Mul on olnud üks kindel "lemmiksari" sellest ajast peale kui üldse mäletan oma esimesi vaadatud telesaateid. Väikese poisina maal, pärast reedeõhtust sauna, jooksin kiiresti-kiiresti tuppa, sest eks need saunatamisedki jäid sinna kusagile õhtusesse aega. Päeval oli ju heinatööd, aiatööd, kalapüük või lastemängud. Ja nii vahelduva eduga, kui ETV on seda "teatriõhtut" pidanud, on see alati ka minu lemmiksaade olnud. Vahepeal koliti saade küll märksa ebameeldivale vaatamisajale, ehk pühapäeva päevasele ajale, aga kes siis teleka ees on? Mitte keegi, peale minu, kes sellest hoolimata "võttis, mis võtta andis" :) Sest on ju olnud ka ETV juhte, kes on millehipärast otsustanud üldse selle KÕIGE TÄHTSAMA telesaate kavast välja jätnud. Irooniline, aga alati on ETV populaarsus ka kohe sellega koos langenud (mitte ainult minu silmis vaid üldse :))
Oma teatrivideote kogu alustasin ka umbes sellel ajal kui Eesti tagasi kolisin, pärast esimest 8 aastast eemalolekut (nüüd olen ju jälle "ära"). Ehk 90ndate esimesel poolel. Televisioonikava mõte minu jaoks ongi üldse see, et saab teada, mis etendust reedel näidatakse. Isegi siin Rootsis elades hoian silma peal, et mis on tulekul. Ja kui töö pärast Eesti peab sõitma või puhkusel olen, siis tassin ikka maki kaasa, kui on teada, et mõni hea tükk on tulekul. Selle suure tassimise pärast läks isegi mu lindistaja viimane kord katki.
Tihti inimesed pahandavad, et mõne tüki ülesvõte ei vasta ikka selle originaalis vaatamisele või on mõni telelavastus kehva tasemega või mis iganes võib veel olla häda selle teleteatriga. Reaalsus on ikkagi see, et kui poleks teleteatrit, siis minul oleks umbes pooled lavastused nägemata ning mu teatriteadmised ja teatrimälu piirduksid ainult viimase umbes 20 aastaga. Niimoodi on aga võimalus vaadata ja vaadata üle näitlejaid, kes on kas pensionil (näiteks Linda Rummo) või keda üldse pole enam meie seas (näiteks Aino Talvi...tänaseks ka Velda Otsus, Lisl Lindau, Heino Mandri, Rein Malmsten, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu jne). Saada aimu läinud aegade sellest või teisest rollist või fantastiliste näitlejate näitlejameisterlikkusest. Sellepärast on minu kindel seisukoht ja "loosung" - MA ARMASTAN TELETEATRIT!!!
Ja ega ma ju sellepärast päris teatris vähem käi. Pigem ikka annab teleteatri kaudu nähtud lavastuste üks või teine lavastaja, kelle töid muidu pole näinud, hoopis tõuke vaadata tema töid ka päris teatris. Samuti mõni näitleja on niimoodi kasvanud nii südamelähedaseks ja "omaks", et edaspidi on kõik tema päris teatri tööd vaja ära näha (näiteks Ines Aru ja Aarne Üksküla).
Muidugi lisaväärtust annavad tihti ka teles võimalikud "võimalused", mis lihtsalt teatrilava seinte vahel ei mõjukski nii hästi. Kuid samuti ka huvitavad kooslused erinevatest teatritest. Inimesed, keda muidu ei näeks kunagi lavapartneritena, viib mõnikord kokku just nimelt teleteater.
Mõned inimesed väidavad, et neil on raske jälgida lavalt üles võetud etendusi, ehk siis neid, mis pole otse televisiooni jaoks etendatud. Minul küll sellist probleemi pole. Õigemini oli kunagi, kui olid mingeid häirivad tegurid, nagu näiteks külalised, ringi sõeluvad lapsed ja muu selline müra. Kuid tänaseks oskan ma juba nö. ettevalmistuda sellisteks juhusteks, kui mul õnnestub televiisorist teatrit näha. Külalisi ei kutsu, saadan lapsed teise tuppa või lihtsalt ise karmilt lülitun välja ning vaatan ainiti televiisoriekraani.
Tänaseks päevaks on mu teatrivideote kogusse kogunenud kõvasti üle 400 lavastuse. Mul on ka üks fail, kuigi juba paar aastat olen jätnud selle laokile ja uusi lindistusi pole sinna lisanud, sellepärast ei oska ka täpset arvu öelda, kuid usun, et siina 500 suunas see number peaks olema liikumas. Lisaks on mõningaid isiklikke kanaleid pidi veelgi rohkem neid tükke vaadata. Ainult, et sellisel juhul ikka ainult Eestis. Oma kogu on mul ju siin kaasas. Iga nädal saab ikka mõnda "vana ja head" ka üle vaadatud.
Sellest tekkiski idee, et miks mitte koostada väike edetabel nendest praeguse hetke lemmikutest (mõned neist on oma tipp-positsioonidele küll lukustunud juba aastatega). Võtsin oma vananenud andmetega faili ja lisaks ka mälu appi nende kohta, mida hiljuti on õnnestunud televiisorist lindistada. Osalt lindistusi sai ka ETV plussi kaudu tehtud, kuid kahjuks on see läinud tänaseks hingusele ning 100% ma sealt kätte ei jõudnudki saada.
Siinkohal on ehk paslik tänada Gerda Kordemets -a, kes meie, kultuurifanaatikute lippu ETV-s kõrgel hoiab ning ikka neid teatriõhtuid meile eetrisse laseb. Gerda on kullakallis! Kui mina oleksin Teatriliidus ja otsustaja, annaksin talle selle eest "eripreemia"! Vähemalt mingi lootus, et need mööda läinud teatrietendused ja vanad, aastaid juba eetris mitte olnud lavastused jälle mõnel ilusal päeval ETV vahendusel ekraanile pääsevad :)
Oma tabelisse kogusin ainult need lavastused, mida ma pole päris teatris näinud. Ehk mille nägemise võimalusele, olen võlgu ainult teleteatri olemasolule (sellepärast on siit puudu näiteks "Palju õnne argipäevaks", "Kassimäng" jne jne). Kuid olen kaasanud ka teatriülesvõtted, mida mul lihtsalt polnud võimalik teatris otse näha, kuid mis on minu "kujunemisele inimesena" kindlasti mõju avaldanud. Esimese hooga sai "arvestatavaid" lavastusi kokku üle 60! Et aga just rõhuda nendele, mis just minule on suurt mõju avaldanud, otsustasin koostada TOP 20 nendest kõige-kõige parematest või tihti on ju tegemist armsate lavastustega ning mitte ehk kõige kõrgema kunstilise, tehnilise või sisulise väärtusega lavastustega :) See on segumix tundeid, miks nad selles edetabelis on maandunud. Kuid TOP 20-le lisaks toon natuke lühemalt ka 20 etendust, mis jäid "napilt" sellest edetabelist välja. Ning mille positsioon võib vabalt liikuda teatud eluhetkel või teatud meeleolus sinna 20 "suure" hulka :)
Isegi praegu seda teksti kirjutades tulevad mulle veel neid lavastusi meelde, seega pole ime, kui mul mõni väga oluline lavastus ka hetkel meelest on läinud. Eks siis vahetan hiljem mõne neist siin välja. Olen teatritega kokku pannud ka telefilmid, mis näevad välja nagu teleteatri lavastused, samuti olen välja jätnud telefilmid, mille ma liigitan pigem filmide kui teatrite alla. Samuti on tegemist ainult minu videokoguga, ehk kunagi küll nähtud, kuid mida mul videol pole, neid siia tabelisse ei pannud. Nende kohta saab osaliselt aimu järgmises lõigu tulevast nimekirjast. Nii tahaks neid oma kogusse... näiteks Kohtuni Di oleks kindlasti selles mu tabelis kõrgel positsioonil. Jama ainult selles, et ma ei mäleta selle sisu eriti hästi. Peaosas oli Rein Malmsten ning viimasel ajal ülipopulaarse raamatutesarja (Van Gulik-u) Kohtunik Di seal toimetas, aga mõrvamüsteeriumit ennast enam ei mäleta.
Ja kui kellelgi peaks leiduma kasvõi üks järgnevatest... Ugala lavastused lindis - "Kohtunik Di", "Dorian Gay portree", "Vihmausside elust", "Ja sajandist on pikem päev", ""Vennad Lautensackid", "Pikk päevatee kaob öösse", "Džinnimäng", "Jane Eyre", telelavastused - "Lugu N linna kirurgiast", "Pihtimuste öö": telefilm - "Musta katuse all"; RAAAM-i "Misjonärid"; NO-teatri "Seitse samuraid"; Draamateatri - "Nicholas Nickleby", "Inglid Ameerikas", "Rita koolitus", "Vaikuse vallamaja", "Pilvede värvid", "Tuulte pöörises", "Harold ja Maude", "Pommeri aed"; Noorsooteateri - "Mõrv jõuluööl", "Lendas üle käopesa", "Armas õpetaja", "Elektra saatus on lein", "Hamleti lavastamine Alamkolka külas", Vanemuine " Edith Piaf"...siis ma olen nõus ma-ei-tea-mida-tegema, et saada seda videokassetti/DVD-d kas laenata või kasvõi kusagil kohapeal vaadata :) (minu kontakt on: raamatud@hotmail.com)
Tegemist on siis arvamusega, mis kehtib reedel 13.märtsil 2009.
Aitab sissejuhatusest, nüüd tabeli kallale:
20 (täpsemalt 21, lihtsalt ei osanud ühte neist kõrvaldada. Niigi on käärid olnud liiga karmid ja mitmed väga head maiuspalad jätsin jõhkralt välja) aunimetust lavastustele, mis jäid "napilt" TOP20 tabelist välja (tähestikulises järjekorras):
Amoraalne lugu - Selle lavastusega on mul kummalised lapsepõlvemälestused. Ma arvan, et õppisin süstalt kartma just nimelt seda teatriõhtut vaadates :) Anne Paluver-i tegelaskuju nimelt süstis Rein Aren-it tagumikku. See on esimene asi, mis selle tükiga seoses meenub :)
Arkaadia - Linnateatri tipplavastus jõudis minuni televiisori vahendusel. Mäletan küll kuidas kõik kiitsid ja seda tükki mängiti vist ka tõsiselt kaua. Matvere ja Katariina Lauk tulevad meelde, eriti seoses sellega, et nad nüüd mõlemad koos VAT-i "Ingel, ingel..." etenduses jälle koos. Aga tippnäitlejad ning tippdramaturgia tõstsid selle igati õigustatult eesti teatriklassikaks.
Armastus kolme apelsini vastu - Palju poolt palavalt armastatud. Nii täisversioon kui "parimad hetked" on jõudnud minuni ikkagi televiisori vahendusel, kuigi omaaegset ugala lavastust käidi vist ka hordide kaupa vaatamas. Nüganen, Kalda ja Noormetsad - fantastiline nelik
Härra Amilcar - Aarne Üksküla "mäng inimestega" mõjub kuidagi õõvastavalt. Lapsena ma sellest aru ei saanud, nüüd aga küll.
Kriminaaltango - Oh kuidas ma armastasin lapsena seda tükki. Marje Metsuri hääl on täiesti fenomenaalne! Kuigi selles tükis oli ema rollis üks mu suuri lemmikuid - Iivi Lepik. Jüri Aarma oli ka lahe! Toomas Lõhmuste mulle ei ole millegipärast kunagi meeldinud ja see tükk pole erand. Kuigi tal on väga hea hääl ja diktsioon, on tema olekus midagi eemaletõukavat.
Kummaline Mrs.Savage - Ines Aru ning mänguasja sisse peidetud varandus. Kogu kamp koomikuid on kõik head, kuid Salme Reek sai sellest veel ühe oma tipprollidest, vanadaamina, kes vihkab kõike-kõike :)
Kutse mõrvale - Agatha Christie mõrvamüsteeriumid meeldivad mulle nii raamatute, filmide kui ka teatritükkidena. Kuigi näitlejad on selles tükis suuremas osas kergelt "kahtlase väärtusega", on lugu ise põnev ning hästi lavalt telesse üle kantud. Vähemalt Siina Üksküla ei vea alt, kuigi ta roll oligi selline natuke temale minu meelest sobimatu.
Ma armastasin sakslast - Aaah, Tammsaare... kui ilus!!! Barabantšikova ja Veermäe pole kumbki mu lemmiknäitlejate hulgas, kuid siin teevad nad head rollid. Ja muidugi neid ümbritsevad näitlejad on jällegi suisa lemmikute paraad - Aarne Üksküla, Anne Reemann, Elmo Nüganen... Lisaks ilus Ardo Varrese muusika...
Magamistoad - See Vanemuise klassika on täiesti vaimustav. Lembit Eelmär Brežnevi rollis ja Hertakene tema prouana. Lisaks teine paar - Aivar Tommingas ja Raine Loo - fantastiline kooslus ning milline mäng!!!
Mamouret - Ilus armastuslugu. Rita Rätsepa ja Evald Hermaküla vahel. Lisaks harukordne võimalus näha veel mängimas Olli Ungvere -t!
Mees, naine ja kontsert - Üks neid esimesi suuri lemmikuid! Ita Ever targa naisena ning Eino Baskin ühes oma tipprollis muusikuna, kellele naised jooksid tormi :) Kuid ma arvan et targad naised on mind alati võlunud ja selle tüki võlu ongi just see. Kuigi siin mängis rumalat naist ka üks mu lemmik - Maila Rästas.
Minu visiitkaart - Väga kurb ja kammerlik lugu ainult kahe näitlejaga - Anne Veesaar ja Raivo Trass. Kahju, et Veesaar on kuidagi muutunud ning ei mängi enam. Tal oli päris palju häid tükke. See on üks ere näide.
Nõiakivi - Ma täiesti kartsin seda kivinõida lapsena ning kivivalvur Ropka -t ka! Kuid selle lastelavastuse suurim võlu on minu meelest ikka jäneseperes - Katrin Karisma ja Ester Pajusoo on täiesti maagilised. Kuid samuti on selles lavastused ühed ilusaimad lastelaulud! Ma tean, sest see mängib meil väga tihedalt "taustaks" :)
Ohtlik lend - Väga tänuväärne telesari. Nimelt meil on kõik osad DVD-le lindistatud ja sealt on peaaegu kõik tegijad Eesti teatrite näitlejad läbi käinud. Ja kuna mu lapseed ka fännivad ka seda sarja, siis on nii hea olnud neile kõiki neid häid näitlejaid tutvustada. Aga tegelikult on see sari ka Ulmani poolt päris hästi kirjutatud! Muidugi Matvere ja Tamm on ka nii hea paar!
Pildikesi Paunverest - Natuke kurvemate toonidega Lutsu lavastus. Teleteatri versioonis mängib Tootsi Evald Hermaküla ja Teelet tema päris elukaaslane Kaie Mihkelson. Kuidagi südamesse läks ja läheb alati kui seda uuesti vaatan.
Saame kokku veebruaris - Anne Veesaar ja Tõnu Kilgas saavad igal aastal samal ajal kokku, et omavahel möllata :) See maailmakuulus, auhindu võitnud lugu on juba loona lihtsalt nii hea, et meeldib paljudele.
Söögituba - See idee ehk sisu on nii originaalne. Ma räägin Ugala versioonist, seda uut - Rakvere teatri oma ma näinud ei ole. Kuigi Ugala versioonis mängis praegune Rakverelane Üllar Saaremäe. Kuid minu jaoks tegid selle tüki armsaks naised, ehk Külliki Saldre ja Leila Säälik. Sääliku "väike tüdruk" suure punase patsipaelaga tuleb silme ette ja ajab mu kohe muigama :)
Tagahoovis - See klassikaline Vanemuise tükk, kus peaosas oli Raine Loo murdis mu südame. Lisaks harukorde võimalus vaadata Lia Laats -i teatrietenduses (mul on küll veel vähemalt üks tükk lindil, kus ta mängib ning muidugi kõik need klassikalised filmid!)
Tema maiesteet komödiant - Jüri Järvet ja see vanamees ja see tulease :) Ita Ever -i tegelasest oli nii kahju! Ja Ain Lutsepa tegelasest ka. Ja Baskin-i tegelane oli üks vastik ja Ulfsaki tegelane üks hea. Selline karkaterite paraad. Kuid muidugi Käberlinsky selle kõige keskel on ikka täielik klassika!
Viru laulik ja Koidula - Ma ei saa aru, mis mul selliste kahe inimese tükkidega on. Seal polegi erilisi lavastuslikke trikke, lihtsalt kaks väga hea rolli - Heino Mandri Kreutzwaldina ja Meeli Sööt Koidulana. Meeli Sööt ja Helle Kuningas ongi minu senise elu parimat Koidulat. Ja Heino Mandrit ma lihtsalt jumaldan (üks mu kuldsest nelikust - Jüri Krjukov, Aarne Üksküla, Rein Malmsten ja Heino Mandri)
Üksteisest läbi ja mööda - Uskumatu, et selle õudusloo on kirjutanud Heljo Mänd! Ja kui originaalne! Mul on küll tunne, et üks Nicole Kidmani film on sellest idee pätsanud :) Anuy Pressjärv, kes pole mu lemmikuid mängib siin väga ehtsalt. Lisaks Aksel Orav ja kui ma õieti mäletan siis ka Ines Aru...pean uuesti üle vaatama, sest pole tükk aega vaadanud. Kuigi see on väärt tihedamat videomaki külastust...
Ja nüüd need kõige magusamad palad. Alates 20ndast kohast kuni selle kõige-kõigemani välja!
TOP 20:
20. Teatriromanss - selle kirjutas ja lavastas Katri Aaslav-Tepandi teatris Estonia. Kuid telesse on seatud see lausa vapustavalt! Paari nädala pärast on kõigil seda ETVst jälle võimalik vaadata, kes esimesel korral ei taibanud lindistada, nagu mina :) Tegemist on tõeliselt ilusa lavastusega ja killukesega Eesti teatri ajaloost. Muidugi annavad tooni Katariina Lauk ja Tõnu Tepandi, kes toimetavad selles nö.vanemas ajas. Kuid minu jaoks mõjus ka Marika Vaarik-u teatriteadlase roll suurepäraselt ning see lõpp muidugi eriti kurvalt. Aga ka kõik teised on väga head!
19. Pisuhänd - Eesti teatri superstaarid koos - Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Elle Kull, Anne Paluver, Aarne Üksküla... Vilde klassika on klassikute poolt klassikaks mängitud. Seda tükki pole minu meelest enam mõtet lavastada, sest paremini seda teha lihtsalt pole võimalik ning igaüks võib selle DVD või video näol koju osta. Kuigi mäletan ka mingit vanemat versiooni, vist Vanemuise oma, kus Üksküla mängis hoopis Ludvig Sanderi, kui ma nüüd ei eksi :)
18. Wikmani poisid - Oi kui ilus produktsioon. Vilja Palm on kunstnik ja võlur, et ta selle Krossi raamatu niimoodi teleteatriks seadis! Vapustav! Nii mõnus on ka neid praegusel hetkel juba endale teatris suured nimed teinud mehi vaadata noorte poisikestena :) Kuid siin on ka neid vanameistreid vilksamas läbi, nagu näiteks Mikk Mikiver jt. Armastus oli ka ilus. Ja kui on ilus armastus, siis olen ka mina müüdud...
17. Viimane suvi - Ita Ever ning Rein Aren teevad Oscarid võitnud Katherine Hepburni ja Henry Fonda rollid eesti teleteatriajalukku. Ja oma Hollywoodi kolleegidele ei jää nad grammigi alla. Alla ei jää ka Jane Fonda rolli eestindanud Ülle Kaljuste. Ning lisaks ka Sulev Luik ja lapsroll, kelle esitaja nimi mul hetkel ei meenud, aga kes tegelikult nii eriti ei häirinudki, nagu tavaliselt eesti lapsed teatrilaval.
16. Meistriklass - Noorsooteatri armastatud tükk, kus Stalini rollis särab Tõnu Kark...see on ehk mu lemmik tema rollidest läbi aja! Lisaks Prokofjev ja Šostakovitš või kes nad seal kõik koos on. Igatahes Eero Spriit ja Enn Kraam ja Jüri Aarma olid vist need teised...need alamad...
15. Mägede iluduskuninganna - See oli mu esimene tutvus Martin McDonagh-iga. See etendus teles tegelikult hoopis Herta Elviste juubeliga seoses. Aga kahjuks ei jõudnud ma sellel ajal kuidagi Vanemuisesse seda vaatama ja õnneks ETV võttis selle jubeda ja püandika ja ülimalt hästi kirjutatud loo linti! Lisaks Hertale mängivad ka Tennossaar, Jaanovits ja Taalmaa.
14. Kollontai - oh kuidas ma armastan Hilje Varem -i sirge seljaga, kaunist ja diivalikku olekut. Selles monotükis Aleksandra Kollontaina ja kui ma ei eks siis Mati Unt oli lavastajaks, selles tükis on mul pidevalt külmavärinad, see lihtsalt on mõistuse vastane, kui hea see on!
13. Kohtume alleel - Kurb lugu vähihaigetest. Kersti Kreismann on ise doktor, kes peab vähihaigete palatisse jääma ravile. Väga mõjuv ja meeldejääv on ka Ines Aru. Tõnu Oja lõnguspojana ja muidugi noor Anne Reemann!
12. Kolm õde - Siin pean silmas seda Šapiro versiooni, mis on päris minu sünniaastast. Kuigi Mikiveri lavastatud versioon Sagadi mõisas ei jäänud ka alla...aga see on teleteatrite-tabel...Ita Ever, Meeli Sööt ja Mari Lill kolme õena on vinged, kuid tegelikult ka kõik need ülejäänud seal ümber - Mikiver, Rästas jne jne. See on ka üks väheseid lavatükke, mis mu kogus on, kus mängib Juhan Viiding (mingeid luulefilme ja saateid on küll, aga just teatritükke pole).
11. Romeo ja Julia - Kaunis lavastus, millega sündis Linnateater. Katariina Lauk ning Indrek Sammul on minu ja ehk ka minu generatsiooni Romeo ja Julia! Lisaks Marko Matvere ning Helene Vannari ehk säravad eredaimalt seal kõrval. Mängulavana justkui terve Linnateater. Vinge lavastus!
10. Sõda algas homme - Vassiljevi, ka Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatu järgi tehtud telelavastus on imelise atmosfääriga. Anu Lamp Iskra Poljakovana ning kogu tema lend noorte näitlejatena...nad on kõik imelised. Ja see kurbus! Lisaks mõned kogenud näitlejad - Maria Klenskaja Iskra emana, Aarne Üksküla Rita Rätsepa tegelase isana ning Hilja Varem ideaalse kurja õpetajana! Fantastiline!
09. Kuulsuse narrid - Krjukov ja Kibuspuu Ago-Endrik Kerge lavastuses lollitamas Salomoni ja Vesipruulina. "Üle aia sinna aeda, kõrgemale, kaugemale, ära maga anna takka, ära jama, nii ei lähe, küll on tobe, kiiremini, mis sa venid, küll on loru, mina seda mängu enam kaasa ei tee!" See salm sai sealt poisikesena pähe õpitud kui nad seda surnud koera teineteise aeda loopisid ning siiani on veel meeles :) Tegelikult on meeles suurem osa kogu tükist. Ja nii hea meel oli, kui ikka ja jälle seda teatriõhtut televiisorist lasti.
08. Kahe kodu ballaad - Veel üks Kerge lavastus, kus Elle Kull teeb ühe oma superrollidest. Kurb lugu ning väga ilusti tehtud. Armastus ja valus armastus on see kõige otsem tee teatritükil minu hinge. Ei tea isegi, et miks see nii on? Siin on tegelikult ühes tükis terve elusaatus.
07. Leedi Windermere'i lehvik - Mustvalge pärlikene! See peaks olema kõige vanem säilinud teleteater ETV-l.... juba see fakt on iseenesest kurb, sest kui uurida Eesti Teatri Bilbliograafilist Leksikoni, siis saab teada, et nii mõndagi põnevat on tehtud ka enne seda lavastust. Meenub näiteks üks, vist Ita Ever-i nime all ära toodud "Surm käib ümber Diana"... Aha see lehvikulugu on ka nii-nii hea! Salapärane Ülle Ulla ning armuvaludes Helle-Reet Helenurm. Ja lisaks mõned mu lapsepõlve lemmikud nagu näiteks Ago Saller, Karl Kalkun, Maila Rästas jne jne. Lisaks heale loole on tegemist iga mõttes tasemel lavastusega! Ja ikka selle suure armastusega!
06. Tabamata ime - Vilde suurepärane lavastus teleteatris on jälle kokku toonud kõik selleaegsed ning mitmed ju ka veel tänased suurmeistrid. Leo Saalepi rollis Jüri Krjukov ning tema naine Elle Kull. Lisaks Anne Paluver, Aarne Üksküla jne jne. See lavastus on ka nii võrratu, et minu meelest pole uur Tabamata imet kunagi enam vaja. Kuigi meenub ka näiteks 20.lennu versioon. Mis õppematerjalina ju töötas ikka. Eriti selline kamp vahvaid noori!
05. Kõik aias - Albee klassikaline tükk naisest, kes hakkab "mehe rahamurede" lahendamiseks lõbunaiseks. Ugala versioonis mängisid seda abielupaari Aarne Üksküla ja Leila Säälik ning see on õige sagedane külaline meie videomakis. Tõeliselt hea sisuga ja fantastiliselt mängitud. Eriti just nende kahe näitlejale tänu. Kuid lisaks vilksab läbi ka kolmas mu suurtest lemmikutest - Rein Malmsten. Mul polegi teda eriti paljudest kohtadest vaadata. Ja siin on ka teda niiii vähe! Aga kahtlemata on see üldse üks parimaid lavastusi läbi aja! Lavastajaks Lembit Peterson!
04. Truu naine - Targad naises on ju mu nõrkus! Ja ma arvutasin välja, et toona oli Kersti Kreismann kõigest 32 aatane... Milline karakter ja mängulust. Muidugi sekundeerib talle Aarne Üksküla sama fantastiliselt. Maugham Somerset-i näidend on kahtlemata üks mu lemmikuid! Naised peavadki oma mehi niimoodi nööri mööda panema käima...küll me siis oleme ka korralikumad. Üks väheseid tükke, kus ma olen näinud Maret Mursa -t. Ka üks kaunis naine. Praegusel ajal ta vist õpetab lavakas ja ei mängi juba aastaid, kahjuks.
03. Kala neljale - Oi milline näiteljateansambel - Ita Ever, Luule Komissarov, Ines Aru ja Heino Mandri. See lugu mürgitamisest ja päranduse saamisest ja naiste lollitamisest on täielik nauding! Kes aga lollitab keda, kas naised meest või mees naisi...selles on küsimus :)
02. Kes kardab Virginia Woolfi - Šapiro on kinkinud Eesti teatrile nii palju! Ka see Linda Rummo ja Aarne Üksküla teatriklassikaks mängitud tükk on tänu temale! Elizabeth Taylor ja Richard Burtoni rollid saavad täiesti võrdväärsed eestimaised vasted. Oh seda mängu võlu. Oh seda mängu ja prühholoogiliste Albee teksti. Olen seda korduvalt ja korduvalt vaadanud, kuid ikka leian jälle mingi nõksu või ideepoja. Eks ta oli omal ajal vist väga pop lavastus ka teatris...aga mina olin sellel ajal liiga pisike, et isegi mõista millest seal räägitakse - jumal tänatud, et on olemas teatriõhtud!!! Ja muideks see on ka lavalt lindistatud, mitte tele jaoks spetsiaalselt seatud...
01. Rudolf ja Irma - Jah, see kõige kõige tükk on minu jaoks ikka ja alati olnud Tammsaare "Elu ja armastus" järgi Gunnar Kilgas -e poolt lavastatud teleteater. Kilgas on üldse üks mu lemmiklavastajaid läbi aja. Ja millist pilkamist pidi ta kannatama omal ajal teistelt lavastajatelt, kes teda õigeks "tegijaks" ei pidanud. Ma ei mäletagi, kas ma lugesin seda Ita Ever-i raamatust või Jüri Aarma poolt kirja pandud Kilgase intervjuust. Muideks see Aarmaa raamat on tõeliselt hea! Ja nii nii kurb! Kuid Rudolf ja Irma on ere näide tema oskustest ja talendist. Liskas säravad selles eredalt Elle Kull ja Evald Hermaküla nimiosades. Kuid neil lisaks teevad kaasa ka mitu muud lemmiknäitlejat, nagu näiteks Ita Ever, Ines Aru, Viire Valdma jne jne. Selles paremaks enam minna ei saa. See on ikka midagi nii imelist ja erilist, et võitab minusuguse jutuvana täiesti tummaks! Kes seda teleteatrit pole näinud, see ei tea Eesti Teleteatrist mitte midagi!
Ja ongi kõik. Tegelikult oleks tahtnud põhjalikumalt nendest lavastustest kirjutada, kuid teen seda uuesti neid kassette vaadates täpsemalt ja üksikasjalikumalt. Need kõik on seda lihtsalt väärt! Seniks aga sellised väiksed ülevaatekillukesed :)
Head teleteatrite vaatamist! Mina igatahes armastan teatrit televiisoorist... nagu öeldud, see on üldse parim asi, mis televiisorist tuleb :)
reede, 13. märts 2009
neljapäev, 12. märts 2009
Death at a funeral / Surm matusel (UK 2007)
Režissör: Frank Oz (sama mees on teinud Little Shop of Horrors, What About Bob?, In & Out, The Stepford Wives jne)
Stsenaarium: Dean Craig (Mees on produtseerimas ka USA versiooni mustade näitlejatega nagu Chris Rock jt, mis peaks ilmuma 2010)
Olulisemad näitlejad: Matthew Macfadyen, Andy Nyman, Andy Nyman, Daisy Donovan, Peter Dinklage, Alan Tudyk, Rupert Graves, Peter Vaughan, Kris Marshall (tuttav telesarjast "Minu pere")Millegipärast on harva see juhus, kui mu sõbrad mulle filme soovitavad, tavaliselt olen see ikka mina, kes teistele oma maitset pähe määrib. Sest ikka on see nii, et kui keegi mõnda huvitavat filmi mainib, siis mul on see juba ammu nähtud :) Aga selle filmi võtsin küll heade soovituste peale KM-ilt ja IS-lt ette. Selle suhtes on vahva selliseid huvitavaid soovitusi kuulda, aitäh, soovitage veel midagi! Ja eks see ju räägib nii mõndagi "soovitajate maitsest" ;) "You sick and naughty girls!!!" :)))
Noh, ega seal ju "muud polnud" kui nalja surnute ümber, paljaste tagumikkudega mehed ronimas mööda katuseid, kääbuskasvu mehe tapmisüritus ning tolle laibaga samasse kirstu peitmine. Kusjuures see sama kääbus on tolle surnu endine gay-armuke! Nagu filmi lõpus perepoeg oma euloogiat alustab: "Mu isa oli erakordne mees. Ta polnud võibolla täiuslik mees..." LSD-d võtavad vaaliumi pähe pooled tegelastest ning üks, kes seda teeb üpris filmi alguses hakkab nägema hallutsinatsioone ning selle käigus ajab kirstu pikali, millest surnu muidugi välja veereb. Üks mees peab aitama ratastoolis olevat vanameest potile. Noh, loomulikult jääb tal käsi sinna poti ja vanamehe vahele ning kui selle käe siis saab "välja tõmmatud", satub seda rohelist nii suhu, üle näo kui loomulikult on sõrmed sellega mõnusalt koos... yäk!!! Tegelikult "need mõned asjad" on ainult osa sellest segadusest, mis sellel pereisa matusel toimub.
Kõik see britide rafineeritud olek muidugi muudab kogu selle musta huumori veel omakorda mingile uuele tasemele. Lugu on iseenesest selline teatraalne, mis peaagu tervenisti toimub selles ühes briti ilusas maamajas, ühe mehe "ärasaatmistseremoonial". Kõik suguvõsa omapärasused tulevad välja vaatajale. Ja kogu segadus võtab hoo sisse kui see kääbusest kontvõõras hakkab kompromitiivsete fotodega surnud isast raha välja pressima perepoegadelt. Ning muidugi tekitavad lisasekeldusi pidevalt kaotsis olev LSD-d täis olev vaalimisildiga purk. Lisaks kui nad selle kääbuselaibaga seal toimetavad, siis vanaonu Alfie oma potilt näeb ukse vahelt pealt... Ja ongi valmis supp missugune!
Eks seal oli selliseid üldtuntud "tõsiseid lauseid ka vahele tipitud a la "Vanem võib ainult suunata last õiges suunas, aga ise peab oma eluga hakkama saama." Aga need pole selles filmis olulised, pigem muudavad need "hullud hetked" veel hullumaks.
Hinnang: 3+ (ehk oli see film minu jaoks liiga kreisi? Jah, ma naersin, jah hoidsin vahepeal vastikustundest kätt suu ees... Aga mind häiris see komöödia, mis oli mängitud selle tablettidesööja mehe peale. See ei ajanud mind naerma...või noh võibolla hetketi, kui ta seal palja peega katusel konutas :) Üldse mulle ei meeldi, kui selliste "haigete" peal nalja tahetakse teha. See on mu isiklik kiiks. Situatsioonikomöödia on küll teretulnud ja film kubises sellest! Seega naerda sai küllaga ka teistele asjadele. Näiteks see kuidas vanameest matusele mäest üles ratastooliga rassides mees oma "tänust" ilma jääb... Britid on ka meistrid mustas huumoris. Ka see pole päriselt minu pärusmaa, aga ega ma ka kivist pole...ajab ikka naerma küll, kui surnud mehe gay-armuke visatakse kirstu nii, et mõlemate meeste K-kohad jäävad sobivasti teineteisele näkku :) -haige huumor :) Ei, mina seda filmi küll kellelegi soovitada ei julge :) Aga müts maha tüdrukud Teie ees... mõnikord on tõesti vaja ka selliseid filme vaadata :) Millegipärast ajasin ma sassi ning arvasin, et see film mida vaatama hakkan on hoopis Keeping Mum... aga kui uskuda IMDB hinnanguid, siis DAAF ongi parem.)
Treiler:
kolmapäev, 11. märts 2009
Külaline vannis - Kerttu Soans
Veel üks selle aasta Kulka parima lasteraamatu tiitlile kandideeriv raamat sai õhtujutuna ette loetud. Arvasin, et see ongi viimane, kuid selgus, et oleme Aino Perviku Presidendilugudest ainult mõned lood lugenud, seega ei saa ikka veel kõikidest päris kokkuvõtet teha. Seega Perviku raamatu võtame kohe homme õhtul lugemiseks ette :) Kuid üks, mis selge - Kerttu Soans-i "Külaline vannis" küll võitu ei vääri. Ja siin on minu meelest põhjused:
1. Lapsele eriti ei meeldinud. Meeldis ainult 1 koht, kus kirjeldati Hiir Hiina elamist:
Hiinale meeldib väga koguda ja ükskõik mida koguda, ainus tingimus on, et see peab olema söödav. Terve ta elamine on täis munakooretükikestest valmistatud kastikesi, igaühel selgitav silt peal.
Siltidel on kirjas: salaami rasvased nahad; Lastevorsti kuivanud ribad; maksavorsti värske plöga; maksavorsti vana plöga; Varahommikuse kukli pudi; sepiku kodused kuulikesed; tundmatu roheline kaun; halvamaitseline sinine asi; parim-enne-möödas-räim; eelmise sajandi õunakook...
2. Tegelasi oli sellise, võrdlemisi lühikese loo kohta, liiga palju. Lõpuks ei jäänud meelde, et kes on Rein ja kes on kes. Niimoodi ei tekkinud konkreetseid karaktereid ja ei saanud ka hästi kaasa elada. Üldse see tegelaste ja tegevuskoha valik oli millegipärast igav.
3. Kaanel ja ka sees oli kirjutatud, et see on "PÕNEVIK". Tegemist on sulaselge lugejate petmisega. Võibolla oleks see "põnev" 2 aastase jaoks, aga minu 2 aastane korraks tuli ja sama kähku ka kadus. Tema jaoks ei pakkunud raamat ega lugu mitte midagi :)
4. Illustratsioonid olid minu meelest päris omapärased, aga lapsele natuke segased. Minu oma tavaliselt uurib täpselt, mida on joonistatud, aga seekord eriti täpselt küll ei tahtnud vaadata. Võibolla sellisest kunstist saaks aru üle 10 aastased? Aga lugu ise on ju selgelt noorematele. Jah, kuidagi nihkes oli see kõik.
5. Siis kui loos jõutakse hiirte armastuseni, sellega kukkus ka minu poja huvi täiesti ning hakkas omaette pobisema mingit oma juttu. Kui "armastuslugu" liikus teistele tegelastele, siis nagu korraks tuli huvi tagasi, kuid varsti kadus jälle. Selline armastusevärk ikka ei sobi lasteraamatusse.
6. Pereisa Heldur on kui maha joonistatud Pärnu linnapea Viisitamm :)
7. Lastest nagu eriti ei räägitudki, olulisemaks tõusid täiskasvanud. Isegi need vannitoaelanikud tundusid peaaegu kõik täiskasvanutena. Lapsed ikka tahavad mõnd last ka seiklema.
Aga muidugi kõik polnud läbinisti halb kah. Iseenesest sorav lugemine, mõned vahvad nimed, nagu näiteks Vann Vambola, Pardipoeg Paide või Jalatallariiv Riivo. Paide oli üldse mu lemmiktegelane. Selline kummipart, mis vahetab värvi vastavalt vee soojusele :) Aga kui kõikidel on selgelt sobivad ja tuntud nimed, siis oleks võinud kuidagi lahti seletada ka vannipall Bo-Di-Sat nime.
Hinnang: 2 (kokkuvõttes ei meeldinud ei lapsele ega minule. Üks hea koht kogu raamatu peale on natuke liiga vähe. Hea, et oli lühike, et ei raisanud õhtute kaupa aega millegi nii igava lugemisele. Vannituba ja sealsed elanikud ning nende omavahelised sebimised on juba mõttena selline igav ning isegi mõnes mõttes juba tehtud värk, ehk toy story-d ja muud sellised lood kus asjad nö.oma elu elavad ja nendes teistes on see mitmeid kordi paremini, naljakamalt, huvitavamalt ja põnevamalt ära toodud.)
Mia, Konrad ja avanevad uksed - Kätlin Vainola
See, tänavuaastane Kulka kirjanduse sihtkapitali parima lasteraamatu kandidaat on tänaseks loetud viiest kandidaadist vast ehk kõige "põnevam" ning minu arvates kahe parema hulgas koos Kristiina Kassi raamatuga "Petra lood" (lugemata on veel Soans-i "Külaline vannis", mille võtame ette kohe järgmisena). Kummaliselt "tüdrukutekesksed" on suurem osa nendest kandidaatidest ja see "Mia" lugu pole ju erand. Kuigi ainult Miast see raamat ei räägigi, ikka seiklustest ning tegelikult on keskseteks tegelasteks üks "kummaline kamp", mis koosneb kokku neljast inimesest - Mia lisaks, mälu kaotanud mees -Konrad, ajalehemüüja Miralda ning lohelennutamise fanaatik "mehike".Minu meelest oli selles raamatus ühtlasi mingit värskust nii sisulises kui stiili mõttes, samas vana head Lindgrenlikku heatahtlikku seiklust, natuke sci-fi-t (Konrad suutis soovides avada uksi ja aknaid) ning lõpus ka pisaraid välja kiskuvat headust ja rõõmu (umbes need raamatu viimased 20 lehekülge). Just sellised lasteraamatud mulle reeglina meeldivadki! Lugesin isegi õhinal ja huviga, et mis sellest linnavalitsuse mürgitamisjuhtumist saab! Hoidsin pöialt, et Mia oma vanematele vahele ei jääks ning ootasin ja lootsin, et mehike tööd jälle leiaks. Ning mis seal salata nii väga tahtsin, et Konradi ja Miralda vahele tekkiks armastus, aga see ilmselt ei oleks lasteloo sisse hästi sobinudki :) Juba niigi see suhkrune lõpp tundus minu lapse jaoks natuke "liig". Igatahes läks ta mu kõrvalt hoopis hiirte puuri vaatama :) Kuigi lõpuks tõdesime küll üheskoos, et mõlemale meeldis ja et vahepeal läks ikka päris põnevaks ka, a la "öösel laps murrab sisse linnavalitsusse" :)
Hinnang: 4 (mõned olulised asjad jäid raamatus lahtiseks, et miks ikkagi Konrad suudab neid uksi avada? Sellele hea lahendi leidmisel, oleks raamat natuke rohkem meeldinud. Nüüd oli nagu üks ots jäetud kinni sidumata. Imestama pani, et kummaliselt palju inimesi vaatab televiisorit pärast südaööd- linnavalitsusse ju tungisid nad alles südaöösel sisse. Ja see "mehike", kes elab puuotsas...kuidas ta ikkagi seal niimoodi elada saab? (pole sellist juhtumit päriselus Eestis kohanud). Kuidas need vanemad oma väiksel lapsel päevade viisi lasid üksi olla? Isa eriti vist üldse kodus ei ole ning ema, kui tuleb "varem koju" siis ka ei jõua enne kella kaheksat... mingid sellised asjad olid natuke "kahtlased", aga muidugi mitte eriti olulised. Lapsed võibolla ei pööragi sellisetele detailidele tähelepanu. Kahju ainult, et pildid ei olnud ka eriti lapsikud ning eriti raamatu kaas on selline natuke eelmaletõukav ning pooleldi mustvalgena segane. Kuigi tegelikult ise joonistused raamatu sees mulle meeldisid. Need olid mingis mõttes omapärased. Ja kogu raamat kokkuvõttes ka meeldis! Nii minule kui ka P-le.)
teisipäev, 10. märts 2009
Vampyrer (Not like others/Vampiirid) (Rootsi 2008)
Režissör: Peter Pontikis
Stsenaarium: Peter Pontikis
Olulisemad näitlejad: Jenny Lampa, Ruth Vega Fernandez
Loo lähtekoht: Kaks kaunist vampiiriõde - Vera ja Vanja on ühel õhtul klubis tantsimas kui mootorratturite gäng sisse vajub ning üks mees otse ühele õdedest ligi tikub. Tütarlaps meelitab mehe tualetti ning selle asemel, et talle hambad sisse lüüa, lööb ta hoopis noatera kaela, et sealt mõnuga verd imeda. Ka teine õde läheb jaole, kuid siis peab põgenema, enne kui "sõbrad" hakkavad imestama. Napilt pääsevad õed siiski jooksu, kuid mehed hakkavad neid mootorratastel jälitama... uuups...nüüd rääkisingi kogemata kogu loo ära :) Ei, tegelikult hakatakse ajas edasi tagasi hüplema, räägitakse tüdrukute omavahelisestest suhetest ja kuidas üks tahab tavalist elu proovida jne. Lõpp on natuke paratamatu...
Tegemist on väga madalaeelarvelise filmiga, mis on kogemata valmis saanud ideaalsel ajal. Saades natuke sõita teise Rootsi vampiirifilmi "Låt den rätte komma in" igati õigustatud populaarsuse laineharjal. Sest minagi ju tabasin mõttelt, et äkki Rootslased on avastanud kullasoone....nii see kahjuks päriselt polnud. Samas ei pidanud ma seda tervikuna ka nii kehvaks nagu Rootsi filmikriitikud. Kogu selle õhukese loo juures oli ikkagi palju proffe komponente, nagu näiteks kaameratöö ja filmikvaliteet, õigemine järeltöötluse originaalne tehnika, mis andis kindlasti juurde sellele atmosfäärile - udune, vihmane Stockholmi öö, tänava- ning mootorrataste lampide valgel toimuv taga-ajamisfilm. Samas oma parema filmivennaga, annab võrdlusparalleele tuua küll. Mingi selline tavaliste vampiirifilmi piiride katsetamine ja selline teistmoodi suhete sissetoomine.
Vahva oli pidevalt mõistatada, et kus kandis Stockholmi nad parajasti jooksevad, millises metroopeatuses juttu ajavad, kuhu suunda jooksevad :) Sundbyberg-i Bristol-teater/kino oli ehk kõige kindlam pidepunkt. Mõlemat õde mängivad Ruth Vega Fernandez ja Jenny Lampa, on väga kenad ning sellepärast kutsusid ka kaasa elama (lootma) nende "pääsemisele". Kuid lugu kui sellist lihtsalt pole. Tüdrukud jooksevad oma paksudes talvejopedes ja mootorratta põrin on ikka kostmas kusagilt...
Hinnang: 3 (jah, nii kõrge hinde panen, sest kõikidest miinustest hoolimata, jälgisin kõik selle 70 minutit pidevalt huviga, et mis nüüd edasi... Seal olid mõned minu jaoks mõnusad mõtted...näiteks see kui tüdrukud lähevad rongi tulles selle lähedale ja karjuvad täiest kõrist....see võib olla päris vabastav tunne, karjuda kõik endast välja...mitte et mul sellist vajadust hetkel oleks. Lihtsalt vahva mõte :) Lisaks oli mingit ehtsat trillerit selles hetkes, kui taksojuht hakkab natuuras tasu ühelt vampiirilt nõudma...huvitav, mees jäi autosse karjuma...mida see Vera temaga tegi täpsemalt, see jääb igaühe rikutuse tasemele ja igaühe rõveda ettekujutluse viljaks -- kas lõikas "ära" ja ka jõi otse "sealt"? Yäk! Rõve! Fui! Jah, kindlasti olid filmil omad "momendid"... aga minu meelest sellise "extremely low budget"-i kohta päris hea saavutus.)
Filmi treiler:
esmaspäev, 9. märts 2009
TOP11 - TOP21 - TOP31
Pole juba natuke aega uusi edetabeleid koostanud ning nüüd tuleb neid korraga lausa 3! Ja kõik seotud teatriga. Muidugi ei too ma lihtsalt tabeleid, vaid katsun mõne sõna juurde ka kirjutada, et miks? ja mida? Tegelikult on koostamisel ka juba neljas tabel, aga sellega läheb natuke kauem aega :) See on natuke spetsiifilisem.
Ehk alustades kõige isiklikumast - etendused, mis nö. Danzumehe "mängukavas" ning mille ootused on kõige kõrgemad (ausalt öeldes - kavas olevaid etendusi ongi hetkel täpselt 11, oleks 12, kui Aravetel toimuvat Rakvere teatri "Päeva lõpus" piletit oleks mujalt kah võimalik osta kui ainult otse Aravete Kultuurimajast :))
*T*O*P*11*:
11. Pedro Paramo - Draamateater - lav.Vihmar
Päris ära on hirmutatud selle kriitikaga, mis siit sealt on olnud kosta. Pidavat olema liiga segane - surnud ja elavad sassis ning tegelasi liiga palju. Täpsemalt lugeda pole julgenud. Ma üldse ei taha väga palju ette teada, kui endal on plaanis ka vaadata. Kardan väga, et see tükk on sarnane "Sada aastat üksildust" raamatule...ja see raamat on üks kehvemaid, mida oma elus lugenud olen...seega "ootused" on väga madalal...hea lähtekoht positiivseks üllatuseks :)
10. Väääärviid - VAT Teater - lav.Soots
Lavastajadebüüt võib olla nii vinge kui mage. Ei oska ju eriti ette arvata. Sisu kohta ka rohkem ei tea kui koduleht valgustab. natuke kummaline on see hallide pintsakute ja põlvpükstega kamp. Kuid samas huvitav, et on kaasatud Tõnu Oja ja Merle Palmiste. Ei oska üldse arvata, mis saama hakkab ja see on ju hea!
09. Ja päike tõuseb - Rakvere teater - lav.Juhanson
Ma ei kujuta ette kuidas seda on võimalik lavale seada nii, et see mõjuks nagu raamat. Selleks oleks nii palju vaja mõttetegevuse teadmist. Lihtsalt konutamine, mis selle "kadunud põlvkonna" sõjajärgse tegevusetuse raamatus nii psühholoogiliselt heaks tegi, see ju laval ei mõju. Lavale on vaja mingeid intriige või püante või tegevust... ja kuidas lahendatakse härjavõitlus. Huvitav, kuid hirmuäratav eelarvamus ei lase ootuseid kõrgeks ajada.
08. Loss - Vanemuine - lav.Toompere jr.
Esimesed positiivsed kriitikakiired on saabunud. Samas see on ju Kafka...kuidas see ikagi lavale sobib? Toompere jr. "lavastajana" võib olla geniaalne, aga võib ju ka mitte olla...
07. Hingede öö - Endla - lav.Kasterpalu
Ristikivi kiidetud teos on huvitav. Samas kui seda liiga palju Hesse-ga on segatud, kas ta ikka on "sama"... kui sügavalt filosoofiline...äkki liiga? Kasterpalu lavastajana üldiselt minule meeldib.
06,5 Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99 - lav.Ojasoo
NO99-le kohaselt on poolikud ju ka kasutusel :) Tegelikult mõtlesin, et panen selle poolikuna igale poole vahele, sest see tükk on tõeline "pähkel". Võib ju loota, et tegemist on uue geniaalse tükiga nagu GEP või Nafta või Perikles...aga äkki on liiga sürr? Vähemalt reklaamtekst on küll "kahtlane" :) Ehk eriti mittekutsuv :) Suisa eemaletõukav :):( Niiet eks siis näis! Põnev igatahes näha jälle uut lavastust NO-s!!!
06. Grafiti - Ugala - lav.Tubin
Peaosades Kadri Lepp ja Aarne Soro! Juba lihtsalt nende pärast tahan ma seda kindlasti-kindlasti näha. Lisaks üks positiivne arvamus tüki kohta ajab teist taga, seega olen juba veendunud, et see on igati väärt vaatamiselamus!
05. Küünlad põlevad lõpuni - Ugala - lav.Sammul
Sammuli esimene lavastus Ugalas. Tegelikult hetkel ei meenugi rohkem tema lavastusi kui Tätte "Kaev" Linnateatris ja see oli küll hästi seatud. Ja üks lemmiknäitlejaid - Peeter Tammearu näitlemas...pole teda juba pikka aega laval näinud (viimati pisitillukeses rollis peaministrina lavastuses "Õnnetunne").
04. Vombat - Draamateater - lav.Karusoo
Kivirähk! Viimase aja üks lemmikuid Eesti näitekirjanikke. Iga tema tükk tundub kujunevat elamuseks. Oleks kõrgemalgi, aga jälle on vist tegemist Kivirähk -i lemmikteemaga, ehk fantaseerimisega :)
03. Grönholmi meetod - Draamateater - lav.Toompere jr.
Palju kiidetud, põnev, omapärane, ootused on kõrged ka mõnede näitlejate pärast.
02. Boulgakoff - Draamateater - lav.Kasterpalu
Palju kiidetud, põnev, omapärane, ootused on kõrged ka mõnede näitlejate pärast. Muu lemmikraamat on "Meister ja Margarita" ning ma olen käinud Bulgakovi sünnikodus ja tean ning tunnen seda hõngu, kus kohast ta on pärit ning miks see tema tippteos on selline nagu see on. Tükk on lihtsalt ülipõnev, mis siis sellest et teema üle on lihtsalt fantaseeritud. Lavastaja on ka hea!
01. Lood Viini metsadest - Vanemuine - lav.Annus
Selle tüki ootused on kõige kõrgemad, sest ma olen seda terve igaviku näha tahtnud! Lõpuks ometi siis õnnestub, mis sellest, et uuslavastust. Ma ei tunne veel Annuse lavastajakeelt, kuid sellegagi tutvumine on lisaboonus!
--------------
Järgmiseks lavastused, mis on hetkel veel Eesti teatrite repertuaarides (kuigi mõned neist on vist ainult "suvekavas") ning mida ma soovitan "kõige soojemalt"! Valisin välja atškoo, ehk 21 tükki. Tegelikult sai neid esmase valikuga umbes 30, aga kiskusin tabeli sobivamaks, seda kvaliteetsem ta ju on :) Ei hakka siin pikemalt juurde kirjeldama, panen hoopis viited lehekülgedele, kus ma juba neist lavastustest kirjutanud olen.
*T*O*P*21*:
21. Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala - lav.Tammearu
Üks lastetükk ka ning milline lastetükk! Tõeline elamus tervele perele!
20. Wargamäe Wabariik - Linnateater - lav.Nüganen
Võimas Vargamäe!
19. Minu oivaline lahutus - Draamateater - lav.Mihkelson
Ülle Kaljuste on Diiva! See ja Sügisball ka, mõlemad väga head lavastused. Kammerlikud. MOL on natuke nagu Bridget Jones :)
18. Nürnberg - VAT Teater - lav.Toikka
Katariina Lauk ja Aarne Üksküla. Huvitavad pöörded. Kaasakiskuv.
17. Meeletu - Linnateater - lav.Klemets
Tätte. Ainuke vist mida hetkel eesti keeles teatrites mängitakse?
16. Kangelane - Endla - lav.Komissarov
Väga hea lugu noorte näitlejatega! Komissarovi enda lend...ta ju teab, mis neile kõige paremini sobib...
15. Eesti teatri laulud - Linnateater - lav.Roose
Nii ilus ja armas. Lahedad inimesed, mõnus muusika!
14. Keiserlik kokk - RAAAM - lav.Vihmar
Maria Soometsa superroll Muia Veetammena! Kivirähk on alati lahe. Seekord natuke lihtsam, aga ikka hea!
13. Nii see on (kui Teile nii näib) - Linnateater - lav.Šapiro
Šapiro on alati hea, see pole erand. Mängitakse vist jälle kui Elisabet on tagasi.
12. Ingel, ingel, vii mind taeva... - VAT teater - lav.Toikka
Kivirähk. Katariina Lauk ja Marko Matvere - kommunism ja vanga!
11. Vahepeatus - RAAAM - lav. Uusberg
Lahedalt omapärane. Lahedad rollid!
10. Johannese passioon - Rakvere teater - lav.Saaremäe
Ilus. Kolme Juhani luule on nii hästi tervikuks seatud, et seda ei usu enne kui ise ei näe ja kuule.
09. Kivid Sinu taskutes - Linnateater - lav.Rohumaa
Kahekesi tehakse kümneid rolle, kuid kõik on erinevad. Naljakas ja natuke kurb ka.
08. Perikles - NO99 - lav.Ojasoo
Nii kirev, nii seiklusrikas, lahedaid rolle pungil.
07. Börs ja börsitar - Ugala - lav.Aardam
Kurbnaljakas Eesti lugu, Murel on uskumatult vinge!
06. Koidula veri - Vanemuine - lav.Mäeots
Võimas! Libaajalugu, kuhu on peidetud päris ajalugu-lahe äratundmisrõõm.
05. Kogutud teosed - Vanemuine - lav.Klemets
Mõtlemapanev, intirgeeriv, Murel ja Saldre tipprollid!
04. Anna Karenina - Ugala - lav.Tšumatšenko
Selline ilu on laval - nii mäng kui sisu kui ka kõik-kõik!
03. Tõde ja õigus. Teine osa - Linnateater - lav.Nüganen
Vana hea Indreku ja Mauruse kooli lugu.
02. GEP - NO99 - lav.Ojasoo
Originaalne, vinge, mõjuv, mitmekihiline.
01. Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. - Linnateater - lav.Nüganen
Tammsaare. Naised. Mehed. Nüganen. Kõre. Sammul.
--------------
Viimaseks etetabeliks on etendused, mis hetkel mängukavas ning mis varsti jõudmas mängukavadesse ning mida ma kõige-kõige rohkem näha tahaksin. Muidugi see nagu ka eelmised on nö.hetkemotsioon. Ma just praegu tunnen nii... ja need tunded võivad ju muutuda seoses kriitika või näitelejate vahetamiste või mis iganes tulemusel. Eriti kui teatatakse näiteks uute lavastuste kohta...suvelavastuste infot ju vaikselt juba "tilgub" meediast ja ka otse teatritelt.
*T*O*P*31*:
31. Võlg - RAAAM - lav.Karusoo
Betti Alveri ja Artur Talviku lugu. Loodetavasti on parem kui Underi lugu...igal juhul paljulubav!
30. Maarja kuulutamine - Theatrum - lav.Peterson
Selle aasta kriitikute suur lemmik. Peab ise ära nägema, mis seal siis nii erilist on!
29. Mängurid - Nukuteater - lav.Ibragimov
Ülikiidetud oma tehniliste lahenduste poolest. Ja Ibragimovi Kuldvõtmeke oli ka väga leidlik. Seega lausa kohustulik vaatamine!
28. Creeps - Rakvere teater - lav.Saaremäe
Tundub, et sisu oleks justkui minule loodud :) Saaremäe on hea lavastaja ja seal mängib Rahkema, kes on üks viimase aja suuri avastusi.
27. Meeste varjupaik - VAT Teater - lav.Römer
See läheb vist kohe kavast maha, kuigi tihti on välja müüdud. Ma pole veel jõudnud, aga tahaks küll. Raivo E.Tamm-e tahaks ka näha.
26. Härra Punttila ja tema sulane Matti - Ugala - lav.Komissarov
Vana hea Punttila lugu. Ugala tiigi kaldal olevad tükid on ikka sellised rahvatükid, aga minule nad tavaliselt meeldivad, sest sobivad ideaalselt suveõhtusse. Kui muud ei saa, siis hea tuju kindlasti.
25. Elud - Tartu Uus Teater - lav.Keil
Eluline, kiidetud, soovitatud. Peab ise nägema. Loodetavasti mängivad veel ja veel.
24. Kooselu väikesed kuriteod - Rakvere teater - lav.Aule
Väga huvitav kirjanik! Tundub, et on kammerlik ja intiimne.
23. Suurema kurbuseta - Vanemuine - lav.Normet
Selle sisu on paeluv - peredraama.
22. Linn - Theatrum - lav.Peterson
Petersoni teatrisse ma polegi veel jõudnud, häbi tunnistada. Seda on kiitnud mitmed. Näitekirjanik on ka põnev.
21. Tänu tulemast - Varius - lav.Sarapuu
Maarja Jakobson! Eluloolised lavastused on tihti väga head! Usun, et see on just selline, mis minule meeldib!
20. Vana tango - Linnateater - lav.Prangel
Linnateater ja Prangel lavastajatoolil, väga huvitav kombinatsioon.
19. Poks - Ugala - Aardam
Aardami Börs ja börsitar oli nii hea. Ehk on see ka. Väga huvitav näitlejate kooslus!
18. Kõik on täis - Draamateater - lav.Pedajas
Monotükk. Teplenkov ja Pedajas.
17. Vaene loom vihma käes - Vanemuine - lav.Smith
Huvitav lavastaja. Iiri tükid on tihti head.
16. Arturi laulud ja aastad - Ugala - lav.Vaher
Artur Rinne aeg oli natuke enne minu aega. Mäletan küll lapsepõlvest kui vanavanemad elevile läksid kui Rinne kohta midagi räägiti. Natuke kardan ka, et läheb samasse lahtrisse kui "Linnapea", aga loodan, et tuleb ikka vahva muusikaline lugu. Ugala on ju täis häid musikaalseid näitlejaid. Lisaks põnev külaline - Jüri Aarma.
15. Metspart - Draamateater - lav.Vihmar
Klassika on teadupärast põhjusega "klassika".
14. Päeva lõpus - Rakvere teater - lav.Lennuk
Lennuki kirjutatud Rongid siin enam... oli ülihea...ehk on see ka?
13. Mängud tagahoovis - Draamateater - lav.Rõžakov
Põnev lavastaja. Noored Draamateatrist. Helioses on ainult oluline saada ette ridadesse istekoht, muidu läheb tükk kaduma.
12. Cyrano de Bergerac - Rakvere teater - lav.Komissarov
Saaremäe superrollist on vist kõik kuulnud, tahaks oma silmaga ka näha. Lisaks armastan ma värsivormis teatrit.
11. Vaikne muusika - Draamateater - lav.Pedajas
Lars Noren, ehk siis Rootsi tippdramaturgia. Pedajas tõi Sügisballi nii hästi lavale, äkki see on sama hea?
10. Tapatöö jumal - Kuressaare linnateater - lav.Allik
Pole enam 100% kindel, kas seda veel mängitakse, aga KLT kodulehel on veel nö.mängukavas. Tänapäevane maailma tippdramaturgia + Kersti Kreismann + Sulev Teppart...seda tahaks küll väga näha. Allik lavastas.
09. Pimedusega löödud - Endla - lav.Palu
Triller teatrilaval on alati teretulnud nähtus! Narkosmugeldamisest polegi vist ühtki lavalugu varem näinud. Põnev!
08. Detektiiv Lotte - Vanemuine - lav.Mäeots
Oleks juba tegelikult läinud vaatama, aga ma olen ju nii pirts, et ei taha kaugel istuda... Kõik kiidavad kui ühest suust! Hea lavastaja kah.
07. Kolm meest paadis - Ugala - lav.Titov
Ugala tippmehed! Briti klassika! Soovitused siit ja sealt, seda peab nägema!
06. Hecuba pärast - Linnateater - lav.Võigemast
Võigemasti "Terrorism" Ugalas oli väga hea ja huvitav. Tema "Nõks" meeldis mulle ka. Loodetavasti jätkab samaheal liinil. Näitlejad on ka lahedad!
05. Popmuusika a la Vittula - Draamateater - lav.Lagle
Üks mu lemmikraamatuid. See raamat on tõeliselt naljakas!!!! Ootan kuidas lahendatakse saunalugu ja see lõpus olev "Vanaisa sünnipäev", mis on tervenisti selline huumoripidu, et naera ribadeks!!!!
04. Ballettmeister - Endla - lav.Noormets
Pseudoajalooline põnevuslugu. 1940 Eesti Vabariik. Taalmaa teeb Pätsu.
03. Koomiku lapsepõlv - Võru Linnateater - lav.Tagamets
Üks mu lemmikraamatuid, see ei saa olla muud kui hea!
02. Meie, kangelased! - Linnateater - lav.Nüganen
Nüganen lavastab! Põrglulavale! Linnateatri näitlejad! Võiduvalem!
01. Hirvekütt - NO99 - lav.Ojasoo
Teater kinnitas, et neil on see veel nö.repertuaaris. Dekoratsioonid on veel lava taga valmis ja pisike lootus elab, et seda tükki on veel kunagi võimalik näha!!!!!
Ehk alustades kõige isiklikumast - etendused, mis nö. Danzumehe "mängukavas" ning mille ootused on kõige kõrgemad (ausalt öeldes - kavas olevaid etendusi ongi hetkel täpselt 11, oleks 12, kui Aravetel toimuvat Rakvere teatri "Päeva lõpus" piletit oleks mujalt kah võimalik osta kui ainult otse Aravete Kultuurimajast :))
*T*O*P*11*:
11. Pedro Paramo - Draamateater - lav.Vihmar
Päris ära on hirmutatud selle kriitikaga, mis siit sealt on olnud kosta. Pidavat olema liiga segane - surnud ja elavad sassis ning tegelasi liiga palju. Täpsemalt lugeda pole julgenud. Ma üldse ei taha väga palju ette teada, kui endal on plaanis ka vaadata. Kardan väga, et see tükk on sarnane "Sada aastat üksildust" raamatule...ja see raamat on üks kehvemaid, mida oma elus lugenud olen...seega "ootused" on väga madalal...hea lähtekoht positiivseks üllatuseks :)
10. Väääärviid - VAT Teater - lav.Soots
Lavastajadebüüt võib olla nii vinge kui mage. Ei oska ju eriti ette arvata. Sisu kohta ka rohkem ei tea kui koduleht valgustab. natuke kummaline on see hallide pintsakute ja põlvpükstega kamp. Kuid samas huvitav, et on kaasatud Tõnu Oja ja Merle Palmiste. Ei oska üldse arvata, mis saama hakkab ja see on ju hea!
09. Ja päike tõuseb - Rakvere teater - lav.Juhanson
Ma ei kujuta ette kuidas seda on võimalik lavale seada nii, et see mõjuks nagu raamat. Selleks oleks nii palju vaja mõttetegevuse teadmist. Lihtsalt konutamine, mis selle "kadunud põlvkonna" sõjajärgse tegevusetuse raamatus nii psühholoogiliselt heaks tegi, see ju laval ei mõju. Lavale on vaja mingeid intriige või püante või tegevust... ja kuidas lahendatakse härjavõitlus. Huvitav, kuid hirmuäratav eelarvamus ei lase ootuseid kõrgeks ajada.
08. Loss - Vanemuine - lav.Toompere jr.
Esimesed positiivsed kriitikakiired on saabunud. Samas see on ju Kafka...kuidas see ikagi lavale sobib? Toompere jr. "lavastajana" võib olla geniaalne, aga võib ju ka mitte olla...
07. Hingede öö - Endla - lav.Kasterpalu
Ristikivi kiidetud teos on huvitav. Samas kui seda liiga palju Hesse-ga on segatud, kas ta ikka on "sama"... kui sügavalt filosoofiline...äkki liiga? Kasterpalu lavastajana üldiselt minule meeldib.
06,5 Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99 - lav.Ojasoo
NO99-le kohaselt on poolikud ju ka kasutusel :) Tegelikult mõtlesin, et panen selle poolikuna igale poole vahele, sest see tükk on tõeline "pähkel". Võib ju loota, et tegemist on uue geniaalse tükiga nagu GEP või Nafta või Perikles...aga äkki on liiga sürr? Vähemalt reklaamtekst on küll "kahtlane" :) Ehk eriti mittekutsuv :) Suisa eemaletõukav :):( Niiet eks siis näis! Põnev igatahes näha jälle uut lavastust NO-s!!!
06. Grafiti - Ugala - lav.Tubin
Peaosades Kadri Lepp ja Aarne Soro! Juba lihtsalt nende pärast tahan ma seda kindlasti-kindlasti näha. Lisaks üks positiivne arvamus tüki kohta ajab teist taga, seega olen juba veendunud, et see on igati väärt vaatamiselamus!
05. Küünlad põlevad lõpuni - Ugala - lav.Sammul
Sammuli esimene lavastus Ugalas. Tegelikult hetkel ei meenugi rohkem tema lavastusi kui Tätte "Kaev" Linnateatris ja see oli küll hästi seatud. Ja üks lemmiknäitlejaid - Peeter Tammearu näitlemas...pole teda juba pikka aega laval näinud (viimati pisitillukeses rollis peaministrina lavastuses "Õnnetunne").
04. Vombat - Draamateater - lav.Karusoo
Kivirähk! Viimase aja üks lemmikuid Eesti näitekirjanikke. Iga tema tükk tundub kujunevat elamuseks. Oleks kõrgemalgi, aga jälle on vist tegemist Kivirähk -i lemmikteemaga, ehk fantaseerimisega :)
03. Grönholmi meetod - Draamateater - lav.Toompere jr.
Palju kiidetud, põnev, omapärane, ootused on kõrged ka mõnede näitlejate pärast.
02. Boulgakoff - Draamateater - lav.Kasterpalu
Palju kiidetud, põnev, omapärane, ootused on kõrged ka mõnede näitlejate pärast. Muu lemmikraamat on "Meister ja Margarita" ning ma olen käinud Bulgakovi sünnikodus ja tean ning tunnen seda hõngu, kus kohast ta on pärit ning miks see tema tippteos on selline nagu see on. Tükk on lihtsalt ülipõnev, mis siis sellest et teema üle on lihtsalt fantaseeritud. Lavastaja on ka hea!
01. Lood Viini metsadest - Vanemuine - lav.Annus
Selle tüki ootused on kõige kõrgemad, sest ma olen seda terve igaviku näha tahtnud! Lõpuks ometi siis õnnestub, mis sellest, et uuslavastust. Ma ei tunne veel Annuse lavastajakeelt, kuid sellegagi tutvumine on lisaboonus!
--------------
Järgmiseks lavastused, mis on hetkel veel Eesti teatrite repertuaarides (kuigi mõned neist on vist ainult "suvekavas") ning mida ma soovitan "kõige soojemalt"! Valisin välja atškoo, ehk 21 tükki. Tegelikult sai neid esmase valikuga umbes 30, aga kiskusin tabeli sobivamaks, seda kvaliteetsem ta ju on :) Ei hakka siin pikemalt juurde kirjeldama, panen hoopis viited lehekülgedele, kus ma juba neist lavastustest kirjutanud olen.
*T*O*P*21*:
21. Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala - lav.Tammearu
Üks lastetükk ka ning milline lastetükk! Tõeline elamus tervele perele!
20. Wargamäe Wabariik - Linnateater - lav.Nüganen
Võimas Vargamäe!
19. Minu oivaline lahutus - Draamateater - lav.Mihkelson
Ülle Kaljuste on Diiva! See ja Sügisball ka, mõlemad väga head lavastused. Kammerlikud. MOL on natuke nagu Bridget Jones :)
18. Nürnberg - VAT Teater - lav.Toikka
Katariina Lauk ja Aarne Üksküla. Huvitavad pöörded. Kaasakiskuv.
17. Meeletu - Linnateater - lav.Klemets
Tätte. Ainuke vist mida hetkel eesti keeles teatrites mängitakse?
16. Kangelane - Endla - lav.Komissarov
Väga hea lugu noorte näitlejatega! Komissarovi enda lend...ta ju teab, mis neile kõige paremini sobib...
15. Eesti teatri laulud - Linnateater - lav.Roose
Nii ilus ja armas. Lahedad inimesed, mõnus muusika!
14. Keiserlik kokk - RAAAM - lav.Vihmar
Maria Soometsa superroll Muia Veetammena! Kivirähk on alati lahe. Seekord natuke lihtsam, aga ikka hea!
13. Nii see on (kui Teile nii näib) - Linnateater - lav.Šapiro
Šapiro on alati hea, see pole erand. Mängitakse vist jälle kui Elisabet on tagasi.
12. Ingel, ingel, vii mind taeva... - VAT teater - lav.Toikka
Kivirähk. Katariina Lauk ja Marko Matvere - kommunism ja vanga!
11. Vahepeatus - RAAAM - lav. Uusberg
Lahedalt omapärane. Lahedad rollid!
10. Johannese passioon - Rakvere teater - lav.Saaremäe
Ilus. Kolme Juhani luule on nii hästi tervikuks seatud, et seda ei usu enne kui ise ei näe ja kuule.
09. Kivid Sinu taskutes - Linnateater - lav.Rohumaa
Kahekesi tehakse kümneid rolle, kuid kõik on erinevad. Naljakas ja natuke kurb ka.
08. Perikles - NO99 - lav.Ojasoo
Nii kirev, nii seiklusrikas, lahedaid rolle pungil.
07. Börs ja börsitar - Ugala - lav.Aardam
Kurbnaljakas Eesti lugu, Murel on uskumatult vinge!
06. Koidula veri - Vanemuine - lav.Mäeots
Võimas! Libaajalugu, kuhu on peidetud päris ajalugu-lahe äratundmisrõõm.
05. Kogutud teosed - Vanemuine - lav.Klemets
Mõtlemapanev, intirgeeriv, Murel ja Saldre tipprollid!
04. Anna Karenina - Ugala - lav.Tšumatšenko
Selline ilu on laval - nii mäng kui sisu kui ka kõik-kõik!
03. Tõde ja õigus. Teine osa - Linnateater - lav.Nüganen
Vana hea Indreku ja Mauruse kooli lugu.
02. GEP - NO99 - lav.Ojasoo
Originaalne, vinge, mõjuv, mitmekihiline.
01. Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. - Linnateater - lav.Nüganen
Tammsaare. Naised. Mehed. Nüganen. Kõre. Sammul.
--------------
Viimaseks etetabeliks on etendused, mis hetkel mängukavas ning mis varsti jõudmas mängukavadesse ning mida ma kõige-kõige rohkem näha tahaksin. Muidugi see nagu ka eelmised on nö.hetkemotsioon. Ma just praegu tunnen nii... ja need tunded võivad ju muutuda seoses kriitika või näitelejate vahetamiste või mis iganes tulemusel. Eriti kui teatatakse näiteks uute lavastuste kohta...suvelavastuste infot ju vaikselt juba "tilgub" meediast ja ka otse teatritelt.
*T*O*P*31*:
31. Võlg - RAAAM - lav.Karusoo
Betti Alveri ja Artur Talviku lugu. Loodetavasti on parem kui Underi lugu...igal juhul paljulubav!
30. Maarja kuulutamine - Theatrum - lav.Peterson
Selle aasta kriitikute suur lemmik. Peab ise ära nägema, mis seal siis nii erilist on!
29. Mängurid - Nukuteater - lav.Ibragimov
Ülikiidetud oma tehniliste lahenduste poolest. Ja Ibragimovi Kuldvõtmeke oli ka väga leidlik. Seega lausa kohustulik vaatamine!
28. Creeps - Rakvere teater - lav.Saaremäe
Tundub, et sisu oleks justkui minule loodud :) Saaremäe on hea lavastaja ja seal mängib Rahkema, kes on üks viimase aja suuri avastusi.
27. Meeste varjupaik - VAT Teater - lav.Römer
See läheb vist kohe kavast maha, kuigi tihti on välja müüdud. Ma pole veel jõudnud, aga tahaks küll. Raivo E.Tamm-e tahaks ka näha.
26. Härra Punttila ja tema sulane Matti - Ugala - lav.Komissarov
Vana hea Punttila lugu. Ugala tiigi kaldal olevad tükid on ikka sellised rahvatükid, aga minule nad tavaliselt meeldivad, sest sobivad ideaalselt suveõhtusse. Kui muud ei saa, siis hea tuju kindlasti.
25. Elud - Tartu Uus Teater - lav.Keil
Eluline, kiidetud, soovitatud. Peab ise nägema. Loodetavasti mängivad veel ja veel.
24. Kooselu väikesed kuriteod - Rakvere teater - lav.Aule
Väga huvitav kirjanik! Tundub, et on kammerlik ja intiimne.
23. Suurema kurbuseta - Vanemuine - lav.Normet
Selle sisu on paeluv - peredraama.
22. Linn - Theatrum - lav.Peterson
Petersoni teatrisse ma polegi veel jõudnud, häbi tunnistada. Seda on kiitnud mitmed. Näitekirjanik on ka põnev.
21. Tänu tulemast - Varius - lav.Sarapuu
Maarja Jakobson! Eluloolised lavastused on tihti väga head! Usun, et see on just selline, mis minule meeldib!
20. Vana tango - Linnateater - lav.Prangel
Linnateater ja Prangel lavastajatoolil, väga huvitav kombinatsioon.
19. Poks - Ugala - Aardam
Aardami Börs ja börsitar oli nii hea. Ehk on see ka. Väga huvitav näitlejate kooslus!
18. Kõik on täis - Draamateater - lav.Pedajas
Monotükk. Teplenkov ja Pedajas.
17. Vaene loom vihma käes - Vanemuine - lav.Smith
Huvitav lavastaja. Iiri tükid on tihti head.
16. Arturi laulud ja aastad - Ugala - lav.Vaher
Artur Rinne aeg oli natuke enne minu aega. Mäletan küll lapsepõlvest kui vanavanemad elevile läksid kui Rinne kohta midagi räägiti. Natuke kardan ka, et läheb samasse lahtrisse kui "Linnapea", aga loodan, et tuleb ikka vahva muusikaline lugu. Ugala on ju täis häid musikaalseid näitlejaid. Lisaks põnev külaline - Jüri Aarma.
15. Metspart - Draamateater - lav.Vihmar
Klassika on teadupärast põhjusega "klassika".
14. Päeva lõpus - Rakvere teater - lav.Lennuk
Lennuki kirjutatud Rongid siin enam... oli ülihea...ehk on see ka?
13. Mängud tagahoovis - Draamateater - lav.Rõžakov
Põnev lavastaja. Noored Draamateatrist. Helioses on ainult oluline saada ette ridadesse istekoht, muidu läheb tükk kaduma.
12. Cyrano de Bergerac - Rakvere teater - lav.Komissarov
Saaremäe superrollist on vist kõik kuulnud, tahaks oma silmaga ka näha. Lisaks armastan ma värsivormis teatrit.
11. Vaikne muusika - Draamateater - lav.Pedajas
Lars Noren, ehk siis Rootsi tippdramaturgia. Pedajas tõi Sügisballi nii hästi lavale, äkki see on sama hea?
10. Tapatöö jumal - Kuressaare linnateater - lav.Allik
Pole enam 100% kindel, kas seda veel mängitakse, aga KLT kodulehel on veel nö.mängukavas. Tänapäevane maailma tippdramaturgia + Kersti Kreismann + Sulev Teppart...seda tahaks küll väga näha. Allik lavastas.
09. Pimedusega löödud - Endla - lav.Palu
Triller teatrilaval on alati teretulnud nähtus! Narkosmugeldamisest polegi vist ühtki lavalugu varem näinud. Põnev!
08. Detektiiv Lotte - Vanemuine - lav.Mäeots
Oleks juba tegelikult läinud vaatama, aga ma olen ju nii pirts, et ei taha kaugel istuda... Kõik kiidavad kui ühest suust! Hea lavastaja kah.
07. Kolm meest paadis - Ugala - lav.Titov
Ugala tippmehed! Briti klassika! Soovitused siit ja sealt, seda peab nägema!
06. Hecuba pärast - Linnateater - lav.Võigemast
Võigemasti "Terrorism" Ugalas oli väga hea ja huvitav. Tema "Nõks" meeldis mulle ka. Loodetavasti jätkab samaheal liinil. Näitlejad on ka lahedad!
05. Popmuusika a la Vittula - Draamateater - lav.Lagle
Üks mu lemmikraamatuid. See raamat on tõeliselt naljakas!!!! Ootan kuidas lahendatakse saunalugu ja see lõpus olev "Vanaisa sünnipäev", mis on tervenisti selline huumoripidu, et naera ribadeks!!!!
04. Ballettmeister - Endla - lav.Noormets
Pseudoajalooline põnevuslugu. 1940 Eesti Vabariik. Taalmaa teeb Pätsu.
03. Koomiku lapsepõlv - Võru Linnateater - lav.Tagamets
Üks mu lemmikraamatuid, see ei saa olla muud kui hea!
02. Meie, kangelased! - Linnateater - lav.Nüganen
Nüganen lavastab! Põrglulavale! Linnateatri näitlejad! Võiduvalem!
01. Hirvekütt - NO99 - lav.Ojasoo
Teater kinnitas, et neil on see veel nö.repertuaaris. Dekoratsioonid on veel lava taga valmis ja pisike lootus elab, et seda tükki on veel kunagi võimalik näha!!!!!
laupäev, 7. märts 2009
Rändajad - Urban symphony (Eesti esindaja Moskva Eurovisioonil 2009)
Tänavune Eesti eurovisiooniesindaja on valitud - Sandra Nurmsalu ansambliga Urban Symphony. Laulu nimeks "Rändajad" ning selle kirjutas Sven Lõhmus.
Enne tänast olin veendunud, et parim valik oleks Laura - Destiny. Kuid vaadates-kuulates nüüd neid seal niimoodi reas, siis pean tunnistama, et parim nendest lauludest tõesti võitis.
Kummaline siiski, et Laura, kui esimese vooru "rahva lemmik" (Destiny sai ju 10 punkti!) ei saanud edasi teise vooru. Edasi said žürii esimese ja teise koha omanikud (lisaks Urban Symphonyle ka Traffic, mis rahva arvates oli alles 4.kohal!) Tegelikult oleks olnud kõige huvitavam duell Laura ja US-i vahel. Siis oleks olnud kõige ausam - rahva lemmik ja žürii lemmik... Nõnda kõrvuti oleks ka see "parem" selgemalt välja koorunud. Niimoodi oli ju enne teist vooru teada, kumb võidab...ja võit tuligi 85% häältega!
Kogu üritus oli parajalt amatöörlik. Selle näiteks üks lause, mis meelde jäi: Saades teada, et Urban Symphony võitis, tegi üks saatejuhtidest võitjatega intervjuud. Üks tüdrukutest oli nii elevil võidu pärast ning ütles, et ei tea, mis nüüd edasi hakkab saama. Saatejuht ütles selle peale, et hea tahte korral sõidavad nad nüüd Moskvasse :) Ja selliseid apse ning tobedat piinlikku möla oli kogu saade täis. Ääretult ebaproff käkk järjekordselt :) Aga ega ei viitsita vist niimoodi ette ka valmistada, nagu maailmas need asjad käivad, ehk palgatakse kirjutajad ja "nõnda tehakse ka saade vaadatavaks"... vähemalt paar nalja oli Uuspõllulgi, muidu oleks ikka päris hapuks kätte ära läinud.
Muideks mina oleks Moskvasse saatnud hoopis need noored eesti-vene DJ kutid koos Lennaga :) Ah, mis siin ikka nuriseda, tegelikult mul on hea meel, et see laul võitis. Hea omadele pöialt hoida! Huvitav, kas nad teevad selle laulu inglise keelde ümber (näiteks - It's a road, they travel from dusk 'til dawn...) või saab Moskva lavalt armast eesti keelt kuulda?
"Rändajad" laulu sõnad on siin:
Kõrbekuumuses liiva
Lendab kui jääkülma lund
Öö peagi laotamas tiivad
Rändajaid saatmas vaid tuul
See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged
Külmunud hingi vaid saadab
Kuuvalgus, varje neist loob
Päikesekiirena sooja
Hommik taas endaga toob
See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged
Nad rändavad nii päevast päeva
Nad rändavad siis ajast aega
Ta nähtamatu rajana kulgeb
Ta ootab kui riskida julged
Üle mägede taevasse kaigub hääl
See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged
See on tee
Enne tänast olin veendunud, et parim valik oleks Laura - Destiny. Kuid vaadates-kuulates nüüd neid seal niimoodi reas, siis pean tunnistama, et parim nendest lauludest tõesti võitis.
Kummaline siiski, et Laura, kui esimese vooru "rahva lemmik" (Destiny sai ju 10 punkti!) ei saanud edasi teise vooru. Edasi said žürii esimese ja teise koha omanikud (lisaks Urban Symphonyle ka Traffic, mis rahva arvates oli alles 4.kohal!) Tegelikult oleks olnud kõige huvitavam duell Laura ja US-i vahel. Siis oleks olnud kõige ausam - rahva lemmik ja žürii lemmik... Nõnda kõrvuti oleks ka see "parem" selgemalt välja koorunud. Niimoodi oli ju enne teist vooru teada, kumb võidab...ja võit tuligi 85% häältega!
Kogu üritus oli parajalt amatöörlik. Selle näiteks üks lause, mis meelde jäi: Saades teada, et Urban Symphony võitis, tegi üks saatejuhtidest võitjatega intervjuud. Üks tüdrukutest oli nii elevil võidu pärast ning ütles, et ei tea, mis nüüd edasi hakkab saama. Saatejuht ütles selle peale, et hea tahte korral sõidavad nad nüüd Moskvasse :) Ja selliseid apse ning tobedat piinlikku möla oli kogu saade täis. Ääretult ebaproff käkk järjekordselt :) Aga ega ei viitsita vist niimoodi ette ka valmistada, nagu maailmas need asjad käivad, ehk palgatakse kirjutajad ja "nõnda tehakse ka saade vaadatavaks"... vähemalt paar nalja oli Uuspõllulgi, muidu oleks ikka päris hapuks kätte ära läinud.
Muideks mina oleks Moskvasse saatnud hoopis need noored eesti-vene DJ kutid koos Lennaga :) Ah, mis siin ikka nuriseda, tegelikult mul on hea meel, et see laul võitis. Hea omadele pöialt hoida! Huvitav, kas nad teevad selle laulu inglise keelde ümber (näiteks - It's a road, they travel from dusk 'til dawn...) või saab Moskva lavalt armast eesti keelt kuulda?
"Rändajad" laulu sõnad on siin:
Kõrbekuumuses liiva
Lendab kui jääkülma lund
Öö peagi laotamas tiivad
Rändajaid saatmas vaid tuul
See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged
Külmunud hingi vaid saadab
Kuuvalgus, varje neist loob
Päikesekiirena sooja
Hommik taas endaga toob
See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged
Nad rändavad nii päevast päeva
Nad rändavad siis ajast aega
Ta nähtamatu rajana kulgeb
Ta ootab kui riskida julged
Üle mägede taevasse kaigub hääl
See on tee
Nad rändavad nii päevast päeva
See on tee
Nad rändavad siis ajast aega
See on tee
Ta nähtamatu rajana kulgeb
See on tee
Ta ootab kui riskida julged
See on tee
The girl who loved Tom Gordon - Stephen King
Ma olin suur Stephen King -i raamatute austaja kusagil 80ndate lõpus ja 90ndatel. Ahmisin ta raamatuid järjest. Kuid siis mingil hetkel tekkis küllastumine ja viimase 10 aasta jooksul olen lugenud ainult tema "Hearts in Atlantis" raamatu, mis tegelikult ei toonud seda suurt huvi tema kirjanduse vastu tagasi, kuigi ei olnud ka igav ega jama raamat.Nüüd siis sattus ette see "Tüdruk, kes armastas Tom Gordonit". Mõtlesin, et ehk nüüd... Kuid juba peaaegu algusest, kui selgub, et see raamat ongi lihtsalt ühe tüdruku metsa eksimisest, sain aru, et midagi "huvitavat ja head õuduslugu" minu maitsele oodata ei ole. Ja ega ei olnudki...
Lugu jutustab sellest, kuidas ema läheb oma kahe lapsega matkama. Noorem, tüdruk nimega Patricia (lühidalt Trisha), jääb teistest natuke taha ning otsustab rajalt kõrvale keerata...pissile. Kuid pärast kerget ekslemist teistele järele, ei leiagi ta enam õiget teeotsa üles. Ning päevi kestev ekslemine mööda metsa, soid ja lagendikke läheb lahti. Tegemist on juunikuuga, seega pole ööd enam nii külmad ja isegi marju võib leida. Lisaks on tüdrukul seljakott toidu ja joogiga ning mis loo puhul eriti oluline, ka pleier. Ehk Trishal on võimalik raadiot kuulata. Selle eklemise käigus saab muidugi teada nii mõndagi tema "lahutatud" ema ja isa kohta, sõbranna Pepsie ja vend Pete-i kohta ja muidugi tütarlapse suure armastuse - baseball-i kohta. Nimelt ta on suur Red Sox-i fän ja armastab eriliselt üht mängijat nimega Tom Gordon. Mõnda aega igasuguste sitikatega, eriti sääskedega võidelnud ja oma toidud-joogid ära manustanud, mõned ööd lageda taeva all maganud, läheb asi nutusemaks. Jõud ning energia kaob, raadiol, millest baseball-i kuulata, hakkavad patareid lõppema ja lisaks kõigele hakkab mingi salapärane tegelane tüdrukut jälgima ning jälitama.
Loo jaksabki lõpuni vägisi lugeda ainult sellepärast, et teada saada, kes või mis see tüdrukut öösiti nuusutamas käib ja kas see on mingi koletis või tüdruku hallutsinatsioon. Ning muidugi, et kas tüdruk pääseb eluga või mitte, kas "koletis" saab ta enne kätte või eksleb ta üha sügavamale ning sureb janusse või nälga. Ehk leiab ta tee või kellegi, kes teda võiks teda aidata. Psühholoogilises mõttes annab lisavürtsi fakt, et selles piirkonna võetakse kinni ka pedofiilist maniakk, keda kahtlustatakse Trisha röövimises ning ei-tea-mida ta tüdrukuga teha on võinud. Samas, et millal ning kas selle pedofiili kätte saamisega seoses lõpetatakse tüdruku otsingud. Siiski King on otsustanud sellele erilist tähelepanu mitte pöörata, mis toimub vanemate ärevuse ja otsimisüritustega ja selle hirmuga, mis tegelikult valitseb metsast väljaspool, vaid keskendub Trisha hirmudele ja jõupingutustele metsas hakkama saada.
Kahtlemata on vanameistri kirjasulg terav ja kirjeldused ning tekst laitmatult hästi kirja pandud. Kuid minu jaoks jäi lugu ise liiga üheplaaniliseks ja lausa igavaks. Ma ei tundnud ka millegipärast sellele tüdrukule kaasa. Mitte, et ta oleks olnud kuidagi ebameeldiv, vaid lihtsalt tema karakter ei ole ka kuidagi "kaasaelamist" tekitavaks kirjutatud. Ning õudust kui sellist, mida Kingi raamatutest ikka otsin ja ootan, seda ei olnud praktiliselt üldse.
Hinnang: 2 (hea kirjanik, kes tegelikult on kirjutanud raamatu väga hästi, kuid 
kahjuks liiga lihtsa loo sedapuhku. Parim asi selle raamatu juures oli see, et see oli lühike. King-i raamatud on ju tihti üpris kopsakad. Oleks siis lõpustki kuidagi põnevama teinud, aga ka sellega ei jäänud ma rahule. Kuigi lõpp on olemas ja seega ka lahendus. Ma soovitan igal juhul pigem lugeda tema eesti keeleski ilmunud "Misery"-t või siis inglise keeles Lemmikloomade surnuaeda, ehk "Pet Sematary"-t. Tundub, et need on ja jäävad King-i parimateks raamatuteks.)
kahjuks liiga lihtsa loo sedapuhku. Parim asi selle raamatu juures oli see, et see oli lühike. King-i raamatud on ju tihti üpris kopsakad. Oleks siis lõpustki kuidagi põnevama teinud, aga ka sellega ei jäänud ma rahule. Kuigi lõpp on olemas ja seega ka lahendus. Ma soovitan igal juhul pigem lugeda tema eesti keeleski ilmunud "Misery"-t või siis inglise keeles Lemmikloomade surnuaeda, ehk "Pet Sematary"-t. Tundub, et need on ja jäävad King-i parimateks raamatuteks.)He's just not that into you / Ta pole sinust eriti huvitatud (USA 2009)
Režissör: Ken Kwapis
Stsenaarium: Abby Kohn ja Marc Silverstein (Baseerub Greg Behrendt-i ja Liz Tuccillo raamatul "He's Just Not That Into You: The No-Excuses Truth to Understanding Guys")
Olulisemad näitlejad: Ginnifer Goodwin (tuttav sarjast Big Love), Kevin Connolly (tuttav sarjast Entourage), Scarlett Johansson, Bradley Cooper, Justin Long, Ben Affleck, Jennifer Aniston, Jennifer Connelly, Drew Barrymore, Kris Kristofferson
Film, mis on veel rohkem "Sex and the city", kui seda oli "Sex and the city" :) Eriti kui võrrelda seda sarja esimese hooaja osadega, sest sealgi oli selliseid samasuguseid dokumentaalsete lõikude moodi hetki, kus nö. "inimesed tänavalt" seletasid oma arvamusi suhetest - meestest ja naistest. Ja ka muidu sisulisest mõttes oli sarnasusi palju - sõbrannad, kes koos arutavad suhteid ja meest otsimist või oma koduseid suhteid meestega jne.
Minule nimetatud telesari meeldis ja ütlasi meeldis ka see film. Jah, mis siis et natuke USA romantilistele komöödiatele vormikohane, kuid ka sellistega minnakse tihti alt. Sedapuhku oli küll keskmisest rohkem südant ja hinge sees. Ning muidugi milline tähtede paraad! See oli kindlasti ka üks filmi tugevusi, sest nii põnev oli jälgida kuidas lugu voolas ning üha uued ja uued staarid liitusid looga :) Kuigi näitlemise mõttes ei saa neid paljusid tippklassiks (paratamatult võrdlesin hiljuti teatris nähtud Katariina Lauk -u nendega ning minu meelest ei küündinud neist USA staaridest keegi temaga võrdsele tasemele!) Kuid ega nad ka otseselt röökivalt kehvad polnud. Drew Barrymore meeldib mulle ikka, mis sellest, et ta alati sama stiiliga näitleb ning Jennifer Connelly on ju isegi Oscarivõitja ning igati õigustatult! Aga ega materjal kah väga nõudev ju pole ning mängutehnikate näitamiseks väljakutseid pakkuv...
Loos on mitu liini ja need räägivad meeste ja naistevahelistest suhetest. Lisaks on need liinid risti ja rästi seotud omavahel. Lühidalt kokkuvõttes näeb see välja nii:
Gigi (Ginnifer Goodwin) otsib tõelist armastust. Tema kohtamine Conoriga (Kevin Connolly) läks tema enda meelest hästi, kuid tegelikult ta lihtsalt ei tunne mehi. Conor mainis mingi baari nime, kus ta tihti käib ning Gigi mõtleb Conorit üllatada minnes sinna baari. Naiivses lootuses mehega uuesti kohtuda ning teda endasse armuma panna. Seal kohtub ta baarmen Alexiga (Justin Long), kes on tegelikult Conori sõber ning talle asja ära puust ja punaseks lahti seletab. Ühtlasi saab temast tütarlapsele "õpetaja" meeste "märkide" lugemises, ehk kes on huvitatud kes mitte...teadagi kuidas see kõik lõpeb :)
Samas Conor, kes on just lahkunud kohtamiselt Gigiga, helistab oma nö.endisele vallutusele Annale (Scarlett Johansson), kellega tahab jälle kokku saada. Too aga kohtub samal ajal just6 kogemata poes Beniga (Bradley Cooper), kellesse ära armub, ka Beni ei jäta Anna külmaks...jälle üks supp, pudru ja kapsad :)
Benil on sõber Neil (Ben Affleck), kes on hea mees ja armastab oma naist, kuid lihtsalt ei taha abielluda. Naine Beth (Jennifer Aniston), on Gigi töökaaslane ning samuti Beni abikaasa, Janine'i (Jennifer Connelly) töökaaslane.... ja naised ju tööl omavahel arutavad igasuguseid asju... ehk siis kõik üleloomulikult omavahel puntras, kuid sellest hoolimata mõnusad ja meelelahutused lood kooruvad sellest supist välja :) Seal vahel on veel nii ühe kui teise tegelasega seotud ka Mary (Drew Barrymore), kes samuti armastust otsib.
Ja eks see armastus on ju nii ilus asi, et tasub otsimist ning vaeva...ainult et ega seda ka parima tahtmise juures ju ei saa kusagilt endale "võtta". Kõik liigub omasoodu ning kui see siis peab juhtuma, küll ta siis "juhtub". Ja ega armastuseks polegi ju "abielu" vaja. Mõned armastavad abieluta palju rohkem ning sügavamalt kui need kes abielus on...loeb ju lõppude lõpuks ikkagi suhtumine, austus ning teineteisest hoolimine :) Sunnitud armastus ning erinevad eesmärgi elus ei vii kuhugi. Ikka peab teineteisega suhestuma ja suhtlema. Vähemalt nii olen mina sellest ilma filmitagi aru saanud :) Aga filmis tehakse meestele see kõik muidugi väga "lihtsustatult" selgeks :) Ja iga naine saab kindlasti tunda ära ennast neis tegelastes või mõnes neist ning ühtlasi meelehead, et naised on tugevad, ilusad, targad ja head... paremad tavaliselt kui mehed. Saavad ka ilma meesteta hakkama kui vaja ja eks neid mehigi on maailmas palju ja erisuguseid...lohutav on seegi, et mõned meist polegi niiiiii pahad, on ka "lootustandvaid" :)
Hinnang: 4+ (jah, kõrgem hinnang, kui see film ehk vääriks, aga minule sellised muinasjutud vahest lähevad korda. Pretensioonitu, mõnus, kohati muhelema-ajav, palju klišeelikke, kuid sellest hoolimata originaalseid ning täppi-panevaid ütluseid, lihtne - pole vaja mõtlemisega end vaevata selle filmi ajal, emotsioone äratav ning isegi mõnede küll lihtsameelsete, aga vahvate detailidega. Näiteks nagu see mäng, mida Anna ja Conor mängivad...või oli see nüüd Anna ja Ben....noh, igatahes tüdruk-osapool oli Scarlett Johansson...ta ütleb mehele, et iga inimene on vähemalt kaks järgnevatest: "sexy, smart, funny or cute", ehk "seksikas, tark, humoorikas või armas". Ja sellele järgneb küsimus: "ütle mulle, kuidas Sina mind näed?millised kaks karakterit neist sobivad minuga?". Kui täpsemalt mõelda, siis päris lahe seltskondlik mäng....saab nii enda kohta teada, kuid samas ka selle teise inimese kohta, kes oma "nägemust" sinust ütleb... Muidugi mängisime seda ka K.-ga kohe, aga tegelikult võib seda ju kellega tahes mängida. Eeldades, et see teine inimene asja tõsiselt mõtleb ja ütleb ausalt oma arvamuse. Mina ise näiteks arvan, et ma olen "smart & cute", aga ma vist tahaks olla "sexy & funny" :)...irooniline, kas pole? Igatahes lahe film oli, minu - kui "mehe" meelest, mis siis sellest, et pesueht naistekas!)
Filmi treiler:
neljapäev, 5. märts 2009
Võlur taskust - Mihkel Ulman
Valisime selle raamatu õhtusteks ettelugemistundideks pojaga peamiselt kolmel põhjusel - Mihkel Ulman on ju sama mees, kes on kirjutanud telesarja "Ohtlik lend"; teema on põnev - lahe oleks ju kui endal oleks ka selline võlurimehike taskust võtta; vanim laps, kes on selle raamatu juba umbes aasta tagasi läbi lugenud, soovitas seda meile!Väike koolipoiss Taavi, kellel on ema-isa ning vanem õde ning kes elab Tähtsusetus Linnakeses, sobrab ühel päeval mobiili otsides oma taskus ning tõmbab sealt välja väikese mehikese, kes osutub võlur Abrak -iks. Ja sellest saab alguse seiklus, kus Taavi võluri abiga täidab kõikide oma maja elanike, lisaks veel ka onu ja parima sõbra suurimad soovid - isast saab maailmakuulus sportlane, emast saab maailmakuulus filmitäht, õest saab maailmakuulus modell, naabrimehest-rullnokast maailmakuulus ooperilaulja jne. See viib aga olukorrani, kus Taavi jääb üksi...võõraste hooldada. Isegi sõbral pole enam aega tema jaoks. See muidugi viib Taavi koos Abrakiga igasugustesse seiklustesse ning lõpeb ju ikka kõik hästi, nagu lasteraamatutele kohane. Tegelikult päris lõpus on ilmselgelt "järgmise osa" algus... nö."seriaalikirjutaja ametihaigus" :)
Üldiselt pean selle raamatu suurimaks veaks sama, millepärast mulle ei meeldinud ka Ulmani kirjutatud ja Draamateatris lavastatud "Võluõunad ehk naeru kätte võib surra". Kõik need ideed ja sisu teemad ei tundu üldsegi mitte originaalsetena, otse vastupidi - lausa klišeedeni ära kasutatutena! Esimesena meenub muidugi Viplala...seal ju ka väike "tinistajamees" oli nö."võlur taskus". Kuid kui hakata seda kogu raamatut lugudeks laiali lammutama, siis ka need "lood" on tuttavad nii siit kui sealt. Kuigi üks erand siiski oli - "Igivana äratuskella lugu"...see oli minu jaoks mõnus, uus ja huvitav, kogu raamatu ainuke pärl.
Kõige kummalisem selle juures on see, et kuigi need lood on sellised nagu nad on, siis Ulmani proosalisus on märkimisväärselt ilus! Laused on väga hästi üles ehitatud ning ilusalt voolavad ning mõnusate (vähemalt 8-aastast last) arendavate sõnade ja kujunditega. Kuid oi-kui-piinarikas-ja-igav see kogu lugu minule tundus! Tegemist on ka keskmisest kopsakama lasteraamatuga, ehk raamat ei tahtnud, ega tahtnud otsa lõppeda :)
Samas P.-le see meeldis. Ta pidas seda põnevaks. Ja nõudis ikka lisa, kui ühe õhtu jagu otsa sai. Usun, et siin mängib rolli see, et tema jaoks kõik need Viplala lood ja muud on ju veel lugemata ning võõrad. Kuid eks ta ju lastele oligi kirjutatud! Seega, ega mul siin midagi kobiseda pole. Lihtsalt tavaliselt leian ma endale ka midagi neist lasteraamatutest ning minu meelest on alles see tõeliselt hea raamatu näitaja, et nii laps kui mina saame seda koos huviga lugeda. Järgede ilmumise puhul peavad nad küll ise kahjuks neid lugema...ma jätan kindlasti vahele ning ootan Ulmanilt hoopis uusi "Ohtliku lennu" sarja osi. Loodetavasti nad ikka jätkavad selle tootmisega!
Hinnang: 2 (Lapse hinne on kindlasti kõrgem! Aga minu poolest oleks ta selle ise ka võinud läbi lugeda ja säästa mind "piinast". Hinne sai niigi kõrge ainult kahel põhjusel - 1. äratuskella lugu ning 2. kirjaniku potentsiaal on tema kirjutamistehnikat arvestades palju suurem kui sellised kahtlase väärtusega ebaoriginaalsed lood. Mul riiulil on ootamas Ulmani uusim - "Eimiski"...loodetavasti see on parem ning originaalsem.)
kolmapäev, 4. märts 2009
Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala
Mõtlesin esiteks, et selleks, et kirjeldada seda ülivahvat ja üliarmast lastelavastust Ugala teatris, peakski siia lihtsalt need fotod Ugala kodulehe galeriist ritta panema. Pilt räägib ju rohkem kui 1000 sõna! Ja sellised ilusad fotod veel eriti. Lisaks, nende fotode puhul pole tegemist mingite "eriliselt" valitud stseenidega, just selline see tükk ongi....ja rohkem, parem ning ilusam veel!Kuid pildile ei pane ju kuidagi selliseid lavastuslike trikkide kavalkaadi! Näiteks sajab laval "ehtsalt" vihma (isegi hoovihma tuleb vahepeal!), sõidetakse paadiga ja õngitsetakse "ehtsaid" kalu lavaaugust, "ehtne" hüljes (Mooses?) sõidab selles lavaaugus ringi ning pritsib esimestele ridadele vett (aga seda ei pea kartma, sest tilkagi märjaks küll keegi ei saanud), vares sabistab ja kraaksub Stina puuris jne jne. Ning muidugi see kõige "erilisem" - ringi jookseb suur benhardiin Pootsman ja vallutab kõikide südamed! Lava pöörleb üht ja teistpidi ning mitmes ringis, lisaks sõidetakse ka laevaga ja kõik on hästi lapsemeelselt ning rõõmsalt värviline! Kui aus olla, siis ma olin päris šokeeritud (positiivses mõttes) kui eesriie avanes ning kogu see Astrid Lindgreni maailm nii mõnusalt minu hinge voolas :)
Ja olgem otsekohesed...see tükk ei olnud "mõeldud" minule. Kuid ma muutusin ilmselt selleks kaheks tunniks ja veel mõnedeks minutiteks üle selle, kogu selle saalitäie laste sarnaseks. Ja täpselt nagu nemad nii ka mina vaatasin suurima huviga igat stseeni, algusest kuni lõpuni täiesti vaikuses (mõned naerupahvakud välja arvata:))!!! Tõesti ei mingit viginat, ega vaatamiselamuse rikkumist ei kostunud! Ilmselt olid kõik nii lummatud :) Lisaks mu 2 aastane istus ka ja jälgis kogu selle (tema jaoks oleks arvanud) pika tüki ning elas sellise hooga kaasa. Jälgisin teda vahepeal ning ta oli nii selle tegevuse sees, mis laval toimus, et vahepeal käisid ainult käed kaasa, kui põnevaks või plaksutamisväärseks asi kippus. Kusjuures nii 13-aastane, 8-aastane, kui isegi 63-aastane olid ka kõik ühtviisi õhinal ning rahul selle mölluga, nagu ka meie K-ga! Tõeliselt nunnu "kogu pere etendus"!!!
Lugu on ju vana hea Astrid Lindgren -i "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" raamatu järgi...ainult Mooses vilksab küll lavalt korra läbi, kuid teda siiski juttu sisse ei kaasata. Ja ehk polegi vaja nii täpseks ja suureks asja ajada. Sest kõiges selles millest räägitakse, on niigi piisavalt dramaatikat. Meeldejäävaimad kohad olid see, kuidas Pootsmann sai lambamurdmise süü enda kaela ja mis siis sellest kõigest sai. Mul pidid äärepealt pisarad sellepärast silma tulema! Külmavärvinad käisid küll üle! Siis see lugu suvemaja ostjaga. Kata-Riina Luide teeb ehk selle etenduse ühe parima ja naljakaima rolli kogu sellest värvikast ja huvitavast seltskonnast! Väga armas oli ka kogu see Melker Melkersoni äparduste rada ning Tjorveni ja Pelle "jänese-ärimise reis" Väikesaare Kerstini juurde.
Lisaks lavastaja Tammearule, peab kindlasti mütsi maha võtma ka kunstnik Jaak Vaus-ile, kes kogu selle imelise "maailma" on suutnud lavale sellisena luua. See detailiderohkus ning üpriski truu Lingreni järgmine on väga ilus ja ütleksin isegi - uskumatu! See lammaste lahendus on ju täiesti geniaalne!!! Lihsalt juba selle eest oleks pidanud selle imelise kunstnikutöö eest saama 2006.aasta (uskumatu tõesti, selle tüki esietendus oli juba 3 aastat tagasi - ja siiani on saalid välja müüdud!) parima teatrikunstniku tiitli! Igatahes minu nimekirjas läks Vaus küll esikohale ja teistel saab olema sellel aastal teda sealt kõigutada väga raske!
Väga pikast ja aukartust äratavast näitlejatenimistust ulataksin roosid juba mainitud Kata-Riina Luide -le. Tema linnatibi on upsakas ning teeb kõige ehtsamat, lastele hästi peale minevat komöödiat Pootmanni kartes! Ta üllatab viimasel ajal tihti kui etenduse parim naiskõrvalosaline (meenub ka näiteks suvel nähtud "soomlane", muidu üsna keskpärases jandis "Ühes teises Eesti linnas"). Kuid vähemalt sama laheda rolliga saab hakkama Martin Mill Pelle rollis. Tema roll oli märksa kandvam, ehk nö. meespeaosa. Ja kui mõnusalt täpselt ta mängis...kasvõi näiteks konna hoidmist. Teised ju hoidsid ka, aga tema tegi seda kõige ehtsamalt ning läbi mõeldes isegi sellise mitte-olulise detaili...kuid saali on seda ju näha! Samuti tunnetega oli ta täiesti meister... tema solvumine oli nii kurb, et paratamatult tundis talle kohe kaasa. Nii ehe ja ilma mingisuguste hinnaalandusteta...et nagu lastetükk ja nii... Ja kuigi suurem osa näitlejatest meeldisid, siis eraldi tahaks ära märkida suurema või väiksema õnnestunud rollid teinud - Peeter Jürgens, Margus Vaher ja Carita Vaikjärv. Neis kõigis kolmes oli sellele etendusele juurde andvat jõudu ning eripära. Carita Vaikjärv, kuigi ma pole temaga kunagi kohtunud, ega tea ega tunne teda, jätab mulje sellisest hoolitsevast ja positiivsest inimesest just nagu tema tegelanegi :) Tema rollid pole mulle alati meelt mööda, kuid siin ta säras jälle väga kirkalt :) (tahaks veel nimetada, et minu lemmikroll temalt on ikka "Niskamäe kired" tükist). Margus Vaher pole ka otseselt mu lemmiknäitleja, kuid selles rollis oli ta nii ehe ning mõnus. Ja Peeter Jürgens on tippklass nagu alati. Mu teised, suured "Ugala" lemmikud, kes selles tükis osalevad - Kadri Lepp, Liina Olmaru, Andres Tabun ning Arvo Raimo said kuidagi vähe mängida ning seekord ei olnud nii "silmatorkavad". Kadri Lepp-a puhul jäi mind natuke häirima see, et tema tegelasel Stinal olid raamatus esihambad puudu ning nii oleks ju saanud temast veel kordi naljakama ning vahvama...miks seda etenduses polnud, seda ma ei mõista. Liina Olmaru on küll vinge ja kergelt õõva tekitav Kerstin, kuid ma oleksin väga tahtnud näha Maria Soomets-a selles rollis, kes seda nö.originaalis mängis....eriti laulude pärast...oleks ehtsamalt mõjunud, kuigi ega sellest midagi otseselt katki ei olnud. Nii lahe, et Soometsa linti lauldud laulmist ikkagi kasutati (justnagu Maria S.-i pärand Ugalale :)). Andres Tabun oli kuidagi oma viimase aja superrollide varjus kuidagi tagasihoidlik selle ilge Vesterman-ina. Oleks nagu mingit kavalust rohkem tahtnud või mingit ägedamat powerit ning Arvo Raimo roll on nii tibatilluke, kahjuks. Ta on ikka niiiiii hea! Ning muidugi Jaanus Kask oli väga lahe, ehe ning niipalju kui kostüümis mängida annab, siis suurepärane Pootsman!!! Ja lambad...ohh need lambad...ja rebase Stennu muidugi ka :)
Ehk siis kui täpsem olla, siis otseselt ainuke komponent kogu etenduses ja roll (tegelikult ei meeldinud mulle ka Janek Vadi - Pelle vanema vennana), millega mina isiklikult päriselt rahule ei jäänud, oligi peaosa, ehk Tjorven. Ei uskunud ma seda Tjorvenit kohe mitte. Vabandan juba ette, aga minu kujutluses oli Tjorven selline natuke ümaram :) ja kohati ikka hoopis teistsugune (usun, et algselt selles rollis mänginud Jaana Kukk oleks 100% sobinud Tjorveniks). Pärast etendust teistega vesteldes, üldse mitte minu algatatud teemana, ütlesid ka nemad, et "selline" polnud ju Tjorven, niiet ma polnud oma arvamusega erand. Kuigi ega Marilyn Jurman -i roll etendust ära ei riku ning ega see ju ka otseselt "kehvasti" mängitud pole. Lihtsalt näiteks Pelle ta kõrval oli kuidagi detailsem ning tema mängus oli sellist ehedamat pinget või lihtsalt kaasahaaravust rohkem. Võibolla ei tohiks "nii" üle ka mängida (samas K-R Luide ülemängimine sobis küll ülimalt hästi) ning peaks mingi "padja" kõhule panema või kuidagi meigiga moonutama. Samas tegemist on alles näitlemist õppiva inimesega ning selles mõttes ju igati mõistetav, et erinevaid rolle mängides alles tulebki näitlejale oskus enda mängumaneerist lahti murda ning teha mõni roll hoopis teisiti (see praegune tugevalt rollist rolli kanduv "stiil" minule isiklikult ka ei meeldi, aga see on mu oma kiiks ehk maitse asi...ja lisaks on mul üks "teatud" stseen liiga hästi meeles filmist "Mina olin siin"... ja see häiris ka hullult).
Hinnang: 4+ (tegelikult on see hinnang natuke täiskasvanu mõtlemisest rikutud. Sest tegelikult kui hinnata ainult lastetükkide arvestuses, siis ma annaksin raudselt 5+++! Kuna aga minu isiklik hindamissüsteem paneb kõik etendused nii laste kui täiskasvanute omad ühiste kriteeriumite alla, ehk 5- eest oleks vaja koju kaasa sisulist mõtlemisainet, siis lastetükkide puhul on ju see peaaegu võimatu. Sellisel juhul peaks vist olema küll absoluutselt kõik viimseni paigas. Kuid kui võtta, et see on minu meelest viimase 10-20 aasta, ehk minu täiskasvanuea parim lastelavastus... siis see peaks juba ütlema palju! "Lindgren" oli, on ja jääb üheks parimaks lastetükkide materjaliks ning lavastus ise on ju suurepäraste leidlike lahendustega. Kõik on peaaegu täiuslik! Ja muidugi mis peamine, lastele meeldis ka hullupööra!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Astrid Lindgren
VÄIKE TJORVEN SOOLAVARESELT
Vi pa Saltkrakan
Tõlkija: Maarja Aaloe-Laur
Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundus ja laulud: Peeter Konovalov
Liikumine: Oleg Titov
Mängivad: Marilyn Jurman (külalisena), Margus Vaher, Carita Vaikjärv, Janek Vadi, Tanel Ingi, Martin Mill, Kiiri Tamm, Arvi Mägi, Kadri Lepp, Arvo Raimo, Rein Soesoo, Andres Tabun, Liina Olmaru, Andres Oja, Peeter Jürgens, Kata-Riina Luide, Anne Valge, Jaanus Kask
Osalevad veel: Sten Aus, Angelika Tõnissoo, Kristi Tirmaste, Sandra Raidsalu, Marite Juurik, Grete Sukk, Elis Rätsep, Helis Marleen Vahtra, Glea Habicht, Mariann Mägi
Kusagil suures Läänemeres on keset paljusid laide üks pisike saar. Veider nimi teisel – Soolavares. Sellel saarel elab väike isepäine tüdruk, keda kutsutakse Tjorveniks. Muidugi ei ela ta seal üksi. Seal elab ka tema truu sõber koer Pootsman, ema-isa nagunii. Ja siis veel Södermani-vana, kellel aeg-ajalt lapselaps Stina suurest linnast külas käib, ja Vesterman ja… Palju loomi-linde mõistagi ka.Ühel suvel üürib üks veidravõitu kirjanikuhärra sellel saarel endale ja oma lastele suvekoduks vana ja juba lagunema kippuva Tisleritalu. Nii saabuvadki saarele Melker, Malin, Johan, Niklas ja Pelle. Mis Soolavaresel sel soojal ja seiklusrikkal suvel kõik juhtuma hakkab, seda laval näemegi. Ja juhtub palju - nii naljakat kui ka sellist, mille üle järele mõelda.
Etendust soovitame kooliealistele.
Esietendus 22. aprill 2006
Esietendus 22. aprill 2006
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 10 minutit
esmaspäev, 2. märts 2009
Madonna piletid käes!!!!
Yeeee!!! Aega võttis, aga asja sai!
Kell 10:35 laekus tellimuse kinnitus ja 10:36 laekus maksekinnitus. Uskumatult raske oli neid piletitibukesi kätte saada! Server oli umbes, mis umbes. Arvata oli...
Kõik 300 VIP piletit olid selleks ajaks juba välja müüdud :) Huvitav kauaks neid ülejäänuid piisab...kas tõesti 5.märstiks, kui algab "päris müük", midagi veel alles ka jääb?
Ja nüüd ei muud kui ootama ja pöidlad pihku, et see Madonna ikka Lauluväljakul lavale ka astub :)
Arbuusisuhkrus - Linnateater
Täiskasvanutele (miks ka mitte noortele) mõeldud mõistu-muinasjutt avab ennast väga raskelt. Pealtnäha võiks arvata, et see ongi nii lihtne, nagu paistab - kummaline, muinasjutuline - armastus ja surm jne. Võib ka arvata, et Richard Brautigan kirjutas selle 60ndate hippiliikumise ajastul pilves... või siis on kogu kummaline tekst tingitud sellest, et ta viibis u.10 aastat enne raamatu kirjutamist hullumajas, kus muuseas raviti teda elektriteraapiat kasutades...
Ma siiski viskan kõik need teooriad kõrvale ning katsun selle sisu enda jaoks lahti mõtestada, sest minu meelest oli see piisavalt huvitav selleks. Kuigi eks igal vaatajal (noh, päris kõigil võibolla mitte) on oma teooria, mida Brautigan oma looga mõtles ning ma ei usu, et kellegi oma oleks teistest õigem või valem...ja kindlasti ei vääri kellegi teooria hukkamõistu. Sest kas keegi peale Brautigani enda oskakski öelda, mis on "tõde" Arbuusisuhkru taga? Ainult, et Brautigan ise on juba peaaegu 25 aastat, enesetapu pärast oma "Arbuusisuhkrus" või siis Margaret-iga käsikäes "pilvedes" (Brautigan on ise kirjutanud "All of us have a place in history. Mine is clouds.").
Kusagil asub "arbuusisuhkrust" maailm, kus igal päeval on isevärvi arbuusid (esmaspäevased arbuusid on punased, teisipäevased on kuldkollased, neljapäevased on mustad ja tummad jne). Selle maailma vanimad tegelased on kaks venda. Üks vendadest otsustab aga teisest lahku lüüa ning hakata elama enda tõdede ning uskumuste järgi. Mõlemal vennal on omad "järgijad". Minu meelest on see otsene viide kunagistele kultusrühmitustele a la Charles Manson&Co või miks ma mitte näitena tuua üht hiljutisemat, ehk see, mis toimus Waco-s, Texases. Ehk on üks jumala-laadne liider, kelle reeglite järgi elatakse ning keda usutakse ja usaldatakse kinnisilmi. Etendus järgibki peamiselt ühe venna rühmitust. IDeath ehk MinaSurm, on selle "arbuusisuhkrust maailma" tuum. Sinna tullakse kokku, see on justkui kogu "olemuse" süda. Vendade põhiline vaidlus või erinevus avaldubki etenduses MinaSurma tõlgitsemisena. Ära läinud vend võtab asja sõna-sõnalt ning tema "MinaSurm" = "enesetapp". Teisel vennal on see koht, kus inimesed on kaotanud "oma mina" = "nende MINA on surnud". Aga sellises kohas, kus kõik on kõigi vastu head ning elatakse ilma "mina"-ta pole ju tegelikult võimalik elada. Välised segajad või sisemised pinged ning ärritavad tegurid murravad selle ühe väikese silmapilguga.
Ja siin ongi koht, kus minu jaoks lugu põnevaks muutub. Sest sedapuhku oli neid "mõjutegureid", miks asjad ei kulge nii nagu vaja, õige mitu. Kuid peamine ja üldse tähtsaim on loomulikult armastus - armastus lihtsalt pole võimalik ilma "mina"-deta. Kui poleks minasid, poleks ju ka teineteise "tundmist" ega "tunnetamist". Kaks "asja" ju ka omavahel ei saa teineteist armastada. Ma arvan, et kogu selle arbuusisuhkrumaailma lagunemise käivitaski see, kui üks tegelane jättis teise maha ning hakkas olema tolle parima sõbrannaga (kuigi midagi võis olla juba "tiigrite" teema taga - tiigrid tapsid peategelase vanemad. Samas see võis olla näitamaks, kuivõrd "minatu" oli peategelane "mina").
Lisaks minu teooria on see, et (nagu Brautigan ise - paranoiline skisofreenik) tegemist on ühe suure olemusega..."mina"-olemusega, kelles elab mitu "isikut". Kui üks nendest osadest teeb "enesetapu" ja teinegi, siis kogu "mina"-olemus sellisena kaob või "haihtub"...seda ehk näitas ka see lõpp?
Igal juhul peab selle sisu üle veel mõtlema, et lihvida kogu seda muinasjutu sõnumit enda jaoks vastuvõetavaks.
Lavastaja, näitlejad, dramaturg, kunstnik, muusika:
Jäi mulje, nagu see oli kõikide koponentine tugev sümbioos, ehk sellise tüki "saavutamine" peaks jutkui olema rühmatöö tulemus. Sest erinevad osad sobisid nii hästi teineteisega kokku, täpselt nii loomulik kui üks sci-fi võib olla loomulik. Ja see on võimas!
Kõigepealt dramaturg Maria Lee Liivak, kes on loo dramatiseerinud - milline vapustav julgus, aga igati õigustatud, sest minu meelest on see lausa uskumatult hästi õnnestunud. Sest pole ju tegemist mingi lihtsa teksti ega looga.
Jaanus Rohumaa, kes selle lavale on seadnud on kasutanud igasuguseid nõkse, et seda Arbuusisuhkrumaailma ning Unustatud asjade töökoda väiksesse saali sellisena luua. Järjekordselt uskumatu talent! Kogu see seade kahe venna vahel. Kõik need tulemised ja minemised, kääksuvad lauad jne jne. Kogu see lavastuskompositsioon oli minu meelest väga originaalselt üles ehitatud ning see "olemus" nö."tuksuma pandud".
Kunstnik Aime Unt on kahtlamata väärt oma Teatriliidu Aastaauhinna nominatsiooni. Nii "A"rbuusisuhkrule kohaselt sildadest joonistatud A lavapõrandale kui kõik need seinakujundused, Unustatud töökoda ja valguskujundus ning see suur "keskus". Lisaks kostüümid...kuigi miks peategelase riietus oli plass ja mitte teiste MinaSurma inimeste riietusega sarnaselt värvikirev? Kas need värvused peegeldasidki inimese isiksust (Hele Kõre/Margareti oma oli siiruviiruline, Külli Teetamme oma valge ja puhas...)? Kas nende minad olid peidetud riietevärvidesse? Ja kogu see Unustatud töökoda, andis justkui teise tasandi või teise lava. Vaatajate paigutamine selle kõige ümber oli minu meelest ka ülimalt lahe ja andekas idee!
Näitlejad olid peaaegu kõik väga head...ainult, et mis on "väga hea" mõõt? Indrek Ojari stiil mulle meeldib ja "oma tavalise stiiliga" seda tükki ta ka tegi. Ei muutnud ega väänanud ennast kuhugi suunda. Ta oli ka selline "kuiv kirjanik", pruuni pluusi ja sisutu olemisega. Ehk siis ta ei saanudki midagi "erilist" panna oma rolli või silmatorkavalt "mängida". Tõnn Lamp jällegi just vastupidi, oma ülienergilise mängustiiliga oli täpselt selline nagu ta kõik oma eelnevad rollid on teinud, mida mina olen näinud (Murdlainetus, Nõks... Ronk-a ta energia sobis või siis ma polnud veel näinud teda teistes rollides). Igatahes katsun vältida tema tükke (hehh...see on küll enesepett...pole ma ju ühtki Linnateatri tükki "mööda lasknud" juba aastaid...lihtsalt ei saa aru, kuidas isa, ema ning vend Jaak on nii head...ning Tõnn oleks justkui teisest puust). Aga näitleja, kes juba paaris viimases tükis hakkab ennast nagu avama (ja ma ise ka ei usu oma sõnu) on Andero Ermel. Tema koomiline talent on justkui mingi hingamise saanud - alles oli "Ohvrit mängides" ja nüüd see... päris vinge! Need suured prillid ning MinaSurmale kohaselt tüdrukust loobumine, kellesse tegelikult ta armunud on...selle kõik ta mängib väga hästi välja. Veiko Tubin nagu on ja ei ole ka. Üldiselt olen pannud tähele, et "jutustaja" kasutamine meeldib mulle filmis. Teatris kasutatakse jutustajat harva, aga tundub, et ka teatris on see väga mõnus lahendus. Eriti selle tüki puhul oli see mitmes kohas hädavajalik. Aga mul lihtsalt puudub arvamus Tubina muu "mängu" kohta. Pigem hindan teda "väga hea muusikalise kujundajana". Ja ka seekord pani ta väga hästi täppi atmosfääri tunnetuse ning isegi nende 60ndate Doorsi ning muuga. Kes aga mulle tõesti meeldisid - Margus Tabor, Argo Aadli, Hele Kõre ja Külli Teetamm. Nende kõikide mängus oli "noote", mida ma varem pole märganud...kuigi Argo Aadlit (tegelikult ju ka Hele Kõre, keda teises vaatuses praktiliselt polegi) oli ju üpris vähe... kuid tema kohalolu mõjub ikka huvitavalt. Pikajuukseline, tõsine ja isegi kurvameelne mässaja. Margus Tabor samuti oma pikkade juuste ja maheda olekuga võib täesti olla hunt lambanahas? Eks need "kultus-rühmingute juhtfiguurid"-ki pidid olema sellised kavalad ja osavad sõnasepad. Ja kuigi ta oli justkui "vaatajate juhendaja" (tema ju suunas meid istuma ning saatis vaheajale), siis kas ma tegelikult oleksingi tahtnud tema sõna ikkagi kuulata :) Aga muidugi näitlemise mõttes olid selle lavastuse absoluutsed staarid selle kaks naisnäitlejat - Hele ja Külli (osales ka üks tütarlaps...aga laste koht ei ole minu meelest teatrilaval...ja seekord ei pea ma oma sõnu sööma). Hele laulu oli ka mõnus kuulda---Linnateater võiks seda tihedamalt oma huvides ära kasutada :) Oma kummalise räsitud parukaga ning närviliselt tormava kõndimisega tekitas ta alati elevust kui lavale tuli. Samas ka sellist pinget, mis oli lavastusele oi-kui-vajalik. Ta oligi justkui eksinud nende unustatud asjade otsimisse ning mattis oma armuvalu selle sisse. Ja säravate suurte silmadega Külli Teetamm oli kui headuse kehastus...sobivalt heledas, kuigi need silmad...neis oli samuti midagi kummitama jäävat. Mõlema naise puhul oli tugevalt märgata kuidas nad mängivad oma partneritele ja mitte publikule...aga seda tegelikult ongi usutavuse saavutamiseks vaja. Ja eriti selles tükis. Ja see õnnestub neil suurepäraselt!
Hinnang: 3+ (Oli küll mõtlemapanev tükk, kuid seal ei jäetud mingitki vihjet, mis siis ikkagi mõeldi kogu looga. Oleks võinud niidiotsagi jätta, oleks mõjunud palju parema ning tugevama loona. Niimoodi jäi see ikkagi keskmiseks ja natuke segaseks ning isegi ebameeldivalt häirivaks. Ehk mis selle kõigega siis ikkagi öelda taheti? Kuid seda kõike tehti laval hästi ja "ilus" oli ka!)
---
Tekst etenduse kodulehelt:
Arbuusisuhkrus
Richard Brautigan
Lavastaja: Jaanus Rohumaa :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Aime Unt :: Tõlkija: Enn Soosaar :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Veiko Tubin :: Esietendus: 22.11.2008 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
Muinasjutt täiskasvanutele
„Arbuusisuhkrus“ on Richard Brautigani 1968. aasta romaan. Arbuusisuhkrus on maailm, kus kõik on tehtud arbuusisuhkrust ja iga päev paistab erinev päike. Selle maailma keskel asub iDeath – utoopiline keskkond, kus pole vägivalda ega ego. Igal sealsel elanikul on oma väikesed ülesanded ja tegevused, millega saata õhtusse lugematuid õrna tasakaalu aegseid päevi. Idülli pinna alla aga on jäänud endisaegsed verevalamised ning mõnedel inimestel on raske leppida uue rahuaja flegmaatilise rütmiga. Kas vägivald on inimesele loomuomane ja paratamatu ning millisena avaldub see maailmas, mis vägivalda ei tunnista?
Linnateatri kolleegipreemia - parim lavakujundus, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)