Punamütsike - Märta Tikkanen

Minu jaoks on see Märta Tikkaneni teine autobiograafiliste sugemetega raamat. Ja haarasin selle kätte sellepärast, et see esimene oli üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. "Punamütsike" osutus samuti väga, väga, väga heaks!

Mõtlesin, et seekord ei räägikski nii palju ise kui laseks raamatulõikudel iseenda eest rääkida. Sest need mõtted mis nendest avalduvad annavad hea ülevaate, miks seda raamatut lihtsalt PEAB lugema.

Eemaletõukav kaanepilt, mis ka mu lastele silma jäi ning kõik järgemööda oma vastikust sellele avaldasid - sellest ei maksa lasta end heidutada. Sisu on tõeline maiuspala elu üle järele mõtlejatele. Peamisteks teemadeks naise positsioon pererakus. Kirjanik Tikkanen juurdleb oma isa ja ema vaheliste suhete üle, ema-isa versus Punamütsike (kirjanik Tikkaneni koodinimi iseendale) seal kõrval tema õde-vend, Punamütsikese ja Hundi (Tikkaneni abikaasa) vaheliste suhete ja tähelepanekute üle ja lisaks hundikutsikate ning igasuguste eluliste sotsiaalsete väljakujunenud ühiskonnanormide üle, mis puudutavad mehi ja naisi ning nende suhtumist iseenda positsiooni elu mängulaual. Eriti seda "Hundi" tüüpi meeste kujunemise ning olemise tagamaid kirjeldades ning trükipaberil läbi elades. Õnneks pole siiski kõik mehed Hundid või sinna kantigi... kahjuks kõik naised pole ka Punamütsikesed ega sinna kantigi...

Paratamatult viib sellise teksti lugemine võrdlustesse oma elu ja suhetega. Ma oma naises näen küll tahke Punamütsikesest, aga endas näen ikka väga vähe seda "Hunt"-i. Teades sellistest suhetest... läbi selleteadmise, hindan seda rohkem ma oma suhet... sest see on hoopis midagi muud...
Minul on küll oma suhtes hea. Muhkudest ja haavadest ei pääse meist ju keegi... Aga normaalses suhtes suurem osa haavadest on sellised, mida me ei anna teineteisele vaid pigem need tulevad kusagilt väljaspoolt... ja siis on hea kui on oma plaastripanija omast käest võtta... ma tahan küll, et mu teine pool tunneks, et ta saab alati oma muhkudele jahutavat külma ja haavadele minult plaastri peale.

Tikkanen jutustab oma loo mitmete maskide ja koodinimedega. Väga intelligentselt lugejale endale avastamiseks kontuuridega mingid vormid ette joonistades, mida siis oma arusaamise tasandilt igaüks ise täita saab ing suhestuda sellesse suhete hierarhiasse. Seda kõike luuleliselt maalitud proosa vormis, mis mõnedel lehekülgedel võtabki täiesti luulelise vormingu.

See on huvitav kaksipidi tunnetus, mis tekib seda raamatut lugedes. Ühest küljest olen ju ise mees ning peaksin kaitsma ja õigustama meeste vaatenurki ning meie soole omapäraseid tunnuseid. Kuid peamiselt tundsin hoopis kaasa Punamütsikesele... kelle sulest oleks ilmselt ilmunud palju rohkem seda head kirjandust, kui tal vaid oleks antud võimalusi rohkem kirjutada. Kuigi kui poleks olnud sellist eluolukorda, sellist "vastikut" meest, kas siis oleks sündinud üldse nii häid sisekaemuslikke ning huvitavaid inimpsüühika avalikuks rebivaid kirjandusteoseid? Märta tekstid on ühtlasi nauding, kuid samas ka kurb ballaad, ühest tüdrukust ja naisest (olenevalt eluetapist), kes alguses on tunnistajaks sellele kuidas tema oma isa ja ema vaheline meeste-naiste elureegilistik on paika pandud ning edasi kuidas ta iseennast suudab kehtestada inimväärilise naisena. Mul on millegipärast tunne, et ta karjub küll raamatulehekülgedel kuid päris elu lasi ikkagi valitseda olukorral, kus tema mees lihtsalt temast kui teerulliga üle sõitis. Kuigi olles lugenud natuke tema elu kohta kirjanduslikelt lehekülgedelt, siis ega ta vagusi ei kannatanudki. Pigem olid nende tülid ümbritsevatele päris hästi teada. Kuid ometi seda kõike ta elas ja kirjutas mingil kummalisel tasandil ka armastust tundes. Kõrvaltvaataja/lugeja pilguga tegelikult ikkagi armastuseta elades, või igatahes väga ühepoolse armastusega. Ja seda kõik need pikad aastad.
Ja milleks? Mille nimel? Kas tõesti nende väheste rõõmuhetkede pärast, mil ta tundis ka hingesugulust... kui seda nüüd üldse võibki nii kõrgelennuliste terminitega tembeldada?

Olengi end liiga palju selgitama unustanud. Siin tulevad mõned lõigud... tegelikult oleks tahtnud terve raamatu siia ümber kirjutada, sest seda head mõtteainest on raamatus niiiiiiiii palju! (PS. Raamatukois oli viimane kord raamat täiesti olemas - 45 krooni maksis ainult - häbiväärselt vähe sellise ülihea raamatu eest!).

----
Palju tundeid
liiga palju taktitunnet.
Miks ei söanda ema sõnadel päevavalgele tulla lasta,
miks neelab ta kõik alla, kui isa tahab kõige rohkem teada just seda, mis ema vaevab, teada kuidas ta saaks kõik taas joonde ajada
kõik, mis isa teeb, teeb ta ema pärast, mida ema siis tahab
miks ema ei või öelda, mida ta tahab, et isa saaks teada?
Kuidas saada jagu tapvast taktitundest?
----
See on nagu lõik minu elust... ma ka ei saa aru mõnikord, miks naine ei taha rääkida, mis lahti on... See on nagu see Kareva luuletus, kus ta ootab, et mees tuleks, aga too ei teagi, et naine teda ootab... selles on midagi nii naiselikku, mida mehe mõistus ei ole võimeline mõistma. Ükskõik kui palju illusioone mõni mees endale võib luua, et ta sellest aru saab (mina ise kaasa arvatud). Vaid üks näide sellest meeste ja naiste erinevatel lainepikkustel eksisteerimisest. Selles Tikkaneni lõigus ilmneb veel lapse mure ja poolehoid... mis on nii lapselik mõttemall. Asetada asja taustadest mitte teades või aru saades - mitte arusaavaga end ühele poolele ja õigustades seda poolt. Geniaalne, mitmekihiline, kutsub kohe sügavalt kaasa mõtlema... ühtlasi arendab iseennast ja oma mõttemalle.
----
Naisega on nagu armastamisega, seda on liiga palju ja see pole käegakatsutav ja sõnades väljendatav.
----
Ja seda ütleb naine ise ning ei tee midagi selle heaks et muutuda... Tehes edasi etteheiteid mehele... Sellest nüüd ei saa naised aru :) mitte sellel tasandil, nagu mehed. Ja see on paratamatus. Tikkanen ise ka... sõnastab küll osavalt kümnesse, aga tegelikult ta ise aru ei saa.
----
Sositab viimaks talle kõige sügavamale tema unenägudesse..... Punamütsike tahab tal prille eest kiskuda, et Hunt jälle näeks ja kuuleks
Raputab teda, niikaua kui jaksab, raputab veel veidi
----
Lausa fantastiliselt luuleline proosa... nagu ma juba mainisin! Teinekord võib selliste vastandlike kujunditega kirjeldada rohkem kui isegi piltidega mingit olukorda. Selline on "tekstuaalne hõrkus". Kui sellest väljamõeldud väljendist nüüd keegi peale minu enda aru saab :)
----
Niikaua kui Hunt eitab surma, peab ta hülgama elu, mõnitama lähedust ja kahtlema armastuses.
Alles siis, kui ta tunnistab, et surm on olemas, et surm on tal päris ligidal, söandab ta relvad rõõmu ees langetada, tunnistada, et armastus on võib-olla siiski olemas
ja seda vastu võtta.
----
Ühe inimtüübi stereotüüplik käitumisvorm.
----
...kogu nende kooselu jooksul tahab Hunt Punamütsikeselt saada emaarmastust, millest ta enda arvates lapsepõlves on ilma jäänud, ja kuivõrd ta ei saanud armastust siis, peab ta seda saama nüüd, siin ei piisa tavalisest täiskasvanuarmastusest Hundi ja Punamütsikese vahel, Punamütsike meenutab pikapeale üha enam turris karva ja kollaste hammastega emahunti, kui keegi tema lapsi ähvardab
kui Hunt ähvardab lapsi ja tahab neid naksata
emaarmastust ootab Hunt
emaarmastust otsib seni, kuni elu teda kannab
omaenda kutsikatega võitleb ta armastuse pärast, mida ei suuda talle anda keegi peale tema surnud ema ja ema on talle surnud tükk aega enne, kui surm ta ära viib ja lõplikult poja ees süükoormast vabastab.
Siis muutub süüdlaseks Punamütsike, ürgema võrdkuju
pilt kõikide aegade emadest, neist kes alati petavad, pööravad selja ja jätavad oma lapsed ja lähevad, lasevad murel ja raskustel lapsi tabada, pole suutelised neile teed tasandama, keda ei jätku kõikjale ja kellel pole kunagi piisavalt tahet ja söakust...
Punamütsike peab elama täielikult tema jaoks nii nagu tema Punamütsikese jaoks
nüüd ja alati ja kui lapsed suureks saavad
Aamen.
----
Irooniline ongi see, et tihti emad, kes on ise naised, kasvatavadki oma mehepojad sellisteks, "igavesteks hoolitsust vajavateks lasteks" Ja "hoolitsuse" all mõtlen ma teenindamist. Mõni mees muidugi kasvab ise ka küll ühte küll teise suunda. Ja Tikkanen toob emade õigustuseks(?) päris huvitava filosoofilise variandi seletuseks... et mehe ebakindlus naiste suhtes on tingitud sellest, et nende emad on kunagi hüljanud neid, üritades poega laia maailma suunata või valides ikkagi lõppude lõpuks isa, mitte lapse... Seda võib muidugi tõlgendada erinevatel viisidel.

Ja see armastusekadedus, see on küll minussegi sisse kodeeritud. Siiski oma lastega ma küll ei konkureeri. Nemad on ju ka minu enda jaoks väljaspool arvestust esmatähtsad. Sellepärast peaksidki koos elama hingesugulased, kes sarnaselt suhtuvad asjadesse ja kellel on sarnased prioriteedid. Sest lapsed ei ole ju võrdsed vastased mistahes võistluses või võitluses. Ja ühe armastava pere sees ei tohiks tekkida võitlust armastuse pärast... ei mingis vormis...
----
Söögilaual Punamütsikese paberid ja tema kirjutusmasin, kui on õhtu käes ja kutsikad on magama pandud ja viimaks ometi on käes tema aeg.
Siis tuleb sisse Hunt ja joob teed ja sööb hapupiima, pudistab marmelaadi ja näkileivapuru enda ümber
jätab kõik laua peale
läheb heidab magama.
Aastaid mõtiskleb Punamütsike selle pudistamise üle, leivapuru ja hapupiima- mee- ja marmelaadiplekid tema paberite ümber. Ei aita ei palved, ei käratamine, ei korduvad manitsused, Hunt unustab iga kord enda järelt koristada, ta täidab iga vaba sentimeetri lauapinnast plekkide ja puruga.
Seega pole küsimus üldse mitte purus. Milles siis?
Kas Hunt märgistab oma reviiri marmelaadi ja hapupiimaga? Jätab Punamütsikesele märgi, mida on võimatu vääriti mõista?
Kas Hunt tahab sundida teda ema mängima, hoolitsema
kui mitte Hundi enda eest, kes nii inetult unarusse jäetakse, kui Punamütsike seal vara ja hilja oma kirjutusmasina taga istub
Siis puru, Hundi jäänuste eest maa peal?
----
Mehed ei ole samasugused nagu naised. Naised mõnikord mõtlevad "üle" ja seda täie hooga. Mehed lihtsalt üldse ei mõtle... mõnikord. Ei ole vaja näha "hunti" igal pool... Kuigi ka alataju teeb selliste asjadega mõnikord trikke... olen seda enda "mitte-teadlikust" käitumisest ka tähele pannud.
----
Millest tuleb Hundi hirm ja Punamütsikese täitmatus?
Punamütsike pigistab silmad kinni, ta suleb silmad ja jätab Hundi väljapoole, kuidas saaks Hunt temani jõuda, Punamütsike kannab oma naudingut endas ja Hunt võib seda jagada, aga siiski ei jõua selleni iial, kusagil sügaval sisemuses on see Punamütsikese oma, seda mida ta sügaval endas kannab, ei saa keegi temalt ära võtta, selle elu allika juures tunneb ta end turvaliselt
Tema naiselikkus, see on tema ise ja ta tunneb selle väärtust
Hunt peab pidevalt ennast näitama ja tõestama
kas Punamütsikesel on oma naudingu jaoks üldse Hunti vaja? Kas tema nauding on sõltumatu naudingust, mida ta Hundile annab? Ta ähvardab Hunti oma vägivaldsusega, on ta täitmatu
kuidas saaks Hunt teda taltsutada ja teda valitseda, kui Punamütsike tõrjub ta oma sisemusest
Ja pigistab silmad kinni?
----
Täpselt nii ma tunnen ka mõnikord, et mind on väljapoole jäetud. Kuid õnneks siiani on ikka mõne aja pärast "sisse" ka lastud. Kuigi mitte kõikidesse "sahtlitesse". Sellega võib vabalt olla ka vice versa. Eriti aastatega koguneb ju seda kraami hingesoppidesse ja mõtetesse, mis on turvaliselt hoiul seal jagamatutena. Sellest kõigest võib kokku koguneda ka elu allikas. Võimalus saada ome elule tuge. Asjad, mis on ainult minu sügaval sisemuses. Kuigi see on tõsi, et mehena tunnen ka, et pean pidevalt end näitama ja tõestama. Ainult asi ongi selle näitamisega nii, et seda värki seal sees on nii palju, et kunagi ei jõua kõike ära näidata. Ja siis toimub mingi sisemine valik ning teatud asjad, mis järjekorras ehk olekski eespool, jäävad võibolla just sellesse ossa sisemusse, mis ei jõuagi kunagi välja. Kuigi kas silmade kinni pigistamine on kedagi kunagi päästnud. Päriselt päästnud "kurja eest" ma mõtlen. See on siiski üsna naiivne lootus. Aga vahest saab mingitest raskustest üle ka sulni naivismiga. Eriti naised oskavad seda hästi enda jaoks ära kasutada, olen tähele pannud... jah Sina ka!
----
Kui sa mind petad, siis ma tapan su
ütleb Hunt Punamütsikesele ja mõtleb seda tõsiselt, Punamütsike seda Hundile ei ütle, kuid mõtleb seda sellegipoolest
muidugi hakkab Hunt petma, Punamütsike tajub seda, kui mitte muul põhjusel, siis igaks juhuks
aga tema ei hakka iial Hunti petma, ta näitab Hundile, et armastus on olemas, et see, kes armastab, ei saa iial jääda kaotajaks, et naisi võib usaldada, et jää võib sulada
Punamütsike ei kõhkle hetkegi oma armastuses ega Hundi armastuses
Hunt kõhkleb kogu aeg
----
Eks see kõhkleb, kellel pole südametunnistus puhas. Mina näiteks küll ei kõhkle. Mitte tegelikult. Kuigi mingid teod või juhtumised võivad seda meelekindlust mõnikord kõigutada küll, seda ma ei salga. Millegipärast nii palju kui ma naistega olen seda teemat käsitlenud, siis valdav enamus usuvadki, et nende mees varem või hiljem neid petab. Ei tea, miks see on nii. Mehed oma naiste kohta seda küll ei usu. Ehk risti vastupidi armastusse uskumisega. Paradoks?!
---
On ta võibolla soovinud endale kerget elu? Oo ei, ta ei soovi endale mitte kerget elu, vaid rikast elu ja rikkam ei saa kellegi elu olla kui Punamütsikese elu Hundiga, tal on jõudu rohkem kui küll, Punamütsikesel on uskumatud jõuvarud
kas on üldse midagi, mis on tugevam kui vastastikune armastus?
----
Kuldaväärt lõik! See seletab natuke ka Punamütsikest... tal võib seda "kannatamist" iseenda jaoks vaja olla. Ilma selleta ei tunnekski ta võibolla armastust või ilma võitluseta kirjutamiseks, ei oskakski ta võibolla kirjutada? Hundist ammutab ta endale nii elu kui kirjamaterjali. Lahe ja intelligentne on see, et Tikkanen saab ise sellest ka aru. See on nagu väike tänuavaldus mehele?
----
Niikaua kui Punamütsike oma asjadega öösel tegeleb, suudab Hunt seda ehk veel taluda, ehkki Punamütsike on päeval võimatu ja väsinud, lubamatult hajameelne, temalt kuuleb vaid jahedat aplausi, kui Hunt ootab tormilisi ovatsioone, aga mis seal ikka, selle võib Hunt ikkagi andeks anda
aga kui Punamütsikese ringkäigud hakkavad koopast üha kaugemale viima, kui ta pühendab end muule, istub ja mõtleb millelegi, millel pole Hundiga mingit pistmist
siis saab Hundi mõõt täis. Siis asub ta vasturünnakule.
----
Tüüpiline egomaniakkist mees. Selliseid kindlasti on. Olgu see meile teistele silmiavavaks näiteks. Ja see on kummaline, et inimesed tõesti ei näe asjade teist külge. Nagu lapsed, kes ajavad kõik oma mänguasjad mööda tube laiali ja siis kui nende järel koristad ja paned oma aja selle alla ja energia. Ning siis pärast imestavad, et sa ei viitsi nendega enam mängida, sest oled koristamisest lihtsalt väsinud... See on vist paljude argipäev. Ja hea näide, et tuleb asjad ümber organiseerida. Lapsed peavad enda järel koristama ja mees peab ise andma et saada. Sama lugu muidugi naistega.
----
Pole midagi nii üksildast kui poolik apelsin ilma teise pooleta, mahl muuskui jookseb sellest välja
Pole midagi nii üksildast kui küünal lumisel hauakünkal poolkuu sinas ja kahekümne kaheksa kraadises pakases
Pole rõõmu, pole kergendust, pole vaikust, mis oleks suurem
Kui üksindus.
----
Ilus ja luuleline lõik. Ainult, et ma vaidleks vastu selle keskmise osa asjus. Üksildane küünal lumisel hauakünkal kahekümne kaheksa kraadises pakases ei ole "üksildane"... vaid just soe... keegi on ju käinud ja pannud selle sinna... suures armastuses... tema hinges elab see kadunud hing nii sügaval edasi...vähemalt nii tunnen mina, kes ma pole kaotanud oma armsamat. Kunagi ma võin mõelda muidugi teisiti, kui mina ise oleksin see, kes selle küünla on sinna viinud. Okei... ma vist siiski hakkan mõistma seda üksindust... kuid ikkagi on üksildasemaid asju!

Kas ehk Märtagi kartis nii hirmsasti üksindust ja sellepärast kannataski seda hirmsat (Sajandi armastusloost selgus, et ka alkohoolikust) meest?
----
Iial pole Punamütsike näinud midagi nii ilusat
Kogu taevas leegitseb punasena ja rohelisena ja jääsinisena, pruun tekk torgib tema paljaid sääri ja ta armastab isa, kes tahab talle seda näidata, virmalisi temaga jagada, isa tahab anda talle kõige ilusama, mis siin maailmas on, nii et need virmalised kuuluksid neile mõlemale, kõik maailma virmalised nüüd ja igavesti elu lõpuni, selline on tema isa
Isa tahab talle näidata, talle õpetada
võlvida tema pea kohale kõrge taeva, kõrgustesse, alati kõrgustesse, edasi, alati veidi rohkem ja veidi paremini, vastuseisust hoolimata
hoolimata
nagu isa ise kõikidel aegadel, otse läbi, edasi.
----
Siin tunnen küll iseennast ära... igatahes ma tahaks loota, et ma olen ka oma lastele sellise mälupildi või tunnetuse loonud.
----
Millal valib Punamütsike ema ja õeke isa?
Niikaua kui Punamütsike mäletab on see nii, tema saab aru, mida ema mõtleb, õeke mõistab isa.
Või valib ema tema ja isa valib õekese? Kas isa valib õekese ja ema peab leppima Punamütsikesega, kes jääb üle?
Punamütsike ei vali, asi lihtsalt on nii, et tema ja ema, ema ja tema kuuluvad algusest peale ühte. Või siiski valib, või valib ema, või isa, või kõik, tükk aega varem kui Punamütsike teab seda. Ja ei vali iial ümber. Punamütsike valib alati oma inimesed silmapillkselt, tükk aega varem, kui mõistus ja teadvus järele jõuavad. Tuleb ette, et ta valib valesti ja peab mõne valitu hiljem välja arvama, aga mitte kunagi vastupidi, ta ei võta omaks kedagi, kelle ta esimesel silmapilgul on kõrvale jätnud.
On tema inimesed ja teised inimesed. Kaua on ta arvamusel, et peab püüdma ka teistest lugu pidada, just sellepärast, et ta seda ei tee, nende vastu peaks veidi ülemääragi sõbralik olema, kui nad sulle juba kord ei meeldi.
Sellega on ta juba ammu lõpu teinud. Kõige vastuvõetamatum on lipitsev valeline sõbralikkus, mille põhjas on viha.
Ta ju teab, kuidas põhi välja näeb. Üksnes muda naeratavate hammaste taga.
Kas Punamütsike valib kaotaja poole just sellepärast, et see on määratud kaotama? Ning kes otsustab, kes võidab ja kes kaotab, ja kas küsimus on üldse võitmises ja kaotamises?
----
Olen ise neid asju lapsena täpselt samuti mõelnud. Tikkanen tuletas meelde. Ja lisaks sellele on minuga täpselt samuti omade inimeste valimisel... sellest hoolimata, et olen maailma kõige kehvem inimestetundja ja ma ise tean seda.
----
Kuid kas isa saab temast aru?
Ja kas tema saab isast aru?
Pole sugugi vaja aru saada, aitab sellest, kui armastad.
----
Kes armastab, see saabki aru.
----
Rediste lugu...isa ja ema... erudeeritud inimeste armas lugu... jõhker Hunt, kellest isegi lapsed on viisakamad.. samas Hunt näitab neile eeskuju ja kujundab neid inimesena...
**
... Silmagi pilgutamata sööb ta laste ja Punamütsikese eest paremad palad ära, ta ei osuta iial vähimatki märki, et rediselugu oleks temani jõudnud, redised langevad Hundi kõhtu ja ta ei tee märkamagi, millise surmapatuga ta hakkama saab
Hunt vilistab õpetlike lugude peale, temale tõi tema hundivanaema meevõileiva voodisse, see, kes kasvab üles voodisse toodud meevõileibadega, teab kogu elu oma väärtust
ja arvutab seda väärtust mõõdetuna meevõileibades
miks keeldub Punamütsike Hundile meevõileibu voodisse toomast?
----
Uskumatult eluline! Täpselt! Tubli naine ka. Selliste kavalate vahenditega on võimalik ka täiskasvanud meest kasvatada. Minu naine on mind küll kõvasti kasvatanud. Ja kogu au temale. Tänaseks päevaks võin häbenemata ka lisaks aule tänu talle öelda. Aga selliste asjade märkamisega ning enda jaoks selgeks tegemisega pole suurem osa naisi võimelised. Puhtast rumalusest ja ka silmipimestavast armastusest...
----
Just siis, kui ta on riietanud ja riietanud ja riietanud neid kõiki ja neile riided selga saanud ja nad uksest välja saatnud, välja aeda, välja päikese kätte, et nad saaksid mürada ja tema saaks oma kirjutusmasina taha istuda, just siis leiab üks lastest, et ta peab jälle tuppa tulema, ja võtab kõik väiksemad äed-vennad sappa just siis, kui Punamütsike on esimese paberi kirjutusmasinasse pannud ja kavatseb pärast mitmepäevast allasurutud kirjutamistungi seda rahuldama hakata, just siis, kui ta viimaks ometi on pääsemas lähedale sõnadele, mis on temas nii kaua põlenud.
Helistab see kutsikas uksekella. Visalt ja kriiskavalt ja tungivalt seisab kutsikas seal ja nõuab, et ta saaks tagasi tuppa tulla ja täita õhuruumi ja maailma.
Ja ta helistab ja ta helistab ja Punamütsike katab kõrvad kinni ja töötab edasi ja istub ja kirjutab ja kutsikas helistab ja karjub ja ulub, tema raevust punetav nägu ukse klaasruudu taga, tema hääl summutab Punamütsikese mõtted
...
Punamütsike võtab ta sülle, hoiab teda seal kaua ja selgitab talle, kolme ja pooleaastasele, mis tunne temal oleks, kui ta oleks kaua aega igatsenud joonistama hakata, tal on uued värvid, suured tühjad valged paberilehed, tema peas kubiseb paabulindudest ja lõvidest, tuhandevärvilistest brontosaurustest, keda ta tahab joonistada, kaua on ta käinud ja oodanud, et saaks pihta hakata, tõsta käe ja pintsli värvisse kasta
Aga siis tuleb Punamütsike ja ütleb, et praegu ta ei saa joonistada, ta peab end pesema või laua taha istuma ja sööma, ta peab vanni või voodisse minema, praegu ei tule joonistamisest midagi
Ja poeg vaatab talle otsa, surub oma nututriibulise näo vastu tema puuvillast kitlit ja kallistab teda ja ütleb, et sellest me enam kunagi ei räägi, ema
Ja ma tahaksin, et mul oleks kaks ema, ütleb ta, üks kes teeb süüa ja koristab ja laseb mind sisse, kui ma kella annan ja teine, kes saab istuda terve päeva kirjutusmasina taga, iga päev ja täpselt nii palju, kui tahab
Punamütsike nuuksatab ja kallistab oma kutsikat, ütleb, et neil mõlemal oleks veel üht ema vaja, ema, kes kallistaks oma poega, keda ta hirmsasti ja alati armastab, ja see ema on tema, ütleb Punamütsike
----
Murphy seadus :) Kuid täpselt nii kahe otsaga see lapsevanemaks olemine ongi. Ühest küljest raske, aga teisest küljest nii palju andev. Plussid kaaluvad kuhjaga miinused üle. Eneseohverdus on osa sellest. See polegi tegelikult "ohverdamine" vaid midagi muud. Aga ka lapsevanemad on inimesed, oma tahte ja vajadustega.
----
Punamütsike toob kohale ema ja vanaema, toob kohale tädi, valgejuukselise ja ema ise, Hundi toob ta kohale, õekese, väikevenna
Punamütsike toob isa üle läve
kõigi nendega koos tahab ta olla oma majas, kus on õhku ja avarust ja valgust, koos kutsikate ja nende tuhandete tempudega enda ümber
tahab ta olla oma elus, kui ta kord suureks saab
tulla koju oma unistuste juurde
koju oma uute mälestuste juurde, mis on unenägudest läbi imbunud.
----
Jah... kõigest hoolimata oleme kõike seda väärt, milliseks oma elu oleme osanud elada. Tegelikult peame olema tänulikud kõigile neile "õpetajatele" - nii vanematele, elukaaslastele kui ka lastele. Nad kõik on meid kujundanud selliseks nagu me oleme.
----
Õhuke jääkirme, vaid ühe millimeetri paksune, mõned tunnid vana, läbipaistev, klaaspuhas
Selle peal on võimatu käia.
Kirme all on vesi, hõlmamatu.
Kaugel all põhi, iga teokarp on näha, iga tuule ja lainete jäetud uure, põhi helgib, roheline ja kauge
Ja väga lähedal.
----
Tikkanen on luuletaja suure L-iga.

Hinnang: 5 (Fantastiline elamus! Õpetlik - nii palju küpsema inimese elutarkust! Avastamisrõõmu ja -kurbust! Tikkanen on kahtlemata üks minu lemmikkirjanikke. Lisaks ei saa jätta eraldi mainimata, et Ülev Aaloe esiteks tõlgib ülimalt hästi ja tema tõlgitud raamatud on siiani eranditult minule meeldinud.)

Miks Märta Tikkaneni küll eesti keelde nii tänamatult vähe on tõlgitud (Rootsis mitu inimest, kellele mainisin, et parajasti Tikkaneni loen küsisid, et kas "Mehi pole võimalik vägistada" -raamatut?). Ta kõnetab palju rohkem kui suurem osa sellest ameerikapahnast, mida meie turule paisatakse. Või ka kodumaisest targutamisest. No kuidas Sa pärast sellist raamatut võtad kätte mõne krimka või Grishami kohtusaaliloo. Tikkanen lööb lati nii kõrgele, et väga raske on järgmist raamatut valida, juba ette kartes pettumist. Sellepärast lasingi endale soovitada midagi "erilist". Sest ainult väga erilisi raamatuid tahakski lugeda nüüdsest. Ei tea, palju selliseid erilisi jääb avastamata, leidmata... eriti kui raamatukaaned on nii eemaletõukavad (eelmine mis meenub on see vana kaanega Süskind-i "Parfüüm"... mida soovitati mulle kunagi ammu Inglismaal) Sellepärast on ikka hea, kui inimesed teineteisele raamatuid soovitavad. Mina soovitan Tikkanen-i väga soojalt!!!
Ja ikkagi huvitav kas tõlkijad ise valivad ja pakuvad kirjastustele välja, mida nad võiksid tõlkida? Aaloe tõlgitud kirjandus tundub küll nagu spetsiaalselt "välja valitud" tema enda poolt. Nüüdsest on mul kaks tõlki, kelle fän ma tõsiselt olen - Anne Lange ja Ülev Aaloe.