Juba paar nädalat on tervis olnud ära. Eelmine nädal oli päris hull, aga nüüd tundub nagu see "päris" tervena enda tundmine ei tulegi kunagi tagasi. See kolmandat aastat kestev nohu on kindlasti üks teguritest. Aga mitte ainult see.
Hinges on ka mingi rahutus. See, et sporti ei tee, see on kindlasti üks. See et tööd on palju, see on teine ning vaikselt hinge pugev koduigatsus Eesti järele on kolmas põhjus. Kuid tegelikult on neid põhjuseid veel.
Teatrisse tahaks. Nii väga tahaks näha Sügissonaati Draamateatris ja uut Toompere jr. lavastust ja Voldemari. Lisaks paari uut Linnateatri tükki. Ja nägemata on ju ka veel Johannese Passioon... oh see loetlemine võtab tooni veel kurvemaks.
Mul on viimasel ajal tunne, nagu ma oleksin oma olukorra vang. Ma ei saa midagi sellele parata. Ei või öelda, et ma oleksin argpüks ning ei julgeks suuri samme ette võtta. Ma olen neid teinud ja ehk ühe väikse inimese jaoks liigagi radikaalseid ja tihti (kolisin ju siia Rootsigi elama kogu oma bandega). Aga kui vastutad oma laste eest, siis nii lihtsalt kõike teha pole võimalik. Kuigi just nende pärast ehk peakski mõned korrad jalgu teise ette seadma ning eluga edasi liikuma.
Sisu on hetkel täiesti segi ja mõtteidki koondada on raske. Sellepärast ma ehk vegeteeringi oma väljapääsmatus olukorras. Ja ometigi kõik peamine on paigas - peresuhted, töö ja finantsolukord. Peaks ehk nendele toetuma ja samm sammu haaval midagi ette võtma.
Kõigele lisaks on mul eelaimdus või pigem paranoia, et nii pika normaalse arengu järele peab mingi krahh kusagilt tulema. See on täiesti möödapääsmatu ning ma usun, et mingid protsessid juba toimuvad selles suunas, kuigi ometi pole ma nendeks ise kõige vähematki põhjust andnud. Vähemalt mitte viimase kahekümne kuu jooksul. Pigem peaks nagu asjad ikka paremuse poole liikuma.
Eelmisel pühapäeval olin kutsustud ka Suursaadiku vastuvõtule Vabariigi Aastapäeva puhul, kuid tervise pärast, õigemini selle puudumise pärast ei saanud minna. Mul on (oli) nii kahju. Lisaks selgus, et tal oli järgmisel päeval sünnipäev ning muidugi minule ei maininud seda keegi. Ehk siis kui temaga koosolekule läksin oleksin seda teades mingi kingi või vähemalt lilleõiegi kaasa võtnud.
Uskumatu kui tähtis on mulle selline, tegelikult võibolla tema jaoks üldse mitte oluline. Kas ma olen mingi draama-tekitaja. Jah, seesmiselt ma olen laamendanud ja laamendan ka hetkel oma peas ja hinges. Ilmselt olengi laamendanud kõik oma sisu sassi ja nüüd ei leia ennastki sellest seapesast üles.
Mis tegelikult elus tähtis on? Tunnen seda tugevamalt kui kunagi varem, et olen rumal ja saamatu (eluvõõras). Ja et ma veel kahetsen kõike seda raisatud aega (mis on kulunud ise enda meelelahutuseks). Kas sellest on olnud midagi tolku. Vaevalt küll.
Aga ma pole veel kibestunud ja ma oskan veel rõõmu tunda. Ja armastust. Ehk on siiski veel lootust, et helge tulevik on kohe kohe algamas. Nii vana, aga nii naiivne... Aga see on mu lohutus. Lootus on lollide lohutus.
Teatrisse tahaks, lastega tahaks rohkem olla ja trenni tahaks teha. Trenniga on ka ju tegelikult nii, et tahaks olla hea ja vinge tegija...aga mis point sellel lõppude lõpuks enam praeguses vanuses on? Ainult enda meelelahutuseks. Ego!
Peab midagi ette võtma. Ja ära tegema! Ainult, et mida?
3 kommentaari:
Eileen Caddy tänane päevasõnum.
Aeg-ajalt on igal hingel vaja välisest maailmast tagasi tõmbuda, et leida rahu, mis ületaks kogu mõistmist. Iga hing vajab tasakaalu, mida on võimalik leida ainult rahus ja vaikuses. Kui sisemine tasakaal on rajatud, siis võid minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, ilma et väline kaos ja segadus sind mingilgi viisil mõjutaks. Kas sa naudid peatunud olekut või tunned end selles ebamugavalt? Kas enese otsimine vaikuses paneb sind vingerdama ning müra ja tegutsemise järele igatsema? Kas sa tahad olla kogu aeg hõivatud mitmesuguste tegevustega ning leiad, et oma meele ja keha peatamine on võimatu? Maailmas on miljoneid hingi, kes ei talu vaikust, nende ümber peab olema pidev lärm ja tegevus. Nad on sisemiselt ja väliselt rahutud. Ma kinnitan sulle: rahu ja vaikuse hetked on mässavas maailmas väga hinnalised. Otsi neid, leia need, püsi neis.
Aitäh! Kaasamõtlemise oskus on haruldane! Aitäh!
Ma tegelikult ei mõtlegi seda müra enda ümber ja sees. Ma mõtlen, et midagi peaks eluga ette võtma. Rahu on tore küll, aga see ei vii edasi. Kuigi mingisugune mõnu või mugavus on kah selles rahus endas. Ja ma arvan, et pensionieas võib seda rahu endale rohkemgi lubada. Aga praegu veel peab, lihtsalt peab edasi minema, arenema...jõudma kuhugi, ainult ei tea kuhu.
Mõnust ja mugavusest tuleb edasi minna. Rahus ja vaikuses võib leida idee, mida oma eluga peale hakata. Nii räägib sellest Eileen Caddy oma teistes päevasõnumites (neid on kokku siis 366) ja mulle tundub isiklikult, et see võib tõesti nii ollagi. Et kui piisavalt sageli (mina püüan mitu korda päevas sellesse seisundisse jõuda) ja palju vaikuses olla, siis aeg-ajalt tuleb ka selliseid äratundmisi, et SEE on minu õige asi. Ja siis ma lähen ja teen seda. Kokkuvõttes on mul tunne, et ma elan oma õiget elu. See on hea tunne. Sulle ka parimat!
Postita kommentaar