Neljapäev, 15. november 2018

Voomavoos - Tallinna Tantsuteater


Võimsa väega
vooljat voomavoosi viljelemas -
Sopilise saatusega 
siugjad siresääred,
metsiku minevikuga
mesimagusad mülkamoorid...

Kirjutasin need read instagrammi värskelt kohe peale etendust. Tegelikkuses parafraseerides auteur Raho Aadla loodud/lavastatud loitsu- ja tantsuteatri sümbioosis kõlanud sõnu (vast ainult "siugjad siresääred" lisasin ise juurde, kuigi kindel ma selles ei ole, sest võib-olla kõlasid ka need seal kusagil vahel). 

Minu jaoks oli see esimene külaskäik Tallinna Tantsuteatrisse... häbi tunnistada... Tegemist ju tantsuga ja tegemist juba teatri 10(!!!!) hooajaga! Tegelikult neelud nende ettevõtmisi vaatama minna on käinud juba aastaid... Justkui mingi väline jõud on hoidnud sellest, sest tihti nad oma etendusi väga pikalt ja korduvalt ei esita ning siis tekibki olukord, et kui nüüd just need mõned päevad sobivad, siis saad ja muidu lihtsalt pühi suu puhtaks (erandeid on muidugi ka - näiteks "Tantsud Eesti filmidest" jahtisin ma pikalt - isegi kui nad Stockholmis sellega omal ajal käisid, olin mina just ära... ning lõpuks kui sobiva kuupäeva mängukavast leidsin - selgus, et nad esitavad seda USAs! Nagu saatus!)

Võib-olla oli see ka "saatus", et oma esimese kohtumise Tallinna Tantsuteatriga tegin just nimelt Voomavoosiga... Olen natuke Raho Aadla tegemisi jälginud viimasel ajal ning tema käekiri tema enda tantsudes kõnetab mind ja samamoodi sain nüüd teada, et ka tema lavastaja-koreograafi käekiri on huvitav. Huvitav selles mõttes, et moderntantsus harva meeldivad mulle monoesitused (kahjuks pole ma näinud Raho "Mina olen Ra"-d ega ka mitte "Di"-d, seega puudub mul võrdlus tema pikemate teostega, tean teda vaid lühivormidest ning teatrikooli füüsilistest töödest... Kuid mis ma öelda tahan ja minu minu arvates on suur no-no, need on need ängile keskendunud teosed/tantsud, mida tihti tahetakse luua, et oma sisemust välja elada. Minule meeldib kehade suhtlus ning dialoog või veelgi parem see kui kehasid on mitmeid. Ja kõikvõimalikud tehnilised tantsu võimalused - sünkroonsus ja võimsad füüsilised trikid - pöörded, hüpped ja uudsed liikumisvormid ja/või kombinatsioonid muidugi ka... Sest ängile ja negatiivsele storyline'i on vaja ka tasakaaluks helgemaid hetki või ilu või teekonda läbi erinevate emotsioonide... pikemad seisundipõhised lõigud on lihtsalt igavad ning sadu kordi tehtud (tegelikult etenduse tutvustus tekitas hirmu, et ongi millegi sellisega tegemist, õnneks siiski mitte - ka tantsust otsin ma "lugu"). Ja just lugu või pigem lugusid sisaldava, teatava teekonna mulje jätab ka Voomavoos... Ei saagi aru, kas tegemist on ringiga?

Igatahes ringis liikumisest saab etendus alguse... 3 õde, kes nagu 3 nõida heidavad loitse vasakule ja paremale teineteise ja publiku suunas - võluvad, lummavad, inspireerivad, ärgitavad mõttes endaga kaasa liikuma, ärgitavad "mõtlema"... Äratasid minus uinunud koreograafi. Mitmed korrad ja ühes kohas lausa kolm korda järjest mõtlesin, et kui äge kui see võtaks nüüd sellise või teistsuguse pöörde võtta - Raho andis idee kätte, aga ta ise viis asja hoopis teistmoodi edasi. Seda huvitavam ja põnevam muidugi vaatajale...

Liikumisega vähemalt sama oluliseks tõusevad helid (ka helikujundid või helitus). Üks lemmikuid oligi alguse ringiliikumisega tekitatud kontsade klobina -muusika... sisse tuues ka plaksud... oi ma võiksin seda lõpmatuseni kuulata... lisades juurde ka liikumisest tekkivad pildid ning oleme ausad - need nõiad - "had me at hello" :) 

No eriti 1 neist... mul oli täiesti "celebrity crush'i" laadne ilming, sest üks neist oli veel eriti huvitav... Ei tahagi paljastada, kes kolmest, jäägu see, kuigi kõik 3 - Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine olid minu jaoks uued tutvused (muidu olen Eesti tantsumaastiku mõttes rohkem balletitantsijateteadlik, aga küll ma siin vaikselt õpin...) Tegelikult on tihti tantsuteatrite etenduste vaatamine ka nagu kohtumine iseendaga. Õpib mõtlema, õpib sisse vaatama, aga õpib ka jälgima milliseid mõtteid suudab ja oskab endas leida ning millised tekivad täiesti iseenesest. Eredaks näiteks see olukordki... Kui ma kunagi (8 aastat) Soomes elasin (ka Rootsis elasin 8 aastat) siis käisid mu klassis kaksikud. Mõlemad äravahetamiseni sarnased võõraste jaoks... aga mina tegin neis selget vahet... ja muidugi olin ma armunud just ühte neist...  

Voomavoosi "3 õde" on siiski vägagi erinevad. Nendes on kõigis isemoodi lumm. Kuigi liigutakse ka sünkroonis ja väiksed tantsulõigud muu liikumise sisse tehakse koos, küll ka need erinevalt liikudes, ent siiski koos ja ansamblis... Mõnedes stseenides tehakse koostööd, et tekitada "liikuv pilt" (küünalde üleandmine)... Kuid tõesti - riietus on kõigil sarnane, alguses on neil juuksepikkused ja seongud erinevad, ent need etenduse käigus pannakse ühtviisi kinni ning muututakse teineteisega väliselt veelgi sarnasemaks... laval on ju ka üpris hämar... aga nad kolm on kõik kuidagi isemoodi isiksused ja isemoodi tunnetust õhkuvad (mõnus kontrast balletilikele- või ka muude tantsustiilide truppide ansamblitantsudele). Ja kõik nad kolmekesi on ka isemoodi huvitavad...

Lisaks sellele, et laval on 3 tantsijat-loitsijat-näitlejat, võib ka selle teekonna jagada tinglikult just 3 ossa. Ringis ja koos mõnevõrra valgustatumal laval liikumine kõigepealt... siis minu "lemmik", ehk punane-lõik - mul tekkis teooria, et nad põlesid seal kui põrgutules, karjed juba näkku krampunud, sest hetkel kui muusika kaob taustalt on naistel karjed endiselt näol ja põleminegi toimub edasi... Muide muusika on väga stiilne. Helilooja Tanel Kulla pakub nii meloodiaid kui ka kunstilisi helindusi. Lisaks juba mainitud esinejate liikumisega tekitatud helid... siin on lisaks silmadele ka palju kõrvadele... Ja kolmandaks osaks on kollane - küünlavalguse lõik. Tõlgendusi võib igaüks teha siit kamaluga... Üks teooria, mis mul mõttes veel tekkis, et see kõik on tagurpidi tulles tagant ettepoole etendust, siis - tuledega mängimine, siis punane põleng kuniks keerutatakse ennast koost lahti laiali... Sest tegelikult on etenduse kulgemine ju nii, et tullakse alguses ringeldes kokku, liigutakse ka grupina, siis punane põleng ja siis küünaldega "mäng"... 

Selliste lavastustega on ka see kriitika praktiliselt tehtav ainult isiklikult (maitse) tasandilt. Minu jaoks näiteks olid need tekkinud mõtted kohati pisut hakitud ja hüplikud. Voomavoos juba sõnana on kui miski väga vooljas ja voolav oma olemuselt, kuid siin ei ole otsustatud seda liini jälgida. Siin on "lõigud" ja need lõigud on üleminekutega - näiteks ühel hetkel seotakse juuksed kinni... tekib mõtteline paus ja väga konkreetne nö. "üleminek". Minu peas tekkinud erinevad storyline'id ja mõttevoolud katkestati pidevalt ühest teemast teise astudes... aga see on vägagi iga vaataja sisemine tundmus, tõlgendamise vool ja arvamus. Tõlgenduste tekkele oleks võinud poetada veelgi mingeid võtmeid ja leivapuru erinevate teooriate juurde jõudmiseks. Kuigi selles suhtes ei saa neid märkusi otseselt just "kriitikana" võtta. Kuid mis ehk kõige rohkem vaevama jäi, oli selle etenduse lühidus (ilmselt pole ma ka harjunud selliste sisukate tantsuetendustega, mis pole balletid ning ootus oli millekski pikemaks ja seega sisu mõttes loo-rikkamaks)... olin üha rohkem ja rohkem sissevajumas sellesse voomavoosi-maailma kui järsku, minu jaoks üllatades kõik katkes... Jah, ma sain aru küll, et kui nad lavalt lähevad, see tähendab, et nüüd juba lõpebki, aga ma oleks tahtnud veel! Ühest küljest ju hea märk, et ei tahtnud selle lõppu... aga niimoodi jäi seda kõike ikkagi natuke väheks...  Mina näiteks oleksin vaadanud kasvõi teist korda terve (45 min kestva) etenduse kohe sinna otsa uuesti! Päriselt!

Hinnang: 3 (Voomavoos on seksikas, aga maitsekas, müstiline, aga mõtestatav, rütmiline, aga ehk grammivõrra rohkem loitsu- kui tantsuteater. Siin on palju väga meeldivat, aga seda "paljut" kokku on väga lühikest aega ning mina jõudsin vaevu sisse elada kui juba oligi etendus läbi... Tegemist pole sedalaadi etendusega, kus füüsilisi võimeid esiletõstetakse või mis sisaldaksid pikemaid tantse, aga selle eest on sisukaid ja mõtteid äratavaid lõike, mille järgi saab kätteantud niidiotstest oma lugusid luua. Kuigi ei jäeta vaatajat ka päris kuivale ning vaid enda fantaasiate meelevalda - 3 õde või siis 3 nõida hoiavad vaatajaid enda teekonnal kaasas ning eks need lood keerlevad ikka just nende tegevustiku ümber. Kombinatsioone ja silmakomme puistatakse huvitavate liikumiste läbi, mida toestab muusika- ja valgusrežii ideaalselt ja atmosfääriloovalt. Mina oleksin ainult tahtnud veelgi rohkem, veelgi pikemalt!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tallinna Tantsuteateri FB-seinalt):

VOOMAVOOS

Lavastaja: Raho Aadla
Tantsijad: Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg, Liisa Laine
Helilooja: Tanel Kulla
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Produtsent: Heili Lindepuu
Raho Aadla: “Voomavoos kannab eneses meie seesmist hoogu, millesse iseend tema ilmumisel täielikult joobumusega heidame. Voomavoos haarab meid iseenda viljakast kaduvikust kerkinu hoovas. See saab alguse märkamatust rahust ja kasvab tormiks me eneste sees. Me naudime Voomavoosi väekust, kuid kui tema sööst ei valda me meeli, kipume unustama tema kutsumise endasse. Kuid kui hetke hinguse hoovus on hoolas me ihus, siis aetame temani ja vooluna voorele voodama voogabki vooljas ja vooruslik Voomavoos.”
“Voomavoos” on tantsulavastus, kus liikumine on jagatud kolmikvägisuse hulljulguses. Ollakse kulgemises, kuid siis pingestub kõik, nii et üle ei jää muud, kui lubada lasta enestel…

Kommentaare ei ole: