Pühapäev, 31. august 2008

Üksi reisima

Ligikaudu 15 tunni pärast pean ma täiesti üksi Eesti poole teele asuma. See on millegipärast eriliselt kurb seekord. Ma ei saa aru, mida ma põen? Olen ju juba suur poiss ning reisinud pool maakera "täiesti üksi" läbi. Aga just seekord on kuidagi eriliselt valus pere koju jätta.

Ma tean juba ette, et päevad tulevad töised hommikust õhtuni. Lisaks pool sellest ajast pean nagunii Tartus olema (ööd hotellis), ehk perega koos ma seal eriti nagunii ei saakski olla. Ja ometi on peaaegu selline tunne, nagu süda oleks murtud. Kui vaid kaks suuremat last ei peaks koolis olema...

Vaatasin ka Tartu kultuurikava üle, aga see tundus üpris kuiv. Ühe asja siiski leidsin, kuigi ma ei tea kas töö pärast sinnagi jõuan. Ja kuigi me kõik pidevalt Eesti tagasi igatseme, on selline üksi koju rändamine kuidagi topelt valus. See on umbes sama kui ma küpsetaksin tordi. Terve meie pere armastab vaarikaid, kuid ma saaksin selle tordi peale panna ainult ühe vaarika ja siis selle vaarikaga tüki kõigi silme ees üksi ära süüa...see polekski enam hea vaid hoopis vastik. Eriti laste pärast.

Tagasi koju jõuan täpselt S-i sünnipäeval. Ta saab 13. K O L M T E I S T! Mulle meenub see film kus mängisid Evan Rachel Wood ja Holly Hunter - "Thirteen"...see oli ju kolmeteistaastasest tüdrukust. Õudne...see teeb ju minust juba vanuri! Ok, ma olin ka ju suhteliselt noor, kui S sündis, aga ikkagi...

Samas ma kategooriliselt keeldun ennast vanuriks pidamast. Inimene on ju lõppude lõpuks täpselt nii vana kui vanana ta ennast tunneb. Mul on veel piisavalt krutskeid varrukas ning tihti märkan kui loll ja eluvõõras ma mõnes teemas olen. Ja kui kehv inimestetundja... See on lausa hämmastav! Kui ma ei teaks kui vana ma olen, ma ei usuks seda ise ka. Kui mõõdupuuks oleks noorte mõttemaailma mõistmine või praeguse hetke popmuusika, lahedad filmid või mistahes trenditeadlikkus, siis ma arvan, et teen silmad ette nii mõnelegi endast poole nooremale. Aga oleme ausad, juba paljalt väljend "noorte mõttemaailm" reedab, et ma ei ole enam 17, 18 ega isegi mitte 20 :)

Aga ka kõigest sellest hoolimata, kui nüüd täpsemalt järele mõelda...siis ma arvan, et ma pole kunagi olnud oma elus õnnelikum, kui praegusel hetkel. Mis sellest, et vahest kummitavad ka äiksepilved ning mõnikord sajab kasse ja koeri ja vahest isegi pesumasinaid... niikaua kui kodus ootavad mind mu neli musirulli, nii kaua paistab kodus alati päike ja siia on alati hea tulla! Ja mis kõige südantsoojendavam, ma tean seda ise ka, et niipea kui ma kodust lahkun, hakkavad nad mind ootama...

C U N St "Oh" ni "aaaaah"!

Kommentaare ei ole: