SUNDANCE FILM FESTIVAL 2021 (tänavune "saak", ehk TOP23 filmid)

Aasta alguse maailma tähtsaim filmifestival lõpetas oma viimaste filmide näitamise eile, eesti aja järgi kell 17. Kuna see toimub meist maailma kuklapoolele, siis aeg seal on 9 tundi meie omast taga.

Tänavu, kuna on pandeemia, siis otsustati kogu festival esimest korda täies mahus internetti kollida. Natuke ka mahtu vähendada, aga muidugi kvaliteedis mitte tagasi hoida. Filmide valmine festivalile toimus nagu ikka korraliku valikusõela läbi. On ju ka filmitegijatele suur au, kui nad oma loomingu sellele, ammu-ammu Robert Redfordi poolt algatatud festivalile saavad. Filme valitaks üle terve maailma, sest võistlusprogrammid on nii kohalikele USA kui ka ülejäänud maailmale eraldi. Lisaks näidatakse maailmaesilinastusi... ühiseks nimetajaks, et tegemist ei ole suurte stuudiote filmidega, vaid erafilmitegijate loominguga. Maailmafilmidel on küll ka juba suuremate firmade rahastust seljataga, aga USA ja ülejäänud maailma mastaabis on need mõõdud nagunii erinevad. Kuna festival toimub ameerika põliselanike tihedamalt asustatud kohas, siis pööratakse ka sellele rohkelt rõhku, mis omakorda loob festivalile iseäralikku atmosfääri. Filmid, mis sellelt festivalilt oma avalikku teed alustavad, on tihti oodatud kõikidele maailma festivalidele ning mitmed naist hakkavad kaasa rääkima järgmise aasta filmiauhidade jagamistel. Eks saab näha, kuidas saab olema selle, suures osas pandeemiaaegse filmiloominguga. Juba on märgata teatavaid tendentse - nagu näiteks mitmed filmid on väga väikse toimumiskoha laiusega. Palju siseruumides või väheste tegelastega. Kammerlikkus pole ju sugugi paha, kuni on kõrval ka suurfilme, ehk ei teki seda filmimaailma mõttes klaustrofoobilist tunnet. 

Sundanceäi filmid on tihti auteur'ide tehtud. Palju riskitakse ka uute filmitegijate toodangu näitamisega, aga kuna needki käivad sõelast läbi, siis see risk on vaid näiline. Ise keskendusin rohkem põhiprogrammi vaatamisele ja vähem dokfilmidele seekord... Tihti Sundance'i dokfilmid tulevad ka muidu lihtsamalt kätte, aga mõne mängufilmi püüdmisega võib tõsist vaeva näha (näiteks üks läbi aasta pidevalt kiidetud film "Minari" linastus eelmise aasta jaanuaris Sundance'il, aga minul õnnestus see näha täiesti aasta viimastel päevadel). Dokfilmidest vaatasin praktiliselt ainult võitjaid ja ühe natsidoki, kuna see teema on isiklikust lähtekohast huvitav. Tegelikult proovisin igast programmist mõne põnevamatest haarata. Samas mitu huvitavamat on juba praegu teada, et linastuvad lähiajal voogedastuses või teistel festivalidel ning sellepärast jätsin need oma valikust teadlikult ka kõrvale. Aeg on ju ikkagi piiratud. Kõigele lisaks sattus see väga töörohkesse aega ning aega, mil tuli doktorantuuris teha kõige raskem eksam. Aga kõik sai õnnelikult tehtud ja filmid öösel vaadatud. Sellel nädalavahetusel tegelen veel natuke Göteborgi festivaliga, aga eelkõige on plaanis katsuda välja magada... 

Ehk siis siin on minu tänavusel Sundance'i filmifestivalikülastusel 28.01-03.02.2021 kõik nähtud 23 filmi - alates kõige kesisemast kuni kõige paremani välja.

EI KÕLBA KUSKILE:

23. Superior (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,8 Mina: 3,0

Režissöör: Erin Vassilopoulos

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Alessandra Mesa, Ani Mesa

Mõttetu jant kaksikutest, nagu actionkomöödia, aga mage action ja naerma ka ei ajanud. Üks kaksikõde nimelt põgeneb millegi eest ja maandub oma õe juures. Sellega tõmbab tolle ka oma sekeldustesse kaasa.

ÜSNA KRÄPP, MINULE EI MEELDINUD:

22. Mayday (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,0 Mina: 4,0

Režissöör: Karen Cinorre

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Grace Van Patten, Mia Goth, Juliette Lewis

Imelik Alice Imedemaal lugu, kus mingi catering-tüdruk põgeneb oma reaalsusest läbi ahju. Seal teises reaalsuses tegutsevad inimesed tema päriselust ja peategelane satub teiste tšikkidega kokku, kes kõik sõdivad seal uues maailmas. Tobe film. Kuigi on göörlpower ja Juliette Lewis, aga no ei lenda.

21. Eight for silver (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 5,9 Mina: 4,5

Režissöör: Sean Ellis

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Boyd Holbrook, Kelly Reilly, Alistair Petrie

Koletised, kes 1800ndatel ühe mõisa pere ükshaaval tapavad. Nimelt filmi alguses mõisahärra mingeid mustlaseid kiusab, siis nood neavad tolle ära. Nii tüüpiline ja selliste naljakate koletistega. Ei viitsi enam seda sama jama eri kuues vaadata. Kuigi žanrifilmina võib ju ka mõnele algajale filmivaatajale meeldida. Kelly Reilly on vähemalt ekraanil, kuigi mitte piisavalt.

LIHTSALT POLE MINU MAITSE, AGA MÕISTAN KUI KELLELEGI TEISELE MEELDIB:

20. Summer of Soul (...or, when the revolution could not be televised) (USA dokfilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria Grand Jury auhinna)

IMDB: 8,1 Mina: 5,0

Režissöör: Questlove

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm, milles palju tuttavaid lauljaid

Harlemi festival - soulmuusika omaaegsed tipud ridamisi tasuta suurel pargikontserdil. Filmimaterjal, mis oli peidus 50 aastat ja nüüd avastati. Kultuuridokk laiemas mõttes, mustanahaliste teemadest ja nende imelisest muusikast. Mind isiklikult ei kõnetanud, kuigi Motown muusika, mis kõlab on klassika. Kuid see pole lihtsalt kontsert, vahele lõigud sellel üritusel osalenud inimesed, nii omaaegsed pealtvaatajad edastamas emotsioone kui ka lauljad-esinejad ise.. .näiteks Gladys Knight. Hämmastavalt sõjakad olid mõned esinejad ja see rikkus pisut atmosfääri. Mu suur lemmik Nina Simone näiteks kutsus üles "lõhkuma kõik, mis on valge". Kuid tollel ajal muidugi oli see rassivahe-teema veel kordades jamam kui praegu. Festival ise toimus samaaegselt Woodstockiga. 

19. Cryptozoo (NEXT - uue/eksperimentaalse kinolaine võistlusprogrammis, võitis oma kategoorias auhinna)

IMDB: 6,7 Mina: 5,0

Režissöör: Dash Shaw

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: animatsioon

Kummaline multikas, milles on peidus üks seikluslik teekond. Krüptiidid on nimelt sellised elukad ja loomad, kelle olemasolus ei ole keegi kindel - ükssarvikud, pegasused jne... See multikas on kahtlemata täiskasvanutele, kuna sisaldab palju seksi ja surma. Pidev vägivald. Joonistatud käsitsi, sellest ka tema omalaadne esteetika, aga kuigi mõttena huvitav, siis lugu ise ikkagi selline, mida oleks tahtnud kiiruga ülekerides vaadata. 

MIDAGI SIIN JUBA ON, KUIGI ISE SOOVITAMA KA EI KIPU:

18. John and the hole (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,4 Mina: 5,5

Režissöör: Pascual Sisto

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Charlie Shotwell, Jennifer Ehle, Michael C. Hall

Filmis loodud atmosfäär on tugev. Poiss uinutab oma pere, tassib need kodu lähedal olevasse sügavasse auku, aga päriselt ei saagi aru, et miks. Selleks, et tunda, mis tähendab olla täiskasvanu ja ise otsustada oma asjade üle? Filmis ei anta piisavalt võtmeid, igaüks saab ise otsustada, aga antud juhul ei tundnud, et sellel ka erilist vahet oleks. 

17. Jockey (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis, võitis oma kategooria parima näitleja auhinna)

IMDB: 7,5 Mina: 6,0

Režissöör: Clint Bentley

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Clifton Collins Jr., Molly Parker

Lugu vananevast jockeyst, kelle juurde ilmub ühel päeval noormees, kes väidab, et too on tema isa. Jockey ise ei usu, aga hakkab selles siiski kahtlema, kuni otsib selle "ema" üles... Sama palju lugu hobuste pidamisest ning nendega võiduratsutamisest ja vanemaks jäämisest. Ehe indiekas, aga natuke liiga aeglane ja liiga emotsioonideta. Üksindusest ka.

16. Coming home in the dark (Kesköö žanrifilmide programmis)

IMDB: 6,9 Mina: 6,0

Režissöör: James Ashcroft

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Daniel Gillies, Erik Thomson, Miriama McDowell, Matthias Luafutu

Actiontriller. Päris kobe tegelikult. Filmi alguses pere on mõnusalt piknikul kusagil looduses, kui järsku saabuvad nende juurde 2 püssidega psühhopaati. Tapavad lapsed ja veavad ema-isa endaga kaasa... Saab alguse teatavas mõttes roadmovie ning tasakesi paljastub ka see, miks just see pere on välja valitud... üldsegi mitte "kogemata". Põnevust, ehmatusi, surma ja avastamist lõpuni välja.

MÕNED VÄGA TUGEVAD OSISED, ENT TERVIKUNA SIISKI JÄI SAMA PALJU PUUDU, EHK NIIÖELDA "KESMISED"

15. Luzzu (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria parima näitleja auhinna)

IMDB: 7,8 Mina: 6,5

Režissöör: Alex Camilleri

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Jesmark Scicluna, Michela Farrugia

Film ühest Malta kalurist. Ajal, mil kalamüük liigub suurte tegijate kätesse ning väiksed tegijad ükshaaval liiguvad teistele aladele. Peategelane on hiljuti saanud isaks ning oma naisega muretsevad beebi kasvuprobleemide pärast. Raha pole, aga hea beebitoit on kallis. Paat ka remondis, tuleb teha igasugust tööd, nii legaalset kui ka sealt piiridest natuke väljas. Sotsiaaldraama, mille teeb ehedaks näitlejateks kasutatud nö. inimesed tänavalt, kellel pole vastavat koolitust. Peategelast mänginud kalamees saab arvatavasti siit tuule tiibadesse, kui mitte näitlejana, siis modellina küll.

14. Hive (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria Grand Jury ja publiku lemmikfilmi auhinnad, lisaks veel 1 auhinna)

IMDB: 7,6 Mina: 6,5

Režissöör: Blerta Basholli

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Yllka Gashi

Kosovos mehed on sõtta läinud ja naised iga päev hirmuga ootavad, millal saavad "laiba" koju... Samal ajal tuleb naistel endal elu elada, raha teenida, et toit lauale saada ja lapsed kasvatada. Ühte sellist pere ning selle hakkajat ema, kes enda ümber koondab ka mitmeid teisi naisi, see film jälgibki. Sotsiaaldraama, mis mitmes mõttes ka tüüpiline tolle piirkonna film, aga kui pole tükk aega selle-teema filme näinud, siis täitsa söödav.

13. Wild indian (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 6,8 Mina: 6,5

Režissöör: Lyle Mitchell Corbine Jr.

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Michael Greyeyes, Chaske Spencer, Jesse Eisenberg, Kate Bosworth

Film toimub kahes ajas. Teismeliste poistena kaks sõpra mängivad metsas, kui üks märkab üht oma kooli poistest, kes sõbrustab tüdrukuga, kes talle meeldib. Poisil on püss ka kaasas ja ta laseb selle tüübi maha. Aastad hiljem on sõprade elu liikunud erinevaid radupidi. Süütu sõber vabaneb vanglast, aga tapja on end üles töötanud kontorirotina ja elab head elu. Tegemist on ameerika pärismaalastega, ehk see indiaaniteema kumab läbi. Kuid kes on metsikum - kas see, kes vanglast vabaneb või see, kes elab head elu, ent kannab lapsepõlvest kaasas oma hinges sellist taaka?

12. Pink cloud/A nuvem rosa (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis)

IMDB: 7,5 Mina: 6,5

Režissöör: Iuli Gerbase

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Renata de Lélis, Eduardo Mendonça

Lähituleviku scifi. Järsku tekivad ümber maakera roosad pilved ning inimene jääb vabas õhus ellu vaid kümneks sekundiks ja siis vajub kokku. Praeguse pandeemia-kodusistumise mitmekordne efekt, sest need pilved ei kao aastateks - ka lapsed, kes sünnivad, kasvavad kinnises ruumis üles... Kaua sellist suudab kannatada? Lähtekoht oli huvitav, aga pisut hakkas see klaustrofoobiline pidevalt samades ruumides toimetamine tüütama, ehk polnud filmilikkust. Psühholoogilises mõttes siiski huvitav, kuna jälgiti üht kodu peamiselt. See elab ka läbi igasuguseid tõuse ja mõõnasid, kuni mõneti ootamatu, samas oodatava lõpuni.

11. Sabaya (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis)

IMDB: 7,9 Mina: 6,5

Režissöör: Hogir Hirori

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm

Selle dokfilmi tegemisest käisid juba jutud ees, kuivõrd ohtlik selle tegemine oli ning põhimõtteliselt tegigi filmi üks ja ainus inimene. Sisuks selline eraldatud koht, kuhu tuuakse kokku seksi- ja muudeks orjadeks naisi. Sinna üritatakse ka smugeldada spioonidena naisi, et nood leiaksid üles neid ning oleks võimalik aidata neil põgeneda. Praeguseks on juba üle 200 naise suudetud päästa, aga üle 2000 on neid ikka veel seal. Huvitav ja õudne, sest see on päris elu. Kaamera liigub ka tihti filmi jooksul õhukese loori taga, selles mõttes tõesti hämmastav, et selline film on suudetud teha.

10. Night of the kings (Eelmise aasta filmide tähelepanu alla toomise programmis)

IMDB: 6,4 Mina: 6,5

Režissöör: Philippe Lacôte

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Bakary Koné, Steve Tientcheu

Mitut Elevandiluuranniku filmi oled näinud? No siin on üks, mis muide saadeti ka tänavustele oscaritele. Nüüd 9.veebruaril selguvadki 15 filmi, mis saavad edasi poolfinaali. Minu arvates on see tasemelt umbes võrdne Õunpuu filmiga, kuigi tegemist täiesti teistsuguse nii esteetiliselt kui sisult. Jutustab ühest erilisest vanglast Aafrikas, kus vangidel on omad tavad, reeglid ja kombestik. Alati valitakse üks "jutuvestja", kes peab valmis olema terve öö teistele vangidele oma lugu puhuma ning lõpuks ta hukatakse. Noos kutt, kes selle ülesande saab, alustabki oma lugu. See lugu on tema ja ühe kõigile vangidele tuntud pätikamba liidri lugu. Kolmandaks jookseb ka nende samade tavadega seonduvalt vangla sisepoliitiline liin. Nimelt on alati keegi vangidest kõige suurem boss... aga reegel ütleb, et kui see boss peaks haigeks jääma, siis ta tapab enda ära, et uus juht võiks üle võtta ja täie energiaga olla kõikide liider. Praegune boss ongi haige... Karm ja räpane vanglaelu, samas see jutustus, mis viib kõigi ja ka filmivaatajate mõtted vahepeal ka vanglast eemale.

SIIT EDASI JUBA NEED, MIS "MEELDISID". ESIMESEKS KOLM, MILLE OOTUSED OLID TÄNAVUSE FESTIVALI KÕIGE KÕRGEIMAD, ENT PÄRIS "NII" HEAD NEED SIISKI KA POLNUD:

9. Mass (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 8,5 Mina: 6,5 

Režissöör: Fran Kranz

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Ann Dowd, Martha Plimpton, Jason Isaacs, Reed Birney

Teater nagu film. Kuna kogu film põhimõtteliselt toimub ühes kirikule kuuluvas toas, siis puudub teatav filmilik dünaamika.... teatav tähelepanek, mida tajus mitmetes filmides, ehk pandeemia mõju filmide tegemisele... neis pole tihti geograafilist suurust. Kuigi see tubateater on päris huvitava loo ja psühholoogiaga, nimelt kokku saavad 2 paari. Ühed vanemad, kelle poeg teiste vanemate poja ära tappis. Karmid teemad ning teravalt tundlik ning ka tundlikult mängitud - lausa superrollid kõigilt neljalt. Inimesed on ju väga erinevad ning intelligentsetel inimestel on veel kuidagi eriti raske selliste teemadega suhestuda ja seda mõlemalt poolelt vaadatuna. 

8. Flee (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis, võitis oma programmi Grand Jury auhinna parima filmina)

IMDB: 8,2 Mina: 7,0

Režissöör: Jonas Poher Rasmussen

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: animatsioon

Ehee, see on multikas, dokumentaal, aga siin on ka mõned lühikesed lõigud... Ning ühe selle lõigu ajal ollakse ka Eestis! Film jutustab ühest põgenikeperest ja see põgenemine toimub samal ajal kui toimus Estonia-katastroof. Peategelase 2 õde nimelt sõidavad põgenikena ühes treileris ajal, mil Estonia põhja läheb... Vanem vend on juba Rootsis ees ootamas... Peategelane on pere noorim vend ning ka tema põgeneb oma sõjariigist... Ema lastega on mingit aega ka Venemaal, kuid seal on elu raske. Peategelane on lisaks gay ja tema oma põgenemisel satub hoopis Taani. Kusagilt lugesin, et sellepärast ongi see joonisfilm, et tegelikult tegelased poleks igaks juhuks äratuntavad. Animatsiooni esteetika on käsitsijoonistuslik ja lihtne. Kuid "animatsioonidokumentaalina" ikka igati eriline.

7. Passing (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)

IMDB: 7,2 Mina: 7,0

Režissöör: Rebecca Hall

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Tessa Thompson, Ruth Negga, André Holland, Alexander Skarsgård

Kiidetaud romaani ekraniseering kahest mustanahalisest naisest, kes oma heleda värvuse tõttu petavad ka teised ära. On 1920ndad, ehk sügava segregatsiooni aeg. Üks naistest on valge mehega abielus, teine mustaga. Valge mehe naine valetab ka oma rassistist mehele, musta mehe naine lihtsalt kasutab seda mõnikord vajadusel ära enda kasuks, kuid elab ikka mustade kogukonnas ilma valedeta omadele. Tema on ka üht pidu korraldamas, mille suunas film tüürib. Jällegi huvitav ja siiani kuidagi ka uudne vaatenurk teemale. Kui see ka emotsionaalsem kuidagi oleks olnud, siis võiks pidada filmi meisterlikuks. Eriti heal tasemel on kinematograafia - mustvalge pilt on ideaalselt sobiv ka sisulises mõttes. Näitlejatööd tugevad ning arvata võib, et aasta pärast 2022 aastal jagatavate oscarite nominatsioone võib vabalt sadada selle filmi suunas. Igatahes võib arvata, et selle filmis räägitakse palju, kui see kunagi maailma kinodesse jõuab.

TEADSIN, ET ON HEA JA OLIGI, SEEKORDNE LEMMIKDOKK:

6. Misha and the wolves (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis)

IMDB: 7,7 Mina: 7,5

Režissöör: Sam Hobkinson

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm

Natsi-dokk. Naisest, kes jutustas maailmale oma imelise loo, kuidas ta põgenes koonduslaagrist ning väikse tüdrukuna metsas koos huntidega elades ellu jäi... Elab muide siiani USAs oma mehega... Kuid ma ei tahakski rohkem paljastada, sest see dokfilm on nagu pusle, millele vaikselt muudkui tükke lisatakse, kuni pilt avaneb, mis värk tegelikult on. Nagu krimka. Tema loost on raamatuid ja prantslased tegid sellest ka menuka filmi... Taaskordne tõestus, et elu on tihti uskumatum kui mängufilmid.

ÜLLATAV SISU JA ÜLLATAVALT HEA:

5. On the count of three (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis, võitis parima stsenaariumi auhinna)

IMDB: 7,6 Mina: 7,5

Režissöör: Jerrod Carmichael

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Jerrod Carmichael, Christopher Abbott, Tiffany Haddish, Henry Winkler

Kas enesetapust on võimalik teha komöödiat? See film tõestab, et on küll... kuigi ega see päris lõpuni ja läbinisti muidugi komöödia ka pole. Taas ei tahaks midagi sisulist rohkem paljastada kui vaid esimese esimese stseeni - 2 meest seisavad vastakuti relvadega - teevad koos enesetappu nii, et loevad kolmeni ja lasevad teineteist maha. Loevad 1... 2... 3... ekraan pimeneb ja kõlab lask - 1 lask! Varsti kohe selgub ka, mis värk on, aga ühtlasi on siin inimpsüühika-uurimist, kättemaksu, sotsiaaldraamat ja täiesti õigustatult anti sellele parima stsenaariumi auhind. Christopher Abbott on muudkui edasi teel saamas superstaariks, kuigi osaleb peamiselt indie-filmides... 

4. How it ends (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 6,1 Mina: 8,0

Režissöörid: Zoe Lister-Jones, Daryl Wein

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Zoe Lister-Jones, Cailee Spaeny, Bradley Whitford, Helen Hunt, Logan Marshall-Green, Olivia Wilde, Finn Wolfhard

Selle filmi meeldimisel võib oma rolli mängida ka äratundmine, sest kõndisin ise just natuke üle aasta tagasi nendel samadel Hollywoodi mäe tänavatel. Ühe konkreetse koha tundsin kohe täpselt ära! Selles friigis ja ehtsalt indiefilmilikus loos on saabumas maailmalõpp. Vahepeal, kui nad seal jalutavad, on taevas näha ka üht kahtlast tulekera, mis näib liikuvat maakera suunas. Asteroid. Filmis on inimesed sellest teadlikud ning justkui ootavad.. ning käes ongi viimane päev. Keegi ei paanitse, sest ilmselt on selle ideega juba harjutud. Pigem korraldatakse pidusid - viimase elupäeva pidu koos parimate sõpradega. Aga mida teha viimasel päeval? Suhted korda? Kas sellel on enam mõtet? Leida üles see armastatu, kellega koos surra? Julgeda teha kõike, mida tahad - see on ju nagunii elu viimane päev. Nii on see ka siin nendel filmi tegelastele. Lisaks selle kõige otsa veel väike imelik nõks, et inimeste "noorem mina" muutub nähtavaks- see, kellega me oma mõtetes aru peame :) Lahe, humoorikas, ent eluline. Armuteemad ja perega suhete klattimised... Kiire/lühike ja kummaliselt meelelahutuslik.

TÄNAVUAASTASED LEMMIKUD - TOP3:

3. Land (võistlusväliste esilinastuste programmis)

IMDB: 6,9 Mina: 8,0

Režissöör: Robin Wright

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Robin Wright, Demián Bichir

Selliseid filme on juba palju... Jon Krakaueri raamatu põhjal tehtud Into the wild, Reese Witherspooniga Wild jne jne jne.. kuigi kõigil on ju mingid omad suunad ja sisu... Siin on peategelaseks elu mõtte kaotanud naine, kes pidevalt haub suitsiidi (ta mees ja laps traagiliselt surid) ning ainus, kes tal veel on, on ta õde, kellele ta on lubanud proovida elada... Sellised lubadused teadagi päris olukorras ei kaalu palju. Nõnda otsustabki ta kogu oma elu seljataha jätta ning minna mägedesse metsaonni. Ehk leiab ta sealt elu mõtte jälle üles... Ühel kriitilisel hetkel satub kohale üks mehhiklane... Film näitlikustab sellise valu ja toob ühe näitena, kuidas kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtuda võib. Kas on üldse võimalik saada nii sügavale kukkunud elu mõttetuna tundmisest võitu? Minu arvates superroll Robin Wright'lt... ei imestaks kui ta isegi oscarinominatsiooni ei napsaks. Ja kuigi see film oligi natuke "tüüpiline" ja natuke ka "vanainimeste" film, siis minule vajutati õigetele nuppudele ning elasin täiega sellele naisele kaasa.

2. CODA (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis - võitis nii publiku lemmikfilmi tiitli kui ka Grand Jury parima filmi auhinna; lisaks veel 2 auhinda!)

IMDB: 8,2 Mina: 8,5

Režissöör: Sian Heder

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Emilia Jones, Troy Kotsur, Daniel Durant, Marlee Matlin, Ferdia Walsh-Peelo

Sellest saab veel suur hit-film, sest see on soe, täis väga head huumorit ning kõige lisaks pisarateni liigutav. Olen näinud ka prantsuse filmi Beliere'i perekond, millel ka selle filmi lugu põhineb ja meeldis ka prantslaste versioon. Aga Sian Heder on võtnud prantslastelt ainult põhiliini, ent kirjutanud uue teksti sellele. See kurtide ja kuuljate maailmanägemus on vastakuti väga arusaamatu. Kuuljad kipuvad arvama, et nemad teavad kuidas kurtidel on parem ja kurdid jällegi ei kannata kuuljate enda mätta otsast nähtud ja otsustatud maailmanägemust. Näiteks soovivad tihti kurdid, et ka nende laps oleks kurt - nõnda on kõik sarnased... teisalt kuuljad ei suuda seda mõista. Siin ongi ema, isa ja vanem poeg kurdid, aga noorem tütar kuulja. Kuuljat on muidugi pere äris vaja ja suisa oodatakse, et ta ongi alati olemas. Kuuljast tüdruk unistab hoopis lauljakarjäärist. Tal on poisid peas, aga kõik see ühte maailma ära mahutada on raske. Nõnda tekib igasuguseid olukordi, millest mõned naljakad, mõned kurvad, aga tekst ise on korduvalt väga nauditav. Filmina peaaegu telefilmilik, aga see ei häiri, sest emotsioonid, mis see tekitab on tugevad.

1. One for the road (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis; võitis ka 1 auhinna) 

IMDB: 7,2 Mina: 8,5

Režissöör: Baz Poonpiriya

Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Thanapob Leeratanakajorn, Ice Natara

Aasias osatakse teha filme, kuhu minu arvates mahub palju rohkem kui muu maailma filmidesse. Ja see on üks selline näide. Lähtekohaks sõprus. Ainult ühel sõpradest on vähk ja ta sureb varsti. Teine sõber sõidab kodukanti tagasi, ei aidata teisel külastada kõiki ta endiseid pruute, et too saaks enne lahkumist nendega rahu teha. Kutid on alles peatselt 30nesteks saamas, aga jõudnud juba elada... Pool filmi järgimegi ühe sõbra kord koomilist, siis kurba, aga ühtlasi elulist missiooni, aga teine pool hoopis teise sõbra elu - mis on ta taust ja kuidas ta on jõudnud eluga sinna kus ta on... Olin üldsegi skeptiline, kas viitsin mingi taaskordset vähi-filmi vaadata... näib nagu need on tihti väga sarnased. Õnneks siiski alustasin ja mida film edasi, seda sügavamale ja sügavamale sisusse kaasa kukkusin, kuni lõpuks õhkasin naudingu ja heameelega, et sain suurepärase elamuse! Kindlasti soovitan, kui kunagi peaks ette jääma, nagu soovitaksin kõiki vähemalt 10-t esimest kohta siin nimekirjas. Maailmad neis on väga erinevad - on tõde ja avastamist, äratundmist ning üllatusi.

Kuraditosin filme veel, mida plaanisin vaadata, ent lihtsalt selle muidu ka pingelise, ühe nädala jooksul lihtsalt ei jõudnud:
"Together together", "At the ready", "Users", "Homeroom", "Pleasure"(näeb nagunii kohe ka Göteborgi festivalil, seega teadlikult loobusin), "The dog who wouldn't be quiet", "Writing with fire", "R#J", "Searchers", "Amy Tan: Unintended memoir", "Prisoners of Ghostland", "Knocking" (selle näeb ka kohe Göteborgi festaril), "Judas and the Black Messiah" (tuleb nagunii 12.02 kättesaadavaks)

Ülalkasutatud foto on Malta filmist "Luzzu", mille peategelase rolli teinud modellimõõtu karismaatiline amatöörnäitleja Jesmark Scicluna võitis parima näitleja eriauhinna.

ÜLT - Eesti Noorsooteater

Renate Keerdist on saanud Eesti teatrimaastikult teatavas mõttes fenomen. Tema uuslavastusi oodatakse, vanu vaadatakse korduvalt üle. Alati käib nendega kaasas teatav salapära, sest auteur on võtnud hoiaku, et ta ei taha enne lahti seletada ega jagada kellegagi väljaspool loovtruppi, mida ta parajasti teeb, millest see on, milline see on... Salapära on ju müstiline ning tekitab isu teada saada. Inimlik. Turunduslikus mõttes suurepärane. Kuigi samas tegelikult juba nii mitutki Renate lavastust näinuna ka just Renate poolt igati mõistetav. Ühest küljest tema lavastused on nii paljustki ning nendele konkreetselt mingite lausetega hõlmata polegi ehk võimalik...teisest küljest asju ette seletades tekivad (ja seda eriti füüsilise teatri puhul) tarbetud ootused ning kärbib vaataja fantaasialennu tiivad lennuvõimetuks. Samas on ju Renate lavastusi vaatama minnes teada tema esteetika, tema stiil, tema illusiooniderikas, fragmentidest kokkuehitatud pusle, mis on justkui tantsuline teater, ent ometi mitte, justkui füüsiline teater, ent ometi mitte ainult, komöödia, aga seda vaid vaataja peas, olenevalt tema huumorimeelest ja teatri toimumise päeva vastuvõtlikkusest (ma ei naernud vist kordagi Vaimukuskussi vaadates, ometi terve saar hüsteeriliselt hirnus naerda).

Arvestades Renate austajaskonna suurust ja sell(is)e kunsti valjuhäälseid pooltkõnelejaid (Neeme Raud, Heili Sibrits, Meelis Oidsalu, Andres Maimik, suurem osa eesti teatriringkondadest ning eriti just noortest ja noore hingega vaatajatest), olen hakanud pidama end vabariigi suurimaks Renate-skeptikuks. Pidin seda siin sissejuhatuses mainima, sest omamoodi selliste "mitte just eriti kõrgete ootustega" läksin vaatama ka eile esietendunud värskeimat Renate-tükki. Mõtlesin üldse, et kas peaksin andma üldse enam võimalusi, sest no iga inimene ei peagi ju kõikide autorite loominguga suhestumispunkte leidma ning ausalt öeldes olen siiani tunnetanud teatavat (annan endale ka täiesti aru, et alusetut) üleolekut Renate tükkide suhtes (pärast esimest kokkupuudet tema loominguga). Pean parimaks (arvestades Renate ülejäänud loomingut) vast ühtlasi ka sõnarohkeimat - lavakooli noortega tehtud lavastust, ent ka toda vaadates sai küünik minus võitu ning Maarja Johanna Mägi lõigust hoolimata tolles lavastuses nägin nii paljut, mida olen juba ka varem näinud + see teatav renatelik huumor, mis lihtsalt minu pulssi ei kiirenda. Seega ei pidanud tervikuna kogu (palavalt rahva poolt armastatud tükki) isegi keskpäraseks, vaid ainult heaks võimaluseks tutvuda noorte näitlejaõpilastega.

Põhimõtteliselt samal põhjusel läksin ikkagi ka seda "ÜLT"i vaatama - kaasatud on eranditult minu suured Noorsooteatri lemmikud - Steffi Pähn, Getter Meresmaa, Sander Roosimägi ja Anti Kobin. Kui Renate juba täpselt minu maitse järgi näitlejad valis, järelikult meil peab olema ka mingi mentaalne ühisosa. See oli juba mingi hea märk...

Ja mis pealkiri see selline on? ÜLT? Kui lõpuks teater vahetas "Renate Keerdi uuslavastus" nimetuse ametlikuks pealkirjaks, siis tekkis igasuguseid mõtteid sellega seonduvalt... Kas S on jäänud eest puudu ning tegemist on viitega süldile... Tagantjärgi targana just selle arvamusega ma liikvele läksingi vaadates - kas need lavaltegutsevad-liikuvad tüübid on süldikeeduvee tükid... teooria näis esialgu töötavat, riiete lavalteemaldamine võrdus vahukorjamisega ja siis need imelikud poosid, nagu liiguvad ja siis kallerduvad või liiguvad poolkallerdunud olluses... Kuid see teooria siiski hajus üsna pea. Enne etendust mõtlesin, et järsku on ikka "üld", aga saksalikult rangem versioon sellest ült - no see ei saanud vaadates üldse paralleele... Olgu... leppisin... järjekordne segadusseajav ja müstikat juurdekülvav tobe nimetus... Olgu öeldud, et lavastuse lõppedes siiski jõudsin oma versioonini pealkirja seletuseks, aga sellest täpsemalt siinse teksti lõpus...

Nii etendus käivitub kardinate avanemise ja lava nähtavaletulekuga. Hõbehall "box", millest värvid eristuvad imehästi - olles sisekujundussaadete harras vaataja ning teades kuidas viimased 10 aastat maailma tipud sellel alal vast kõige tihedamalt just seda tausta seintel kasutavad, et kõik ruumisolev tuleks paremini esile, olin täiesti märkamatult võlutud kombinatsioonist, kus laval on kuhjade kaupa värvilisi riideid (ja mõne aja pärast ka "värvikad" tegelased). Ning kogu see Westendlik ja Broadwaylik tehniline "seinte liigutamine" - lihtne, aga mõjuv. Nii, raam on paigas - head näitlejad, mõtestatud interjöör. Edasi muusika - heliefektid ja taustamuusika on üks, aga mind püüti võrku kohe alguses kasutatud klassikalise sümfoonilise lõiguga, sekundiks isegi tekkis tunne, nagu oleksin samaga Estonias... Ja sekundi murdosaks viis mõtted sellele, et järgmine Renate-lavastus ongi ju tulemas just meie rahvusooperi saalis... Kuid ei - Getter, Steffi, Anti ja Sander ilmusid nähtavale ning ühtlasi see tõmbas tagasi ka Noorsooteatrisse. Ent ei saa mainimata jätta, et kõik umbes 3 poplaulu, mis ka etenduses (eriti teises pooles) kõlavad olid just minu maitse ning tantsisin oma toolil kaasa neid võimsatest teatrikõlaritest kuulates, mis omakorda tekitas tunde, et tahaks hoopis möllata koos näitlejatega lavapõrandal ning nautida seda avarust ja atmosfääri, millesse lavastus oli laulude kõlamise hetkeks jõudnud viia... Mitu korda selles olustikus tõstatud tunne, et oot, kas ma vaatan ikka Renate-tükki?

Näitlejate kohta eraldi midagi rääkida on antud kontekstis peaaegu võimatu. Nad on kõik võrratud. Kuigi olen tähele pannud, et just need 4, on seda igas rollis, mida neilt siiani on õnnestunud näha. Selles lavastuses oleks igaühel neist justkui lõputu arv väiksemaid rolle... vahepeal tüdrukud on nappides riietes, justkui hetkeks iseendaks muutudes ja riietades mõnda järgmisse kostüümi ühtlasi uue rolli peale pannes. Kuid näitlejatega seoses tuli mitmeid mõtteid vaadates ridamisi. Esiteks see tugev ansamblitunnetus. Kõik lükivad ülimalt mõnusalt pingestatult nagu pärleid ühise kee otsa, keegi ei tõuse esile, isegi oma soololikemates misanstseenides... ja ometi on nad kõik kogu aeg "esil". Veel tuli pähe mõte, et Steffi (ja tegelikult Getter ka) on kuidagi kohe eriti ju Renate-näitleja oma tantsulisusega (ja Getter plastilisusega - see poolsillas kõnd - tõestab väidet, et geniaalsus tihti peitub lihtsuses). Minul kui just eriti Steffi-fänil on tihti raskem teisi tema kõrval laval jälgida, sest ta oma olekuga (pahatihti) alatajust tingitult tõmbab end jälgima (sama olen täheldanud mitmete teiste näitlejate/tantsijate puhul - Jaanika Tammaru, Arolin Raudva, Tambet Seling, muidugi "kõik suured" Ita Everist Ülle Kaljusteni, omal ajal Jüri Krjukovist Aarne Ükskülani jne). Sander, kelle iga uue rolli järele suisa janunen ning olen kõiki tema seniseid asju püüdnud vaatama minna, üllatas ühe laululise lõiguga trummide taga - sõna otseses mõttes lõi pahviks! Ainuüksi sellepärast, tahaks seda lavastust veelkord näha-kuulata... tõusis lootus, et ehk jõuab see ka kunagi mõnele Noorsooteatri CD-le... Ja see ronimisduett Antiga... visuaal, mis ilmselt nüüd aasta algusest kuni vähemalt selle lõpuni välja kannab. Anti oma lokkide ja vast teistest suurema kogu ning olekuga hüpates naistele sülle või lastes Getteril end oma seljas lavalt ära vedada - milline visuaalne kakofoonia. Muudab Anti lavapartneritest huvitavalt teistest vaid aimamise võrra kangemaks, ent ka duaalselt ühtlasi kuidagi see kõvadus ja pehmus korraga on omaette lihtsalt tema puhul fenomenaalne. Antud juhul isegi ilma tema "firmamärgi", ehk lahedalt käriseva hääleta! Need siin polegi ju otseselt "rollid" psühholoogilise rolliloome mõttes, nad ongi nagu hammasrattad suures Renate-masinas, ent haakuvad mõnusalt, oma suurustevahest hoolimata, seejuures olles vahepeal üks suurem kui teine ja siis jälle vastupidi.

Jah, esimest korda olin Renatega leidnud sama lainepikkuse. Ei, ma ei tõusnud etenduse lõppedes seisma, nagu vähemalt pool esikapublikust. Veel on (siinsel vaatajal) ruumi kasvada ning õppida-otsida lapsemeelset vallatust iseenda kitsastest ja piiratud vabadusega soppidest... Minu lähedal istunud suure vaimustusega röökivalt naervad vaatajad mängisid kindlasti ka rolli - neil on selleks kahtlemata õigus, teen seda ju ise ka (näiteks kunagist Tallinna Linnateatri Hecuba pärast vaadates ennastunustavalt võisin ka ümberkaudsetele samasugust mõju avaldada), kuid selline pärsib paratamatult minu võrdlevat hinnangut ning toidab seda vastikut küünikut, kes ei lase vana raami ja noore hingega vaatajal sellel va hingel päriselt 100% võitu saada...

Miks ma siis sellest sisust siin rohkem ei pajata.. .eks ikka sellepärast, et nagu ikka, siin pole konkreetset "sisulist" narratiivi. Nagu Renate puhul ikka - kõigest ja mitte millestki konkreetsest. Kuid see teekond on kahtlemata põnev... oleks vist isegi veelgi põnevam kui ei oleks selline aju, mis pidevalt ülepööretel kõike mõtestada ei püüaks. Võiks ju lasta lihtsalt endaga kaasa viia, sest üks vahva visuaal ajab siin teist taga ja mida etendus edasi, seda rohkem tuleb sisse ka kõnet - tõsi, osaliselt arusaamatus keeles, justkui poola, siis jälle jaapani - "japoola"-keeles... Siis jälle kõikides tuttavates ja tundmatutes päris keeltes, sest kõlavad "sõnumid" nii vene, hispaania kui inglise keeles. Kuni ühe "korraliku" eestikeelse dialoogini välja, vast siinkirjutaja lavastuse lemmiklõigus "suitsetavate vareste" vahel - seda peab lihtsalt ise kogema (kuigi oleksin seda tahtnud õige pisut lühemalt, et löök stseenilõiguga makku oleks veelgi tugevam). 

Olemegi ringiga tagasi pealkirja juures - "ÜLT"... Vaadates järsku tuli pähe lühend "ÜKT" - "Ühiskondlikult Kasulik Töö"... Kas mitte see kõik pole ood näitleja/lavastaja või laiemalt teatritöö rõõmudele -vabadusele - võimalustele... Kas see "ÜLT" ei võiks tähendada näiteks "Ühiskondlikult Lõbus Töö"? Teatritöö, nagu tegelikult iga töö võiks ju olla ühtlasi "lõbus"? Ei tea ju, kas seda mõeldi, aga minule pakkus rahuldus "enda tõe leidmine"... see andis isegi lavastusele väärtust juurde. Ning just see Renate suhtumine asju mitte lahti seletada - ilma selleta oleks see ju jäänud sündimata. Seega soovitus, minge vaadake ära ja leidke oma tõde! Selline "avastamine" tõestab iseendale ka mõttevõimekust, mis ei tähenda küll kellelegi teisele midagi, aga kas teater mitte ei pakugi just parimatel hetkedel seda teatavat iseenda avastamist samaga kui vaatad seda, mida silmade/kõrvade kaudu pakutakse.

Hinnang: 4-

Ei hakkagi rohkem hinnangut lahti seletama. See on minu kõrgeim hinnang, mida kunagi olen Renate tükile andnud ja loodan, et tähendab lisaks minu kui vaataja arenemisele ka Renate kui lavastaja/looja arengut. Tegemist on kahtlemata nähtusega meie teatrimaastikul ning "Kunstnikuga", suure K-ga. Näen vaimusilmas, et nagu suurte maailma filmirežissööridega, kellega tahetakse koostööd teha või rollidega, mida elus mängida, võiks eesti teatris tekkida kultus näitlejate seas a la "tahaks korra elus Hamletit/Juliat/Romeot/Anna Kareninat/Indrekut/Karinit/George'i/Martha't" mängida, parafraseerides - "tahaks korra elus Renate Keerdi lavastuses kaasa teha". See on suur. Ja kui minu, kui "vabariigi suurima Renate-skeptiku" hinnang on juba nii kõrge - kindlasti üle keskmise, siis kujuta ette millise mäekõrgune Sinu oma saab olema! See teekond, millele Renate viib on põnev, visuaalne ja seekord avastasin mitmes stseeni mustkunsti/teatrimaagiat ning ka kavalat-nutikat manipuleerimist - ei taha paljastada neid avastuslikke nõkse, mis näiteks toimub lavastuse lõpus tagaseinas või ka nagu näiteks näitlejate kummardama tulles avastades, kes, kus ja millises kostüümis keegi seal oli :) Silmad lahti, nagu lastel kommipoes ja avastama! Avatud meelega, sest siis see on lahe!

Tekst lavastuse kodulehelt:

ÜLT

1 H 40 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|FERDINANDI SAAL

Metafüüsiline rännak läbi sisemere painete

Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis esietendub 2. veebruaril Renate Keerdi lavastus „ÜLT”, mida on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised. Need, kes on Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et ka tema uusim lavastus on üks pöörane, plahvatuslikult vaatemänguline ja särtsuvalt mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu kaasaega kõnetav sõnum.

Keerdi lavastuste pealkirjad on alati olnud väga keeletundlikud ja ambivalentsed oma tähendustes. Seekordne pealkiri „ÜLT” viitab millegi seljast võtmisele. Sõnad üll, ülle ja ült (tähenduses ‘seljas’, ‘seljas’, ‘seljast’) on saarte murde sõnad, mida hakkas propageerima keeleuuendaja Johannes Aavik. Kas on pealkirjas tegemist poeetilise viitega millegi enesest eemale heitmisele, millestki loobumisele, jõuab lavale selle sõna-sõnaline tähendus, või midagi hoopis kolmandat, selgub etendusel.

Autor, lavastaja, kunstnik, heli- ja valguskujundaja Renate Keerd

Esietendus 2. veebruaril 2021.

Kestus 1 h 40 min

Noortele ja täiskasvanutele.

Mängivad

Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi

Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses - Tartu Uus Teater

NB! Järgnev tekst sisaldab spoilereid, kui ise pole veel näinud - lugeda äärmise ettevaatlikkusega või pigem hiljem, pärast kui endal vaadatud, tulla arvamusi võrdlema!

Tartu Uue Teatri värskeim esietendus toimus juba nädalapäevad tagasi, ent käin siiani edasi-tagasi mõeldes, kas minul on üldse õigust selle kohta midagi arvata... Miks? Nimelt, "Tuvid minestuses..." lavastuse näol on tegemist üpris erilise ülesehituse ja kontseptuaalse lähenemisega - seda mängitakse Tartu Uues Teatris korraga kolmes saalis samaaegselt, risti-rästi lõikudes-lõimudes ning lõpuks niiöelda "keskpõrandale" kokku tulles, ent publik on jaotatud siiski alguses eraldi saalidesse ning teatrivaatamine toimub vastavalt just selles saalis toimuvale. Jah, osavalt ka videoülekandeid sisse mixides, ent siiski - ühel vaatamiskorral näed füüsiliselt siiski vaid seda, mida on võimalik näha selles saalis, mille teatrisse sisenedes niiöelda "loosi" tahtel saad. 

Miks ma siin siis seda peegeldust ikkagi kirjutan? Sellepärast, et teatav tervik oma vaatajapositsioonilt tekib ka seda kärge vaid ühest saalist jälgides. Jah, aimub ju, mis ja mida ja kuidas parajasti teiste saalide publik sama lugu, samade tunnetega vaatab. Et kusagil mujal toimub ka midagi, samaaegselt ja seegi on üks lavastusest tekkiva elamuse eripärasid. Teisalt on ju võimalik võtta ette teine (ja kolmaski) vaatamiskord ning näha seda kõike kolmest erinevast vaatevinklist, et tõesti koostada tervik...päris huvitav oleks teada, kuidas see siis mõjub?

Olgu öeldud, et siinkirjutaja istus suurimas saalis - teadlikult valides loosikausist sedavärvi kleepsu, milliseid kõige rohkem oli paista. Tagamõttega, et kõige rohkem rahvast peaksid ju saama kõige suurema tähelepanu osaliseks ka tegijate poolt. Tagantjärgi mõeldes - see ei pruugi üldse nii olla. Võibolla mõnes intiimsemas mängukohas (teatri väiksemates saalides) oleks võinud tekkida ka hoopis vahetum tunne näitlejate loodud karakteritega? Sellel on ju oma võlu, kui tegevus toimub justkui Su peopesal. Ning see inklusiivsustunne - Sa vaatad seda vaid käputäie teistega, versus "suur saal"... Kuigi ega seal suures saalis ka mingit barjääri olnud. Sealgi oli seekord saali publikupoolse osa ülesehitust arvestades kõik natuke isemoodi.

Väga lugu lahtiseletada polegi mõtet ja kas siin tegelikult ka mingi üheselt mõtestatud lugu lahti rullubki... Pigem on rida fragmente, mis küll ühtse selgroo küljes, ent ometi kuidagi narratiivi seisukohast lähenedes siiski see klassikaline "loojutustamine" otseselt polegi siin oluline. Lugu kui selline, võiks öelda, on isegi natuke hõre - Joannal on sünnipäev, sõbrad on kogunemas, aga samaaegselt juhtub midagi õudsat - Tallinna laululava lastakse õhku! Ning nagu pealkirii lubab - meile näidatakse videot - see on tõesti šokeeriv visuaal! Sündmuskohal on kaos ja mitte ainult tuvid pole minestuses, vaid kogu Eesti rahvas on suures ärevuses! Otse loomulikult!

Sellisest laiast, äärepealt isegi laialivalguvast (kuid ometi siiski mitte) segadusest sünnibki üks "mitmes saalis mängitav" tervik. Tunnetasin just nimelt noorte teatraalide silmade sära, energiat... isegi oma, pisut uuegi (teatri)keele otsingut - ja kui esietenduse lõppedes kõik tegijad lavale kummardama tulid, siis täpselt nii oligi - eranditult olid ka need taustategijad kõik noored. Teisalt oli vaatajate seas hulgaliselt ka vanemat generatsiooni, kes näis nautivat kogu "pidu ja paanikat" sama huvitatult kui nooremad vaatajad. 

Minu seisukohast... ja ilmselt just sellepärast, et tervik (selle tajumisest hoolimata) jäi ju (kõigist saalidest) saamata ning just kogu loo vähesususe tõttu päris nii suures vaimustuses ei ole, nagu näiteks Elise Metsanurga eelmisest, ehk "Laul õnnest" lavastusest, kuigi tunnustan selle eripära. Ühtlasi vaimustusin mitmetest nendest pakutud osistest. 

Tänu visuaalile - "selline" laululava pilt - tekitas miskipärast science fiction'i vaibi (videokunstnik Fredi Karu). Kuidagi ajastu närvi tabamise tunne tekkis ka, eriti mis puudutab noorte peopanemist, segatud päevapoliitikaga - kõigi meie elu on kuidagi läbipõimunud nii paljust 8ja me keegi ei tea, mis teiste eludes tervikuna juhtub - mis neid mõjutab, kus nad oma elufaasiga parajasti on) ning eriti viimased paar aastat on just poliitika olnud argipäevaärevuse tekkele suureks panustajaks. See omakorda viis mõtted selleni, et päris huvitav oleks teada, kas seoses poliitika uute suunamuutustega muutus ka lavastuse sisu niiöelda "viimasel hetkel", sest millegipärast jäi tunne, et nagu midagi oleks pidanud siin "veel" olema (kuigi võibolla on see vaid isiklik soovunelm, sest teatav teravus või siis piik, mis suskaks jäi saamata). 

Kuid mis ma öelda tahan, on see, et jah, kuigi ühe vaatamisega kõigi 3 saali tervikut ei hõlma (õnneks siiski aimab), ent tahaks ju korraga saada kõike (meenub üks 5-tärni rännaklavastus mööda Endla saale - erinevate publikugruppidega - seal siiski sellise vägeva logistilise ime kaudu anti võimalus kõigest osa saada). Kuid kuna ülesehitus oli sketšideparaadilik, siis just nendest "lõikudest" sai seekord kätte seda head, mida teater mõnikord pakkuda suudab. Näiteks laulukoorijuhi peaaegu üleelusuuruses mäng, mis on siiski just sellisena täpselt märgi tabamine Maarja Mitt-Picheni poolt. Koorijuhid ongi ju üleelusuuruses - mõtle kui väiksed nad on ja kui suured on koorid - muidu nad lihtsalt ju ei paistakski välja :) See on suure saali versioonis üks esimesi lõike ning tõmbab ülimalt hästi kohe algusest kogu teekonnale kaasa ning täiesti olustiku sisse. Maarja mäng läbinisti selles lavastuses on tähelepanuväärselt hea. Kuna karaktereid on kõigil mitu, siis eriliselt jäi meelde ka aktsendiga teleuudistele intervjuud andev vene-taustaga baaba, kellel on meie laululavaga juhtunud asjalugudest loomulikult oma nägemus. 

Vahemärkusena, et nende karakteritega oli alguses vahva, sest kõigi näitlejate tegelased olid saanud nende oma päris nimedega (eelkõige eesnime esimese tähega) seonduvad tegelaste nimed (Maarja=Meeri, Martin=Märt, Margus, Andreas=Albert jne), kuid siiski lõpuni sellega ei minda ja tekib kahjutunne, et pole hoitud stiilipuhtust... miks? Ilmselt see polnudki siis idee ja eesmärk omaette...

Lisaks Maarjale teevad (oma lavakooli kursaõest auteur'i lavastatud-kirjutatud) lavastuses kaasa Tartu Uue Teatriga käesoleval hooajal liitunud tegemistahtest pakatav meespower. Nimme rõhutan siinkohal sõna power, sest tõesti kõik kolm on siin sellises energilises mängupurskuvas hoos. Andreas Aadel on siiani õnnestunud vaid lavastajana avastada, kuid nüüd laval ise rolli(de)s ei jää ta oma näitlejateks õppinud kursavendadele alla. Lemmikuimad stseenid, kus ta imestamisest suuri ümmargusi silmi saab teha, kokapoiss Andrei ning veel eriti üks lõik, kus ta alguses millegi arvutist nagu muuseas välja lülitab, juba hakkab lavalt lahkuma, ent siis peab tagasi tulema, kuna see värk ei lülitunudki välja. Kogu lugu sellest alles hakkab paisuma ja paisub ja paisub ning muudkui kerib ja kerib... See on üldse lavastuslikult ka toimiv ja lõppude lõpuks meeldejääv.

Ekke Hekles oli ja on mu teatrikaaslase lemmik ja võibolla minulgi just seetõttu hakanud tekkima fänluse alged... Kuid siin tema ühtviisi ontlikus ja järgmisel hetkel laiadele pintslitõmmetele üleminek ning siis nagu nipsust tagasi... selline dünaamilisus muudab kõik temaga lavaltoimuva (alati) nii huvitavaks. Ei saa talle kunagi sõrme peale panna, et vot "selline" ta on. Jah, kunstnikule omaselt ju ka teatav enda olemuslik tüüp eksisteerib - ta pole ju jõudnud veel ennast lahtigi mängida, sest rollide prisma nimekirigi alles võrdlemisi lühike. Kuid juba nüüd võib öelda, et temast on "kasvamas" üks meie praeguste lavade huvitavamaid näitlejaid. Tahaks kohe väga näha Ekket mõnes piiritletumas karakterrollis (mida viimati vist tegelikult õnnestus näha lavakooli-eelses VHK teatriklassi mängus, sest ka tema "Laul õnnest" roll polnud otseselt karakteriehitusele loodud).

Laast, kuid kaugeltki mitte liist - Martin Kork - on selles mõttes hämmastav, et läbi lavakooli oli tunne, et just tema areneb oma lennul kõige kiiremini ja kõige rohkem - suisa iga korraga suurte hüpetega, aga ka nüüd, Tartu Uues Teatris on see tunne endiselt elus, sest see areng toimuks nagu jõudsasti muudkui edasi. Ka siin leidis täiesti uusi külgi Martinist - näiteks intervjueeritava politseiniku ametlikkus või jällegi üks lemmikstseenidest, mil tema rolliks kokapoiss, kes annab teatavad võtmed sõbrale patroniseerimiseks ja kui too lähebki liimile, siis see reaktsioon, millega vestlus lõpeb - no tõesti kulda väärt! Nagu ka Ekke puhul, tahaks Martinit tugeva (näiteks well-made-play või klassika) dramaturgiaga olulises rollis näha, sest kuigi 5-6 rolli on temalt nähtud, et suuda Martini ampluaasid ja diapasooni veel hoomata. Viimane otseselt "karakter"-roll Päikese lastes andis aimu näitleja julgusest teha riskantseid otsuseid, mida omakorda mängulises mõttes tahaks eesti teatrisse palju rohkem. Mänguline mäng on julgus (ja oskus) omaette, mida igaüks välja kanda ei suudagi... ja pean silmas veel eriti absurdi või groteskita (millest tegelikult just viimast aimus ka Martini Gorki-loo rollist).

Trupp koosnebki vaid neljast näitlejast, ent kuna neid karaktereid nii laval kui ekraanil jookseb läbi veel mitmeid, siis mõnusalt "petab ära" ning jätab mulje palju suuremast. Ja kuna tunnete-skaalad, mis siin mängu tulevad ühes või teises stseenis, ühel või teisel näitlejal/tegelasel liiguvad äärmustest äärmusteni, siis seda enam mängitakse lava ja lavastus pungi täis isiksusi.

Näitlejad on ka musikaalsed, seega igati mõnusalt on kohati sisse toodud/kirjutatud laulud - tegemist on ju ikkagi "peoga"! Eriliseks kujunevad nii koorijuhendamise laul kui ka (eriti-eriti!) Ekke Heklesi väike ood Meerile lõik, millest jääb mulje, nagu see oleks sündinud kohapeal improvisatsioonina :)

Hinnang: 3+/4-

Meelelahutuslik, humoorikas, kuid ühtlasi praeguse Eestiga nii mitmestki kohast seotud. Kas just aktuaalne, kuid ometi arusaadav seotus tänapäevaga. Tekib tunne, nagu oleks tegemist "noortekaga" (pidu ja ka tegelaste maailmavaated), ometi see seda pole, vaid ilmselt jätabki vastava järelmaigu just sellepärast, et see on noorte tehtud. Mõneti otsinguline ja minu arvates on just see selle lavastuse üks suurimaid plusse. Teisalt lavastaja tundub olevat perfektsionist, aga olemuslikult on see hoopis midagi muud kui turvaline, piiritletud ja viimistletud teatrilavastus. Loodan, et Elise, nagu ta näitlejana mõnuga murdis end "Mängu ilu"s ja see oli suur triumf, et ta siin tunneb ja teeb meelega seda ka lavastajana. Julge värk igatahes, olgugi, et mina isiklikult seekord päris nii vaimustuses ei olegi kui selle mainitud näitlejatööüllatuse peale. Samas kui Elise on perfektsionist, siis on ta ka ise iseenda suurim kriitik ning mul on tunne, et sellele lavastusele võib läheneda nagu Tallinna linnale, ehk siin nokkida detailide kallal ja juurde sisse tuua ka teravust/teravusi. Lavastuslikud jooned ning mitme saali kokkulavastatud mäng toimis ja liikus küll ilma näiliste traagelniitideta ja selles mõttes küll igati perfektne. Huvitav üleminekuseotus tekkis ka Tartu Uue Teatri Kadri Noormetsa lavastusega "Ümarlaud", näiteks nii laulud kui "sõnade mäng" ja see viis mõtted selleni, et usutavasti võiks nendel kahel lavastusel mõneti sarnase maitsega publik olla, ehk kui meeldis üks - selline intiimsem väike "kodupidu" Ümarlauas, võiks meeldida ka selline laiema joone ja ärevusega sünnipäev. Kontseptuaalsus, ehk see 3 saali samaaegse mänguga kokku sulatada on nii-ehk-naa eriline ja kogemist väärt.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urmi tehtud fotod):

VIDEO: TÄIELIK ŠOKK! SÜNDMUSKOHAL KAOS, TUVID MINESTUSES

väljakannatamatu ärevus kolmes toas

Laval

MAARJA MITT-PICHEN

ANDREAS AADEL

EKKE HEKLES

MARTIN KORK

Autor-lavastaja

ELISE METSANURK

Kunstnik

ANNIKA LINDEMANN

Valguskunstnik

CHRIS KIRSIMÄE

Videokunstnik

FREDI KARU

Plakat

ESTOOKIN

Esietendus

22. jaanuar 2021

Kestus

1h 30min

Lavastus korraga kolmes saalis,

ainult Tartus!

Lavastuses kasutatakse lavatossu, mis on tervisele kahjutu ning sähvivat valgust.

Kõik on nii nagu ikka: inimesed elavad, töötavad, pidutsevad ja surevad. Siis juhtub midagi, sest alati juhtub midagi. Nüüd tahavad kõik teada, mis juhtus. Loomulikult saavadki kõik teada, mis juhtus. Aga mis edasi saab?

Etendus toimub korraga kolmes ruumis, kus kõigis on inimesed, kes tahavad aru saada, mis juhtus ja mis edasi saab. Aegamisi selgub, et mõnes toas on asjadest aru saadud paremini ja mõnes kehvemini. Keegi ei tea, millises toas on tõde rohkem ja millises vähem, aga selge on, et keegi valetab. Keegi lihtsalt peab valetama, sest miks muidu on kolmes toas üsna erinev arusaam sellest, mis toimus ja mis edasi saama hakkab?

Kes valetab? Valetada on ohtlik ja valetajad tuleb eemaldada! Kui kõik väidavad, et nemad ei valeta, järelikult kõik valetavad. Kas me võiksime igaks juhuks kõik eemaldada?

NB! Toimub Uue Teatri majas Lai 37 korraga kolmes ruumis.

NB! Etendused toimuvad vaid Tartus. 

Etendus toimub kolmes saalis korraga: vaadates ühte etendust ühe korra ühest saalist, saab vaataja ühe tervikliku teatrikogemuse, nagu teatris tavaliselt. Uudishimulikele, fanaatikutele ja fännidele pakume aga 360-kraadist etenduskogemust Kolme Tuvi Pileti näol, mis on soodsam võimalus kolmekesi vaadata ühte etendust erinevatest saalidest ja pärast muljetada või üksinda vaadata kolme erinevat etendust kolmest erinevast saalist ja siis iseendas muljetada. Kõikide saalide kogemused kokku on üks põimunud tervik, kuid ka eraldi ja iseseisvalt vaadatavad.

 

Oi, Johnny - Rakvere Teater

Enne vaatama minemist (kirjutatud õhtuse etenduse päeval kell 15:04): 

Hmmm... Uksekomöödia... Teatri jaoks kindlasti üks hitt, sest tegemist ju massidele hästi peale mineva Cooney'ga... Pärnuski lavastati sama näitemängu "Topeltelu" pealkirja all ja mängiti edukalt (muide seekord pole ainult pealkiri teine, vaid on üldse tehtud täiesti uus tõlge Triin Tael'a poolt!) Mina pole Cooney-usku, aga selle eest on viimasel ajal Raudsepp heas vormis lavastajana (mõtle kasvõi vaid tema kahele eelmisele ja just nende lavastuste lavastajatööle - "Lõppmäng" ja "Ilma Sinuta") ning näitlejatest ju mitmeid lemmikuid laval. Materjal ilmselgelt annab tiivad hoogsalt lõbusaks lollitamiseks. Tagatipuks kuu aega teatripausi (Tallinna teatrid on suletud alates 28.detsember ja on seda veel vähemalt jaanuarikuu lõpuni) on tekitanud siiski piisavalt suure himu see jant oma silmaga ära näha. Kui vaid päriselt ka naerda saaks... ausalt üles tunnistades, siis väga suuri panuseid sellele ei pane, pigem kui, siis "mängu" nautimisele... Aga miski pole kindel, seega vaatame. Enam vähem samasse suunda Rakvere Teatris olev žanrikaaslane "Hullemast hullem" osutus ju üllatuslikult tõeliselt naljakas! Etendus, mida vaatama lähen, on selle lavastuse alles teine avalik mängimine, ehk kohe järgmine peale esietendust, seega nö. "neetud" etendus. Saab hoida silmad lahti, kas miskit nässu ka läheb :)

Peale etenduse nägemist: 

Cooney, oh Cooney... Väljusin MÖIRGAVALT naervast saalist! Tagatipuks näitlejatele publikult tormilised, seisvad ovatsioonid! Jah - Rakvere Teatril on sündinud uus publikumagnet ja -naerutaja!

No kes meist siis naerda ei armasta, eks?! Nagu sissejuhatavast Cooney-skeptiku monoloogist võis aimu saada, siis olid selleks suured kahtlused ja kõhklused... Ja, ega ma nii lihtsalt ostetav polegi... Kuigi esimesed muiged tulid juba sissejuhatava valgusshow ja "Tuvikestest" tuttava muusika peale, siis päriselt naerma puhkemiseni läks natuke aega... aga siiski vaid "natuke"... sest naermata olla sellise mängu peale on praktiliselt võimatu, kui pole just küünilisuse kunn/kuninganna või miskit muud elus nii viltu, et lihtsalt ei suuda... Heh, mõnele peategelasega sarnasele "petjale" võib see ju ka valusasse kohta vajutada ning siis võib naeru asemel hoopis piinav olla. Ja kuna tegemist on siiski nö."seksikomöödiaga", siis vastav teema peab olema vaataja "ok" nimekirjas :)

Loo keskmes on (järjekordne) John Smith. Kaabakas. Mees, kes on abielus 2 naisega. Taksojuht, kes käib täpse graafiku alusel ühest kodust teise. Ühel päeval satub ta röövlite ohvriks ja haiglasse ning otse loomulikult läheb kogu see graafik sassi, mis omakorda käivitab sündmuste ahela, milles vaene mees peab kõigile valetama, pidevalt ühest kodust teise jooksma ning saladusse pühendatud sõbraga igasugustesse sekeldustesse astuma. Kogu suppi on segatud ka kahe Londoni lähiasula politseid, ajakirjandus ning ühe kodu ülakorruse gay-mehest naaber. 

Seksiteemad ja seksuaalsus on nii ühes kui teises mõttes siin teemaks, seega tõesti on teatri alla 14-aastastele mitte soovituslik remark igati õigustatud ja tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne ka täiskasvanutele, kellele just sellised teemad meeldivad ning kelle naerulihased saavad vastavatest kildudest kõdi.

Kui siinkirjutaja maitse järgi hinnata, siis eelkõige meeldis ikkagi see mäng. Võibolla, ja seda tingitud tõsiasjast, et tegemist oli alles teise etendusega, oli veel märgata teatavat ebaorgaanilist täpse režii järgimist, a la nüüd tuleb "see stseen", "selline liigutus", "selline kombinatsioon", sest selline situatsioonidele ülesehitatud naljatükk ja tegelikult üldse komöödiad vajavadki nõelteravtäpset mänguajastamist, muidu lihtsalt need naljad ei toimi nii naermajavalt kui peaks, aga samas läheb näitlejatel sissemänguks ja tõesti selle eelmainitud orgaanika tekkimiseks mõned mängud ehk aega. See pole kriitika, see lihtsalt on nii. Seda naudingulisem saab see olema veelgi vaatajale, mida mugavamalt näitlejad ka ennast juba oma sissekantud rollides tunnevad. Selles mõttes võiks vabalt kunagi veel uuestigi vaadata, sest sellised "mängud" võivad ka mängides mängijatele ideid ja tiibu juurde tuua/luua. Kogu kaasatud trupp on ülimalt mõnus! Kõigil on koomikunärvi ning oskust end lasta sellel hoogsalt segadusel ohjata, aga samas mõnuga enda parimat lavale laotada. 

Kui juba näitlejatest rääkimiseks läks, siis tõesti kõik on siin oma sõiduvees. Mõneti ju tuttavlikud ka oma rollides, aga just sellepärast eristusid 3, kes natuke üllatasid. Eduard Salmistu, oma lakoonilise ja ülejäänud tegelastest hoopis kuidagi hillitsetumalt loodud karakter. Karakterina ka võibolla just sellepärast huvitavam, et teised kõik olid selgepiirilisemad, aga Eduardi tegelase naine kutsub teda kiisukeseks ning mees ontlikult köögis toimetades paneb põllekese ette, samas on ise politsei... rahulik politsei. Teine lemmik oli tema ametivend teisest piirkonnast ja teisest puust pollar. Tegemist ju ühtlasi ajastu-tükiga, mis paigutub ehk kusagile 80ndate algusesse? Või isegi 70ndatesse? Ja kergelt alt laienevad püksid, uljad lokid ning politseisarjade nahktagid - kõik klišeed ja veel koos vastavate liigutustega on selles Märten Matsu tegelases kokku saanud. Muide liikumisest rääkides, siis selle on seadnud Helen Solovjev ning nii mõnedki nõksud ja eriti üks suurem duett kahe meestegelase vahel andis kõvasti lavastuslikku efekti juurde! Kolmas ja võib-olla isegi kõige ootamatum (siinvaatajale tänuväärseim) rollivalik oli anda Tarmo Tagametsal mängida ülevoolavalt žestikuleerivat gayd. Naabrimees, kes siiski vajadusel mehe eest väljas, ent ometi kuna "prouad esimesena", siis nõnda ta ka naisterahva ees uljalt uksest väljub. Seoses kogu selle gay-teemandusega, mis selles tükis on (ja seda on palju), siis kuigi naljakas, liigub vast ainsana seal Cooneyliku hea maitse piiril. Rahvas muidugi naerab ja sellised asjad ajavadki naerma, aga paratamatult paneb mõtlema, et kas see on ikka päriselt okei irvitada stereotüübistamise ja kuigi tabavate võrdlustega elus, siis ikkagi üleoleva tooni peale... Kuigi ei saa ju ka üle stigmatiseerida, vaid lihtsalt nautida hetke, nautida kes iganes, millise iganes seksuaalse sättumusega tegelast parajasti parastatakse - saavad ju siingi kõik oma jao kätte ja heteromeestest tegelased veel seda lollimana näivad kui see pila nende kulul neile endale ka korda läheb :)

Kuigi jah, eks Ülle Lichtfeldt'i oleme tibiliku beibena juba näinud ka varem, aga siin voolib ta oma mängitavast tüübist ka varasemate kogemuste professionaalsusega ühe oma parimatest "beibedest". Ja mõelda vaid kui erilised ja erinevad need tema naised ka laiemas plaanis on, võrreldes näiteks ka (juba eelmainitud) "Ilma sinuta" rolliga - nagu päev ja öö. Sama Anneli Rahkema kohati jõulise ja pidevalt endast väljamineva petetud/solvatud naise roll, Anneli on meister selliste naiste kujutamises lavamaailmas. Nagu näiteks ka teine hoogne (ja kaklev!) tüüp, nimelt "Alibi" roll. Ja ometi on need 2 naist samuti omavahel täiesti erinevad - siin see Mary nagu puuga pähesaanud, segaduses, pidevalt hoos, ent ometi pehmem, aga "Alibis" selline  terav, kõva ja kätega kallale kui vaja!

Kaks peategelast on sedapuhku mõlemad mehed - taksojuht Margus John Smith Grosnõi ja "ajutiselt töötu" Madis Stanley Gardener Mäeorg. Kes eelmisel aastal Ugalas esietendunud selle loo "18-aastat hiljem" järge "Võrku püütud" vaatas/vaatab, siis sealne "saladust teadev" paar on hoopis teise dünaamika ja keemiaga. Ugalas võibolla isegi see "sõber" võtab suurema rõhu enda peale ning ka vanusest tingitud vahe on kuidagi tuntav. "Oi, Johnny" John ja Stanley on rohkem võrdsed. Tunnetavad teineteist vast pareminigi ning sõbra aitamise vastumeelsus polegi nagu eraldi teema, pigem võtab ta selle mõnu ja hea tahtega enda rolliks... kuni muidugi lõpupoole ka tema enda pihta hakkab kogu asi liiga terava hambaga ihuma. Nii Margus kui Madis panevad mõnuga ja täiega, nende käes on põhiliselt tempo-ohjad ja nad ratsutavad koos mitme piitsaga, niiet tolmab! Kuigi taaskord arvan, et lugu rohkem mängides võib see veelgi enam hoogu sisse saada - ka need osad lavastusest, mis korraks (võibolla ka lavastusliku dünaamika jaoks), praeguses mänguetapis veel pisut rahunevad. 

Valguskujunduse, ehk naiste eesnimetähtedega aidatakse kaasa arusaamisele, kelle kodus parajasti tegevust toimub - lihtne, aga geniaalne, kuigi ega siin otseselt segadust selles osas suuremat segadust tekigi, oli niisama meelelahutuseks selle jälgimine siiski lahe. Kuigi Yana Khanikova kunstiline kujundus on laval lihtne ja väheldane - pigem paari propi ka valgustrepi ning seintevõrestikuga, kus nähtavalt eristuvad uksed võiks ju olla täitsa okei, aga paratamatult jäi vaese kujunduse tunne, mida eriti varjutas tagaseina suure kanga silmatorked. Kuid ega keegi sellist tükki vaatama minnes kujundust nautima lähe ja kõik, mis jäi häirima lavakujunduses tehti tasa ajastulike/naljakalt nostalgiliste riietuste (kostüümide) ja lahedate parukatega. 

Hinnang: 3+/4- 

Ei olnud sugugi kehvem kui Ugala "järg", tegelikult tõesti üllatusin, kuivõrd palju siin naerda saab. Ega see ju mingi sügav asi pole ning seda ei tohiks vaatama minnes ka oodata. See on Cooney ja sellisena toimiv/töötav imehästi ning Rakvere Teatri trupp teeb selle väga vahvalt. Komöödia on põneviku järel raskeim žanr teatris (minu arvates) ja siin on just nii kõik, nagu selle loo puhul olema peab. Farss, see annab palju vabadusi ja läheb õitsele, kui näitlejad panevad täiega ning just nii siin sünnibki. Mõnus oma meelelahutuslikkuses ja sobib sama hästi nii argipäeva õhtusse, siis kui pea tööpäeva järel raske ja pulki täis, sest palju mõelda midagi pole vaja - kõik tehakse puust ja punaseks. Samas ideaalne ka nädalavahetuse õhtu lõõgastuseks ja sõprade ja/või eriti oma kallimaga koos naermiseks. Selles mõttes isegi haruldane, et saalis istudes tundus, et mehed naersid veelgi kõvemini kui naised :)

PS.

Ah, et kui "teine", ehk "neetud" etendus, kas miskit nässu ka läks? Noooo, kas see just nüüd nässuminek oli, pigem andis ühe põhjuse veel juurde naermiseks... Nimelt on üks stseen, kus Tarmo gay saab teada, et Märteni politsei on politsei ja ütleb selle peale üliinnukalt: "Näita relva" - otse teisele lähedalt vastu vahtimist ja oma gaylike maneeridega. Märten ei saanud ise laval sellepeale naermata nägu tõsisena hoida :) Selline on nii lahe ja eluline ja justkui isegi toob vaataja veelgi rohkem loo sisse - näe, nemad seal üleval laval naudivad asja sama palju kui meie siin alla publikus... :)

PPS.

Väga lahe ja kopsakas kavaleht on - soovitan! Tegemist nimelt "meesteajakirjaga" :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille autoriks on Kalev Lilleorg):

OI, JOHNNY

Komöödia seksuaalenamusest

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ray Cooney

Lavastaja Peeter Raudsepp

Kunstnik Yana Khanikova

Liikumisjuht Helen Solovjev

Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder

Valguskujundaja Roomet Villau

Tõlkija Triin Tael

Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets

Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.

Esietendus 16. jaanuaril 2021.

Alla 14-aastastele mittesoovitatav.

Mida vaadata teatris VEEBRUARIKUUS? Top20 teatrisoovitused + esietenduste info

Praegusel keerulisel ajal, mil Tallinna, Harjumaa ja Ida-Virumaa teatrid on suletud hetkeseisuga kuni jaanuarikuu lõpuni, on pisut ehkupeale see soovituste tegemine. Ka esietenduste toimumine pole veebruarikuus kindel, ent sellest hoolimata peab ikka elama lootuses, et rahvas jälle kõikjal kultuuri ligidale lastakse. Ise käisin septembrist detsembrini 74 korda üle Eesti teatrites (sealhulgas eriti tihedalt Tallinnas), ikka mask ees ja viirus külge ei hakanud... võibolla vedas, aga ma usun, et normaalsed inimesed haigena ei ronigi teatrisse ja sellepärast ei olnud ka ainsat juhtumit, mil oleks teada olnud, et keegi teatris olles selle haiguse kätte saanud... 

Jaanuar on jõudnud poole peale ning kuigi see planeerimine on Tallinna teatrites keerulisem, siis vähemalt hetkel mujale saab etendusi vaatama küll. Koondasin siiski kõikidest planeeritavatest etendustest oma soovitused kokku. Aja kokkuhoiu mõistes valin sellel aastal oma soovitused vaid nende lavastuste seast, mida olen vaadanud teatrite kutsutuna (kutsuvad -> järelikult on uhked oma tegemise üle -> järelikult on alus juba olemas, et tegemist pole kehva asjaga :) Tegelikult tõesti on kiirem koondada seda infot, kui saab keskenduda ainult headele). Ühtlasi ei leia siit soovituste seast neid, millele piletid on juba välja müüdud. 

Lavastusi, mille etendusi on "lühikese" veebruarikuu mängukavades, leiab ligemale 200, mille seast toon väljaselle teravama tipu, ehk 10% - TOP20. Lisaks leiab soovituste järel ka lühiinfo kõigi veebruarikuus Eesti teatrites esietenduvate lavastuste kohta. Mõned neist pidid esietenduma juba jaanuaris, ent kuna ei saanud, siis ma automaatselt võtsin selle kuupäeva, mil vastav uuslavastus on esimest korda veebruarikuu mängukavas. Von Glehni Teater näiteks viib oma jaanuari esika hoopis Tartusse üle ja sestap saavad enda esietenduse planeeritud päeval realiseerida.

Minul on hetkel veebruaris 3 teatriplaani, ent kõik 3 Tallinnas, seega kindlat pole siin veel midagi. Vast õnnestub järgmisel nädalal teatriaasta alustada Rakvere Teatri ja Tartu Uue Teatriga... Uuel aastal katsun kohe pärast etenduse vaatamist ka teksti siia üles kirjutada, siis ei jää pausi, ega teki tõrkeid kirjutamisel. Üks uusaastalubadus vähemalt, saab näha kuidas õnnestub. PÖFFil toimis see taktika päris hästi. Pole ju vaja ka nii hirmus pikalt... :) 

Kuid siin siis VEEBRUARI soovituste TOP20 (pealkirjade all leiduvad põhjendused, ehk pikemad peegeldused):

1. Praktiline Eesti Ajalugu - Tartu Uus Teater (8, 9, 10, 11, 15, 16, 17, 21, 22.02 Tartus)

2. Kalevipoeg - Vanemuine (23.02 Tartus)

3. Beatrice - Vanemuine (5.02 Tartus)

4. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater (18.02 Rakveres)

5. Etturid - Ugala (8.02 Viljandis)

6. Carmen - Paide Teater/Teater Must Kast (1.02 Tallinnas)

7. Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse - Vaba Lava Narva/Vene Teater (6.02 Tallinnas)

8. Once - Ugala (5, 6, 20.02 Viljandis)

9. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala (6, 20.02 Viljandis)

10. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala (12.02 Viljandis)

11. Kommuun - Tallinna Linnateater (8, 9.02 Tallinnas)

12. Minu eesti vanaema - Vaba Lava Narva/R.A.A.A.M. (8, 21, 25.02 Tallinnas)

13. Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater (5.02 Tallinnas9

14. Romeo ja Julia - VAT Teater (15.02 Tallinnas)

15. Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala (2, 17.02 Viljandis)

16. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater (1.02 Tartus, 19.02 Rakveres)

17. Tallinnville - VAT Teater (17, 18.02 Tallinnas)

18. Hullemast hullem - Rakvere Teater (4, 15.02 Rakveres)

19. Naiste kool - Vanemuine (25.02 Tartus)

20. Mängu ilu - Tartu Uus Teater (12, 13, 19, 20, 26, 27.02 Tartus)

Lisaks soovitaksin 3 laste- ja noortelavastust Eesti Noorsooteatris:

1. Pollyanna (20.02 Tallinnas)

2. Apelsinitüdruk (19, 20.02 Tallinnas)

3. Momo (7.02 Tallinnas)

Ja kõik, mida mängitakse Piip ja Tuut Mängumajas (veebruaris "Mauno saladuslik kadumine" ja "Loomad")

Ja kui balletiisu on, siis väga värske lähenemine Shakespeare'i klassikale:

1. Romeo ja Julia - Vanemuine (7.02 Tartus)

Veebruarikuu esietendused (koos teatrite kirjutatud kirjeldustega):

1.02 Lapsed - Tallinna Linnateater (lavastaja Elmo Nüganen) 

Mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta? Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama.

Mängivad: Piret Kalda, Anne Reemann, Epp Eespäev, Peeter Tammearu, Hendrik Toompere

2.02 Renate Keerdi uuslavastus - Eesti Noorsooteater (lavastaja Renate Keerd) 

Seda on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised. Need, kes on Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et tulemas on üks pöörane, plahvatuslikult vaatemänguline ja särtsuvalt mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu kaasaega kõnetav sõnum. 

Mängivad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi

6.02 reflektsioon - projektiteater Sakala 3s (lavastaja Carolyn Veensalu) 

"Ma vahetan iga päev. Mina annan osa endast ja mulle antakse vastu. Aga kui tihti on see, mida mina annan, võrdväärne sellega, mida mina tagasi saan? Või vastupidi, kas annan liiga palju? Ja hoolimata sellest vahetan ma veel. See on saanud normaalsuseks. Vahetan veel, et olla justkui kaitstud. Selleks, et olla tahetud. Või on see tahe olla kellegi moodi? Märkamatu sõltuvus olla sobiv ning seeläbi peegeldada vastu vaid seda, mida arvan, et teine näha soovib. Kui ahneks võivad minna vahetused? Kui palju on võimalik end kohandada ja kas seeläbi jääb mulle ausus alles?” refleksioon 

Maurice Raveli klaveritsükliga „Peegeldused“ füüsilise teatri lavastus ühes vaatuses. Mängivad/tantsivad: Carolyn Veensalu, Karmen Teesi Pregel, Mark Monak, Tähe-Lee Liiv(pianist) 

6.02 Inspektor tuleb - Vene Teater (lavastaja Filipp Loss) 

Eduka  ettevõtja Artur Birlingi peres tähistatakse rõõmsat sündmust – tütar Sheila kihlumist. Peotuju rikub aga ootamatult külla saabunud salapärane võõras, kes nimetab end politseiinspektoriks. Ta uurib noore tüdruku enesetappu.  Aga kuidas on selle tragöödiaga seotud Birlingite perekond? Võib-olla on tegemist eksitusega? Ja kust see inspektor üldse välja ilmus? Antud loos on palju küsimusi ja mitte vähem üksteisele vastupidiseid vastuseid.  Ja ainult ootamatult ärkav südametunnistuse ärev hääl võib vihjeid anda, millised vastused on õiged... 1944. aastal kirjutatud J. B. Priestley näidendist „Inspektor tuleb“  kujunes autori kõige populaarsem teos, mida on saatnud muljetavaldav edu nii teatrilaval kui ka kinolinal. Venemaal võeti näidend eriti soojalt vastu. Isegi nii hästi, et selle maailmaesietendus sai teoks mitte autori kodumaal Suurbritannias, vaid Moskva Kammerteatris 1945. aastal. Kuigi näidend on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi, võib veendunult öelda, et meie ajal on lugu omandanud veelgi prohvetlikuma tähenduse kui J. B. Priestley ise eeldada võis. Lavastus lavastuse järel on tõestanud, et see teos on aegade ülene.  Vahetuvad aastakümned, riigid, inimesed, kuid inspektori saabudes heliseb uksekell ikka samamoodi. On aeg lasta sel heliseda ka Eesti Vene Teatris....

Mängivad: Leonid Ševtsov, Tatjana Manevskaja, Artjom Garejev, Tatjana Jegoruškina, Viktor Marvin, Dmitri Kordas, Marina Malova 

6.02 Trubaduur - Estonia (lavastaja Neeme Kuningas) 

Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna... „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub. 

9.02 Professor sai värske õhu mürgituse - Vana Baskini Teater (lavastaja Gerda Kordemets) Näidend tõukub ühest Eesti enimtsiteeritud filmist, Sulev Nõmmiku legendaarsest telelinateosest „Mehed ei nuta“. Tsitaate oma igapäevases sõnavaras kasutades ei anna me endale sageli aru, kust need pärit on või mis kontekstis neid algselt kasutati. Nii on sündinud eraldi sõnavara, mida me ühtmoodi mõistame ja armastame. „Professor sai värske õhu mürgituse“ algab hetkest, mil filmist tuttav Professor arvatava osoonimürgituse tõttu minestab. Raamjutustus pöörab filmi tegevusega mitu korda ringi, luues oma aegruumi, kuid viies vaataja samas ka läbi müüdiks saanud filmi. Näidendi idee põhineb nn. unenäoargumendil, mille tuntuim käsitlus pärineb Hiina filosoofilt Zhuangzilt, kes näinud kord unes, et ta on muretult ringi lendav liblikas. Ärgates hakkas ta kahtlema, kas ta on tõepoolest professor, või on ta äkki hoopis liblikas, kes hakkas just nägema und, et ta on professor. Meie lavaloos on filmis „Mehed ei nuta“ toimunu tegelikkus ning sealt tuttavad tegelased, ka Professor, päriselt olemas. Kusagil selles loos on olemas ka noor lavastaja Sulev Nõmmik, kuid ükski näidendi tegelane temaga isiklikult tuttav ei ole. Saame naerda vanade, filmist tuttavate naljade üle, kuid pealiinis tegeleb näidend – samuti huumori võtmes - eneseotsingu- ja endaga leppimise küsimustega, mõtiskleb unistuste täitumise võimalikkuse ja tuleviku maailma üle. 

Mängivad: Ott Sepp, Juss Haasma/Ivo Reinok, Marika Korolev, Inga Lunge, Kalle Sepp ja Indrek Taalmaa 

12.02 Tants - Rakvere Teater (lavastaja Veiko Õunpuu)

Psühholoogiline triller 19. sajandi lõpu dekadentlikus ja sümbolistlikus õhustikus. Mehe ja naise kujutlusmängud üksildases sõjaväekindluses kasvavad ettearvamatutes suundades ja muutuvad kolmanda osapoole saabudes halastamatuks kodusõjaks, kus kirgastub nii Strindbergi kui kaasaja inimese suhe reaalsusega, mida aina vähem mõistetakse ja kus haiget tegemisest võib saada ülim märk siirast armastusest.

Mängivad: Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer

12.02 Mefisto - Eesti Draamateater (lavastaja Kertu Moppel) 

Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse. Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „Mefisto”, mis võitis samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscari. 

Mängivad: Juhan Ulfsak (külalisena), Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, Marian Heinat, Inga Salurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi (külalisena), Indrek Sammul, Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll, Aleksander Eelmaa  

13.02 Niskamäe naised - Vanemuine (lavastaja Tiit Palu) 

See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest. Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks. Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades. Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik. Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahele Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“. 

Mängivad: Külliki Saldre, Maarja Johanna Mägi, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Riho Kütsar, Merle Jääger, Saara Nüganen, Andres Mähar, Kaarel Pogga, Karol Kuntsel, Oskar Seeman, Ken Rüütel 

14.02 Miks me varastasime auto - Eesti Noorsooteater (lavastaja Mirko Rajas) 

Lavastus „Miks me varastasime auto” põhineb saksa kirjanik Wolfgang Herrndorfi tempokal ja rohkete pööretega noorteromaanil. „Miks me varastasime auto” peategelaseks on eraklik teismeline Maik Klingenberg, kelle kodune elu pole kiita. Tema ema hoolib küll pojast, kuid on eluraskuste tõttu pidevalt eemal. Karmi isa jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad. Maiki üksluiselt ja küllaltki õnnetult kulgev elu lööb kihama, kui tema klassi tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov. Asotsiaalse välimusega Tšikk on segane tüüp, keda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid. Kahe justkui „elust välja jäänud” ning täiesti vastandliku nooremehe teed ristuvad. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise „laenatud” autoga mõned tiirud teha. Peagi avastavad poisid end autoga mööda Saksamaad ringi sõitmas, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata. See on teekond iseendasse läbi erakordse ning äärmuslikult mängulise olukorra, kuhu poisid end asetavad. Vale oleks öelda, et kõik muutub, aga vale oleks ka väita, et sellest hetkest ei muutu nende elu täielikult. Aga esialgu tundub, et nad on lihtsalt väga suures, päris tõesti väga suures jamas. Lavastaja Mirko Rajas: „See on lavastus noortele, aga kindlasti ka lugu noortelt nende vanematele ja teistele inimestele, kes neid igapäevaselt ümbritsevad ning mõista püüavad. Mind kõnetas selle loo mitmekihilisus ja hinnanguteta lähenemine noorele inimesele, kes just praegusel ajal elab, mõtleb ja on. See on justkui julgustus, kerge provokatsioon, et elage, riskige, rikkuge reegleid! Kuid tehke seda siiski elusolemise ilu otsimise eesmärgil. See lugu avab noorte sisemaailma, kõnetab vaatajat teemadel, millest iga päev valjult ei räägita, kuid mis meid kõiki ikkagi puudutavad.” 

Mängivad: Mait Joorits, Mart Müürisepp, Laura Kukk, Taavi Tõnisson

15.02 venus.me - Sõltumatu Tantsu Lava (lavastaja Rene Köster) 

Veenus – meie päikesesüsteemi kuumim planeet, Maa õde ning kõige säravaim täht taevas, mis eal ei kao. Veenus – armastuse, seksuaalsuse, iha, ilu ja võidu jumalanna, kes on teatud ka kui üks suurimaid LGBTQI+ liitlasi ja queer-agenda pooldajaid. „veenus.me“ on kaasaegne tantsulavastus ja alternatiiv-muusikal, mille keskseks teemaks on queer– ja klubikultuur pandeemia-järgses maailmas. Meie lugu algab hetkest, kus maailm on „kinni pandud“ ning kangelane otsib kodust pääsemiseks võimalusi internetist, täpsemalt www.veenus.me portaalist – kohast, kus läbi videoruumide, chat’ide ja filtrite on võimalik end ükskõik kelleks maskeerida või välja elada seda, mida oma kodu nelja seina vahel teha ei saa. Queer-kogukonna, eriti noorte jaoks, on klubikultuur saanud väga oluliseks, kuna see on ajalooliselt olnud peaaegu ainuke koht, kus on võimalik kohtuda sarnaste inimestega, tunda end vabalt ja avada ning avastada iseennast. Eriti tuleb see ilmsiks nende noorte seas, kel ei ole selleks kodus tunnustav ega turvaline keskkond, kus tihti kohtab vägivalda või karmi konservatiivsust. Mis aga juhtub siis, kui see „teine kodu”, see väljapääs on ära võetud? Lavastuses „veenus.me“ saavad kokku Eesti andekad ja väga erinevate taustadega LGBTQI+ noored. Laval saab näha nii klassikalist kui kaasaegset tantsu, eksootilist postitantsu, vogue’ingut, elemente drag– ja performance-kunstist ja ka muusikuid. Mängivad/tantsivad: Diana Harten, Rene Köster, Elina Masing, Jaan Männimaa, Edgar Rahhimov  

15.02 Kriuh-Va-Tšiuh! - Varius (lavastaja Heidi Sarapuu) 

Lavastuse tegevus toimub "ESTONIA" teatris aastal 1925, mil Estonia Selts tähistas oma 60. juubelit. Tol aastal oli teatris mitmeid tähelapanuväärseid sündmusi, mille ajendil otsiti ka uut direktorit. Estoonlaste (Toomas Tondu, Sergius Lipp, Sergei Mamontov, Nikolai Põlluaas) kõrval on laval ka Eesti- Soome laulusilla rajaja Väino Sola. Legendaarsed estoonlased (Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen, Agu Lüüdik, Gerda Murre jpt.) on olnud tegelasteks üheteistkümnes erinevas Variuse lavastuses..Seekordses, arvult kaheteistkümnendas, saame tuttavaks vähemtuntud või  unustatud artistidega. 

Mängivad/laulavad: René Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma, Peeter Kaljumäe 

20.02 Kaks garaaži - Vaba Lava (lavastaja Elmars Senkovs) 

1991. aastal said Eesti ja Läti Nõukogude Liidust vabaks. 2004. aastal liitusid nad uue vanema vennaga, sel korral küll vabatahtlikult, aga siiski. Nende kahe aasta vahele jäi periood, mida üldiselt mäletatakse metsikute üheksakümnendatena – ajast, mil teismelisest riigist hakkas saama täiskasvanu. Maailm muutus peadpööritava kiirusega. Osad olid nutikad ja näljased ning said üleöö rikkaks. Teised kehastusid vanade väärtuste hoidjateks ning kritiseerisid progressi-hullust. Mis aga sai nendest isikutest, kes ei kuulunud ühte ega teise leeri? Auhinnatud läti lavastaja Elmars Senkovs võtab fookusesse kummalise vaheala – garaaži, paiga, mis on olnud pelgupaigaks nii nõukogude mehele kui vabariigi kodanikule. „Kaks garaaži” leiab paralleelselt aset Eestis ja Lätis ning jutustab loo noortest meestest, kes koos taasiseseisvumisega enda täiskasvanuelu alustavad. Mida aga teha, kui nii vana kui uus maailm tunduvad võõrastena – kui sa pole osa ei võitjate põlvkonnast ega digi-generatsioonist ? Mis saab siis, kui ühiskondlikud ootused, praktilised eesmärgid ja salaunelmad on omavahel lootusetult konfliktis? Mida teha, kui isalt päranduseks saadud garaažiboks tundub ainsa tõeliselt turvalise ja õige kohana? 

Mängivad: Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe Eestist. Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis Lätist 

22.02 Jooks - EMTA lavakool (lavastajad Tiina Mölder, Helen Reitsnik)  

Lavastus põhineb tudengite mõtetel jooksmisest ja unistustest. Protsessis on olulised olnud aeg, tempo ja koosloomine. "Mulle meeldib joosta. Kui jooksen, siis tunnen, et olen vaba. Õhk ja tuul ja mina. Kiiresti ja kaugele ja väga kaua. Sageli on see lihtsalt vajalik. Näiteks avastan kõndides, et mul on kehas midagi ülearu: kurbust, hirmu, segadust… Ja siis… ma lihtsalt pistan jooksu. See tuhisemise ja õnne tunne! Ma jooksen kõigist mööda: koolilastest, ärimeestest, kulleritest, müügimeestest, koertest, lindudest. Ka trammist jooksen mööda! Lisan kiirust. Higi nõrgub laubalt, aga mis mul sellest. Mina jooksen." 

Mängivad/jooksevad: Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Marcus Mayfield, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi 

27.02 Surnud mees - Ugala (lavastaja Taago Tubin) 

Kevin on oma eluga jõudnud täielikku ummikusse, kui talle tehakse ootamatu ettepanek: „Miljon. See on sinu ja sa võid seda ühe nädala jooksul kulutada täpselt nii, nagu ise soovid. Meie filmime sind. Kuid nädala lõppedes sa … sured. Sa sured televisioonis, kaamerate ees.” Kevini süda ja sisetunne ütlevad, et ega asjalood paremaks ei lähe. On valida, kas lohistada end oma mõttetust elust läbi, nii et järele ei jää muud kui halvad mälestused. Või siis kustuda nagu supernoova, näidates maailmale oma valgusega teed parema ja eredama tuleviku poole. Ja samas nautida seda täiel rinnal. Kevin valib. Surnud mees“ on musta huumoriga laetud lugu sellest, milliseid ohverdusi on inimesed valmis tegema raha ja kuulsuse nimel. Ja sellestki, kui kaugele me ise vaatajatena oleme valmis meelelahutuse nimel minema. Soovitatav gümnaasiumieast alates. NB! Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse. 

Mängivad: Martin Mill, Laura Kalle, Tanel Ingi, Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm ja Vallo Kirs 

27.02 Igatsuse rapsoodia - Eesti Draamateater (lavastaja Priit Pedajas)  

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks. Iiri näitekirjanik Brian Friel (1929–2015) pälvis oma kodumaal loovisiku kõrgeima tunnustuse, Saoi aunimetuse, mis antakse eluks ajaks ja mida samaaegselt võib kanda kuni seitse inimest (tema eluajal viis). Frieli teoste maailm on õrn ja nukker, vaimukas ja kirglik. Frieli on nimetatud nii Iirimaa hääleks kui ka iiri Tšehhoviks. „Igatsuse rapsoodia“ („The Loves of Cass McGuire“, 1966) on üks esimesi näidendeid ta poole sajandi pikkusel loometeel. 

Mängivad: Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

28.02 Maria Roget' mõistatus - Kellerteater (lavastaja Vahur Keller)

Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha… “Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata. 180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist. Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.

Mängivad: Liis Haab, Riho Rosberg, Meelis Kubo