Esmaspäev, 26. november 2018

Kuni ta suri - Rakvere Teater


Maria Klenskaja Rakvere Teatris! Just see oli mu esimene vaimustumine lugedes, et "Kuni ta suri" on võetud Rakvere Teatri mängukavva. Edasi tulid fotod Ülle Lichtfeldt'ist 60-aastase vanatüdrukuna, mis andsid aimu heast huumorimeelest. Ja info, et tegemist on vene huumoriga, a la "vene vanaaastalõpu filmid"... Kammerlik väikse saali tükk, järelikult poeb lihtsamalt hinge. jne jne jne Rohkem põhjuseid kui küll, et seda vaatama minna.

Eriti just viimasel ajal olen vene keele lainel.. näiteks sain nüüd "kõrges eas" teada, et vene keeles pole sõna "tutistama", sest venelased ei tutista! Samuti ei ole vene keeles sõna - käeselg.. ehk öeldes käeseljad vastakuti tuleb öelda hoopis peopesad väljapoole :) Müstiline, et me oleme nii erinevad kuigi pikalt sai ju ka ühes riigis elatud... Samas etenduse näitekirjanik väidab, et "Kuni ta suri" etenduse naljadele naeravad erinevates maailma otstes inimesed samades kohtades. Me inimesed oleme nii huvitavad ja keerulised.... no mõned on lihtsamad ka... näiteks nagu Maria Klenskaja karakter selles lavastuses. Kuulad ja vaatad teda ning tead täpselt seda "tüüpi". Seda naljakam kui ta suudab siis järsku ka üllatada!

Kui võtta paari lausega etenduse lähtekoht kokku, siis...
Elas kord üks ema, kellel oli täiskasvanud tütar. Oma suure ego pärast ja hirmust üksijäämise ees, püüdis ta hoida oma tütart kodus... Ema ei tahtnud, et too mehele läheb ja siis ju ka tema juurest minema... Nüüd on ema 90-aastane ning tunneb, et ega tal enam palju aega siin maailmas järel pole. Sellest on ka ligi siginud süümekad - nüüd tuleb tal ju tütar jätta maailma üksinda edasi... aga tollel "parim enne" möödas, seega kuidas seda küll lahendada? Ja kui olekski mees, siis pole tal ju last... Kuniks ühel hetkel koputab uksele üks meesterahvas. Ta on tulnud Tanjale külla - lilledega ja puha... kahjuks ainult mitte sellele Tanjale, kes siin korteris elab... Kuid siinse korteri Tanja saab sellest hea idee ja nõnda hakataksegi ema jaoks armunud paari mängima. Loomulikult ei lähe kõik nii libedalt ja kergelt, sest sellest alles kogu seiklus algab!

Sisu mõttes tuli meelde kunagine Noorsooteatri "Härra Amilcar", kus osteti endale kedagi "esitama"... toona mängis Aarne... Ka nüüd on vaja enda ellu "tegelasi esitama", aga sedapuhku on selles mängus Maša... ja Just Maria Klenskaja tegelasele seda mängu siin ju esitataksegi... Jällegi üks juhus? Huvitav kokkusattumus...

Oh kui mõnusalt kammerlik see kõik on. Oleksin tahtnud isegi veel väiksemat saali, sest Peeter Raudsepp on selle loo lavastanud võrdlemisi hämarasse, päris suures osas etendust. Ja muidugi oleks tahtnud näha lähemalt tegelaste näoilmeid, sest siin on mida vaadata! Üks tähelepanuvääriv lavastuslik nõks on ka see, et mängukohti on sellel ühel väiksel laval mitmeid - elutuba, kus istub Sofja Ivanovna, esik - kus asub telefon ja helistab pidevalt "kiisuke/tibuke/siilike", köök, esik ning mingi konku, kuhu osa tegelasi maandub ühel hetkel aastavahetust pidutsema, kuniks nad tuppa tagasi lähevad - ja see kõik ilma pöördlava või eriliste soppideta, aga see töötab ka nii - kõik on ettekujutlusvõimest kinni.

Parim huumor oli minu arvates seotud helistajaga - nooruke Tanja, kes ikka ja jälle tahtis kas oma keskealise peikaga või siis uue-Tanjaga mõned sõnad vahetada... Pidevalt ootasin, et millal ükskord tema ka päriselt sinna korterisse kohale saabub :) Teine naljamootor oli Maria Klenskaja tegelane - Sofja Ivanovna. Küll ta on armas, aga Maša on sellises mänguhoos viimasel ajal, et temalt tulebki vaid pärleid üksteise reas. Selle aasta pisike sutsakas Kriidiaias, siis väga kobe koomiline ja hoogne ansamblimängu-peaosa Isamaa pääsukestest ja nüüd see vanamemm, kelles on olnud nii palju egoismi... no ega see pole ju ka praeguseks kuhugile kadunud, vaid istub temas ikka edasi, lihtsalt ta süümekad lõpuks ometi kaaluvad selle ego üle... Sellest hoolimata on tema korteri tugevatahtelisim matriarh ning maailm peab endiselt pöörlema tema käsu peale. Olgugi, et praktiliselt terve etenduse istub proua ühe kohapeal, oma toolis, on tal kaugele kandev hääl ja selle eest ei pagene ei omad ei võõrad :)

Ülle Lichtfeldt'i Tanja on oma ema viimaseid soove täitasooviv tütar. Natuke alandlik, aga kui oled terve elu sellise võimuka naise võimu all elanud, siis eks see on jätnud ka oma jälje. Selles hoolimata on siin ka ema ja tütre vahel palju armastust. Seda eelkõige vast sellepärast, et Tanja pole kibestunud. Ta on leppinud olukorraga ning pigem nagu tahakski vaikust ja rahu ja omaetteolemist. Omal ajal on ta saanud maitsta, mis on armastus, aga sellest ei tulnud midagi välja - ju siis see ongi tema saatus ja lihtsam ongi üksi olles - pole vaja ka pettuda, et meestes ei iseendas. Valed, millesse Tanjal õnnestub end mässida, muudavad ta elu keeruliseks... aga see pole mitte ameerika, vaid vene näidend ja siin ei saa valetaja "oma teenitud" palka või karistust, nagu oleme harjunud, vaid hoopis "auhinna" :)

Mängus on ka kolmas naine - Tanja "tütar"... Keda kehastab hämmastaval kombel kõige rohkem venelikku maneeringut sissetoov, mitte tehtud aktsendi, aga sõnade järjekorrast tingitud õrna žargooniga seda ilmestades. Ja minule see igatahes kohe väga meeldis... Selles suhtes isegi naljakas, arvestades Maša päritolu ja Ülle vene romansside laulmise ajalugu :) Aga Anneli Dina on ka muidu teisest puust inimene - ehtne "nurgapealse juurviljapoe müüja". Ka Annelil oli olnud hea aasta, sest tema "Puudutada kuud" käre vanaema on olnud üks aasta parimaid kõrvalosasid ja vaimustav nukkerkoomilise rolli tippsaavutus ning tema teistest jõulisem ja tugevama natuuriga õde "Lõikuspeo tantsudes" oli samuti vinge hooga mängitud. Kummalisel kombel "Hullemast hullem" lavatagune abitööline, kes lavale mängukeeristesse tõmmatakse on vast see kõige vaguram ja tasasem tänavuaastastest Anneli "naistest"... Dina tundub alguses olevat küll hoopis keegi teine, kes temast siiski lõpuks välja koorub. Sellist sõbrannat on ilmselt kõigile vaja.

Ja ainus mees, kes kogu lavaloos peab kolme naise vahel - kantseldama, kõrvale põiklema, kehtestama, armastama ja mehise sõna sekka ütlema - selleks meheks on Igor. Igor on harjunud nooremate naistega mehkledama ja see olukord, millesse ta kogemata satub, on tema jaoks midagi uut, aga samas ka midagi "õiget" ja muudabki ta tervet elu. Eduard Salmistu lahendab Igori hea koomilise närviga, aga mõneti väga tuttavlikult, nii nagu oleme vast Eduardi kõige rohkem harjunud nägema laval (kuigi purju ta selles rollis eriti ei jää), kuid seda tunneteskaalat tal seal ikka jagub ja piisavalt kõva pähkel on ka, et kogu selle naistekarja sees ellu jääda ning potentsiaalse väimehe, potentsiaalse abikaasa ja isegi potentsiaalse isana laineid lüüa.

Arne Maasi valguskujundus on mõnusalt hämar, aga siis ühel hetkel ka lahedalt "ehmatav". Ja kunstnik Lilja Blumenfeld on loonud ehtsa korteri väikse saali lavale. Kostüümikunstnik Yana Khanikova muudab Tanjast alguses päris inetu pardipoja... ja kui mees esimest korda saabub ning näeb teda sellisena, siis ei ole ju naises midagi kütkestavat... Ja kas see pole mitte üsna tavaline, et "hinnang" antakse esimeste hetkedega ning ei jõutagi vestlusteni, rääkimata inimeseni "selle välimuse" taga. Ja siis muudab kostüümikunstnik ta justkui teiseks naiseks etenduse teises pooles ja armastus peakski ju nii mõjuma, et inimene särama hakkab... kuigi tegelikult ju polnud üldsegi Tanja, see kes armus... Kas see on veel üks neid "juhuseid", mis juhtuvad kogemata õigel ajal õiges kohas? Või oli ikkagi magnetiks Sofja Ivanovna oma armsuse ja vanade kommetega? Või need head toidud, mida Tanja ikka ja jälle pakkus? Aga ega armastus ei olegi nii üheseletuslik. Aga mõnikord asjad lihtsalt lähevad nii, nagu nad peavad minema... 

Mõnus kavaleht ka - sealt saavad lisaks autori ja näidendi kohta muuhulgas vihjeid naised - kuidas üksindsest välja tulla, siis on juttu "juhuste" 2 liigi kohta, Charles Dickensi mõtteteri ning kombeid ja maagilisi rituaale aastavahetuseks (hmmm - uuel aastal suhtle esimesena meesterahvaga, ma ju alati naisega suhelnud, saab nüüd siis näha kui vingelt järgmisel aastal läheb kui seekord hoopis pojale esimesena õnne soovin uueks aastaks:) Ja muide - kui esimene külaline uuel aastal on mees, eriti hea olla kui see mees on pikk ja tumedate juustega - siis see tõotab eriti head aastat! Seega kes mind külla kutsuda tahab? Vastan "reeglitele"! :)) - kõik need teemad ka üsna otseselt seotud selle etendusega.

Hinnang: 4 (Klassikaliste vene aastavahetusefilmide ja Härra Amilcari sümbioos. Maria Klenskaja kohalolu on selles lavastuses nii oluline! Muhe, soe, naljakas ja südamlik teatriõhtu. Head näitlejad, mõnus lugu, hubane ja hämar ning kammerlik lavastus. Tragikoomikasse kalduv, kuigi lõppude lõppuks midagi väga traagilist siin ju polegi... ikka rohkem naljakas, kuigi kurb ja nukkerkoomiline ka... Kurb on ju see üksinduse mõttes... Kuid mingi helgus ja headus on pidevalt õhus. Ideaalselt sobilik just sügistalvisesse aega ja veel erakordselt hästi aastavahetuse ligidale. Armastusest lood on ikka universaalsed, ükskõik kus need ei juhtuks. Ikka on ilus ja hea ja tore kui armastust leitaks, armastust hoitakse, armastust otsitakse või armastus lihtsalt tuleb peale!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Alan Proosa tehtud fotod):

KUNI TA SURI

AVASTUSMEESKOND

Autor Nadežda Ptuškina "Poka ona umirala" 
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Kostüümikunstnik Yana Khanikova
Valgus Arne Maasi
Tõlkija Eduard Salmistu
Osades Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Anneli Rahkema
Koomiline lavalugu parimate vene komöödiate ("Armastus tööpostil", "Hüva leili") vaimus, milles inimlik narrus ja õrnus kohtuvad raamatuid täis äärelinna korteris, kus elavad ema ja tema kuuekümneaastane tütar. Kumbki neist ei aima, et nende vaikse ja üsna närbunud kooselu paiskab ümber ootamatu uksekell ja ukse taga seisev lilledega mees. Algab romantiline eksituste ja pettuste komöödia, mille lõpus pole keegi enam see, kes ta oli alguses. Muinasjutt armastuse kõikvõimsusest? Ka seda, kuid ka lootuste lugu, kus miski pole veel otsustatud. Vähemalt seni, kuni ta sureb.


Kommentaare ei ole: