Kolmapäev, 2. august 2006

Armastus

Kirjutasin selle oma eelmisesse blogisse, kuid pean vajalikuks see ka siin ära tuua, sest see on minu jaoks oluline, mis sest, et kirjutis on 1 nädal ja 1 päev vana!!!


Mu naisel on homme sünnipäev. Ma armastan teda. See on nii hämmastav, et me kohtusime juba 13 aastat tagasi. Kokku kolisime 12 aastat tagasi (1994). Se ei olnud armastus esimesest silmapilgust, vähemalt minu puhul mitte. Ja ometigi tunnen ma täna, et ma armastan teda rohkem kui kunagi varem.
Jõudsin just tööle ja sinna ma ta jätsin - koju meie kolme võsukesega. Ometigi oleksin ma tahtnud jääda tema juurde ning kasvõi lihtsalt teda vaadata ja imetleda. See on viimasel ajal tihti nii, et kui ma tööle jõuan hakkan tema järgi igatsema. Päeva pikku tööd tehes kaob see "suurem" hommikune igatsus ära, aga mida lähemale kella viiele seda rohkem jälle igatsus kasvab.
Ma ei oskagi öelda, miks see nii on. Aga mul on hämmastavalt kõvasti vedanud, et enamvähem on tal samad tõekspidamised (väärtustab pere; tahab, et elu läheks kogu aeg paremaks, austab tervislikke eluviise - mis sest, et mõnikord see välja ei tule) ning prioriteedid (pere, tervis, tarkus, headus) ning huvidki (raamatud, teater) kui minul. Ta kaitseb mind ning toetab ning on alati minu "poolt", nagu mina temalegi. Muidugi on meilgi olnud oma raskemad ja rõõmsamad hetked, c'est la vie. Aga rääkides saame kõigest jamast üle ning rõõmud on kahekordsed kui neid jagada saame. Ma ei tea, mis head ma oma eelmises elus või siis selles olen teinud, et tema otsa oskasin komistada.
Ja kui ta naeratab või naerab või ma näen, et ta on millegagi väga rahul või kui ma saan talle midagi head teha, siis ma tunnen, et maailm on väärt koht elamiseks. Tema ja see tunne ongi ilmselt see mis mu mootorile kütuseks.
Oh, tuleks juba õhtu ja ma saaksin tagasi ta juurde!!!

Kommentaare ei ole: