Neljapäev, 17. august 2006

Teatriparadiis ja Velda Otsus

Eile oli Vanemuine Tallinnas külas. Eesti Draamateatri laval etendati Teatriparadiis. Trotsides beebi kojujätmise muresid ja trennihooaja algust ning Fowlesi Maagi lugemise himu - olid ju piletid ammu ette ära ostetud ning käisime siis seda "teatrijanti" vaatamas.

Kõigepealt suur pluss Vanemuisele, et samal hommikul meie seast lahkunud Velda Otsusele pöörati tähelepanu ning tehti vaikne minut! Nüüd ongi Velda teel Teatriparadiisi - Volli, Antsu, Kaarli, Liina, Mari ja Karli juurde. Ja nagu Jüri Lumiste ütles, sinna oleme me kõik teel. Velda oli minu meelest fantastiline. Minu teatrivideote kogus on tema vähemalt etendused "Kassimäg" ja "Pühapäev". Võimas hääl oli tal ning nagu loodud sellise tugeva või närvilise naise mängimiseks. Hüvasti, Velda!!!!

Aga nüüd etenduse juurde. Lavakujundus oli funktsionaalne, mitte dekoreeriv. Mis omamoodi oli vahelduseks. Vähemalt oli lava kaetud millegagi ja asjal oli point! Kuigi miks mitte neid erinevaid "augukesi" dekoreerida lavakardinate või millegagigi. Oleks ju võinud. Ei mäletagi, et kes see kunstnik seal oli.

Lavastaja Mäeots oli oma töö teinud korralikult - jäi tõesti selline mulje, et ka publik on koos teiste paradiisis olijatega vaatamas seda lõpuesitust. Näitlejatelt oli ilmselt pigistatud kõik välja mis andis pigistada...

Ja nüüd siis nnäitlejate juurde. Kõigepealt, kui etendus algas ja Riho Kütsar tuli kisaga lavale, siis ma mõtlesin et hakkan ise ka kisama. Sellel vaesel mehel pole ikka üldse häält. Ise on veel selline suure kasvuga, aga no mannetu on ikka see tema hääleasi. Ta ei ole üldse ebameeldiv tüüp ja võiks olla päris normaalne näitleja, aga kui ikka häält pole, siis pole minu meelest lavale asja. Margus Jaanovits on muhe - millegipärast meenutab ta niiväga jaanalindu, eriti nüüd nende puhvpükstega ka. Uuspõld ei üllatanud millegagi. Ta sobib selliseks karakternäitlejaks, kelle tekstil pole erilist kaalu, aga nägudetegemine oluline. Seekord oli ta täpselt jälle selline nagu alati.

Nüüd etenduse lemmikutest: Raivo E. Tamm - Voldemar Panso. No minu meelest peaks aastapreemiate andjad kindlasti vähemalt tema rollisoorituse nomineerima. Publik hakkas ka kohe aplodeerima isegi kui ta midagi ei teinud veel, vaid lihtsalt ilmus lavale. No oli õnnestunud roll. Polegi teda näinud niimoodi pikemalt laval. Teine valguskiir oli naiskvartett - Helena Merzin, Marika Barabantšikova, Kais Adlas ja Liina Tennossaar. Kui üldse nende kallal nuriseda, siis Liina Tennossaare nõrk hääl ja kehv diktsioon, sest tekst jäi kohati arusaamatuks. Eriti see osa kui ta Orleans'i vanaemana karjudes teksti edastas - pool läks kaduma.
Ja siis veel Hannes Kaljujärv, kellel polnudki erilist teksti Ants Lauterina, kuid ta on viimasel ajal kuidagi heaks muutunud. Ei oskagi nagu sõrmega näidata, aga roll rolli järel on tal õnnestunud. Ja muidugi Aivar Tommingas. Tema Ird polnud ehk nii mänguline kui Tamm-e Panso, kuid mängitud väga perfektselt. Esimeses vaatuses eriti. Make up oli ka nii hea, et mingi nurga alt ma vaatasin et ta isegi välimuselt nagu sarnane.

FYC - Raivo E.Tamm aasta meeskõrvalosa. Helena Merzin aasta naiskõrvalosa. kokku 2+

Kommentaare ei ole: