Teisipäev, 19. august 2008

Öised uitmõtted

Suvepuhkused hakkavadki otsa saama. Täna tuli S oma Läti-Leedu ekskursioonilt tagasi. Ütles, et ta pole elus kunagi nii palju kirikutes käinud. Ja kuidas ta ei salli kirikuid. Lisaks käisid nad mitmes mõisas ja mõisad on tema meelest nii igavad. Ütlesin talle, et siis tal oli küll üks kehva reis. Aga tema oli kokkuvõttes rahul...ei saa mina aru, kas ta oli siis pika bussisõiduga rahul või millega? Igatahes on nii hea nüüd kui ta jälle kodus on. Kallistasin teda kohe tugevasti-tugevasti. P ei saanud muidugi muud kui ikka jahus talle sisalikest, mida ta viimased paar päeva on tihedalt uurinud. Mingil hetkel oli 5-6 sisalikku ühel väiksel kivil, päris vinge vaatepilt, tõesti! Ja nii P kui ka Kristin olid silmnähtavalt rahul ja rõõmsad, et suur õde jälle kodus, meie juures.

Homme ootab ees Tartu-sõit, Ruja etendusele. Tahaks veel kuidagi nii minna, et saaks seal kusagil näha kettaheitjate finaali. Ma ei tea miks, aga ma hoian kõvemini hoopis Tammertile pöialt. Võibolla sellepärast, et Kanter heidab nagunii hästi. Oleks ainult, et ei läheks nagu alati, et Alekna võidu haarab ja meie mehed jäävad jälle pika ninaga. Ainult mitte seda!!!

Ülehomme aga alustame teed tagasi kodu suunas. Lastel algab tegelikult kool juba 20.augustil, aga meie omad jäävad nüüd olude sunnil paar päeva hiljaks. Kõik oleks olnud teisiti, kui poleks olnud seda S-i reisi, aga samas hea, et ta sai midagi sellest suvest tulevikku kaasa.

Üldiselt on olnud lahe teatri-suvi. Lisaks olen lugenud 8 raamatut ning jõuan ka 9. -ga lõpule. Ilm on olnud nii ja naa. Aga suvekokkuvõtte tegemise jätan sellesse aega, kui augustikuu viimased päevad on ka otsa saanud, sest mõned plaanid on veel teostamata ja ei taha neid suvekroonikast välja jätta. 1.septembril peab töö tõttu ka nädalaks veel Eesti tulema, aga see läheb juba sügise arvele...

Lugesin just oma lingitud blogid läbi ja mind nii hämmastab, kui hästi inimesed kirjutada oskavad. Mõne puhul tekib nii kade meel!!! Mõni suudab kirjutamisest tõelise kunsti teha ning tekib tunne, et minu enda sõnad on justkui tühised või pigem nende sõnade maaler küündimatu. Sellest hoolimata on mingi tobe sisemine vajadus teatud asjad kuhugi üles täheldada. Eriti kultuurielamused. Mulle meeldib juba praegu lugeda üle asju mida ja kuidas ma arvasin paar aastat tagasi. Samas kas seda kõike peaks kirjutama avalikult või lihtsalt sahtlisse, ma ei tea. See on dilemma, mis ilmselt mitmeid blogipidajaid vaevab. Samuti, et millest üldse kirjutada? Kas ainult oma elulisi mõtteid või perekroonikat või muusikast või filmidest või raamatutest või teatrist või reisidest või poliitilistest veendumustest või ainult blogimaailmast? Kas need peaks kuidagi koondama eri blogidesse või jätkama sellist pudru ja kapsaid. Lisaks see minu kiindumus kõike edetabeliteks koondada või hinnata ja analüüsida. Kas ja mida ja kuidas... Ilmselt kui mitu inimest poleks väljendanud, et nad saavad mingit kasu mu blogist, siis pikemalt mõtlemata jätkaksin kirjutamist ainult koodi all või üldsegi mitte blogisse. Mul on maailma kehvim mälu ning mul on nii kahju näiteks sellest, et ma ei suuda päevasündmuseid oma naljakate detailidega hiljem üles kirjutada. Võibolla ma peaksin mälu treenimiseks just keskenduma sellistele tekstidele, ma ei tea.

Igal juhul hetkel jätkan nii nagu seda siiani olen teinud. Kuigi ei tea, kui palju sügisel kirjutamiseks üldse aega jääb. Hetkel tundub küll, et ainult uneajast...

4 kommentaari:

Eliza Day ütles ...

Mulle meeldivad igasugused edetabelid ja statistika. Nii et tee neid ka ikka edasi! :)

Danzumees ütles ...

Aitäh!
Seda on ülimalt meeldiv teada!

Mõnikord on tabelitest ja miks ka mitte statistikast palju konkreetsem ja lihtsam asju välja lugeda. Ja see kiiks on mul juba lapsest saati küljes. Mõni inimene võibolla tõesti ei saa aru, kuidas on võimalik edetabelisse panna näiteks teatrietendusi. Mina panen nad tavaliselt kahe peamise kriteeriumi järgi tabelisse - kui suur oli see elamus, mille ma näiteks teatud etendust nähes sain ja teiseks, millist etendust ma vaataksin uuesti kõige meelsamini. Sarnaste kriteeriumite järgi suudan ka filme, raamatuid või mida iganes tabelitesse toppida. Muidugi on veel neid kriteeriume, mis arvesse lähevad. Näiteks originaalsus või see, kas üks või teine teos või miks ka mitte näitleja, äratas minus selliseid emotsioone, mis minule midagi andsid jne jne.

Aitäh veelkord!

valgeseelik ütles ...

Minu jaoks on huvitav lugeda Sinu arvamusi, siis saan seda võrrelda sellega, millise emotsiooni ise olen saanud või mida mina mingist konkreetsest lavastusest või filmist või raamatust jälgisin ja mis mulle eriti mõjusana tundus.
Meeldib, et Sa kirjutad kõigist nähtud etendustest/filmidest/telesaadetest ja loetud raamatutest nii põhjalikult, et vahel on tunne, et ma olengi seda juba läbi Sinu näinud. Sellest on abi, sest kahjuks ma kõiki neid etendusi ei näe, millest oled kirjutanud, nüüd aga sain neist osa. :)

Ja tore on lugeda toredaid seiku ka Sinu perest ning tajuda Sinu suurt armastust oma naise ja laste vastu - see on väga südantsoojendav.

Aitäh ilusate elamuste ja muljete eest. :)
Mul oleks küll väga kahju, kui Sa enam ei kirjutaks või oma blogi kinniseks muudaksid.

Danzumees ütles ...

Aitäh, Valgeseelik! Tore on teada, et kusagil kaugel on kellelgi tolku sellest minu jorinast. Olen ikka peamiselt endale neid lugusid kirjutanud ning see on nagu boonus, et keegi leiab sellest ka endale midagi! See on nii südantsoojendav!

Ja kõigele lisaks olen saanud ka kogeda omapärast sõprussidet näiteks Sinu ja Eliza-ga ja ehk ka mõne muuga, kelle olemasolust ma ei tea midagi ;) Suure tõenäosusega me ju elus ei kohtugi, aga kui tore ja hea on teada, et kusagil on olemas keegi minu jaoks täiesti võõras inimene, aga kes on samas mu mõttekaaslane (võibolla mitte 100% kõigis aspektides, aga seda huvitavam!). See on täiesti eriline tunne ja ma arvan, et iga inimene on ilma sellise kogemuseta oma elus näiteks minust palju vaesem.

Sellepärast hoian ka blogi lahtisena...vähemalt praegu...

Aitäh veelkord "sõnade" eest! Neid oli hädasti vaja!