Blogi kirjutamisel mõtlen pidevalt, et kas see või teine info on mõtet säilitada. Veel on küsimus alati õhus, et kas ma peamiselt kirjutan enda või teiste jaoks?
Mind häirib kohe pahasti see, et ma nii avalik olen. Samas hea on kuidagi teada, et mingi teema läheb kellegi teise jaoks ka korda, sellepärast on ju ka hea lugeda teiste blogisid. Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Samuti ka arvamuse esitamisele. Küll aga mul on vahest tunne, et kui ma midagi kirjutan, siis võin sellega kedagi solvata. Ma kaldun isegi arvama, et see ju kehv kinderstube ning niimoodi teha ei tohiks. Ma ju ei tahaks ka ise, et minu kohta midagi negatiivset kirjutatakse. Omamoodi on õigustuseks ehk see, et ma ju ei roni ka tribüünile, kus mind siis lillede või mädanenud tomatitega loobitakse.
Aga kui nüüd aus olla, siis ikka olen kah. Ja kuigi olen ma iseenda parim kriitik, sest ma praktiliselt alati valmistan endale suure pettumuse, siis on üks asi seda kuulda kellegi teise suust kui ise endale midagi ette heita. Eriti nüüd kus ma tunnen, et minust on saamas veelgi avalikum tegelane... filmi esilinastus läheneb, amet milles alustan 1.juuni ja teod, mis suure tõenäosusega hakkavad ületama uudisekünnist. Lisaks veel see pisike artikkel eelmises Põhja Tallinna lehes. Kus mu ebaõnnestunud tantsimine Salmes kiidusõnad ära pälvis....Siis nüüd hakkab vaikselt õudne....kas ehk kogu see karma mulle nüüd kõik tagasi teeb. Samas ei ole ma ju alati ja kõigi vastu negatiivne. Kaugeltki mitte. Tegelikult on ikka rohkem päikest ja headust.
Tavaliselt on asi maitses ja see on mul just selline milliseks ta on kujunenud ja sellele ju tõesti ei saa midagi parata. Ja kui juba olen selline arvamuste esitaja, siis kas peaks need enda sisse jätma ja olema selline neutraalne vaatleja, kes ainult endale mingid mälestused erapooletult blogisse raiub. Võibolla peaks blogi levitamisest hoiduma ja tõesti ainult enda jaoks seda tegema. Aga siis võiks ju kindluse mõttes juba mingisse vihikusse kirjutada asju. Siis ei jõuaks nad kellegi silme ette. Järelikult kirjutan ma enda mälestusi ja arvamusi teistele. Olen ikka imelik ja natuke totakas kah. Skiso.
Blogi pidamisest ma siiski loobuda veel ei kavatse. Hetkel veel mitte, aga ma loodan, et tulevikus siiski saab sellest mingis mõttes ühe eluperioodi juhtumite, arvamuste ja mõtlemissuundade kandja. Mälestustekillud, mis on üles tähendatud. Olgugi siis, et suurem osa neist ei lähe teistele korda. Siis ikkagi kirjutan iseendale. Vähemalt ma teadvustan seda dilemmat iseendale, ehk see on tõestus mõistuse olemasolust. Kuid suurema tõenäosusega tõestust sellest, et mul on tõsiselt psühholoogi vaja. Ego olemasolust pole ka kahtlust, see eneseanalüüs on haige. Lõpp. Punkt. Varsti kirjutan jälle...igatahes pärast homset Kuidas ma sõitma õppisin etendust ning Eurovisoonifinaali, mida ma vaadata ei taha, aga vaatan ikka. Ja võibolla kirjutan juba enne seda.
Wake up and smell the coffee või nagu ütleb üks mu sõber- iibu iibu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar