Kirjutasin just natuke teistmoodi eilsest teatritükist uuesti ja lisasin selle eelmisele postitusele. Ja kummaline, aga võiksin veelkord kirjutada, sest mul on selle tükiga küll konkreetsed arvamused, aga ma ei saa neid kuidagi sõnastatud nagu ma tahaksin. On mingi sõnade kriis. Algas see kõik peale sellest, et kadus tuju luuletada. Edasi tundsin kuidas ei oska teistele ennast sõnadega selgeks teha suuliselt ja nüüd takkapihta on see mure ka kirjaliku väljendamisega.
Ei tea kas põhjuseks on mingi sisemine paigaltammumine. Ehk kõik nagu oleks korras ja see muudab sisemiselt laisaks või ma lihtsalt ei saa aru, mis mul viga on. Nagu munas kana...või noh, kukk :)
Näiteks täna raamatupoes. Vaatasin kõik uued raamatud üle ja uskumatu, aga mul ei ole enam ühtki sellist raamatut osta, mida ma tahaksin ja mida mul pole. Okei, oleme ausad, meie koduraamatukogu on juba ammu ületanud 6000 nimetuse piiri ja ma ei suudagi neid kõik oma elu jooksul läbi lugedagi. Aga raamatupoes ärkab ju ikka omanikuinstinkt ja suur isu raha kulutada ning seeläbi libarahuldust saada. Aga täna mitte. See viis mu mõtted sellele, et mida ma üldse tahan. Tuiasin natuke Kristiine keskuses ringi. Ja ei tulnudki midagi ette, mida tahaks. Veel tekkis mõte, et lastele siis midagi. Aga lastega on ju nii, et kui nendega koos poodi minna, siis neil on tuhat tahtmist, ehk vaja need ostud ajastada rohkem nendega koos poodlemistele.
Aga tegelikult ka, mida ma tahan? Mida ma tegelikult elult tahan? Jah, muidugi tahan, et naisel ja lastel hästi läheks, et nad oma eluga rahul oleks. Aga mida ma ise tahan? Mida ma üldse elult tahan? Mul on tunne, et deprekas hakkab vaikselt kallale tulema. Ja pole ka trenni, mille abiga tavaliselt tantsides sellest üpris lihtsalt üle sai.
Täna juhtus tegelikult 2 olulist asja. Tutvusin ühe inimesega, kes mulle üldse ei meeldinud. Ma sain temalt nii tugevaid negatiivseid vaibe, et see andis mu deprekale lisahoogu ainult juurde.
Samas sai järjekordselt tõestust fakt, et "What goes around, comes around". Üks inimene sai oma teenitud palga. Ei maksa olla ilge ja paha, see tuleb Sulle endale tagasi. See info oleks ju pidanud mu tuju tõstma. Ja eks ta korraks tõstiski, mis seal salata. Kuid tegelikult teeb selline tundmus minust halvema inimese ning ma tunnen, et ma olen oma deprekat väärt. Paras mulle!
Homme saab teatrisse, ehk see aitab? Pole ju ka viimastel kordadel erilist elamust teatrist saanud. Jah, ma tean, võibolla on osaliselt süüdi koduigatsus? Osaliselt need K sõnad, et ta ei tahaks enam Eestist ära minna. Hing on kui kaheks rebitud. Tahaks Tallinna vanalinnas elada, mind kisub sinna kui magnetiga. Tahaks tegeleda oma firmaga ja tahaks, et kõik oleks kogu aeg nii nagu mina tahan. Uskumatu kui isekas minust, aga see on viimasel ajal tekkinud nähtus...ilmselt esimesed ilmingud vanadusest? Oh, tegelikult on mul on küll unistusi, aga nende poole püüdlemine on viimasel ajal hakanud tunduma koormavana ja isegi võimatuna. Kuigi ma naiivselt ikka usun, et kõik on võimalik. Ehk peaks hakkama dieedile. Tähelepanu on ikka enesetunnet osanud kegitada. Ok, nüüd hakkas kõrvus laulma Carly Simon "You're so vain"...
uitmõtted, mis uitavad siia sinna, kuid ei jõua kuhugi.
Aga tõesti, mida ma oma elult ootan? Mida ma päriselt ootan? Siis teaks ka samme seada...
10 kommentaari:
ära oota elult midagi. lihtsalt ela! praeguses hetkes. oled väsinud veidi ja puhkuseks ainult ela . minut korraga. tund korraga. päev korraga. ela koos perega ja oma praeguse tööga. kasvõi vegeteeri, küll üle läheb. deprekas, ma mõtlen!
Aitäh õlapatsutuse eest! Saadan Sulle mõttes kallistuse tagasi!
Ma proovin, aga ma kardan, et ei oska olla hetkes (kui täpselt järele mõelda pole ma vist kunagi olnud hetke-nautija. Pidevalt on sees rahutus ja vajadus pürgida paremuse poole). Võibolla olen kontrollfriik, aga vajan asjadesse selgust ja olulistes küsimustes vastuseid. Kui miski ärritab, siis lihtsalt pean jõudma juurteni ja selle umbrohu välja kiskuma.
Aga eks see deprekas läheb üle, kus ta pääseb. Hetkel ongi selline algstaadium...tean, et see süveneb veelgi. Mul käib umbes paar korda aastas. Tuleb ei tea kus kohast ja kaob ei tea kuhu. Aga tänud veelkord toetavate sõnade eest! Juba lihtsalt teadmine, et keegi soovib head, on nii armas!!!
Kulla Danzumees, mul on kurb lugeda Sinult sellist sissekannet, ma olen arvanud, et Sind selline koll nagu depressioon ei kummita! :) Vaat kui valesti võib arvata!
Aga ma saan Sinust väga hästi aru. Vahel on niisugune seletamatu sisemine rahulolematus, et miski pole nii nagu tahaks ja kõik on kuidagi kehvasti, pole head elurõõmu-tunnet (ma ei oska seda kuidagi paremini nimetada) ja miski justkui näriks sees...
On väga loomulik, et Sul on enesteostamisevajadus, Sa tahaksid tegelda oma firmaga, Sa tahaksid, et asjad oleksid Sinu kontrolli alla, see annaks Sulle ilmselt tunde, et Sina juhid oma elus toimuvaid protsesse, ja see annab rahulolutunde. Üks asi on soovida, et perel hästi läheks, et seeläbi õnnelik olla, aga hoopis teine asi see, mida Sina ISE tahad teha ja olla.
See on väga loomulik, meil kõigil on hetki, mil me pole rahul, mil tahaksime olla ja teha midagi enamat. See annab ka motivatsiooni end pingutada. Kasvõi pärast madalseisu ennast kokku võtta.
Unistustele ei saa Sa mingil juhul käega lüüa (saladuskatte all ütlen, et mind küll hirmsasti huvitab, millised on Sinu unistused, kas need on seotud teatri ja tantsimisega? Aga olgu-olgu, ma ei uuri, unistused on iga inimese isiklik asi) ja unistused võivad küll näida võimatutena, kuid reeglina nad ühel hetkel siiski täituvad, kui väga tahad... Nii ei tohi lakata uskumast, et ühel hetkel on kõik võimalik ja suudad unistused täide viia. Sest mis oleks elu ilma unistusteta?! Oma unistuste täitumise läbi saad ennast teostada ja see on iga inimese jaoks väga oluline.
Soovin Sulle Sinu püüdlustes edu, kindel on see, et pärast madalseisu tuleb jälle rõõmsam periood, sest Sul on nii palju asju, mis Sinu emotsioone toidavad - Sinu tore pere, raamatud, teater, muusika...
Negatiivsetest inimestest püüa eemale hoida, kui ta on lihtsalt tuttav, siis ehk pole see väga keeruline, negatiivsed inimesed tõmbavad meid energiast tühjaks ning tekitavad halba enesetunnet.
Mul on hea meel, et jälle teatrisse lähed, ehk saad sealt positiivseid emotsioone. Mina küll saan, kui Sinu kirjutisi loen. :)
Ole tubli! Hoian Sulle pöialt! :) Usu - kõik läheb hästi!
Aitäh Valgeseelik! Nii armas teada, kui keegi kaasa tunneb. Südamest kaasa tunneb!
Kõige tobedam selle "madalseisu" juures on see, et mul tegelikult pole põhjust seda tunda. Ma mõtlen otsest. Kõige olulisimaga - perega, tervisega(vähemalt suures plaanis), tööga - on kõik korras. Isegi rahamuresid ei ole. Aga mul lihtsalt tuleb selline masendushoog peale (tavaliselt küll sügiseti, aga nüüd juba suvel). Selline tunne, et peaks kuhugi suunas ennast liigutama, peaks end kätte võtma ja arendama, peaks kuidagi sellest turvalisest argipäevast välja rebima ja midagi saavutama. See ütlus "elurõõmu-tunne" see ongi ehk tõesti kõige parem definitsioon. Ja ometi ma ju tean, et elurõõmu-tunnet peaks mul olema küllaga, isegi kui lihtsalt näiteks 2 aastasega 10 minutit nukkudega mängida - peaks ju sellest välja või üle saama. Ja eks saabki, aga kui oma mõtetega jälle üksi hetkeks oled, siis poeb see masendustunne vargsi tagasi.
Kõige selgem seletus sellele on ikkagi see, et ma annan endale aru, et ma peaksin "tegelema" oma unistustega ja tõesti nagu Sa kirjutad - ennast teostama. Ma tean, et ma suudan, ma tean et ma oskan. Kuid ehk ma olen argpüks või veel hullem - laisk. Sest elu on ju ilma selletagi korras. Ja see ärritab mind enda juures. Et mul pole selle koha pealt pealehakkamist. Jah, minu jaoks pole mingi probleem suhelda ametnikega, osta teatri- või kontserdipileteid, korraldada üritusi, esineda auditooriumi ees või laval, võtta laenu, ühesõnaga organiseerida elulisi asju või teha mida iganes elu mulle ette viskab. Firmagi on mul ju olemas, aga ma ei suuda oma turvalisest igapäevapildist välja astuda ning võtta riski ja oma ettevõte üles putitada ning toetuda ainult iseendale. Kolm last vajavad ju iga päev kõikvõimalikke kulutusi ja kõige elementaarsemaid asju. Ja hetkel ei ole nende soovide täitmine probleemiks, kuid kui võtta ning hakata tegelema päris oma asjaga, siis oleks see turvatunne kadunud. Ja ometi, alles eile tehti mulle uus tööpakkumine, täiesti lambist. Ja ma ei peaks kartma neid julgeid samme ette võtta, kuid ometi ei julge ma seda. Võibolla julgeks, kui oleks fakti ees? Ma ei tea. Ilmselt siis haaraksin ikka mugavusest just mõnest sellisest tööpakkumisest kinni ning leiaksin end jälle sellistest deprekatest.
See on inimese loomus ja sellest oma loomusest lahti rabelemiseks peaks toimuma midagi väga järsku elus või ma ei tea, mis...
Aga unistustest rääkides, siis neid on ju mitut liiki. Oma unistusele teatrist ma olengi juba käega löönud. See juhtus juba pärast keskkooli, kui ma Helsingi teatrikooli eksamitel vastuvõtukomisjonilt kiita sain, kuid lõpuks ikkagi joone alla jäin. Sellest ei tekkinud mulle püsivaid traumasid, sest ma usun, et ma poleks oma eluga seal kus ma hetkel olen, kui ma oleksingi Soome jäänud. Ja seda ma ei tahaks mitte mingi hinna eest.
Tantsimisega läks mul natuke paremini, sest ma olin sunnitud tantsimise kunagi katkestama aastateks ja kui ma tagasi tantsimise juurde tulin olin juba need parimad aastad mööda lasknud. Sellest hoolimata, leidsin end jälle tantsimise seest ning see oli väga hea. Arenesin kiiresti ja tunnetus polnud kuhugi kadunud ning jõudsin isegi lavale tagasi. (Ja seeläbi ju isegi SUURDE mängufilmi!) Kuid nüüd olude sunnil on see tantsimine jälle stop asendis. Ja mu vorm on kah ei-tea-kui-kehv. Ja eks seegi aitab sellele deprekale kaasa, alatajust vähemalt.
Kuid kõik need teatri ja tantsimisega seotud unistused on siiski ühel tasandil, mul on ka teistsuguseid unistusi, mida ma ei taha siinkohal sõnastada. Nad oleksid teiste jaoks ehk liiga banaalsed ning mõistetamatud, mõned isegi tobedalt tühised. Lisaks, et kõik üksikasjaliselt lahti seletada, peaksin neist tegema eraldi postituse (võibolla kunagi teen ka, ei tea). Aga on unistusi, millest ma ei loobugi ning on unistusi, mille täitumine võtab veel aega. Eks näis. Õnneks on neid unistusi nii palju, et iga pisikesemagi unistuse täitumine aitab kaasa elurõõmule.
Ühes viimastest kinoelamustest - The Dark Knight -filmis oli ka üks ütlus "Iga öö järel saabub koidik. Praegu on kõige pimedam hetk ööst, kuid koidik saabub. Kindlasti saabub!". Eks seda koidikut ma siin ootan. Usun, et kohe kohe ta saabub ka. Ainult et see tuleb ilma selliste suuremate lahendusteta. Kuni järgmise sarnase deprekani.
Aga aitäh veelkord armsate sõnade eest. Need kutsusid mind seda asja läbimõtlema ning ehk aitasid ka hetkeolukorda mõnevõrra kiiremini läbi elama. Sest eks mõeldes, vesteldes ja ümbritsevast energiat ammutades ongi võimalik sellest kõigest "minule endalegi arusaadavalt tobedast masendushoost" üle saada.
Oh, ja eks kõik inimesed tunnevad ju vahest end pahasti. See on minu meelest inimlik ja paratamatu.
Aitäh, Danzumees, pika ja põhjaliku vastuse eest! :)
Inimene ongi oma loomult ju mugav. Kui pole vaja muutusi teha, siis ta neid ei tee. Sa võid küll olla rahulolematu, aga siiski ei ole olukord selline, mis SUNNIKS Sind kardinaalseid muutusi ette võtma, kui vanamoodi saab ka.
Usun, et kui saad tantsutrennidega jätkata (sest nendega Sa ju ometi jätkad, eks?!), siis läheb ka füüsilisest koormusest tulenevalt Su enesetunne paremaks.
Mitte ükski unistus ei ole tühine, banaalne ega väike, see lihtsalt on SINU UNISTUS ja see ei peagi teistele mõistetav olema, peaasi, kui see Sulle endale oluline on. Ja tore, kui väikseimagi unistuse täitumisest rõõmu tunned! :)
Ja kes teaks minust paremini, et elu on nagu sebra - musta triibu järel tuleb valge triip... ;)
Usun, et peagi on Sul taas valged triibud ja koidikud ning mõni pisike unistus saab täitudes lendu tõusta ja Sulle rõõmu tuua! :)
Aitäh Valgeseelik! Ma loodan ka, et tantsutrennid ei ole igaveseks minu jaoks ajalugu. Hetkel on küll kurb sellele teemale mõelda. Kutsuti ka oktoobris/novembris Eestisse lavale, aga selleks peaks kõvasti kõvasti trenni tegema...Ma ei tea küll hetkel kuidas seda töö kõrvalt sättida. Tundub nagu "mission impossible". Aga ega ju miski pole "võimatu" kui on tahet... ja tahet ju on, aga see organiseerimine on tõeliselt raske! eks näis, eks näis...
No ma jään küll Sind Eesti lavalaudadele ootama! :) Ehk õnnestub endalgi Su esinemist näha?!;)
Hakkad äkki tantsutähtede saates kaasa lööma?!;) Või oodatakse Sind teistel lavadel?
No tahet Sul ju on, ma usun, et organiseerimine on Sinu jaoks küll käkitegu!! :):):)
Nii et siis Eestis laval, eks?! ;)
Hehheee, tegelikult ma olin varupartneriks lisatreeningutel ühele tantsutähtede saates osalenule, kuigi see pole üldse minu stiil :) Aga kuna mu treener on endine Eesti meister (vist isegi mitmekordne) ja see naisterahvas tema sõbranna, siis olin ükskord partneriks... Aga sedapuhku on plaan ikka teistel lavadel üles astuda (ja olen ma ju juba tantsinudki, näiteks Eesti Draamateatri laval)...
Aga ei, ma ei tegelegi tantsimisega esinemise pärast, vaid selleks, et saan sellest ise kaifi :)
Loomulikult! Sel põhjusel me tegelemegi meile südamelähedaste asjadega, et need annavad meile kaifi ja superhea enesetunde, aga kõik muu tuleb sujuvalt juurde - esinemised, filmid, reklaamid... ;)
Kui teed midagi suure armastuse ja pühendumisega, ei jää Su sära teistele märkamata, ja pakkumisi aina tuleb!
Edu Sulle!
Täpselt! Kuigi pean tunnistama, et filminäitlemise kogemus oli küll nii lahe, et teeksin seda iga kell uuesti!!!
Aga kui nüüd täpsemalt järele mõtlen, siis sedagi mitte sellepärast, et seda filmi nüüd kusagil näidatakse, vaid just selle protsessi enda pärast.
Postita kommentaar