reede, 5. juuni 2009

Suve oodatuimad teatritükid TOP 20

Natuke teatrist ka vahelduseks...kuigi teatrisse saab jälle alles rohkem kui paari nädala pärast...

Tegelikult on pealkiri mõnevõrra eksitav. Esiteks selle tabeli alt leiab veel ühe extra-edetabeli - TOP 10 varem nähtud etendustest, mida sellel suvel mängitakse. Ning selles ülemises, ehk TOP 20 edetabelis pole need otseselt minu "oodatuimad" tükid "suvel", vaid neid kõiki küll etendatakse suve jooksul ning olen võtnud arvesse kõik alates tänasest kavas olevad tükid (seega on välja jäänud näiteks 1.juunil juba etendatud Koomiku lapsepõlv). Tegemist on nö. oletusliku edetabeliga - ehk mis tunduvad kõige huvitavamad suvel pakutavatest teatrietendustest ning esimeses tabelis just nimelt nendest, mis minul varem nägemata.

Suuremas osas olen ka planeerinud nende vaatamise juba tänaseks ära. Ühele neist (koht 14) on mul küll alles sügishooajaks pilet. Ja juba täna ma tean, et ma ei jõua kindlasti suve jooksul vaatama ühte neist, sest ma lihtsalt pole sellel ajal Eestis (koht 18).

Aga siin see edetabeli-üllitis siis on, mõnede täpsustavate kommentaaridega, et mida nad endast kujutavad ja miks ma neid ootan ning kopeerisin etenduste kodulehtedelt ka info kokku, et oleks lihtsam "üle vaadata", kes kus mängib ja kes on lavastajad ning kunstnikud ja muu selline inf:


20. Vanalinna vaimud -
Värskelt loodud "Vaba Teatri" esimeseks lavastuseks on „Vanalinna vaimud“. Inspireerituna Tallinna legendidest pannakse kummitama kogu Laboratooriumi tänav. Lavastust mängitakse Tallinnas Laboratooriumi tänaval 1. - 31. juulini 2009 eesti-, vene-, soome- ja inglise keeles. Pole selle kohta veel eriti midagi rohkemat kuulnud, kuid ehk on ikkagi tegemist "teatriga"? Kus on "päris" näitlejad :) Igatahes hetkel, kui infot veel eriti pole on "huvi" tekitatud ja olemas. Taustategijateks Vahur Keller ja Britt Urbla-Keller.

19. Pidu -
Slawomir Mrožeki „Pidu” keskmes on inimesed ja pidu. „Pidu” olevat üks neist näidendeist, kus autor ennast ei ava, vaid on andnud tegelased ja teksti. Loogika tuleb ise otsida.
Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)Kunstnik: Anne Kabel
Mängivad Ago Soots (VAT Teater), Meelis Põdersoo (VAT Teater), Peeter Rästas (Rakvere Teater), Agu Trolla ja Maive Käos.
Etendused 17, 18, 19, 20. juuni ja 8, 8, 10, 11. juuli

Mrožek on muidugi kahtlane....minule tema asjad pole meeldinud, aga teisalt lavastajaks Uku Uusberg ning pärast "Pea vahetust" tahaks kõike tema tehtavaid asju oma silmaga näha. Eriti kuna see olevat veel selline asi, kus autor ennast ei ava vaid see on tegijate enda teha... Piisavalt põnev, et mahtuda põnevaimate nimistusse... kahju ainult, et see niiiii kaugel - Võrus - etendatakse. Eks näis, võibolla võtan hoogu ja lähen ikkagi kohale...

18. Ürgmees -
Stand-up comedy, Rob Becker-i mononäidend, mida mängitakse praegu paljudes Euroopa riikides, Saksamaal näiteks 12 teatris korraga. Ühemeheshow populaarsus põhineb universaalsel teemal – meeste ja naiste erinevuste kõrvutamine kiviajast kuni tänapäevani; peamiselt läbi huumoriprisma, aga ikka reaalsusest lähtudes. 6 ja 10.juuni Vene Kultuurikeskuses, 13-15.juuni Vanemuises.

Ikka siit-sealt pidevalt kostub, et asi on vaatamist väärt. pidavat olema naljakas ning samas eluline. Minule kuupäevad ei sobi, muidu läheks vaatama küll.

17. Kolm põrsakest ja hea hunt -
KOGUPERE MUSIKALINE SIGADUS
Selle suve sead ja hundid saavad kokku Tartus, Laulupeomuuseumi pargis, Jaama 14.
Pidu, pill, laul, majaehitus ja kohtumine hundiga (hea) leiavad aset 25. juulist 15. augustini.
Lisaks sigadustele saab ka pulli.
Tekst: Mati Unt, Juhan Viiding
Lavastaja: Ain Mäeots, Kunstnik: Nele Soosalu, Koreograaf: Janek Savolainen, Muusikajuht: Toomas Lunge
Mängivad: Jüri Aarma, Taavi Eelmaa, Rein Pakk, Jekaterina Nikolajeva, Toomas Lunge
Etendused toimuvad: 25.26.29.30.31.07; 01.05.06.07.08.13.14. ja 15.08 kell 19.00 ja 02.08; 09.08 kell 12.00

Yess, midagi lastele ka suvel! Lahe kamp näitlejaid kah peale kauba! Taavi Eelmaa-d pole näinudki pärast Nora-t ning Jüri Aarmat juba ma ei mäleta enam mis ajast. Rein Pakk üllatas Koidula veres mind väga ning muidu tundub ka igas mõttes vahva asi tulevat! Mäeotsa lavastused on ikka tavaliselt - Vanemuise paremast otsast... minu meelest.

16. Raimonds -
Muusikaline lavastus.
Autor ja lavastaja Tiit Palu, Kunstnik Silver Vahtre, Valguskunstnik Margus Vaigur, Muusikaline kujundaja Feliks Kütt, Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena), Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena), Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov
„Raimonds“ on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. „Raimondsis“ on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Endlas 10., 26. ja 31. juulil

Natuke nõuka-aegset nostalgiat kulub ikka ära, veel niimoodi muusikalises kastmes. Raimonds Paulsi nime ma lapsepõlvest mäletan, aga tema muusikat küll mitte. Võibolla siis kui kuuleb, tunneb ära, eks näis.

Otseselt teatriga mitte seonduvad märkused: Suvel muidu ka lahe Pärnus olla. Ehk saab enne etendust ujuma kah... ja kindlasti on vaja osta tuutu magusaid mandleid rannast ja Endla teatri kohviku pasta on ka väga maitsev!!!

15. Vana Tooma pilgu all -
Omalaadne liikuv etendus Vana-Tallinna keskaegsetest legendidest ja kohtulugudest. Ajavaimu juhtimisel viiakse vaataja ringkäigule Tallinna vanalinnakõnekatesse majadesse, sisehoovidesse ja legendidega seotud paikadesse.Vaataja silme all “elustuvad” lood isand Uexküllist ja Schenkenbergist, majades kahtlast kolinat tekitavatest ämbritest ja õnnetutest armastajatest.Minevikuuks paotub raehärradele, kaupmeheisandatele, kroonikakirjutajatele,katkutohtritele, vaestele ja patustele, rikastele ning ilusatele.Ja kes teab, ehk pressib mõni kummitavgi olend end sealt sisse.Ajavaim jagab rohkelt teadmisi Tallinna endise elukorralduse,ajaloo ja endisaegsete tõekspidamiste ning kommete kohta.Oht Tallinna ajaloost rohkemat teada saada!
Idee autor - Anne Velt Loo autorid - Mart Laar ja Lauri Vahtre ja Angela Randmets Lavastajad - Ivo Eensalu ja Anne Velt Kunstnik - Killu Mägi, Trükised - Maite Kotta, Osades - Hannes Prikk, Kersti Tombak, Hans Kaldoja, Sten Zupping, Iivi Lepik, Jana Wolke, Pirge Sildmaa, Ivo Eensalu jpt

Ajalugu on nii põnev, eriti Tallinna Vanalinna ajalugu ja eriti "legendid"! Lisaks palju põnevaid näitlejaid - Iivi Lepikut pole juba lapsepõlvest saati näinud mängimas ning Sten Zupping on alati hästi hea! Lisaks teksti autoriteks Laar ja Vahtre, ehk usutavasti saab põnev olema. Ning muidugi see, et algusaeg kah kell 22 õhtul - siis kui vaimud juba liikvel :)
8., 10., 11. ja 12. juulil

14. Detektiiv Lotte -
Lastemuusikal kahes vaatuses.
Helilooja Priit Pajusaar Libreto autorid Janno Põldma, Heiki Ernits Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm Dirigent Lauri Sirp Kunstnik Iir Hermeliin Koreograaf Janek Savolainen Osatäitjad: Gerli Padar, Robert Annus, Aivar Tommingas, Leino Rei, Maria Soomets, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Jaan Willem Sibul, Veikko Täär,Tanel Jonas, Markus Luik, Atlan Karp, Märt Jakobson, Marko Mäesaar, osalevad Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Vanemuise teatri ooperikoori ja Tartu Noortekoori lauljad ning Vanemuise sümfooniaorkester. Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida.

Vanemuine tuleb Tallinna külla, etendused on 28.,29. ja 30.augustil Estonias.
Ülikiidetud lastelavastus. Ja piltide järgi tundub, et see on tõesti lahe ja värviline! Minule aga kuupäevad suvel ei sobi ning seega jääb sügisesse...

13. Igavene kapten -
Urmas Lennuki kirjutatud lugu merest ja armastusest... ja tuuled küsisid ja ta kõneles oma kaugest maast Saare Maast, kust kunagi maailma meredele põgenes. Oma kodusaarest kõneles ta, kus suviti on öö nii üürike, et vaevu jõuad tüdrukut loojaku saabudes suudelda, kui juba päike taas koidukiirtes tõuseb. Ta kõneles oma kodusaare külmast ja kargest talvest, mis kaanetab mere jalapaksuse jääga, kõneles jaaniöö tulekumast ja tarkadest vanadest meestest, kelle silmad pole just eile pähe lõigatud. Ja tuuled jäid kuulatama. Kus on see veider paik, küsisid nad üksteiselt. Ja nad tormasid ummisjalu laiali, et leida üles too kummaline saar, kus elavad need veidrad vanad mehed, kelle silmad pole just eile pähe lõigatud, kuid kes ometi näevad oma südamega rohkem, kui kõik teised silmadega kokku ...lugu merest ja armastusest
Lavastaja: Kalju Komissarov (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Kunstnik: Silver Vahtre (Teater “Endla”), Osalevad: Allan Noormets (külalisena Tallinna Linnateatrist), Jüri Vlassov (Teater “Endla”), Merilin Kirbits, Hannes Prikk, Rauno Kaibiainen. Esietendus 30. juulil. Järgnevad etendused: 1. augustil kell 18.00, 2.-8. augustil kell 19.00.

Esiteks on Lennuki oma kirjutatud näidendid mulle siiani kõik meeldinud. Komissarov lavastajana ka enam-vähem kindel värk! Lisaks mängimas Allan Noormets ja Jüri Vlassov. Ning minu meelest viimasest Viljandi näitlejate lennust üks lootustandvaim - Merilin Kirbits! Kahju muidugi, et see Saaremaal on. Ei tea kuidas sinna kohale jõuab... Üks suurem planeerimine nii sõitmise enda kui laste pärast kah, aga muidugi huvitav asi tundub olevat! Läheks küll meelsasti! "Armastus", "meri" ja "suvi" käsikäes :)

12. Augustikuu teemaja -
21. juulist - 7. augustini 2009 Eesti Maanteemuuseumis - Varbuse hobupostijaama õuel
Autor: John Patrick
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ann Lumiste
Peaosas: MARKO MATVERE
Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet . Üks peategelasi, Jaapani väikese mägiküla elanik Sakini - MARKO MATVERE kehastuses, tutvustab oma külarahva suhtumist ja arusaamu järgmiselt: -Okinawa ajalugu vallutajate väärikast reast jutustab. Neljateistkümnendal sajandil meil au Hiina piraatidele alistuda. Kuueteistkümnendal sajandil Inglise misjonäridele. Kaheksateistkümnendal sajandil Jaapani sõjapealikele. Ja kahekümnendal sajandil Ameerika mereväele. Okinawal hästi vedanud. Kultuur siia toodud ... Ei vaja minna tooma. Palju õppinud. Kõige tähtsam: ülejäänud maailm Okinawa ei ole. Maailm tore vaheldusrikas. Näide. Okinawas ... ustel lukku pole. Halb komme, kui naabrit ei usalda. Ameerikas ... lukud ja võtmed suur tööstus. Järeldus? Halvad kombed, hea äri. Okinawas ... avalikus kümblusvannis palja daamiga päris sobib ennast pesta. Palja daami pilt kodus ... päris sobimatu. Ameerikas ... palja daami kuju pargis preemia saab. Aga paljas luust ja lihast daam pargis trahvi saab. Järeldus? Pornograafia geograafia küsimus. Okinawalased alati usinad valitsejaid kuulama. Sügav soov hõõrdumist vähendada. Õppida lihtne ei ole. Vahel valus. Aga valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Nii et ... Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.-Kui küsitakse, nagu tavaliselt ikka tehakse, et miks just see lugu, siis selle materjalivaliku suhtes on mul öelda vaid seda: kui üldse leidub dramaturgias, eriti veel komöödiakirjanduses autorit, kes vaataks maailma nii eluterve rõõmu ja soojusega , siis on see John Patrick, oma kummalise huumorimeele ja omanäolisust ja endaks jäämist väärtustavate eluhoiakutega. - nii arvab lavastaja Roman Baskin

Mina lähen küll kohale peamiselt ainult Marko Matvere pärast - "esialgu"... sest teiste näitlejate kohta infot veel pole. Loodetavasti seal on ikka rohkem proff-näitlejaid ka, mitte et kõik ülejäänud ongi harrastusnäitlejad. Siis võib see sellesse suurde harrastuslõbu sisse ära mattuda :) Eelmisel aastal Ellunägude Rasputin oli küll üllatavalt hea ja isegi need harrastusnäitlejad olid mitmed ülihead! Aga seal oli ka pooleks ametilt näitlejaid ja neid, kes seda hobikorras teevad. Baskin lavastajana on natuke ebaühtlane, kuigi ta suudab alati hästi tekitada atmosfääri. Võibolla saab tunda seda "jaapanlaste küla" :) Marlon Brandoga film samast materjalist on kuidagi ähmaselt meeles, aga mäletan, et see meeldis mulle.

11. Käsu Hansu ajalootund -
Autor: Mart Kivastik
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Maret Kukkur
Mängivad: Ain Lutsepp (Eesti Draamatetater), Tiit Sukk (Eesti Draamatetater), Mari-Liis Lill (Eesti Draamatetater), Raimo Pass (Eesti Draamatetater), Sulev Teppart, Janek Joost jt.

Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Rootsi kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole.
Nii saab Hans oma Käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas. Kõige raskem on rahvast päästa tema enda käest. Hansu ei usuta enne, kui suur jama käes. Tsaar Peeter hävitab Tartu linna koos elanikega.
Hans läheb taas tagasi minevikku ja rändab ajas niikaua, kuni teda uskuma jäädakse, sest temal on kuninga käsk. Kui me teda ükskord kuulda võtame, on meil lootust pääseda ja alles jääda.
Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval.
Etendused: 12., 19. ja 26. juulil kell 15.00
11., 16., 17., 18., 22., 23., 24., 25., 28., 29., 30. ja 31. juulil kell 19.30

Ikka peab igas suves olema üks "Viinistu tükk" ka :) Need Kivastiku omad on tihti väga head ning sedapuhku jälle head näitlejad ka! Tõenäoliselt saab see olema üks suve parimaid!

10. Imearst -
Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Autor Brian Friel Tõlkija Krista Kaer Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater) Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski
Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist: mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev. Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Lavastaja Priit Pedajasele on see juba õige mitmes, Vanemuisele alles esmakordne kokkupuude Frieli loominguga.
Kammerlikud suveõhtud Tammistul annavad võimaluse eri õhtutel nautida kaht erinevat näitlejakoosseisu: 12, 16., 17., 18., 19. ja 20. juunil Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 21.juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv 25., 26., 27. ja 28. juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Aivar Tommingas

Mina valisin oma tüki ühe oma lemmiku - Külliki Saldre järgi. Kuigi ka Volkonskit on lahe mängimas näha... pole teda juhtunud juba aastaid teatris mängimas nägema... Kaljujärv oli väga huvitav Küünlad põlevad lõpuni tükis ning päris huvitav on näha, kuidas tal see roll õnnestub. Friel on materjalina hea. Kunagist Noorsooteatri (või oli see juba Linnateater sellel ajal) lavastust ma mäletan ähmaselt, kui ma nüüd midagi sassi ei aja :) Ja see materjal oli tõesti hea! Pedajas lavastajana on ilmselt "klassikaline stiil", mis minule istub küll tavaliselt, aga koht ise, ehk "küün", annab kindlasti mingi omalaadse tunde elamusele juurde.

09. Mtsenski maakonna leedi Macbeth -
Autor: Nikolai Leskov
Lavastaja: Eili Neuhaus
Dramatiseering: Urmas Lennuk
Kunstnik: Reili Evart
Tõlkija: Friedrich Kõlli
Muusikaline kujundus: teater "Tuuleveski" Jõhvist, slaaviühingu "Läte" naiskoor Kundast
Mängukoht: Ontika mõis
Etendused: 29, 30, 31 – juuli; 1, 2, 5, 6, 7, 8, 9 - august 2009.a. kell 19.00
Mängivad:Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Ines Aru, Marin Mägi (Rakvere Teater), Indrek Saar, Peeter Jakobi, Kristjan Sarv, teater "Tuuleveski", slaaviühingu "Läte"naiskoor
Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas. Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse, muutub armastus liiga suureks, et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha. Liiga suur armastus tapab. Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega. Lugu valikute vabadusest, võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Erakordne võimalus näha mängimas eesti ja vene näitlejaid ühes koos, ühes loos. Selle tulemusena avaldub unustatud tõsiasi - pole tähtsust rahvusel, nahavärvil, usulistel tõekspidamistel - tähtis on olla inimene. Tähtis on märgata inimest ja tähtis on jääda inimeseks.

Aaah, see näitlejate-ansambel on väga põnev! Minu nunnu - Ines Aru on ka pundis! Lisaks Lichtfeldt, Mägi, Saar, Jakobi, Sarv - kõik on väga põnevad variandid!!! Lennuk dramatiseerijaks - lisaks vene-eesti sega-värk - see on midagi "erilist"! Kui veel Lichtfeldt mõne vene romansi ka sinna sisse laulaks - siis on juba pool võitu käes :) Ta on lausa superhea vene romansside laulja!!! Põnev materjal ja mängukohta ka!

08. Aiapidu -
SUVEKOMÖÖDIA
OHTU MÕISAS
Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ann Lumiste
Mängivad: Carmen Mikiver; Ülle Kaljuste; Epp Eespäev; Harriet Toompere; Liina Vahtrik; Pirjo Levandi; Marta Laan; Kaili Närep; Hendrik Toompere sen; Hendrik Toompere jun; Raivo Rüütel; Roman Baskin; Mihkel Smeljanski jpt. Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette? Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid. Etendused Ohtu mõisas 6.-30.08.

Päris lahe, et nii palju vingeid näitlejaid ja et ühte ja sama lavastust saab vaadata nii sees kui väljas. Mina valisin igaks juhuks selle sisemise variandi. See ehk tsipa kammerlikum ja kui vihma sajab või sääsed kiusavad, siis ikka majas sees on tsipa kindlam :) Mugavusearmastaja nagu ma olen :) Igatahes originaalne ettevõtmine - lisaks nii põnev, et saab näha selliseid näitlejaid nagu Kaljuste, Mikiver, kolm Toomperet ja alles teatrikoolis õppiv - üks mu selle järgmise lennu lemmikutest - Marta Laan ja Peeter Tammearu kõik ühes tükis koos!!!

07. Kiivad armastajad -
Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängime ja laulame ilma maskideta. Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida? Sõnal „KIIVAS“ on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes „ARMUKADE“, kolmandas „VILTU“. Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.
Lavastaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Kristiina Hortensia Port (EMTA Lavakunstikool)
Koorijuht: Kaspar Mänd (EMTA)
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Mängivad: Ketter Habakukk (õppinud Nukuteatri noortestuudios), Laura Kalle (õppinud Nukuteatri noortestuudios), Mari Pokinen (Viljandi Kultuurikolledž), Sandra Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Rainar Aasrand (õppinud VHK teatriharus), Tõnis Jürgens (õppinud VHK teatriharus), Mikk Jürjens (EMTA Lavakunstikool), Priit Strandberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Kaspar Velberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)Musitseerivad Peeter Klaasi meistriklassi õpilased

Noorte teatri-ettevõtmistel on alati mingi eriline tahtejõud ja särts seest. Sedapuhkus siis Tallinna Vanalinnas Dominiiklaste kloostri hoovis. 16.-25.07. Commedia dell'arte tundub mulle sobivat kah - liigitan sellesse žanri näiteks "Armastus kolme apelsini vastu" ning paari aasta taguse Linnateatri suvetüki "Ronk". Huvitav on ka Ketter Habakukke näha uues rollis. Tema oli ju seal Wargamäe Wabariigis eelmisel suvel. Ja muidugi on see ju Kristjan Üksküla lavastajadebüüt. Ning lavastajadebüütides on tihti palju huvitavaid leide ning lahendusi. Üllatavaid ja häid ideid, mida tegijad on sees pikalt kaasas kandnud...

06. Härra Punttila ja tema sulane Matti
Bertolt BrechtHÄRRA PUNTTILA JA TEMA SULANE MATTI
Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi
Tõlkija: Debora Vaarandi
Lavastaja: Kalju Komissarov
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Oleg Titov
Peaosades: Peeter Tammearu ja Indrek Sammul
Teistes osades: Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Peeter Jürgens, Jaanus Kask, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Tabun, Janek Vadi jt.
Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk kolistab ämbriga, kukk teeb esimesi kiremisharjutusi ja kasetukk lõhnab nii meeliülendavalt... Ja selles sulnis rahus vaarub ringi end lahkeks joonud mõisaomanik Punttila ning kihlub järjest kõigi vastujuhtuvate naisukestega.
See on aga alles algus, sest ühel hetkel saab ta kaineks ja hakkavad juhtuma hoopis teistmoodi asjad... Härra Punttila, tema sulase Matti ja paljude teiste mahlakate tüüpide tegemiste kõrval on Ugala tiigikalda-laval palju muusikat, laulu ja tantsu. Nalja ning naeru nagunii.
Ugala tiigi kaldal
19.20.26.27.juunil; 03.04.juulil; 14.15.21.22.augustil

Klassika! Küll juba korra nähtud tükk, aga teises esituses ja teises keeles :) Oli päris hea tookord, aga ootan ühelt oma lemmikteatrilt veel paremat ja lahedamat tükki! Näitlejad ja muud tegijad kõik head, eesotsas Tammearu ja Sammuliga. Ugala tiigi kaldal üks etendus iga suvi on sama kindel värk nagu Viinistuski :) Ja tavaliselt on need ikka "elamused" olnud :) Loodetavasti Kadri Lepp on seekord natukenegi suuremas rollis, mitte ainult paari lausega, nagu tavaliselt Ugala suvetükkides :) Aga "vanamehed seitsmendalt" on ka pundis ning neid on alati nii hea meel näha!

05. Ballettmeister
Pseudoajalooline põnevuslugu.
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)
Osades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest.
President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära...
Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele...
Ja see on alles algus.
Endlas 4., 17. juulil ja 1. augustil

Väga hea näitlejate nimistu! Pseudoajaloolised tükid on ka tavaliselt "minu rida"...need lihtsalt lähevad hästi peale. Leiab seoseid päris ajalooga ning lahe on neid "tõdesid" sealt üles leida. Ning Taalmaa on kui Pätsu taaskehastus :) Ei jõua ära oodata! Esimesed kriitikad, mis etenduse kohta kuuldud olid ka positiivsed, ehk siis ootusärevus on juba sees :)

04. Toatüdrukud
Lavastaja Hendrik Toompere jr Kunstnik Ervin Õunapuu Tõlkija Ott Ojamaa
Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema
"Toatüdrukud" on näitlik õppevahend. Kuidas saada prouaks, kel pole elumuresid. Kuidas olla proua, kel on ilu ja raha. Kuidas pääseda ligi härra tohutule varandusele.Selleks tuleb lihvida kujutlusvõimet ja oskusi punuda intriige. Tuleb osata kirjutada selliseid kirju, et härra vangi panna. Tuleb osata segada mürki, mis jälgi ei jäta. Tuleb osata mängida mängu, kus vale saab tõeks.Et rikkaks ja kuulsaks saada, tuleb vaid tahta ja selle nimel tegutseda, muidu jäätegi kõik toatüdrukuteks, kelle ehteiks on vaid roojased kummikindad.
"Toatüdrukud" punuvad intriige 5.-6., 10.-14., 17.-21. ja 26.-28. juunil kell 20 Rakvere kesklinna pangamajas (Turu plats 2).

Yess....mu lemmikud Rakvere-naised kõik kolmekesi koos :) Anneli Rahkema on viimasel ajal roll rolli järel olnud väga, väga hea! Üllest ja Tiinast rääkimata! Omapärane mängukoht ning natuke "täiskasvanute tüki" maiguga :) Toompere on lavastajaks... mul on tema lavastustega kaks äärmust, kas meeldivad hullult või ei meeldi absoluutselt. Sisu mõttes kaldun arvama, et sellest tuleb üks suve suur üllataja! Heas mõttes muidugi :)

03. Pimedusega löödud
Psühholoogiline triller.
Autor Frederick Knott
Tõlkija Triinu Ojalo
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Osades Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor
Sam Hendrix kohtub Toronto lennuväljal ühe meeleheitel naisega ning toimetab tema palvel üle Kanada-USA piiri portselannuku – kingituse naise haigele lapsele. Heausklik Sam ei oska aimatagi, et nukk on täidetud heroiiniga ning et peatselt saabub grupp külmaverelisi kurjategijaid tema New Yorgi kodu ukse taha, mille avab Sami pime ja usaldav abikaasa Susy, kes on üksi koju jäänud. Psühholoogiline triller – žanr, mille tegi maailmatuntuks Alfred Hitchcock – otsib vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav või see, mis on nähtamatu.
Endlas 3., 4., 12., 17. juulil ja 1. augustil

Natuke see laste kasutamine tükkides on kahtlane... aga tegemist tundub olevat siiski tugeva sisu ja üpris kammerliku asjaga. Raivo E.Tamm ja Jaan Rekkor meeldivad mulle ka. Karin Tammaru ning Lauri Kink Revidendis olid ka päris head, saabki siis nüüd näha, kas tegemist oli erandiga või hakkavadki nüüd meeldima :) Aga peamine on muidugi SISU! Tihti ikka põnevuslugusid lavalaudadel näha saab? Oleks kohe hästi põnev ja hästi psühholoogiline... siis oleks vinge!

02. Kon-Tiki
Neli entusiasti asuvad teaduslikel eesmärkidel ületama balsapuust parvega Vaikset Ookeani. Teoreetiliselt peaks kõik hästi minema. Toomas Hussari vabaõhunäitemäng "Kon-Tiki" Käsmu Meremuuseumi rannas on inspireeritud Thor Heyerdahli menukast reisikirjast "Kon-Tiki ekspeditsioon" , mis on eesti keeles ilmunud sarjas Maailm ja mõnda. Tegu on kuulsa ekspeditsiooniga 1947. aastal, kui ületati Vaikne ookean balsapuust parvel eesmärgiga tõestada teooriat võimalikust migratsioonist Ameerikast Polüneesiasse.Näidend ei taotle dokumentaalset tõde, pigem on tegemist autori fantaasiaga, kus vaatamata tühjusele ja meelepettele peaks teoreetiliselt kõik hästi minema.
Mängivad Margus Prangel, Margus Tabor, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm ja Garmen Tabor. Lavastaja Toomas Hussar.
Etendused10.,11.,15.,16.,22.,23.,24.,25.,29.,30.,31. juulil ja 02.,03. augustilalgusega kell 19.00

Nii põnev materjal! Nii huvitavad näitlejad! See PEAB hea olema! Pole küll nimetet raamatut lugenud (häbi-häbi:(), aga selline päris eluga seotud asi ning ikka muidugi ei saa üle nendest näiteljatest - Prangel, Taborid, Uuspõld ja E.Tamm. Kõik eeldused suve tipplavastuseks olemas :)

01. Onu Tommi onnike
'Onu Tomi onnikest' on nimetatud ainukeseks kirjandusteoseks, mis tõesti maailma muutnud. Pärast selle avaldamist 19. sajandi keskel hakati avalikult rääkima orjuse, vabaduse ja töökohustuse keerulistest suhetest. Puhkes kodusõda. Orjad vabastati. Neegri süda laulis. Nii kõlab loo hea lõpp.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastatud 'Onu Tomi onnike' algab sentimentaalsest romaanikesest ja jõuab McDonald'si müüjateni. Kuigi kõik kisub traagikasse, laulab neegri suu sellest, kui imeline on maailm.
"Onu Tomi onnikest" on Thomas McEvilley nimetanud ainukeseks kunstiteoseks, mis maailma tõesti muutnud. 19. sajandi keskel ilmunud romaan tõi Ameerika kodudesse teadmise, et orjus on õudne ning neegril on tunded. Arvatakse, et puhkenud kodusõda, mille tagajärjel orjus kaotati, toitus suuresti just neist teadmistest.
Ometi McEvilley eksib. See romaan võis ju tõesti põhjustada kodusõja, nagu ütles raamatu autoriga - väikese vanaprouaga - kohtudes ka USA president. Kuid see ei muutnud maailma. Sest maailm ei muutunud. Orjus on alles. Neegrite tunded ei koti kedagi. Ainuke muutus on see, et neegriteks pole enam ainult mustanahalised. Vaadake oma peopesi. Kas tuleb tuttav ette?
Onu Tom ei olnud Spartacus. Ta ei olnud isegi Ol' Dirty Bastard, vabaduse lüürik ja getode laulik. Ta oli lihtne mees lihtsate soovidega ja väheste unistustega. Väikekodanlane? Ei, ori.
Lavastajad ning kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades Andres Mähar, Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets (külalisena), Sergo Vares, Inga Salurand, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Risto Kübar.
No teatri saalis 8, 10, 11, 13, 14, 17, 18, 19, 21, 22.augustil

Kõige suurema tõenäosusega on see tükk see kõige-kõigem sellel suvel! Seda ootan ma küll kõige kõige rohkem. Ostsin pileti ka kohe kui need müüki paisati. Hämmastav, et veel tänaselgi päeval on kõikidele etendustele pileteid... Igatahes eelmisel suvel "Ruja", sellel suvel "Onu Tommi onnike"... olen veendunud, et sellest tuleb "vähemalt" hea, aga kaldun arvama, et ikka "suurepärane"! Oleks ainult, et Risto Kübar end paljaks ei kooriks :) Seekord on naiste kord... palun :))) Igatahes on kõik kolm NO teatri naist paltsis ja nad on ju kõik kolmekesi nii head! Lisaks muidugi ka No-teatri suured lemmikud Mähar ja Vares... kahju, et Jaak Printsi pole, siis oleks täiuslik :)


Lisaks siin veel üks lubatud EXTRA edetabel etendustest, mis on mul küll varem nähtud, aga mida etendatakse käesoleva suve kolme kuu jooksul. Ehk minu "soovituste" TOP 10 ning paar sõna, et millepärast:

10. Vee mälu - Kurb lugu. Hästi lavastatud. Millegipärast läks see lugu mulle sügavale hinge sisse. Hästi näideldud ning väga hea materjal. Klassikaline, igas mõttes.
09. Helesinine vagun - Kivirähk ja Ugala. Mängitakse ainult 1 kord suve jooksul, aga seda väärtuslikum see kord on. Kurbnaljakas lugu. Gert Raudsep, Aarne Soro, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Tanel Ingi. Kõikidelt superhead rollid ning üldse üks meeldejääv teatrielamus! Natuke nostaligiat ja Kivirähk -i üks parimaid...
08. Kangelane - Lahedad Viljandi Kultuuriahadeemia kutid ruulivad Endlas! Väga hea ajaloolises mõttes ning üldse sisulises mõttes. Ja lavastus ise on ka väga hästi õnnestunud.
07. Rock 'n' roll - Stoppard. Väga hea sisu, Piret Laurimaalt väga hea roll(id). Ja üldse mõtlemapanev ja mõtlemist vajav tükk. Omamoodi eriline.
06. Wargamäe wabariik - Eelmise suve Vargamäe suurlavastus. Aarne Üksküla kroonis kogu lugu. Võimas looduse ja teatri koosmäng. Dramaturgiliselt ning kõikide näitlejavalikutega ei jäänud 100% rahule, aga kokkuvõttes ikkagi võimas elamus!
05. Karge meri - Eesti klassika. Ja vääriliselt hästi lavastatud. Ilus kunstnikutöö ja Piret Laurimaa fantastiline roll. Tegelikult kõik näitlejad on lausa SUPERHEAD! Maiuspala. Siiani meenutan ka Madis Kalmeti monoloogi ja Marika Vaarikut Toora Jookimina.
04. Perikles - Selline värvikirev Eesti Bollywood - hoorad ja Shakespeare, muinasjutud ja Andres Mähar kentaurina. Lahe muusika, lahedad ideed :)
03. Vahepeatus - Lahe tekst, head näitlejad. Kuidagi eriline elamus. Armas mälestus.
02. Pea vahetus - Nii hea ja mõtlemapanev ning fantastiliselt hea tekstiga. Ja näitlejad ning muusika on ka tippklass!
01. GEP - Kellel veel nägemata, siis see saab küll vinge elamuse! Sisu, näitlejad, stseenid, kõik on kulda väärt!

Terminator Salvation / Terminaator: Lunastus (USA 2009)

Režissör: McG
Stsenaarium: John D. Brancato, Michael Ferris
Olulisemad näitlejad: Sam Worthington, Christian Bale, Moon Bloodgood, Helena Bonham Carter, Anton Yelchin, Jadagrace, Bryce Dallas Howard, Jane Alexander, Michael Ironside
Loo lähtekoht: Film algab aastal 2003, kui üks surmamõistetud kurjategijast mees ootab oma hukkamist. Ta lubab oma surnukeha ühele vähki surevale naisele. Aastal 2018 saab ta uue elu. Apokalüptilises maailmas, kus toimub äge võitlus masinate ja inimeste vahel. Kes on masin, kes inimene? Kuidas ajudega masinate vastu võidelda, maailmas kus masinad ise leiutavad ja täiustavad üha uusi masinaid?

Vana hea Terminaatori-saaga on surematu ning läheb täie hooga edasi vana-Arnoldi kubernerina toimimisest hoolimata. Tegelikult sellest hoolimata, et see kõrge poliitikuamet keelab teda näitlemas, on digitaalse tehnikaga suudetud vanade Terminaatoriosade kaadritest suudetud tuua ta sisse ka sellesse filmi. Mis vaatajate poolt ka muheda naerukihina saatel kinosaalis vastu võeti. Täpselt samuti nagu see, kui Christian Bale ütleb surematu lause "I'll be back"...mis siis sellest et mitte filmi lõpus vaid kusagil keskel :) Film lõppes ikkagi nii, et järge on kahtlemata oodata! Ja tore ongi, sest see põnevus ja action, mida pakkus saaga 4.osa oli tõeliselt vinge! Täiesti kubises hingeahmima panevaid kohti. Lahe popcorni-film, ameerika actioni tippklass. Koos muidugi igasuguste sisuliste vigadega, mis küll häirivad hetketi silma/kõrva, aga kogu selle action-i sees muutuvad vähetähtsateks (a la, tule käes riided ei lähe põlema, juustest rääkimata ja igasugused "inimeste" poolt tehtavad üleloomulikud trikid :)

Film on sünnitanud ühe uue superstaari! Sam Worthington on mehe nimi. Tegemist on 33 aastase Austraalia näitlejaga, keda saab nüüdsest ridamisi suurfilmides näha. Muuseas on tal ka peaosa James Cameroni kauaoodatud uues filmis "Avatar". Kuid Terminaatori filmi on ta justkui loodud! Ehtne action-staar! Muidugi võibolla saaks ta ka draama ja komöödiaga hakkama, eks aeg näitab. Naisilu on ekraanil filmis vähe, ainult Moon Bloodgood. Selles mõttes võiks arvata, et film on rohkem naistele tehtud :)

Mind tõsiselt häirisid kaks näitlejat - John Connori, ehk Christian Bale-i isa "minevikus" mängiv Anton Yelchin ja Dallas Bryce Howard. Tõmbasid kogu filmi taset pügalavõrra allapoole minu jaoks. See noor kutt oli nii antisümpaatne ning kuidagi kange näitlemismaneeriga. Õnneks tasakaalustas teda piside must tüdruk, kes oli kui pärl selle filmi sees :) Ta ei räägi küll sõnagi, kuid näitleb palju paremini kui temast mitu aastat vanem Yelchin. Lahe oli näha ka Helena Bonham Carterit, küll liiga vähe, kuid siiski. Aga jah, nagu mainitud, tegelikult oli see Sam Worthingtoni FILM!!!

Kahtlemata on tegemist filmiga, mille kogu väärtus jõuab kohale ainult võimalikult suurelt kinoekraanilt. Mida väiksem ekraan, seda mõttetumana see film ka tunduks. Ja heli on kindlasti väärt Oscarit. See saal kus mina seda vaatasin, seal värises mõningate robotite liikumise peale terve kinopõrand! Tekkis tõesti tunne, et nad kusagil õues ringi müttavad! Kodus DVD-lt vaadates jääks kõigest sellest "vingest lisaväärtusest" lihtsalt ilma. Mõned filmid kohe on "kinofilmid" ja Terminaator 4 on seda kohe kindlasti!

Mulle meeldib selline sci-fi ja see hirm, mis naha alla poeb, et kui tulevik ongi selline. Mina küll ei suudaks sellises sõjaolukorras nii pikalt ellu jääda :) Ehhh, see ongi ju filmi võlu, et nii saab imetleda neid sangareid... kui need masinad ikka tahaks, küll nad siis teeks inimestele üks kaks kohe otsa peale. Mingid mürgid ju masinatele ei mõju, paar tuumapommi ja olekski kõik. Selles suhtes peaks ikka nende robotite leiutamisega natuke hoogu maha võtma :) Muidu hakkavadki need tehisajud ise edasi arenema ja arendama uusi ja täiuslikumaid tehisajusid... ja olemegi selles "Terminaatori-maailmas" :) Praegu on hea naerda või nende mõtetega mängida, aga ega see nii väga võimatu ju polekski...

Hinnang: 4 (Ei, tegelikult on ikka puhas meestekas ja ma ei mäleta millal viimati mul kinos üldse nii pikalt ja pinevalt mõnd filmi vaadates "põnev" oli :) Jään igal juhul lootma, et kunagi jõutakse mingite lahendusteni ka kogu looga. Selles, 4.osas sai minevik ja tulevik kokku, leiti ka üks lahendus kuidas masinatele vastu hakata, kuid kogu saaga lõpule ei jõudnud.)

Filmi trailer:

kolmapäev, 3. juuni 2009

Antichrist / Antikristus (Taani, Saksa jt 2009)

Režissör: Lars von Trier
Stsenaarium: Lars von Trier
Olulisemad näitlejad: Willem Dafoe, Charlotte Gainsbourg
Loo lähtekoht: Film algab väga stiilselt must-valgena ja aegluubis. Mees ja naine seksivad. Kõigepealt duši all, edasi voodis. Veepiisadki langevad aegluubis. Taustamuusikaks jumaliku ooperihäälega lauldud Händel -i "Lascia ch'io pianga". Õues sajab lund, samuti aeglaselt ja kunstiliselt ilusti. Väike, umbes pooleteise aastane poisipõnn lahkub oma võrevoodist. Vaatab vanemate magamistoa uksel, mida nood teevad. Märkab avatud akent. Ronib lauale koos oma kaisukaruga, sealt edasi aknalauale ning sealt edasi igavikku... Vanemad on sellest vapustatud. Eriti ema ei saa oma psühho-painajatest üle. Tema masendusest väljatuleku vorming ei ole loomulik. Mees kui ennast arstidestki targemaks pidav isend, otsustab naise terveks ravida... nad lähevad metsa, "Eden"-isse, kus naine oli suve veetnud koos pisipõnniga. Asi võtab aga väga kummalised pöörded, sest ei parane naise olukord seal, vaid läheb üha hullemaks. Kuniks see hakkab ka meest mõjutama....

Tegemist on kõigest paar nädalat tagasi Cannes-i filmifestivalil maailma esilinastuse saanud Lars Von Trieri, ehk maailma ühe kuulsaima auteur-i ning filmikunsti eeskäija viimase üllitisega. Üllitis on ehk just piisavalt halvustav ning samas just sellisele "kunstifilmile" sobiv tiitel :) Kuigi jah, kui arvestada Cannes-i festivali, siis seal kriitikud valisid selle filmi teiseks "parimaks" filmiks kogu põhiprogrammist! Muidugi samas valiti ta ka teiseks "halvimaks" :) Mina kuuluksin kindlasti sellesse teise rühma, sest tegemist on liiga "meelega" šokeerida" üritava teosega, et see minu maitse järgi võiks olla. Selle igast kohast šokeerida "üritamisega" koos saab viga muu lugu ning sõidetakse üle hea maitse piirist, isegi sellise žanri puhul nagu seda on "õudusfilm". Kusjuures "psühholoogiline õudusfilm", nagu seda mõnedes kohtades on nimetatud, on minu meelest täiesti vale nimetus selle filmi kohta. Kuigi jah, tegeletakse ju "psüühiliste probleemidega", on see ikkagi minu meelest tavaline šokker-film. Kohati isegi gore-i kalduv---näiteks siis, kui naine kääridega oma häbeme otsa jalge vahelt ära lõikab... Kusjuures seesama stseen on tehtud kuidagi 80ndate gore-filmide võtmes, ehk kaamera liigub aeglaselt selles suunas, kuid enne stseeni on selge montaaživiga ning ette pannakse mingi võltsing... enivei ---ÖÄKKK. Miks küll selliseid filme vaja on? Neid on minu meelest juba küll ja küll.

Tegelikult algas ju kõik väga kurvalt ja ilusa kaameratööga. Kusjuures esimene šokimoment oli muidugi suurelt kinoekraanilt vaadata seda kuidas sellised tippnäitlejad "pornot" teevad. Sest Dafoe tegelase suguelund on suures plaanis sisenemas tema kaasnäitlejannasse.... ok, sellel hetkel nägusid ei näidata ning muidugi võivad need ju ka body-double-id olla, aga siiski...

Metsa minnes läheb asi ikka päris tobedaks. Need kunstilised kaadrid, mis on siis kogu selle loo vahele pikitud, on puht tehniliselt kohati huvitavadki, kuid loo enda mõttes kuidagi tobedalt võltsid. Aga eks ta üks "kunstifilm" olegi. Nö. selline tüüpiline "festivalide" kraam.

Kusjuures Von Trier pärast Cannes-is filmivaatajate vastukaja ning eelkõige muidugi tootjafirmade nõudmisel, läks filmiga tagasi montaažilaua taha ning tuleikus müüakse see paljudesse riikidesse siis juba palju tagasihoidlikumate stseenidega. Mis iseenesest on kahju. Sest kes šokimomente filmidest otsivad, need jäävad ju nendest ilma ja muud seal u nagu polnudki.... kuigi kindlasti see kui naine mehele jalga auku puurib ja sealt siis käia läbi torkab ning mees peab sellega hiljem rebaseurgu roomama. Sellised "tagasihoidlikumad" asjad jäävad ehk ikka alles... kui ma õieti aru sain, siis just need seksuaalsemad kohad vist kaovad... Ja seksi on filmis päris korralikult, mis sellest siis üldse alles jääb?

Ausalt öeldes ma isegi ootasi ja lootsin, et filmist kujuneb hoopis midagi muud, ehk siis sisulises või narratiivses mõttes vaadatavamat, mitte "ainult" visuaalselt šokeeriv. Kuid hetkel kui mees näeb oma soolikaid söövat rebast, kes talle inimkeeli räägib, sellel hetkel mõistsin, et sellest filmist "asja" ei saa... Mitmed inimesed lahkusidki umbes siis saalist :) Ma pidasin vastu võiduka lõpuni, ehk kuni paljastusid ka "kolm kerjust" ja siis veel see ülimalt tobe lõpp, mis oli küll "tobe" minu jaoks ehk ainult sellepärast, et ma ei saanud sellest aru :) Rumal nagu ma olen :)

Ja ega mul ju midagi šokifilmide, ega kunstifilmide, rääkimata ühe mu lemmikžanri, ehk "õudusfilmide" - vastu ei ole. Aga ma vajan, et filmis oleks sees loomulikkus ja loogika. Muidu on sellistel filmidel lihtsalt nii kerge "käkina" mõjuda. Mind häiris näiteks see, et miks lumesajuse ilmaga on magava lapse toa aken lahti? Ma saan aru veel kui laps on kuidagi soojalt kaetud ja riides... Ning siis see üleolev - arstidest targem suhtumine/olemine - ok, see on loomulik olla natuke üleolev, aga teha mingeid omi psühholoogilisi teooriaid ning siis nende abil naist "ravida"? Ja siis see magamine - käsi aknast väljas, tammetõrude sadu, see kuidas kaarnapoeg ei surnud, kuigi mees tagust teda kiviga, rusikaga ja väänas ta kaela, samas siis kui mees korra vastu maja põrandat küünarnukiga virutas, siis läks põrandalaud pooleks :) Jah, ja ega mulle üldse need "unenäolised" kohad ka ei meeldinud. Ja see kui naine virutab mehele munadesse puuhaluga ja mehel ikka "seisab"...naine rahuldab mehe ja "sealt" purskab siis verd... Pigem olid ehk õigustatud sellised slasher-stiilis labidaga näkku peksmised (kuigi mees sellest surma ei saanud...ilmselt oli nüri labidas :)) ja kääride selga löömised... Huhh...tegelikult ikka päris nõme oli see kõik kokku, oleks veel siis olnud taotlus mõjuda labaselt koomilisena, aga ei - täis tõsidus oli taga!

Kusjuures natukenegi huvitav lähenemine oli see, et terves filmis ei esine rohkem kui need kaks täiskasvanud näitlejat ja siis see pisike poiss.... ja loomad... ja lõpus siis veel rida nägudeta tegelasi...Aga jah, praktiliselt kammerlikult ainult 2 näitlejaga film. Kusjuures Charlotte Gainsbourg võitis Cannes-i filmifestivali parima naisnäitlea auhinna... Tõesti, kui peab selliseks alandama ennast (esimeseks meenub näiteks see tema masturbeerimine)...siis võibolla tõesti peab selliste asjade eest talle auhindadega kompenseerima sellist "kunsti nimel ohverdamist". Tegelikult olen teda siiani päris huvitavaks ja huvitava välimuse ning olekuga karkaternäitlejaks pidanud. Kusjuures nad mõjuvad Dafoe-ga päris ehtsalt koos...kuigi neil on pea paarikümneaastane vanusevahe...

Isiklik märkus: Filmi alguses filmi levitajafirma esindaja teatas, et "Teile kui selliste filmidega harjunud inimestele (tegemist oli tasuta erilinastusega) pole ehk selles filmis väga palju "erilist", kuid midagi ehk ikka... Aga mul on hea meel, et tavakino-publikul on tavaliselt esimese kolmandiku jooksul oma popcorn söödud" :)

Isiklik märkus 2: Saalitäis rahvast ei reageerinud kuidagi eriliselt, kui pisike poiss aknast alla surnuks kukkus. Aga kui Dafoe magas nii et tema käsi oli aknast väljas ning paarkümmend puuki oli tema käe külge ennast söönud, siis oli saal ohhetusi ja ahhetusi täis... Keegi vist ähkis iga puugi käe küljest ära kiskumise peale... võibolla mina olen imelik, aga minu jaoks oligi kõige õudsam ja šokeerivam koht filmis just see alguses juhtunud lapse surm. Kõik muu oli lihtsalt liiga punnitatud.

Hinnang: 1+ (Ma ei mõista neid inimesi, kellele see film "meeldib". Eks muidugi igal ühel on õigus oma maitsele, aga minule see EI meeldinud. Eks tihti ju kunsti ei mõisteta selle sündimise hetkel ja alles hiljem hakatakse aru saama... aga minu jaoks oli ikkagi kõik see rõvedus natuke liiga "punnitatud". Ehk seega mõttetu. Eriti kuna need lähtekohad olid liiga üleloomulikud, kus kohast neid rõvedusi välja pigistati. Soovitaksin filmi ainult slasherite ja gore-i ja selliste filmide austajatele. Ja neile, kes rõvedustest saavad mingi kaifi. Mina igatahes pettusin Von Trieris... Kusjuures ta ise on varem šokeerinud ju päris "heade" filmidega...nagu näiteks "Dancer in the dark" või miks ka mitte oma Dogma-filmide või "teatrilaadsete" filmide originaalsusega... Selles "üllitises" ma isegi originaalsust ei näinud. Aga eks sellest filmist räägitakse veel palju ning kindlasti leiab see sama palju pooldajaid kui vastuvaidlejaid...ja ju siis selles ikka midagi "on", kui ta niimoodi kõnetab... mina tundsin küll, et viskasin oma aja lihtsalt minema...)

Filmi trailer:

esmaspäev, 1. juuni 2009

The burning plain / Põlev lennuk (USA 2008)

Režissör: Guillermo Arriaga
Stsenaarium: Guillermo Arriaga
Olulisemad näitlejad: Charlize Theron, Kim Basinger, Jennifer Lawrence, J.D. Pardo, John Corbett, Robin Tunney
Loo lähtekoht:


Film osales Veneetsia filmifestivali "kuldse lõvi" ehk põhikategoorias eelmisel aastal. Jennifer Lawrence viis koju Marcello Mastroianni auhinna parima uue noore näitleja töö eest Sylvia/Mariana rolli eest (noorena). Film ise jäi teistest USA filmide, sh. peavõidu võitnud The Wrestler-i ja palju kõmu tekitanud Rachel getting married-i varju. Kuigi minu meelest näiteks RGM-ist oli see küll huvitavam ja parem film.

Tegemist on Guillermo Arriaga filmiga. Selle filmi puhul võib rääkida auteur-ist, kelle filmil on väga tugevasti oma stsenaristi pitser küljes. Siiani ongi ta loorbereid lõiganud peamiselt stsenaristina. Tema sulest on pärit selliste filmide sužeed nagu "Amores Perros", "21 grams" ja "Babel", millega kandideeris isegi Oscarile.

Babeliga sarnaselt hakkab ka selles filmis lugu jooksma mitmest eri kohast ning vaikselt jooksevad kõik need liinid ikka ühte kohta kokku. Kuidi väliselt tundub esialgu justkui oleks tegemist mitme erineva jutustusega. Ja see ongi iseenesest minu meelest geniaalne! Muidugi tegemist on ka kahes eri ajas toimuva tegevusega ning sellepärast need puzzle-tükid esialgu ei sobigi hästi kokku. Aga lõpuks saab aru muidugi kõigest, nii sisust, kui ka nendest karakteritest, et miks nad on sellised nagu nad on.

Lugu ise saab alguse Charleze Theroni karakterist. Ta töötab restoranis ning läheb voodisse enam vähem iga vastutuleva mehega. Teda jälitab mingi kahtlane hispaano. Samas hõppab lugu mingi põlenud autohaagise-elamu juurde, kus keegi abielus valge naine oli sisse põlenud ühe hispaano-mehega, voodis teineteise külge, ainult et mees ei olnud tema enda abikaasa. Kolmas niidiots saab alguse ühest tüdrukkust, kes näeb kuidas ta isa, kes töötab viljakastmis ja väetamislennuki piloodina ning tütre silme eest kukub lennuk alla. Nendest kolmest loost saabki kokku lõpuks üks tervik. Ja see teekond sinna on tõesti justkui mingi puzzle - kõigepealt ääred ehk raam valmis kuni siis sissepoole tükikesi täites avanebki kogupilt.

Näitlejad mängivad hästi. Nii noored amatöörid kui ka "vanad kalad". Eriti meeldis mulle Charleze Theron, kes naisena, kes on tapnud oma ema, jätnud kohe pärast sündi maha oma lapse ning tagatipuks sebib ühe abielus töökaaslasega kuid magab ka teiste meestega, on justkui elu hammasrataste vahele jäänud. Samas temas on ka mingit tugevust, sellest kõigest üle olla. Kuigi elul justkui pole talle enam midagi pakkuda. Ta ehk arvab, et järjekordse voodikaaslase abil saab ta päeva võrra edasi, kuid tegelikult tema sees keev ajalugu ei lase tal kuidagi eluga edasi minna. Kim Basinger-i roll on kuidagi üheplaaniline, kuid tema ja tema tütart mängiva Jennifer Lawrence-i stseenid olid minu jaoks filmis kõige huvitavamad. See kuidas tütar ema kahtlustab ning teada saab, milles ta süüdi on. Ja kuidas ema valetab talle näkku ning tütrel selgelt on vastik, selles on mingit valusat elulist draamat, mida kõrvalt vaadatagi natuke valus. Lawrence teeb üldse väga tugeva rolli. Ka pervessee kalduvustega poissõbra soovidele alludes, tundub ta jutkui väga tugeva noore naisena. Kellesilm ka ei pilgu, kui näiteks peab mängima oma ema oma poissõbra haigete fantaasiate jaoks.

Isiklik märkus: K märkas piletit ostes, et film on keelatud alla 7.aastastele. Siin Rootsis on aga filmid tavaliselt keelatud alla 15.aastastele, isegi kui keegi ühe ropu sõna ütleb :) Muidugi ehmus K ära, et sellest filmis nüüd siis polegi midagi eriti vaadata, ei mingit põnevust, ei midagi täiskasvanutele :) Aga esimene stseen filmis ongi selline, kui Charleze ihualasti voodist tõuseb pärast seksi kõnnid akna juurde, ehk teda näidatakse nii eest kui tagant ihualasti :) Kusjuures täiskasvanute asjadega tegeletakse ka hiljem filmis...ning muidugi sisu pole mingis mõttes alaealistele huvitav...vähemalt ma arvan nii :)))

Isiklik märkus 2: Minu taga istus kinos üks mees, kes umbes veerand filmi ajal ajas oma cocacola korralikult igale poole pritsides ümber. Kusagil poole filmi peal ta jäi magama. Kui korraks ärkaski, siis temaga kaasas olnud naisterahvas kõva häälega seletas talle ning täitis nö. lüngad -mis on vahepeal juhtunud. Kui film lõppes ja tuled põlema pandi ning ta lõplikult pidi ärkama ning püsti tõusma, siis tõdes oma kaaslasele, et see nüüd küll mingi "hea film" polnud :)

Hinnang: 4 (Minu meelest oli see vägagi vaadatav ja just eriti sellepärast, et see oli väga hästi kirjutatud ning hea montaažiga "täppistöö", kus nii mõtlemisainet kui ka huvitavaid sisupöördeid. Täiskasvanute film, heade näitlejatega. Tasub vaadata minu meelest igatahes!)

Filmi trailer:


pühapäev, 31. mai 2009

The Brief Wondrous Life of Oscar Wao - Junot Díaz

Kui raamat on võitnud nii Pulitzeri kui ka Rahvusliku Kriitikute auhinna (National Book Critics Circle Award), lisaks ajakiri "New York" nimetas selle aasta parimaks raamatuks ning ajakirja "Time" raamatukriitiku meelest oli see aasta parim - siis päris jamaga ei saa kuidagi tegemist olla... kiidulaulu kõlapind on lihtsalt juba liiga lai! Ja muidugi ei saanud ka mina jätta seda paar aastat tagasi ilmunud raamatut oma lugemislaualt kõrvale :)

Jah, tegemist on väga originaalse teosega. Nii sisulises mõttes, ülesehituselt kui ka isegi puht-tehniliselt. Alustades sellega, et "otsene kõne" pole pandud jutumärkidesse, hispaaniakeelsed (ohtrad) väljendid, urbanistlik släng oma "nigger"-itega ja isegi terved laused hispaania keelest on jäetud tõlkimata (kuigi see ei häiri kõige vähematki, sest suuremale osale väljenditest suudab tõlke teiste keelte põhjal tuletada või on need tihedalt kasutatud väljenditena juba lihtsalt varem tuttavad), raamatu esimesel poolel on peaaegu pool tekstist joonealuste märkustena (kuna kõik sõnad vajavad viitena sisulist lahtiseletamist või lisamärkuseid ajaloo või siis päriselu taustaga). Nende joonealuste märkustega antakse juurde seda atmosfääri ning ajastutunnetust või siis kogu ladina-Ameerika olustikku. Ning kõigele lisaks saab palju teada Trujillo diktatuuri ajastu tänavatasandi hirmudest ning üldse sealsetest inimestest ja orjusest ning muud ühiskondlikku. Trujillo diktatuur teatavasti kestis 1930-1961, kuid selle mõju ulatub läbi inimeste ning nende juurte kuni tänapäevani välja.

Kogu raamat on tegelikult üks suur perekonnasaaga. ajas hüpatakse kord edasi kord tagasi kuid põhimõtteliseks liiniks on ikkagi tänapäevasel ajal elava Oscari, tema õe, nende ema ja vanaisa lood. Vanaisa oli otseselt seotud Truillo endaga. Loosse on segatud ka ema kasuema, kuna too kasvatas selle uhke ja ilusa latiino-tüdruku (Hypatia Belicia Cabral, ehk "Beli") üles. Kes omakorda sai kaks last, kellest siis raamatu lõpus keskendutakse peamiselt Oscarile. Oscar läks lapsena paksuks ning tema elu keerles ümber rolli-mängude ja sci-fi ning fantaasia-raamatute. Ta kirjutas ka ise lugusid ning hiljem saigi temast kirjandusõpetaja. Ning kuigi tal polnud erilist õnne naistega, oli ta ikka armunud ühte või teise. Siiski ei jõudnud ega jõudnud ta kuidagi kellegagi neist isegi suudluseni (lõpu poole toimub küll selles suhtes muudatus). Esimene pool raamatut keskendub rohkem Oscari ema naiseks saamise loosse. Kuna ta oli ka lähikonna kaunitar, siis neid seikluseid meestemaailmas tuli ette keskmisest rohkem.
Kogu seda saagat varjutas FUKU, ehk justkui mingi perekonna needus. Ja seda tegelikult mitte ainult ema Beli-l ja Oscaril vaid kõigil, kelles voolas selle perekonna veri. See on ilmselt mingi sealne kultuuritausta osa - sellel ajal ja ilmselt ka praegu sealne rahvas usub needustestesse ja kurjadesse vaimudesse. Surma ning teisi ebameeldivusi on lihtne seletada millegi üleloomulikuga.

Originaalseks võib seda raamatut pidada ka selle poolest, kuidas on kirjeldatud armastust. Seda õhkub nii Oscari püüdlustest leida oma ellu naist kui ka Oscari õe peigmees - Yunior de Las Casas - tihti minajutustajana esineva tegelase armastusest nii Oscari õe kuid ka mingil kummalisel tasandil Oscari enda vastu. Justkui hoolitseva vanema vennana. Kuigi jah, see tee selle hoolimiseni on mõnevõrra konarlik.

Kuidagi higine, pikkade tumepruunide lokkis juustega naiste, latiinode, palmide, diktaatorite, merengue ja temperamentsete inimeste maailma õhkub nendelt lehekülgedelt ja see on suvisel ajal lugedes kuidagi nii ehtne. Kirjanik, kuigi jutustab oma lugu, laskub ka mõnedel hetkedel justkui vestlusesse lugejaga. Hästi mõnus on sealt teksti peidetult leida ja ära tunda viiteid Tolkieni Sõrmuste isanda tegelastele ja sündmustele, samuti on kasutatud ka teisi vahvaid viiteid tuttavatele raamatutele või tegelastele. Äratundmisrõõm ja arusaamisrõõm on alati raamatutes minu meelest positiivne nähtus :) Samas on ka selle raamatu kõik karakaterid kuidagi hästi elavad ning neid on kerge endale ette kujutada. Kuna ma Dominikaani Vabariigi filmikunstist palju ei tea, ega pole ka kunagi Santo Domingos, ega seal kandis üldse käinud, siis ühildasin ma need tegelased, tegevustiku ja atmosfääri Brasiilia või Kuubaga. See tunnetus mis raamatust õhkub on geograafilistelt ja inimllikelt eripärasustelt kuidagi sarnane. Võibolla see viide on natuke vägivaldne ja võibolla isegi tobe, aga kuna DR on minu jaoks võõras, siis selline ühildamine aitas natukene ettekujutusele kaasa.

Paar väikest stiilinäidet:

It's true. The Gangster's wife was - drumroll, please - Trujillo's fucking sister! Did you really think some street punk from Samanà was going to reach the upper echelons of the Trujillato on hard work alone? Negro, please-this ain't a fucking comic book!
---
-shit, who can keep track of what's true and what's false in a country as bakà as ours-what in known is that the time before her brother's rise had made her una mujer bien fuerte y bien cruel; she was no pendeja and ate girls like Beli like they were pan de agua - if this was Dickens she'd have to run a brothel - but wait, she did run brothels! Well, maybe Dickens would have her run an orphanage.
---
Üks assotsiatsioon tekkis veel, nimelt Gomorraga. Sealgi oli tõsieluga lugu segunenud. Ja mitu erinevat liini jooksmas. Ka olustikutunnetus oli kuidagi tugev, niisamuti on see ka Oscar Wao-s. Sest kuigi see kõik on ju fiktsioon, toimub osa romaanist New Jersey-s, kus ka kirjanik Díaz üles kasvas ning lugu ise areneb Dominkaani Vabariigis, kus kirjanik sündis ning juba mainitud diktaator Rafael Trujillo mõjutused ning sidused on ju ühte otsapidi päris elust. Romaanist saab hästi aimu nende sealsete inimeste mentaliteedist ning temperamendist. Samas kui peategelane Oscar on just selline "dork", kes elab koomiksite ja rollimängude maailmas... ja ikka ei saa üle ega ümber neist kuumadest naistest ja kahtlemata ka armastusest :)))

Hinnang: 4+ (Atmosfääri ja karakateri-ehituse eest võiks tegelikult anda ka täied punktid ja ega see raamat polnud üldse nii ropp nagu nendest mu "stiilinäidetest" võiks arvata. Kogu draama oli hästi huvitav ja pidevalt oli soov teada saada, mis edasi saab ning miks ikkagi raamatu pealkiri on just "Lühike imetlusväärne Oscar Wao elu", kui tegelikult suurem osa raamatust on hoopis teistest inimestest - tema suguvõsast... aga eks nagu ikka, lõpus saab sellele selgust. Sest peamine ja minu jaoks ehk ka kõige huvitavam liin oli ikkagi otseselt seotud Oscariga ja...armastusega. Ma võin käe südamele pannes öelda, et ma pole tõesti lugenud midagi sellist varem. Ja see originaalsus tegigi raamatust erilise! Mina küll soovitaksin päris julgelt!)

Junot Díaz (sündinud 31.12.68) on Dominikaani-Ameerika kirjanik, kes töötab MIT-s loova kirjanduse (creative writing) professorina.

laupäev, 30. mai 2009

DeUsynlige / Nähtamatu / Troubled water (Norra 2008)

Režissör: Erik Poppe
Stsenaarium: Harald Rosenløw-Eeg
Olulisemad näitlejad: Pål Sverre Valheim Hagen, Trine Dyrholm, Ellen Dorrit Petersen
Loo lähtekoht: Päise päeva ajal varastavad kaks huligaani ühe 4 aastase vankris magava poisi kohviku eest. Kusagil mingi jõe läheduses tekib poistel hetkeks omavaheline vaidlus ja pisike poiss vankrist proovib põgeneda. Muidugi jooksevad huligaanid kohe talle mööda jõeperve allapoole järele. Pisipõnn komistab ja kukub ning lööb oma pea veriseks ning kas sureb või on lihtsalt loid. Üks poistest kannab ta vette, kus pisike poiss läheb vooluga kaasa ning vajub põhja. Ema väljub kohvikust, kus ta käis pojale kaneelisaiu ostmas, sest too tahtis parte minna toitma ja endale kakaod, mille väljudes kogemata kampsunile kallas. Sellepärast tal ehk läks ka pisike hetk kauem kohvikus sees, sest käis tualetis kakaod maha pühkimas. Järgmine kaader on vanglast, kus poisi vette kandnud huligaan mängib orelit ja vangidest koosnev koor laulab. Orelimängijal õnnestub hea käitumise pärast vangist varem vabaneda. Lugu lähebki lahti siit kohast järgides esimese poole filmist mehe püüdluseid oma elu jalgele saada, tema tutvusmist ühe naispapiga, kellel on ka pisike poeg. Umbes poole filmi peal hüppab filmi tegevustik sinna kohta tagasi, kui vanglast vabanenud noormees kiriku orelimängija-töökoha saab ning ema, kelle poja too kunagi varastab satub kogemata sellesse kirikusse oma klassiga (naine töötab õpetajana). Ning film hakkab sellest samas hetkest jälgima naise elu, kuni jõuatakse lõpplahendusteni, milles on osalisteks mõlemad inimesed (peategelased).

Tegemist on Erik Poppe Oslo-triloogia kolmada filmiga, tegelikult on see üldse tema kolmas täispikk kinofilm. Eelmised olid Schpaaa (1998) ja Norra poolt Ameerika Filmiakadeemiale aasta parima filmina esitatud Hawaii, Oslo. Kandideerima see küll toona ei pääsenud.

Tavaliselt kui filmides jutustatakse sama aega kaks korda, muutub see teise jutustuskorra ajal kuidagi koormavaks või kordusena vaadatavalt igavaks. Poppe suudab aga niimoodi huvitavalt oma kaks lugu kokku siduda, et mitte hetkeksi ei hakka igav. Mõtlemisainet lihtsalt on igas stseenis nii palju ning tempo on parajalt selline, et nendel mõtetel jõuab ka hetkeks peatuda ning enda sisse mälumiseks lasta. Eriti ehk sellepärast, et neid šokimomente kus väike poiss varastatakse ja kus ta pea on verine korratakse mitme kandi pealt ja erinevatest lõikudest uuesti ja uuesti sinna loo vahele - see hoiab omakorda kuidagi elektri ning sellise šokiliku tunde õhus.

Filmi suurim dilemma seisneb minu meelest selles, et vangalast vabanenud mees väidab tegelikult, et see oli ju õnnetus, et pisike poiss surma sai, sest poisike ise libises põgenedes. Et tema pole ju kedagi tapnud. Jah, eks ta ju mõnes mõttes on õige, aga kui ta poleks juba esialgu sealt kohviku eest omavoliliselt seda poissi kaasa endaga võtnud, poleks üldse midagi hullu juhtunud. Teisalt ema "vajab" süüdlast, juba lihtsalt psüühilisest vaatenurgast. Ta ei tea ju kuhu muidu oma viha suunata. Süü ei saa õhku jääda. Kummaline, aga filmitegijad on tõesti suutnud kujundada olukorra, kus tekib kaastunne ka selle mehe suhtes, sest tema ju ei tapnud, ega tahtnud tappa. Samas muidugi on sümpaatia ema poolel, kes 7 aastat hiljem endiselt ei saa oma eluga päriselt edasi minna, sest ta leinab oma last taga. Kogu teemasse on kistud ka kristlik mõtteviis, ehk jumal on nö.kõige taga. Ka pahade asjade taga ning ikka peaks andeks andma - kõik. Samas kui silmakirjalikud on tegelikult ka need samad usukuulutajad, kelle jaoks on nö. lihtne suuta küll andestada teistele inimestele tehtud valud, kuid kui endaga midagi juhtub, siis on see andeks andmine niisamuti raske ning tihti isegi võimatu - me kõik oleme lõppude lõpuks vaid inimesed - pungil emotsioone. Kusjuures filmi lõppedes jõutakse isegi sellise hetkeni kus mul oli tunne, et see surnud lapse ema ja tema poja tapja nagu peaaegu kallistaksid teineteist! Muidugi mul on tunne, et see, mida see huligaan tegelikult seal lõpus sellele emale räägib see on puhtast "headusest" välja mõeldud ning justkui tema "vabandus", aga oi-millise-hinnaga ta selle saavutab... mina küll nii tugev ei suudaks olla. Ehk see kuidagi ka kinnitab, et tegemist oli tegelikult südames hea inimesega, kes ehk just oli see kahest huligaanist "õige" ning halva sõbra mõju all?

Kogu selle teema juures meenus mulle mind juba mitu aastat kummitanud (ilmselt Pegasuse kirjastuse ühe raamatu tutvustusest pärit) lause - "Naist, kes matab oma mehe, hakatakse kutsuma lesknaiseks; meest, kes kaotab oma naise, leskmeheks. Vanemateta laps on orb. Aga kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?" See on ni hirmus olukord, et sellisele polegi oma nime. See on "puuduolev sõna"".

Kuna palju filmi tegevustikust toimub kirikus ning kirikutöötajate vahel, kusjuures orelimängija ise on ateist, siis on palju sellist usuteemalisi sügavaid mõtteid ning argumenteerimist ja sellised teemad mõjuvad alati sügavalt ning väga palju mõtteid tekitavalt. Kusjuures siin on tegemist ka ühe papiga, kes annab endale aru oma naiivsusest, et ta usub kedagi, kelle olemasolu ei ole tõestatud. Kuigi ma pole mingi usufanaatik ning tavaliselt on sellised teemad minu jaoks filmides ja teatris isegi eemaletõukavad - raamatutest lugedes saab nagu paremini keskenduda ning mõtetes selliste teemadega tegeleda ning seal ehk nii tihti ei häirigi, aga selles filmis on kõik need usuteemad väga orgaaniliselt kõige muu sees ja on justkui lisaväärtuseks kogu loole. Eriti sellepärast, et annavad omakorda mõtelmis/vaidlemis/imestamiseainet juurde.

Samuti vaadeldakse selle surnud lapse ema pereelu, kus mees on leidnud endale töö Taanis, et saada naine eemale neist mõtetest ja võimalusest uuesti kokkujoosta selle "mõrvariga". Lisaks on neil kaks aasiast lapsendatud kasutütart, kellest vanem on varateismeline. Pole ju ka kasulastega kunagi eriti lihtne. Ja see on täiesti eraldi tasand veel filmil. Ning omakorda on film veel armastusest ja valikutest armastuses. Mida me teeme, et teist inimest kaitsta psüühiliste asjade eest ja kas vaikimine ning varjamine on mingites olukordades õigustatud? Kas ja kui palju meil on õigust laste eest nende elulisi küsimusi ära otsustada ning oma tahtele allutada nende elu ja tulevik? Kas piibli õpetus - hammas hamba vastu, on õigustatud? See, mis seal lõpus toimub on väga hästi nii stsenaariumis kui ka filmiliselt tekitatud situatsioon - lausa geniaalne! Kuigi sellised kokkusattumused on tavaliselt ebausutavad. Aga muidugi siin oli ju tegemist "sama kandi inimestega" ja sellepärast - miks ka mitte? Mina uskusin küll kõike. Ja ma millegipärast arvan, et olen keskmisest skeptilisem selliste "kogemata kohtumiste" asjus.

Ja kogu selle mitmetasandilise ning heale loole lisaks, oli ka kaameratöö täiesti tippklass - see liikus nii ilusti ja sujuvalt. Ning muidugi see muusika. Kes oleks võinud arvata, et orelimuusika võib olla nii hea ja mõjuda ekraanilt vaadates nii võimsalt? Kuid lisaks sellele orelimuusikale on kasutatud ka kohati kitarrimuusikat ja mingit, ilmselt ksülofoniga tehtud motiivi, mis mõjub lastetoa-unemuusikana. Ja see lapsepõlve helge muusika on kuidagi õnnestunud kunstiliseks kontrastiks sellele jubedusele, mis ekraanilt loona jutustatakse. Väga, väga, väga hea film!

Hinnang: 5- (Ilus ja mõtlemapanev film väga hirmsatel ja sügavatel teemadel. Fantastiliselt hea näitlemine ning igati huvitav ja meeldejääv draama. Väga soovitatav just neile, kes tahavad ja suudavad mõelda andeks andmise, andeks saamise, usu, armastuse, laste ja pere teemadel. Järjekordne pärl Norra filmimeestelt!)

Filmi trailer:

reede, 29. mai 2009

State of play / Asjade seis (USA 2009)

Režissör: Kevin Macdonald
Stsenaarium: Matthew Michael Carnahan, Tony Gilroy, Billy Ray
Olulisemad näitlejad: Russell Crowe, Ben Affleck, Rachel McAdams, Helen Mirren, Robin Wright Penn, Jason Bateman, Jeff Daniels, Michael Berresse, Harry Lennix, Viola Davis
Loo lähtekoht: Noor must mees jookseb, vaadates pidevalt selja taha. Põgeneb kellegi eest... Kuni jääb ühte varjulisse kohta peitu. Sealt leiab tagaajaja - mõrvar - ta üles ja laseb maha. Kuuli saab kerre ka suvaline pealtnägija. Edasi jääb metroos rongi alla noor naisterahvas. Kongressiliige hakkab kaamerate ees nutma, kui teatab kõigile, et suurkorporatsiooni ebasedusliku tegevuse uurija, poliitiku enda assistent, ehk too sama naisterahvas on jäänud rongi alla ning surnud. Selge - poliitikul oli oma assistendiga afäär. Ajakirjanikud nagu raisakotkad hakkavad jutust välja rebima kõike mis võimalik. Ja kuna üks tippajakirjanik on selle poliitiku ülikooliaegne toakaaslane ning hilisem perekonnatuttav ning muuhulgas olnud voodis ka poliitiku abikaasaga, siis on tal mõistagi otseliin infoni. Samas ka omad huvid, et sõber ja/või sõbra naine ilusti asjast välja tuleks. Motiivid on segased. Kes on tapmiste taga, kes keda üle kavaldab ning kes on salapärane mõrvar ja kuidas teda üles leida....

Tegemist on üpris stiilipuhta trilleriga, kus muidugi ka peategelane surmaohtu jääb. Viga on selles, et nii kui "see" näitleja ekraanile tuli, ütlesin ma K-le, et pane tähele - lõpuks on kõiges süüdi just "tema". Jah, see film on täiesti tavaline põnevik, tavaline Hollywoodlike klišeedega üleküllastatud stuudiofilm. Kusjuures keskmisest veel kõvasti venitatum ja igavam ja etteaimatavam. Mõjus justkui ülipika politseisarja ülivenitatud osana. Kusjuures filmi lõppedes selguski tiitritest, et tegemist on BBC telesarja filmatiseerimisega.

Tõele au andes, üks põnev koht siiski oli - siis kui Russel Crowe, kes mängib vana ning kogenud ajakirjanikku, saab ise mõrvari sihtmärgiks. Hetkeks tekib kassi-hiire mäng garaažis, mis on ehk natukenegi põnev. Muidu on film täiesti põhjendamatult venitatud kaadrite ning tegevusega. Isegi päris algus, esimestest stseenidest alates - jookseb ju must mees kusagil tagahoovides, pimedas, vihma sajab - kõik on niiiiii tüüpiline.

Kummaline, et kohati oli dialoog isegi päris vaimukas ning hästi kirjutatud, kuid seda ainult hästi paiguti. Ja kuna stsenaariumi on kirjutanud 3 eri inimest, siis võibolla üks neist oli hea ja teised kaks mitte ning sellest tulenesid ka need erinevad tempod ja just selline hea ja kehva dialoogi tuntav vahe. Kuigi kõik kolm stsenaristi on oma varasemate töödega tõestanud oma menu kassafilmide kirjutamisel. Kõik on ka mingil määral poliitikat oma trilleritesse sisse kirjutanud, sest on ju ka "State of play" just nimelt "poliitiline triller".

Postiivsele poolele võiks kirjutada sellise konkreetse näitamise kui sarnased on politseiuurija töö uuriva ajakirjaniku tööga. Selline võrdsustamine on ju juba ka varem tuttav kuid siin filmis tuleb see eriti hästi esile. Samuti oli huvitav näha Ben Afflecki sellises emotsionaalses rollis. Mõnes mõttes ta isegi üllatas, kuigi mu lemmikute hulka ta ikkagi veel ennast ei mänginud. Russell Crowe on ju alati tase, nii ka siin, kuigi tema roll, mille ta loob on kuidagi selline eba-russellcrowelik :) K ütles, et viimases kaadris oleks ta oma pikkade juustega olnud varjus nagu naine :) Helen Mirren-i roll oli ka hästi tehtud, aga see on liiga väike, et temasuguse tippnäitleja erilist mängu nautida. Naispeaosalist - noorajakirjanikku mänginud Rachel McAdams on küll üpris kena naisterahvas, kuid minule mõjus ta väga võltsina. Vahepeal oli tal lihtsalt selline ilmetu, emotsioonitu nägu vales kohas isegi naeratav nägu, mis mõjus kuidagi kohtlaselt. Pisitillukeses rollis oli vahva märgata ka just tänavu Oscarile kandideerinud Viola Davis-t, kuigi tema roll on tõesti vaid "hetk" ekraanil. Jason Bateman oli natuke labiilse närvikavaga bi-seksuaalne suslik, aga ta andis natukenegi särtsu sellesse igavasse trillerisse.

Üks asi, mis veel võltsina mõjus, oli see et Crowe ja Affleck-i karakterid olid ülikoolikaaslased. Neil on aga päris kopsakas vanusevahe - umbes 8 aastat ja see on ekraanil paista. Lisaks on Robin Wright Penn Affleckist 6 aastat vanem ning samuti olid nad õlikoolis koos. Jääb mulje, nagu Affleck on astunud rolli sellepärast, et keegi Wright Penn-i ja Crowe eakaaslane on rollist loobunud. Kuigi eks muidugi ka selliste vanustevahedega on ju kõik võimalik, aga lihtsalt kogu see mix tundus minu jaoks imelik ja ebausutavalt punnitatud.

Isiklik märkus: Esimest korda märkasin, et Sean Penn-i "päriselu" abikaasa Robin Wright Penn on tegelikult päris sarnane Madonnaga...ja Madonna ju oli enne Robinit Sean-i "teine pool"... ju sellel asjal on siis tõetera sees, et mehed vaatavad ikka teatud tüüpi naisi :)

Hinnang: 2+ (mina isiklikult ei soovita. Kuigi IMDB keskmine hinne on sellise filmi kohta minu meelest lausa hämmastavalt kõrge (7,7). Minul tuli seda vaadates uni ning ma hakkasin mingil hetkel uurima, mis kell on, et kas juba otsa ei saa... Vahepeal muudkui käiati asja ühe koha peal, ehk lugu ei liikunud ega liikunud edasi. Eks vahest on selline pinge kruvimiseks ka nõutav, kuid minu jaoks siin küll pinget ei kruvitud. Pettusin filmis tegelikult päris kõvasti. Russell Crowe filmid on tavaliselt mulle ikka meeldinud, tema pärast peamiselt tärkas ka huvi selle filmi vastu... Helen Mirren oli teine põhjus - aga näiteks üks teine Russell Crowe poliitiline - või pigem suurkorporatsiooniga seotud triller - "The Insider", oli ikka täiesti 5 tärni film. See "State of play" on päris mannetu üritus "Insider"-i kõrval... Kuigi filmi alguses isegi läks nagu justkui hooga käima ning oleksin ju andnud need klišeedki andeks, kui see tempo vaid oleks püsinud.)

Filmi trailer:

teisipäev, 26. mai 2009

Eluteater jooksurajal

Maijooksude ja muude suviste jooksudega seoses üks selline lugu...

P.S. Puänt saabub lõpus!!! Uskumatu tahtejõud ja mille nimel!!!!
Müts maha - tublid naised!

Onu Remuse lood - Rakvere teater


Omal ajal kasvasin ka mina üles kuulates Tõnu Aav -a ette loetud pisikesi 7'' vinüülplaate pealkirjaga "Onu Remuse jutte". Nüüd on "juttudest" saanud "lood" ning enam ei tee Tõnu Aav nii "jänest" kui ka "rebast", vaid igal tegelasel on oma Rakvere teatri näitleja nägu või kohati ka "mask". Kuid jänes ikka sama kaval ning rebane ikka sama rumal... ja mõnikord on ka lavalugudes jänesele ratsahobuseks :) Ainult et kirbud ei kiusa teatrilaval mitte hundi-onu vaid hoopis rebase-onu... (Ai-ai, nad hammustavad õige valusasti...)

Minu jaoks oli see võõras ja kummaline, et näitlejad loovad neist karakteritest "omad" ning neis polegi seda "Tõnu Aavale" iseloomulikku olemist. Ühelt poolt on see muidugi paratamatus, kuid teisalt ehk just huvitavam näha teiste näitlejate valikuid. Saal oli kahjuks väga tühi. Mõned inimesed kolmes-neljas esimeses reas ja see oligi kõik. Isegi jänes ühel interaktiivsel hetkel hõikas saali, et "miks Teid siis nii vähe täna on?" Kahju tõesti, sest minu lapsed olid täiesti vaimustuses! P hõikas mingil hetkel, et "see on maailma parim" :)

Lavastaja Jaanika Juhanson on lavale loonud kunstnik Mihkel Ehala abiga vahvalt lasterõõmsa metsamaailma, kus keskseks kujundiks on Mägra-emanda onn, mida jänes koos sõpradega rasvavarastamise käigus peab uuesti üles ehitama :) Lisaks on ka muid onne ja kodusid, mis siis vastavalt kasutuses, kui tegevus käib näiteks Rebaste pere juures või jänku-onu juures.


Näitlejad on kõik vahvad ja lisaks on mõnusalt kasutatud ka muid "nukk-loomi", kes mingil hetkel siit-sealt välja hüppavad, näiteks kirbud ja konnad (ai-dummer-ker-kommer)... kusjuures kirpude laul on ka hästi vahva - sellega olime juba eelnevalt tuttavad jõulude ajal kingituseks saadud Rakvere teatri Lumivalgekese etendusel Rakvere teatri lastelavastuste lauludega CD-lt. ("Karga porri, kirbud, karga - kirbu, kirbud:)) Kuid kõige vingem on ikka jänese-onu ise, ehk Toomas Suuman. Tema on see, kellele on vahva kaasa elada. Kusjuures tuleb meelde, et Suuman-i ennast mina lapsena kartsin - ta oli nii vinge karakternäitleja välimusega, isegi hirmus minis mõttes. Nüüd on aga temast saanud palju mahedama olemisega ning minu lastele ta tõesti väga meeldis. Rebase-onu rolli Margus Grosnõi on ka hästi tore. Ja Mägra-emandana Helgi Annast. Ning otse loomulikult minu suur lemmik - Volli Käro oli ka ju laval, isegi mitmes rollis, näiteks Lehma-tädina :) Ning Indrek Alpinis, kuigi tal häält ei ole, mis laval kannaks ning ega teda pikemat teksti nõudvates rollides vaadata ei suudaks/tahaks, siis siin on tal lausa fantastiliselt hea liikumine ja see korvab seda hääle puudumist ja diktsioonitust päris hästi.

Eraldi kiidusõnad kava koostajale! Nii lahe, et kavaks on mäng - see on nii originaalne ja lasteetenduse puhul lausa ideaalne!

Kui näitlejad kummardama tulid, siis jänese-onu (Toomas Suuman) kutsus P patsu lööma. Poiss tõusiski ning sai jänese-onuga patsu löömisest veelgi suurema elamuse :) Lastele selline meeldib ja sellepärast tasub ka esimeses reas ja keskel istuda :)

Hinnang: 2+ (Minu jaoks jäi kuidagi tagasihoidlikuks isegi võrreldes Tõnu Aav-a audioteatriga. Kuid laste arvates on hinnanguks 5, sest nemad nautisid täiega!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Joel Chandler Harris
ONU REMUSE LOOD

Lavastaja Jaanika Juhanson
Kunstnik Mihkel Ehala
Valguskunstnik Priidu Adlas
Kostüümikunstnik Liisa Soolepp
Muusika autor Tarmo Kesküll
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Mängivad: Toomas Suuman, Margus Grosnõi, Helgi Annast, Volli Käro, Erik Ruus ja Indrek Apinis.

Lood Jänkuonust ja Rebaseonust ning nende kaaslastest on Eestis juba mitmele põlvkonnale tuttavad ja väga armastatud. Kes ei teaks lugu sellest, kuidas Jänkuonu Rebaseonu endale ratsahobuseks võttis või kuidas Rebaseonu Kilpkonnaonu uputas...
Igatahes - kui te ka ei tea, millest onu Remus oma lugudes pajatas, siis alates 5. septembrist 2008 võite kõiki neid toredaid tegelasi Rakvere Teatrisse vaatama tulla!

Esietendus 5. septembril 2008 suures saalis

esmaspäev, 25. mai 2009

2009.a. teatrite kevadhooaja kokkuvõte

Mõtlesin, et võtan selle kevadhooaja kokku juba nüüd, kuna ilmselt saan järgmisel korral Eestisse ja teatrisse alles umbes kuu aja pärast ja siis on juba suvehooaeg täies hoos. Kusjuures tuleb ära märkida, et selle aasta suvi on kuidagi teatri-tühi. Eriti võrreldes eelmise aastaga. Eks muidugi mitmed tükid on ka juba nähtud ning sellegipärast tundub see nö. teatrivaesem. Aga kui eelmisel aastal sai koostada mingeid top 50 oodatumaid suveteatri etenduste edetabeleid, siis sellel aastal praeguse seisuga on ainult 21 sellist tükki, mis mind huvitavad, kuigi vaadata ei jõua ma neist ilmselt mitte rohkem kui maksimaalselt 10-15 tükki... Ülejäänud kas ei klapi mu puhkusega, muu ajagraafikuga või lihtsalt ei ole piisavalt ahvatlevad. Kuid suveteatritest veel mõni teine kord täpsemalt. Siin loeks hoopis kevadhooaja tibud kokku....

Edetabeleid praegu koostama ei hakka, need teen järgmise aasta alguses. Kõigepealt tähestiku järjekorras lavastused, mis ühel või teisel põhjusel minu meelest on vähem või rohkem positiivselt mällu sööbinud ja minu meelest "soovitatavad". Sain neid kokku 21 (kokku jõudsin teatrisse 38 korda, seega üle pooled!!!). Kusjuures 7 neist läksid mulle eriliselt hinge ning mahuvad viimase 12 aasta 100 parima lavastuse nimistusse:

Arbuusisuhkrus - Linnateater
Boulgakoff - Draamateater
Creeps - Rakvere Teater
Grönholmi meetod - Draamateater
Hecuba pärast - Linnateater
Ingel, ingel, vii mind taeva - VAT Teater
Kooselu väikesed kuriteod - Rakvere Teater
Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99
Kummitus masinas - Lavakad
Küünlad põlevad lõpuni - Ugala
Meie, kangelased - Linnateater
Nafta - NO99
Nürnberg - VAT Teater
Pea vahetus - NO99
Sigma Tau-C705 - Draamateater
Startup - NO99
Sügissonaat - Draamateater
Vanamehed seitsmendalt - Ugala
Vombat - Draamateater
Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala
Vääärviid - VAT Teater

12 naispeaosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Anneli Rahkema-Creeps
Anu Lamp-Meie, kangelased
Harriet Toompere-Grönholmi meetod
Helene Vannari-Minu tädi
Katariina Lauk-Ingel, ingel vii mind taeva
Katariina Lauk-Nürnberg
Maria Avdjuško-Sügissonaat
Maria Soomets-Lood Viini metsadest
Marin Mägi-Creeps
Tiina Mälberg-Kooselu väikesed kuriteod
Tiina Mälberg-Top dogs
Ülle Kaljuste-Sügissonaat

12 meespeaosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Aarne Üksküla-Nürnberg
Arvo Raimo-Vanamehed seitsmendalt
Hendrik Toompere sen-Boulgakoff
Indrek Ojari-Hecuba pärast
Jaak Prints-Startup
Marko Matvere-Ingel, ingel, vii mind taeva
Peeter Jürgens-Kolm meest paadis
Peeter Jürgens-Vanamehed seitsmendalt
Priit Võigemast-Pea vahetus
Rein Oja-Sigma Tau-C705
Taavi Teplenkov-Popi ja Huhuu
Tõnu Oja-Vääärviid

12 naiskõrvalosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Hele Kõre-Arbuusisuhkrus
Kata-Riina Luide-Vanamehed seitsmendalt
Kata-Riina Luide-Väike Tjorven Soolavareselt
Külli Teetamm-Arbuusisuhkrus
Liina Olmaru-Grafiti
Liisa Pulk-Kummitus masinas
Marika Vaarik-Kuidas seletada pilte surnud jänesele
Mari-Liis Lill-Sigma Tau-C705
Merle Palmiste-Vääärviid
Mirtel Pohla-Nafta
Tiina Rebane-Nürnberg
Ülle Lichfeldt-Top dogs

12 meeskõrvalosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Alo Kõrve-Hecuba pärast
Andrus Vaarik-Meie, kangelased
Argo Aadli-Hecuba pärast
Gert Raudsep-Nafta
Guido Kangur- Boulgakoff
Jaak Prints-Nafta
Kristjan Sarv-Nafta
Meelis Põdersoo-Vääärviid
Meelis Rämmeld-Vanamehed seitsmendalt
Priit Võigemast-Hecuba pärast
Tõnu Oja-Vombat
Veiko Tubin-Hecuba pärst

8 kunstnikutööd, mis meeldisid kõige rohkem:
Arbuusisuhkrus - Aime Unt
Ingel, Ingel, vii mind taeva - Iir Hermeliin
Küünlad põlevad lõpuni - Jaanus Laagriküll
Loss - Ervin Õunapuu
Meie, kangelased - Vladimir Anšon
Mängurid - Pavel Hubička
Popi ja Huhuu - Pille Jänes
Väike Tjorven Soolavareselt - Jaak Vaus

Videolt olen jõudnud kordusvaadata ainult kaks lavastust - Vanalinnastuudio Füüsikud ja Teleteatri Pisuhänd. Mõlemad on "klassikud" :)

Kõige vingema keskmise lavastuste hinnanguga teatrid on 2009.aastal (hetkeseisuga) järgmised 5 teatrit (kusjuures ainult 2 neist olid eelmise aasta kokkuvõttes TOP5-s sees! Kord Vestmann all ja Piibeleht peal siis jälle... :)):
NO99
VAT Teater
Ugala
Draamateater
Linnateater

Sügishooaja oodatuimad tükid, mis hetkel on teatrite mängukavades (siit puuduvad Endla suvehooaja tükid, mis on mul suvekavas) . Kui keegi oskab öelda, et mõni neist pole üldse väärt vaatamist, siis andke palun kommentaariga märku, et miks?:

01. Hirvekütt - NO99 - Ojasoo
02. Vaikne muusika - Draamateater - Pedajas
03. Cyrano de Bergerac - Rakvere - Komissarov
04. Metspart - Draamateater - Vihmar
05. Päeva lõpus - Rakvere - Lennuk
06. Tapatöö jumal - Kuressaare - Allik
07. Arturi laulud ja aastad - Ugala - Vaher
08. Suurema kurbuseta - Vanemuine - Normet
09. Poks - Ugala - Aardam
10. Maarja kuulutamine - Theatrum - Peterson
11. Koomiku lapsepõlv - Võru Linnateater - Tagamets
12. Võta mind - Vanemuine - Vihmar
13. Võlg - RAAAM/Kuressaare - Karusoo
14. Linn - Theatrum - Peterson
15. Ja päike tõuseb - Rakvere - Juhanson
16. Meeste varjupaik - VAT - Römer
17. Vaene loom vihma käes - Vanemuine - Smith
18. Tänu tulemast - Varius - Sarapuu
19. Väljaspool hooaega - Vana Baskini Teater - Paluver
20. Teisel pool - Rakvere - Saaremäe
21. Keisrinna hull ehk mees kes rääkis tõtt - Loomine - Velt
22. Jooksvad kulud - Vanemuine - Anohhina
23. Patseba Saaremaal - Estonia - Tabor
24. Luulekava "Arbujad" - Draamateater - Pedajas
25. Mu kallis lift - Vana Baskini Teater - Baskin
26. Kas sulle meeldib porno? - VAT - Teder
27. See ei ole Tammsaare - Varius - Sarapuu

Linnateatri kõik mängukavas olevad lavastused on nähtud.
NO teatris on ainus nägemata lavastus ja endiselt repertuaaris sees "Hirvekütt", mida ma niiiiiii ootan tagasi mängukavva!

2008. aasta teatriaasta kokkuvõte on siin:
http://danzumees.blogspot.com/2009/01/2008aasta-dta-danzumehe-teatriaasta.html

reede, 22. mai 2009

Pea vahetus (NO82) - NO99


Kavatsen seekord täiesti seosetult kirjutada oma mõtted üles kuidas nad parajasti pähe tulevad - kaks tundi pärast Uku Uusbergi "Pea vahetus" etenduse nägemist, sest ma olen pärast seda tükki justkui puuga pähe saanud või lihtsalt "armunud" :) Ehk vabandan oma "lahmimist" ehk läbimõtlematust juba ette. Ma lihtsalt ei taha neid mõtteid oma mälestustest kirjutada vaid kohe, otse ja ausalt...

Milline luksus on vaadata nii lühikese ajavahega kahe Eesti noore auteur-i loomingut! Eriti kui mõlemad on nii head ja (lootustandvad on juba isegi vale sõna, pigem on see ületatud staadium ning peab hoopis ütlema otse välja -) vinged! Tähelepanuväärne fakt veel seegi, et mõlemad mehed on samast lennust (pean silmas Uusberg ja Kase) ning mõlemate etendused sama teatri egiidi all. Selliste tegijate kätes on EESTI TEATRIL küll ülimalt head päevad käes ning jätkusuutlikus on ikka väga kindel ja tugev!!!

Teater oli puupüsti rahvast täis ning inimesed kurtsid õhupuudust. Mina aga olin asjas nii sees, et ei pannud seda tähelegi!

Alustangi kohe lõpust - Oi kuidas mulle meeldib, kui kõike vaatajale ette ära ei nämmutata. Meenub näiteks Tätte "Sild", kus samuti see "hingede sillaalune elu" oli iga vaataja enda arusaamise küsimus. Ainult, et need kes said aru, need ehk nautisid seda geniaalsust veelgi rohkem. Uusberg viskas ka sinna lõppu sellise vimka sisse. Nimelt see vestlus Ets-i ja Geeniuse vahel - Ets nägi teda seal "11.-l lamamas". Polnud ju vaja juurde öelda, et Võigemasti tegelane, kellel ka ju riided tolmused või liivased, plaanis teha enesetappu ning oli 11. rongiteel pikali. Saabusid ju need rongid pidevalt mingi "numbriga" teele. Aga pole ka sellise inimese puhul imestada, et ta ajud täiesti krussis on, kes on oma kunsti pidanud esitama surevatele... see on ikka päris jõhker mõte! Ebainimlik ning jõhker isegi, kuigi mingil kummalisel tasandil ka ilus. Ma mõtlen surra balleti (või miks ka mitte näiteks Debussy muusika - kuigi see oli etenduses teises kohas, ja seal "teises kohas ka" niiii ilus!!!!) saatel...

Ja kuigi Avandile anti selline natuke nagi pragmaatiline, kuulsusejanuline ja rahastmõtleva natuke isegi hinge- ja ammugi selle sügavuseta tegelane mängida, kes ka oma sõpradest aru ei saa (ei geeniusest ega orkestrijuhist), oli ometigi minu meelest tüki üks geniaalsemaid kohti tema välja mängida. Nimelt see Geeniusele "jumala-mängimine", et mida naised ja mehed elust otsivad, et see polegi nii väga erinev! Eks muidugi ole ju ka neid erinevaid asju, kuid põhilised väärtused on meil ju ikka paljus sarnased, eriti mis puudutab hingelisi väärtuseid.

Uusbergi tekst on nii nüansirikas ja tõeliselt hästi kirjutatud. Just nimelt "hästi kirjutatud". Näiteks see Võigemasti ehk geeniuse monoloog elu lihtsusest, ma tundsin, et midagi minu sügaval sees liikus selle peale. Kindlasti mõjutas seda "hinge minekut" muljust eriti see koht, sest seal räägiti ju ka lastest ning lapsed on praegu minust nii kaugel. Kuid mitte ainult see. Vaid tegelikult tervikuna see "elutsükkel". Nii ta ju ongi, aga Uku on selle ülimalt hästi sõnadesse maalinud!

Need vahvad ja naljakad ning kohati isegi tobenaljakad tekstiga mängimised on ju tuttavad juba Uusbergi "Vahepeatus"-est ning on väga mõnusaks ja lahedaks Uusbergi firmamärgiks. Paraku hakkan ma nüüdsest peale ootama ja lootma nende leidmist alati tema tekstidest, sest nii vähestel on oskuseid neid nii andekalt kirjutada.

Võigemast rääkis elusse ja lastesse armumisest.... jah, see kõik on ju tõsi...aga lisaks armusin ma sellel õhtul ka sellesse tükki! Tõesti vinge, et Eestis on selline näitekirjanik. Et üldse üks inimene oskab oma sisimaid sügavaid mõtteid selliseks tekstiks seada! Niimoodi seda teksti kuulates ja nautides, tekkis mõte, et tahaks Uusbergiga päris elus ka sõber olla ja sellist inimest tõeliselt tunda. Kui ta nii mõtleb ja see kõik tema sees peidus on....Uskumatult andekas!!!

Andekusest rääkides - Võigemast on täiesti kameeleon! Ma ei mõista, kuidas ta suudab iga oma rolli luua nii erilise? Muidugi, eks igas ühes on olemas mix tema sees olevatest ainetest, kuid Pea Vahetuses on ta jälle siiski loonud täiesti uut tüüpi rolli endast. Sügavalt kurva inimese rolli, kes on ilmselt väga haiget saanud. Tema silmad on kurbust tulvil. Kui tihti võib öelda, et näitleja mängib isegi oma silmadega? Üldse mul on tunne, eriti viimasel ajal, et Võigemast on alkeemik, sest kõik mida ta puudutab, muutub kullaks - Terrorism, Anna Karenina, Ronk, Ruja, Hecuba pärast ja nüüd Pea vahetus, kui nüüd nimetada ainult mõningaid. Ma olen täiesti veendunud, et kunagi on Eestis olemas ka "Võigemasti teater"! See on ainult aja küsimus. Loodan ainult, et ta ei jäta mängimist siis nii tagasihoidlikult väheseks, nagu näiteks tema õpetajad Nüganen ja Tammearu...

Avandi mängis jälle ikka oma "uimased silmad" värki ka ning temale tüüpilist liikumist sai ka selles rollis näha. Aga tegelikult mis siis! Mulle ikkagi meeldib tema stiil. Tema teravalt täpne tekstiedastamine ja puhas ning ilus diktsioon. Kõlav intonatsioon, mis siis sellest, et liikumine ja maneerid ongi sarnased eri rollides (kuigi vahepeal ta ka väljub nendest - seda oli vilkamisi märgata ka Pea vahetuses, kuid eriti näiteks telesarjas Kättemaksukontor. Seal ilmselt mõjutab tema mängu ka Ott Sepp partnerina, sest neil kahel on täiesti omamoodi keemia :)). Ja kahtkemata keemia on tal olemas ka Võigemastiga. Ning Võigemasti silmadega täiesti võrdväärne sära oli ka nähtav ning tuntav. Ei tea kas mehed olid tõesti pisarad silmis või läätsed või kuidas see nende silmade sära nii tugev oli?

Vahvalt kentsakas kuid hästi sobiv oli ka pisikeses orkestrijuht Petsi -rollis olnud mees. "Peeter Pets ja Eetri Ets" :)))

Vaheajal arutasime seda peade vahetuse teemat K-ga. K ei tahaks küll kellegagi vahetada. Ta ei tahaks kellegi sügaval südames sorida, see oleks tema meelest nagu privaatsuse rüüstamine. Samuti ei tahaks ta ka, et keegi tema sisimas sobraks. Mina tahaksin küll K-ga päid vahetada, sest mis võõrastest inimestest ikka, põnev oleks just teada kuidas tema asju tunnetab oma südames. Kuigi võibolla tõesti oleks ka natuke huvitav näiteks Hitleri, Bulgakovi või Tammsaarega sellist vahetust teha, aga see lõppude lõpuks poleks ikkagi nii oluline kui just K-ga. Aga muidugi austan ma tema soovi ning ei uuriks ega puuriks kui ta seda nimme keelab. Hmmm, muidugi see kartlik mitte-soovimine tekitab keelatud vilja tunde ning peaks veel eriti uudishimu kasvatama. Küll aga ma leian, et kui inimene on juba surnud, et siis võib ju küll teada saada, mis teisel sügaval sisimas on. Siis ju pole enam nii vahet. Mina enda sisimas lubaksin tal küll sobrada, aga tema ju isegi ei julge mu blogi lugeda :) Mina tema oma küll tema loal loeksin, aga ta ei kirjutagi blogi :))) Ma ei saa tema tekstist, olgu see siis kirjutatud või suulisel moel kunagi piisavalt küllalt :)

Kusjuures kummaline, aga teatrisse minnes arutasime sõpruse teemat. Ehk kui saaks kellegi kunagise tutvuse minevikust tagasi oma ellu kutsuda, et kas siis kutsuks ja kelle? Ning naljakalt kokkusattuvalt - nüüd etenduse sisus kohtusidki endised konsiaegsed toakaaslastest sõbrad... Ja see kohtumine oli vist nende mõlema jaoks elamus ning just see kummaline elu salapära... ehk see, et elul on kombeks niimoodi asju ja inimesi ellu sisse tuua, nagu parajasti on vaja. Ma mõtlen ka päriselus... ja Uku on selle täiesti fenomenaalselt oma näidendisse sisse kirjutada. Ei teagi kas teadlikult või kõige muu geniaalsusega lihtsalt koos.

Kusjuures aplausi ajal kummardama tuli ka Uusberg ise (kas ta on alati kõikide oma lavastatud tükkide juures lava taga? Tegemist polnud ju esietendusega... samuti oli ta Vahepeatuse tükis lava taga). Nii vinge oma "lapsukesega" nii lähedalt pidevalt seotud olla! Nii armas ja publikut austav. Lisaks oli kohal ka kooriseadete ehk muusikalise kujunduse eest vastutav Uku vend - Pärt Uusberg. See vendade kallistus kummardama tulles, oli omakorda südantsoojendav! Vennad ja koos midagi sellist loonud - nii vinge! Sest tegelikult need koori-osad ja taustad olid täiesti ideaalsed. Siinkohal peab mainima, et märkamata ei jäänud ka pisitilluke Meribel Müürsepa soolo. Kogu see lavastuse muusika nii eraldi laulud kui ka taustana või isegi koos koristusmasina undamisega - nii muusikalises mõttes kui ka kõige otsesemas "ilu" mõttes oli see tõeliselt ILUS. Kogu see tükk oligi just nimelt ILUS... kuigi ilu defineerimine, nagu ka Avandi suu läbi Uku ütles selles tükis, võiks siiski jätta defineerimata. Definitsioon paneb raamidesse ja võtab ilult ilu veel natuke äragi! Aga kui Uku lavale tuli, siis ma ei suutnud enam toolil istuda vaid tõusin püsti aplodeerima. Võibolla oli ka keegi juba enne mind püsti tõusnud, kuid pärast mind seisis küll juba terve saal jalgadel! See lihtsalt oli seda väärt!!!

Ja vaikselt hakkas ka Võigemast naeratama, muidu ikka nii tõsiselt veel otsapidi oma rollis sees...kurvalt ja tagasihoidlikult kummardades. See tema rollikurbus ilmselt oli seoses kellegi tütarlapsega. "Kunstnikult oli keegi tema muusa lillekombel eest ära noppinud..." Tema habe ning olemine sobisid sellesse rolli ikka uskumatult hästi! Ja need kallistused Avandiga...nad tõesti südamest kallistasid! Ma oleksin ka tahtnud K-d kallistada kohe seal ja siis... Aga eks muidugi kaua eemalolnud sõpra südamest ja teisalt oma armsamat kallistada need on ju ikka kaks ise asja...

Need kaks tegelast - Pianist ja Geenius, olid õige mitmes mõttes väga erinevad inimesed. Juba olemiselt ja välimuseltki (lahedalt torkas silma ka see, et ühel juuksed segamini, särk pükstest väljas, riided tahmased ja teisel kõik silutud kammitud ning ka särk ilusti pükstes. Ja kuigi tahtsin ma ennast ära tunda Priit Võigemasti geeniuses, ja eks ma ju suuremas osas tundsingi, kuigi vahepeal tundsin end ära ka Märt Avandi pianistis. Aga eks siis on mille poole püüelda. Niimoodi kui asju näkku määritakse, saab ka paremini aru oma iseloomus peituvatest varjukülgedest, voorustest ja vigadest ning üldse mõjust kõrvalelavatele-olevatele inimestele ning isegi lihtsast eksistensist. Braavo!

Ma ei saa jätta eraldi kiitmata ka üllatavate elementidega dialoogi, mida võib ehk samuti pidada ukuuusberglikuks :) Ma täiega nautisin neid kalambuure ning huvitavaid vastuseid või isegi naljakaid ütluseid a la "su silmades plingib arvamuse esitamine" või mis seal nüüd täpselt tekstiliselt oligi. Või "kas kohatul asjal on kusagil mujal koht olemas, või on kohatu asi igal pool kohatu?" Selliseid pisikesi sõnademänge ma naudin täiega! Need on geniaalsed ning nõuavad ka kirjanikult nutti!!
Vahva, et Raplamaalt pärit mehed on niimoodi kokku tulnud ja teinud koos midagi väga head ja ilusat - ka seda teksti siin praegu kirjutan ma Raplamaal, oma maakodus :) Nii palju ristirästi seoseid...täpselt nagu kogu selles näidendi tekstis. Ei ma ei saaseda kiidulaulu kuidagi lõpetada, ma lihtsalt olen nii elevil ning ilmselgelt selle tüki suur fän!

See jäi ka mu kevadhooaja viimaseks nähtud lavastuseks (homme laevaga jälle koju) ja nendes mõtetes on tõeliselt pikalt hea mõnuleda (järgmine kord saab teatrisse alles umbes kuu aja pärast - juuni teisel poolel - siis juba suvetükkide vilju maitsma). Ja neid suuremaid ja väiksemaid mõtteid äratas see tükk nii palju, et ma pean natuke oma peas neid nüüd korrastama. Sellepärast sai ka see mu kirjatükk siin pisut kaootiline. "Pea"asi: see tükk on väärt maailmakuulsust! Ma usun, et see lööks laineid igal pool. Muusika on ju ka universaalne keel ja selle järgi suudaks end suhestuda tüki väärtuste nii ilusasti sõnadesse valatud teksti nautides mistahes maailma otsas elavad inimesed.

Ja tõesti - lahe oleks kui Tallinast saaks rongiga otse mistahes maailma otsa! Rongisõit on juba lihtsalt mõttenagi natuke romantiline!


Hinnag: 5 (Eesti oma mees on selle kirjutanud!!!! Mul on nii uhke tunne!!!! Et kui ise ei suuda, siis vähemalt olen ma Uku rahvuskaaslane :))) Sellelt mehel võib veel palju ja vingeid asju oodata. Kuigi mõtlesin tema Mrožeki lavastuse suvel Võrus vahele jätta, aga ilmselt pärast sellist "pauk"-u peab ka Võrru sõidu ette võtma! Ei tahaks enam ühestki selle mehe tegemisest ilma jääda - olgu need siis tema enda kirjutatud või teiste - loodan ja arvan, et see on ikkagi andest kinni! Ja sellel mehel on just nimelt seda - toorest, vinget annet!)
---

Tekst lavastuse kodulehelt:

Pea vahetus
Uusberg/Uusberg

Raudteejaama ootesaal. Saal, kus oodatakse rongi. Õnnelik pianist koos oma isikliku orkestriga. Ootamatult siseneb jaama keegi mees, kes raputab enda riietelt tolmu ja liiva. Ka tema oli omal ajal pianist. Õnnelik pianist ja tolmune pianist tunnevad teineteist hästi. Nad on justkui sõbrad, kuid viimasest kohtumisest on jäänud sisse pikk vahe. Ilmselgelt liiga pikk. Idealism on kohati kohatu - o n, aga kohta ei ole. Ehk ikka on.

Autor-lavastaja: Uku Uusberg (Draamateater), Rapla
Helilooja: Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool), Rapla
Osades: Märt Avandi (Draamateater), Rapla
Priit Võigemast (Linnateater), Rapla
kammerkoor 'Head ööd, vend'
Loe ka intervjuud lavastajaga siit.

Esietendus Teatris NO99 13. mail.

Meie, kangelased - Linnateater


Mmmm...milline maiuspala teatrigurmaanidele! Linnateatri Põrgulava on jälle "avatud" :) Ja esimese etendusega koos näidatakse ka vaatajatele neid renoveeritud tagaruume... ehhei, tegelikult on ikka sügavam point selles sees, et sellele etendusele juhendatakse inimesed läbi lavataguste ruumide - nii saab ka vaataja aimu teatritegijate köögipoolest ja justkui häälestub algavaks etenduseks õigesti. Sest lugu, mis laval hakkab lahtihargnema ongi ühe rändnäitetruppi argipäevast.


Ma ei ole adekvaatne teemal eriti palju sõna võtma, sest mitmetest artiklitest hoolimata, mis selle tükiga koos on ilmunud ajakirjanduses (peamiselt selle tüki kirjutanud Jean-Luc Lagarce'ist) - ma pole neist ajapuuduse tõttu ühtegi jõudnud lugeda. Jah, häbi-häbi mulle ning kindlasti jälle "mõni" mõtleb, et mis ma siis üldse sõna võtan. Eks igal ühel on õigus arvata, mis tahab, aga ma siiski kirjutan oma mõtted üles "iseendale". Et oleks mille järgi hiljem meenutada just seda tükki, just sellel õhtul...

Taustast tean/mäletan vaid niipalju kusagilt (ilmselt kavalehelt või Linnateatri "kevadlehest"), et Lagarce suri Aids-i. Ta sai teada oma haigusest 1988.aastal, kuid selle näitemängu kirjutamisega sai ta valmis 1994.aasta alguses. Kuigi selle fakti mõju sisule ma otseselt ei oska näha. Võibolla seda oli, kuid tükki vaadates ma seda ei tunnetanud, kuigi võibolla see sõjaeelne surma saamise oht, mis paratamatult õhus hõljub. Kuid seoseid Kafka loominguga võib küll lugeda välja ja hulgi, näiteks tegelaste nimed ja teemad.


Lavastus läheb lahti kohe pauguga - sest neile, kes seda oodata ei oska, on lavastajal kohe varuks üks üllatus. Mina kahjuks nägin selle ära ja sellepärast jäin suuremast jahmumisest ilma, kuigi ehmatushüüdeid oli saalist kuulda küll :) Nüganen on sellepärast lahe lavastaja, et ta alati mõtleb mingid vimkad sisse - et oleks ikka näha, et tema käsi on tugevalt mängus, mitte et näitlejad teevad oma tööd ning kõik kulgeb nii nagu tekst ette näeb. Ei, Nüganen paneb alati oma lavastustesse sisse hinge - läbi väga mitmete lavastajatrikkide ning targalt kalkuleeritud liikumise. Jah, liikumine oli minu meelest eriliselt oluline ning tõesti hästi paigas. Näiteks kui Külli Teetamm pidi saama astuda pingile, siis oli kindlasti just täpselt tema astumise ruum pingil riietest vaba. Kuid lisaks pisidetailidele, tundus olevat ka muidu liikumine ning lavakasutus tugevalt režiis ettenähtud. Näiteks esimene tund aega mängitakse ühes pisikeses "riietevahetusruumis", mis asub ühel pool lava "otsas", kuhu kõik 11 näitlejat on kokku pressitud. Neist muideks ka kogu etenduse jooksul (peaaegu) keegi lavalt ei lahku, ainult paaril korral siiski (meenub, et ühel hetkel marsivad peaaegu kõik mehed välja). Tegelikult oli vaataja jaoks, kes istub teises saali otsas see esimene tund parajalt piinav - mul jäi kael küll kangeks kõõritamisest :) Ja isegi selleski lõigus on liikumine väga hästi paigas koos muusika ja valgustusega ning saab ju sealt ka niiöelda ohjad kogu etenduseks kätte, kuid samas mõjub see ikkagi tsipa liiga pika "sissejuhatusena".

Edasi, kui nad kord sealt võre vahelt välja tulevad ja algab kihluspidu, kaetakse kogu lava. Kuid liikumisel on ka edasi kogu tüki vältel oluline roll mängida.


Vladimir Anšon on üks väga huvitav kunstnik. Tema oskus luua atmosfääri on tänaseks juba päris kindel kaubamärk tema kunstnikutöödele ("Pianoola ehk mehhaaniline klaver", "Nii see on kui teile nii näib" ja "Kuritöö ja karistus" meenuvad esimestena). Siin justkui polegi midagi erilist - üks pubisaal Saksamaal - ja ometi koos valgustusega ning oma lihtsusega mõjub see kõik väga terviklikuna - kuni "rongikoikudeni" välja. Reet Ausi loodud kostüümid töötavad samuti kaasa. Sest mingil määral on need seotud ka karakteritega. Linnaelu ning "kõrgemat klassi" armastavad Anu Lamp-i ning Andrus Vaariku mängitud abielupaar Tšissik -ud on riietatud ilusamalt, graatsilisemalt, tõusiklikumalt. Samas kui trupi selgrooks, ehk "perekonnaks isa-ema-poeg-2 tütart-vanaisa", on kuidagi tagasihoidlikumad ja looduslähedasematest materjalidest kostüümides. Muidugi võibolla see ainult näis mulle nii. Jaak Jürissoni ning Riina Roose muusikaline kujundus mõjus kuidagi tuttavana, kuigi ma ei oska hetkel sõrmega näidata, et kus kohast. Samas oli mitmeid komponente, mis tulid tuttavad ette Nüganeni eelmistest lavastustest. Ja see "tuttavlik tunne" justkui muudab sellel külmal põrgulaval etenduse natukenegi soojemaks.

Pidevalt ripub õhus sõja algus, mis omamoodi mõjutab nii olukorda, olustikku kui ka tegelasi. Samas on selles õhkkonnas midagi dekadentlikku, mis ilmselt ärritab proua Tšissikut. Samas saab see dekatentlikus justkui toitu sellest sõjaalguse tunnetusest.

Kuigi tegemist on 11 näitleja koosmänguga, kusjuures nad on peaaegu kõik korraga kogu etenduse laval ka, tõusis minu jaoks peategelaseks Anu Lamp ning tema "proua Tšissik" - nö. trupi "primadonna". Igas misanstseenis on tema näitlemine nii nauditav ja tema kohalolek tuntav. Isegi stseenides kus ta otseselt ei osale, mängib ta kaasa pilkude ning liigutustega. Oh, kuidas mulle meeldib tema mängu vaadata. Oli hetki kus ma unustasin teksti jooksmise mingite teiste tegelaste vahel lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud temalt silmi pöörata. Kusjuures see on nii kummaline, aga tema mängust tundsin ma vilksamisi ära mingeid maneere või liigutusi, mida teeb Jaak Prints. Ka selline äratundmisrõõm mõjus kuidagi "koduselt ja soojalt". Kogu etenduse parimaks stseeniks oligi minu meelest see, kui ta selgitab "järjekordsele noorele austajale", miks ta oma meest armastab. See on nii ilus - kindlameelne ja tugev naine, kes teab, mis ta elust arvab, mida ootab, millega ta peab leppima ja millega mitte. Lisaks väga tark naine. Ja Anu Lamp mängib seda naist täpselt selliselt nagu tema ise olekski see naine! Looduses on ju ikka tasakaal, ehk kui mees on selline kergelt tossike...tossike on tegelikult ehk vale sõna härra Tšissiku kohta, aga selline pea rohkem pilla-palla ning sõbralik ja hea ning võibolla ka tsipake rumal ja tallaalune, nagu Andrus Vaarik-u härra Tšissik minu meelest on, siis selline leiabki enda kõrvale nö. enda täienduseks just sellise naise. Ja selliseid naisi ehk tõmbavad sellised mehed, keda nad kelgunööriga endal järel peavad elus vedama. Ma ei tea, aga nii see minule mõjus ja nii ma olen ka tihti elus tähele pannud sellist sündroomi. Kusjuures Andrus Vaarik ja Anu Lamp on lavapartneritena ka tähelepanuväärne paar! Neid koos vaadata oli põnev ja naudinguline! Kusjuures mõlemat saab viimasel ajal kuidagi liiga harva laval näha!!! Nii kahju!!!


Väga huvitava rolli teeb ka Helene Vannari, kes on viimasel ajal juskui tõusnud uuesti tugevate rollidega esile! Oli ju tema peaaegu sõnatu roll Minu Tädi-s üks õnnestunumaid lavastuse komponente! Ja nüüd "tugevalt" edasi - naine, kes on elus näinud nii mõndagi ning lepib oma mehe omapärasustega, samuti oma lapsed on ta kasvatanud kergelt kummalisteks, aga sellist elu elades ehk polegi lootust paremaks? Millegipärast mõjus tema tegelane juudina, kuigi ega ma ei tea. Rahakokkuhoiuga ja pere kantseldamisega, oma parimad päevad juba möödasaatnud näitlejanna, peab justkui olema emaks kogu trupile. Kuigi küüned ikka enda poole. Tema juba teab, mis on hea ning kus ja kuidas edu saavutada.

Ma ei saa aru miks, aga Piret Kalda mõjub ka tugevalt, kuigi tema roll on ju tibatilluke. Aga see soeng ning pipraterane olek on justkui temale loodud, kuigi kavalehelt võis lugeda, et Lagarce kirjutas selle rolli ka mingit teatud naist silmas pidades. Andero Ermel on hakanud mulle vaikselt üha rohkem meeldima. Selles etenduses on tema armastus proua Tšissiku ehk Anu Lambi tegelase vastu minu jaoks kogu etenduse kõige huvitavamaks ning oodatuimaks (teiste teemade vahele pikitult) teemaks. Noor ihaldaja, kes peab abielluma hoopis teise naisega, on kui õnnetu armastaja. Ja see kurva noore mehe kuju, kes käib kui kutsikas küpse, tugeva naise sabas, see õnnestub Ermelil väga hästi. Hetkeks saab ta isegi oma lauluannet näidata, kuigi see pole selles tükis nii oluline. Külli Teetamm-e tegelase süda kuulub Tõnn Lambi tegelasele. Alguses kui mees tahab naist, siis naine hoidub nagu kerge distantsi taha, kuid siis kui mees on otsustanud lahkuda, hakkab naine muretsema. Ja teeb katset oma austajast mitte ilma jääda... kuidas elus nõnda ka teatris... või oli see nüüd vastupidi :)

Epp Eespäev natuke suure ja rohmaka vanema tütrena oli see, kes tegelikult selle lavastuse esimese üllatuse mulle reetis...(tal polnud piisavalt meiki näos...) Aga tema tampimine mööda kõrtsi oli kuidagi naljakalt maanaiselik. Kuid seda kontrastlikum oli tema kurbus või õigemini see valu, mis kõrvaltvaatajale jääb, teades, et see naine teab, et mees, kellega ta kihluspidu peab, teda kunagi armastama ei hakka. Kuid ometi on ta temaga koos ja loodab...

Aleksander Eelmaa mängib kõva hooga - jookseb, märatseb ja karjub. Kuid kuna ta edastab oma teksti kuidagi laisalt ja ebaselge diktsiooniga. Sõnad on kohati isegi ilma lõputa või igatahes segased, siis see roll lihtsalt ei meeldinud mulle. Samuti ei meeldinud mulle Tõnn Lamp, kes tegi jälle oma imelikke grimasse, kuigi rahulikemal hetkedel, kui ta ei mänginud üle, siis ma "kannatasin ära". Andres Raag pärdikukõrvade ja tumeda parukaga roll oli kuidagi eimidagiütlev, kuid üks lavastuse lemmikkohti oli just tema välja mängida. See on teise vaatuse alguses, kui ta hakkab jutustama uue näitemängu sisu. See mõjus mulle koos selle atmosfääriga natuke nagu filmis "Moulin Rouge", kus Ewan McGregori tegelane Christian jutustab näitemängu "evil Maharaja ja penniless sitar player...." Kuigi filmis oli see dramaatilisem ning filmitrikkide ja montaažiga siiski midagi hoopis muud... Lihtsalt tekkis selline assotsiatsioon :)

Suurimaks müsteeriumiks jäi Peeter Jakobi kasutamine külalisnäitlejana. Eriti kuna tegelase tüpaažilt on teatril endal olemas Ago Roo. Ja Jakobi nagu mängida ju tegelikult eriti ei saagi. Ainult vanaisa ehk vana mehena natuke nukralt rumalaid repliike vahele visata. Ma ei mõista, miks kutsuda sellisesse pisitillukesse rolli mõni näitleja teisest teatrist, kui ta tegelikult on kogu aeg tagaplaanil? Või siis ta lihtsalt ei tahtnud/suutnud/saanud/osanud end mängida esile? Ei tea tagamaid, sellepärast ei oska ka spekuleerida.

Kuid nagu öeldud, särasid kõige eredamalt kogu trupist Anu Lamp ja Andrus Vaarik - Lavakapäevilt kursavend ja kursaõde - nii armas, et nad nüüd u.30 aastat pärast koos lavakunstikooli astumist koos laval on! See duett on juba väärtus omaette :) Lisaks mul on aimdus, et olles mõlemad umbes sama vanad kui näitekirjanik Lagarce (Anu ja Andrus on sündinud 1958, Lagarce 1957) - mõistavad nad ehk tema tegelasi ka kõige autentsemalt ja õigemini.


Muideks ostsin sealt teatri kavamüüjalt ka Kafka päevikute- raamatu, mis maksis kõigest 230 krooni - poes maksab u.70 krooni rohkem! Lisaks soovitan ka lugeda seda kava enne etenduse algust, seal on mitmeid huvitavaid ülestähendusi ning mõtteid selgitatud, mis aitavad natuke kaasa mõistmisele ja tähelepanekute tegemisele. Ning on üldse üks vajalikumaid kavasid, mida viimasel ajal seoses mõne tükiga olen lugenud. Mul tekkis mitmeid mõtteid sellega veel juurde kui miskit etenduses endas tähele panin. Kasvõi ka see tunnetus, et kirjanik on kirjutanud selle aasta enne oma surma ning on olnud teadlik oma peatsest surmast juba mõnda aega. Lisaks saab ka teada tüki tagamaadest, ehk "Der Wilde Mensch" etendusest, mida näitetrupp just oli etendanud enne seda kui "Põrgulava etendus" algas. Ja üldse mitmeid detaile seoses nii selle näidendi kui ka Lagarce teiste töödega.


Paar lemmikkohta on ununenud veel üles tähendamata
- see kuidas kogu seltskond plaanib kuhu nad järgmiseks sõidavad. See kuidas nende tegelaste minad ja karakterid tulevad nende valikutega koos välja, seda on põnev jälgida.
- see kui Helene Vannari tegelane oma mehele rongis käe annab enne magama jäämist. Selles vanuses juba enam ei pirtsutata teineteisega. Siis on kõik vastumeelsused ja vasturääkivused ära näägeldud. Muud rongid on läinud ja jäänud on leppimine, mida võib ainult kaunimaks teha armastuse ja austusega. Siiski ma tahaks loota, et minu südamesse ka vanas eas ei pääse ainult toiduga, vaid on ikka muid väärtuslikke asju/tundeid/vajadusi ka :)
- see kui raskel hetkel ikkagi veri on paksem kui vesi ning kuidas pereisa südamemure peale kogu pere kohe tema ümber sebima hakkas. Kõik kes vähegi end perena tundsid...kuigi Piret Kalda tegelane ju pole pere, aga temagi oli seal juures. Ikkagi Leiva"isa" side ilmselt..
- ja ikka need täpsed liikumised, näiteks alguses kui nad seal ringis liikusid, kuid muusika lõppedes täpselt õiged dialoogi pidajad just ette jäid. Minu meelest see liikumise, kunstiliste komponentide ja muusika kooskõla ilustas kogu etendust.

Nüganen ON geenius - kahtlemata üks Eesti paremaid lavastajaid!

Hinnang: 4 (Hõrk ja väga heade näitlejatega maitsestatud lavastus. Tõeline "ansamblimäng" kõige paremas mõttes. Atmosfäär on vingelt loodud ja kuigi see pole ehk massidele mõeldud ehk siis mitte igaühe maitsele, sain mina sealt küll mõtlemisainet ning pisikesi tähelepanekuid detailidest, mis kohati tegid asja kohe väga nauditavaks! Taaskord sai kinnitust, et Anu Lamp on üks mu lemmiknäitlejaid. Kui ta ainult mängiks ka natuke rohkem....)
Tekst lavastuse kodulehelt:

Meie, kangelased
Jean-Luc Lagarce

Lavastaja: Elmo Nüganen :: Kunstnik: Vladimir Anshon :: Tõlkija: Malle Talvet :: Kostüümikunstnik: Reet Aus :: Muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson ja Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena), Peeter Jakobi (külalisena) :: Esietendus: 09.05.2009 :: Etendus kestab: 3 h

Jean-Luc Lagarce (1957-1995), prantsuse näitleja, lavastaja ja (eelkõige) näitekirjanik, määratleb oma näidendi „Meie, kangelased” (1994) tegevuspaiga järgmiselt: „Tegevus toimub teatris, endises teatris, teatri kulisside taga või paigas, mis täidab selles linnas teatri funktsiooni, peosaalis, Suures Kõrtsis, Rändurite Kohvikus, lihtsalt mingis laoruumis, õues või õuenurgas. Tegevus toimub keset Euroopat.” Näidendi motoks on Franz Kafka „Päeviku” 1910. aasta esimene lause: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab.” Ja nappide ääremärkustega näidend (Lagarce vältis üksikasjalisi selgitusi, et mitte „betoneerida mõtet”, nagu ta ise on öelnud) algab lakoonilise remargiga: „Nad tulevad lavalt.” See on näidend teatrist ja teatritegemisest. Publik asjasse ei sekku, kõik toimub näitlejate vahel. Lagarce kirjutas selle näidendi oma teatritrupile „La Roulotte” (pr. k. „mustlaste, rändnäitlejate vanker”), mille ta koos sõpradega 20-aastaselt Besançonis oli asutanud ja millega ta jäi seotuks elu lõpuni, elades vaheldumisi nii Pariisis kui Besançonis. Kafkalt moto laenamine on ühtlasi vihje teksti mõistmiseks, avanemiseks ja veidi kummaliste tegelasnimede tõlgendamiseks. See on soovitus lugeda mitte üksnes „Päevikut”, vaid ka Kafka jutte ja novelle. Näidendit võib vaadelda kui Kafka peensusi tabava eluvaatluse edasiarendust. Kui suurepärast instseneeringut, mis loob oma iseseisva maailma.