Reede, 30. november 2018

Preili Landskrone ja Härra Pilstickeri armastuslugu - Piip ja Tuut Teater


Käisin oma nunnudel jälle külas. Mängumajas, mis tegelikult on ikka päris maja, ainult, et seal mängitakse ja seal saab ise ka mängida. Ise saab mängida majas, mitte etenduses. Kuigi natuke saab ikka ise ka etenduses osaleda... kui tahad ja kui palutakse... ja ega ei pahandata kui tahad muidu midagi vaimukat öelda, ainult, et ega Piip ja Tuut pole suu peale kukkund - sealt võib siis midagi ootamatut vastu kõlada :) Eks nad ise küsivad ka, aga pigem ikka nii, et vastab see kes tahab... Üht "teist poissi" kutsuti isegi lavale! Piip ja Tuut rakendasin ta endale kaariku ette hobuseks - ja pisike eelkooliealine mürsik sai selle rolliga ideaalselt hakkama!
Muidugi saavad seal ju kõik soovijad pannkoogitorne ka endale suhu lammutada! Eriti veel "tornidest" jutustava lavaloo järel - milline täistabamus!

Piip ja Tuut ise olid sedapuhku imekaunis preili Landskrone ja hurmav härra Pilsticker. Muidugi olid nad samaga Piip ja Tuut ikka ka, sest sedasi on ju naljakam ning nõnda muutus legend ise ka pullimaks... Kuigi tegelikult on seal hoopis mitu lugu koos, aga jutustusena legend on üks, just nagu see olekski üks suur legend!

Lavastus nägi ilmavalgust juba aastal 2013, aga nüüd Teatri 20ndama sünnipäeva auks korraldatud "Piip ja Tuut minifestivali" raames sai sellest jälle osa. Eks seda ole mängitud esietendusest peale vahete vahel ka praegusel ajal... Muide tolle sama, esietenduse aasta lastelavastuste kategoorias võideti Teatriliidult Salme Reegi nimelise aasta parima lastelavastuse auhind. Ja igati õigustatult, sest seekord ei ole tegemist vaid lihtsa naljalooga, aga ka seiklusliku jutustusega, milles on armastust ning isegi mususid... kuigi minu nähtud etendusel päriselt musu ei olnudki! Peaaegu, aga napilt jäi puudu... Aga poiste meelest musud ongi öäkk! :) Siin siiski oli see küll rohkem Tuut, kes musi noris... Naljakalt jagunevad ka vaatajad natuke just nii, et poisid hoiavad Tuudule pöialt ja tüdrukud Piibile. Kuigi vahepeal läheb see kindlasti risti vastupidi ka! Nad on ikka täitsa ühtviisi lahedad, ainult, et eri viisi - mõlemad on ikka täitsa ummamuudu. Või noh, neil on ikka oma soorollislepp kaasas ja Piibist ning Tuudust teistesse karakteritesse ülekanduvad iseärasused. Seda siis kui Haide ja Toomas Piibil ja Tuudul lasevad neid üle kanda. Muidu võivad hetketi olla ka hoopis kolmandad minad. Segane? A seda peab ise oma silmaga nägema, et sellest päriselt aru saada! :)

Vaatasin ja mõtlesin, et mis see nende fenomen on (teen seda praktiliselt alati ühel hetkel kui suu on naerust juba kõveraks krampunud), et lavastusest lavastusse tundub see uuesti ja uuesti nii värske ja naljakas ja äge - näitlejad ju samad, lood kirjutavad nad tihti ise, lavastavad ise, ideed tulevad neilt endilt... selles puudub loogika, et ikka ja alati ja kasvõi mitu korda tahab nende tegemisi näha. Ja nende jutud jõuavad kohale ning mõjuvad täiesti sülelapsest kuni vanaemade-vanaisadeni välja. Arvan, et ühe väikse killu sellest imest suutsin veel juurde lahti muukida. Nad teevad küll eelkõige lastele oma pereetendusi ja on ju teada kui imeosavalt nad täiskasvanutele ridade vahele ohtralt avastamist/naermist poetavad, aga kui peenelt detailitäpsed nad seejuures on oma mängus. Mõtlen detailsuse juures nö. lõpuniminekut imepeenetes misanstseenides. Tulin sellele järeldusele seekord jälgides Haide Männamäe "sääske". Karu (Toomas Tross), puhub sääse oma seljalt maha. Ja justkui loomaetüüdina sibrutab too "läbi õhu" ukse külge... aga see pole lihtsalt tehtud, vaid see kuidas Piip tartub ukse külge, on sõrmedega, nagu sääskki oma peenikeste jalgadega maanduks... Kuid lisaks selle suure punase nina all moondub tal ka suu. Ja mis kõige ägedam, see mil viisil Haide pea küljele keerab sääseliku teravusega ja üle õla Toomast vaatab "vereimeja" pilgul - publikust vaadatuna ju silmad silmanurkades... Jällegi midagi, mis tuleb igal juhul endal näha ja kogeda, et sellest aru saada.

Seekord oli kaasatud muusikaga saatjaks tore noor neiu, viiulimängija nimega Karoliina Kreintaal. Kuigi ega ta seal ainult muusikaga ei saatnud, vaid oli sobivates kohtades "noortele armastajatele" lavastuse sisus ka jutuga hoogu andmas. Saateks mängis Karoliina, just sellesse lavastusse imehästi sobivat Eva ja Villu Talsi muusikat. Mõne (vähemalt ühe) pala neist tundis ära ka.

Ja siis see Piibi ja Tuudu või Preili Landskrone ja härra Pilstickeri musu-mäng... sellest peale kui jutuks tuleb... ja läbi etenduse kuni lõpuni välja Tuut muudkui proovib ja proovib ja peaaegu korra õnnestubki, aga ninad jäävad ette ning "hetk" on jälle möödas.. Küll ootad ja loodad ning hoiad Tuudule kõvasti pöialt, et kas nüüd või kas nüüd ometi... (kas tõesti kättemaksuks, et Tuut ühe pisikese tüdrukutirtsu publikust endale "preilit" mängima kutsus, kui ühes stseenis tuli preili Landskrone õhku tõsta, aga Piipi tõstmise eel vaadates ei hakanud seljamurdmisega riskima?:)) aga musu igatahes ei tule ega tule... kätest kinni hoitakse küll... ja kätest kinni hoiavad ka ju need 2 torni, mis asuvad kohe Piibi ja Tuudu Mängumaja kõrval. Selles mõttes saabus veel etenduse üks "hetkedest" alles pärast lavatoimuvat - siis kui oli kojuminek ning majast väljudes neid 2 "peategelast" saab seal linnamüüril näha elusast peast kõrgumas. Ja hoiavadki tõesti käest kinni ning kõlgutavad oma jalgu müüril või noh kui täpsem olla, siis pigem mitte "müüril" vaid "müürina" :)

Hinnang: 4
Naer tuli jälle kohe etenduse alguses peale kui Tuudu jalg uksevahelt nähtavale ilmub ja püsib seal seni kuni Piip lõpuni suudab musidest kõrvale põigelda... või kas ikka suudab?! :) Igatahes ei julge mina küll enam mitte kunagi etenduse ajal telefonist hakata midagi lugema... täpsemalt öelda, pole ka kunagi varem julgenud... aga seekord oli üks proua, kes sirvis oma Facebooki... me kõik hiirvaikselt samal ajal ootasime nii kaua kui ta oli ära sirvinud ja saime siis kõik koos jälle etendusega edasi minna. Ei mõista selliseid inimesi!!! kuhu nad oma arust tulevad? Mitte lihtsalt näitlejaid ei häiri, vaid teisi vaatajaid ju ka... Olen ise ka süüdi, et pintsaku hõlma all vahest telefoni hääletuna tööle jätan ja siis huupi mõne klõpsu hõlmavahelt teen (võimalusel küsin teatrilt enne luba ka), sest muidu lihtsalt ei saa etendusejärgset värsket kommentaari instasse kirjutada... aga isegi mu teatrikaaslanegi ei märka alati, et ma seda teen, vaevalt siis keegi teinegi... Sellest ka see kohutav fotode kvaliteet :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

PREILI LANDSKRONE JA HÄRRA PILSTICKERI ARMASTUSLUGU

Legend Toompea müüritornide saamisloost ehk ennemuistne lugu kahe noore leegitsevast armuloost, mis elab tänini vankumatult edasi kõrvuti seisvate lossitornide näol Toompeal. Harjumatu silm hoomab küll ainult kõrget müüri kahe ajahambast puretud torni vahel, aga kes hoolikalt vaatab, see näeb teineteisel käest kinni hoidvaid kivifiguure.

Lavastus pälvis Salme Reegi nimelise teatri aastaauhinna 2014

Esietendus aastal 2013 Piip ja Tuut Mängumaja õuel.

Lavastus koosneb paljudest vähekuuldud Eesti kohamuistenditest ja pärimuslugudest. Tragikoomilise legendi kirjutasid kokku ja seadsid lavale Haide Männamäe ja Toomas Tross
Kunstnik: Mae Kivilo 
Muusika autorid: Eeva ja Villu Talsi
Muusik: Karoliina Kreintaal

Sobilik vaatamiseks kogu perele, alates 3-eluaastast.
Etendus kestab 1 tund ja on ilma vaheajata. 

Kommentaare ei ole: