Kolmapäev, 3. september 2008

Lõputu igatsus

Kaugel ära
kuid ometi mitte päral
vaid ikka teel -
teel Su juurde.
Kuid oota mind veel -
saadan suudlused tuulde,
hammustan huulde
ja mõistan,
et see igatsus on päris
mis mu hinges närib.
Nõnda alati.
Kui olen Sinust eemal
maavaikuses või linnakäras,
Kaugel ära
kuid ometi mitte päral
vaid ikka teel -
teel Su juurde.
Kuid oota mind veel
saadan suudlused tuulde...
...


Täna pärast tööd ja raamatupoodi (sain selle Viidingu raamatu, millest ma eile unistasin....ja muidugi umbes kümme raamatut veel, milleta ma lihtsalt ei suutnud poest lahkuda :)), käisin ühel peol. Lillekülas.
Seal oli palju toredaid ja lõbusaid, tarku ja huvitavaid inimesi. Tervelt ligikaudu 20 sellist eksemplari ühes suures Lilleküla rivimaja köögis! Peremees reklaamis ka oma teise korruse raamatukogu, aga see jäigi mul sedapuhku nägemata. sest maja-ekskursioon oli ilmselt päevakavas alles hilisematel õhtutundidel :)

Üks inimene sellel koosviibimisel, keda ma varem ei tundnud ütles, et ta teab mind või on mind varem näinud. Mina aga teda mitte ja see torkas mulle silma ning jäi kõrvataha. Kummaline, kas mälu viskas mulle vimka?

Tore oli ka üle pika aja SA-ga natuke juttu vesta. Ta on minu mõõdupuu järgi tark ja targad inimesed on alati huvitavad vestluspartnerid. Eriti otseselt tööst ei rääkinudki, peamiselt ikka elust, Rootsist, Eestist, inimestest sh. "naistest"(ahjaa ma ju juba ütlesin, et elust:)). Tööst sai VL-i ja MA-ga küll ka vesteldud. Töönarkomaanid!!!

Ühel kolleegil oli kaasas tema u.2 aastane laps...mul tuli seda pisikest nunnut vaadates hirmus suur igatsus oma tibude järele. Ei suutnudki seal nägude ja tegude rõõmsas virrvarris rohkem kui kella 9-ni vastu pidada.

Nostalgitsedes sõitsin Nõmme tee Staap -i (see ju mu vana kodukant) kaudu maale... koju.... Nüüd ma siin siis istun, kell jälle üle südaöö - pole tibusid, pole virrvarri, pole und.
Igatsen ja luuletan.

2 kommentaari:

valgeseelik ütles ...

Luuletamine tuleb Sul hästi välja! Igatsus on tugev tunne, see tekitab alati mõtteid, mida paberile panna. Mina olen kehv kirjutaja, olen küll luuletanud, aga see pole mul kunagi päris see, mida ma öelda tahaks. Ja vahel ei oska vajalikul hetkel proosaski õigeid sõnu öelda... Siis pärast kirun ennast, no kuidas ma ei suutnud öelda seda, mida ma tegelikult mõtlesin!
Soovin Sulle peatset pere juurde jõudmist!

Danzumees ütles ...

Aitäh! Mul teinekord tekib pool luuletust nagu iseenesest paberile. Need ongi need kõige paremad ja õnnestunumad. Ei saa aru miks. Aga teinekord on selline tunne, et kasutaks hetke emotsioone luuletamiseks ära (nagu seekord siin igatsuse-tunnet) ja siis nagu päris rahul ka ei ole. Aga kui kirjutad luuletuse mingi lipiku peale, siis on säilitamise mõttes targem see juba blogisse kirjutada, siis ei kao ära...

Ja muide mul on täpselt sarnased probleemid selle luuletamisega, et lihtsalt ei tule need sõnad sellised, mida tegelikult öelda tahaks. Ikka natuke pressitud värk natuke ja siis pole kas hinge või riimid lohisevad või tõesti mõte ja tunnetus ei tule nii nagu tahaks. Ja muidugi iseenda suurim kriitik olen ikka mina ise. Ma ei ole tegelikult kunagi päriselt rahul - teised oskavad ikka paremini...

Aga aitäh julgustavate sõnade eest! Mida rohkem kirjutada, seda suurem on tõenäosus, et mõni õnnestub ka ning julgustavad sõnad annavad hoogu juurde luuletamisele!