Libahunt - Eesti Noorte Muusikaliteater

Esimesed libahundi märked pärinevad kusagilt aastast 50 m.a.j. mil imperaator Nero ajastul Vanas-Roomas Petronus selles kirjutas. Libahunte jahiti ja nende üle peeti agaralt kohut eriti keskajal. Samamoodi, nagu nõidadega. Kõige hilisemad sellised "kohtud" toimusid teadaolevalt praegustel Baierimaa ja Austria aladel 1700ndatel. Sealt edasi on libahunditeemat käsitletud ja uuritud folkloori osana. Rahvapärimuste osaks on see saanud kohe 18ndast sajandist alates ning tänapäeval on see ka lahutamatuks osaks meie popkultuuris, 

August Kitzberg kirjutas oma tuntuima ja hinnatuima teose ning Eesti kuulsaima "Libahundi" 1900ndate alguses (loetav ka veebis siin). Esieteduse sai see 1911 Endla teatris. Täpselt 100 aastat pärast seda esietendust, ehk niiöelda "juubeliks", tõi toonase nimega Eesti Nuku- ja Noorsooteater selle välja muusikalina. Muusikaautoriteks Jaagup Kreem ja Tiit Kikas, laulusõnad Jaagup Kreemi poolt ja lavastajaks ning libreto autoriks Neeme Kuningas. Kui seda toona vaatamas käisin, siis kuigi muusika meeldis, ei leidnud sealt ühtegi tugevalt mällusööbivat laulu ning kogu lavastus oli üleprodutseeritud ning minu jaoks puudus sellest "hing", mistõttu tänaseks päevaks ongi seetõttu suuremas osas mälust kadunud. Meeles on vaid lava ülesehitus, lammaste-huntide kontseptsioon ja minu arvates 2011. Eesti teatriaasta üldse parimad kostüümid Grete "Stitch" Laus'ilt. 

Kerime sellest nüüd kiirluubis edasi veel 9 aastat - tänasesse päeva. Türi Kultuurikeskuses tõi selle Kreemi ja Kikase muusikali välja Eesti Noorte Muusikaliteater. Paar aastat tagasi, kui noori muusikalitegijaid esimest korda vaatamas käisin, juba siis imestasin, millist kõrgetasemelist ja "suurt" muusikaliteatrit nad seal (võrdlemisi) "pisikesel" laval Türil teevad, kuid hämmastusin seekord samamoodi. Ühest küljest on ju tegemist teatrit armastavate noortega, kellel puudub teatriharidus, ehk neid võiks nimetada ka harrastusteatriks, teisalt jällegi kõrge (ja ma pean siin silmas MÄEKÕRGUNE!) muusikaliselt professionaalne tase nii vedajatel kui ka kogu trupil on, et olgu või harrastusteater, aga sama palju ka professionaalne. Tänapäeva Eestis see piir ongi nii hägune, et sellele eraldi tähelepanu pööramine tundub juba täiesti mõttetu /vrdl Salme Teater, LendTeater jne). 

Lavastajaks ja kunstnikuks (ja üheks muusikaliteatri vedajaks) Kaarel Orumägi, kelle lavaline ülesehitus mõnevõrra meenutab ka Neeme Kuninga oma, muidugi mastaapsus (ja eelarve) on tunduvalt väiksem. Muutes selle kõik palju publikulähedasemaks ja seega oli sellesse aegruumi vaatajana kuidagi lihtsam isegi siseneda ja nõnda ka need tegelased palju ligemal, imades tegevustikku kaasa, nagu oleks ise vaatajana üks nende seast.

Lugu järgib Kitzbergi Libahunti alguses päris üks-ühele, aga lõppu on mõnevõrra detailides rohkem muudetud. Vahemärkusena ja kuna minu teatrikaaslaseks oli 14-aastane, sain kuulda, et see polegi tänapäeval enam koolis kohustuslik kirjandus... kahju, tõeliselt kahju. Tegemist on klassikaga, mis kõnetab läbi aegade ja eriti tänapäevases Eestis, kus võõraviha on tugevalt argipäeva osa (viidates isegi ühele võimuloleva erakonna põhipoliitikale) ning ENMT tegelikult teeb suuremagi teene meie ühiskonnale selle näidendi lavastamisega noorteni toomisel kui lihtsalt pakkudes head meelelahutust. Loo sisu haakub kihiti veel mitmeti meie tänapäeva maailmaga. Ühe paralleeli, millele paratamatult vaadates mõte viis, on see, et peretütar Mari on nagu Eesti meedia. Kui see, kedagi mustab, siis kohu rahvas, nagu oinakari kaasa määgib ja nõnda ongi vaene meediahammaste vahele jäänu "väljatõrjutu" ning kogu rahva vihameele osaline. Kuigi tegelikult võib see olla vaid ajakirjanike üleskeerutatud torm või väga isiklik ja üldse mitte kõikide osapoolte seisukohti arvestav vaatenurk. Vaene Tiina on ohver ja ta ei saa sellele midagi parata. Kõik tahavad teda "ristile lüüa" (kõnekas teoloogiline paralleel, mis Orumägi lavastuses veel eriti selgelt esitatakse). 

Jah, ka siin on pere, kus enda pojale Margusele (Jaagup Tuisk) lisaks kasvavad kaks tütart - Tiina (Kaia-Liisa Kesler) ja Mari (Janet Vavilov). Tütred on kasulapsed ja kommetekohaselt tuleb Margusel üks neist kasuõdedest endale naiseks võtta. Pere soosib Mari, kes on rohkem nende endaga sarnane - valgete juuste ja siniste silmadega. Margust tõmbab, aga rohkem Tiina - salapärasem, pruunide juuste ja pruunide silmadega temperamentsem ja huvitavam kaunitar. Mari oma suures kadeduses tembeldab Tiina libahundiks ja paneb ka teised kartma ja vihkama kahtlast ja võõrast tüdrukut. Tiinal ei jää muud üle, kui minnagi metsa - huntide juurde elama. Ent nagu tunnetega ikka - neid inimene ise sundida ei saa. Samamoodi, nagu võõraviha ei saa endas reguleerida (see on pikaajalise kasvatuse ja sotsiaalse lähikonna suhtumise, harituse ja laia silmaringi sümbioosi teema), ei saa ka suruda alla endas armastust. Ja see tõmme ei kao Tiina ja Marguse vahel... kuni traagilise lõpplahenduseni välja...

Lammaste (külarahvas) ja huntide (võõraste) võrdluse tabas Kuningas omal ajal nukuteatri lavastuses nii hästi, et paratamatult tekkis see võrdlus ka Orumägi lavastust vaadates. Siin see polnud küll kostüümide, ega ka muul moel lavastuslikult väljatoodud, ent ometi olid need inimesed, nagu lambad... oinapead, kui täpsem olla. Seejuures huvitav dilemma vaatajana. Ühest küljest identifitseerid end tsiviliseerituma külaelanikuna, kes ei ela ju "metsas"... teisalt, aga mentaalselt oled Tiina ja metsaliste poolt - nemad on ju "väljatõrjutud"... Antud lavastuses tuleb veel mängu selline faktor, et hundid on siin tõeliselt ägedad - nende koreograafia ja lavaline kohalolek on nii võimas ja õhku sellisel määralt elektrit paiskav, et sellest võib päriselt särtsu saada! Tabasin end isegi mõttelt, et kui mina oleks Tiina, siis ma oleks suurima hea meelega metsa jooksnud ja nende huntidega hommikust õhtuni tantsu löönud - tühja neist, kes minuga olla ei taha ja mind ei austa - ongi igavad ja lollid :)

Ja no vapustav lihtsalt, millised tantsud ja tantsijad! Koreograafia autoriteks Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartles ning "hundid" - Elis Reis, Herta Soro, Lisandra Leemets, Maris Ootsing, Eghert-Sören Nõmm ja Karl Pärloja! Vaadates ootasin pidevalt, millal hundid jälle stseeni sisenevad - neid oleks tahtnud palju tihedamalt näha... Tegelikult üsna alguses, kui 1 hundiplikadest laval seljataha õhku jala spagaati tõstab, tulid külmavärinad ja need värinad tulid etenduse jooksu korduvalt ja korduvalt! Ja üldsegi mitte ainult huntide peale, vaid ka külarahva liikumine ja mõned tantsulisedki kombinatsioonid seal sees oli puhas nauding!

Toona nukuteatris olid rivaalideks Liisi Koikson (Tiina) ja Hanna-Liina Võsa (Mari) - suured muusikalistaarid ja lauljad, keda terve Eesti teab, tunneb ja armastab. Seekord vastavates osades Kaia-Liisa Kesler ja Janet Vavilov... võibolla veel mitte nii tuntud nimed (arvestades nende andekust), on see vaid ajaküsimus. Uus põlvkond noori näitlevaid lauljaid on peale kasvanud ja kasvamas ja selle tunnistajaks olla on nii rahuldustpakkuv, ka näiteks selle "Libahundi" näol. Ja see on tegelikult tõeline ime, mida "imemees" Kaarel Orumägi on tänaste Koiksonite ja Võsadega teinud! "Imemees", sest see on lihtsalt ime kui kiiresti ja suurelt (loe: kõrgetasemeliselt) ta on suutnud (nagu varrukast) sellise muusikaliproduktsiooni kokku panna (seejuures ilma suurte teatrite eelarveta). VAU! Eks see annab tunnustust tema juhioskustele ja oskusele koguda nii vinge ja tahtmist täis andekas "kamp" enda ümber ja muidugi ka kogu teatri meeskonnale (teatri direktor Kauro Tafitšuk ja tema tiim), sest "teater" on harva ainult 1 inimene (kui Sa pole just kohvriga Heino Seljamaa, eks ;)), eriti kui võtta ette sellise mastaabiga lavastusi teha. Ja see tiim on tõesti andekas. Juba mainitud nukuteatri kostüümid on ENMTs saanud noore Rebecca Christal Õunap'i nägemuses samuti väga tugeva stiilitunnetusega huvitava ja tervikliku lahenduse, kõrvutades ja sidudes rahvuslikku ja rock'n'rolli, unustamata mängulisust ja karateriloomele abistavat kätt ulatamast. Väga vinge töö! Ka kogu juuste ja meigilahendus on hästi läbimõeldud ja nii üht kui teist stiili ja võtet kasutav - kasvõi ainult naispeaosalistel, aga ka näiteks hullul Jussil - ajastuga käiakse mõnede punupatside puhul vabalt ringi (kes üldse ütleb, et see toimub siin lavastuses ajaloos ja miks ka mitte hoopis kaugel postapokalüptilises tulevikus?!), aga see mitte ei häiri silma, vaid pigem rikastab üldpilti (grimmivägede juhiks Eliise Reimaa). Karl Vilksi valguskunst anna ühe korraliku rockkontserdi mõõdu välja, kuigi valguskaardile on seadnud selged piirangud saali prožektorite paiknemise asukoht, sestap mõni lava ees ääres nägu võib jääda korraks varju. Aga need piirangud teeb valguskunstnik rohkem kui tasa oma efektidega. Näiteks ühe laulu ajal laserlikud pöörlevad valgustid laulja seljatagant, mis on lavastuslikku väärtust tõstvad juba iseenesest. Sulev Liiva helirežii on tase omaette. Kuigi nii väikses saalis oleks pigem tahtnud ilma mikrofonideta heli kuulata... kasvõi vaid lava üld helivõimendusega või mingi teise lahendusega, sest see maksab lõivu orgaanilusele ning tekitab efekti, et keegi teeb heli ühes kohas, aga see kostub kõlaritest. Antud juhul muidugi siinkirjutaja ei ta, kas ja milliseid erinevaid lahendusi prooviti.

Lavakunstnikutöös võib selgelt eristada kaht äärmust - Pererahva kodu ja kogu konstruktsioon, mis on profiteatri tasemel ühel pool ja siis euroalustest ehitatud trepp teisel pool, mis vähemasti minu jaoks oli kogu lavastuse ainuke tõeline kriitikanoolt vääriv osis. Oleks seal siis mingi kangas üle või midagigi... Mõtlesin veel, et järsku on vaja neid teineteise peale pandud alustest tekkivaid auke ja vahesid, et sealt läbi paistavad pimedas metsas kilavad hundisilmad või sellel on mingi mõte sees, et see nii on jäetud, aga ju lavastaja/kunstniku silmad ei jõua ka kõikjale... või siis lihtsalt prooviti erinevaid lahendusi ja miski muu ei toiminud ka. Ei tea. Aga ega keegi muusikali ju lavakujunduse pärast vaatagi... see on siinkirjutaja perfektsionistisilm, mis ainult temale endale ilmselt pinnuks "silmas". Seevastu üldiselt on lavastaja astunud suure sammu edasi ka vaid paariaasta taguse "Sofia"ga võrreldes. "Käärid" on üles leitud ja ebavajalik on paremini kõrvaldatud. Kontsaklobinad on kadunud ja näitlejuhtimisel on ebamugavused ning ebaühtlused täiesti kadunud - kõik on sujuv ja haketeta ning palju paremini on kasutusel stseenide väljakasvamine eelmisest ja seda vähem tuled kustu ja põlema üleminekuid. See siin on juba kogemustega lavastaja kätetöö.

Muusikali minnakse ikka vaatama laulude ja mängu pärast. Ja kui mainisin, et nukuteatri lavastuse järgselt ükski laul otseselt kõrvu paitama pikemaks ei jäänud, siis seekord oli mitu, mille headus köitis hoopis tugevamalt. Kaia-Liisa (Tiina) "Surun samblasse näo" tõusis isiklikuks lemmikuks. Lisaks Janeti (Mari) "Asjatu võitlus" (muide kui eelmine kord "Sofia"s tõmbasin paralleele Janetilt Britney Spears'iga, siis seekordne ekspressiivsem ja karakteriseeritum laulumaneer manas silme ette hoopis Lady Gaga). Lavastusliku seotuse ja emotsioonidetekitajana oli lausa imeline "unenäo"-laulu lõik, kus lisaks Tiinale ja Marile osalesid ka Jaagup Tuisk (Margus) ja Marie Loviise Mänd (Tiina ema). Need imeilusad harmooniad, mis nelja laulja kooskõlas tekivad ja kogu see pikem stseen - maagiliselt hea! Kusjuures Marie Loviise alguse lauluhääle ebakindlus oli siin täiesti kadunud. Ja lisamata ei saa jätta ka minu ja mu teatrikaaslase ühist lemmiklaulu, Richard Sepajäe veetud "Elu värvid", mis kasvab jazzist kabareeks. Richardi pisut rockilikum hääl annab ka teatavat tasakaalu teiste, peamiselt sulnile pophäälte meloodiakõladele. Just sellised "Elu värvid" ja "Ostke asju" ning karikatuursemad - praktiliselt vaid muusikalides kuulda saavates lauludes avaneb muusikalivaatamise ja -kuulamise erilisus ja väärtus. Nendes on karaktereid, aga ka tavamuusikast teistsuguseid nii meloodiakäike kui ka ei puudu neist sügavam sisukus.

Minu teatrikaaslasele (kes on ka vanuseliselt ilmselt lähemalt etenduste sihtgrupile) meeldis üldse kõik veelgi rohkem. Ja tema oli veel eriti rahul sellega, et ometi üks teatritükk, millel on kurb lõpp. Türil on toodud see vana lugu praeguste noorte keeles välja ja miks peakski kuidagi teisiti seda tegema. Just nii haakub looga paremini ning loodetavasti on võimalik tekitada huvi eesti klassika vastu ka laiemalt. 

Kui nüüd rollitööde üle lõpetuseks natuke mõtiskleda, siis tuleb tunnistada, et pelgasin pisut jaagup Tuisku Marguse rollis. Tema üdini rõõmsameelne ja päikseline ning heas mõttes "silutud" lavaline sära oleks võinud jääda üheplaaniliseks, ent ometi oskab ta rolli jaoks seda balansseerida. Nõnda ei jää tema fänid ilmselt ilma siin Jaagupilikkusest paipoisist, aga ei pea pettuma ka need, kes ootavad raske dilemma käes sipleva noormehe siseheitlusi. Kusjuures need tõsised hetked on ehedad, mitte konkreetse mustvalge lahendusega. Ühes stseenis, mil Margus läbi saali jookseb, tegi vähemalt minu eesistunud neiud eriti ärevaks ja rõõmsaks :) Palju raskem oli leida Kaia-Liisa Kesleril seda "rõõmsamat" poolt enda karakteris, sest tervikuna on Tiina elusaatus ja karakteri teekond kurva alatooniga. Kuid kuigi Kaia-Liisa kannabki suurema osa etendusest teatavat vaevatust endaga, on see seda vaatajale rohkem emotsioonepakkuvam, kui skaala käibki korraks üles ka. Ja no lauluhääl on ju imeline! Janet Vavilovi näitlejameisterlikkus sai selgeks juba "Sofia"ga ning siin laseb ta veelgi enam lendu karikarnäitleja karikatuurseid mängunoote. Nii mahlaselt vastik tegelane ja kelle nõmedust tilgutab ta lavalaudadele mõnuga, nagu suudabki seda vaid näitleja, kes ise kõik oma karakterist võtab ja selle mängimist ka ise väga naudib. Siinjuures on oluline, et näitleja ise oma tegelast ja tema tegutsemist mõista ja lavalaudadel ka väliselt õigustada suudab, sest ainult nii ongi võimalik usutav karakter luua. Ja seda Janet teeb. Ja mõnuga! 

Mark Oja külavanema roll on mõneti tänamatu - tema ju nagu selle "oinakarja" pea... aga dramaatilisus oleks nagu Marki geenikoodeksisse kirjutatud. Suure kostüümi ja grimmi varjus ei vedanudki kohe paralleeli, et see on ju tema. Aga see räägib vaid sellest, kui muutumisvõimeline ja eripalgeline oskab ja suudab noor näitleja olla. Richard Sepajõe hull Juss on üks ekspressiivsemaid tegelasi ja tedagi ma ära ei tundnud kohe. Alles "laiskade meeste" koomilises lõigus sain aru, mis on kusagil etenduse keskel. Kuigi päriselt lööb ta õitsema ikkagi selle oma "Elu värvide" lauluga. Pool etendust mõtlesin, et miks tal teistmoodi juuksed ja lillade lisanditega kostüüm on... üks teine poiss massis tundus ka kohtlase hoiakuga ja tõusis tarbetult esile, sellest ka see kerge segadus.

Suurimateks seekordseteks (lisaks mu lemmikutele, ehk huntidele) avastusteks olid vanaema ja noort Tiinat mänginud lauljate inglihääled. Need tõesti, sõna otseses mõttes olid "taevalikud"! Kusjuures teise Tiinana mängib rolli ka Kärt Anton ning noor Tiina oli nii sarnane Kärdile, et päris lõpuni ma kindel ei olnudki, kas ehk Kärt teeb siin püstolina selle rolli ise :) Igatahes noor laulja oli imearmas ja hääl õrn, aga võrratu. Vanaema näitlemine kohati tõmbas pisut üle võlli ka, aga ta kompenseeris selle oma lauluga mitmekordselt. Veel jäi meelde Johanna-Elise Kabel'i sähvakas punapea, kes ilmselt oli küla "lõbunaine"... Kõlan nagu katkine plaat, aga ka tema hääl oli nii-nii hea ja mis peamine ansamblitunnetus nii temal kui peaaegu kõigil teistel (see 1 noormees välja arvatud, aga võib-olla oli talle antud suunis tähelepanu endale tõmmata, sellisel juhul ei mõista seda) väga tugev. Nõnda jäid meelde ka paari vanemat prouat mänginud tüdrukud ja kaks (kolmest) rõngastega külatüdrukut. See on ansamblimäng kõige paremas mõttes ja sellepärast on igaüks kes laval väga tähtis terviku osa. Ja kõik saavad omad hetkes säramiseks, nagu näiteks ka need juba mainutud "laiskade meeste" stseeni mehed. Mille tõestuseks ilmselt suurima naerupahvaku saalis teeninud lõik. Teiste seas on laval ka näiteks Samuel Koppel, kes jäi (väga positiivselt) silma eelmisel aastal Tallinna Ülikooli koreograafiatudengite ja Fine5 lavastuses "Nuttev tamm", aga ka tema on siin vaid "üks teiste seas", ja olgugi, et Eesti meister iluuisutamises jne...

Hinnang: Jätan võrdelise lavastuste numbrilise hinnangu seekord panemata (see on kusagil 4 kandis, kui keegi seda vajab), aga mis peamine - Eesti Noorte Muusikaliteater on tulnud selleks, et jääda. Kas ta juba päriselt kohale on jõudnud, seda ma veel etteruttavalt ei kuulutaks. Jah, eks arenguruumi on siin ja seal, aga kõike tehakse suurimate kunstiliste ambitsioonidega, muusikaliselt tipptasemel ja teatripoolt arendades. Ja kahtlemata ka suurte sammudega arenedes, kui võrrelda kasvõi eelmise lavastusega. Jah, sisulises mõttes originaal on ikka huvitavam vaadata minusugustele "vanadele" teatrihuntidele, aga kui tase on nii hea, siis taaslavastus on ka alati teretulnud. Ja praegusel juhul ju noortele mõeldes lausa hädavajalik, nagu ma loodan, et siinsest tekstist ka välja tuli. Muusikal on žanriliselt juba selline "suurem" ja "rohkemnõudev" teatrivorm ja ENMT noortel teatritegijatel on sihid ja latid väga kõrgele aetud. Nende enda tegemiste ja võimekuse piirid näivad piiritud ja sellepärast suudetakse neid latte ka ületada. Sellepärast on ka alati huvitav, mida järgmiseks ette võetakse. Ja see "Libahunt", mis nüüd "High School Musical"i asemel meie praeguses pandeemia-maailmas otsustati ette võtta, väärib tunnustust ja tähelepanu juba ainuüksi sellepärast, et see nii hästi-nii kiiresti lavavalmis sai. Eesti noored, kes on tulnud Eesti keskele - Türile, nagu "keskpõrandale kokku" on oma publikule taaskord meeliülendavat, meelt lahutavat, emotsioonetekitavat ja väärt asja tulnud pakkuma. Aitäh!

Ja lõpetuseks - mu hundikari! See jääb kindlasti kogu 2020.a Eesti teatriaastast veel eraldi meelde!!!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on minu tehtud huupi hõlmavahelt, et kedagi teist vaatajat ei häiriks, sellepärast ka selline kehv kvaliteet, vabandan.):

Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusikal

Muusikal “Libahunt” on Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi nägemus August Kitzbergi tüviteksti staatusesse jõudnud näidendist “Libahunt”, mille versioonidel Eesti kultuuriloos, teatrimaastikul ja kinolinal on keeruline järge pidada. Armastus kolme noore ja vägagi erineva inimese vahel, võõra rahva mõistmine ja omaks võtmine ning igatsus millegi kauge, kuid ilusama poole on igikestvad teemad, mille Kitzberg on kaunilt kätkinud eestlaste rahuliku loomu ning küllaltki koletisliku ja hirmu külvava talvega.

Libreto autor: August Kitzberg ja Neeme Kuningas

Heliloojad: Tiit Kikas ja Jaagup Kreem

Laulusõnade autor: Jaagup Kreem

Lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Koreograafid: Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartels

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimmiala juht: Eliise Reimaa 

Valguskunstnik: Karl Vilks 

Helirežissöör: Sulev Liiva 

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kaia-Liisa Kesler (12.08-16.08) või Kärt Anton (22.08-26.08), Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Britt-Kathleen Mere, Tarmo Hints, Hille Savi, Berit Biene, Lisette Taube, Vallo Marten Villipuu, Marie Loviise Mänd, Mark Oja, Richard Sepajõe, Johanna-Elise Kabel, Kristi-Liis Orupõld, Triin Pirso, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Maria Helena Seppik, Loora-Eliise Kaarelson, Linda Toom, Johannes Martin Saar, Keijo-Johann Norden, Oliver Veimer, Hannes Villers, Samuel Koppel, Eghert-Sören Nõmm, Karl Pärloja, Herta Soro, Elis Reis, Maris Ootsing ja Lisandra Leemets.

Esietendus Türi Kultuurikeskuses 12.augustil 2020

 

TOP20 teatrisoovitust SEPTEMBRIKS

Sügis koputab uksele ja on vaikselt aeg tagasi "tavaelu" plaane hakata tegema. Suveteatrihooaeg saab ka paari nädala pärast läbi ning ühtlasi on aeg septembri teatriõhtuid planeerida.

Mida siis September lavale toob? Kevade ärajäänud esikaid leiab siit mitu, aga lisaks ka palju neid lavastusi, mille etendusi veel palju ei jõutud mängidagi. Ja muidugi vanad lemmikud, mille kohta on soovitused rändamas üha laiema kaarega. 

Tegelikult hooajaliselt maailmas, algabki "teatriaasta" klassikaliselt septembriga. Räägitakse 20/21 hooajast, mis kestab sügisest kevade lõpuni. Suveteater on nagu kogu sellest "teatriaastaringist" eraldi või siis kevade pikendusena - teatriaasta sabas. Sestap olen minagi mõelnud, et kuidas oleks kõige paremini neid soovitusi siin edaspidi jagada. Hea aeg "teha uus algus"... 

Kõige konkreetsem ja selgem on kasutada edetabeli-formaati. Ise eelistan lugeda nö."tabeleid", sest nende järgi on lihtne enda otsuseid teha. Sellepärast jätkan ka algaval "teatrihooajal" edetabelite vormis. Selleks, et need tabelid liiga pikaks ja lohisevaks ei muutuks, teen "soovituste edetabeli" max TOP20 suuruseks ja kõik ülejäänud on TOP10. Sedasi on "tabelisse jõudmisel" ka suurem väärtus. Kui on tabelis, järelikult on hea või huvitav. Iga kuu keskpaigaks teen järgneva kuu tabelid enda jaoks ja ühtlasi jagan siin laiemale ringile, kellel siis iganes juhtub ka neist kasu olema. Tabeleid saab olema mitu, sest ei saa panna ühte tabelisse neid lavastusi, mis juba nähtud koos nendega, mis alles tulekul. Tabelid võivad ka ajas muutuda ja nende arv võib muutuda, kuid olulisemad, ehk "kõige huvitavamad tulevad esietendused" (mida mõistagi veel näinud pole ning tabeli positsioon on tingitud sisust, vormist ja tegijatest) ja "suurimad soovitused" (mida olen ise näinud, ehk positsioonid tabelis baseeruvad tegelikust saadud kogemusest/elamuse suurusest), need leiab siit kindlasti. Katsun võimalikult paljudele lisada peakirja alla lingi, kus on pikem arvustus/peegeldus ning esietendustele-vaatamissoovidele kirjutan juurde lühikese põhjenduse/selgituse/täpsustuse - miks just SEE huviorbiidis on.

Järjekord saab olema sedasi, et alustades tabeli tipust, ehk esimest kohast, mis on see kõige-kõige jne.

Aga lähme siis liikvele:

TOP20 teatrisoovitust septembriks (siit puuduvad need soovitused, mille piletid on septembriks kõik välja müüdud, näiteks Tallinna Linnateatri omad):

1. Kalevipoeg - Vanemuine

2. Dekameron - VAT Teater

3. Etturid - Ugala

4. Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater

5. Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse - Vene Teater

6. Faust - VAT Teater

7. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater

8. Once - Ugala

9. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala

10. Linnade põletamine - Eesti Draamateater

11. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala

12. Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater

13. Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala

14. Suur Siberimaa - Eesti Draamateater

15. Kõik naistest - Endla

16. Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala

17. Teatrisaaga W - Vanemuine

18. Hullemast hullem - Rakvere Teater

19. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater

20. Alias - VAT Teater

(Pressisin, mis ma pressisin, aga no kuidagi ei mahtunud 20 sekka, ent ka järgnevad on ühel või teisel põhjusel vägagi soovituslikud: "Prozorovite maja. 40 aastat hiljem" Vene Teater; "Naiste kool" Vanemuine; "Kuni ta suri" Rakvere Teater; "Mul oli nõbu" Vaba Lava; "Minu haukuv koer" Karlova Teater; "Emilie Sagee" Kellerteater - 3 viimast neist natuke ebatraditsionaalsemad lavastused)

TOP10 kõige huvitavamad esietendused septembris (kokku 25st):

1. Millest tekivad triibud? - Eesti Draamateater (esietendus 17.09) - Vadi on kirjutanud ja lavastanud. Laval ainult väga head näitlejad. Vilde eluloo ainestel.

2. Lehman brothers - Eesti Draamateater (esietendus 09.09) - Maailma lavadelt kuum kraam. Noorem Toompere lavastab ja 3 lemmiknäitlejat mängivad! Üle pika aja jälle Priit Võigemastilt ka uus roll.

3. Poeg - Theatrum (esietendus 18.09) - Piisab, kui öelda, et autoriks on (trikitaja) Florian Zeller!

4. Romeo ja Julia - VAT Teater (esietendus 03.09) - Uus Shakespeare eesti laval ja kõigele lisaks Toikka lavastab!

5. Jõgi - Endla (esietendus 12.09) - Põnev materjal, autor Butterworth on mees, keda lavastatakse auhinnatult ja kiidetult nii Broadwayl kui West Endis. Meil lavastab Taago Tubin, kes on ka varem sama autorit eestlastele tutvustanud. 

6. Minu Georg Ots - RAAAM (esietendus 13.09) - naised Georg Otsa elust, jutustavad ja maalivad pilti, - igaüks saab puzzlet kokku panna, mis oli tegelikult.

7. Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater (esietendus 05.09) - Rootsi kostüümidraama, Natali Väli üle pikema aja suuremas rollis.

8. Roheline nagu laulaks - Polygon Teater (esietendus 24.09) - Polygonilt pole tükk aega midagi uut saanud näha. See on materjal, millega Karl Koppelmaa välismaalt auhinna koju tõi. Põnev trupp.

9. Pangarööv - Vanemuine (esietendus 06.09) - "pöörane" kõlab hästi, "farss" kõlab kahtlaselt - võib olla väga-väga hea, aga ka vastupidi... loodetavasti on tõeliselt hoogne. Mäeots lavastab!

10. Memm - Must Kast (esietendus12.09) - dokumentaalmaterjali, ehk intervjuude põhjal lavalugu lastelaste ja vanavanemate suhetest.

TOP10 soovitust lastele ja lastega:

1. Lohe needus - Eesti Draamateater (kooliealistele)

2. Apelsinitüdruk - Eesti Noorsooteater (noortele)

3. Onu Remuse jutte - Endla (sobib ka eelkooliealistele)

4. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (sobib ka eelkooliealistele)

5. p(ÖÖ) - Eesti Noorsooteater (sobib ka eelkooliealistele)

6. Röövel Hotzenploz - Eesti Noorsooteater (sobib ka eelkooliealistele)

7. Buratino - Estonia (sobib ka eelkooliealistele)

8. Õuduste kool - Kellerteater (kooliealistele)

9. Vapruse värinad - Eesti Noorsooteater (sobib ka eelkooliealistele)

10. 2+2=22 - STL/Zuga (sobib ka eelkooliealistele)

TOP10 oodatuimat etendust (millele pilet septembris olemas - tärniga märgitute kohta kirjutan ka siin pärast nägemist pikemalt):

1. Lehman brothers - Eesti Draamateater

2. Poeg - Theatrum

3. Jõgi - Endla

4. Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater*

5. Esimene armastus - Eesti Draamateater - "armastus" on alati "teema"... ja "esimene" on üks olulisemaid.

6. Pangarööv - Vanemuine*

7. Võrku püütud - Ugala* - korralikku "ukse"komöödiat, ehk lavalisi segadusi pole tükk aega näinud. Siin veel Ugala trupiga liitunud Margus Tabor ja Oskar Punga ka mestis.

8. Piruka magus põhi - Ugala* - laste krimka, Taavi Tõnisson külalisena Ugalas lavastamas. Miskine igatsus näha ka Ilo-Ann Saarepera suuremas rollis.

9. Agulihärrad - Teater Kilk - Laval Argo Aadli ja Indrek Ojari ning lavastajaks Dianx - see on kindlasti vahva!

10. Vanuse viiskümmend varjundit - Karlova Teater - No kaugel see 50 enam on :) Dvinjaninovi monotükk, mis peaks igati minusugusele sobima. Soome autor sellisel teemal on natuke kahtlane, aga olen aru saanud, et seda on korralikult ümber (loe:omaks) tehtud.

Lisaks mängitakse septembris järgnevaid, millel küll pilet olemas, aga mitte "septembriks", seega soovitada veel ei oska, kuna pole "veel" näinud:

Rakvere Teater "Kõik head, vana toriseja", Vanemuine "Kaalud", Endla "Nagu süldikeeduvesi", Eesti Draamateater "Oh jumal", Eesti Draamateater "Millest tekivad triibud", LendTeater "Kassi-hiire mäng", Vene Teater "Goodbye, Berlin!", Von Krahli Teater "Pigem ei".

TOP10 "piletid", mida kõige rohkem tahaks:

1. Romeo ja Julia - VAT Teater

2. Minu Georg Ots - RAAAM

3. Roheline nagu laulaks - Polygon Teater

4. Memm - Must Kast

5. Me armastame ja ei tea midagi - Endla - Siiani nägemata, aga selle kohta on kosta häid sõnu.

6. Utoopia - Vene Teater - nägin Kuldse Maski off-programmis eelmisel aastal lõiku ja see disfunktsionaalne pere nõuka-aja "utoopias" maadlemas oma deemonitega oli vägagi mõjuv. Laumets lavastab ka!

7. Anna Karenina - Estonia (esietendus 1.09) - Uus originaalballett Estonias - see on sündmus! Kesleri "Kratt" oli pandeemiaaja üks suurimaid ekraaniteatrielamusi....

8. ******* - Von Krahli Teater/Paide Teater (esietendus 10.09) - sellest ei taheta midagi rääkida. Olen kahevahel, kas ikka huvitun... Paide-poiste pärast ju küll ja Mart Koldits lavastajana on ikka teinud kõnekaid asju.

9. Krahv Luxemburg - Estonia - Operett, mis peaks olema igati hea, arvestades truppi.

10. Tango - Endla - Mrožek on nii ja naa, Vihmar on nii ja naa, aga järsku nad koos on vägagi "NII"?! :) Kuigi rahvasuu just väga hästi selle kohta ei kõnele...

Aiapäkapikk - Sõltumatu Tantsu Lava

Ma ei tea, kuidas Sina suhtud aiapäkapikkudesse, aga minu jaoks on nad alati olnud üks kahtlane rahvas. Ikka selline pokerface ees ja isegi kummaline irve näos, aga ise sõnagi ei ütle. Ja kui hetkeks selja pöörad, on nad märkamatult asukohta vahetanud nii, et isegi sussisahinat niitmata murul pole kuulda.

Ja sellest hoolimata pakkus Kadri Sireli Aiapäkapikk üllatuse, et ta ongi hoopistükkis selline negatiivne tegelane ja kaugeltki mitte nunnu nukukene, kes aia üle valvet peab ja kõiki inimesi ning aias toimetavaid väikeloomi ning putukaid kaitseb...

Sellest annab aimu ka raadiolaineid (või paralleeldimensiooni?) imiteeriv ning selgelt "häiritud" helilooming (autor Endamisi Salamisi), mis tegelaste toimetusi alguses saadab. Ja see annab selgelt mõista, et kõik siin pole täpselt selline, nagu silmale esialgu paistab.

Ei, "Aiapäkapikk" ei andnud vähemalt minule end lihtsasti kätte. Ka see oli mingis mõttes üllatus, et ootasin "tantsu"etendust, ent "tantsu" on siin vaid näpuotsaga. Tegemist on millegagi, mis on nii kaugel "kastist väljas", et sellisele ühest žanrimääratlust ei oskagi lõppude lõpuks anda. Ega ei peagi ju, aga elamuse peegeldusel annavad teatud raamid paremini edasi kogetut. Seega katsun läheneda kihte laiali lammutades sellele siiski, et (8nurkne!) "kast kogetule ümber ehitada".

No kahtlemata on tegemist füüsilise teatriga. Sisaldades tantsulist liikumist ajuti tegelaste enda poolt kui ka tervikpildis ansamblina. Maskiteater... ja maskidki ju tekitavad teatavat distantsi tegelaste suhtes ning "kahtlustusi" (miks nägu on varjatud? liikumatu miimika näol ei anna võimalust tõlgendada tüübi motiive ja tegutsemissiirust). Performanss, ehk etenduskunst - just kunsti tajusin selle teose olemuslikkuses - liikumise kunsti või pigem liikudes luues kujutavat kunsti. Poliitiline teater - kahtlemata, juba ainuüksi temaatika "puit" lööb praeguses Eestis kõik selle žanri kellad punaseks pluss pööraselt piiksuma. Psühholoogiline teater - manipulatsioon, allegooriad, mäng inimestega... suures osas läbi füüsilise, ent ka natukene on kasutatud sõnu. Sõnu küll just täpselt nii palju, et vaatajas veel omakorda mõtteid ja sidususi tekitada. Anda võimalust ära tabada päkapiku mõttemaailma, kuigi, oleme ausad, samaga tekitades omakorda küsimusi või pigem tõlgitsusvõimalusi ja kihte veelgi juurde.

Eks füüsilise teatri puhul saabki tänu vaatajalt eeldatava tõlgenduse, igast "kogejast" niiöelda teose kaasautor. Läbi silmade ja kõrvade saadud impulsid loovad ajus loo iseenda vastaval hetkel avatud meelest ja meelelisusest ning vastavate teemadega kursisolemisest lähtuvalt, ehk sellest kui lähedalt see vaataja hinge puudutab. Ühtlasi teeb juba ainuüksi selline eeltingimus füüsilisest teatrist teatri "mõtlevale inimesele". Ja seda oli kahtlemata ka STL-i ja Kadri Sireli "Aiapäkapikk".

Fotografiska ja STLi sisehoovis istet võttes torkas esimesena silma suur uks, millel sada "exit" märki. Lugu läheb lahti lähteülesandega, mida aiapäkapikk ringisagivatele inimestele annab - ehitada 8 nurkne kasvuhoone. Ei õnnestu see ei üht, ega teistpidi. Inimesed töötavad kui silmaklapid peas. Närviliselt. Ja kuigi neil on need sada exit-märki, et oma oravarattast iga kell väljuda, et näe nad neid, vaid üritavad iga hinna eest päkapiku käsku täita. No kas ei tule tuttav ette päris elust!? Keegi on ikka kusagil kõigil, kelle käske-soove-nõudmisi on vaja täita... olgu see või ühiskond või sisemine sundlus... kuigi tegelikult on selleks tavaliselt ikka keegi teine inimene... keegi "aiapäkapikk", kes on kusagil ja isegi ei tohiks mõjutada kuidagi igapäevaelu, aga näed - mõjutab ja kuidas veel!

Ka nende inimeste käitumismustritest võib lugeda ühtkomateist. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kuidas liiguvad nii, nagu "sellises olukorras liigutakse" või tehakse koostööd või vastupidi.

Kusagil keskel paljastab aiapäkapikk oma tegeliku mõttemaailma. Miks ta neid "puid metsast ära toob". Ühtlasi muutuvad inimesed "poliitikuteks" - nüüd on ka nendel "maskid ees" ja tegutsemine läheb edasi teise hooga. Nüüd on nemadki natuke nagu "aiapäkapikud"... Tõlgendusi saab siit kujuneda mustmiljon. Kas see, et ta "lageraiet" korraldab, on tõesti põhjendatud "puude armastamise ja kaitsemisega" või põhjendab ta seda niimoosi iseendale? Või on see jällegi osav näide teistele silma puruajamisega? Rumal on ju see, kes enda kaitseks seletust ei leia. Kaval autor ka, kes nii mitmetasandilise psühholooglise tõlgendusvõimaluse suudab luua. Nagu osav horoskoobikirjutaja -igaüks ju leiab neist lugudest enda elu, mõtete või tähelepanekutega paralleele tõmmatavad seosed.

Kaval on Kadri ka sellepoolest, et on kutsunud kokku sellised nimed, kes vähemalt siinkirjutaja jaoks siiani on oma tugeva lavalise kohaloluga mingi teatava seletamatu x-faktoriga, mis nagu magnetina vaatma kisuvad. Arolin Raudva ja Kaisa Kattai eeskätt. Iga nende pilk, olemine ja valik annab füüsilisele juurde ning lummutab neid jälgima, nende tegutsemisega kaasa minema. Nüüd saab sellesse nimistusse lisada ka siit lavastusest avastatud uue etendaja, keda (minul) varem pole õnnestunud näha - Valeria Januškevitš. Valeria, eriti kui ta oma punapäise Angela Merkeli "õe" näo ette pani ja ühtlasi Arolin ning Kaisa "meesteks olid muutunud", siis tõmbas oma kehalise (järelmuljena tegelikult nurgelise) plastikaga või siis näo ja keha kakofooniaga tugevalt just seda, pigem hoopis britilikku ja kas ehk isegi kõrki naispoliitikut jälgima (noor Thatcher?). Joonas Tagel oli freeeky oma kollase habeme ja juustega maskis! :) Ja kui ta kasutas seal üht kummalist kõndi kohati, viis see mõtted tema keha liikuvus(võimekus)ele, mis omakorda tekitas kahjutunde, et siin selles kunstivormis tantsu rohkem ei kasutata... Kuigi õnneks tekkisid tantsulised assotsiatsioonid ka näiteks sellistest "piltidest", kui tantsijad neljakesi koos saepinki jäljendasid või labürindi lõid ja sellest siis teed välja otsisid. Sest eks me "inimesed" olemegi sellised, kes enda elu oskavad keeruliseks elada. Õnneks ka oma enda kokkukeedetud jamadest tee välja leida. Seejuures justkui vajame, et keegi meid suunaks, käseks, pooks ja laseks, kuigi arvame, et seda ei taha. Ja nõnda lasemegi ennast oravarattasse... Mõni "aiapäkapikk" on alati, kes on nii osav, et suudab teised liikuma panna nii, nagu tema seda soovib. On see siis raha... aga kui sügavamalt asjale järele mõelda, siis pigem siiski strateegilised oskused ja mõjujõud. Ragnar Uustal, kes siin "kogu kurja juure" kandjaks, ehk kavalaks manipulaatorist aiapäkapikuks, tundus pärast lavakat väga ühenäoline ja tabasin rohkem kui korra end mõttelt, teda laval vaadates, kui ühekülgseid rolle saab ta oma lavakarjääril tegema... ent siin on ta järsku hoopis teiseks muutunud. Ja ma ei pea silmas seda, et ta ju esitabki oma rolli maskis... ei. Poleks näiteks kunagi arvanud, et seal maski taga on tema, kui poleks teadnud. Aga lisaks veel mingi teatav küpsus, mida pole varem temas näinud. Tahaks Ragnarit kohe uuesti mõnes "maskita" rollis ka näha, et saada kogetule kinnitust... nagu vaataks midagi "värsket". 

Hinnang: Ma ei hakka seekord numbrilist hinnangut panema, sest see poleks aus draama- ja/või tantsuetendustega sarnasel skaalal ei üht ega teistpidi. Seega piirdun öeldes, et minul oli huvitav. Huvitav oma enda mõtetes sobrada ja Kadri Sireli omades ka, isegi kui need läksidki kaugelt kaarega mööda sellest, mida autor tegelikult öelda tahtis, leidsin ma enda arvates kasvõi illusioonid taotlusest üles. Ja see kõnetas mind. Tantsulises/liikumislikus mõttes oli siin kritiseerimist väärivat ju küll, aga tegemist ju esietendusega ning mul puudub ka Kadri esteetilise perfektsionismitaotluse tasemega varasem kokkupuude. Võib ju olla, et siin seda taga ei aetudki. Sellisel juhul vinguksin kõvema häälega. Aga panen selle "esietenduse" arvele. Näiteks aegluubist üleminekud tavakiirusele, need ei olnud tervikpildis silmale päris sujuvad ja läbivalt ühtlased või siis uute liikumuslike vau-efektide või loominguliste kombinatsioonide puudumine, ehk kogu nö. koreograafia koosnes sellisest, mida juba varem ka osistena näinud. Kuigi sellest jällegi pole midagi, sest siin oli see kõik täiesti uutmoodi kokkuseotud ja nagu öeldud, siis hoopis uues teatrižanris. Lisaks kõik need osised siiski olid kogu tervikloo teenistuses ja see paitab nii silma kui ka annab hoogu mõttevoolule.

PS. Siinkirjutaja pole näinud Kadri Sireli varasemat GnoomFM etendust "Kuidas ehitada aiapäkapikku?" ja kuigi see võiks rikastada kogupilti, siis tegelikult oli mõtteline järg, ehk "Aiapäkapikk" jälgitav ka laiemat tausta teadmata.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Kris Moor'i tehtud fotod on pärit STL-i FB seinalt):

AIAPÄKAPIKK

Kadri Sirel

Sõltumatu Tantsu Lava, Fotografiska ja Telliskivi Loomelinnaku suvelavastus

Miks tabab inimest sageli kirg ehitada ja luua midagi uut? Miski üleloomulik tõmme materjali poole, millest võib kergesti saada sõltuvus. Ei ole midagi joovastavamat kui värske puidu lõhn. See meelitab, lummab ja hüpnotiseerib. Ehitada maja, ehitada aed, saun, puukuur, veranda, laud, tool, trepp. Lõppu ei näigi tulevat. Ja kui kõik on valmis, jääb veel paigutada aia õigesse nurka aiapäkapikk, kes iga su õnnestumisel ja ebaõnnestumisel silma peal hoiab. Sind kiidab või hukka mõistab.

Tantsulavastus “Aiapäkapikk” on kummastav armastuslugu ehitamisest. Loo keskmes on salapärane Aiapäkapikk, kes jagab oma isikliku raadiosaate GnoomFM kaudu äraspidiseid juhiseid, kuidas ehitada tuleks, ning valib muusikat, mille rütmis ehitama peaks. Nõnda kujuneb müütilisest kangelasest hoopis triksterlik diktaator, kes on varjatud groteskse maski taha. Lavastus võtab luubi alla ühiskondliku edasipürgimise ning levinud mõttemustrid. Kas pidev ehitamine on edu või salamisi ligihiiliv langus ja häving?

AIAPÄKAPIKK on järg tantsulavastusele “Kuidas ehitada aiapäkapikku?” – eelneva lavastuse nägemine ei ole antud kontekstis vajalik. Vaatama on oodatud kõik!

Lavastaja: Kadri Sirel

Etendajad/tantsijad: Joonas Tagel, Kaisa Kattai, Valeria Januškevitš, Arolin Raudva

Aiapäkapikk: Ragnar Uustal

Lavastuskunstnik: Helena Keskküla

Helilooja: Endamisi Salamisi

Valguskunstnik: Karolin Tamm

Lavastuse tehnik: Marko Odar

Helitehnik: Hendrik Põlluste

Kunstniku abi: Teele Kumm

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Telliskivi Loomelinnak, Fotografiska Tallinn
Esietendus: 30.07.2020 → STLi ja Fotografiska hoovis
Kestus: 1h

Jutt jumala õige - Teater Nuutrum

Sõit Vainupeale (Haljala vallas, Lääne-Virumaal) läbi Lahemaa Rahvuspargi, on juba elamus omaette. Maaliline koht, Eestimaa põhjarannikul, kus puud muutuvad üha madalamaks ning kui siis lõpuks mere äärde välja jõuad, asub seal ka üks kena pühakoda - Vainupea kabel. Ei teadnudki enne, et selles on näiteks filmitud üks 10 aasta taguseid lemmikfilme, norrakate-rootslaste "Kongen av Bastøy" (Kuradisaare kuningas), kus teiste seas mängis ka näiteks Stellan Skarsgård - poistekoloonia karmikäelist juhti.

Sedapuhku on Vainupea kabelis Stellani eakaaslane (küll paar aastat noorem) Harry Kõrvits jumala käänuliste teedega kimpus. Autoriks vaimuliku taustaga Miina Piir, kelle näidendit on ka varem Eesti lavale toodud, nimelt Tartus, lavastajaks Peeter Volkonski ja peaosas Ants Ander (praeguseks tema viimane roll). Ja kuigi olemuslikult on selle sisuks niiöelda ühe vana mehe vestlused jumalaga, pole see lugu tegelikult oma sügavas sisemuses mitte otseselt jumala-usust, ega ka mitte jumalast, vaid eelkõige ikkagi inimesest. Üksindusest, elust, armastusest, perest, sõpradest ja sellest, mis tegelikult on tähtis, see mis meile kätte jääb elu viimases osas - mälestustest. Ja inimlikkuse olemusest - ükskõik kui vanad me oleme, ikka vajame me kedagi teist, olgu selleks või "jumal", kellega vestelda. Peaasi, et see toimuks meie enda tahtest, meie enda valitud tingimustel. "Ego surm", milleni autor oma looga välja jõuab, näidates ühe inimese hirmu läbi tema jaoks "selle kehastust" siin maamunal, on see kõige hullem, see kõige kardetum, see kõige viimane. Parem ja ennem siis juba päris surm, mil (loodetavasti) saab oma naise ja sõprade juurde...

Kogu selle tutvustuse juures on vast ehk kummalinegi mõelda ja veelgi kummalisem ilmselt aru saada, et tegelikult on tegemist üsna lõbusa ning kui lõpp kõrvale jätta, siis kohati isegi helge looga. Vanamehel on ju veel olemas ka poeg, kes teda aeg-ajalt külastab ning oma papsi eest muretseb. Ja muidugi "jumal", kes on vaatet parim vestluskaaslane üldse - kuulab ja vaidleb isegi kaasa, kui rääkija sisetunne niimoodi ütleb. Teised sõbrad on kõik juba "ülakorrusele" edasi liikunud. Isegi armastatud naine on juba teispoolsuses ees ootamas. Kuid mehel on olnud pikk ja täisväärtuslik elu seljataga, sealt on nii mõndagi sünnipäevakoogi ja -kohvi kõrvale jumalaga vestlustes lauale panna, mille üle mälestusi mõlgutada või mille üle kasvõi lõpmatuseni filosofeerida. Kõik need teemad ja küsimused puudutavad ka meist igaüht iseenda elu pinnalt ja selles mõttes on see tekst universaalne ning mõjub mõtteid ja kaasanoogutamist, vastuvaidlemist ja/või äratundmist tekitavalt mistahes vanuses inimesele. Tekstilises mõttes mitmete tuttavate klišeelike ütlustega, a la "jumal sa näed ja sa ei mürista", aga needki muudavad loo veelgi tuttavlikumaks-lähedasemaks. Seejuures üks eriline maiuspala (kui alles lähed seda vaatama, siis kuula tähelepanelikult ja otsi see sealt tekstist üles!), mis vähemalt siinkirjutaja kõrvu paitas, nimelt kui Harry alustab rõhutatult üht repliiki "Hea sõbra jaoks...."... ning lause edasi liigub küll hoopis teises suunas, ent pea sees läks see ometi sealt edasi "on valla, mu uksed ja mu hing" ning jälle tõmbab vähemalt minuealised ja vanemad vaatajad omakorda tegelase teekonna sisse veelgi sügavamale kaasa...

Harry on nagu ilmutus viimastel aastatel oma teatrilavale naasemisega mänginud vähemalt juba kolmandat aastat jutti oma rollidega end teatriaasta parimate sekka. 2018 - "Meretagune paradiis", 2019 - "Tasa, vaikselt sõudvad pilved" (mõlemad Kuressaare Teatris) ja nüüd 2020 saab see teekond väärilise järje Teater Nuutrumis "Jutt jumala õige" näol. (Ei saa siinkohal jätta kiitmast ka tema karikatuurset sutsakat "Talve" filmis!) Kuigi lavastaja (ja verivärske teatrijuht - on see ju Eestimaa uue teatri "Teater Nuutrum" esimene esietendus) Jaanus Nuutre ise tema tegelase pojana paar korda ka lavalt läbi käib, on see suures osas peaaegu, et monoetendus. Ja Harry kannab seda kindlalt. Esietenduse päris alguses oli selline, vaid millisekundi kestev võõristav tunne, et kuidas see nüüd minema hakkab, kas tegelane jutustab lugu vaatajatele või on ta ikka "seal ruumis" oma jumalaga kahekesi... aga kui jutt jooksma hakkas, siis oli see huvitavalt loodud sümbioos neist kahest tundest, mis antud kontekstis töötas lavsatuse ja loo tarbeks hästi. Olgugi, et Harry tegelane on seal tõesti oma jumalaga kahekesi või isegi "üksida tema palge ees"... siis ometi läheneb ta oma rollile mängulise võtmega ning seeläbi saab ka publik vaadata "mängu", mitte ühe inimese kuivi sisemonolooge, mida häälega välja öeldakse. Ja see mäng, mida Harry pakub on võluv. Emotsionaalne, aga mitte ülemängitud. Selle piiri ligidal liikuv, aga kiivalt hoitud realistlikuna. Umbes nagu kelle tahes vanaisa omaette maal askeldades endamisi arutades "endast targemaga" või umbes nii :) Tema ekspressiivne näomiimika annab nii palju dünaamikat lavastusele ja kannab seda tegevustikku ja ometi ei muutu üleloomulikuks. Ühel teisel, maailmamastaabis "miljon-maski-minutis-mehel", ehk Jim Carrey'l oleks Harrylt palju selles suhtes õppida, kuidas mitte muutuda ebaloomulikuks, tobedaks ja lasta seda asja üle võlli, ehk niiöelda käest. Harry seob vaataja veel tihedamalt oma mänguga enda pihku. Lausa nii kõvasti, et ei saa hetkeksi temalt pilku kõrvale lasta, sest lihtsalt ei raatsi, kuna muidu tekib tunne, et midagi sellest niigi lühiajalisest heast läheb veel kaduma. 

Kui Harryt seal kabelis askeldamas vaadata, siis võrdlemisi kammerlikus - piiratud ja väikses mänguruumis ning ma ei tea kui rohkem- või vähemteadlikult lavastaja Jaanus Nuutre suunatult või näitleja enda valikutest tingitult, muutus ta vaheldumisi küll suuremaks, kui mängis lava eesotsas, inimestele lähemal ja siis jälle väiksemaks, kui liikus laval sügavamale, ent see, paaris filosoofilise tekstiga viis mõtted paratamatult ka selle juurde, et meie elud on vahel meid ennast rohkem ja siis jälle vähem täis. Kord on inimene suurem, siis jälle väiksem. Tegelikult ju ei midagi fenomenaalset, nii ongi ja ometi seda teatrit vaadates seda mõtestada ning enda jaoks paralleele tõmmata annab avastamisnaudingut ka minimalistlikule režiile suurema plaani. Sest mida seal väikses kabelis palju ikka "lavastada" olekski võimalik, rohkem lavale "seada". Ja ometi on Jaanusel omad väiksed trumbid taskus. Minule meeldib sellises olukorras tuua võrdlus luulekogudega. Loed mõnda luuleraamatut ja no paratamatult kõik raamatu luuletused ju kunagi ei "mõju". Luuleraamat või -kogu muutub, aga automaatselt "heaks" (väärtuslikuks), kui leiad sealt kasvõi selle ühegi üles, mis sügavale soonde lõikab. Siin, üsna alguses on Jaanus koos valguskujundaja Robin Täpp'iga lavastanud sisse "jumaliku sekkumise". On selline hetk, mil kogu kabelis tuled nagu kustuks ja samas vilgatab tumesinise värvusega tuli sisse. See on millisekundi täpsusega õigel hetkel, mil peategelane on lava ees keskel seljaga, käed välja sirutatud ning ta vibutab oma sõrmi külgedele. Ja see (vähemalt esietendusel) oli nii täpne, nii targalt leitud hetk, nii vaimustav, et ausalt öelda rohkem minu jaoks polnudki vaja, et seda lavastustööd kõrgelt hinnata. Vot see oli "fenomenaalne"! Jah, eks seal ole muud lavastuslikku ka, aga "selline" hetk on klassist "aasta lavastushetked teatris". Sellepärast isegi oli natuke kahju, et kui sama efekti teine kord kasutatakse, siis see ei ole enam nii täpne, ega ka sisuga 101% haakuv ning oleks tahtnud, et see oleks jäänudki selleks "ainsaks" korraks. Või kui, siis tegelikult on küll veel üks teine koht lavastuses, kuhu see sobiks - siis kui poeg nagu puudutaks isa maalitud maali ja justnagu toimuks midagi "jumalikult" seletamatut... kuigi ka siis on see ju juba tegelikult "varem" (ilmselt just selle teise kasutatud valgusefekti ajal) toimunud, sest pojal jääb vaid imestada... [täpsustus: Selgus, et see teine kord oli tegemist tehnilise viperusega! -tunduski imelik, eks ikka juhtub... no oligi "PÄRIS" jumalik sekkumine!]

Rääkides sellest maalist, siis selle näitamine/nägemine on üks lavastuse tipphetki. Publik saalis suisa kahises tollel silmapilgul. Nimelt Hannes Võrno on maalinud heategevusliku oksjoni tarbeks ühe asukohaga seotud imeilusa maali, mida etenduse jooksul näidatakse vaid põgusa hetke (pärast saab seda minna muidugi täpsemalt uurima-vaatama ja fotot maalist saab näha ka Teater Nuutrumi FB lehe seinal) ja kõigil on võimalik teha oma salajane pakkumine pärast etendust, pannes pakutava summaga sedel etenduse juhi Inge Kaselehe käes olevasse karpi. Salajase oksjoni võitja, ehk suurima summa pakkunu saab maali endale ja see raha kasutatakse Vainupea kabeli katuse renoveerimiseks. 

Ilus mõte. Ilus teatrielamus. Ilusate, inimlike väärtustega sisu. Ilus mäng.

Hinnang: 4- (tegelikult võiks hinnang olla ka kõrgem, antud juhul on selle suurimaks mõjutajaks tema väiksus-kammerlikkus-lühidus. Teisalt ka igapäevafilosoofia, ehk mõtted, mida nagunii juba oled mõelnud ja mõtled paratamatult üha uuesti ja uuesti. Aga nagu näha, siis ma siin proovin seletada, miks see hinnang pole kõrgem, ehk leian õigustusi endale, miks pole hinnanguks andnud 4 või 4+... Ehk seegi näitab selle elamuse tegelikku väärtust - see on tegelikult "kõrgem" ja väga hea ning minu arvates igati soovituslik vaatamine! Eelkõige Harry mängu pärast ja just nende äratundmiste, kas siis enda või oma lähedaste, eelkõige vanemate ja vanavanemate läbi. Muidugi ka tekstis mainitud lavastuses toimuva "jumaliku hetke" pärast. Ent lisaks veel huvitav asukoht, mis eriti suveteatrile annab sellise tabavuse tõttu palju juurde. Usutavasti sobib ka Kuressaarde, kus seda septembris mängitakse ja mujalegi kammerlikesse mängukohtadesse. 

Jah, jutt jummala õige, et "Jutt jumala õige" igatahes tasub vaatamist-kogemist-kaasamõtlemist.)

Tekst lavastuse FB lehelt (fotode autor olen ise):

Ühel palaval juulikuu hommikul ärkab ta oma järjekordsel sünnipäeval. Vähemalt ta ise arvab, et täna võib ta sünnipäev olla. Kuid keda külla kutsuda, kui pea kõik su ümbert lahkunud on? Ei jää muud üle, kui veeta päev Jumala seltsis - selleks ei pea ju ise usklik olema? 

See on südantsoojendav lugu kõige isiklikematest tunnetest, headusest ja kurjusest ning üksindusest. Või hoopis sõprusest?

Esietendus: 18. juuli

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Laval: Harry Kõrvits

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundajad: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik

Valguskujundaja: Robin Täpp

Etenduse juht: Inge Kaseleht

Autor: Miina Piir

Mäng - Kellerteater

Kui sain esimest korda teada, et Kellerteatri järgmine uuslavastus saab olema "Mäng", tõusis kohe elevus selle pealkirja pärast. Krimka ja "mäng" - see ei saa olla muud kui põnevate pööretega kriminaalne tango, kus mängitakse nii laval kui ka "publikuga". Alles mõni aeg hiljem tekkis ühendus, et see on ju Anthony Shaffer'i "Mäng" - see sama "mäng", mida lapsepõlves sai Rakvere Teatris nähtud ja praeguseks nii magusalt mälestusromantiliselt on tõusnud kuldse klassika staatusesse, tänu toonastele "suurtele" näitlejatele - Eldor Valterile ja Volli Kärole, kes omavahel tolles Teet Hanschmidti lavastuses maid jagasid. Ja siis tekkis HIRM - kuidas tänased näitlejad neid suuri saapaid täita suudavad? Võrdlused saavad ju olema paratamatud ja võimatu, et need tulevad Kellerteatri kasuks...

Igatahes ühel ilusal ja sumedal juulikuuõhtul seal Uue-tänava vanas püssirohuaidas, "Mäng"u päris (mitte "mängu" :)) esikalt end leidsin ja täiesti teistmoodi atmosfääris ei tulnud Rakvere Teatri versiooniga võrdlused meeldegi. See siin on täiesti isemoodi tunnetusega, täiesti isemoodi kassi-hiire mäng - kuigi jah, põhimõtteliselt ju ikka ka "kord Vestmann all, siis Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi". Sest nagu sellistes lugudes ikka - see kelle käes on püss, see tellib ju muusika... ainult, et see "püss", ei pruugi alati olla vaid materiaalne, vaid ka ülekantud tähenduses "võimupositsioon"... Inimesed on ju psühholoogilised loomad ja nad oskavad teineteisega mängida ka tunnete või näiteks strateegiliste nõksudega.

Sedapuhku on teatrijuht Vahur Keller ise lavastanud põnevusžanrite paletist just nimelt kriminaalsete käikudega loo. Psühholoogilised mängud 2 mehe vahel, kes teineteist kordamööda üle trumpavad närvikõdi tekitamisega. Andres Roosileht on siin meister-krimikirjanik, kes on kutsunud endale külla tema naisega abielluda sooviva italiaano-juurtega playboy. 

Ainult, et kes kellega parajasti “mängib”, selles on küsimus! :)

Andreselt saame siin juba teise uue suurepärase rolli käesoleval aastal (lisaks "Tuulte pöörises"). Milline mänguhoog ja vorm tal praegu on - imekspandav! Ja "Mäng"ule kohaselt on see justnimelt väga "mänguline". Niiöelda "karakterroll", milliseid on võimalik tavaliselt näha oma karikatuursuse ja säriseva mängu tõttu vaid lühema lavaajaga kõrvalosades - need lihtsalt muidu särisevad kiirest ära ja siis on kustunud, aga Andres kannab välja terve etenduse ja hoiab oma tegelase pidevalt kuuma ja kõrvetavana tänu oma suurepärasele häälele, mille intonatsioonimängud on tase omaette, aga eriti just liigutuselised detailid teevad sellest omaette meistriteose. Silme ette ja mällu sööbis näiteks misanstseen, mil ta tegelane kasutab omadussõna "nõrk", mille juurde näitleja teeb maheda, kätega linnutiibade ülalt alla imiteeriva liigutuse... ja selliseid pisidetaile on see roll tal täis. Teisalt jälle see mitmetasandiline olek, mis ühelt poolt annab mõista, et tegemist on "gentle giant" tüübiga, ehk "õrna hiiglasega", ent ometi kui see sama tüüp Sul ühe kämblaga kuklast hoiab ja teisega püssitoru vastu pead surub ning olukord on "õrnusest" kaugel, siis tekib hirm, mis salaja kusagilt kraevahelt sisse lipsab ning ihukarvad püsti tõstab - tõeline nauding sellist mängulist mängu vaadata. 

Partneriks mustkunstnik Meelis Kubo, kes sedapuhku laval muud nähtavat võlutrikki ei tee, peale iseenese näitlejaks muutmise... Ja see tuleb tal täitsa mõnusalt välja. Vahur kohe oskab värsket verd tuua meie draamanäitlejate ridadesse (vrdl sama teatri varasemates lavastustes mänginud Rahel Ollisaar). Sest eks ole ka “värske veri” draamadebüüdi näol üks selle lavaloo väärtuseid. Võib-olla päris alguses oli aimata (võib-olla) esimese sõnalise rolli esikanärvi (kuigi midagi otseselt näha ei olnud, see tunne tekkis vaid tervikrollile mõeldes).  Teises vaatuses tuleb tal eriti oma karakternäitleja võimed proovile panna ja seda veel sellise meistri kõrval, nagu Andres, aga teise vaatuse teises pooles oli märgata “lahtimängimist” ja lõpp oli juba puhas kuld, mida verivärske draamanäitleja ise ka ilmselge naudinguga võttis ning see publikugi täiesti oma mänguga kaasa kiskus. Lisaks on täiesti usutav muide, et selline casanova, kes on laval teise tegelase naise südame võitnud, võiks vabalt ka mitmete publikus istuvate naiste südamed kiiremini põksuma panna :)

Britt Urbla Keller hiilgab siin taas oma kostüümivalikuga! 70ndate omapärad + "need punased saapad!", sest eks näinud see näidendki näitekirjaniku sulest ilmavalgust 1970 ja tegijad on toonast tunnetust ka oma esiteetikas au sees pidanud. Lisaks oli Shaffer nomineeritud lausa Oscarile näidendist adapteeritud filmistsenaariumiga. Olgu lisatud, et ta võitis nii näidendi, kui ka paar aastat hiljem stsenaariumi eest maailma ühed prestiižseimad krimikirjandusauhinnad (Edgar Awards). Ent ka kogu saalikujundus, eelkõige oma suurte maalidega, tekitavad atmosfääri ja annavad aimu, et tegemist on väga rikka ja eduka krimikirjaniku koduga. Lisades teatava kõverpeegliga ristduaalsust kirjanikust tegelase eripärale ja sellele, mida nendel maalidel on kujutatud (rääkimata väikestest stiilirõhutustest, a la apelsinid maalil ning ka maali ees kirjaniku toas). Laval vilksatab ka üks vahva Sandra Lange groteskne mask ning lisaks kohtame veel üht uut näitlejat laval - Elmo Kibuse - kes küll (erinevalt oma partneritest) ilmselt kedagi ära ei peta (ta on nimelt "politsei-uurija rollis"), ent on kindlasti üks siinse mängulise mängu trumpidest. 

Lõpetuseks jätaksin õhku ühe küsimärgi - nimelt paratamatult ei saanud lahti mõttest, kuidas kogu lavalugu oleks mõjunud teistpidi saalis mängituna. Kindlasti on lavastaja ja kunstnik selle omavahel läbi arutanud ja kas siis kunstilistel või "praeguse viiruse aja" (vaatajad on sedasi vähem kokkupressitud) oludest tingitult otsustanud seda pikkupidi saalis mängida. Eks see annab ju tegelastele ruumi rohkem liikumiseks ja seeläbi enam õhku lavale, rääkimata kogu kujunduse mahtumisest paremini. Ent ometi kokkupressitumalt, intiimset sisu jõustavamalt ning pikkade meesnäitlejate justkui veelgi kokkupressitum variant oleks tagantjärgi mõeldes olnud antud juhul täiesti õigustatud ja lausa veelgi kammerlikumaks muutev? 

Hinnang: 4- (Üks väga hea roll ja teine vägagi arvestatav draamanäitlejadebüüt ning päris mõnus mänguline keemia nende kahe mängija vahel - mõlemad lähevad teineteisega kaasa ja just selline partnerlus laval töötabki ja lööb laineid, mis publikuni jõuavad. Puhas meelelahutus, nagu loeks mõnda head krimiromaani ja üks üllatus ajab teist taga. Kindlasti oleks hinnang minu puhul pügala võrra kõrgem, kui see sisu oleks tundmatu, seega need, kes seda materjali sellest siinsest lavastusest alles avastavad, saavad kindlasti veelgi tugevama elamuse osaliseks. Kindlasti tasub hoiduda kõikvõimalikest näidendi teksti lahkavatest artiklitest ja arvustustest, sest siis saab see mäng olema eriti avastuslik. Olen proovinud igati hoiduda ka enda tekstis sisulistest pööretest, aga paraku jah, see on just üks neid selliseid lavastusi, et kui te isegi siinset lugesite, siis olete lugenud juba "liiga palju".)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

Anthony Shaffer

MÄNG

psühhotriller

2,5h / vaheajaga

autor

ANTHONY SHAFFER

lavastaja

VAHUR KELLER

kunstnik

BRITT URBLA KELLER

helikujundaja

VAHUR KELLER

valguskunstnik

RENE TOPOLEV

BRITT URBLA KELLER

maskikunstnik

SANDRA LANGE

tõlkinud

MALLE KLAASSEN

laval

MEELIS KUBO

ELMO KIBUSE

ANDRES ROOSILEHT / noorsooteater

esietendus 9. juulil 2020 Kellerteatris

Udune sügisõhtu vanas Inglismaa häärberis. Kuulus põnevuskirjanik on külla kutsunud oma abikaasa noore armukese. Peremees, kes armastab kavalat mängu ja ülepakutud teatraalsust hakkab külalist veenma, et too rööviks naise juveelid. See ettepanek käivitab sündmuste ahela, millel on ettearvamatud tagajärjed.

Lavastuse aluseks on inglise kirjaniku Anthony Shafferi näidend “Sleuth”, mille järgi on tehtud kaks mängufilmi. Režissöör Joseph L. Mankiewicz’i 1972. aasta põnevusfilmis mängis kirjanikku inglise lavatäht Laurence Olivier ja naise armukest noor Michael Caine. 2007. aastal Kenneth Branagh’i vändatud trilleri duoks oli soliidsesse ikka jõudnud Michael Caine ja sarmikas Jude Law.

Geniaalse näidendi Kellerteatri versiooni toovad lavale Vahur ja Britt Urbla Keller, kes on teinud ühiselt hulga põneva atmosfääriga lavastusi.

TÄHELPANU! Etenduses kasutatakse valju heli ja lavasuitsu, mis on tervisele kahjutu.

NUKU ---> EESTI NOORSOOTEATER

Paar nädalat tagasi kutsus NUKU kokku paarkümmend teatrist kirjutavat inimest. Lisaks olid saalis mõned oma teatri lavastajad ja näitlejad. Teemaks uus hooaeg ja ajakirjanikel võimalus küsitleda teatrirahvast uue hooaja ja muidugi ka kõigil muudel teemadel. Tegemist oli hommikupoolikuga, siis kui tavapäraselt selles majas etendused algavad ning täpselt kell 11 läks lahti ka pisike lavalugu selle ürituse sissejuhatuseks. Rosita Raua imeilusa kunstilise esteetikaga, mõne aasta taguse, suurepäraselt NUKUs lavastatud Teatriliidu aastaauhindade jagamisel kasutatud maskide ja kostüümidega loodud lugu teatri olemuslikkusest, mis kandis kindlasti igale saalis istujale enda peas tekitatud mõtteseoseid. Siinkirjutaja luges sealt välja teatri mitmenäolisuse. Selle, et NUKUteater on nii isale kui pojale, väiksele kui suurele, nii sellele, kes raamatuid loeb ja lugusid otsib, kui sellele, kes vaatab maailma oma nurga pealt, tahab mõelda ja visuaalist vaimustuda kui ka neile, kes on natuke rohkem "raamis" kinni ja ootab sirgjoonelisemat, selgemat lugu ja/või nägemust. Ehk lõppkokkuvõttes nii vanale kui noorele - pole vahet, milline Sa välja näed - kui Su hing on noor, mõistad Sa selle maja keelt ning saad siit kindlasti rikastava elamuse.

Tegelikult juba mõtlesin, et ei kirjutagi üldse kogu sellest ettevõtmisest midagi, sest uudisväärtust minul jagada pole, kuna teater samal ajal kogu info nagunii ise ka juba enne kestahes üritusel osalenud "kirjutajaid" eetrisse paiskas. Isegi veelgi üksikasjalikumalt, kui seda seal kohapeal üles kirjutada jõudis. Sealhulgas kogu järgmise hooaja uuslavastuste info, mida ma ise kõige rohkem sellelt ürituselt ootasin. Ka pakutud etendus ise oli väga minimalistlik ja sellest mingit pikemat peegeldust kirjutada ei tundugi väga vajalik. Kõigele lisaks on see ka youtube'is kogu oma ilus ilusti üleval. 

Kirjutama ajendas mind siiski hoopis see üleskeerutatud torm tolle päeva vast ühe vahedama uudise ümber. Jah, see va nimemuutus... 

Ega ma muidu ka SELLEL teemal sõna ei võtaks, aga olles selle teatriga käsikäes ise kasvanud, on ka minu enda sees pisike segadusetorm. Selgitan, mida mõtlen. 

Jah, see imelik tunne, kuidas lapspõlv nagu natuke käest võetakse nimevahetusega, see on kusagil ka minu sügaval sees olemas. Tegemist on ju MEIE armsa, läbi aastakümnete tegutseva NUKUteatriga... ükskõik, kas seal on kõik, osalt või vaid vähesed mängitavast repertuaarist nukulavastused. Muide mu enda vanim laps, kes ka nii mõnedki korrad "noorte"lavastusi käinud minuga koos vaatamas, iga kord ütleb rõhutatult, "mis nukuteater see on - seal ju ei tehta teatrit nukkudega!" Sestap oligi väga rahul kui järsku NUKK ka osales "Lemuel Pitkini demonteerimises"...

Ise olen viimastel aastatel pea kõiki (välja arvatud päris beebidele mõeldud) NUKU lavastusi suure huviga käinud vaatamas. Seda juba sellepärast, et olen heas mõttes sisse elanud kogu lasteteatrimaailma, luues seoseid nii varasema loomingu kui ka teiste teatrite lastele pakutavaga. Kuid eelkõige sellepärast, et teater on viimastel aastatel saanud nagu uue hingamise. Kunstiline tase on väga kõrgele tõusnud, sest tegijate ambitsioonid pakkuda maailmaklassi laste- ja noorteteatrit on selgelt tunnetatav ja kõigile ju silmaga näha! Võtame või näiteks lavastused "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", "Pollyanna" ja "Momo" - on küll LASTEkirjanduse maailmaklassika dramatiseeringud, aga see dramaturgiline, lavastuslik ja mängu tase on nii kõrge, et on igas mõttes võrreldavad mistahes täiskasvanutele mõeldud lavastuse (intellektuaalse ja kunstilise) tasemega. Teisalt põnevalt tänapäevastatud "Krõll", eriline ja ilus "Vari", vahvalt mänguline "p(ÖÖ)" ja kõik Helle Laas'i pisemale publikule eelkõige mõeldud, kõige ehtsamate nukuteatritraditsioonide järgi tehtud nunnumast nunnumad lavalood on nii armsad ning mõnusad vaatamised ka vanematel koos ja läbi oma laste silmade. Kasvatavad ja arendavad mitte ainult lapsi, vaid nende vanemaid ka. Ja muuhulgas seovad lapse vanematega kui ka vanemaid lastega veelgi tugevamalt - kooskogemise ja hiljem arutamise rõõm on mitmekordne ja kogu pere elu rikastav. NUKU on pakkunud ka eelkõige täiskasvanutele mõeldud lavastusi viimasel ajal päris mitmeid, näiteks kohe meenuvad väga head "Ajarefrään", "Bon Voyage" - mis mõjuvad vast eelkõige just täiskasvanud vaataja teatrisoonele pulssitõstvalt. Ja muidugi kõik sealt vahepealt, nagu "Tuulte pöörises", "Noored hinged" jne... Teatrit tõesti kõigile, kellel hing noor, ehk soov ning tahtmine kultuuri ammutada visuaalsest ja vaimsest, arendada edasi enda nii emotsionaalset, psühholoogilist, sotsiaalset kui ratsionaalset intelligentsust läbi teatri vaatamise ja seeläbi tõeliselt nende lugude nägemise ja kogemise oma enda sisemaailmas. Eks see "arenemissoovgi" ju üks selge tõestus "nooreks" olemise kohta... "Vanad" arvavad, et nad teavad juba niigi kõike, on kõike kogenud/näinud ja neil pole enam midagi uut avastada, ega leida siin päikse all... 

Jah, aga kas selleks on tõesti vaja teatri nime vahetada? Las olla see NUKU... laste- ja noorteteatri alanimetusega... nagunii kutsub rahvasuu seda "nukuteatriks"... isegi kui prooviti küll ENT-d vahepeal ja nüüd juba mõnda aega NUKU-t... Ärge võtke meilt meie lapsepõlve...

Kuid siis vaataks seda asja natuke mujalt kui enda mätta otsast. Nimelt tänapäeva noore inimese tunnete ja maailmavaate läbi. Praegu... ja tegelikult juba mõnda aega juba on "nukkudega" mängimine niiöelda "titekas". Jah, see on okei lastele, no enamvähem kuni kooliminekuni... Oma laste pealt ütleks, et isegi aasta-paar esimestest algklassidest... Kui võtame, et beebiteater on kuni 3-4 aastastele ja sealt edasi siis niiöelda päris nukuteater 3-7 aastastele... päris pisike ja lühike aeg, kas pole? Jah, eks seda võib sealt otsast venitada, aga tänapäeva lastega on see värk, et kui miski on natukenegi viltu, siis on lihtne võtta arvuti - mängud ja sotsiaalne suhtlus ülejäänud maailmaga ning keerata teatrile pigem selg. See on niigi ajast ja arust... vaja siis veel teismelisena "nukuteatrisse" ronida... mõelda vaid kui keegi klassikaaslane kuuleb... Või siis kiruda mõnda õpsi, kes tahab klassiga veel "nukkudega mängimist" vaatama viia...isegi kui seal nukkudega ei mängita...

Olen 3 lapse isa. Kaks vanemat neist ei tunne valehäbi ning nad tuleksid meelsasti minuga mistahes nimega NUKU või nukuteatri etendust vaatama, kui need on "mõeldud" täiskasvanutele. Nemad saavad aru, et see, mis selle teatri nime taga peitub, on tegelikult laiem pakutav kunst kui mõnes teises, peamiselt täiskasvanutele mängivas teatrimajas. 

Minu noorim, ehk 13-aastane tütar on, aga hoopis teisest puust. Sealt enne tema vanust liigub mingi põlvkonnavahetuse künnis. Ehk siis tänapäeva "noor" on mingis mõttes hoopis isemoodi elukas. Ta oli umbes 10-aastane kui ma viimane kord sain ta pool vastutahtmist "nukuteatrisse" kaasa veetud. Tema enda sõnul, ta pole ju "enam titt", et käiks nukuteatris... kuigi vaatasime täiesti temale eakohast lavastust (millest muide ma ise ka vaimustusin), liiatigi teatas ta ka veel tolle sama aasta lõpus, et tema terve aasta lemmik oligi seesama - tollel korral nähtud "Timm Thaler ehk Müüdud naer"! Ja ometi... uus aeg, uue sisemaailmaga noored... ja see nimi võib vabalt olla võtmeks, mis pühib eest nähtamatu takistuse tollesse teatrisse minekul.

Mida siis kõigest sellest kokku arvata? Esiteks, keegi ei võta ära minult minu lapsepõlve teatri nime vahetades. See on ja see jääb. Kõik need lapsepõlve mälestused, mis on seotud selle teatri ja teatri näitlejate ja lavastustega - need ei kao kuhugile praeguse nimevahetusega, kui ma ise neid armsaks ja au sees pean. Pigem annab see võimaluse saada oma teismeline jälle kaasa mõnda lavastust vaatama - enam ei pea ta minema "nukuteatrisse", vaid hoopis "noorsooteatrisse". Tõsi, minu lapsepõlvega oli seotud hoopis üks teine teater, mis kandis seda sama nime. Aga mis siis? Ka see ja sealsed lavastused on kusagil teatrimälus olemas. Ja seda samast nimest hoolimata siiski hoopis teise teatrina. See, seal mälestustes on küll mingis mõttes seotud tänase Linnateatriga, ent ometi isegi nendes kahes teatris on praeguseks hetkeks mingi tugev ja selge vahe sees, ehk Tallinna Linnateater on ka siiski nagu mingi "teine" teater kui oli toonane Eesti Noorsooteater. Ja ega ka selles varasemas "Eesti Noorsooteatris" ainult "noortele" lavastatud - seal oli nii lastele- noortele- kui ka täiskasvanutele... isegi vanainimestele mõeldud lavastusi... 

Kõigele lisaks annab ju see praegune nimevahetus võimaluse teha mõnel teisel teatritegijal Eestisse Eesti Nukuteatri nime kandev teater! Eestis on ju ka Vene Nuku Teater... 

Ega siis nimi teatrit riku. Teater on ikka nii hea kui selles tegutsevad inimesed ning nende poolt loodud repertuaar. Mina igatahes ütlen TERE TULEMAST Eesti Noorsooteatrile ja ootan põnevusega, mida endised "nukukad" ja nüüdsed "noortekad" teatris pakuvad. Selgelt esitatud sõnumitega, millega teatri juhid ka välja on öelnud - väärtused jäävad - ikka pakutakse lastele ja noortele kõrgetasemelist teatrit edasi. Ka Eesti Noorsooteatri lavastustes on jätkuvalt olulisel kohal visuaalteatri väljendusvahendid: nuku-, objekti-, materjali-, maski-, digitaal-, multimeedia- ja füüsiline teater. Usun, et see teatav sisemine kammitsus, mis võis tegijatel nimest olla tingitud ning nüüdseks enam pole, annab veelgi tugevamad tiivad ja jõu teha just sellist kunsti, mida teha tahetakse. Ning see on ju tõeliselt hea kunsti sündimise eelduseks, kas pole?! Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et ülimalt hea meel on ka selle üle, et rasketest aegadest hoolimata on kõik need armsad inimesed, keda viimastel aastatel on õppinud nägu või nimepidi tundma selles teatris nii laval, lava taga, kui ka publikut teenindamas, on ka uuel hooajal teatris alles! 

31.juulist alates Eesti Noorsooteater. Ajaga tulebki kaasas käia. Kui päris sügavuti sellele mõelda, siis kas seegi pole mitte väga selge märk oma publiku austamisest!

Maikuu 2020 - teatrikuu kokkuvõte

Nüüd kui on juba tunne, et kohe-kohe saab jälle päris teatrisse, on igasugune ekraanilt teatrivaatamise isu kadunud. Sestap kogunes neid "ekraanifiltri kaudu nähtud teatrietendusi" maikuus kõigest 7. Need seitse ka mitte päris "teatrid" kõik, vaid osalt nagu rohkem "telesaated", ehk kokkulõigatud ja seega ei lähe nad minu jaoks päris teatrina arvessegi. Kuigi mõni neist ju andiski päris mõnusa elamuse.

Järjepidevuse huvides teen siiski veel maikuu kohta selle väikse kokkuvõtte ära. Etteruttavalt ütlen juunikuu kohta, et siis enam ei teagi, kas on üldse midagi kokku võtta, sest tundub, et ka teatrid on hakanud seda veebiteatri platvormi vältima (va. üks Tallinna Linnateatri lavastus, mis järgmisel kuul esietendub, kuid mille kohapealvaatamise piletist ma paraku piletite müükituleku ajal toimunud koosoleku tõttu ilma jäin). ERRi arhiiv on ju täis head teatrit, aga seda ei saa võtta võrdelisena päris teatrisaalis teatri kogemisega niikuinii.

Kuid kuna ka kõige suurima maikuu teatrielamuse andnud lavastus on veel praegugi teatri mängukavas ja nii mõnigi hea elamus ju kogunes veel ning väärt töö vajab kiitmist, siis seekord toon veel maikuu kokkuvõttena need parimad esile. Ühtlasi on tegemist väikse juubeliga - see on minu 20 "kuukokkuvõte"! :) Omamoodi ju tore nähtu üle veel korra tagasi sügavamalt mõelda ja eristada terad aganatest. Järgmine kord tuleb kuukokkuvõte siis kui kasvõi korra õnnestub otse lavalt midagi näha.

SUURIM TEATRIELAMUS

"Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM LAVASTAJA

Toomas Edur "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM NAISPEAOSA

ei saagi maikuu eest seda tiitlit välja anda - vt. parim kõrvalosa.

PARIM MEESPEAOSA

Indrek Taalmaa "Oranžis tropid kõrvas" Tallinna Kammerteater

PARIM NAISKÕRVALOSA

Katrin Pärn "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

Haide Männamäe "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

Jaune Kimmel "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

PARIM MEESKÕRVALOSA

Ago Anderson "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

Aarne Soro "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

PARIM ALLA 30-AASTANE NÄITLEJA

Jaune Kimmel "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

PARIM INDIE-TEATER

Tallinna Kammerteater "Oranžid tropid kõrvas"

PARIM MUUSIKA-TANTSU-EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS

"Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM MONOTEATER

"Oranžid tropid kõrvas" Tallinna Kammerteater

PARIM KOMÖÖDIA

"Oranžid tropid kõrvas" Tallinna Kammerteater

PARIM KUNSTNIK

Liina Keevallik "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM HELILOOJA

Tauno Aints "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM TEATRILAVASTUSES KASUTATUD EESTIKEELNE LAUL (mida varem pole kuulnud)

"Ära mine närvi" - Metsakutsu, etendusest "Oranžid tropid kõrvas" Tallinna Kammerteater

PARIM KOREOGRAAFIA TANTSULAVASTUSES

Toomas Edur "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM TANTSIJA TANTSUETENDUSES

Sergei Upkin "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia (kõrvalosas!)

Alena Shakatula "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM(AD) MUUSIK(UD)

Rahvusooper Estonia orkester "Modigliani - neetud kunstnik" Rahvusooper Estonia

PARIM KODUMAINE DRAMATURGIA

Urmas Vadi/Piret Jaaks/Ott Kilusk/Mart Aas "Eesti teatri päästmine" Erinevad Eesti teatrid

MAIKUU 2020 PARIM TEATER

Rahvusooper Estonia

Ülalkasutatud foto on maikuus kõige suurema teatrielamuse kinkinud Rahvusooper Estonia etendusest "Modigliani - neetud kunstnik" (foto on autoriviiteta pressifoto ja pärineb Estonia kodulehelt).