Reede, 25. august 2006

Jüri Krjukov

Mõtelsin, et alustan seda kirjutust,mingi pühaliku tõotusega või ülistusega. Ei see oleks liiga tavaline...

Kõige ebatavalisema näitleja auks. Miks ma armastan Jüri Krjukovit...ehhh, meenub see mingi luuletus "Miks sa mind armastad Ingrid Rüütel"...muidugi mitte selles kõige otsesemas armastuse mõistes vaid lihtsalt päevast päeva kannan Jüri Krjukovit oma südames kaasas. See kahjutunne, mis ma tema puudumisest siit maailmast tunnen on sarnane sellega, mis ma tunnen oma vanaema või vanaisade igavikulisest äraolekust minu elust.

Ma isegi tean kus ja millal ma kõige esimeseks täheldasin, et Jüri Krjukov on see, kes oli, on ja jääb selleks kõige paremaks. See oli Georg Malvius -e Eesti Draamateatris lavastatud Ämbliknaise suudlus. Kas võib olla täiuslikumat rollisooritust? Kommunistist homo, kes oma vangikongi kaaslaselt infot välja pressis ning siis teda teenitud hea-paremaga kostitas. Jah, eks see tükk ise oli ka ülitugev ning ka Malviuse lavastus on siiani isegi temal endal jäänud ületamata. Aga see mida JK laval tegi ja kuidas, seda ei suuda sõnad kirjeldada. Kui mistahes etenduse kohta, mis mul nägemata on jäänud, nagu näiteks Kibuspuu Otsuse Harold ja Maude, Drammateatri Pilvede värvid või Šapiro Noorsooteatris seitsmekümnendatel lavastatud Kirsiaed, siis ma leian lohutust alati sellest, et ma olen näinud Krjukoviga Ämbliknaise suudlust. Mäletan kui saalist lahkusin ja mul samasugused külmavärinad üle kere, nagu mul on ka praegu 12 aastat hiljem, tänu sellele etendusele.

Krjukov on muidugi teinud kpmneid ja kümneid rolle vapustavalt. Päris mitmeid neist olen näinud, mõnda isegi mitu korda, nagu näiteks Estoonia Viiuldaja katusel Tevje. Ka see ja näiteks tema Viktor Kingissepp on mul väga väga sügaval südames. Õnneks mul on ka need kõik videolindil olemas, et saan neid ikka ja jälle uuesti vaada, kuigi ega see pole ju see. Või ka televastuste tipud Tabamata ime , Kuulsuse narrid ja Pisuhänd , mida kõiki ikka uuesti ja uuesti ma video pealt üle vaatan. Huvitav kas ka tema on oma koha leidnud Teatriparadiisis ning on lootus temaga kunagi seal teisel pool tuttavaks saada ning oma austust avaldada või ongi see kõik mis kunagi Krjukoviga seotult minu elus või õigemini ekstistentsis haakub? Riiulis ootab Pille-Riin Purje armastuskiri - järelhüüe raamatukaante vahel Jüri Krjukov-ile. Ma kavatsen kogu oma videokogu, mis ma juba paarkümmend aastat temaga talletanud, võtta ette koos raamatuga ning lugeda ja siis samaga vaadata. Ah sellest saab üks võrratu kogemus!!!!! Eks ma siis räägin kui nii kaugele jõuan, kas keegi lööb kampa? Vahetaks videokassette jne...saaks veel täiuslikuma kogemuse läbi arutluste ning võibolla isegi enda jaoks seda raamatut täiendades vahelehtedega. Okei, ma olen friik selles suhtes, möönan, aga Jüri Krjukov on seda väärt!!!!

Kommentaare ei ole: