Teisipäev, 23. september 2008

Amsterdam - Ian McEwan

Alates raamatu esimestest lehekülgedest kuni viimseni välja on see lugu läbinisti intrigeeriv. Tegemist on lühiromaaniga, kuid meisterlik kirjanik suudab ka vähesega luua karakterid, tekitada probleemid, panna lugeja kaasaelama ja -mõtlema ning mis kõige mahlasem - šokeerida mõnusa püandiga.

See on juba ma-ei-tea-mitmes McEwani raamat, mida nüüdseks lugenud olen ning ikka on neis näidatud inimeste psüühika hämaramaid alasid, kas otse, kiiksuga või püandis paljastuvalt. "Amsterdam" ei ole erand. McEwan-ile meeldibki kiiksuga asjadele läheneda või julgelt ning julmalt asju nimetada nende õigete nimedega. Siinkohal pean ära märkima, et Amsterdami on tõlkinud üks minu lemmiktõlke - Anne Lange. Ja ma usaldan 100%, et kuigi mul on olemas ka originaalkeeles see raamat, siis AL-i tõlget lugedes ei läinud mul kindlasti mitte midagi kaduma.

Lugu ise räägib kahest sõbrast. Ajakirjanikust Vernon -ist ja heliloojast Clive-st. Raamat on üks parast suhete sasipundar, millest hargnemas 5 niiti. 1 naine Molly Lane, kelle matustel ülejaanud niidiotsad nö. kohtuvad. 2 eelmainitud sõpra, abikaasa George ning välisminister Garmony. Huvitav kombinatsioon, sest sõbrad Clive ja Vernon on Molly endised armukesed ning välisminister oli surmaeelne armuke. Edasi hakkab lugu hargnema sellest, kuidas Molly nö. jätab pärandusena George-ile fotod välisministrist (kellest muideks tõotab saada tulevane peaminister) provokatiivsed fotod. Fotodel on lugupeetud härra minister naisteriietes. See tõotab kujuneda ajakirjanik Vernonile parajaks karjääriredeliks, kuigi sõber Clive teda selle foto avaldamise eest hoiatab.

Kõik ei lähegi täpselt nii nagu Vernon soovib ja lisaks kõigele tekib tüli ainsa tõelise sõbra Clive-ga. Samuti kasutab Vernon kättemaksuks Clive-lt sõprusepäevadel saadud infot ning üritab Clive-le nö. kätte maksta. Juhuste kokkumängul on aga suur roll nii nende sõpruse edasise käekäigu kui ka saatuse suhtes. Lõpupüandi võib ehk ära arvata, kui ühe "sõbra" tegudest aimu saab, kuid ometi on see lugejale rahuldustpakkuv maiuspala.

Lisaks muidugi see rahuloleva abikaasa George-i nö. epiloog. Sest täpselt nii see ju ongi, et "what goes around comes around"...või oleks paslikum öelda "Kuidas külvad nõnda lõikad" või veel sobivam "Kuidas küla koerale nõnda koer külale". Sest eks muidugi täpselt nagu üks sõber teisele üpris raamatu alguses ütleb, et abikaasa George maksab kätte esimesel võimalusel kellele tahes Molly armukestest...siis nii see ju lõppude lõpuks lähebki. Ja aus mees on ikkagi see, kes viimasena naerab.

Ma ise olen ka viimasel paaril aastal hakanud mõtlema, et karma on tõesti bitch. Ning ega ikka tasu heast peast kellelegi halba tahta, see kõik tuleb kuidagi endale ka tagasi. Ja McEwan näitab seda samuti Amsterdamis ning meisterlikuks teeb selle asja veel see, et seda teeb ta mitmel tasandil. Kuidas tõesti tõlgendame sõnumeid, see võib oleneda täiesti taustsüsteemist. Ja kättemaksul võib olla väga valusad tagajärjed maksjale endale.

Kuid tavalises elus ikkagi nii "hulle" inimesi nii palju pole...see ehk annabki lugedes sellise turvalise ja hea tunde ning võimaluse imestada ja mingis mõttes isegi naerda nende narride üle. Võibolla isegi naerda ja vaimustuda kirjaniku fantaasiavõime üle?!

Mõtlema pani see lugu mind veel selle üle, et miks see on ka päris elus piisavaks argumendiks, et rikkuda kellegi poliitiline karjäär, kui meespoliitikust ilmuvad meedias naisteriides meigituna võetud fotod. Mis sellel lõppude lõpuks vahet on, mida inimene oma vabal ajal näiteks teeb. Ei tea ju selle pildistamise hetkeolukorra taustsüsteemi ning tugeva isiksuse, targa inimese ning ühiskonnale vajaliku indiviidi puhul ei peaks minu meelest oluliseks pidama selle isiku kiikse. Eks meil kõigil ole ju omad, mõnel on need lihtsalt visuaalsemad ja/või kummalisemad kui teistel...

Hinnang: 4 (Väga mõnus "ühepäeva lugemine". Kui hüpata üle veel ka need muusikakirjeldused, mis iseenesest ei olnud sisu mõttes olulised, pigem näitasid kui korralikult kirjanik asja tunneb, siis võiks selle raamatu lugeda tõeliselt kiiresti läbi. Ja nauding on ta igal juhul. Millegipärast meenus mulle kunagine telesari soome kanalitelt "Alfred Hitchcock esitab". Seal olid samuti sellised novellimõõtu lookesed, kus alati oli mingi kiiks või püant juures. Ian McEwan võitis Booker-i 1998 just nimelt selle romaaniga. Kuigi tema natuke hilisem "Lepitus", on minu lemmik tema raamatutest, oli ka Amsterdam igati soovitatav kõigile.)

Kommentaare ei ole: