Eile sõitsin Stockholmist 300 kilomeetrit ida suunas. Linna nimega Karlstad. Tööasjus. Umbes 85 km enne Karlstadi oli kah mingi pisike linnake, Karlskog vms, kus tegime söögipeatuse ühes Pizzerias nimega Picasso. Mäkdoonaldseid oli küll tee ääres ridamisi, aga lihtsalt ei suuda enam neid burgereid üle huulte lasta. Juba paljast mõttest läheb süda pahaks. Olime kahe mehega, ehk P. oli kah kaasas. Kogemata tellisin ka talle suure pizza, aga noh, üle poole sellest saime siis tagasiteel alles ära süüa, sest P-l on linnuisu.
Kohele jõudsime umbes 4 tunniga, ilma pizzapausita, oleks see ilmselt tunduvalt kiiremini läinud. Aga muidugi oli rahvast kui murdu, aga meil oli Urmo Aava tiimiga kokku lepitud kohtumine ja sellepärast õnnestus ka kogu üritust ja kõike muud lähemalt näha. Kuigi pean tunnistama, et ma pole isiklikult ja ammugi enne seda rallikülastust üldse rallist huvitatud.
Kuid selline köögipoole lähenemine oli igati huvitav ja hariv. Ralli siseelust sain ehk parima võimaliku giidi. Martin Rauam, kes Eesti meisterivõistluste kulla omanik ja muidu igati lahe ning mõistlik noormees, rääkis mulle rallist ja sellega seonduvast rohkem kui ma ehk elu jooksul ise oleks teada saanud. Eesti mehi oli seal ju lausa mitu. Kuid kahjuks Martinil jäi see sõit vahele ning teised samuti polnud stardis seega jäi mul nägemata-kaasaelamata eestlaste sõidud lähedalt. Urmo Aava oli kusagil pikemal ringil, ehk mitte staadionisõitudel ning tema me ootasimegi ära enne kui koduteele tagasi läksime. Millegipärast olin teda mingi ilueedina ette kujutanud, ilmselt reklaamikampaaniate jms pärast. Aga tegelikult oli väga normaalne ja ülimalt sõbralik. Ta oli väga rahulolematu iseendaga. Aga nagu ma aru sain oli see tal ka esimene sõit Citroen-i tiimis, seega ilmselt ka auto pole veel nii käe järgi. Igal juhul lahedad tüübid need Eesti rallimehed!
Sellel tutvumistuuril läbi ralliala, käisime läbi ka Fordi tiimi telgist. Täiesti kogemata ja märkamatult sattusime samma seltskonda Rootsi printsi Karl Philip -iga. Alguses vaatasin, et huvitav kes see on, selline rallisõitjamõõtu noormees kergelt pikemate juustega ja kõigi tähelepanu keskmes - ilmselgelt keegi rallisõitja. Aga siis minu ja tema vahele tuli reporter ja hakkas temaga intervjuud tegema. Eks pea oli ka mitmeid mõtteid täis. Pidin sada asja vaatama ja palju meelde jätma ning sellepärast ei keskendunud ka kõigele sellisele hetkel mitte-olulisele. Prints nähtud ja iseenda lollusele naerdud läksime meie P.-ga Alain-i järel vaikselt minema. Naljakas kogemus. Aga hehh...nüüd olen kohtunud Rootsi printsiga...
Tagasisõidul käisime tankimas ja seal olid mingid kaks mustlasmeest ja üks mustlasnaine suure seelikuga, nagu nad Soomeski alati on. Mehed olid kergelt purjus ning bensiinijaama töötaja passis neile lähedalt peale. Mustlased rääkisid soome keeles ja mõlemad tüdrukud, kes sellel hetkel seal tööl olid, olid väga ärevil. Ma mõtlen, et ma nende mustlaste asemel oleksin ka olnud väga solvunud. Enne kui nad sealt ära läksid, viis üks meestest sellele "pealepassijale" 20 kroonise ja ütles, et see on talle jootrahaks, et ta on neile nii hästi terve bensiinijaamas oleku aja peale passinud, et see on tema meelest väärt jootraha.
Jah, eks ma mäletan ju ka Soomes elades, et nende mustlastega oli vahest mingid jamad. Kuid nii ebaviisakas ma ei suutnud küll kunagi olla, nagu need rootsi tüdrukud seal...
Enne südaööd jõudsime koju. Põnev päeva, mis sest, et pool sellest läks autoroolis. P. polnud rahul, et ei näinud kuidas Eesti rallimehed karikad oleks saanud...aga eks see annab siis põhjuse kunagi jälle rallit külastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar