Neljapäev, 18. september 2008

Päeva kroon

Täna oli üks põnev ja ärev päev! Nimelt tulid mulle külla 21 tarka ja huvitavat eestlast, keda mul oli au viia külastama SAAB-i hävitajalennukite Gripen tehast. Lisaks valmistatakse seal ka lennukiosi Boeingule, Airbusile ja teistele lennukitüüpidele. Ja ühtlasi ka helikopterite keresid. See kõik oli mõistagi väga eriline, alates muidugi sellest, et tihti Sa ikka oma elus lennukite nja helikopterite tootmist näed, kuid minu meelest võttis Saab ka muidu meid ülimalt kenasti vastu, tegid ettekanded, näitasid tootmist, jagasid kingitusi. Üks suuremaid üllatusi oli ehk tõdemine, et kui palju lõppude lõpuks lennukite valmistamisel tehakse ära käsitsi! Nii minu kui kuuldu põhjal ka külaliste meelest oli tegemist superüritusega!


Pärast SAAB-i käisime ka ühes konsultatsioonifirmas, mis on välja kasvanud SAABist ning nende tegevuskontseptsioon on täiesti eriline ja harukordne. Eestis sellist üldse ei olegi ning Rootsis on neid ka kõigest 2. Firma direktor ärgitas mitu korda, et tehke ära- tasub kindlasti! Nad aitaks ka oma knowhow-ga. Huvitav, kas tekitasid kellegis ka reaalse mõtte see teoks teha'?

Keegi inimestest oli lennukist kaasa võtnud ka ühe Eesti hommikuse ajalehe ja kas sa näe, minu kommentaarid olid seal sees! Ainult, et väga moonutatud kujul...ja ometi oli tegemist kirjaliku lühiintervjuuga. Ikka suutsid nad mu mõtteid tundmatuseni moonutada. Anyway...irooniline on see, et tegelikkus jäljendab teinekord fiktsiooni ning see mis veel eile tundus teisiti võttis täna natuke just sellise kuju, milliseks ajaleht mu vastused oli moonutanud :)

Kui ma umbes kell 23.15 tööülesannete täitmiselt koju jõudsin, olid peaaegu kõik juba uinunud või lihtsalt voodis teki all. Ainuke, kes mulle uksele vastu jooksis hõisates "Issi, issi", oli Kristin. Blond pats püsti peas, kallistas ta mu jalgu samal ajal kui ma üritasin end arvuti- ja riietekoormast vabastada. Tema nägu säras siirast rõõmust mind nähes. Otse loomulikult olin ma seitsmendas taevas selle suure tähelepanu peale!!! Ma muidugi võtsin ta sülle ning lennutasin teda. Siis võtsin sügavkülmast talle ja endale mahlajääd, mida me rõõmsalt teineteise vastu "Prosit!" - kokku lõime, ise samal ajal naerda kõkutades... Kristin muudkui paitas mind ja võttis mu lõua oma pihu sisse. Kui nüüd päris aus olla, siis üks mahlajää läks teise järel...lõpuks saime vist mõlemad enamvähem 3 mahlajääga hakkama :)
Oli kui palju põnevust ja huvitavaid vestlusi tahes päeva jooksul...kogu päeva jäi ikkagi kroonima 2-aastase, issit oodanud tüdruku vastuvõtt keset ööd!

Kommentaare ei ole: