neljapäev, 29. jaanuar 2009

Milk (USA 2008)

Režissör: Gus Van Sant
Stsenaarium: Dustin Lance Black (baseerub "esimese Kalifornia avalikult gay-poliitiku" Harvey Milk-i elul)
Loo lähtekoht: Lugu saab alguse aastal 1970, mil Harvey Milk on kohe saamas 40-aastaseks. Ta korjab endale koju kaasa ühe umbes 10 aastat noorema mehe - Scott Smith-i, kellega tekib sügavam suhe aastateks. Nad avavad San Franciscos fotopoe, millest kujuneb gay-meeste kogunemiskoht ning kui Harvey-l tekivad ambitsioonid hakata poliitikuks, siis saab sellest kohast, millel nimeks Castro - tema valimiste peastaap. Aastad muudkui aga veerevad, ning mitu korda jääb ta napilt valimistel ikka alla. Kuni ühel aastal liitub kambaga üks naine, kes lubab ka lesbid endaga kaasa meelitada Harvey poolt hääletama. See osutubki võidu-valemiks. Samal ajal on Harvey eraelus toimumas suured muutused. Boyfriend vahetub ning selgelt on aru saada, et kui see Harvey tahtest kinni oleks, siis ta poleks gay.

Saades aga võimu juurde on mängumaa hoopis uus. Tuleb võidelda nii teiste poliitikute kui ka gay-vihkajate vastu. Kõigele lisaks on ka uus boyfriend üliemotsionaalne. Irooniline ongi see, et otseselt ei hukku Harvey mitte suvalise "ähvardaja" käe läbi, mida tal kindlasti oli 70-ndate gayvihkajate seas hulgaliselt vaid "löök" tuleb palju lähemalt. "Võimumängud" on ohtlikud. Poliitikas peab olema piisavalt ülbust, julgust ajada oma asja ning teha diile ja kompromisse, kuid samas ei tohi unustada ka teisi inimesi ning katsuma leida alati kuldne kesktee....moraalist olid aga sellel ajal ning on ka ju tihti tänapäeval "poliitilised mängud" väga kaugel. Isegi Harvey ise muutub kõvasti (viitan stseenile linnapeaga, kus ta valimishäälte ähvardusel oma õiguseid nõuab).

See on nüüd kolmas tänavuaastane parima filmi Oscarikandidaat, mida vaatan. Ja ma ei saa aru, kas viga on minus või tegijates, aga ükski neist kolmest ei lähe mulle eriti korda (Kuigi olen andnud neile kõigile sama hinnangu, on minu meelest kõige parem neist hetkel "Slumdog milllionaire"). Ükski nendest filmidest ei ole suutnud ärata minus erilisi emotsioone. Milk on ju võimas film oma massistseenidega ning osavasti monteeritud dokk-kaadritega. Kunstilises mõttes väga vinge, sest selline 70ndate õhtuslik on väga tunnetatav. Samas mis mina ka sellest enam mäletan. Kuigi vanadelt fotodelt ju ikka natuke - suured prillid, suured juuksed (parukad), riietus ja muu selline. Isegi 70ndatel tehtud filmid on just nagu sarnased. Lisaks selline beežikate toonide värvigamma. Kõik on väga ehtne. Dramaatilisest poolest - suudlevad mehed ei ole enam ammu tabu, küll aga jahmatab mind alati kui ekraanil näidatakse ülespoodud inimest. Kuid see pole ju "emotsioonide äratajana" midagi rohkemat kui selleks üheks šokiks piisav. Võibolla peaks ise olema gay, et sellele kõigele kaasa elada? Või vähemalt olema asjadega paremini kursis või tundma seda kohta selles ajas paremini. Mind jättis igatahes kogu see film külmaks.

Ja siis need keskpärased näitlejatööd, mida nii taevani selle filmiga seoses kiidetakse. Kahtlemata Sean Penn teeb sellise tavalistest gay-karikatuuridest vaba ja hea rolli. Kuid kui kõrvale panna näiteks Mickey Rourke filmis The Wrestler, siis minu meelest kahvatub Penn -i roll kohe väga kõvasti. Samas tema selline pisikese mehe olemus ning vinguv hääl, see kuidagi sobis sellesse rolli väga hästi. Aga ega ma ju ei tea, milline see päris Harvey Milk oli ning kui sarnaselt ta teda portreeris. Võibolla selles ongi selle rolli võlu? Ma usun, et kui mõni suva Ameeriklane vaataks näiteks Ruja etendust ning Priit Võigemasti Rannapi rolli...võibolla tema ka ei mõistaks selle rolli geniaalsust :)
Ja miks pääses kandideerima kõrvalosast Josh Brolin on minu jaoks täiesti arusaamatu. Tal on olnud viimasel paaril aastal umbes 5 palju tugevamat ja paremat rolli. Milleks siis nüüd järsku tähelepanu selle jupiga, mina ei mõista. Kui kõrvalosadest kedagi hinnata, siis ma oleksin hoopis valinud James Franco oscarkandidaadiks. Kuigi ka see roll on pigem tagasihoidlik ning mitte midagi erilist. Diego Luna neurootilise boyfriendina mängib kuidagi üle ja on nagu võõrkeha seal teiste hulgas...võibolla see oligi taotluslik. Sest selliseid "draamakuningannasid" on ju geide hulgas palju. Tegelikult ma ei saagi aru, miks on tihti gay-del vaja ennast niimoodi üle-eksponeerida? Ma tunnen mitut gay- või biseksuaalset inimest, kuid kõik nad on nagu iga teine hetero. Minu meelest sellised ülevoolavalt gayd on samas kastis minu jaoks nagu üleloomulikult machod mehed või siis sellised lollid tibid, kes käivad ka talvel nabapluusiga ja üritavad iga detailiga oma seksuaalsust rõhutada. Minule selline "dramaatilisus" igapäevaelus ei meeldi. Aga eks igal ühel ole ju õigus olla selline nagu ta ise tahab...niiet lasku aga käia, kui minu isiklikku elu segama ei tule. Ma olen täiesti eelarvamustevaba selles suhtes. Aga kui ma veel sellel ajastul sain aru, et oma identiteeti oli vaja rõhutada, et saavutada aktsepti ühiskonnas, siis tänapäeval on see kõik juba nii tavaline, et eraldi kõikidele seda silma määrida, et keegi on gay - mõjub nii banaalselt ja tobedalt ning oma isiku ületähtsustamisena. Ma loodan, et ma pole solvanud sellega kellegi eneseuhkust. Aga eks meil kõigil ole ju õigus oma arvamusele.

Hinnang: 3+ (stiilipunktid võtab film koju. Kunstnikutöö ja üldplaanid on vinged. Samuti see, et tegemist on tõsielulise filmiga. Kuid emotsioone oleks võinud kuidagi sisse tuua. Režissör Van Sant on ise samuti päriselus gay ning eks ta siis teab kogu seda emotsionaalset pagasit omast käest ja võibolla sellepärast ta ei oskagi seda laiale avalikkusele tuua. Kuid filmil on ka palju austajaid ja võibolla hoopis mina olen erand, kelle tundenuppudele see film ei vajutanud. Ehk see ongi tõenäolisem variant. Maailmavaate avardamise ja ajalooteadlikkuse mõttes soovitatav ja seitsmekümnendate retrohõngu ning kunstnike vinget tööd näha - selles mõttes ehk ka, kuid midagi sisu või loo mõttes uut või erilist sellest filmist küll ei leia.)

Trailer:

Kommentaare ei ole: