esmaspäev, 7. mai 2007

Nii see on (kui teile nii näib)

Minu üks lemmiklavastajatest, Adolf Šapiro, käis jälle Eestimaal oma kunsti jagamas. Tuli ja tegi jälle midagi vapustavat. Samas nii ebašapirolikku. Tehniliselt poolelt tuleb koos lavastajaga kiita taevani kohe alguses ära kunstnik Vladimir Ašhon ja kostüümikunstnik Kristine Pasternaka.

Jälle sain osaks maagilist teatrivõlu ja kus mujal kui ikka oma lemmikteatris. See kaks tundi ilma vaheajata kulus nii kiiresti ja omapäraselt, et lausa magus on meenutada.

Taevalava oli saanud endale valge kuue ja pingid olid naljakalt nihutatud, seda kõike lavastuslike efektide jaoks, ning konferansjee Elisabet Tamm-e lõbuks, ehk et ta saaks karjuda rumalale rahvale, et nood ei kõnniks üle lava (see bambini on lasteaias, mamma mia ja arrivederci ning muud itaaliapärased hõiked andsid ka meeleolu juurde, väga lahe!).

Elisabet Tamm, kes toimis ka kui etenduse juht kandideeris selle rolliga ka Teatriliidu selle aasta parima naiskõrvalosa näitleja tiitlile. Ja kui imestada, et kuidas etenduse juht sellise au ära teenis, siis imestada pole vaja kui etendus nähtud...

Nagu pealkirjastki võib aimata, on tegemist mingisuguse müsteeriumiga. Ehk sisulises mõttes natuke kriminulli laadse näidendi tegevus toimub väikeses Itaalia linnakeses, kuhu on hiljuti kolinud keegi ametnik koos oma naise ja ämmaga. Mitmed tahud selle omaettehoidva perekonna elukorralduses köidavad aga naabrite uudishimu ja lõpuks on kohalik seltskond viimseni ärevusest haaratud, et nende „saladust" välja uurida. Intriigidemöllus ei saa lõpuks enam keegi aru, kes valetab ja kes räägib tõtt.

Kahtlemata ei tasu sealt minna kriminulli moodi lahendust otsima. Ehk kes on süüdi? See pole selles tükis üldse oluline. Ja see on oluline, ehk siis see, et süüdlane pole oluline. Sest tegelik nauding selles lavastuses on just nimelt lavastaja trikkides, kunstilises pooles ja näitlejate mängus.

Kõik algas juba enne etendust, kui Elisabet Tamm tuli kohvikusse, et teatada, et keegi näitlejanna vajab rahustamist ja sellepärast etendus hilineb. Lavastus ongi üles ehitatud kui teatriproov. Kus vahepeal ka ooperit lauldakse. Ehk üks tõeline tohuvabohu. Ja see on taotluslik.

Näitlejatest kerkisid esile minu jaoks Elmo Nüganen - keda üle tõsiselt pika aja jälle laval sai näha. Viimati vist juba oma viis aastat tagasi Ay Carmelas... tema tõsine ja intrigeeriv väimees Ponza mõjus just nii nagu vaja. Täpselt omalaadse karakterina selles kompotis. Anne Reemann on peaaegu alati kulda väärt (peale muusikali). Tema kuju mõjus koomilisena ning torusoeng andis uue dimensiooni kunstilisele toonile. Piret Kalda Sinjoora Cini roll oli igati asjakohane. Just omas elemendis. Selline nipsakas uudishimulik sissetrügija (meenub Palju õnne argipäevaks roll). Ka Anu Lamp teeb hea rolli, kuigi kui on näinud Ita Ever -it seda rolli tegemas, siis kahvatub kahjuks see Ita kõrval. Aga kahtlemata on tegemist vapustavalt hea rolliga. Veel meeldis Indrek Sammul, kes tõi sisse pisut enam palaganilikku koomikat, kuid siia see sobis. Ehk ongi žanrimääratlusena õige kunstiline palagan. Ehk midagi enamat kui need tavalised palaganid. Siin oli mida vaadata ja mille üle naeda või mõelda. Ja kuigi Roman Baskin ei kuulu just mu lemmiknäitlejate hulka, ei meeldinud ta mulle ka üldiselt selles lavastuses, kuid see dialoog peegliga oli hea! Kuid seda peamiselt tänu lavastuslikule efektile. Üldse oli peeglit hästi ära kasutatud. See punane tuba ja seal toimuv, mida sai näha ainult läbi peegli, see oli huvitav element. Küll mitte täiesti originaalne, kuid vana hea uues kuues.

Ja selle kõik kirjutas Pirandello. Keegi kes pole kaugeltki minu lemmik, kuid võibolla pole ma temale nii laialdaselt tähelepanu pööranud (hetkel meenub ainult 6 tegelast autorit otsimas). Siiski ka selles asjas usun, et Pirandello on minule söödavaks teinud just nimelt lavastaja Šapiro.

Igati vägev etendus. Hinne 5-


Toon siinkohal ära ka minu nähtud Šapiro lavastuste top-i (Eestis lavastatud etendustest on nägemata ainult esimene - Kirsiaed):

6. Kolmekrossiooper (Linnateater)
5. Nii see on (kui teile nii näib) (Linnateater)
4. Elav laip (Draamateater)
3. Kolm õde (Draamateater)

Ja esimest kohta jagavad:
1.-2. Isad ja pojad (Linnateater)
1.-2. Kes kardab Virginia Woolfi? (Pärnu Endla)

Tule Šapiro ikka Eestisse lavastama - me armastame Sind!!!

Kommentaare ei ole: