Teisipäev, 9. september 2008

Mis on kodu, kus on kodu...

Kui ma äsja Eestis käisin, siis S-i (ülifantastilise!!!!!) õpetaja käest sain raamatud ja töövihikud, mille järgi tema klassis Eestis õpitakse. Ütlesin täna oma vanemale lapsele, et ta peab õppima väga hoolega ja pingutama nii Rootsi kooli materjaliga kui ka püüdma võimalikult palju teha Eesti kooli asju kui ta tahab tagasi oma klassikaaslaste juurde, ehk samasse klassi. Ja seda ikka selleks, et tal oleks võimalik tagasi minnes kiiresti järje peale saada. Ta ongi päris tublisti tõsisemalt seda nüüd võtnud, sest on päris tugev tõenäosus, et järgmisest sügisest mu pere (ilma minuta) ka tagasi kolib.

Kui ma oma S-ile seda teatasin, ütles ta mulle, et sellisel juhul ta ei taha Rootsist ära minna kui mina siia jään. Ma ütlesin, et nädalavahetustel olen ma ju ikka kodus ja vahest muidu ka, aga ma nägin ta olekust, et see talle ei meeldinud. Ja ega see ju minulegi meeldi. Mina tahaksin ju ka "koos olla", aga kuna sai see otsus välismaale tööle tulekuks juba kord vastu võetud ning samuti see vastutus, siis tuleb oma valitud rajal ikka edasi minna.

Täna koju tulles, ja ma tulin ju alles õhtul 9 ajal, nägin vastupidist pilti K silmades. Ta on nagu lill, kes närtsib, kui ta kohe juua ei saa ning joogiks on Eestimaa. See tema kurbus on kogumas jõudu, nagu lumelaviin. Ma saan ju aru - tema elu seisab siin koha peal, ei toimu arengut ning ta ei saa ka laste kooliasjadele kaasa rääkida, sest need on võõras keeles. Ok, saab ta ju päris hästi juba aru siinsest keelest, aga ei saa otseselt sellel tasandil lapsi "aidata". Ja ma usun, et see on ühe ema jaoks päis kõva pähkel. See oleks nagu tükikese emaduse olemusest puudumine.

Nüüd, väheke aega enne uinumist ütles ta , et ei suuda isegi AK-d vaadata internetist - kohe hakkavad pisarad voolama. Selline suur igatsus on "koju". Ma tunnen tema kurbust ja valu ning sellepärast ei suuda ka ise rõõmustada millegi üle. Ka minul on ebameeldiv ning mõtted kipuvad ikka kodumaale rändama. Kuid tõele au andes - peamiselt olen kurb hoopis sellepärast, et K on kurb.

Ma ei tea, kas üldse keegi, kes ise pole niimoodi kaugel kodust ära olnud, suudab mõista tegelikult seda piinavat koduigatsust. Eriti kui sellele annavad veel lisahoogu olulised tegurid, nagu laste kool. Kindlasti on mõnel tugev empaatiavõime, aga tegelikult, kas on võimalik sellest olukorrast aru saada, kui pole ise selles olnud?

Hetkel vaatan ma läbi akna pimedusse. Õues on öö. Mu aken on veel öösiti lahti, sest õuest voolab tuppa sobivalt jahedat õhku. Ma püüan selle valu, mis mind sees pitsitab kuhugi ära peita, või veel sügavamale enda sisse matta, et pealispinnalt tugev ja toetamisvõimeline välja näha.
K ja Kristin lamavad siin minu kõrval voodis, S ja P on mõlemad oma tubades, magavad. Homme on neil kool, mis algab 8:45, ehk S peab ärkama kell 7:15 ja P 8 ajal. Ma tunnen, et meie kodu on just selline koht, kus armastus ja hea tunne koosolemisest on iseenesest mõistetavad. Ja need on ju asjad, mis ei maksa mitte kui midagi, kuid on väärt rohkem kui vaat et miski muu. Isegi valu, mida tunned kodus, on ju hoopis midagi muud, kui see mida tunned kusagil "ära".

Ja ometi on mul sees tunne, et me oleme teel "koju". Eesti. Sinna kus on "meie koht". Ja kus piisabki minule vaid mu K ja laste armastusest. Ja ega me ju ka siia tulles ei põgenenud millegi eest (kui just mitte selle mentaalse olukorra eest, mis mul on vanematega, kuid see polnud lõppude lõpuks põhjuseks, miks me siia üldse tulime). Ja ega ma ka otseselt ei kahetse seda elu, mille ma oma perele valisin. Hmmm...mina valisin, aga nemad olid kahe käega nõus selleks. Ma ju otseselt ei sundinud neid ja isegi otsustamise juures küsisin kõigilt üle, et kas nad ikka kindlasti tahavad selle tee jalge ette võtta. Aga kahtlemata on see koht siin meid kõiki ära kurnanud ning väsitanud. Me oleme nüüd seda elu näinud ja kogenud. Ehk oleks ikkagi aeg koju tagasi minna?

Tegelikkuses on tunne selline, et mida aeg edasi, ehk mida lähemale tuleb see tegelik kojuminemise aeg, seda kaugemal see justkui tundub näivat. Siin Rootsis olles olen ka K-le püüdnud olla eriti hea mees ning sõber, kuigi mul see alati just kõige paremini välja ei kuku. Ikka on tööülesandeid või viimasel ajal ka näiteks laulukoor, kuid ka K armastus minu vastu on tugev ning saan alati temalt need omad olulised asjad andeks. Ma siiralt usun, et kõik see mis ma teen on ikkagi meie kõigi heaks. Ja imeline nagu K mul on, tundub ta tõesti alati seda mõistvat!

Lõppude lõpuks võiks öelda, et oma soovidega peab olema ettevaatlik. Need tõesti võivadki täide minna. Täiesti täide ning lisaks veel ülegi.

Ja siin me nüüd siis oleme. Koos, armastuses, meil peaks olema kõigil rõõmsad meeled, sest eriliseks kurvastamiseks ei peaks olema põhjust. Ja ometi on meil kõigil üht või teistpidi hinged katki...


Heino Eller - Kodumaine viis

2 kommentaari:

valgeseelik ütles ...

Ma tõesti ei tea, mis tunne on elada võõral maal võõra rahva hulgas, aga ma pole kunagi suutnud end ette kujutada elamas kodumaast kaugel. Ma võin vaid arvata, milline võib olla see igatsus ja kurbus, olles nii pikalt kodust kaugel.
Pean küll tunnistama, et mingil hetkel, kui oli väga valus aeg ja kõik näis nii tühi ja mõttetu, siis ma oleksin tahtnud põgeneda seitsme maa ja mere taha ja olla siit võimalikult kaugel, aga ma ei tea, kas ma suudaksin elama minna võõra rahva sekka, kus pole ühtki tuttavat hinge, kõik on võõras ja pean hakkama kohanema uute oludega, keelga, kommetega, kultuuriga... Ma tõesti ei kujuta seda ette. Kardan, et ma oleksin juba esimese nädalaga üsna otsas. Olen väga raskesti kohaneja.
Samas - kui oled koos kõige kallimate inimestega ja saad nendega jagada kõike, ka kohanemisraskusi ja muresid, siis ehk ei tundukski miski raske.
Sest kõige kallimad on enda juures ja see on ometi kõige tähtsam.
Kuid ma saan ka Sinu naisest aru, kui raske see on, kui ei saa lapsi aidata nende koolitegemistes, kui ei valda keelt ja koduigatsus hakkab pead tõstma.
Kindlasti on perel raske ja vastumeelne, kui isa on kodust kaugel, seetõttu on täiesti mõistetav, et nad on rahulolematud, kui Sa ise pead jääma välismaale ja nemad on siin. Kuid ehk on neile emotsionaalselt oluline olla oma koduses Eestis, siin toetavad seinadki, nagu öeldakse.:)
Jõudu ja jaksu vastupidamiseks!:)

Danzumees ütles ...

Aitäh kaasamõtlemise ja kommentaari eest! Kui ma seda lugesin...siis läksid mõtted jälle sellele rajale, et mida ikkagi teha. See kõik on nii raske, et tegelikult igapäevaselt suudadki naeratada ainult sellele teemale mõtlemisest hoidudes.

Võibolla see, Su mõne aja tagune "Hetkes elamise valem" tuleks abiks võtta...aga see ongi küsimuste eest põgenemine, mida ma kohe mitte teha ei taha. Need otsused ja teemad on liiga olulised, et neid mitte lõpuni mõelda. Ja ega need ju kuhugi ei kao.

Aga perest kaugel elamisega saan ma hakkama kindlasti ainult mingi teatud aja ja seda ka läbi suurte piinade.

Kindlasti on see, et kogu pere on ümberringi ja kõik oma raamatud ja asjad on ju siin kodus, see aitab kaasa sellele normaalsele "kodust ära kodus" olemisele. Kuid sellest hoolimata on nii palju hoopis teistes sfäärides mõjuvaid ja mõjutavaid tegureid, mis loovad kõigest hoolimata koduigatsuse. Eesti kultuur (teater, raamatud, keel, mentaliteet) ja muidugi maamaja... neid ei saa siia kaasa võtta, kohe kuidagi mitte.

Ja kui mõnede asjadega ongi sees kõik korras, siis see segadus on nagu tõrvatilgaks meepotis. Mitte ei tea, milline otsus oleks kõige õigem...et hiljem ei kahetseks. Ei mina, et teised pereliikmed.

Aga kes ütles, et elu kerge peab olema? Nagu ma olen elu jooksul aru saanud - iga hea asi vajab tööd ja vaeva. Aga võibolla peaks hoopis leppima sellega mis on? Kompromissidega? Ja leida parim üles selles situatsioonis, milles olen? Inimloomus ainult ei lepi nii lihtsalt...ikka igatseb ja pingutab paremuse poole. Aga kes teab, äkki alataju ise juhatab meid õiges suunas? Ok...see läks nüüd juba liiga filosoofiliseks.

Hetkel ei ole ju midagi erilist viga, mis ma siis jonnin...imestan ise ka kõrvalt vaadates. Tööl on huvitav ja põnev, kodus on soe ja hea ja armastus - see on ju peamine... aga hinges on rahutus, millele ise ei või midagi parata, kui ehk ainult vastuseid otsides.