Neljapäev, 29. november 2018

Caligula - Must Kast


Oleme teatrikaaslasega viimasel ajal mänginud sellist mängu peale etenduse lõppu, et arutame, milline muusikastiil vastaks sellele tunnetusele, mida just nägime. Ehk siis mitte tingitult otseselt sellest, millist muusikat lavastuses on kasutatud, vaid just tervikatmosfääri ja -tunnetuse mõttes. Seega kui Musta Kasti "Caligula" oleks "muusika", siis milline see oleks?
Tema arvates midagi elektroonilist. Nagu Jarre, mitte päris, aga sinna suunda... igatahes seega sõnadeta ja meloodiline, aga emotsioonidega, lainete ja võngetega. Minu arvates oli see midagi Gun'n'Roses'i suunda... kimehäälne Axel Rose "Welcome to the jungle", millele vahele pintslitõmbeid "November"ist... igatajes raju, kidradega ja energiline rock'n'roll, mis niidab kõik maha, mis teele ette jääb... Vaidlus lõppes sellega, et leppisime, et me ei lepi ühise muusika peale... mis omakorda on tõestus sellest, kui erinevalt inimesed ühte ja sama etendust võivad tajuda. See pole ju alati nii, mõnikord on kohe üheselt selge, millise "muusikaga" on tegemist. Kummalisel kombel just need erinevaid tundmuseid tekitavad tükid ongi need kõige huvitavamad ja erinevat mõtteainest pakkuvad...

Aga kui "Caligula" oleks hoopis geomeetriline kujund ja oleks näiteks hulktahukas, siis...

Ühe külje pealt - ma ei tea, kuidas teiste poistega lapsepõlves on lood, aga meile meeldis kuhjata teineteise otsa poroloonist madratseid, nendel siis mürada, kähmelda, hüpata või kasutada neid kõrgushüppel maandumiseks... Sellise nostalgialaksu saab tänu Maarja Pabuneni lavakunstile - lavaks on nimelt üpris eriline konstruktsioon poroloon-astmetest ja suurest ümarast ja paksust porolooni-kesklava (muidu ikka NO-teater on "lavaga" mänginud, näiteks muda "Kõntsas" või see kõikuv pinnas "Kihnu Jõnnis" jne... Mustal Kastil oli üsna eriline lava ka tänavu Mowgli's, seega siin osatakse ka neid huvitavaid lahendusi leida).

Teise külje pealt - lavastaja Lennart Peep on loonud oma režiiga aluse tõeliselt tugevale ansamblimängule. Vaid Caligula on nö. peategelane, aga see teeb teistest võrdsemast võrdsemad ja kaaluvad Caligulale koos võrdselt vastu nii, et seda võib kokkuvõttes pidada lausa ansamblimängu musternäidiseks. Lavastuslikust aspektist integreerida ja siduda kogu see teatristiilide ja filosoofiate, tunnete ning tegevuste paabel nii söödavaks tervikuks on lausa hämmastav - siin on nii füüsilist teatrit, visuaalteatrit, psühholoogilist draamat, poliitilist teatrit, ajaloolist teatrit, eluloo-teatrit, eksistentsialismi, nihilismi, idealismi, nartsissismi, sadismi, intsesti, müramist-kaklemist, armastust ja armastusetust, petmisi, pealekaebamisi, reetmisi, hullust, mõrvu, luulet ja isegi gay-seksi! Kõigele lisaks jättis see mingi kandi pealt ka show-liku mulje. Päris mitmete üllatavate lahendustega. Kui esimene vaatus on mingis mõttes tutvustav ja seab malendid lauale, siis küll juba esimese vaatuse lõpus, aga eriti teises vaatuses läheb tõeliseks andmiseks lahti. Midagi väga indielikku õhkub ka läbi ja see sobib selle saali ning koha atmosfääriga ideaalselt kokku (mängitakse Tartus Genialistide klubis).

Kolmanda külje pealt - loo on kirjutanud Albert Camus! Keskkoolis vähemalt enamasti on tema "Võõras" kohustuslik kirjandus (ja kellel pole, loeb selle varem või hiljem lihtsa harituse pärast läbi). Musta Kasti Camus'ga esmakohtumine teeb ta palju coolimaks ja vastuvõetavamaks (olgu öeldud, et see "Võõras" on üks siinkirjutaja lemmikraamatuid läbi kogu kirjandusajaloo), kuigi teema ja tunnetust on "Caligulas" ju ikka täitsa teine, siis usun, et etendus sobib ideaalselt juba keskkooliõpilaste vanusest peale. Samas noortest näitlejatest hoolimata ei ole tegemist nö.noortekaga. Camus on võtnud Rooma kolmanda imperaatori ja kasutanud ära selle, mida temast kui inimesest on teada. Caligulat, ehk Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus't teatakse kui õelat hullu, kes oli lisaks edev ja luksust armastav, vaimselt ebastabiilne valitseja. Samas, nagu ajalooga ikka - see kirjeldus pärineb tema alamatelt ja nende ellujäänud järglastelt, kes võib-olla ei tahtnudki keisrist midagi head kirjutada-kirjeldada-säilitada... Kuid kus suitsu seal tuld?! Camus kasutab ära mitmeid neid kõlakaid, et ehitada vundament sellele, millele oma loo ehitab. Näiteks Caligula lemmiku õe surm (Julia Drusilla suri palaviku kätte), mis siinses loos oleks kui tõukejõuks Caligula hullusele või tema vastikuks muutumisele (eelnevast ajast me selles näidendis eriti muud teada ei saa kui vast seda, et vend oma õega ka voodis magas ning see ehk viitab tema kiiksurikkusele ka juba varasemas elus).

Neljanda külje pealt - paneb mõtlema, et mis ikkagi Caligulal viga oli... Jah see õe surm... Aga mul jäi tunne, et kuna ta ise oli nii õnnetu ja alati rahulolematu (vaid siis kui kuu keegi taevast talle toob või ta ise kuu kätte saab, vaid siis saab ta täieliku vabaduse=õnne) ja sellepärast tahtis ta ka kõigi teiste inimeste elu õnnetuks teha. Hullu mehe õelus ja kadedus tuleb sellegi läbi esile. Ja seda õnnetust ja halba ei külvanud ta mitte ainult enda lähedalseisvatele, kes etenduses ka laval, vaid kogu oma rahvale - nälga ja sõda... Ta peab end jumalaks ning see annab talle veel eriti õiguseid mängida inimestega kui mängunuppudega - ühe naise paneb litsimajja ja magab selle mehega, ühelt võtab raha läbi valede, ühel tapab isa teisel poja jne jne jne... Vaid millegipärast lapsepõlvesõber Scipio, kelle isa ta on samuti lasknud surmata, omab mingit sooja kohta Caligula südames (kas kivis võivad ka olla mingid pehmed kohad?). Ka Scipio on üks kurb hing, kuid leiab lohutust loodusest ja luulest. Tema mahitusel proovib Caligula samuti just loodusest õnne leida, aga inimesed ei ole samasugused ning see pole temasuguse jaoks võimalik. Kui Scipio sureb, siis muutub Caligula eriti pohhuistlikuks ja see vast oligi tema lõpu tõeline algus?

Viienda külje pealt - Caligulat on lavastanud ka Vanemuises 1992.aastal Linnar Priimägi, kuid seda versiooni pole ma näinud (lõpetasin tollel ajal keskkooli välismaal ning ei saanud eriti tihti Eestis kaugemaid kohti kui Tallinnat külastada). Selle eest olen näinud Caligula USA ja Vene versioone. Ameeriklastel oli ka väga hea, aga seal oli tegelasi rohkem ja ka Drusilla oli "sees". Minu nähtud venelaste versioon oli täielik jama. Samas väidan, et Musta Kasti oma on mõlemast parem!

Kuuenda külje pealt - see poliitikale ja poliitikutele viitamine ja kohati isegi puust ja punaseks nende kahepalgelisuse esile toomine on eriti kõnekas päeval, mille hommikul toimus EKRE ja Tarandi kähmlus. Pole sellele varem mõelnud, aga kuna siin see nii tabavalt tekst on pandud, siis tõesti - "poliitikuks" võib saada ühe päevaga! Teiste "ametite" saamiseks tuleb natuke õppida või valmistuda ka... Tekstis on veel mitmeid ja mitmeid täppipanevaid, isegi plakatlikke fraase, mille noppimiseks võib seda tükki isegi mitu korda vaadata ning avastada sealt veel lisa.

Seitsmenda külje pealt - kuigi nii tänapäevaselt mõjuv, on see näidend kirjutatud enne teist maailmasõda ja räägib aastast 41. Ehk mitte 1941, vaid tõesti aastast 41 peale Kristust. Aastast, mil 28-aastane Caligula enda otsa leidis... Kaarel Targo nimiosas räägib küll (huvitav kas iseenda vanuse järgi) "29"-aastasest Caligulast... Samas pole mul ka näidendit käepärast ja seega ei tea, kuidas see originaalis on. Kuid üht asja mäletan küll originaalist, nimelt Caligula kinkis "uuele sajandile "mõttetuse" (meaninglessness)... siin Ott Ojamaa tõlgituna on selleks kingiks hoopis "võrdsus"... võimalik muidugi, et kingitusi oli kaks ja ma lihtsalt ei tabanud seda teist seekordsest tekstist? võib ka olla muidugi , et kuna minu loetud versioon oli ingliskeelne tõlge, siis hoopis briti tõlk oli teinud vea... Tegelikult see "mõttetus" viitaks veelgi paremini eksistentsialismile, nihilismile ja pohhuismile ning sobiks minu arvates paremini ka tervikusse... Ok, see on juba peensustesse minek... loomulikult see üks sõna ei võtnud tükki küljest, vaid lihtsalt üks tähelepanek...

Kaheksanda külje pealt - Wow, millised visuaalsed kujundid loodi. Eriti teises vaatuses... seoseid võib tekitada kõigele, kas sellele kuidas lavalt kaob kuldne kate, maakeraga "mängimine", see kuidas surma eel "maa avanes" ja kuidas tekkis kuu (videokujundus Kärt Petser)... kusjuures suurem osa tegelastest lähevad kas ära või "üles" (taevasse?), kuid Caligula lõpp on vastupidine... seda peab igaüks ise kogema! Ja kõiki neid mitmeid ja mitmeid nõkse enda jaoks lahti mõtestama. Ajalises mõttes on lavastaja ja kunstnik võtnud ka palju kunstilisi vabadusi... üldjuhul mulle sellised ei meeldi, aga just sellises lavastusversioonis annab need andeks, sest siin justkui pole vahet sellel, et paber, mille Caligula tükkideks rebib ja õhku viskab, leiutati Hiinas 64 aastat hiljem, rääkimata korsetist, mida ta kannab, mida polnud olemas veel üle terve aastatuhande :)

Üheksanda külje pealt - kogu see pugejalik lähenemine ja teineteise peale kaebamine - need juured on nii tugevad, et õitsevad ka tänasel päeval... võib-olla lopsakamaltki... Igaüks, kes on kunagi olnud alluvatega juht on seda ilmselt kogenud. Caligula käitus selles osas küll õigesti - seda ei sallitud järelikult juba siis... ometi inimesed teevad seda ikka ja jälle... "väikse inimese eneseupituse väheseid võimalusi"? Tihti öeldakse, et me väärime oma juhte - kas väike psühholoogiline õppetund Camus' poolt? No igatahes nii kaua kui on inimesi, siis ei kao selline kahjuks maamunalt, räägi või paiska seda näkku mistahes moel... Siin siiski mõjus veelgi ühe tabamusena.

Kümnenda külje pealt - Kaarel Targo & co - sellise tüki ja lavastuse üheks võluks on ka noorus ja see power, mida on võimalik füüsiliselt oma tegelastesse süstida. 50-60 aastased sellist tükki juba mängima ei pane... Võib ju vastu väita, et sellel ajal elatigi nii lühikest aega... aga ei... Näiteks Caligula onu, suur Claudius oli 77 aastane (teda küll etenduses ei ole). Aga sellest jõuame üldse Musta Kasti trupini... On ju teada, et nad on kõik sellised noored ja üsna üheealised. Löö või maha, aga siin tükis oli tunne, nagu nad oleksid kõik väga erinevates vanustes - nii vanu kui noori. Kogu tükis mängib vaid 1 naisnäitleja - Laura Niils - rolliks naine, kes armastab Caligulat, hoolimata sellest, kas too temast hoolib või mitte... ometi ei tundnud, et seal vaid 1 naine oli - Laurat jätkus siia ja sinna... Samas oli trupp võrdlemisi suur niigi ja kõik olid nad seal küll rahulolematud Caligulaga, kuid kõik olid nad ka väga erinevad tüübid... Ja ometi toimis see lausa külmavärinaid tekitavalt hästi ansamblina. Kõik need tegijad peavad olema head sõbrad, et midagi sellist risti-rästi ja koos luua. Bravo!

Üheteistkümnenda külje pealt - mehed olid seal ärritatud ja tundsid end alandatuna, kui Caligula neid "musirullideks" kutsus... Nii lahe ju.. suur imperaator kutsub sind musirulliks... las kutsub, ütleks tänapäeval... tollel ajal oli see mehisuse piiride tunnetamine ilmselt kusagil mujal. Kardeti postitsiooni pärast ja teiste inimeste ees narriks jääda... Kuigi sõjaväes või valitsuses oleks ilmselt ka tänapäeval päris naljakas kui kõrgemad ametikandjad alluvaid musirulliks hakkaks kutsuma :) Samas, mis maailm sellest kaotaks? Tõsiduse? Ametlikkuse žargoonid? Kes need üldse normideks lõi? Mingid antiiksed inimesed, kes elasid täiesti teistsuguses maailmas. See on muidugi lihtsalt üks mõttearendus, mida võin mistahes teemade kohta tõstatada. Samas ma ise eelistan ka ametnike jäämist nö. praeguses mõttes "ametlikuks". Tahan, et minusse suhtuks teatud võõrasuse astmest alates distantsiga... tahan seda nähtamatut seina meie vahele. Kui keegi musirulliks kutsuks, siis kaob temasse usaldus... tekiks tunne, et ta manipuleerib minuga. Ei teeks vihasaks, aga ajaks ilmselt naerma. Teisalt paljud noored inimesed ei mõista vanemate inimeste kommetest ja vanadest normidest kinnipidamist, sest peavad praegust maailma uueks maailmaks, kus kõik iganenud kombed ja arusaamad enam ei kehti. See teema areneb siit juba liiga kaugele... aga selliseid mõnusaid mõttemänge pakub tükk mitmeid veelgi, kellel viitsimist ja no tänapäeva maailma "aega" veel ka mõtlemisega tegeleda...

Kaheteistekümnenda külje pealt - päris huvitav kui palju siin on Jaanika Tammaru liikumist ja kui palju näitelejate enda pakutut. Kindlasti on ju ka kokkusidumine ning suhestamine teema. Lisaks need ansambliga koos kujundite loomised või muu ühisliikumine. Aga siin on saanud ilmselt iga näitleja saanud kõvasti ennast sellesse liikumisse panna. Grimmikunstnik Krista Kattel on eriti teistel peale peategelase tööd teha :)

Kolmeteistkümnenda külje pealt - Musta Kasti kodulehel on toodud ära, et tüki helikujundaja on Karl Petti, aga teistes kohtades nimetatakse teda ka heliloojaks. See helikujundus ja muusika ning helid, mida kasutatakse on üks aasta mõjuvamaid ja nauditavamaid. Koos valguskujundaja Karolin Tamm'e tööga aitavad nii palju atmosfääritunnetusele kaasa. Karolinist on saanud üks eesti teatrite esivalgustajaid ning siin on järjekordselt tõestus millepärast. Eriti meeldisid hämaramad kohtvalgustusega misanstseenid, aga ka värve ja paigutust... Oli hetki, kus oleks tahtnud ainult üht keskelt tulevat prožektorit, aga ilmselt ei olnud see piisav ja siis andis lisa valgust ka 1 küljepealt... ju see kõik tal läbi testitud... seda on vaatajal võimatu hinnata. Aga väga meeldis selline valguskaart.

Neljateistkümnenda külje pealt - kuigi näitlejate kohta olen siin ja seal küljepeal juba maininud ning kiitnud ansamblimängu, siis lisaks lavastajale ning kõigile kunstilistele külgedele ja nende mõtete äratamisele annavad süüte ja mootori ikkagi näitlejad. Kaarel on oma tüpaažilt esmaselt mõeldes kuidagi hoopis midagi muud kui õel, ilge, manipulaatorlik suur keiser... Seda huvitavam oli näha kuivõrd žanrivaba ja tüübivaba ta tegelikult on. Pidevalt pritsides oma tegelase nõmedust, kuid siis keset kõike korraks ka Scipio suhtes südamlikuks muutudes - kaval laiendada veelgi tegelase mitmepalgelisust ning muuta ta inimeseks, kellel küll nupp nokib ja arvab ise enda olevat jumalik, kuid siiski vaataja jaoks jääb inimeseks ja vigutegevaks inimeseks. Vingelt mitmetasandiline. Karl Edgar Tammi on teel üheks parimaks karakternäitlejaks. Temas on nii palju omapära ning teda on laval kuratlikult huvitav vaadata. Natuke etteaimamatu, samas on tal oma stiil ja omapära. Oleks teda veel rohkem tahtnud, aga lugu tegi oma saatusliku pöörde... Karl Robert Saaremäe rikkurist manipuleeritavana on üks mõistatus. Ei tea, kas ta on pärides oma raha saanud või ikkagi enda tarkusega rikkaks... Laskis end meelega õnge tõmmata või just vastupidi targalt teadlikult. Mul on tunne, et Karl Robert mängis oma tegelase pigem rumalaks, aga samas see, et küsimus õhku jääb on just tema mängitud versiooni võlu. Kristian Põldma ja Kristjan Lüüs olid vast minu seekordsed lemmikud kogu kirevast Caligula senaatorite/kaaskondsete/libasõprade plejaadist.. Kristian pani end maksma ning kui nad kaks kivi seal koos Caligula ja Chaera seda jahu üritasid jahvatada, siis jõudsin mõelda mitmeid mõtteid ning ühtlasi olla kogu pingpongitamises sees. Üks mu lemmikstseene kogu tükis. Kas Charea oli arg, et ta ei tapnud Caligulat, kui too selleks nii kerge võimaluse andis? Tahtis, et teised selle töö ära teeksid? Või oli ta ise vägivalla vastane ja aitas ainult teistel plaane teha? Kristiani mängust õhkus mõttemeistrit ja nutikamat tüüpi. Tema Chaerea oleks tänapäeval mõne ülikooli rektor või vandenõuteooria käimalükkaja, kes räägib sellise sirgeselgsusega, et kõik kuulajad usuvad. Poliitik? :) Kui, siis väga tark poliitik. Kristjan Lüüs'i puhul ei saa üle ega ümber tema häälest. Kuigi siin ei mängi tema hääl suurt rolli, vaid see kuidas ta oma Lepiduse alandlikuks Caligulale teeb. Ta võtabki sellise taustamängijapositsiooni, millega enda vastupidi oluliseks mängib. Sellist asja suutis näiteks kunagi Aarne Üksküla. Ei, ma ei too suurmeistriga võrdlust, et nendes muidu midagi olemuslikku, mängulises või muus mõttes sarnast on, aga nii temas kui ka näiteks Karl Edgaris on alati midagi nii huvitavat ja põnevat laval, et paratamatult jõllitad neid vaimustusega alati kui nad stseenis osalevad, isegi kui nad pole fookuses (just nagu Aarnegagi). Mu teatrikaaslane tõi ka just Kristjan Lüüsi välja oma seekordse lemmikuna... tema arvates on lisaks Kristjani häälele ka tema kehaproportsioonid nii huvitavalt erilised (ma päris sellest aru ei saa, aga no nii ta väidab) ning no juuksed on tal juba ilmselt kõigi arvates tema kaubamärgiks. Jah, olen täiesti endalegi märkamatult astunud Kristjani fänklubisse :) Martin Tikk on kõige vähem hääles ja esil, kuigi igati teistega võrdne ja võrdselt hea! Octaviusele lihtsalt pole antud seekord sellist pikemat "oma teemat" Caligulaga. Märt Koik ja Silver Kaljula hiilgavad oma diktsioonidega. Märt on juustega kui uus näitleja - küpsem, tõsisem, kaalukam (loomulikult mitte kehakaalu vaid lavalise kohalolu poolest). On hetki kus ta teeb ka etenduse tempot ja on kuidagi publikule kõige lähedasem... isegi vaataja sild sinna maailmasse... Silver tuleb ja läheb ja siis on kadunud... tema massistseenides eriti ei osale. Ta tegelasel on eristaatus ka Caligula jaoks. Üdini tõsine ja minu arvates kurb kuju. Temaski on kaks poolt, ta on nagu see viimane, kes veel Caligulast hooliks... samas too on tapnud ta isa ja see kurbus ongi tema terves kehas kogu etenduse vältel näha. Ja muidugi Laura Niils - assa, millise stseeni ta mängib naisena, kes tahab Caligulaga koos olla, isegi kui too teda ei armasta, isegi kui too on selline nagu ta on... ja siis seda kogu rolli kroonimas see "stseen"... Esimeses vaatuses ta alles tõmbas end käima ja ma mõtlesin, et ehk tal ongi lihtsalt selline hea ansamblimängija ning kõike kokkuhoidva mutri roll, aga jah, see "stseen"... see tegi tema Caesoniast CAESONIA!

Viieteistkümnenda külje pealt -
Hinnang 4+
Neid külgi võib siin jäädagi välja tooma, aga ikkagi ei jõua muud kui kraapida pinda. Näiteks meenus, et siit saavad ka naised teada, miks mehed nutavad kui nad nutavad... Selles tükis on palju tasandeid ja mitmeid seoseid meie tänapäeva. Mängulist ja psühholoogilist mängu sama palju kui füüsilist. Tõeliselt hoogsat powerit. Inimpsüühika hämarate alade ja mahhinatsioonimeistrite töö jälgimisvõimalust turvaliselt kõrvaltvaatajana. Head teksti ning isegi visuaalseid show-elemente, mis panevad selle kõik elama ja muudavad antiikse loo huvitavaks, aga väga lihtsalt jälgitavaks ning arusaadavaks. Tänu sellele saabki neid nõkse, tegijate otsuseid ja tegelaste mõtteid siit nii palju, mille üle ka pärast tükki mõelda või arutada. Ja kummardamine on ka "lavastatud" :)

Omamoodi ei tahaks seda öelda... nii nagu brittidel kombeks nii kähku, ehk kohe "pärast"..., aga ütlen seda siiski - "NO99 is dead. Long live Must Kast". Just NO-teatri hiilgeajad tulid selle tükiga meelde (Perikles jms)... siis kui seal tehti veel ägedaid ja kõnekaid tükke, mille sõnumid puudutasid.
Vau "musirullid"!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Gabriela Liivamägi foto on pärit teatri FB lehelt):

CALIGULA
noortele (16+), täiskasvanuile
Autor: Albert Camus
Tõlkija: Ott Ojamaa
Lavastaja: Lennart Peep
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Videokunstnik: Kärt Petser
Grimmikunstnik: Krista Kattel
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Helikujundaja: Karl Petti
Liikumisjuht: Jaanika Tammaru
Projektijuht: Tiina Klooster
Turundus ja broneeringud: Merilyn Elge (merilyn@teatermustkast.ee)
Laval:
Kaarel Targo - Caligula
Karl Edgar Tammi - Mereia
Karl Robert Saaremäe - Mucius
Kristian Põldma - Chaerea
Kristjan Lüüs - Lepidus
Laura Niils - Caesonia
Martin Tikk - Octavius
Märt Koik - Helicon
Silver Kaljula - Scipio

Musta Kasti viienda hooaja esimene uuslavastus „Caligula“ põhineb kirjaniku ja filosoofi Albert Camus’ samanimelisel näidendil, mis valmis Teise maailmasõja eelõhtul. Näidendi peategelaseks on kurikuulus keiser Caligula, kes traagilise sündmuse järel konstrueerib armu- ja armastusvaba vägivallafilosoofia, mida ta hakkab rakendama nii oma rahva kui ka lähikondlaste suhtes. Caligula lähikondlased peavad valima, kas võtta vastutus ning risk takistada keisrit tema teel või jätta hullumeelsele valitsejale vabadus mässata elu vastu. Sellest maailmast kujuneb kõikide jaoks talumatu võimuöö, millele heidab lootusetuskiiri kättesaamatu kuu.

Esietendus 8.novembril 2018 Genialistide Klubis Tartus
Kestus 155 minutit, vaheajaga

Kommentaare ei ole: