Teisipäev, 17. oktoober 2006

Adolf Rühka lühikene elu


Pühapäeval 15.oktoobril külastasime Draamateatri väikest saali, kus esimeses reas, keskel, sai pisikese killukese juurde nähtud Eesti Teatri ajaloost. Ehk sellest ajast kui Vanemuine oli Eesti teatri A ja O ning August Wiera oli teatri eestvedajaks.

Etendus algabki ühe etenduse lõpuga sellest ajastust. Noor Rühka on kohtukirjutaja ning armub ühte tütarlapsesse, kuigi kohalik rikkur proua Sava soovib Adolfit endale väimeheks. Adolf on aga armunud kõige rohkem teatrisse. Ta on päeval kohtukirjutaja, õhtuti näitleja ja öösiti näitekirjanik. Armastus ei jõuagi õieti õide puhkeda, kui Adolf jääb ilma oma naisest ning naise tuberkuloos viib ka tema enda hinge.

Tegemist on justkui komöödiaga, samas ka traagikaga. Selline lõpuks ne rõba ne mjasa. Ohtlik tee näidendi jaoks. Tegelikult annab etendusele tema väärtuse lavastus. Ingomar Vihmar on saanud hakkama millegagi, mis on viimasel ajal Eesti teatris üpris omapärane - on leidnud originaalse võtme lavastamiseks. Kunstnikutöö Pille Jänese poolt oli nii mõneski juba tuttav tema eelnevatest töödest, nagu näiteks kardinate kasutamine (Tšapajev ja pustota), kuid kuna etendus koosnes sellistest väikestest stseenidest ehk pildikestest, siis kardinate ette ja ära tõmbamine andis plaane juurde. Mängitigi justkui kolmes vahes.
Selle kunstnikutöö assossatsiooni lisaks leidsin veel mõned. Esimesena meenub Peategelast mängiva Risto Kübara labiilne mänguviis, kes kogu aeg silub oma pintsakut tuttav aastal 1997 nähtud ühest teises Andrus Kivirähk -i näidendist Jalutuskäik vikerkaarelt. Seal oli üks teine toores ja roheline labiilne noorsant - Mait Malmsten. See, ehk tõotaks Kübar -ale suurt tulevikku. Noh, eks elame näeme. Ma ei saa aru, mis häda on nendel noortel näitlejatel oma kätega. Mäletan kuidas Riina Maidre ei osanud oma kätega midagi peale hakata etenduses Naine valgers. Nüüd nägin sarnast Mirtel Pohla -lt (Kandideeris teatriliidu parimale naiskõrvalosa auhinnale selle rolliga). Hoiab ja kangutab oma käsi või tagurpidi...ei saa aru.
Veel meenus mulle etendust vaadates film Moulin Rouge. Sealgi oli vaene kirjanik ja tiisikuse haige tütarlaps. Mingi sarnasus kumas minu jaoks läbi. Kõigele lisaks tundsin Rühkas ära iseenda. Nii mõnigi tema unistus või soov või ka suhtumine on minule sarnane. Sellist asja ei mäletagi millal viimati sain teatris kogeda.
Etendus kandideeris ka aasta tagasi Kultuurikapitali parima lavastuse auhinnale. See jäi küll saamata ja ega ta seda väärt polekski olnud. Kuid hoolimata sellest, et ma seda etendust kellegile soovitada ei julge, läks see minu jaoks enamvähem korda. Hindeks 4- või 3+.
Näitlejatest tegid parimad rollid vanad head Ülle Kaljuste ja Lembit Ulfsak. Ülle oli nii majesteetlik ja grandioosne ning tema hääl kõlas ja kajas läbi kere. Lembit aga jättis kummardama tulemata. Ilmselt pidi ta ruttama Tantsud tähtedega etendusele, sest ta seal kuulutab oma häälega järgmiseks toimuvat. Aga tema karjapoiss oli ehk kõige kurbnaljakam kogu etenduses. Aleksander Eelmaa ja Ivo Uukkivi ei saanudki palju esil olla, kuigi ma ei tea mis põhjusel olid nad samuti teatriliidu eriauhinna nominendid. Külli Reinumägi oli väga hea preili Jakobsonina. Pärast seda telelavastust, kus ta endale mehe välja mõtles ning Sagadi mõisas etendunud Kolm õde, on Küllil ikka eriline koht jäänud südamesse. Ta võib edaspidi olla kui halb tahes, mulle ta ikka meeldib. Tore oli ka näha Panso kooli esimese lennu veterani Tõnu Aav -a. Ta on päris kobe ja osav ning tõenäoliselt saab tema kunsti veel aastaid nautida. Loodetavasti ei tõmbu ta teatrist ära nagu kursavend Üksküla. Veel paar aastat tagasi tegi Tõnu Aav minumeelest ühe üldse oma parimatest rollidest, nimelt Shaw Südamete murdumise maja -s.

Tõeliselt vanamoodsalt kunstipärane oli ikka see algus, seda lõiku tahaks uuesti näha! Draamateatril päris mitu head asja seal üleval katuse all, väiksese saalis repertuaaris. Väga head on ka näiteks Õmblejannad või siis Õhtusöök sõpradega. Neid julgeks kindlasti

soovitada...

4 kommentaari:

Linnar Priimägi ütles ...

Tere, otsisin Google'ist Adolf Rühka kohta käivat ja sattusin Teie kirjutisele. Mind omakorda suunas Oskar Kruusi "Kirjanduslik Otepää" (1969), lk. 19:

„Otepää alevi olusid möödunud sajandi lõpul kirjeldas jutustuses „Vanaisa vaim“ (1901) Nuustaku kohtukirjutaja Adolf Rühka... Kuigi alevi nimi on raamatus tähistatud kolme tärniga, tundis üks Otepää majaomanik end riivatuna ning püüdis „Vanaisa vaimu“ kogu trükki üles osta, et raamat ei pääseks alevielanike kätte. Seetõttu on „Vanaisa vaimust“ säilinud vähe eksemplare.“

Danzumees ütles ...

Päris põnev tahk ning tasand Rühka eluloo juurde. Mees suri ju üpris noorelt ning mitmed teadaolevad tema tekstid ongi ilmunud ju alles postuumselt. Peaks ka seda Kruusi raamatut uurima.

Ja muidugi eriline huvi tekkis nüüd selle "Vanaisa vaim"-u suhtes :) Et mida erilist Rühka siis sinna võis kirjutada, et see hull majaomanik teose maapealt hävitada tahtis...

Danzumees ütles ...

Vaatasin Ester-ist, et vähemalt Tartu Ülikooli raamatukogus peaks see "Wanaisa waim : Tõelik jutustus" / Kirjutanud A. Rühka, olemas olema.

Danzumees ütles ...

Hmmm... Tallinnas Rahvusraamatukogus muidugi ka. Ja Akadeemilisest Raamatukogust saab isegi koju laenutada.

http://ester.nlib.ee/search~S1*est?/ar%C3%BChka%2C+adolf/arw~dhka+adolf/1%2C2%2C5%2CB/frameset&FF=arw~dhka+adolf+1878+1901&3%2C%2C3