Esmaspäev, 12. november 2018

Südames sündinud - Tervise Arengu Instituudi (TAI) teatriprojekt


"Mina, ........, annan teada, et loobun oma laste ..... ja ..... üle kõikidest vanemlikest õigustest...."

Olin u.12-aastane kui leidsin sellise tekstiga dokumendi ema riiulilt. Isa oli juba teise naisega meid maha jätnud ning ema abiellunud ühe väljamaalasest mehega (kes hiljem osutus vägivaldseks). Selleks, et nõukogude liidu ajal ema välismaale saaks koos lastega kolida, tuli välismaalasest kasuvanemal lapsed lapsendada ja loomulikult vanemlikke õiguseid omaval bioloogilisel vanemal oma lastest ametlikult loobuda. 12-aastaselt mina sellest aru ei saanud. Lugedes seda teksti mõtlesin, et kas tõesti isa "viskab meid vennaga minema", nagu vana prahi... Ja see mõte ning mälestus kandus kaugele minuga kaasa veel selles valguses, et kõik, mis selle kasuvanema koju kolimisele järgnes polnud sugugi "rõõmus ja tore" lapsepõlv...

Kui ma suvel ühelt healt sõbralt, kes Tervise Arengu Instituudis töötab kuulsin, et selline teatriprojekt on plaanis ja tulekul, teadsin kohe, et see saab olema midagi minule ja kahtlemata ka midagi eriliselt liigutavat. Sügisel kui kuulsin, et lavastajaks on Maria Peterson, kes ise on kasuvanem ning seeläbi teab väga hästi mida ja kuidas lavale tuua, näitekirjanikuks Andra Teede, kelle teatritekstidega ma veel väga tuttav ei ole (tema "45339km2 raba" Endlas meeldis küll väga!), aga seda huvitavam ning näitlemas Tallinna Linnateatrist Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp - milline näitetrupp! See oli juba lihtsalt boonuseks, kuigi piisaks ka ainult sellest trupist mõne muu teema käsitlemisel või lavastuse mängimisel ja ma tahaksin seda ka näha...

Tegemist on dokumentaalteatriga. Tehti intervjuud kasuvanemate ja kasulastega ning Andra kirjutas nende põhjal kokku lavastusele alusnäidendi. Juba pealkiri on nii tabav. Ma ei ole varem kuulnudki, et lapsed, kes pole perre sündinud bioloogilistelt vanematelt, et nende kohta kasutataks väljendit "südames sündinud"... aga seda nad ju just ongi!

Laiemalt leiab käsitlust 7 "südames sündinud" lastega perede lood, lisaks 1 lõik kus on mitmeid ja mitmeid väiksemaid mõtteid, lugusid ja ütluseid.

Lavastaja on lahendanud selle nii, et näitlejad jutustavad kehastudes lapsevanemateks... nagu oleksid nad jutustamas kellegile oma kogemusi või siis just nimelt intervjueeritavad... Peamiselt üksi, aga korra ka isa-emana... ning ühes lõigus on nad kolmekesi koos laval, kus igaüks läbisegi annab õhku neid lauseid ja mõtteid siit ja sealt teemaga seonduvalt. Lisaks on lugude taustal suurel videoekraanil kuvatud kas mõnd tavalist kodu "kaadrit" või siis last tegutsemas. Esietendusel Estonia Teatri väikses saalis tundus see kõik kuidagi kliiniliselt puhas ja pühalikult harras, mis andis teatavat atmosfääritunnetust, et tegemist on millegi hapra ja luubi all olevaga. Ja just seda see oligi!

Näitlejatel olid vanemate rollid, kuid nende lugude vahele said audio vahendusel sõna ka lapsed ise. Ilmselt päris lapsendatud lapsed, kes oma lugusid jutustasid. Mõned laste jutulõigud mõjusid otse jutustatava looga seonduvad, teised jällegi üldisemalt teemasse sobituvad.

Kõige esimest ja kõige viimast lugu jutustas Hele Kõrve ning just nende lugude peale tikkus mulle kõige rohkem pisar silma... Pidin end kõvasti tagasi hoidma, et suure mehena mitte pillima lahvatada. See kui Hele üsna alguses rääkis, kuidas asendusvanemana võttis enne lapsendamist lapsed (õed) koju mõneks ajaks ning tal tuli nad veel lastekodusse tagasi saata, ise õhtul ülimat kurbust tundes, sest hinge jäid laste silmad, kes ei tahtnud tagasi enam lastekodusse... ja endal samuti kurbus hinges, sest oleks soovinud need lapsed juba kiiremini jäädavalt oma koju saanud jääda... ning siis veel linadelt tüdrukute lõhna nuusutada, kus nad eelmisel ööl olid maganud... Oli liigutav nii laste kui vanemate seisukohalt. Ja Hele jutustamisviis on nii soe, südamlik ning hingepugev. Viimase loo ajaks olin juba kõikidest lugudest nii liigutatud, et kui Hele ise laval nutma hakkas, siis isegi kui ma nutujoru hääles suutsin tagasi hoida, siis läksid silmad iseenesest vesiseks ning terves saalis oli kuulda nutunuukseid ja ninanohistamisi... Jah, see mõjub... ja mõjub just nii, nagu arvata võiski...

Külli Teetamm teise jutustajana loob, aga jutustades karakteri! See on nö. "jutustades" minu arvates väga raske, kuid tema jõuline hoiak toetas seda sari-lapsendaja lugu. Selline naisterahvas peabki olema selline... päris huvitav oleks teada, kas näitleja ise teadis oma kujutatavat inimest või lõi ta selle prototüübi ise, mis igas mõttes vastas tema loo põhjal nii hästi just kujutluspildile sellisest inimesest...

Tõnniga oli minul mehena kõige lihtsam samastuda või ka vastanduda (näiteks üks karm isa, kes oma lapsega ei osanud lähedast kontakti luua). Kuid ka tema mängus oli mängulisuse komponente, mis tegid karakterid huvitavalt Tõnnist endast erinevamaks ja vast ka "teatri"likumaks. Samas kui Hele lähenemine Külli ja Tõnni omaga võrreldes oli rohkem olemuslikum (mis muidugi ei tähenda seda, et temagi neid rollidena poleks teinud). Kuigi mu mõtted vaadates olid hõlmatud praktiliselt ainult temaatikaga seonduvalt, siis pärast etendust hakkasin mõtlema, et kumb ikkagi näitlejameisterlikum on, kas huvitavalt lahendatud roll ja tekstis väljajoonistuva inimtüübi olemuslik tabamine või hoopis olemuslik enda sobitamine just antud konteksti, milles mäng kui selline jääb ehk isegi kõrvale ning on puhas kehastumine? Ega ma lahendust või kindlat vastust ei leidnudki antud olukorras, kõik nad kolmekesi on võrratud... kuigi eks teema ise juba nõuab ja tegelikult lükkab emotsionaalsemale mängurajale, kus tunded ei tule teksti edastades enam mitte ainult pinnapealsest teksti tunnetamisest, vaid ka sügavalt, sest need lood tervikuna oma tõsielulisusega tungivad ühtviisi sügavalt hinge nii esitajale kui kuulajale...

Markus Robami muusikaline kujundus toetab ka tunnete tekkimist. Ta on kasutanud nii tuttavaid motiive kui ka oma heliloomingut ja nende sümbioosi.

Etenduse vaatajatele annab Hele Kõrve tegelane ka õnne valemi, milles on küll kõikideks muutujateks õnnetused...samas on selles mingi äraspidine loogikagi sees. Ja samas jutus kõlavas lõigus tuleb ta "tütar" ja küsib, et kas tema oli siis niiiii kole ja paha, et "tädi" kelle kõhust ta tuli, temast nii paljutki ei hoolinud, et ta pidi tema "ära andma"... Sellega ma samastusin... midagi sarnast tundsin mina oma isa teksti leides... Lapse jaoks on ikka vaja tunda, et ta vanemad temast hoolivad. Ei teagi, kas ja millal selle teada saamine ja teadvustamine lapsele kõige raskem või mentaalselt kahjulikum on... kas pisikesest peale mõttega harjudes või siis kui oled juba eneseteadlik ning see Sulle plakatina näkku paisatakse... Keeruline, sest inimpsüühika on keeruline ja kaldun arvama, et mõjutatav praktiliselt ainult läbi šokkide või šokilaadsete ilmingute. Ning lapsena on see psüühika veel eriti habras ja aldis enamatelegi teguritele. Olen siiski nõus etenduses välja tooduga, et tegelikult on väga oluline info südames sündinud lapsele juba tema lapsendamise kohta varakult anda. Hiljem võib see olla valus, laps võib tunda, et teda on vales kasvatatud ja ta ise on vales kasvanud. Seda ei taha keegi. Muidugi on seda lihtne öelda ja raske teha ning mõni vanem tahab võib-olla seda ka kogu maailma eest varjata... kuigi selles ei ole midagi häbenemisväärset, ega valet. Pigem vastupidi - see on nii ülimalt tubli kui keegi on oma südame ja kodu avanud ning võtnud sinna kellegi väljastpoolt!

Esietendusel jagati palju kinke ja lilli ning kuigi lood oli südamlikud ja kurva alatooniga, lõppesid nad kõik siiski laste jaoks enamasti hästi. Ma ei tea, kes see naisterahvas oli, kes lõpus tiba kohatult aplausi katkestas, et Mariale kingitus üle anda ja ilmselt ei jutusta ta enda "südames sündinud" lapse lugu teistel etendustel, aga minu jaoks läks ka see väike lõik hinge ja loodan, et keegi ei pahanda kui selle teistegi jaoks siin jagan---
Nimelt kui nende laps koju tuli, siis asetas ta alati oma jalanõud isa ja ema jalatsite vahele... sest lapsendatud lastel on väga tugev omanikuinstinkt ja keegi ei saanud ju tulla tema ja tema ema vahele... isegi mitte isa... Alles hiljem kooliajal kui ta maailma detaile hakkas rohkem märkama, siis imestas, et peres teistel on kõigil sama värvi silmad, lapsel endal kaasa arvatud... aga emal on teist värvi... seega hoopis "ema" on kambast väljas :)

Selliseid lugusid on palju ja palju on ka lapsi, kes ei saa tunda, mis tähendab perekond. Selge on see, et lapsel on "omas kodus" palju parem kui paljude lastega lastekodudes, kus tähelepanu ja armastust ei saagi olla nii palju kõigi jaoks, nagu nad seda vajavad ja väärivad. Sellepärast on väga oluline sellistest asjadest rääkimine, võimaluste tutvustamine ja ühtlasi ka teadvustamine kui palju annab see ka vanematele! Kui mul oleks natukenegi rohkem kodus ruumi ehk siis ka märgatavalt rohkem raha, tahaksin küll oma kolmele lapsele lisaks veelgi lapsi juurde... Kunagi ise lapsena, enne kui ma üldse veel plikadest mõtlemagi hakkasin, kujutasin ette, et suurena saab mul olema 5 last! Kui ma seda oma naisega tutvudes temale rääkisin, naersime mõlemad ja ta ütles, et okei - kui mina osa neist viiest sünnitan :) Südames sündinud lastega pole ju otseselt sünnitada vajagi... vaja on armastust...

Teisalt tekkis mul paar isiklikku küsimärki, et miks Eestis taunitakse sama sugupoolt olevate elukaaslaste poolt lapsendamist kui ka nendel oleks soov ja suurim (vast suuremgi kui muidu) tahtmine lapsevanem olla ja oma vanemlikku hoolt ja armastust lastele jagada... kuid teadupärast pole neil lastesaamine omavahel võimalik... Ja teiseks, üks mu parimaid sõpru on Eestis elav välismaalane. Kahe (oma eestlannast naisega saadud) lapse isa, kes soovib lapsendada, kuid see kadalipp on tehtud nii raskeks ning tal nurjuski see lapsendamine, ometi on ta oma olemasolevatele lastele üks parimaid isasid, keda ma üldse tean ja hästi tunnen... Mnjah, midagi on selles valemis viltu ka... ega kõrvaltvaatajana muidugi alati täit tõde ei tea, aga ometi need kaks teemat tekitavad minus segadust inimlikul tasandil. Eriti selles valguses, et palju enamad lapsed saaksid õnnelikuma ja neile rohkem armastust andva kodu endale kui see, mis neil on lastekodus...

Muidugi teema pole nii mustvalge ja üheseletuslik. Statistika toob ju välja ka näiteks selle, et uus laps peres ei suuda alati sulanduda ja selliseid teemasid siin loos puudatakse vaid riivates (keegi ühest perest liikus tagasi lastekodusse ja siis lapsendati uuesti või on lapse võtnud vanem nii labiilne, et saab alles hiljem aru, et temast ei olegi lapsevanemaks). Ning muidugi ei piisa alati vaid armastusest, sest päris elus päris laps koju tuua, võib tähendada palju ohverdamist ja kompromisse, aga ka valmisolekut, kohusetundlikkust, mentaalset jõudu ja kahtlemata ka ootamatusi. Oma ettekujutuses võib kõik olla ilus ja lihtne ja kerge ja teostatav ning arvata, et "ainult" enda armastusest piisabki (nii võib muidugi juhtudagi), aga reaalsuses võib siiski olla ka hoopis midagi muud. Ette ei oska ju ka kindlalt teada, mis tunded iseendas vallanduvad erinevates olukordades, rääkimata teisest inimesest. Arvad küll, et suudad siiralt armastada nagu oma last ka seda, kes südames sünnib, aga mis siis kui tekivad probleemid? Laps ei ole mõni ebameeldiv tööülesanne, mille saad kõrvale lükata või üldse uus töökoht otsida... Sellepärast on võimalik võtta ka eestkoste- või hoolduspere roll. Muidugi saab kõigepealt harjutada - nii last kui ennast ja alustada kokkukasvamine läbi erinevate protsesside ning lõppude lõpuks kõige tähtsam on ju mitte lapsi rohkem traumeerida, sest neil kõigil juba oma traumeeritus kaasas nagunii... Mõtlemist ja vaagimist palju. Sest see on elutähtis otsus nii üht kui teistpidi, nii lapsele kui vanemale.

Hinnang: 4/5 (sellele tükile hinnangut anda on natuke mõttetu, sest tegelikult on seda lavastust ja nende lugude jutustamist väga vaja. Ja kuna kogu lugu ning iga väiksem lugu seal sees mõjub väga tugevalt ning saab ka teada erinevatest elulugudest, siis saab ettekujutuseks vorminguid ning tunnetust juurde, mida tähendab olla kasulaps ja mida tähendab olla kasuvanem. See kõik on väga armas ning ma loodan, et mõjutab vähemalt ühtki inimest, kes teatri nägemise tulemusel jõuab endas suurema teadlikkuse läbi lapsendamiseni... juba siis oleks sellel kõigel miljonikordne väärtus. Lavastusena tõi see meelde kunagised Merle Karusoo "Kured läinud, kurjad ilmad" ning teisedki...ja needki olid omal ajal mõjuvad ning osalt neist üllatavalt eredalt meeles tänaseni... ilmselt jääb ka see Maria Petersoni lavastatud, Andra Teede intervjuude põhjal kirjutatud ning Hele, Külli ja Tõnni poolt mängitud südamlik päris inimeste päris lugu kauaks meelde. Aitäh kõigile tegijatele ja eriti neile, kes jagasid oma lugusid ning avasid oma südamed ja kodud oma "südames sündinud" lastele! Te olete minu silmis sangarid! Ülimalt armas ja oluline ettevõtmine!)

------------

Tekst lavastuse lehelt:

Dramaturg: Andra Teede
Lavastaja: Maria Peterson (Theatrum)
Kunstnik: Laura Pählapuu
Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam
Produtsent: Elo-Liis Parmas (Tähesõjad)
Osades: Hele Kõrve (Tallinna Linnateater)
Külli Teetamm (Tallinna Linnateater)
Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)

Mis oleks, kui sa avaksid oma südame? Ja oma kodu? Mis oleks, kui sa lubaksid kellegi oma pereringi? Lapse, kes ei ole sinust sündinud? See laps saab sinu lapseks just siis, kui ta oma perekonda võtad. Te kasvate kokku, te naerate ja nutate, kasvate ja arenete ning elu muutub nii palju värvilisemaks. Teie kõigi jaoks.

„Südames sündinud” on dokumentaallavastus, mis põhineb intervjuudel ja räägib lapsendamisest ning hooldus- ja eestkosteperedest.

Näidendi teksti autor Andra Teede kohtus Eesti inimestega, kes on astunud selle sammu, teinud midagi egoistlikku ja suuremeelset, mõne arvates mõistetamatut ja samas nii loomulikku. Lapsendajad ning hooldus- ja eestkostepered jagasid oma kõige salajasemaid ja erilisemaid lugusid ning need lood ongi nüüd laval. Nad rääkisid, kuidas nad hakkama saavad, milliseid raskusi on vaja ületada, mida peaks teadma enne lapse perekonda võtmist. Ja loomulikult jagasid nad lapsevanemaks saamise rõõme, sest tegelikult on rõõmu kõige rohkem. „Südames sündinud” ongi lavastus nendest vanematest ja nende lastest, armastusest ja hoidmisest, kokku saamisest ja kokku kasvamisest.
Kuni 2019. aasta jaanuarini antakse üle Eesti 15 etendust: Tallinnas (esietendus), Võrus, Viljandis, Keilas, Tartus, Paides, Rakveres, Kärdlas, Kuressaares, Haapsalus, Pärnus, Narvas, Jõhvis
ning uuesti Tallinnas ja Tartus. 
Etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit koos vaheajaga.
Esietendus toimub 4. novembril 2018 Rahvusooper Estonia kammersaalis.
Etendus on eesti keeles. Tallinnas, Narvas ja Jõhvis toimuvatel etendustel on venekeelsed tiitrid.
Pärast Tallinna (4.11), Tartu (17.11), Pärnu ja Jõhvi etendust on võimalik esitada küsimusi ning osaleda arutelus, mida juhivad Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid ja valdkonna vabaühenduste esindajad.

Kui soovid etenduse teemat paremini mõista, loe siit!
Jälgi ka lavastuse 
FB lehekülge! 
Dokumentaallavastuse „Südames sündinud” loomist toetab Eesti Kultuurkapital.
Dokumentaallavastus on osa Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaaniast, mida toetab Euroopa Sotsiaalfond.

Kommentaare ei ole: