Reisipäevik - 30.päev Eestis, ehk Sõpradest ja headusest Viljandimaal

Sõbrad on ikka olulised siin elus. Ja minul on pidevalt ikka see sõbrateema meele ja keelel. Täna käisime Viljandis, kõik koos teatris Ugala tiigi kaldal „Naabri Mari“ vaatamas – kogu tittede kamp ka kaasas. Tuleb ju neid ka kultuurselt harida. Läksime juba varakult teele, sest K ema oli kokku leppinud kokkusaamise oma sõbrannaga. See sõbranna on tal vist juba ajast enne miu sündi. Kusjuures see pole tema ainuke sõbranna, tal on selliseid läbi aastate sõbrannasid palju – nii Tallinnas, Viljandis kui ka Pärnus ja ma ei tea kus veel. See on nii armas!

Teel Viljandisse helistasin ma KM-ile, keda ma võin uhkusega nimetada enda sõbraks. Ta õpib Viljandi kultuurikolledžis ja sellepärast tunneb tänapäeva Viljandit ka märksa paremini kui mina. Küsisin, et kuhu tasub sööma minna kui kõht on väga väga tühi. Tema soovitas kohta nimega „Suur Vend“. Et seal juba portsudega ei koonerdata. Siht oli seega selge. Meie õnnetuseks tahtsin ma veel enne söömist jõuda läbi käia Viljandi antikvariaadist. Ja otse selle koha peal kuhu parkisin auto, oli hiinakas nimega Draakoni kelder või midagi sellist. Ja lapsed haarasid sellest muidugi kinni, sest nad pole tõeliselt kaua hiinakat saanud. Ei jäänud muud üle kui alistuda „bosside“ tahtele, kuigi mina oleks tahtnud sinna Big Brother –isse minna. See oleks olnud ka sobilik, sest jälgime K-ga samanimelist telesarja.

Aga antikvariaadis läks meil hästi. Leidsime terve hunniku R.L. Stine Goosebumps-i raamatuid. Ma ju muidu olen neid S-ile tellinud umbes 100 krooni tükk, aga antikvariaadis olid need 20 krooni tükk, ehk viis raamatut ühe hinnaga! Viljandis on ka teine supersoodsate hindadega raamatupood, mis on samuti alati kohustuslikult kavas kui Viljandis käime. Sealt leidsin David Vseviov –i Venemaa Ajaloo raamatu esimese osa poole hinnaga, lisaks ka muud huvitavat lugemist terve hunniku. Näiteks seal on Erseni valgete krimkade sari kõik osad alla 65-75 krooni, isegi Da Vinci kood!

Sõpradest veel rääkides, kui me teatrisse jõudsime saime kilekotitäie saiu ja kooke! K ema sõbranna tütar töötab kondiitrina ja ta saatis meile terve hunniku head paremat! Me olime sunnitud osalt ära külmutama, sest seda kõike oli üle mõistuse palju!

Ja päeva kroonis veel üks heategu. Nimelt teatris vaheajal tuli minu juurde Sten, kes on Ugalas töötava, minu sõbra PA poeg ja tõi mulle midagi, mis mul niiiiii hea tuju tegi ja südame nii soojaks! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Sõprusest sünnib nii palju head ja hea sünnitab head. Ma ise tahan ka pidevalt kõikidele head teha, sest heategudes on nii palju võimsust ja väge! Heade inimestega ümbritsetuna, tunnen, et ma ise olen ka õnnelikum ja mida õnnelikum ma olen, seda õnnelikumad on minu ümberkaudsed. See on ahelreaktsioon. Teeme koos maailmast parema koha elamiseks! Oleme head, oleme sõbrad, oleme maailmaparandajad!

Reisipäevik - 29.päev Eestis, ehk Kristini sünnipäev

Täna on meie nupsu sünnipäev ja seda ei juhtu iga päev! 07.07.08.... juba 2 aastane!!! Vaikselt räägib juba juttu ka. Esimen e kord juba kinoski käidud ja teatris kah (talle meeldis nii ühes kui teises ja hoidis end SUPER hästi üleval – jälgis mõlemat huviga ning ei seganud isegi meid, teistest inimestest rääkimata)! Aga ikka on imepisike ja nii nunnu! K ütleb, et enam pole sobilik „beebi“ tema kohta öelda. Aga minu jaoks on ta ikka minu pisike beebi-musi. Ja kui tahan, siis ütlen ikka „Beebi“.

Tegin talle ehtsa maasika-banaani-vahukoore tordi. Teised lapsed esitasid oma sünnipäevadeks ka samasuguse tordi tellimuse sisse. S saab ju septembri alguses 13 ja P septembri alguses 8.

Kingitusi sai Kristin igal ühelt. Ehk siis vanaemalt magnetitega raamatu, S-i käes juukseklambreid, -paelu ja muis juuksekaunistusi. Tal on ju nii mõnusad õhukesed juuksed, millega annab igasuguseid trikke teha. Ainult et ta juuksed kasvavad nii aeglaselt. Me polegi veel kordagi neid lõiganud. P kinkis oma väiksele õele pehme mängukiisu. Kui Kristin selle kätte sai, siis tundus, et teistest kinkidest tal polegi vahet. See kiisu on nii armas ja nunnu ja pehme. Ta on üldse üks kasside fänn. Käib Priidul ja Svatel ka järgi kogu aega ja pidevalt otsib neid taga (Priidu ja Svante on meie päris kassid maal). Ja meie K-ga kinkisime talle beebi-nuku ja ehtsa beebi-jalutusvankri. Talle meeldib kogu aega lükata kõiksugu asju, nüüd saab siis jalutada „oma“ titega.

Ta oli ka väga rahul ja kantsendab nüüd pidevalt oma titega.

Õues ringi joostes käib ta kõiksugu heina ja rohu sees. Ning suure sünnipäeva auks tahtis Kristini sisse ka imepisike puuk end imeda. Õnneks aga tuli ta kõige peaga kohe esimese tõmbamisega välja. Ehk polnud ta veel jõudnud end päris korralikult sisse saada. Aga kaelavoltide vahelt oli teda natuke raske küll kätte saada. Kristini esimene puuk. Loodetavasti jääb see ka viimaseks!

Vihurimäe - Vanemuine

Altskivi lossi küljele oli Vanemuine üles ehitanud tribüünid ja lava. Ehk niiöelda oli see koht muudetud Vihurimäeks. Kohe etenduse alguses oli kusagilt lossiakendest kosta ka kahe peategelase Catherine ehk Helena Merzin-Tamm -e ja Heathcliffi ehk Marko Matvere hääli. Lavale saabus teenijanna Ellen ehk Külliki Saldre, kes oli ka kahe peategelase kirglike armumängude tunnistajaks.

Kahjuks ka armastusloo armastusstseenid peaaegu sellega piirdusid, välja arvatud veel mõned hetked Isabella ehk Helen Rekkori ja Heathcliffi vahel. Seda peamiselt noore neiu suunalt armunoolte pildumisega. Ja päris lõpus insestimaiguline armastus Catherine-i ja tema venna laste vahel, ehk Ott Sepp ja Helena Merzin oma teises rollis. Sest kogu ülejäänud tükki täitis vihkamine ja kättemaks. Kaks teemat, mis mind tavaliselt eemale tõukavad.

Mõtlesin juba kevadest saadik, et kas loen enne selle raamatu läbi, sest öökapil on see Varamu sarja raamat mul juba pikemat aega. Siiski otsustasin seda tükki minna vaatama puhta lehena, et sisu tuleks mulle üllatusena. Kuidagi on mul ka õnnestunud selle raamatu ekraniseeringutest kõrvale jääda. Ehk võrdlusmoment puudub mul täiesti. Samas tunnen, et pean kindlasti selle raamatu läbi lugema, et teada saada kas tüesti seda armastust oli selles loos nii vähe? Kuigi eeldusi oli nagu enamaks.

Kuna mul endal see raamat lugemata, ei oska ma ka adekvaatselt hinnata milline näitlejatest sobis oma rolli ja milline mitte, oskan ainult öelda, mis ja kes mulle meeldis ja mis/kes mitte.

Üldiselt meeldis mulle teine vaatus tunduvalt rohkem kui esimene. Võibolla sellepärast, et seal oleks nagu olnud Matveret rohkem ja Merzinit vähem, vastupidiselt esimesele vaatusele. Stseenidest läksid kõige rohkem korda ikka need action lõigud – Matvere ratsutamised, akna lõhkumine, „noore daami riietega vannis käimine“, püssipaugud, tittede loopimised ja muu kärts ja mürts, mis tegelikult minu jaoks andsid sellele etendusele mingi erilise maigu. Tihti siis ikka teatris näeb kui päikeseloojang taustaks sõidetakse hobuse ja vankriga lavale?! Kunstnikutöö oli ka muidu täiesti tipptase! Eriti kostüümide kohalt! Sellist uhket inglise mõisamoodi ei näe just eriti Eesti teatrite lavadel (viimati olin nii vaimustuses kostüümikunstnike tööst Ugala Anna Karenina -t vaadates). Eriti see esimese vaatuse Merzini kleit - V A P U S T A V!!!

Aga sisulistest stseenidest mõjusid kõige rohkem kahe „kiisu“ kaklus Heathcliffi pärast, Hele Rekkor -i ehk Isabella armastuskõned (tegelikult peaaegu kõik tema stseenid), aga mu lemmik kogu etenduses oli see tunne mis mul tekkis Ott Sepp –a ja Marko Matvere dialoogi ajal. Kuidas mõlemast õhkus isa-poja armastust teineteise suunas. Kuigi isa pole tegelikult selle poisi isa. Samas on ta tema elu päästja ning hoidja ja kasvataja. Poiss tunneb ka oma kasuisa läbi ja lõhki. Ei karda teda nagu kõik teised ning mis kõige tähtsam, ei põlga teda nagu teised. Ja veel see stseen, kus Hethcliff nõuab Ellenilt ehk Külliki Saldre -lt, et ta hoolitseks selle eest, et teda pärast surma Catherine-i kõrvale maetaks. Nii, et isegi vaheseina poleks. See stseen oli väga väga hea ja pingestatud, aga kahjuks puudus see taust sellele, ehk see armastus mis Heathcliffi ja Catherine'i vahel oli ehk kunagi olnud, seda tükis välja ei mängitud...välja mängiti viha, petmine ja kättemaks...

Näitlejatest üldiselt meeldisid mulle kõik peale Helena Merzin-Tamm –e. Kelle kiunuv hääl ja montoonselt öeldud absoluutselt kõik laused jätsid mulje nagu tegemist oleks mõne „kooliteatri näitlejaga“. Liiga suur amps tema jaoks. Kahtlemata on ta kena naine, aga see ei tee temast head näitlejat ja kahtlemata mitte Catherine-i. Kuigi kohe etenduse alguses, kui tema mängustiil veel polnud ära tüüdanud (ja pahas mõttes amatöörlus polnud veel välja löönud) nad isegi Matverega paarina sobisid. Samas Matvere jõuline meheroll, oli väga hea. Aga ma polegi temalt kehva rolli vist kunagi näinudki. Samas, ega ta viimastel aastatel eriti ei mängi ka. Kuigi jah, Ohtlik Lend ju telekast, aga teatris vist viimati Rosencrantzis ja Guildensternis... (filmis ju vahepeal veel ka Georg -is). Ja minu meelest tal on seda „Kohalolekut“ suure K-ga. Ehk mingit erilist lavalist sarmi. Samuti nagu ka Külliki Saldre-s. Tema roll on selline tugisammas kogu etendusele, ehk ajad ja inimesed tema ümber muutuvad, aga tema on ikka seal kõige keskel. Kuigi teise vaatuse lõpuks oli ju ka tema „vanemaks“ jäänud. Samuti oli Ott Sepp väga hea, kuid täielik avastus oli neiu nimega Helen Rekkor. Minu teada õppis ta hoopis lavastajaks Viljandi kultuurikolledžis. Aga võta näpust, selline näitlejatalent! Kui vaja siis jõuline, kui vaja siis tagasihoidlik. Ja puhas diktsioon ning külav hääl. Ta mängis Merzini nii üle, et kogenud näitlejanna pärast hakkas lausa kahju. Väga hea leid! Huvitav kas see, et tema nime taha polnud sulgudesse ka „külaline“ kirjutatud, kas see tähendab, et Vanemuine on veel ühe andka noore oma truppi rabanud? Raivo Adlas oli nii nagu tema ikka, Aga sellisena ta sellesse rolli sobis. Kütsar mulle muidu ei meeldi, aga selles rollis ei saa talle ka midagi ette heita, ehk üllatas positiivselt.

Hinnang: 3+ (kuna läksin sealt seda „armastust“ otsima, aga leidsin eest vihkamise ning alati kui Helena Merzin lavale tuli, ootasin, et millal ta sealt lahkub, sellepärast ei saa ka kõrgemalt hinnata. Üle pika aja oli tunda kuida tõesti näitleja võib tükki rikkuda. Aga soovitada julgeks seda tükki sellegipoolest. Actionit on palju ja Alatsikivi loss ja tema ümbrus sobib hästi selle tüki jaoks. Üldse on loss fantastiliselt ilus ja kuna teda pidevalt renoveeritakse, siis üha ilusamaks muutub. Need siksakk müüriääred ja „valvavad mehenäod“, mis on teiselepoole lossi tornide alla kivisse raiutud, see on midagi erilist. Mis sest, et Šotimaal asuva lossi koopia).

Reisipäevik - 28.päev Eestis, ehk kohtumine siilionuga

Kuna eelmisel ööl sai neid kirjutatud tekste öösel blogisse kopeeritud ja mitu osa Big Brother –it vaadatud, siis magasin pool päeva maha. Või noh, kuhugi üheteistkümneni. Ja ma vihkan selliseid päevi. „Raisatud päevi“.

Õhtuks olid piletid Vihurimäe etendusele ja kuna Alatskivi on jube kaugel, siis enam vähem kella neljast pidime juba ära sõitma. Need vahepealsed tunnid läksid lastega tegelemiseks ja loen parajasti ka üht kummalist raamatut K-le ette – Michael Faber-i Naha all.

Just lugemise ajal, kui K lõikas oksakääridega vaarikate vahelt heina ära ja samaga vanu kuivanud vaarikataimi jooksis midagi üle meie õunapuude salu. Jube kiiresti vudis. See oli siilipoiss. Muidugi jooksime kohe fotoka järele. Siilipoiss muidugi ehmus meie paanikast ja jäi turvalisust otsima ühe õunapuu juurde. Vaesekene ei teadnud mida teha. Meie muidugi klõpsisime pilte teha ja tõime talle pisikese kausikesega piima. Kui me siis natuke eemale läksime hakkas ta hullupööra seda piima lakkuma. Vaeseke oli vist nii näljas, et oma julgustüki pärast meile vahele jäigi. Tegelikult oleme igal aastal oma aias teda liikumas näinud. Muidugi ei tea kas see on ikka sama siil, aga ta oli päris suur siili kohta.

Nüüd siis on pidevalt piimakauss õues teda ootamas. Meie siilipoissi...

Reisipäevik - 27.päev Eestis, ehk Viru raba, Valkla rand ja Jägala juga

Meie päev fotodes - foto räägib ju rohkem kui 1000 sõna... seega peaks siin kokku tulema rohkem kui 20 tuhat sõna:


Hommikul kella poole kuue ajal ärkas K üles, et teha kaasa võileivad ja valmis panna kõigi riided. Mina ärkasin kell 6, et teda aidata ja marsruut välja mõelda. Otsustasime VIRU RABA kasuks, mis asub meist umbes 100 km kaugusel, Lahemaa Rahvuspargis. Rappa jõudsime kõikide äratamiste ja muude sekelduste tõttu alles kella poole üheksaks. Siiski, autosid veel polnud, kuna tegemist oli laupäeva hommikuga ja oli tunne, nagu terve raba on meie päralt! Mõnus!



P hüppas kõikide lompide üle, mis ette jäid ja seda puunottigi ületas ta vähemalt 10 korda, küll koos S-iga küll lihtsalt ise. Teinekord pole poisile lahedaks ajaviitmiseks vaja muud kui üht lompi, sest rappa me sellel hetkel veel polnud jõudnudki.

Siin aga rabas keset jändrikke. Laudtee kõrval oli sammal täiesti vesine, ehk potastega samblale astuda ei saanud. Vähemalt seal raba alguses, hiljem oli ka kuivemaid kohti.

Ei tea kas tegemist on jõhvikaõiega või on see lihtsalt mingi samblaõis, igal juhul neid õrnu, pisikesi, roosasid õisi oli kõikjal.

Tüüpiline rabamaastik või on see nüüd soo. Peaks selle täpsema vahe välja uurima.

Keset raba oli ka vaatetorn. Jube tuuline hommik oli, ehk tornis olla oli paras ekstreemsport. Aga saime siiski seal kerget pikniku moodi asja korraldatud.

Lihtsalt üks vaade vaatetornist raba üle.

Punaseid murakaid oli siin ja sealpool laudteed. Murakas ju sellest kummaline mari, et toorelt on ta punane, aga valmides muutub kollaseks.

Üks uus "taime-tutvus" - Sooema juuksed. Neid naljakaid taimi oli kogu rabas - juuksed lehvimas tuules :)

Raba lõppedes oli selline männimets, millest matkarada tegelikult läks veel edasi, aga meie otsustasime natuke seal mürada ja siis tuldud teed tagasi kõndida, sest selja taga oli juba 3 km kõndimist ja teine 3 oli ju vaja ka tagasi minna. Autota raba-turistidel veab, sest matkarada lõpeb hoopis teises kohas kui algab ja siis pole ju vaja nö. tagasi auto juurde jõuda. Kõik 3 last olid ka juba vaikselt väsimas...

Kogu rada on tegelikult väga ilus ja huvitav. Sildade, vaatetorni, veesilmade äärde paigutatud istekohtade, turbavälja ja kõiksugu huvitavate vaatamisväärsustega.

Praktiliselt iga teine puu oli isemoodi veidrik ja pildistamist väärt. Siin üks näide.

Tagasi vaatetorni juurde jõudes oli üks kustnud ja teisel pind varbas. Turiste oli ka rappa jõudnud, peamiselt saksa, vene ja jaapani turistid, mitte kohalikud. Ei tea kas eestlased kõik käinud juba rabas ning ei viitsi ilusat suvepäeva sellele "raisata". Minu meelest on see küll väga hea, ilus ja huvitav moodus vaba aja veetmiseks. Lahe kogemus ja tore võimalus teha midagi terve perega koos. Aitäh K, hea idee eest!

Seda laudteed on seal ühte jutti kokku 2,5 km. Ilma selleta oleks pidanud kummikutega minema. Nüüd sai enam vähem kuiva jalaga ka potastega kogu tee käidud. Lapsed kõndisid paljajalu.

Esimesed mustikad olid ka metsa all valmis. Kõik said suud magusaks!

Edasi sõitsime Valkla randa. Hirmus tuul oli ja parajalt jahe, aga nii kui randa jõudsime võttis P särgi seljast ja hakkas liiva- ja meremänge mängima.

Kristinil olid ka liivakannid kaasas ning liivamängud vahvad. S aitas teda ja mina lugesin K-le raamatut. Mingil hetkel olime kõik end tekkidesse sunnitud mässima, sest tuul sai võimust. Kõik, peale P.

Rannas hakkas lõpuks nii jahe, et otsustasime Jägala juga minna vaatama. Ikkagi Eesti suurim... ja võimas ta oli kah!

Ka kose taha sai minna. Lastel oli nii põnev! Kõige suurem kartis kõige rohkem. Isegi pisike Kristin käis kose taga ära.

Veel üks vaade kose "teiselt poolt".

Siin on vaade ülevalt poolt. Huvitav miks sealt keskelt see vesi on niimoodi pruuniks värvunud?

Edev kutt nõudis kosega fotot endast.

Värvidegamma, mis avanes suvalises teeäärses kohas kodu suunas sõites. Lahe päev ja fotosid sai kokku üle 1000!!! Ning elamusi veel kordi rohkem!

Hüvasti, relvad - Ernest Hemingway

Olen kuulnud ja lugenud, et "Hüvasti relvad" on paljude lemmikraamatuks või vähemalt lemmikraamatute nimekirjas. Mina lugesin selle raamatu nüüd näiteks „Seltsimees laps“ (Leelo Tungal) raamatule otsa ning pean tunnistama, et HR ei kannata isegi võrdlust välja. Leelo kasuks.

See on ilmselt üks esimesi Hemingway kirjutatud raamatuid. Ja on temas ju kohti mis mõjuvad ning lõpp on väga eba-ameerikalik, mis on minu meelest iseenesest hea, kuid lõppkokkuvõttes jääb kogu raamat minu jaoks siiski täiesti keskpäraseks.

Raamatu suurimaks probleemiks on dialoogid. Need on nii kohtlased ja minu jaoks võõrad ning isegi kuidagi ebaehedad. Eriti need vestlused armunute vahel. Kuna ma ise sõjas pole olnud, siis neid sõjajutte ei jää muud üle kui uskuda. Tavaliselt ongi minu maitse selline, et ootan nendes sõjaraamatutes alati neid kohti, milles on kirjutatud muust kui sõjast. Ehk armastusest, igatusest ja muust sõjaga seonduvast kuid otseselt mitte lahingutegevusest ja sõjasündmustest kirjeldusi. Selle ramatuga oli aga otse vastupidi. Ja kui tavaliselt mulle dialoog meeldib ja ma ootan just neid vestlushetki raamatutes, siis selles raamatus nautisin just neid kirjeldavaid lõike, kuigi kahjuks oli neid väga vähe (tavaliselt peatükkide alguses ainult).

Ma pean tunnistama, et ega ma pole eriti palju Hemingway raamatuid lugenud ka, see käesolev oli kõigest kolmas. Kuid eelmised kaks – „Kelle lüüakse hingekella“ ja „Ja päike tõuseb“ – olid minu meelest märksa paremad. Eriti „Kellele lüüakse...“, mis on üks mu lemmikraamatuid.

Olen näinud ka üht eluloofilmi just ajast kui Hemingway ise Euroopasse sõtta läks ja mulle tundub, et selles raamatus on päris tubli annus seda tema päris elulugu sees. Peakski uurima natuke rohkem Hemingway tausta, sest targad inimesed oskavad ikka mainida, mida tarka Hemingway ise oma loomingu kohta on öelnud või tsiteerida Hemingway kuulsaid ütlemisi. Ma tean ise ainult seda tema Eestlaste ja sadamate lauset...

Aga jah, eks ta kummaline ole niimoodi kergelt materdada sellist armastatud kirjanikku, aga midagi pole teha, maitse üle ei vaielda ja lõppude lõpuks on see kõigest minu arvamus.

Hinnang: 2+ (ei julgeks küll kellelegi soovitada, just selle kehva dialoogi pärast-võibolla on asi tõlkes? Samas, eks see raamat ole igale Hemingway fännile kohustuslik. Mina soovitaksin hoopis tema „Kellele lüüakse hingekella“, see on palju küpsem, huvitavam ja mõtlemapanevam.)

K ütles, et temale lapsena lugedes meeldis see raamat väga ja ta luges seda mitu korda, aga nüüd kui ma talle selle ette lugesin, siis temale samuti need dialoogid ei istunud. Kuigi see atmosfäär, mille ta loob selles raamatus on väga ehtne, eriti see kui nad seal luuravad silla juures ja üks tegelane omade käest kuuli saab - see koht mõjus mulle ehk veel kõige rohkem. Naljakas, et roppude sõnade asemel olid kolm punkti, aga sellele antakse järelsõnas seletus.

Reisipäevik - 26.päev Eestis, ehk Hajameelsuse professor

See päev kulus õhtuse „Proffet“ etendusele vaatama minemise tähe all. Ainult, et kui me kella viie ajal olime ennast riidesse pannud ja autosse istunud selgus, et tegelikult oli Proffet alanud juba kell 1530! Pagana pihta! See on ju Baltoscandali festival raames ja seal etendusi hommikust hilisööni ja mina sellega ei arvestanud. Hajameelne professor nagu ma olen. Ja piletid olid ju ka juba taskus, ehk selle suve teine tükk, mis raisku läheb. Minu veetleva leedi piletid läksid ju ka prügikasti. Ja mul on nii kahju!!! Proffet kandideeris ju ka Teatriliidu eelmise aasta parima lavastuse auhinnale – oleks vii väga tahtnud näha. Eriti sellepärast, et ilmselt nad ei mängi seda enam kunagi...

Läksime siis tagasi ning hängisime lastega. Lisaks sain ma Hemingway Hüvasti relvad K-le lõpuni ette loetud. Aga hinge jäi ikka kahjutunne Proffet-i mittenägemise pärast.

Loojang - Draamateater

Boguslaw Shaeffer-i näidend, mida Henrik Toompere Jr juba pikemat aega olevat tahtnud lavale tuua. Tegelikult kui ma kavalehelt õieti mäletan, oli see kirjutatud alles 80ndate alguses. Tegemist on ühe sürri tohuvapohuga. Kus kirjanik on jumal ning kõik ilmselt käib tema juhatuse järgi. Kuigi seda otseselt igaüks nii ei ühildagi, aga jumal istub teisel korrusel ja annab käsklusi, nii öelda lavastaja tegelaskujule, keda mängib Henrik Toompere. Ja siis kõik see segadus seal laval toimubki. Vahepeal on kosta ka oskestri hääleseade hääli ja muid „teatrihelisid“.

Näitlejad annavad endast küll väga palju selles tükis, eriti mõned näitlejad. Kuna sisu pole lineaarne siis on ju vaja näidelda eriti! Sisu on nii segane ja eks igaüks võib sealt midagi enda jaoks kokku viia, aga otseselt oli minu jaoks kõige häirivam see, et need filosoofilised pärlid, mis selles tükis välja tulid või mis ka tihti otse välja öeldi – need kõik on vanad tuttavad ja ära nämmutatud igal pool. Sellepärast ei pakkunud see etendus ka sellel tasandil midagi uut ega huvitavat. Samuti lavastuslikult ei olnud mingeid uusi võtteid ega huvitavaid või mõtlemapanevaid efekte. Ometi siiani on Toompere oma Viinistu-tükkidega olnud selles lausa meister. Isegi kunstilise kujunduse poolelt, ehk koostööst Ervin Õunapuuga, ei olnud mingeid huvitavaid lahendusi, ega üllatusi nagu tavaliselt.

Aga näitlejate juurde minnes, siis tegelikult oli minu jaoks see etendus näitlemise mõttes kolmedel õlgadel – Anti Reinthal, Kristo Viiding ja vana hea Ita Ever.

Henrik Toompere ise on igas tükis viimasel ajal "Konrad Mägi", ükskõik mis rolli ta ette võtab. Jan Uuspõllu stiil hakkab vaikselt ka tüütama, aga põhimõtteliselt on tal palju nägusid varasalves ja see on hea, kuigi see tema maffiamees – ma mõtlesin, et see stseen ei lõpegi kunagi ära. Kuna sisu mõttes oli see lõik täielik möga, siis ta oleks mõjunud naljakana kui selle segaduse inimestega oleks lühemalt välja mänginud. Niimoodi see muudkui venis ja venis ja kaotas ka oma komöödia. Ja tema kirjanikuroll oli suuremas osas mängitud nii, et prožektor tema seljatagant kiirgas silma ning seega teda praktiliselt ei näinudki. Kui ta lõpus alla tuleb, siis ta lihtsalt mängib selle rolli üle, aga selles sürris nii sobibki ehk kõige paremini. Raimo Pass ja Sulev Teppart on samuti väga sarnased oma rollidele Külmetavas kunstnikus ja Põrgu wärgis. Kuigi Teppart mängib väga südamega ning pingutab nii, et kuklapealt juuksed higised ja seda on tunda, et ta pingutab. Kuigi tema sandaalid olid jalanõudena kuidagi kummalised sellesse konteksti. Nero Urke, Nurbejevi rollis oli minu jaoks uus tutvus. Ta vist lõpetas teatrikooli juba mõni aasta tagasi, aga millegipärast pole ta minu nähtud tükkidesse sattunud. Kahjuks tegelikult, sest temas on mingit kummalist haprust ja millegipärast meenutab ta mulle noort Urmas Kibuspuud. Temas on ainest ja potentsiaali huvitavaks karakternäitlejaks. Neljast naisest valges, sai kõige rohkem mängida Britta Vahur ja kuigi mul on hirm teda alati mängukavast leida, sest minu meelest on tal pidevalt sarnane naeratus näol ning näitlejaks ma teda ei pea – pigem modell või midagi sellist, aga selles tükis olid nad tegelikult kõik neljakesi väga väikestes rollides ning keegi neist ei häirinud ja Merle Palmiste –t ja Harriet Toompere –t on alati mistahes tükis väga tore näha! Lauri Laglel polnud ka viga, kuigi ta vanamehena ei ole veenev, on tal huvitav hääl ja see teeb Pulitzeri rollist ka keskmisest huvitavama. Aga kes mulle üldse ei meeldinud olid Ivo Uukkivi ja Mihkel Kabel. Kabelil on nii pisike roll, aga ta suudab oma sõnadega takerduda ka nendes mõnes lasuses. Lisaks see võlts olek, ja sellesse rolli täiesti sobimatu. Minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. Ivo Uukkivi on millegipärast komistanud selliste joodikurollide otsa ja ma lihtsalt ei viitsi tema sellist viinauimas tegelast rollist rolli enam vaadata. Alati ka samamoodi lahedatud. Lihtsalt ei viitsi.

Aga need kolm kes särasid eriliselt – Kõigepealt ja eelkõige Anti Reinthal. Ja ma ei kiida teda lihtsalt sellepärast, et esimeses reas istudes tahtis ta mulle „sülle oksendada“ (ta pärast kummardades palus kenasti vabandust – see oli nagu lisaboonus etendusele). K on ju tema eriline fänn ning kuigi ta talle ei teinud midagi, vabandas ta kättpidi ka temalt :-)

Aga see Ukraina kantpea ja oksendav kapten kui ka pisitilluke roll - tõmblev Sigmund Freud – tegi Anti Reinthalist tõelise õhtu tähe ning tänu temale ei olnud see etendus ajaraisk. Ainukesed naljakad hetked kogu etenduses olidki seotud Reinthaliga. See kuidas ta Nero Urke Nurbejevi tõstab õhku sirgetele kätele ja mis ta siis teeb – see pani kogu saalitäie rahvast õhku ahmima. Kas see tõesti polnud valus? Kohati tundus, et ta läheb nii rolli sisse, et sellist saavutavad ainult väga kogenud vanad head näitlejad, aga tema on juba nii noorelt tõusnud sellisele tasemele. Ta on ka kindlalt minu 20 lemmikmeesnäitleja hulgas oma koha selle rolliga kindlustanud. Tegelikult on ta selle kindlustanud juba ammu.

Samuti tegi Kristo Viiding oma noore Adolf Hitleri rolliga rohkem kui see võrdlemisi pisike kõrvalosa talle ette andis. See pidevalt vett rahva ja teiste näitlejate peale sülitav, pritsiv või viskav kunstnikust noor kukub tal väga hästi välja. K jaoks oli see esimest korda teda mängimas näha ja tema tõi ka Reinthalile lisaks Viidingu kui tüki parima näitleja välja. See tema kõne Nurbejevile või õigemini lihtsalt „Kõne“, on võimas ja see kuidas ta sellesse ise sisse elab ja viimsegi välja pingutab, see on võimas! Väga huvitav on tema näitlejateed hakata jälgima.

Suhkruna põhjal, täpselt nagu Aarne Üksküla Wargamäe Wabariik- tükis, saab lühidalt lõpuks sõna ka Ita Ever. Ja kuigi kahtlemata on ta ju (kahjuks) vanaks jäänud, on ta hääl ikka sama vana hea ja sarmikas Ita Ever-i oma. Selle mõne lausega teeb ta rohkem rolli valmis kui pooled terve etenduse ajal pidevalt laval mängivad tegelased. Ita Ever oli, on ja jääb Eesti teatri üheks tipuks. Ma vaataks iga kell igat tema rolli nii vanu kui uusi ja Loojangu Goethe ema roll pole erand. Kuigi nii Ita kui tema poega mängiv Henrik Toompere Jr oleksid võinud olla sama vinges meigis ja riietes nagu nad kava kaanelt vastu vaatavad. See oleks mõjunud vingemalt veel. Aga tõesti Ita Everit tahaks veel ja veel vaadata. Ka aplausi saateks kummardades tahtsin minna ja emmata teda. Ta on kõigele lisaks nii nunnu!

Hinnang: 2+ (kahjuks see sisu on aegunud ning ei mõju tänapäeval värske ega huvitavana. Tipptasemel näitlejatööd päästavad kehva näidendi ja sunnivad lõpuni vaatama).

Anu Saagim oli seal mingi teda ümmardava meesinimesega. See oli kuidagi koomiline kõrvalt vaadata, ehk eluteatrit päristeatri kõrvale. Ma arvasin, et Saagim on mingi soomlasega paaris, aga mida ka mina nendest kollastest teemadest tean...Jube vana ja väsinud nägi ta seal välja (karm peoelu kulutab vist kiiresti), ma ei saa aru, miks kõik temast räägivad, mis ta oma elu jooksul teinud on? Mingi raamatu kirjutanud või mingi spordisaavutusega hakkama saanud või millepärast ta tähelepanu keskmes on. Pole tal ju mingit välimustki, on ta siis mingi endine „Miss“ või kes? Kuna ta istus vaheajal minu kõrval olevasse lauda, siis ma paratamatult kuulsin ka seda, et talle see tükk ei meeldinud, aga lapsele meeldis (sest nad selles välirestoranis „hõikasid üle laua“, nagu teisi inimesi polekski nende ümber). Ehk veel üks „nägemus“ Loojangust.

Kool - Rakvere teater

„Etendus“ või oleks ehk õigem öelda „performance“ või lihtsalt „koolikogemus“, algas pihta sellest kui piletikontrolör lubas inimestel siseneda koolimajja. Seal istusid neli noort ja jagasid numbreid (nagu sportlastele – rinnanumbrid). Neid numbreid oli nelja eri värvi ja selle värvi järgi pidi minema vastava klassiruumi ukse taha. Meid lahutati K-ga ära, tema läks informaatikasse ja mina kunstiõpetuse ukse taha.

Pean tunnistama, et mingi ärevus puges ka hinge, sest kool on ikkagi nii ettearvamatu paik, et ei tea, kas peab hakkama tahvli ees vastama või mingit pidi osalema selles kummalises aktsioonis. Hirm, on vist õige sõna selle kohta. Kuna aga olime varakult kohal ning selleks ajaks kui kogu asi pihta hakkas olin juba hingeliselt valmis. Et tulgu mis tuleb, eks tuleb anda endast parimat.

Selgus, et etenduse raames saabki sellise koolikogemuse kordustunni. Ehk osaleda sai neljas tunnis – kunstiõpetus, informaatika, usuõpetus ja inimeseõpetus, mis kujunes kehaliseks kasvatuseks ning muidugi ka koolilõpu aktus.

Kunstitunnis oli mingi suur tüli, kuigi rahval kästi hoopis selle tüli ajal joonistada ja seega „etenduse“ vaatamisest ei tulnudki midagi välja. Mina tegin oma numbris lille ja torkasin selle kõrre otsa. Oleks ma teadnud, et teised peavad selle sama asja peale oma numbreid kujundama, poleks ma midagi nii katvat ette võtnud. Aga sellel lõppude lõpuks polnudki vahet. Õpetajaneit ma ära ei tundnud, aga tülinorijaks oli majandusala juhataja, ehk Erni Kask. Need meile alguses numbreid andnud noored osutusid ka meie klassijuhatajateks. Ja tundide vahel iigutasid nad meid õigesse klassi. Informaatikast ma ei saanud midagi aru, miks koge see jama? Usuõpetus oli etenduse mõttes kõige huvitavam, seal oli nagu mingigi lavastuse värk. Lisaks tundus usuõpetise õpetaja tõesti hästi mängivat usumeest, kuigi mul on tunne, et kaasatud oli keegi „ehtne“ kiriku- või usumees. Igal juhul kui ta seda polnud, siis oli see „näitleja“ tõeline leid! Inimeseõpetuse tunnis õpetaja ei saabunud ning saime korraliku ujumisõpetuse. Ainult, et ujuda ma juba oskan ja tola teha mul sellel hetkel polnud tuju, seega oli see „tund“ täielik piin.

Ja lõpuks see lõpuaktus, kus olematu hääle ja diktsiooniga „direktor“ luges mingi mõtetu lõpukõne ja õpetajate koor laulis mingi laulukese. Ja meie K-ga kui esimesena saabunud, saime oma klasside tublima autasu. Ehk jälle pidi tola tegema. Erni Kask ütles mulle „pliiatsit“ andes, et ma ikka lähen talle suvel appi suvilat ehitama? Ehk siis sellepärast ma nö selle „klassi tublima“ auhinna saingi...

Ei, mulle ei meeldi sellised performance tüüpi teatritükid, kus erilist sisu pole. Ja vormi ei kasutataud ka päriselt ära. Oleks ju neid tundamatute nägudega noori panna veel publiku hulka, kes oleks tunni ajal laamendanud või keda oleks direktori juurde saadetud või siis see informaatikatund, ma lihtsalt ei saanud aru sellest, aga ometi mulle matemaatika, füüsika, keemia ja rvutiõpetus koolis meeldisid ja sain nende ainetega päris hästi hakkama...Üldse oleks juba sellise etenduse puhul korralikult võinud vaatajad kaasata. See kõik jättis natuke kiiruga kokkuklopsitud asja tunde. Lisaks suur annus improvisatsiooni, mis minule isiklikult eriti korda ei lähe. See mõte oli ju väga hea ja oleks võibud sellest teha midagi tõeliselt vinget.

Kuna tegemist oli esietendusega, siis oli kohal terve hulk teatriinimesi – näitlejad, lavastajad, kriitikud. Lisaks vist suurem osa „Proffet“ –i trupist. Seega mingil hetkel oli mu naabriks Bert Raudsep, siis jälle Kristjan Sarv. Ees istus nii Laur Kaunissaare kui ka Tiit Palu. Kuid suurem osa tuttavaid nägusid olid K-ga samas „klassis“.

Hinnang: 1+ (nagu öeldud, külmaks ei jätnud, aga julm hinnang sellepärast, et sisu ei täitnud vormi ära ja sisu on see olulisem komponent minu jaoks. Kes aga tahab midagi „teistsugust“, ehk nagu muusikas kutsutakse „alternatiivset“, siis see on küll see õige „asi“).

Reisipäevik - 25.päev Eestis, ehk Teatripäev

Teatripäev, sest (vist elus esimest korda), on täna kavas lausa 2 teatritükki! Baltoscandali raames Rakvere teatri esietendus „Kool“ ning Draamateatri Viinistu tükk „Loojang“. Ootused on kõrged, eriti selle Viinistu tüki koha pealt. Sest siiani polegi midagi jama seal näinud.

Otsustasime kõigepealt suunduda Tallinna, sest siis saab ka Viasat-i otsekorraldusega asjad korda. Muidugi sobivasti Mergest edasi Kristiine keskusesse ja raamatupoodi. K leidis jälle paar allahinnatud raamatut – Das Boot ja Maksim Gorki elulugu, aga mis peamine P. sai oma tellitud Tom & Jerry koomiksi. Lisaks muidugi Eesti herneid Rakvere teele kaasa.

Terve tee oli politseisid täis ja katsusin hoolega jälgida, et ei ületaks kiirust, sest Peterburi maantee on kui loodud kihutamiseks ning ausalt öeldes, kui hetkeks end unustad muutub jalg kui iseenesest raskeks ja kasvatab kiiruse üle lubatud piiri.

Rakverre jõudsime varakult. Ja hiljem sealt Viinistusse väga kiiresti, nii et saime veel suitsulesta süüa, enne etendust. K kala oli paha ja ta sai sellest kõhuvalu.

Pärast koduteel tegime palju pilte, aga hämar valgus ei olnud vist see kõige õigem, kuigi mõned fotod tulevad sellises valguses just need kõige õigemate värvidega. Ja värvid ongi minu jaoks fotol kõige olulisemad. Udu oli ka üleval ja see annb alati huvitava efekti fotodele juurde. Kehra kandis on üks järveke või on see tiik, millel peegelduvad puud nii ilusti, aga selle jaoks olekski valgust olnud vaja. Mitmel õhtul oleme seal kandis näinud ka rebaseid ja nüüd alati loodame, et ehk õnnestub ka pildistada mõnd rebast. Alles eile oli üks ja ta jäi veel tee äärde ootama ja vaatama, et mis meie autol plaanis on. Aga sellleks ajaks kui K autost välja läks ja jõudis ümber auto, oli ta kahjuks liiga kaugel. Ma oleksin ise pidanud läbi oma akna pildistama, sest ta oli minu pool. Tõeline „fotojaht“!

GEP ehk ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni – NO99

Braaaaavooooooooo! Aplaus, aplaus, aplaus! Ometi teater mõtlevale inimesele, kus on sisu, särtsu, ideed, originaalsust, näitlejameisterlikkust, lavastaja tarkust, põnevust, armastust, draamat, kurbust, tantsu, laulu, rõõmu ja kõike kõike mida ühelt teatritükilt oodata ning lisaks ka seda, mida ei oska oodata.

Kunstnikutöö on minimalistlik, sest näitlejad kannavad peamiselt erinevate Eesti piirkondade rahvarõivaid ja see valik juba iseenesest on kunstniku poolt ideaalne variant. Lava põrand ja tagasein on sisustatud natuke nagu saun või suvila. Lisaks üksik kamin ja disaintoolid. Rohkemat polnudki vaja.

Kõik saab alguse sellest, et on olemas üks klubi. Meesteklubi, kuhu kuulub 7 meest ja millega kohe liitub ka kaheksas. Ja selle klubi ideeks on päästa Eesti rahvas väljasuremisest tehes lapsi nii paljudele naistele kui võimalik. Ainult, et sellega kaasneb palju probleeme. Loomulikult. Kõigepealt tuleb leida naised, kes on sellise asjaga nõus. Või kui naisele ei ütle enne selle plaani teostamist oma motiividest, siis tuleb vaadata tõtt hiljem olukorrale. Lisaks on ju rahamure, lapsed ja naised vajavad ju mehe tuge. Kõik need kümned lapsed vajavad oma isa – tema tähelepanu ja kohalolekut. Muidugi on ka üksikema probleem ja see kui palju mõni naine suudab kannatada ning seda vastu võtta.

Mõtteid seotud nii sellise radikaalse võtte plusside ja miinuste kohta kui ka teiste radikaalsete võtete kohta, et eestlased välja ei sureks. Samuti mõtted naiste ja meeste, isade ja emade ja laste kohta, mõtteid äratas see etendus nii palju, et päev hiljem ja isegi kaks järgmist teatritükki hiljem, on ikka GEP see, mille kohta uusi ja uusi mõtteid üles kerkib.

Kui see etendus lõppes tõusin ma kui iseenesest seisma, sest sellist kõrgetasemelist ja samas originaalset asja ei näe iga kuu, isegi mitte iga aasta Eesti teatrites.

Kui rääkida näitlejatest, siis mingis mõttes oli see tükk Jaak Prints –ile suur läbimurre. Teda laval vaadata, on nagu vaataks meessoost Anu Lamp –i. See on samas mingit kummalist närvi kõditav ja samas väga huvitav. Tema läbilõikavalt sinised silmad ja koomiline talent teeb temast ühe huvitavama noore näitleja Eesti teatrites. Hämmastav, et tema vend Tõnn Lamp oma üle mängimisega on minule üpris vastuvõetamatu teatrilaval. Nõksus ma enamvähem kannatasin tema grimassid ära, aga tegelikult ma loodan, et etendustes, mida vaatama lähen Tõnn Lamp ei mängiks. Ja otse vastupidi, ma tahaks Jaak Print-i näha võimalikult paljudes tükkides. Jaagu emme Anu ise oli samuti kohal. Igatahes läks ta teatrisse, ehk Spordikirikusse sisse enne kui tavarahvas sinna lubati. Üks parimaid ja meeldejäävamaid stseene oligi see, kui Jaak üritas tüdrukuid „ära rääkida“. Ehk mitte karjudes endale lapse tegemiseks Mirteli, Inga ja Elina vahel see õige leida. Ja siis muidugi see närtsus kortsus roos :)

Teine superstaar minu jaoks selles tükis, mis puutub näitlejameisterlikkusesse oli Andres Mähar. Absoluutselt igas tükis kus ma teda näinud olen, ta lihtsalt oskab teha oma rollidest huvitava ja erilise. Nüüd sain lisaks veel teise dimensiooni tema isikusse. Nimelt, kuna istusin esimeses reas, ja etenduse ühes osas näitlejad suhtlesid vaatajatega – tuli ta minu juurde, surus mul kätt ja ütles „Sa oled hea mees“. Ma muidugi vastasin, et tema ka. Õnneks aju töötas nii kiiresti, et jõudsin vastata. Siis, peaaegu lõpus, tuli ta jälle minu juurde ja palus, nagu gentlemen –ile kord ja kohus, et kas ma luban K-l temaga lavale minna. Kui nad poleks neid „seks-tantse“ ennem põrandal teinud ja kui K poleks minult eelnevalt nõudnud, et ma kaitseksin teda lavale minemise eest, kui selline asi peaks juhtuma, siis poleks minul olnud midagi selle vastu. Eriti kui ma oleks ette teadnud, mis seal laval nende naistega tehakse. Ja sellepärast soovitasin, et ta võtaks meie kõrval istunud Maalehe ajakirjaniku. Ja too läkski. Aga Mähar jäi eriti meelde selles stseenis, kus ta teatas Risto Kübar-ale, ehk oma „sõbrale“, et ta saab tolle naise Mirteliga lapse. Nüüdsest tahan näha kõiki tema töid. Ehk Mähar liigub nende „päris heade näitlejate nimistusse“!

Veel tahaksin eraldi välja tuua näitlejannam kel nimeks Inga Salurand. Juba Perikleses ma vaatasin, et ma olen täiesti alahinnanud teda. Ja nüüd GEP-iga sain kinnitust, et ta on väga huvitav ja hea! Eriti see stseen, kus ta mängib venelannat. Väga ehtne ja väga sügava rolli sisse minekuga, tõeliselt andes endast kõik ning väga suure andumusega. Aga stseenidest jäi kõige rohkem meelde või õigemini oli kõige silmapaistvam hoopis see, kui ta koos Mirtel Pohlaga täiest kõrist laulis. Ma oleks tahtnud kohe selle stseeni peale plaksutada, aga kahjuks läks tekst kohe laulule otsa edasi ja see „vaheaplaus“ jäi ära.

Mulle veel väga meeldisid Elina Reinoldi mõtteavaldused selle kohta, et emal pole võimalik emadusest pausi võtta ning samuti see Elo Viidingu tekst emade kohta. See oli sobiv sellesse kogu konteksti nagu tasakaaluks. Väga andekas lavastuslik taktika samuti. Sergo Vares oma selge ja kõlava häälega oli samuti hea nagu alati ja sama võib õelda Gert Raudsep –a ja Tambet Tuisk-i kohta. Kuigi nende stseenid olid vähem meeldejäävamad. Kuigi näiteks Tambeti läbitorgatud kondoom lendas vastu mind ning nüüd on see mu „teatrimälestuste“ varasalves... Positiivselt üllatas Mirtel Pohla. Ei tea kas sellepärast, et ma hakkan tema maneeridega harjuma või lihtsalt see võimas hääl ja vinge stseen koos Ingaga? Aga ometigi ta mulle meeldis selles tükis esimest korda. Kavas oli ka üks hea foto temast (laulmas).

Kristjan Sarv on nii hirmsa olemisega, et mul oli pidevalt selline tunne, et ta tuleb ja annab mulle vastu vahtimist. Ma ei tea miks, aga ta on millegipärast nii hirmuäratav. Alati. Ja ma eelistaksin lavalt selliseid tundeid mitte tunda.

Kes aga mulle üldse ei meeldinud ning võtsid selle tüki hinnangult viielt plussi tagant olid Rasmus Kaljujärv ja Risto Kübar. Rasmus lihtsalt ei ole näitleja vaid etleja või ma ei tea mis, aga tema näitlemine on kohmakas ja sõnad lähevad tal suus sassi ning mind väga häiris ka tema kiiskav sätendava kiviga kõrvarõngas. Aga kõige rohkem see kooliteatri näitlemistasemega mäng. Risto Kübar tegi juba kolmandat korda Adolf Rühka rolli. See kangetel jalgadel kõndimine ja oma sõrmede sirgu ajamine, need maneerida on ta ühe näitleja jaoks liiga tugevad ning ta ei kontrolli ennast. See teeb temast tublisti alla aktsepteeritava tasemega näitleja. Teises vaatuses oli parem,kui teda kui tegelast palju ei kasutatud. See tobe ropendamise stseen oli ka nõme, eriti sellepärast, et iga roppuse peale hakkasid teises reas istunud noored tütarlapsed naeru kihistama. Tõeliselt tobe.

Mis mulle veel selle etenduse puhul oli imeline, oli see kuidas küll nad suudavad nii palju teksti meelde jätta? See on täiesti vapustav. Rahvatants oi ka tore, aga see meeste seksitants – ma ei teadnud kuhu suunda sellel ajal vaadata, kui vaid ei peaks neid seal maas väänlemas vaatama.

Üks koht, siis kui terve suur pere istub koos ja arutavad, kes kelle lapsele järele jõuab minna ja kes poes jõuab ära käia ning kelle lapsel on haigus, kelle omal sünnipäev – see stseen meenutas mulle telesarja Big Love ning minu arvanust mööda on see mõeldamatu, et sellisel meetodil lapse Eestis hakkab sündima. See on ju iseenesest absurd, mis sellest et hea mõte. Lisaks kogu see rahvus-teema. Meie ju elame Rootsis ning näha kui tugevad näiteks on meie 12 aastase juured ning kui oluliseks ta Rootsis elades peab eestlust, see on vapustav ja mitmeski mõttes meie kasvatuse vili. Ma leian, et 20 aastane ei ole veel küps valima oma rahvuslikku eelistust. Tuleks lapsi ikka suunata, sest usun selliste suunamiste tulemusel on lapsed kunagi pärast 30-eluaastat rahul ja õnnelikud, et neid suunati ja neid armastati. Ja rahvus-tunde tekkimise eest ollakse kindlasti tänulikud. Laps ei tea veel 20 aastaseltki mis ta tegelikult tahab ja mis talle tulevikus oluline on. Nonii hakkasingi ühel mõttepojal rohkem kaalu saada ja edasi areneda. Aga selliseid niidiotsi vestlusteks ja mõtlemiseks pakub see etendus kuhjaga.

Hinnang: 5 (see tükk peaks igale „täiskasvanud“ eestlasele olema kohustuslik, täpselt nagu 3 last igas peres ;-) !)

Reisipäevik - 24.päev Eestis, ehk Raplasse ja Rakverre

Hommikul sõitsime Raplasse, sest eilne internetivaimustus sai kurva lõpu, kuna Rootsi modem Eestis ei tööta ja pidin ostma Eesti modemi. Lisaks oli mul vaja interneti järjekordseks tööasjade ajamiseks. Nimelt oli vaja ümber teha mingid tabelid ja lisaks saata Rootsi töökaaslasele vajalik vorm, mille ta peab täitma ning lisaks pidin lahti seletama eestikeelse vormi sisu, et rootslane teaks kuhu mida kirjutada. Aga loodetavasti kõigest hoolimata tuleb siiski puhkusepäevi, mil ma ei pea hetkeksi tööasju tegema. Siiani on küll kolm kolmest mingil määral kulunud ka tööasjade ajamiseks. Katsun siiski hoiduda järgnevatel päevadel. (Eks näis, kas õnnestub? Järgmiseks nädalaks olin sunnitud ühe töökohtumise juba kokku leppima...)

Raplas saime selle internetiasjaga korda ja lisaks käisime tõime karjäärist Kristini liivakasti liiva. See tore tädi tahtis meilt ainult 15 krooni mitme ämbri ja kartulikotitäite liiva eest. Ma polnud sellega nõus ja jätsin talle ka labida rendi eest pool vägisi normaalsema summa. Aga tore oli küll kui liiv liivakasti sai. P hakkas ka kohe liivast ehitama mäge ja Kristin oli ka muidugi vaimustuses. Kühveldas ja mingil hetkel hakkas karjuma ja kui K teda vaatama läks, olid tüdrukul jalad õhus ja kisas mingi suure putuka peale „Apalgas, apalgas“. Tegelikult kutsub ta sipelgaid „apalgateks“, aga ka selliseid tundmatuid putukaid.

Lõunaks tellisin nuudleid juustuga. Ja oi kui hästi nad maitsesid! Õhtuks oli plaanitud Rakverre Baltoscandalile sõit, NO99 „GEP“ –i vaatama. Selle jaoks oli vaja aga puhtaks end küürida. Nii ma siis pesin end üleni puhtaks avali taeva all. Selles on midagi võimast, ürgset. Ja mis kõige toredam, saab kohe tuule käes kuivaks kah.

K tegi naabrinaisega kaupa, et ostame neilt peaaegu hektari suuruse lahmaka maad juurde, siis on meie kogupind 7 hektarit, kuigi teiselt poolt maa-ala tahaks ühest tükist loobuda. Ilmselt tuleb see müüki panna. Hea, alevilähedane ala. Tsipake puid ka peal ja muidu päris lahmakas maad. Aga küll jõuab...

Reisipäevik - 23.päev Eestis, ehk kingitusejaht 2 aastasele ja internet maale.

Järjekordne puhkusepäev, mil paraku tuli jälle minna tööle. Hommikul muidugi üks korralik magamine, aga lõuna ajal suund Tallinna peale. K tuli ka kaasa, sest kui ma oma tabelid tööjuures valmis saan siis käime ostame Kristinile sünnipäevakingituse ära. P tahab talle kinkida karvase kiisu, S tahab juukseklambreid ja –tutte jms. Ja meie mõtlesime kinkida beebinuku, ehk Baby Born-i ja lisaks jalutusvankri. Talle nukud meeldivad ja talle meeldib ka kõiksugu kärusid ja muid asju lükata. Teine variant oleks olnud liumägi, aga kuidas me seda pärast Rootsi kaasa tassime? Nukuga on lihtsam. Lisaks saab K nukule igasuguseid riideid kududa, õmmelda ja heegeldada.

Pärast nukupoodi sõitsime Kristiine keskusesse ja käisime Cili Pizzas söömas. Eilne pizza oli nii vastik, et usku pizzadesse pidi taastama võimalikult kiiresti. Ja seal oligi hoopis parem toit! Lisaks võtsime veel mingi itaalipärase magustoidu, kuigi midagi itaallaslikku selles polnud, oli see ikkagi päris normaalse maitsega.

Tahtsin ka Viasati-asja korda ajada, aga jäime 3 minutit hiljaks ja nende uks oli juba kinni. Siis muidugi kohustuslik raamatupood. Leidsime S-ile ühe popi ingliskeelse hetkel kuuma raamatu ja Varraku raamatuklubi selle kuu raamat on ka S-ile sobiv, ehk päris lood inimeste kohtumistest UFO-dega.

Enne Kristiinest ära minekut jäi silma EMT reklaam – internet suve lõpuni tasuta. Vinge – nüüdsest on meil maal internet! Ja muu hulgas saan ka need päevikutekstid üles riputada, mis on siiani kõvakettale kogunenud!

Kung fu Panda

Vägivaldne, aga meelelahustuslik multikas, mis on eesti keelde dubleeritud ja väga hästi dubleeritud. Karakterid on huvitavad ja lastele meeldis samuti. Idamaine kultuur ja kaklus-, õigemini võitlusstseenid, mis on animeeritud. Lugesin kusagilt, et seda multikat joonistati 4 ja pool aastat. Tõeline ettevõtmine. Aga tehniliselt päris hästi välja kukkunud. Lisaks need lahedad panda ilmed, mis tekitasid nii palju koomikat veel juurde. Mõni lapsevanem võib küll nuriseda, et vägivalda on liiga palju ja tõesti ongi. Aga, mis Kung-Fu filmi sa vägivallata ette kujutad? See polekski ju see. Panda hääl oli ka lahe. Lisaks oli tore vana kilpkonnast meistri hääl, see oli vist Jaanus Orgulas või mõni teine vanameister. Aga kõige ägedamad oli Marko Matvere pisikese meistri rollis ja Raivo E.Tamm kurja lumeleopardi rollis. Küll ma nuputasin ka kes Tiigrinna häält tegi, sest see kõlas küll nagu mõne amatööri hääl. Diktsioon oli hirmus kehva ja s-id neelas ära nagu kunsthammastega räägiks. Aga muid väiksemaid tegelasi oli samuti huvitav nuputada. Lapsed jäid rahule ja meile vanematele ka meeldis!

Hinnang: 3+ (pisut liiga lihtne ja etteaimatav, aga lastele see ilmselt on turvaline, kui nad teavad mis sellise keskmisest vägivaldsema multifilmi sisus saama hakkab. Sobib tervele perele meelelahutuseks.)

Reisipäevik - 22.päev Eestis, ehk jube Restoran Basiilik

Sõitsime kohe hommikul lastega Tallinna. Mina tööle ja K koos lastega loomaaeda. Hiljem kuulsin, et kohe kui nad loomaaeda jõudsid hakkas vanim vinguma, et nad seal ära läheks. Väikseim seevastu oli ülimalt huvitatud lindudest. Ja ega ta eriti ühegi puuri juurest tahtnud lahkuda. Lisaks oli loomaaeda üles pandud mingi suur liumägi. Kuhu muidugi meie jänkupoiss ei julgenud minna hästi. Ning teiste jaoks oli see vastavalt kas liiga väike või liiga suur. Lisaks oli seal suurem osa asju kinni või lihsalt väsimus võttis võimust, sest Kristin ei olnud nõus vankris istuma.

Pärast mõnda tundi tööd, läksin neile järele (tegelikult algas mul täna ametlikult puhkus, aga eks need kes tööajal oma tööga hakkama ei jõua saada, peavad töö tegemiseks kasutama ka puhkust). Edasi oli plaanis minna kõik koos kinno, kaasa arvatud meie 1 aastane. Kuna aga kinoni oli sobivalt aega, otsustasime süüa pizzat Coca Cola Plaza-s asuvas pasta- ja pizzarestoranis „Basiilik“. See otsus osutus mugavaks, aga väga valeks. Ma arvan, et ma pole kunagi söönud halvemat pizzat oma elus. Ka kül m pizza, mida järgmine päev üles soojendada pole kunagi olnud nii vastik nagu see käkk seal. Ja kuna tellisime 4 pizzat, siis tegelikult kõik need 4 olid öökima-ajavalt vastikud. Eriti lastele tellitud Margarita-pizzad. Ja ometi ma tellisin eraldi mainides – ainult pizza tomatipõhi ja juust. Siis niipalju küüslauku ja terveid tomatitükke ning kõigele lisaks oreganoga üle valatud. Tõeline põhjatase pizza-ajaloos. Mina tellisin krevettide ja sinihallitusjuustuga vormipizza. Aga sain täpselt samasuguse pizza nagu teisedki (ei saa aru, miks nad mõnedele pizzadele on eesliite „vormipizza“ andnud?). Ainult et sinihallitusjuustu asemel olid mu pizzal oliivid, mida ma ka jälestan. K pizza oli ananassi singi, nagu lubatud, aga maitsetu ja oreganoga ka liialadatud, nii et ta pidi osalt pizzast lihtsalt järgi jätma mitte sellepärast, et kõht oleks täis saanud, vaid sellepärast, et see oli rõve! Ja kõige krooniks teenindus, ehk teenindaja käis iga asja pärast köögist küsimas vastuseid. Ja lõppude lõpuks oli ikka kõik valesti. See oli viimane kord, kui ma sinna Basiilku-restorani oma jalga tõstan ja ei soovita ka kellelgi teisel sinna minna. Igal juhul mitte pitsa -t sööma.

Ma olen iseenda naine - Endla teater

Lugesin kusagilt, et Raivo E.Tamm mängib selles tükis naiselikkuse võludele. No ma ei tea, ilmselt ei näinud ma sama etendust. Raivo E.Tamm on kõige mehisem naine, keda ma seni laval olen näinud. Mingeid naiselikke vülusid mina küll ei tuvastanud. Samas ta ei mänginudki otseselt naist vaid transvestiiti, ehk meest naise riietes.

Raivo võtab ette ka mitu muud rolli selle etenduseraames. Reklaamis oli kirjas, et neid rolle on umbes 40. Nii neid umbes ehk oligi, kuid arvestatud on peamiselt ühe-lauseliste rollidega. Ehk mingeid karaktereid ta praktiliselt peale selle peategelase ei loo. Selles mõttes jääb ta tublisti alla Linnateatri Indrek Ojari ja Argo Aadli rollidele etenduses Kivid sinu taskutes, kus tõesti mängiti ühe etendusega maha terve plejaad erinevaid rolle – nii naisi kui mehi.

Tegemist on monoetendusega, ehk kui Raivo E.Tamm on kuidagi vastukarva, siis tasub hoiduda selle etenduse vaatamisest. Minule isiklikult meeldib ta väga. Tema jäme, selge ja kõlav hääl on kui loodud karakterrollidesse ning samuti näiteks multifilmitegelastele (kus ta viimasel ajal on paar päris head „pahapoisis“ rolli teha). Aga selles etenduses ja selles rollis ta kuidagi ei saanud kogu lava elama, ega etendust käima. Vaheajal kuulsin kohvikus mitmelt inimeselt, et nad magama jäid või et neil uni peale tuli. Nii ka minul. Sest kogu asi ja teema nii šokeeriv kui ta ka oma loomult on, mängitakse ette monotoonselt ja igavalt. Ravo E.Tammel on selline mahlakas roll käes, aga ta kannab selle ette nagu igav giid (tolles muuseumis, mida see transvestiit pidas).

Mul on Raivo E.Tamm –ele kolm sõna „Indrek Taalmaa Adolf“. Nii tuleb mängida mahlakaid rolle. Võtta ja anda kõik mis võimalik. Panna see tädi-onu elama seal laval. Võtta nendest värvikatest kõrvalrollidest ja teha neist karakterid. Üks tegelane näiteks seal rollide nimistus oli „noor homoseksualist“. Ma ei saanud üldse aru, kas see Alfred oligi see sama või pidi seal oilema keegi selline tegelane seal vahel. Umbes kümme tegelast olid eri riikide ajakirjanikud, kes esitasid ainult ühe lause...mis rollid ka need on? Kerge vaataja petmine. Ja siis see lõpp? Ma ei saanud üldse aru, kas sellel pidi olema mingi sügavam mõte? Loodetavasti pöördub hr.Tamm tagasi huvitavate karakterrollide juurde ning ei ürita enam täita tervet etendust iseendaga vaevumata muuta ennast või panna kogu lava kihama sellise imeliku tegelasega. Ei saagi aru, kas viga oli näitlejas, kes tegelikult on palju palju parem näitleja, kui see roll või siis lavastaja lavastamata jätmises. See valgusega mängimine oleks olnud ju ka lahe, kui selles oleks olnud mingit erilist nutti või põnevust. Nüüd mõjus see ainult puust ja punaseks ette ära nämmutamisena. Et kui lava etteotsa heledat valgust näidatakse, siis on tegemist kirjaniku kirjadega vms.

Kuigi tegelikult usun, et viga oli paljus ka selles, et kavale oleks pidanud peale kirjutama hoiatuse, et seal on kogu etenduse sisu kirjas. Võibolla kui ma poleks seda peategelase elulugu sealt kavast ette lugenud, oleks jäänud mingigi avastamisrõõm. Aga kavas on üksipulki kirjas kõik mis etenduses sünnib.

Oleks ju võinud keskenduda sellele, et kuidas ta sellisel ajal homoseksuaalsena üldse ellu jäi? Kaldun ka arvama, et teen Raivo E.Tammele natuke liiga ja ta lihtsalt mängis väga elulähedaselt seda inimest. Aga ometi materjali mahlakus oleks nõudnud teistsuguseid lähenemisi, minu meelest.

Hinnang: 2+ (korralik pettumus. Ma ei mõista, miks rahvas aplodeerides seisma tõusis?Tegemist oli hea ja intrigeeriva materjali lörtsimisega)

Reisipäevik - 21.päev Eestis, ehk Grill ja Pärnu

Hommikul kohe kui ärkasime hakkasime grillima, sest lõunast oli plaan Pärnu suunas sõita. K ema oli leppinud oma sõbranna Koiduga kokku - küllamineku ja Kristin võetakse ka kaasa. Meie K-ga aga lähme teatrisse Raivo E.Tamm-e monotükki vaatama. Ja kõigele lisaks muidugi enne veel tee pealt Uduvere surnuaiast läbi. Lapsena kui televiisoris esines Kärna Ärni, ehk Sulev Nõmmik, siis ma arvasin, et Uduvere nimeline koht on väljamõeldis ja ehk see tema kontekstis oli ka, aga nii kummaline, et see Uduvere siiski ka päriselt eksisteerib.

P. grillis ka paar vorsti, aga muidu grillisime sealiha marinaadis. Lisaks olime ostnud suitsulõhet, mis samuti grillile rändas, sest soe suitsulõhe on ju eriliselt hea. S. tegi muidugi showd, kalalõhna peale ja läks lauast eemale sööma. Ma lugesin K-le veel natuke Hemingwayd edasi, samal ajal kui ta müüri lammutas ja peenart rohis. Siis lamasime trampliinil ja vihmavesi, mis ääre alla oli kogunenud voolas seal välja ja mu püksid said märjaks. K ja Kristin kustusidki trampliinile magama ja kõigile tuli sabin jälle sisse alles Pärnusse sõitmise ajaks. S ja P jäid kodu valvama. P tahtis (juba sajandat korda) üle vaadata Spiderwicki kroonikad ning S luges läbi Bornhöhe Tasuja ning ma ei teagi mis raamatu ta nüüd siis ette võttis. Osa Londonist toodud raamatutest on tal ka juba läbi, aga üht-teist on veel lugemata ka.

Pärnusse jõudsime varakult ja kui K ema ja Kristini olime küla peale jätnud, läksime ise randa. K tahtis katsuda kui soe vesi on. Vesi osutus 19 kraadiseks, ehk päris ujumiskõlblikuks. Mäletan kui käisime ükskord Soomes elades ujumas 17 kraadises vees ja polnud ka viga midagi. Rannatee ääres müüdi Olde Hansa pähkleid ja muidugi ei saanud me mööduda sellest jumalikust lõhnast neid endale lunastamata.

Pikk päevatee kaob öösse - Draamateater

O’Neill on kirjutanud näidendi oma enese elust. Tegemist on ühe dramaatilise päevaga, kus pere mõistab, et pereema on narkomaan, kes keeldub uskumast, et tema noorem poeg on surmavalt haige. Nooremal pojal nimelt on avastatud tiisikus. Pereisa on kitsi, kes oma raha kokku hoidmisega on minu meelest süüdlaseks pere probleemides. Lisaks on tal samal põhjusel plaanis kiirendada ka noorima poja surma, sest ta tahab ta saata võimalikult odavasse raviasutusse. Vanem poeg on pühjakäinud alkoholist, kes küll armastab oma venda väga kuid samas on tema annete ja kõige muu pärast kade. Kõik kolm meest uputavad oma muresid igal väikselgi võimalusel alkoholi.

Ehk kokku üks ebafunktsionaalne perekond, kus igaüks tegelikult ise suunda egoist. Kuigi selle näidendi sisus ei ole midagi ilusat, meeldisid mulle kaks asja siiski selle sisus. Esiteks see, et kogu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. Hommikupoole päeval on kõik veel võimalik, kaardid veel lauale jagamata ning on naeru ja headust, kuid pärast keskööd, kui etenduse sisu lõpeb on kõik kurb, hapu ja hämar. Ehk tõesti „pikk päevatee kaob öösse“, nagu pealikirigi aimu annab. Teine asi mis mulle meeldis oli ajastu. Kui ma kavast õieti mäletan, on näidend kirjutatud aastal 1941. Ehk ajal kui polnud televiisoreid, internetti ja kõiksugu vidinaid, mis inimesi erakuteks teevad. Sellel ajal inimesed "suhtlesid" omavahel. See oligi peamiseks „meelelahutuseks ja „informatsiooni allikaks“. Tunnetel ja suhetel oli hoopis teine tähtsus ja roll inimeste igapäevaelus. Ma usun, et ma olen ka oma olemuselt pärit sellest ajastust. Õigemini mul on kerge samastuda selle ajastu inimestega. Ja ma nii väga tahaksin, et inimesed suhtleksid omavahel rohkem otse näost näkku, mitte sms-ide, msn-ide, e-mailide ja ma ei tea veel mis lühendite abil...

Karusoo lavastus on kammerlik ja mõtteid äratav. Kahjuks puudub mul see luksus võrrelda seda etendust selliste klassikutega nagu Kaarel Karmi-Aino Talvi versiooni või Aarne Üksküla-Ita Ever-Jüri Krjukovi versiooniga. See teine etendus alles natuke üle 10 aastat tagasi. Mäletan kuidas mul oli pidevalt plaanis seda vaatama minna, kuid lõppude lõpuks jäi see pilet siiski hankimata. Karusoo lavastuse 4 pereliiget mängivad Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste, Tiit Sukk ja Märt Avandi, teenijanna rollis Pille Lukin. Kogu etenduse nael oli minu jaoks Ülle Kaljuste. See oli järjekordselt üks loorbereid vääriv esitus. Mida rohkem õhtu poole, seda märkamatult kuid siiski kergelt üha enam ja enam narkootiliste ravimite mõju all. Tema ilmed ja punased silmad üha hirmsamad. Samuti ka kõik ülejäänud tegelased olid etenduse edenedes üha enam ja enam purjus. Ehk üha kõvemaid ja teravamaid ja julgemaid sõnavahetusi laoti lagedale õhtu edenedes. Lutsepp on samuti võimas pereisa rollis. Tema närvipuhangud näitles Lutsepp kohati üle, aga eks seda "tausta" oligi ju tegelastes juba mitmete aastate jagu. Lutsepp panebki tegelase hingeellu kaks äärmust, kas malbe armastaja ja vanade aegade meenutaja või siis karm isa ja kitsi mees, kes ei salli raiskamist. Ühes stseenis harutab ta selle kitsiduse tagamaad ka lahti, ehk kõikide meie loomuomaduste põhjused peituvad tegelikult meie lapsepõlves. Tiit Sukk ei pakkunud oma mänguga midagi uut. Tema purjus tegelast olen juba varemgi näinud, aga samas selline see tegelaskuju ju oli – joodik ja kade vanem vend. Tiit Sukk –a kurvad silmad ja lontis olek sobisid sellesse rolli kui valatud. Märt Avandi kordab natuke, alles mõni päev tagasi nähtud Tõe ja õiguse „Indrek“-u rolli. Kuid ka see sobis sellesse rolli just sellisena. Ma ei oskagi näitlejatele midagi ette heita ja Ülle Kaljuste teeb ehk parima naispeaosa rolli kõikidest sellel aastal nähtud tükkidest. Ja ometi jääb nagu millegist puudu. Ma ei tea kui palju on selle põhjuseks see, kuidas Draamateater oli saali üle müünud ning seda etendust vaadata oli ülimalt ebamugav. Kui ma oleksin teadnud kui ebamugav, siis ma võibolla polekski läinud seda vaatama. Järgmine kord kui nad midagi etendavad Keila-Joal, siis ma igatahes mõtlen ja kaalun kõvasti, kas üldse minna. Pileti hind oli ka ju üpris kopsakas, ei saa ma aru, miks nad neid tooliruume nii valesti arvestavad. See on vaatajate suhtes ebaaus. K. pidi terve etenduse istuma jalg üle põlve ja küljega, see on ju ebanormaalne. Ning saalitädi istus otse meie vastas ning oleks pidanud olukorda nägema väga hästi, aga ta ei liigutanud lillegi. Meie kõrvale ennast trüginud inimesed samuti ei taibanud midagi. Lisaks istus meie taga mingi tädike, kes oma vanuselt peaks juba piisavalt mõistust omama, et teada kuidas teatris käituda. Ta muutkui nagistas oma käekoti ja ma ei tea, kas mingi kilekoti otsaga või kommipaberiga. Ma polegi pidanud enne midagi selliste tegema, et ma pöörasin ümber, vaatasin tema käsi siis talle näkku ja siis näitasin, et ta kuss oleks. Uskumatu, kui ebaviisakad mõned inimesed on. Selles tükis on vaikusel oma roll ja kui siis vaikuse ajal keegi muudkui nagistab – nii nõme!

Hinnang: 3+ (ei vea kuidagi kõrgemat välja, võibolla ka sellepärast, et etendus peaks oma narko-teemaga šokeerima, kuid tänapäeva kontekstis tõuseb hoopis esile teema iga hinnaga raha kokku hoidmisest ja selle tagajärgedest, aga see pole piisavalt kandev. Omal ajal ma kujutan ette kuidas see pereema narkosõltuvus tekitas hämmingut ja silmapööritusi.)

Reisipäevik - 20.päev Eestis, ehk Kultuurinirvaana ja fotojaht

Tänast päeva võib lugeda nö. puhkuse alguseks, sest tegelik puhkus algab esmaspäeval, aga täna on laupäev. Hommikul sai kaua magada ja hiljem on oodata teatriõhtut Keila-Joa mõisas. Hingel on vaevaks üks majandusaasta aruanne, aga selle tähtaeg on alles rohkem kui nädala pärast. Lugemisel on hetkel Hemingway Hüvasti relvad ja kuigi see on üpris õhuke raamat, ei taha see kuidagi edeneda. Eriti pärast sellist head ja mõjuvat raamatut nagu Seltismees laps. Hemingway lihtsalt ilmselt pole minu rida. Kuigi „Kellele lüüakse hingekella“ on küll üks mu lemmikuid, aga nii „Vanamees ja meri“ kui ka „Ja päike tõuseb“ olid samuti raamatud, millesse mul oli kuidagi raske sisse saada. Ja päike tõuseb...selle headusest ma saan aru, aga minu lemmikute hulka ta sellegipoolest ei kuulu.

<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<

Päras teatrit sõitsime Rimist läbi. Alguses oli seal päris tühi, sest oli juba sulgemiseaeg. Aga enne veel kui sulgemisaeg kätte jõudis, lõppes naabermajas, ehk Saku Suurhallis Seal-i kontsert ja pood täitus rahvaga. Kassajärjekorras sai siis kena pooltund veedetud. Aga homme on plaanis grillida ja sellepärast pidi ära kannatama. Teel Raplamaa suunas arutasime teatri, raamatute, muusika, inimeste, kodu, Rootsi, laste ja tuleviku üle. Tee Tallinnast koju on 60km ja läheb alati kuidagi kiiresti, sest meil on alati nii palju millest rääkida. Ja kui parajasti ei räägi, siis kuulame Daughtry plaati ja laulame mõttes kaasa või meenutame tema kontserti. Ja pidevalt pilguga jälgime ka pildistamisväärseid kaadreid teeääres. Näiteks selliseid:

Reisipäevik - 19.päev Eestis, ehk Armastusest

Täna rääkisin mitme inimesega armastusest. Inimesed on armunud, otsivad armastust, naudivad armastust või hoiduvad armastusest. Mõni on õnnetult armunud, mõni on nii armastust väärt, aga tal pole seda, mõni on nii valesti armunud, et valus on kõrvalt vaadata, mõni leiab armastuse igalt poolt kui ainult tahaks või vaevuks. Mõne armastusobjekt on kättesaamatu, mõnel on väga kummaline huvi, mõnel on lootused ja ootused väga valel inimesel. Mõne jaoks see on lihtne, mõne jaoks väga raske. Mõni peaks rohkem valima, mõni ei peaks latti nii kõrgele panema, mõni lihtsalt ei peaks nii palju sellele mõtlema. Mõni on värskelt armastuse kaotanud, mõni pole juba pikka aega tundnud vastuarmastust, mõni arvab, et teda armastatakse, kuid see on enesepete, mõni istub sütikuga pommi otsas – ise seda teadmata. Õige mitu on saanud haiget nii kõvasti viimastel aastatel, õige mitu ei teagi mis tähendab armastus, õige mitu on liiga pinnapealsed, et neile piisab täiesti vähesest ja valest armastusest. Aga eks igaüks otsustab enda eest. Oleksin ääre pealt siia kirjutanud, et eks igaüks elab nii nagu oskab, aga see pole ikka päris nii. Teisi inimesi ei saa suunata, ega neilt nõuda nii käituma/olema/elama nagu ise seda soovid. Isegi kui ise oled väga hea, ei pruugi see headust ligi tõmmata. Isegi kui ise oled väga avatud, ei pruugi see tuua armastust Sinu juurde. Isegi kui oled ise mõttes otsustanud hoiduda sügavametst tunnetest, ei saa sa neile vastu panna, kui nad kord juba su südamesse ja pähe trügivad.

Kahtlemata me kõik oleme armastust väärt. Meil kõigil on nii palju anda! Vaadates teisi kõrvalt ja mõeldes armastusele või selle puudumisele, ei saa ma olla tundmata kui õnnelik ma ise olen. See mis on minul, see on palju rohkem väärt kui majad, autod või kroonid pangaarvel (irooniline, aga mul on lisaks armastusele ka nii maja, auto kui mõni kross hinge taga). Ja ometi tahaks ma nii väga kogu hingest, et kõik saaksid elada armastuses. Vähemalt armastuses, mis on hea, mis annab igapäevaelule särtsu ja tundeid ning et armastusobjektid armastaks ka tagasi. Tugevalt ja hmmmmm...mis see sõna ongi eesti keeles – passionately (inglise keeles) või intohimoisesti (soome keeles)...kas eesti keeles on üldse sõna selle kohta...ahjaa KIRGLIKULT!

Kui tunned et Sind armastatakse on nii soe ja hea olla, et oled ise armastusest ülevoolavam ka kõigi ja kõige suhtes, mitte ainult sellele, kes Sind tagasi armastab. Seda parem on kõigil. Seda ilusam ja täiuslikum on elu sinul endal ja teistel sinu ümber. Ja ei saa unustada suures armastuses neid teisigi Sinu ümber, sest nemadki vajavad killukesi Sinu armastusest. Mitte võibolla „sellest“ armastusest vaid lihtsalt tunnet armastusväärsusest.

Täna ütles P., et isa on tema jaoks kõige tähtsam. Et ta armastab oma isa kõige rohkem. Seda oli nii hea kuulda. Seega on tervelt 2 inimest, kellele ma hetkel kõige armsam olen. Ma tean, et see on P. puhul mööduv nähtus ning ma ei eelda ega loodagi ega tahagi, et see kaua kestaks. Aga mul veab, sest lisaks P-le mul on alati olemas K., kelle jaoks ma olen ikka number 1. Ja tema niisamuti minu jaoks. Ma tegelikult tunnen tihti, et kui väga ta mind armastab ja kui väga ta tahab mulle head. Tavaliselt ma võtan seda iseenesest mõistetavana. Aga kui vahest teadvustan seda endale, siis tunnen jälle armastuse soojust ja see tunne on üle kõige ning ei ole võrreldatav mitte millegagi.

Wargamäe Wabariik - Linnateater

Nüganen lavastas „Tõde ja õigus“ –e 3.osa põhjal küll lavastuse Tallinna Linnateatri nime all, kuid kaasatud oli igasuguseid huvitavaid näitlejaid teistest teatritest. Sellepärast oleks ehk paslik ära tuua kogu nimekiri, kes keda mängis:

Indrek – Alo Kõrve; Mari – Epp Eespäev; Andres – Tõnu Kark; Liine – Ketter Habakukk; Ants – Simeoni Sundja; Pearu – Aarne Üksküla; Pearu naine – Marje Metsur; Kristi – Ursula Ratasepp; Kristi ema – Mari Lill; Kristi isa – Arvo Raimo; Bõstrõi – Aleksander Eelmaa; Proua Kuusik – Maria Klenskaja; Revolutsionäärid – Tõnn Lamp, Priit Võigemast, Veiko Tubin, Meelis Rämmeld, Indrek Ojari, Mart Toome, Kaju Orro; Viljasoo – Erik Ruus; Timofei – Juri Žilin; Marie – Piret Kalda; Mõisnik – Volli Käro; lisaks ratsanikud ja külarahvas.

Kuna etendus oli üks suur loetelude rida – ehk loetleti sunuid, loetleti piitsahoope ja muudkui mingid loetlemised käisid – eriti teises vaatuses, siis kirjutan ma siia ka edetabelid, ehk loetelud asjadest, mis meeldisid ja mis mitte.

Pettumuste top:
10. Mängiti hästi kaugel vaatajatest. Kuigi hääl ei läinud kaduma, oleks intiimsematel hetkedel võinud natukenegi inimestele lähemal mängida. Niimoodi jäi kogu etendus kuidagi üldplaaniliseks ja kaugeks.
09. Vihm. Esimese vaatuse ajal olid näitlejad küll tublid, mängisid täiesti nagu vihma ei sajakski. Ja sobivad remargid tõid veel omakorda etendust ellu, aga see krõbin mis vihmakeepidest tekkis, see paratamatult häiris.
08. Lahe mõte kasutada rongiteid ja sellist liikuvat alust, aga kui see ei tööta, siis muutub asi koomiliseks kohas, kus ta koomiliseks muutuda ei tohiks! Paar korda pidurid ei töödanud ja rahvas kes sõitis selle alusega pani rööbaste lõppu välja ning siis kõik seal peal olevad näitlejad jõnksatasid.
07. Imelikud liigutused tasustanäitlejatel. Nagu oleks tahetud genereerida modertantsu sõnalavastusse. Aga see mõjus kummalise ja sobimatuna „Tammsaare“ tükki (midagi sarnast oli ka ju 4.osa lavastuses, aga sinna see sobis - koos valgustuse ja kõige muuga).
06. Minule ei meeldi kui minule tuttavaid rekvisiite kasutatakse erinevates lavastustes. Jääb selline kiiruga tehtud tunne. Et „oh, kasutame need asjad ära, kuna need on meil muidu ka kaasas“. Sest mõisasid rüüstates toodi välja ka 2.osast tuttavad Goethe ja Schiller ning Puškin. Nii ei tohi teatrit tehes mõelda, minu meelest.
05.Teise vaatuse loetelud. Muudkui loetleti asju, see mõjus venitamisena ja tüki „täitmisena“. Jah, eks see Tõe ja õiguse 3.osa olegi üks suur revolutsiooni tegemine ja mõisade rüüstamine, aga oli seal ju ka näiteks hetki kui Indrek oli kodus või oma üürikodus.
04. Kristi rollis Ursula Ratasepp. Mul oli pidevalt tunne, et ta mängib publikule ning ei ela mitte rolli sisse. Selline publikule etlemine ja nägude tegemine tundub natuke imelik. Ma eeldan, et kui see tegelane on selles tükis, siis ta suhtleb teiste tegelastega mitte publikuga. Alo Kõrvega oli neil keemia täiesti olematu.
03. Indreku rolli on pandud Alo Kõrve, kes on sama kaugel minu kujutisest Indrekust kui näiteks Maria Klenskaja. Indrek oli mõtlik, natuke mömm ja üldsegi mitte nii kepsakas ja mitte igas olukorras irve näol. Kui nii keskse tegelase castinguga mööda pannakse, see võib rikkuda kogu etenduse. Minu „Tagasi Vargamäele“ Indrekute top: 1. (kõige parem) – Indrek Sammul (4.osa); 2. Märt Avandi (5.osa); 3. Argo Aadli (2.osa); 4. Alo Kõrve (3.osa). Samas kolm paremat on väga palju paremad sellest neljandast!
02. Kuidas oli lahendatud Kristi surm. Jah, teatri mõttes on seda raske teha, kuigi mitte võimatu. Selles tükis lennatakse sellest nii tähelepanuta üle, et see rikub kogu etendust. Usun, et Tammsaare ise poleks sellise moonutamisega nõus olnud. See oli väga väga valesti ja liiga lihtsalt lahendatud. Umbes nagu kiiruga, et „ah ei tule paremat ideed praegu, last ta ise lihtsalt ütleb, et üks tüdruk hüppas laevalt vette ja uppus“. Tõeline allahindlus tavapärasele Linnateatri „Tõe ja õiguse“ kvaliteedile.
01. Kuidas oli lahendatud Indreku ema mürgitamine. Raamatus oli see nii dramaatiline ja sügav. See on üks dramaatilisemaid asju kogu „Tõe ja õiguse“ saagas. Ja sellest niimoodi üle lennata oli patt!

Positiivsete asjade top:
10. Meil olid ideaalsed istumiskohad ees ja keskel – täpselt selles kohas, kus kõik on näha ja kogupilt kergelt käes.
09. Tore, et oli võetud näitlema kaks vahvat noort – noorte rollidesse. Nende omavaheline „Wabariigi“ asutamise stseen oli väga mõnus ja hästi õnnestunud. Nii Simeon Sundja –l kui Ketter Habakukk -el on palju potsentsiaali!
08. Mahalaskmised on nii šokeerivad ja selles tükis sai seda šokki mitu korda tunda. See on kuidagi võimas kui keegi „langeb“ suurel aasal püssilasu tagajärjel. Võimas ja kurb.
07. Nii tore oli jälle üle pika aja näha Volli Käro –t. Ta ongi selline suursugune mõisniku tüüp. Väga tabavalt roll talle antud.
06. Tõele au andes on seda raamatut üpris võimatu instseneerida, kuid siiski on saadud sellega mingil moel hakkama. Raske töö ja teatriseinte vahele sellist asja ei pressiks kuidagi. Kuigi samas näiteks Linnahalli pandud „Prantsuse revolutsioon“ Les Miserables muusikalis, see siiski õnnestus päris ehtsalt...
05. Muusika. Vähe, kuid sobis et see andis mõnedes kohtades meeleolule juurde.
04. Palju tegelasi. Hobustega ratsanikud, külaelanikud, ristidega mehed. Ja see kuidas nad tulid kusagilt kaugustest ja metsadest. See oli juba kunstiline kujundus iseenesest.
03. Albu valla loodus. Suur väli annab võimsa tunde. Eriti kui tuul nii võimsalt puhub nagu selle etenduse ajal, mida mina nägin.
02. Vanad head näitlejad näitavad taset – Maria Klenskaja, Mari Lill, Erik Ruus ja Tõnu Kark. Tõnu Kark on viimasel ajal teatritükkides olnud nii kehva häälega. Seal heinamaal avaneb tal võimalus näidata, milleks ta võimeline on. Pole ta hääl kuhugi kadunud, millegipärast ta teatriseinte vahel arvab, et seda ei pea sellise kõvadusega kasutama. Mari ja Maria on mõlemad hirmus armsad ja selles tükis liigutas mind nende kurbus. Eriti Maria oma. See moto, et inimene kahetseb seda, mis ta tagemata jätab, mitte seda mida teeb – see on ka Tammsaare „tõde“. Erik Ruusi roll on huvitav ja kummaline. Ja ta teeb seda täie hinge ja hooga!
01. Aarne Üksküla!!! Tema tegelikult päästis selle etenduse keskpärasusest. Nagu suhkruna põhjale on jäetud tema monoloog lõppu. Kuigi raamat lõppeb Kristi surmaga, mis on tegelikult palju dramaatilisem ja jahmatavam, siis selles tükis seda ei osatud lahendada ning tundelisemaks ja olulisemaks peeti hoopis tõelise teatrikorüfee monoloogi sellest kui armsasti naabritalu lapsed Pearut „Nuabriritalu isa“-ks kutsuvad. Ilmselt ei saa Pearu piisavalt armastust oma enese laste käest. Ja sama ehk kehtib ka Pearu naise kohta, sest ka tema heldib, kui Liine teda „naabritalu ema“-ks kutsub.

Hinnang: 4 (nii kõrge hinnagu tänu kuulub küll peamiselt Aarne Ükskülale, sest tema stseen oli ainuke sellel tasemel, mis ühele „Tõde ja õigus“ osale kohane. Kuigi võimas oli ka see suur väli ja avarus, mis mängis etenduses üht põhirolli)

Reisipäevik - 18.päev Eestis, ehk kohtumine Juhan Parts -iga

Soomlastest suurinvestorid saabusid kohe hommikul ja terve päeva olin arvestanud nende jaoks. Kõigepealt olime kontoris ja andsin nii palju infot kui vähegi võimalik. Edasi käisime lõunal, otse MKM-i kõrval. Sealt oli hea arvestada härra minister Juhan Parts-iga kohtumisele minekut.

Ma polegi temaga enne näost näkku kokku puutunud. Ja mingi rahutus oli ka hinges, et kuidas kõik läheb. Aga kõik läks väga hästi! Minister osutus väga targaks ja toredaks inimeseks. Ta andis just seda positiivset hoiakut juurde, mida külalised tulidki otsima ja kuulma. JP on nüüd kolmas valitsuse liige, kellega ma kohtunud olen ja kummaline, aga ka UP ja AA olid väga sümpaatsed inimesed. Kõik on väga erudeeritud ja positiivsed. Just selliseid juhte ongi massidele vaja, kes oma olekuga süstivad igas mõttes positivismi. Muidugi, ega poliitilises mõttes ma absoluutselt kõigi nende erakondade vaadetega nõus ei ole, aga kes on? Kas nad isegi, sest ikka on ju see erakonna nägemus ju mingi konsensus või suure hulga inimeste kompromiss, mis enam-vähem üldises plaanis hõlmab suurema osa liikmete arvamusi. Vähemalt nii ma selle olen enda jaoks lahti mõtestanud. Sellepärast ma ise ilmselt ei saagi kunagi ühtegi erakonda kuuluda, et ma pole sellistes asjades kompromissideks valmis. Aga ei hakka ma ka kritiseerima teisi, kes vastupidi on otsustanud. Igal ühel on õigus teha iseenda otsused.

Aga hr.Parts-i kohta ütlesid välimaalasedki, et „see on tark mees“. Mina sain temalt ka paar positiivset kommentaari ja seda on ju ikka vaja. Sest meie kõik pisikesed mutrid, üritame ju ka mis jaksame Eesti riigi hüvanguks anda nii suure panuse kui vähegi võimalik. Igaüks oma oskuste ja võimaluste piires. Aga mulle meeldib juba seegi, et minister võttis selle tunni ja pidas seda sama asja oluliseks mida minagi.

Samal päeval teatati raadiost, et Kehra Paberivabrik on teinud pankroti ja 500 inimest jäävad tööta. Nii kurb! Loodetavasti nüüd see uus investeering jõuab kiirest turule, et osagi nendest spetsialistidest saaksid jätkata oma tegevusalal!

Reisipäevik - 17.päev Eestis, ehk Ostuhullus Londonis ja tagasi koju

Käisime linnas kaasa ostmas nänni ja maistusi. P-le tahtsin ja sain mustkunstniku komplekti, S.-le Eoin Colferi ja R.L Stine-i raamatuid, Kristinile ühe pehme raamatu ja Londoni särgi ning K.-le inglise teed ja maiustusi. Endale ostsin ühe särgi ja tegelikult tahtsin ka uusi tosse leida, aga neid lihtsalt ei sattunud mu ette sellliseid, mille ma kaasa oleksin hoobilt haaranud. Kogu perele ostsin veel ühe mängu, milles üht karvast elukat loobitakse ja siis põrgatatakse vastava võrguga teineteisele tagasi. Muidugi kokkulepitud kohtumisaega sai nihutatud edasi, sest ma jõudsin viimasel hetkel sinna, mida ma terve reisi olin oodanud – Londoni raamatuantikvariaatide tänavale.

Viimaste pence-ide eest sai veel kontorisse viimiseks kommi Gatwicki lennujaamast kaasa ostetud. Lennule minnes kohtasime RH kursavenda, kes oma naisega olid Londonis nädala veetnud. Sai vahetada lastekasvatamise-kogemusi ja Londoni muusikali nägemise kogemusi (nemad käisid Chicagot vaatamas ja kiitsid). Aga tagasilend ise jäi ligi tund aega hiljaks. Ja kui ma öösel koju jõudsin olid küll S. Ja K. üleval mind ootamas, aga K. tiksus juba poole jalaga unemaal ning sinna suundusime kohe ka kõik, sest järgmisel päeval ootas kohtumine majandusministri ja suurinvestoritega. Ehk tagasi argipäeva.