristo Viidingul oli ja rida kõrvalosasid "Triipudes", aga kokku andsid need peaosaga võrdse mahu. mina olen siiski ka ta "kõrvaosade" nimistus seadnud aasta 20.parimaks sellest lavastusest. Vahvalt karikatuurne ja mahlaselt hoogne mäng temalt.

PEAKS VÕITMA: Arvi Mägi "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

ARVA, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: Hmmm.. raske on arvata, sest siin kategoorias on kõik nimed kuidagi pilla-palla. Kütsarile võivad anda laiemalt karjääri mõttes. No Tammearule ei tohiks ju selle rolli eest ka anda - see ei esinda teatriaastat... Tahaks loota, et kui nad isegi mõtlevad mitte Arvile seda auhinda anda, siis käib arutelu Jörgeni ja Kristo vahel. Kahjuks, kardan, et nad mitte ei lähe tegeliku parima kõrvalosa loome peale välja, vaid vaatavad laiemalt, et auhinnataks ka mõni noornäitleja ja siin on selleks piisavalt tugev variant olemas, ehk: Jörgen Liik "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

VÕITIS: Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon)

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
***Mari Abel – Küpsis lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Piret Krumm – Emma, Irina, Adessa, Keit, Mirjam, Doris ja Saara lavastuses „Tallinnville“ (VAT Teater).
***Helena Lotman – Sonja lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
***Terje Pennie – Ema lavastuses „Sorri, ei saa aidata“ (Ugala Teater).
***Inga Salurand – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).

---

Minu avates 2020.teatriaasta TOP10 parimat:

1. Merle Palmiste "Suur Siberimaa" (Eesti Draamateater)

2. Viire Valdma "Suur Siberimaa" (Eesti Draamateater)

3. Piret Rauk "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

4. Hilje Murel "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)

5. Silja Miks "Charlotte Löwensköld" (Rakvere Teater)

6. Elina Reinold "Romeo ja Julia" (VAT Teater)

7. Marika Barabanštšikova "Laul õnnest" (Vanemuine)

8. Laura Kalle "Valged põdrad" (Ugala)

9. Ireen Kennik "Nagu süldikeeduvesi" (Endla)

10. Liina Tennosaar "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

Hehh... no tulge veel väitma, et keegi oskas siin kategoorias kedagi paremini mängida kui Liina Tennosaar iseenda vanaema :) Aga olgu... siin kategoorias pani žürii täitsa mööda oma valikutega minu arvates. Esiteks juba see, et nad vist ei mäletanud aasta alguses Merle Palmistet ning tema ühtse (ja õigustatud) kiidulaulukoori pälvinud rolli "Suurest Siberimaast"?! Hämmastav möödapanek! 

Minu jaoks on nomineeritud järgmises paremusjärjekorras möödunud aastal:

37.kohal Terje Pennie "Sorri, ei saa aidata"

49.kohal Helena Lotman "Kuritöö ja karistus" (selle lavastuse parim naiskõrvalosa tuli Hilje Murelilt ning Helene oleks pidanud olema nomineertud eelmisel aastal "W" eest)

Mari Abel oli minul "Pigem ei" eest aasta 19.parim naispeaosa (ta on terve etenduse laval ja tegevustikus sees) ja "Sa oled täna ilusam kui homme" aasta 47.parim naispeaosa.

Piret Krumm jagatud 25. parima naispeaosa kohal koos Henessi Schmidt'iga. Ka tema on üks peaosalistest.

Ning Inga Salurand, kuigi tõesti mitmete kõrvaosadega, ent ainsa naisnäitlejana ning ka pidevalt laval praktiliselt terve etenduse, siis kohe Piret järel aasta 26. parim naispeaosa! Vat siis... ei klapi see valem kokku päriselt sellel aastal. Võibolla oleks vaja selgemat statuuti eristamaks pea- ja kõrvalosasid, sest kõrvalosasid on ju palju ning nende seast on kõvasti raskem esile tõusta. Eriti veel siis kui peaosalised ka nende kohad endale rabavad. Kas näiteks alla 50% etenduse ajast laval olemine oleks üks näidik... Aga see ei saaks olla ainus, sest mõnikord võib olla roll jagatud nooremaks ja vanemaks ning siis oma ikkagi keskne tegelane ja peaosa... mnjaa, raske ülesanne, võibolla ongi võimatu... Kuid maht vähemalt võiks piirata, ehk kui ikka kolmveerand aega ja rohkem laval - no siis on raske võtta kõrvalosana...

PEAKS VÕITMA: Mari Abel "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: üldse ei oska arvata... kui esindama aasta kõrvalosa antud aastast, siis Terjele, sest no ema roll ja ikkagi tõesti kõrvalosa, samas Helena tegi erilise ja kummalise rolli, teisalt oli Mari roll "Pigem ei"s sama hea kui kunagi tema auhinna võitnud "Paradiis"is... Piret on lihtsalt ülilahe alati, mida iganes ta mängida võtab ja siin koondab ta selle kõik, mida oskab ning mis temast laval laheda teeb. Eelmisel aastal oleks ta ka olnud nominatsiooni väärt, kuigi hoopis näitlemisest muusikalis, aga ma vist kaldun arvama, et žürii läheb Inga peale välja, sest ta pole veel siiani võitnud ka... hmmm, aga ega keegi teine peale Mari pole ka võitnud... äkki siis ikkagi: Terje Pennie "Sorri, ei saa aidata" (Ugala)

VÕITIS: Inga Salurand – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater)

ERIAUHIND
***Marius Ivaškevičius – kuraatoriprogramm Vabal Laval, mis on peegeldanud postsovetliku Ida-Euroopa ühiseid kogemusi värskes vormis.
***Maarja Mitt-Pichen, Märt Avandi, Ivar Põllu, Kristiina Põllu ja Rene Liivamägi – „Anne lahkub Annelinnast“: valushele autoriteatri sähvatus (Tartu Uus Teater).
***Andres Noormets – „Valged põdrad“: lummavalt kummastav atmosfääriloome (Ugala Teater).
***Kristjan Suits, Evelin Võigemast ja Sten-Johan Lill – „Inimese hääl“: julgus tõusta oludest kõrgemale (Tallinna Linnateater).
***Urmas Vadi – „Millest tekivad triibud?“: klassikast ammutatu, ruumileidlikkuse ja mängurõõmu põiming (Eesti Draamateater).

---

Kui "eri", siis ju ei tohiks auhinnata lihtsalt neid, kes näitlejate ja lavastajate kategooriatesse ei mahtunud... see oleks ebaaus?! Kui aga "eri", sest ansamblitöö, siis on mõistetav paar nendest nominatsioonidest...

Mariuse egiidi all on tõesti VABA LAVA järsku hakanud elama! See on suurepärane, et me oleme saanud arvestatava teatri endale juurde ning seda just eriti selle möödunud hooaja mõttes. Huvitav ja vajalik mõtteaines lahkamiseks ka, millele ta on tõmmanud tähelepanu. Siit on hea edasi minna.

"Anne lahkub Annelinnast" ei ole mitte lihtsalt "sähvatus", vaid see ongi selle Põllu teatriloome tase! Paratamatult tõstatub küll küsimus, et kui see, miks mitte ka Theatrumi'i "Felicitas"??? 

Ma ise jätaksin Andrese ja Urmase sellest nimekirjast välja, aga mitte sellepärast, et nende tööd poleks väärt tähelepanu, lihtsalt selliseid võiks möödunud aastast eraldi välja kiskuda siis veel mitmeid ning ka rohkem auhinda väärivaid. Võtame või Juhani "Pigem ei" või Hendriku "Lehman Brothers" - ehk siis arusaamatu, miks need 2 nüüd eriauhinnale peaksid olema nomineeritud? 

"Inimese hääl" oli märgiline - pandeemiaajastu toode. Mis küll väärib loorbereid mitmeski mõttes, sh. Evelini roll ja kogu ülekanne, aga nüüd, olles näinud Almodovari "Inimese hääl"t Tilda Swintoniga - kui originaalsesse suunda oli seda materjali võimalik viia ja millise kunstnikutööga - ma pigem võtaks seda ikkagi kui "filmi" või "telelavastust" ja mitte teatrit, sest kohapeale selle vaatamaminekuks ei jätkunud pileteid. 

Kuna ma ei saa sellest auhinnast ja nomineeritute kooslusest aru, siis jätan nii enda arvamuse kui ka arvamise, keda-mida hinnatakse mõtlemata-arvamata.

VÕITIS: Marius Ivaškevičius – kuraatoriprogramm Vabal Laval, mis on peegeldanud postsovetliku Ida-Euroopa ühiseid kogemusi värskes vormis

MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

***Pavlo Balakin – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia).
***Tamar Nugis – doktor Malatesta osatäitmine Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia).
***Alla Sigalova – lavastaja-koreograaf lavastuses „Minu veetlev leedi“ (Vene Teater).
***Priit Volmer – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia).

---

Paraku ei õnnestunud näha ei neid, eha ka muidu piisavalt muusikateatrit möödunud hooajal, et oma hinnangut anda. Kummaline siiski, et vaid kahest lavastusest kõik nominendid... Minu suurimad muusikateatri elamused olid Thors Production'i muusikal "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu", millest pigem tooks välja Prit Strandbergi rohkem draamakalduvusega rolli ning Vanemuise "Nunnad hoos", millest vääriks esiletoomist Rasmus Kull, ent sedapuhku ehk tõesti mitte nominatsiooni mõistes.

VÕITSID: Priit Volmer – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia), Pavlo Balakin – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia)

BALLETIAUHIND

Žürii: Enn Suve (esimees), Tiit Härm, Kaja Kreitzberg, Dagmar Rang-Saal ja Tatjana Voronina.

***Teet Kask – balleti „Kuldne tempel“ koreograaf-lavastaja (Birdname).
***Marina Kesler – balleti „Anna Karenina“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett).
***Ketlin Oja – Alice lavastuses „Alice Imedemaal“, nimiosa lavastuses „Giselle“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad ja 6. sümfoonia“ (kõik Eesti Rahvusballett).
***Cristiano Principato – Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Ärtu soldat lavastuses „Alice Imedemaal“, Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad“ (kõik Eesti Rahvusballett).
***Anna Roberta – nimiosa lavastuses „Anna Karenina“, Odette/Ottilie lavastuses „Luikede järv“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad“ (kõik Eesti Rahvusballett).

---

Sama, nagu muusikateatriga, oli vähene minu ballettide külastamine. Ent siin on siiski hämmastav, et on jäetud nomineerimata Anatoli Arhangelski roll "Anna Karenina"s?! Nagu päriselt või?!

Suurima elamuse nii minule kui kaaspublikule arvestades ahhetamiste heli andis Jevgeni Grib tõuguna "Alice Imedemaal". Kuid ma tahaks loota, et kodumaise balleti erilisus ning üldse see muusika miximine ja valik ning kogu produktsioon väärib siiski Marina Keslerile loorberite jagamist.

VÕITIS: Marina Kesler – balleti „Anna Karenina“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett)

TANTSUAUHIND

Žürii: Kai Valtna (esimees), Henri Hütt, Marie Pullerits, Jaak Põldma ja Oksana Tralla.

***Karolin Poska – „Sinu nirvaanale“: performance’i-kunsti ja koreograafiat ühendav rännak kahetsusteta elu poole (Kanuti Gildi SAAL).
***Helen Reitsnik – fenomenaalselt esteetika kategooriate ülene, stampidest vaba ja karismaatiline tantsija lavastustes „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e⁻lektron), „Habras ilu“ ja „FN“ (mõlemad Fine5 Tantsuteater).
***Külli Roosna ja Kenneth Flak – „Two Body Orchestra“: kahe keha võit orkestri mastaapsuse, au ja suursugususe üle (Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst Sør ja Dansearena Nord).
***Karl Saks – „Planet Alexithymia“: keha, ruumi ja tajumatuse vahelisust kompav teadusulmeline koreograafia (Kanuti Gildi SAAL ja e⁻lektron).

---

Kuigi nii mõndagi sai nähtud, siis 2 nominentidest on nägemata. Küll, aga on võitu väärt mõlemad nähtud nominendid, ehk nii Helen Reitsnik (tema ehk enim kiita saanud "Sinust saab tantsija" siiski on ka nägemata) kui ka Roosna/Flak-i duett. Oleksin tahtnud siiski siin näha ka Tiina Olleskit lavastaja-koreograafina nomineerituna.

VÕITIS: Helen Reitsnik – fenomenaalselt esteetika kategooriate ülene, stampidest vaba ja karismaatiline tantsija lavastustes „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e⁻lektron), „Habras ilu“ ja „FN“ (mõlemad Fine5 Tantsuteater)

ETENDUSKUNSTI AUHIND

Žürii: Ott Karulin (esimees), Maria Arusoo, Luule Epner, Kristiina Garancis ja Bert Raudsep.

***Mart Koldits, Kairi Mändla, Jan Teevet, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Kirill Havanski, Kalle Tikas ja Jari Matsi – ....... „*******“ (Von Krahli Teater ja Paide Teater).

***Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

***Birgit Landberg – uurimuslik ja ajakajaline rännaklavastus „Inimesed ja numbrid“ (Vaba Lava).
***Maike Lond, Kaie Olmre, Taavet Jansen, Hendrik Kaljujärv, Kristjan Jansen, Andrus Aaslaid, Katrin Aaslaid, Jaan Evart, Andrus Laansalu ja Bohdana Korohod – uuenduslik ja uuendav etenduskeskkond elektron.live.

***Jarmo Reha – terav kohalolu lavastuses „WhiteWash“ (Vaba Lava).

---
Ainus, mis nägemata-kogemata nomineeritutest on Jarmo WhiteWash, mille kohta on kuulda palju head. Von Krahli ja Paide Teatri ühistöö jättis minu jaoks natuke "pooliku" mulje - seal oli häid ideid ja tabavat atmasfääri, ent lõpuni oleks nagu jaks otsa lõppenud või midagi siduvat jäi siiski puudu.

Lauri väljendusvahendite sümfoonia oli minu jaoks draamakategooria alla liigituv etendus. Ent nähtud viiest nominendist minu jaoks elamuslikum, seega ei virise otseselt, kuigi jätab nõutuks selle kategooria puderjakapsad tundega. Birgiti ekskursioon erinevatesse kodudesse oli eriline - kuigi minu jaoks mitte nauding, ega ka positiivne elamus, siis kahtlemata mõjuv ning vast ka vajalik.

elektron.live keskkonda olen kasutanud ning tänu sellele õnnestus lõpuks ometi ära näha teatrikõllide lavastus, mis töötas ekraanil lausa erakordselt hästi. Aga kas seda nüüd nomineeritakse keskkonnana ja siis tulevatel aastatel sedakaudu saadavaid kunstitöid? Natuke ebaselge...

VÕITIS: Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon)

TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Heigo Teder (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Marika Raudam, Margus Vaigur ja Mait Visnapuu.

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
***Liis Aedmaa – Ugala teatri dramaturg, kes on oma tööga tõestanud, et loomingulise ja täpse tekstitajuga dramaturgil on lavastusprotsessis tähtis osa.
***Mait Sarap – Vanemuise teatri dekoratsiooniala assistent, kes on loonud nutikaid insener-tehnilisi dekoratsioonilahendusi ka pealtnäha kõige võimatumatele ideedele.
***Kadri Varblane – Eesti Draamateatri kostüümilao hoidja, kelle eestvedamisel valmis möödunud aastal kostümeerija kutsestandard ja kellest on kujunenud lavastuskunstnikele usaldusväärne partner kostüümide komplekteerimisel.

VÕITIS: Kadri Varblane (Eesti Draamateater)

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
***Tarmo Matt – Kuressaare Teatri tehnikajuht ja valgusmeister, kes teenindab ühes väiketeatris kõiki tehnilisi valdkondi kõrgel professionaalsel tasemel.
***Johannes Tammsalu – Eesti Draamateatri etendusteenistuse juht, kelle kuulumisel meeskonda on lavastuste tehniline pool olnud täieliku hoole all, loominguline mõte on saanud vabalt lennata ning eesriide avanedes on ta juhatanud kõiki veatult laval ja lava taga.
***Kaie Uustal – Vanemuise teatri kunstnik-rekvisiitor, kuid mitte ainult! Etenduse juhina pani ta Luunja valla suvelavastuses „Keisri usk“ oma töökuse, täpse silma ja heatahtlikkusega ühte jalga käima kogu lavastuse kireva meeskonna.

VÕITIS: Tarmo Matt (Kuressaare Teater)

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
***Eneli Järs – Kanuti Gildi SAALi projektijuht, kelle järjepideva tutvustustöö ja organiseerimise tulemusel on Eesti etenduskunstnikud jõudnud lavale ka mujal Euroopas.
***Taivo Pahmann – Rahvusooper Estonia tehnikadirektor, kes peadirektori kohusetäitjana juhtis teatrit möödunud aastal kindla käega edasi ja on andnud suure panuse teatri tehniliste töötajate kutsesüsteemi ülesehitamisse.
***Marika Tint – Rakvere Teatri korraldusjuht, kes on edukalt juhtinud teatri reklaami-, turundus- ja müügitööd, edendanud Eesti Etendusasutuste Liidu heaks töötades teatritevahelist koostööd ning olnud ühise ressursiplaneerimise programmi idee eestvedaja.

VÕITIS: Taivo Pahmann (Estonia)

Mul on kokkupuude otsesemalt ainult Liis Aedmaa ja Johannes Tammsalu töödega, mida oskan eristada ja neidki vaid "kaude", sellepärast ei suuda siin seekord kuidagi sõna võtta...

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

Antakse kahe viimase aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest (näidend, dramatiseering, adaptsioon, lavastustrupi ühislooming).
Žürii: Riina Oruaas (esimees), Heidi Aadma, Tambet Kaugema, Priit Pedajas ja Peeter Sauter.

***Julia Aug – „Minu Eesti vanaema“.
***Piret Jaaks – „Siirderiitujad“ (lavastuspealkirjaga „Valged põdrad“).
***Ott Kilusk – „Kirvetüü“.
***Ivar Põllu – „Anne lahkub Annelinnast“.
***Jaan Undusk – „Suur Siberimaa“.

---

Oi-oi-oi kui raske töö siin on žüriil.

Kui ma ise need paremusjärjekorda seaks, siis oleks edetabel järgmine:

1. Ott Kilusk "Kirvetüü"

2. Jaan Undusk "Suur Siberimaa"

3. Ivar Põllu "Anne lahkub Annelinnast"

4. Julia Aug "Minu Eesti vanaema"

5. Piret Jaaks "Siirderiitujad"

Kilusk on lihtsalt nii mahlane ja huvitav ajastupilt ning see kuidas see lavale jõudis on täiesti fenomenaalne. Eelmise aasta žüriile häbi, et jäeti nomineerimata lavastajatöö.

Unduski tekst on oluline ja täis rikkalikult sõnamänge ning naudingut pakkuvat teksti.

Põllu "sibul", mida lahatakse kihtkihi haaval ja saades lõpus selline puäntlik rahuldust pakkuv "üllatus" on hõrk.

Augi valus ning samuti väga oluline ja väga paljudest teemadest ning kihtidest ja piltides koosnev lugu väärib kahtlemata nominatsiooni.

Piret Jaaksil on see üks viimistletumaid ja üsna harukordse maagilise realismi mõõtmega lugu... kuigi lavale jõudis ehk liiga lõpetatult ja ilma mõtteainest pakkumata, sest kõik oli ära seletatud ning pikemaks seetõttu meelde ei jäänudki.

Hoian pöidlaid Otile, ent olen vaatet eneselegi üllatuseks sama rahul kui võitjaks osutub Jaan või Ivar või Julia. Või kui lihtsalt näidendit hinnata, siis ka Piret.

VÕITIS: Ott Kilusk "Kirvetüü"

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Kadi Herkül (esimees), Kaija M. Kalvet, Kalju Orro, Annemari Parmakson, Priit Põldma, Anne-Ly Sova ja Katarina Tomps.

***Eero Epner – teatripildi lõikavalt kujundlik, nukker-irooniline peegeldamine Karini ja Marko artiklisarjas: „Karin ja Marko“ (Sirp 14. II 2020), „Karin ja Marko 2“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 3), „Mati Undi puudumine“ (Sirp 12. VI 2020) ning „Harmooniline õnnelik inimene“ (Sirp 7. VIII 2020).
***Luule Epner ja Eero Epner – teatri- ja tegevuskunsti piirialade põhjalik avamine kunstnikuportree vormis: „Ene-Liis Semperi autorilavastuste hübriidne esteetika“ (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2020, kd 29).
***Kaja Kann – etenduskunsti ja nüüdistantsu isikupärane, otsekohene ja üldistusjõuline kajastamine: „Vägivalla estetiseerimine on lavastaja otsus“ (Sirp 10. I 2020) ja „Üleharitud koreograafide tupikseis“ (Sirp 13. III 2020).
***Valle-Sten Maiste – kultuuriloolise taustsüsteemi ja subjektiivse hinnangu veenev ühendamine ning etendajat toetav hoiak: „Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 2), „Mehe pilkamine Annelinnas“ (Sirp 15. V 2020), „Miljoni dollari kvarteti hääbumisgruuv“ (Sirp 11. IX 2020) ning arutlused „Teatrivahi“ raadiosaadetes ja podcast’ides.
***Riina Oruaas – teooria tööriistade osav kasutamine konkreetsete kunstinähtuste analüüsimisel ja selgitamisel: „Musta laega lavastus“ (Postimees 3. II 2020) ja „„Tartu interdistsiplinaar“, brikolööride pidu“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 11).

---

Olen viimasel ajal vaid juhtumisi kuulanud Teatrivahi podcast'e ja sedagi vaid sellepärast, et teada saada, kas me oleme Valle-Sten'iga samal arvamusel, mis näib eriti viimasel aastal fenomenaalselt kattuvat :) Ei tea, kas sellepärast või lihtsalt see tema oskus minna intellektuaalseks kohtades, kus minu ja ka teiste mõistusel ots varasemalt kätte tuleb on kuidagi naljakas ja kurb samaaegselt, aga tore kuulata kui inimene nii innukalt ja armastusega teatri vastu oma arvamusi esitab... igatsen Madis tagasi, ta oleks nagu selle oma kaasaminekuga esitatud arvamuste teatepulga Valle-Stenile edasi andnud... Lugenud olen Eero Karini ja Marko lugusid, kuigi kas see on nüüd niiväga teatrikriitika või pigem midagi muud? Kaja artikleid ma vist olen lugenud, aga ei mäleta. Tal on mõnikord huvitavas kohas pliiats terav, aga mõnikord paistab midagi läbi, mida ei taha seal paistmas näha. Riina artikleid pole vist lugenud. Ei mäleta igatahes. Tuleb üles otsida. Hinnata ei oska. Oleksin tahtnud eelmisel aastal Luule Epnerit näha nomineeritute seas ja ka võitmas, aga siis teda ei hinnatud. Meeldib tema süvitsiminek ja mitte eputamine, vaid asjast rääkimine. 

VÕITIS: Eero Epner

SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

Žürii: Anneli Saro (esimees), Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Kairi Kruus ja Kirsten Simmo.

***Jaanika Juhanson – lavastajatöö luulelavastuses „Tähemängud ja mängutähed“ (Teatri- ja Muusikamuuseum).
***Sandra Lange – näitleja-, kunstniku- ja lavastajatöö põnevuslavastuses „Canterville’i kummitus“ (Kellerteater).
***Ilo-Ann Saarepera – näitlejatöö noorte krimiloos „Piruka magus põhi“ (Ugala Teater).
***Karl Sakrits – lavastajatöö väikelastelavastuses „Tulipunane vihmavari“ (Eesti Noorsooteater).
***Mare Tommingas – lavastaja- ja koreograafitöö lasteballetis „Tilda ja tolmuingel“ (Teater Vanemuine).

---

Eelmisel aastal jäi mu suur lemmik, ehk "Ernesto küülikud" võiduta ja ma ei saanud sellest aru... ei saa tänapäevani... tänavustest nominentidest on nähtud vaid 3, seega ei oska kaasa rääkida, ega ka vastu vaielda. 

Minu aasta lemmik lastelavastus oli Ugala "Piruka magus põhi", aga seda pigem lavastuslikus, dramatiseeringu, grimmi ja hoopis eelkõige Jaana Kena rolli pärast, mitte otseselt Ilo-Anni rolli tõttu, kuigi ega sellele ka etteheiteid pole. Minu jaoks oligi Jaana roll parim lasteteatri roll möödunud aastal. Ja Doris Tislar tagurpidi-Antsuna! Unustamata Peeter Rästase vahvalt vihast "Sirli, Siim ja saladused" terve saali rõkkama pannud rolli. Sandra - one-woman-show oli kahtlemata vägev ning suure armastusega tehtud. Miks mul on tunne, et näiteks sõnalavastuse žürii Kellerteatrisse eriti ei jõudnudki? Kas ehk oleks muidu näiteks "Mäng"ust Andres Roosileht saanud ometi tähelepanu, mida ta oma mänguga väärib?! Kuid õnneks lasteteatri žürii on seal käinud :) Karl Sakritsa idee Tulipunast vihmavarju üldse lavale tuua on ju mõttena juba hullumeelne - hea mõttes - luuletus ja lavastuseks?! Aga see töötas ja Kaisa ning Laura olid selles head ja kogu see kunstnikutöö ning muusika ja kõik kokku midagi sellist, mida kõik väiksed tüdrukud võiksid vaatama viia/minna. 

Kriminaalselt puudu on siit vast Mauno saladuslik kadumine trio! Kogu see lavastus segatuna nii video kui muidu leidlike kunstiliste lahendustega... ehh ja ikkagi Eesti Noorsooteatri "Tagurpidi" oleks ka vajanud kuidagigi tähelepanu... Võibolla oleks aeg ka lasteteatri kategooriaid laiendada? Ka näitlemisel on ju lasteteatris hoopis teised - tavalisega võrreldamatud võtted... aga ka need tööd vajaksid rohkem tähelepanu - lapsed on ju ikkagi tulevik ning kus kohast veel see teatripisik siis külge hakkab :)

VÕITIS: Mare Tommingas "Tilda ja tolmuingel" (Vanemuine)

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.
Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

***Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
***Lauri Kaldoja, Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).
***Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas – muusikaline kujundus ja laulud lavastusele „Nagu süldikeeduvesi“ (Endla Teater).
***Riina Roose ja Jaak Jürisson – muusikaline kujundus lavastusele „Osnap“ (Tallinna Linnateater).
***Villem Rootalu – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Sõsara sõrmeluud“ (Misanzen).

---

Minu 2020. aastal esietendunud sõnalavastuste originaalmuusika ja muusikalise kujunduse TOP10:

1.-2. Joel Remmeli trio ja Lauri Kaldoja "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)

1.-2. Villem Rootalu "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)

3. Kristjan Kannukene "Tuulte pöörises" (Eesti Noorsooteater)

4. Feliks Kütt, Ott Kilusk, Jaanus Mehikas "Nagu südikeeduvesi" (Endla)

5. Sander Mölder "Tallinnville" (VAT Teater)

6. Kaspar Jancis "Tagurpidi" (Eesti Noorsooteater)

7. Veiko Tubin "Romeo ja Julia" (VAT Teater)

8. Markus Robam "Sirli, Siim ja saladused" (Rakvere Teater)

9. Siim Aimla "Evolutsiooni revolutsioon" (Must Kast)

10. Markus Robam "Jääpüük" (Eesti Noorsooteater)

No raske on hinnata muusikalist kujundust päris võrdsena originaalloominguga. Antud juhul siiski Lehman Brothersis on lisaks ju veel ka live-esitus ning töötlused, lisaks kujundusele ning see integreeritus üldse kogu lavastusega... sellepärast see pääsebki originaalheliloominguga koos võidutsema. Kuid Villemi laulud ja muusika on väga kõva ja arvestatav vastane. Ei teagi, kes siit võtjana väljub... kuigi usun, et Lehman... samas on ju žürii liikmed ise heliloojad... Jakob Juhkam muide on ka mõlema loominguga mul tabelites, napilt joone all aga koos neid tööd arvestades ju suurepärane variant nominendiks. Ka tema puhul tõstab veel omakorda väärtust puhtalt kujunduse efekt Pigem ei's ja seda nii valikute kui ka live-esituse mõttes... seega on siin minu arvates isegi kolmepoolne võitlus. Ma Osnapi jätaks viiendana siit seekord siiski kõrvale, ent "Süldikeeduvee" humoorikad laulud jällegi on igati möödunud teatriaasta just sõnalavastuste kategooria mõttes meeldejäävad ja tugevalt kogu lavastuse osaks... 

PEAKS VÕITMA: Kaldoja ja Remmeli trio "Lehman brothers" või Villem Rootalu "Sõsara sõrmeluud"

ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: "Lehman Brothers"

VÕITSID: Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater) ja

Villem Rootalu – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Sõsara sõrmeluud“ (Misanzen)