Esmaspäev, 14. august 2006

Grimmiproov, Ühe skandaali märkmed ja Syrrealistid

Käisin täna oma elu esimeses grimmiproovis. ETV majas. Jube toredad grimmeerijad olid - said aru mu pidevatest naerupahvakutest. Ma ju tegelikult ei edvistanud vaid lihtsalt kuidas sa hoiad "straigh face" -i kui sind neegriks grimmeeritakse...
Alguses taheti teha lokid, need tundusid nii nunnud, et ma mõtlesin, et peangi hakkama endale lokke keerama. Aga siis tuli teine grimmeerija, Tiina oli ta nimi vist, ja ütles, et paneme paruka. Ja parukas pandigi. Siis veel pruuni mõksi näkku ja roosat huultele ja olingi neeger valmis. Päris hirmus olin. Noh, vähemasti mu naine on rahul, nüüd ei tunne mind küll keegi sealt filmist ära...
Omamoodi lahe, aga omamoodi kahju, oleksin ju võinud ikka kuidagi mina olla, aga noh ega see polegi ju nii tähtis. Suure pildi nimel seda kõike ju teengi, ega ma mingi näitleja ole...

Nädalalõpus jõudsime lõpule Zoe Heller-i raamatuga Ühe skandaali märkmed. Kummaline, aga seal lõpus viidatakse B.Schlinki raamatule Ettelugeja ning seda raamatut lugedes mingil kummalisel kombel meenud mulle ka Ettelugeja. Raamat ise on sulaselge draama. Räägib ühest vanemast õpetajaprouast, kelle kooli tuleb õpetajaks, selline neljakümnene kogematu õpetaja. Tema haiglane himu olla viimase sõbrannaks, ületab minu meelest hea maitse piiri. Kuid samas kujutan ette sellist kibestunud, üksikut õpetajaprouat, kes rohkem elab teiste elu kui enda oma. Ning solvub veel selle peale kui see teine ei tee tema pisikesest mõttetust elust välja. Noorem õpetaja aga armub ühte 9.klassi poissi ning neil tekib suhe. Sellest kuidas ja kuidas see kõik välja plahvatab raamat räägibki. Kuigi see suhe tekitas minus vastikuse tunde, andis see siiski mitu versiooni-võimalust, kes on süüdi, miks see juhtub ning kuidas see kõik lõpeb. See mõtete ärgitamine mulle kõige rohkem selle raamatu juures paeluski. Kuigi ka karakterid olid hästi välja joonistatud, eriti selle vanema õpetaja oma. Juba üpris esimestest lehekülgedest peale tundsin, et ta mulle kuidagi ei meeldi ning et temas on rohkem kui see mis silmani jõuab. Selline pisikene, libe ja vastik inimeseloom. Kes kõige tipuks on endast üpris heal arvamusel.
Meile meeldis küll rohkem teooriana, et poiss ise selle kõik välja ladus. Sest ema tuli ju eelmisel päeval veel Sheba peret kummitama ning show korraldama. Shebast hakkas millegipärast kahju, kuigi ta ju pettis oma mees ja peret. Ning nagu tal neid raskuseid oma peres veel vähe oleks, tiris ta endale neid juurde kaela. Millegipärast see on elus ka nii, et kui ikka miski viltu veab, siis kõik jamad tulevad ka veel kaela, mis tulla üldse võivad.
Aasta lõpus on oodata ka filmi, mu lemmikute Cate Blanchett-i ja Judi Dench-iga peaosades. Vinge!
Ja veel üks vinge kogemus oli kogeda Syrrealiste Viinistus! See kogu ettevõtmine, pisikese K vanaema juurde jätmine - me olime kokkuvõtteks ära ju ikkagi 9 tundi! Ja kõik see muu pull meie külalise äraviimise ja võtmeta majaalarmi korraldamise nng kõige muuga oli juba iseenesest üks paras sürr värk. Aga me jõudsime pool tundi varem kohale ning saime mingid närused ülevalt lae alt kohad, mis lõpuks osutusid üheks paremaks üldse saalis, sest osa tegevusest toimus üpris kõrgel ning kahtlen kas esimestes ridades istujad üldse kõigest osa said. Aga ülaatavaid momente pakkus etendus mitmeid ning mitu-mitu korda avastasin end irvitavat või isegi häälega naermas või siis lihtsalt heast mängust muigamas.
Esimene vaatus oli kuidagi kompaktsem või syrrim, või lihtsalt naljakam, kuigi ka teine vaatus oli väga hea ning oma tipphetkedel võibolla et isegi ületas esimese vaatuse. Aga lihtsalt esimene osa oli kuidagi minu jaoks parem. Ja ega polks osanud arvatagi, et etendus on meie oma Kivirähk-i kirjutatud. Üldse tundus kuidagi välismaise sisumoega tükk, kui seda "sita" juttu poleks olnud. Sest eestlane naerab ikka selle sama asja peale. Ning kuigi suurema osa sita-naljadest ma lihtsalt mõtlesin, et milleks, siis lõpuks läks ikkagi asi nii sürriks, et ka mina ühinesin naerukooriga.
Kui tervikuna etendus võtta, siis kunstnik on oma mõtted saanud kindlasti teistelt kunstnikelt. Jumal tänatud, et ta kasutas esimese korruse taustafoonina punast. See andis vajalikku dramaatilisust juurde, kuid kujundid olid kõik varastatud, aga see ehk oli taotluslik ning teenis üldist "head väljanägemist". Näitlejatest tõusis esile Anti Reinthal. Miks, oh miks teda küll nii vähe kasutatakse. Miks ei anta talle korralikku dramaatilist peaosa? Tema oskused ületasid kaugelt ka kõige kogenenumad kaasnäitlejad. Kummaline, et see kitsel hüppamine oli tema ja Margus Prangeli esituses tõeliselt najakas, aga kui Toompere seal hüppas see enam nii ei mõjunud. Võibolla on tegemist kehakaaluga. Kaie Mihkelson sai samuti nautida head rolli, eriti see "kanarbiku" lõik. See kandus saali ka üle. Viiamsel ajal polegi temalt midagi nii head näinud. Üldiselt koosneski etendus pildikestest, mille seos tervikuks nelja sürrealisti elusrännakud. Ah jaa, väga pull oli Prangeli - hiinlane. See võpatamine paugust märksa hiljem nig kokkumäng Palmistega oli väga meisterlik. Üldse arvan, et see on esimene selline tükk, kus füüsiline komöödia mind naerma on ajanud - aitäh Toompere - Sa oled viimasel ajal sattunud heale soonele. Kohe järjest kõik on hea (Savonarola oli selline nõrgem värk, aga ka mitte halb). Uuspõllule peaks andma keegi ühe korraliku Hitleri rolli. Ta on nii ehe Hitler! Kuigi käesolevas näidendis oli Hitleriks hoopis Merle Palmiste. Sukk, Palmiste, Malmsten, Uuspõld, Prangel tegidki oma tavalises headuses rollid. Mõnevõrra nõrgemaks jäi Mari-Liis Lill. Kes peab ehk veel arenema. Polnud küll halb töö temalt, kuid selgelt kaasmängijatest nõrgem ja väheusutavam. Kõige paremini tuligi tal see kõikumine valgel foonil koos palli ja ma-ei-teagi-millega peakohal. Aga lootust on...
Usun, et need kellele meeldis Linnateatri Tšapajev ja Pustota, leidsid seda mõnusat sürr-draamat ka sellest komöödiast. Kuigi Tšapajev oli märksa tugevam etendus, ei jäänud Syrrealistid palju alla. Hinne 4+. Tubli Draamateater - just kui hakkasin teisse usku kaotama. järgmiseks siis kolmapäeval Vanemuise külalisetendus draamateatris - Teatriparadiis.
Keegi nagu mainis, et Syrrealistid tuuakse ka Draamateatri sisesaali, aga siis peavad küll mõned asjad seal muutuma tükis, sest see kuidas Anti Reinthal katusel kolistas, see jääks ära...Uuspõld ka ju nüüd Tartu poiss, ei mina usu, et nad sellega saali sisse tulevad, aga kes teab, võibolla õnnestub neil kes veel näinud pole, seda järgmisel suvel Viinistus näha. Väga hea järg Külmetavale kunstnikule ja Põrgu wärgile. (Kits õnge ja viiuliga jäigi mul see suvi nägemata ja seda on ka nii amha tehtud, et ega eriti ei huvita ka).

Kommentaare ei ole: