Kolmapäev, 2. august 2006

Kolm naist ja üks mees

Istun kontoris kolme naisega samas toas. Nad on samas kuidagi sarnased (naised, naiselikud, kõik on oma rajal-elavad koos meestega), aga samas täiesti erinevad.
Üks on pereema. Selline tõeline tavaline Eesti emme. Ta on tihti mõtlik, aga vahest tahab ka juttu ajada. Tunnen, et ta on mu liitlane siin suures töödžunglis, aga tema maailmavaade on naljakalt nihkes minu omaga. Tunnen mõnikord kui ta räägib, et ma nagu peaaegu arvan samamoodi kui tema, aga samas, mõnikord täiesti vihaseks ajavalt on see vaade minu omaga just nii palju nihkes, et ma ei mõista teda. Tunnen kohati, et meil polegi nagu millegist rääkida, aga teinekord suudab ta oma lausetega mu silmaringi avardada.
Teine on issi tütar. Ma pole kunagi oma issi poeg olnud, aga temaga tunnen ma kõige rohkem, et oleme "samal lainel". Võibolla ta lihtsalt on nii osav suhtleja, et suudab sellise tunde tekitada igas oma vestluskaaslases? Ta on veel nii hämmastavalt sarnane nii välimuse kui maneeride poolest minu vanaema õe lapselapsega (huhh, ei teagi mis sugulusaste see on). Aga see minu sugulane on ka üks harv juhus, kellega tunnen et olen "samal lainel". Võibolla ma tahaksin osata olla sama konkreetne ning mul on kujutelm, et tal on kodus ka kõik viimase peale korras - raamatud riiulis ilusti suuruse ja värvi järgi sätitud ning köögilaua linikud toon-toonis toolipatjade ja kardinatega jne, jne. Mitte et see paha minu meelest oleks, pigem vastupidi, ma niiiiii väga tahaksin olla ka selline - korrektne ja korralik (kamoon - ta isegi ei lähe punasega üle sõidutee, mis sast et autosid pole kusagil näha). Ja mis kõige parem ma saan temaga lõpmatuseni (noh, vähemalt nii palju kui tööajast saame pausi pidada ) rääkida raamatutest ja filmidest ja muidu kultuursetel teemadel.
Kolmas naine on intelligent. Minu jaoks täielik müsteerium. Ka temal on mitmeid loomuomadusi mida ma endalegi ihkaks. Aga samas tunnen et ta tihti tunneb nagu minagi, et hakkame vanaks jääma. Ma küll ei taha ja ei proovigi seda välja näidata, et mitte otse välja öelda - seda suisa varjata. (mul on selline tunne, et kui ma seda tunnistama hakkan, siis olengi lupsti vana valmis). Aga tema on seda meie suhteliselt lühikese töösuhte jooksul suutnud juba nii mõnelgi korral välja öelda - et ta on vana (mitte küll täpselt nende sõnadega, aga kuigi sõnad on erinevad, siis põhimõte jääb samaks). Ja uskumatu, et kuigi ta on väga veetlev ja oma välimuselt isegi väga sarnane minu maitsele (mitte et sellel midagi vahet oleks), mõjub ta minust vanemana, kuigi ta on ainult aasta vanem.
Mis mulle kõigi nende kolme naise juures meeldib on see, et nad on mu omaks võtnud ja pole sellest teinud suuremat numbrit, et üks mees ka nendega samas toas istub, sest naljakas, et me niimoodi koos olemegi, igaüks meist teeb hoopis erinevat asja. Aga mul on hea tunne töötada koos sellises kambas. Usun, et natuke aega veel ja ma tunnen et see on nagu minu teine pere. Pere, kes tuksub täiesti omas rütmis, praeb täiesti omas mahlas - koos oma tegelike perede murede ja rõõmudega. Ning siia on alati mõnus ja hea tulla.

Kommentaare ei ole: