Pühapäev, 1. oktoober 2006

Tõde ja õigus. 2.osa


Lavastus võitis Kultuurkapitali parima lavastuse preemia aastal 2005, ja seda täie õigusega. Mastaapsed 5 tundi, mis sisaldasid ka kaks vaheaega oli tõeline mammutprojekt, kuid kulus sama kiiresti kui tavalised etendused. Kõik kolm vaatust olid mõnevõrra erineva tunnetusega, kuid samas kõik kolm olid väga nauditavad. Müts maha Elmo Nüganen-i ees.
Samuti langetan oma mütsi kunstniku Iir Hermeliini ees. Selline tunne tekkis tõesti, et oleksin nagu kärbes Mauruse kooli seinal. Ja muidugi näitlejad. Katsun siin kirjutada igaühest natukenegi ja mõnest ka natuke rohkem.

Aivar Tommingas - Tema superroll. Mäletan teda enamasti Evitast Magaldina. Kuigi figureerib ta juba lapsepälvemälestustes. Rollid Magamistoad ja Kremli kellad etendustes. Imetilluke tegemine oli tal ka Mesimees ja natuke suurem Irdi roll Teatriparadiis etendustes. Veel meenub muusikal Oliver Linnahallis, kus Tommingas oli vargapoiste pealik. Samuti mäletan, et kui käisin Vanemuises Evita kassetti laenamas, siis ta tuli mulle koridoris vastu ning ma mõtlesin, et kui suurekasvuline ta on, kuigi ma sellele varem polegi tähelepanu pööranud. Ilmselt on ta juba ammusest ajast Vanemuises ning sellepärast ei ole mul õnnestunud teda rohkem näha, kuigi on ta üks vapustavalt hea näitleja. Järjekordne tõestus sellest on härra Mauruse roll. Kuigi juba tekstiliselt ei saagi seda rolli väga erinevalt mängida, kui seda tegi Ants Eskola Indrek -u filmis. Sama ütles ka Aarne Üksküla, kes enne Tommingat seda sama rolli selles lavastuses esitas. Aga samas tõi Tommingas siiski midagi oma selle mängu sisse. Kõik need silmapööritused ja see energia ning hullupöörasus - Tommingas laskis selle kõik endast laval välja. Ta ei jäänud grammigi alla kuulsale "Teatriparadiisi" asukale, härra Eskolale, ning nii mitmeski misanstseenis mängis välja peened detailid, mis elavdasid ta rolli veelgi. Etenduses oli üks koht, kus ta tahab anda kuklalaksu Bert Raudsep -a Liblele, kuid neil õnnestus see mängida puht kogemata välja nii koomiliselt - üks kummardas, teine lõi - nagu kogemata. Ning see, mis raamatus polegi - lugu nende komade joonistustest vetsu seinal ja kaval Indreku müksamine, kui Lible salaja pealt kuulab ning tegelikult ta nii kuri polegi Indreku peale, kuid tahab, et teistele jääks teine mulje. Ja kõige krooniks välja näideldud hingevalu oma tütre surma pärast. Kahju, et näitemängu tekst ei näinud ette lõpustseeni, kus Maurus Indreku ära saadab sõnadega, et kui ta ise veel noor oleks, läheks ta Indrekuga kaasa.

Argo Aadli - Täpselt selline mömm mees, nagu Tammsaare ta teise ossa oli kirjutanud. Selline uimane, kes ei tea midagi ning alguses on naiivne maakas, kuid õpib peagi härra Mauruse majas valetama. Tema seniseks pearolliks pean rolli etenduses Et keegi mind valvaks. Samuti on mul mälupildid temaga filmist Nimed marmortahvlil, etendustest Tšapajev ja pustota, Kaotajad ja Eesti teatri laulud. Ta on kahtlemata üks huvitavamaid ja parimaid noori näitlejaid. Mäletan, et Katsu arvas, et temas on midagi vanamehelikku. Ma seda hästi ei mõista, kuid iga roll on tema puhul tundunud huvitav. Indrekuna ei oskakski kedagi teist paremini ette kujutada. Nagu ma aru saan, siis see ongi Eesti mehe tüüpiline tüüp - ei oska enda arvamust ega armastust avaldada. Ei ela ennast välja vaid pigem sisse. Ja kui siis usub, et on midagi tarka välja mõelnud, siis kukub seda julgelt jaurama - nagu Indrek etenduse lõpu poole, oma jumalatuse avastamisega.
Ta oli ka ainuke, kes Molotovi matemaatikatunnis võrrandi õieti tahvlile lahendas. Huvitav kas Nüganen tahtis sellega lavastada kujundlikult, et Indrek oskas Matemaatikat küll klassis kõige paremini, kuid ometi sai tunnistusele mata nulli. Et rõhutada seda, kuivõrd välja esimene armastus Indreku endast viis või oli Nüganenil mingi muu mõte sellega. Ei tea.

Elisabet Tamm - Kuigi väga õnnestunud roll, oli tema puhul kõige rohkem tunda alla jäämist oma eelkäijale. Maša, ehk Maria Klenskaja Ramilda oli palju õrnem, tundelisem, temperamentsem, sensuaalsem Ramilda...ja kokkuvõttes oli mul temast nii filmis kui raamatus palju rohkem kahju. Ainus senine teatriroll, mis mul kohe meelde tuleb Tammega on Kaotajad. Samas olen olnud ka tema esimeste näitlejasammude tunnistajaks, kui ta hästi nunnu nukukesena 7. Keskkooli aulas Karlssonit mängis. Käisime temaga samas koolis. Ta on küll nii mõnigi aasta minust noorem, kuid tema õde Katariina Tamm käis minu paralleelklassis. Ta oli nii mõnegi aktuse esineja ja seda väga lihtsal põhjusel...tal oli annet. Selles lavastuses meeldis ta mulle kõige rohkem siis, kui ta tuli tagasi isa juurde Saksamaalt. Kuid isa, ehk härra Maurus oli läinud Riiga. Ta pidas monoloogi, endal silmad helgivad pisaratest, ehtsatest pisaratest. Ma küll ei näinud, et tal mõni oleks mööda põski alla voolanud, kuid oli näha tema rolli sügavust ka sellest veest, mis silmas helkis. Ta suutis mul ka selles etenduses meele härdaks teha sellega, kui tema tegelaskuju, ehk Ramilda räägib, kuidas ta on aru saanud, et tahab edaspidi armastusest rääkida ainult oma emakeeles. See arusaamine oli ilus.

Bert Raudsep - Ma ei tunnistanud üldse teda kui näitlejat, kuni kohtasin teda Georg -i filmi võtetel. Ega me seal tegelikult rohkem suhelnudki kui tere ja head aega...kuid ta oli nii viisakas ja tagasihoidlik. Millegipärast sattusime ka kõrvuti seal paari stseeni ning nüüd Tõde ja õigust vaadates ei suutnudki eriti teistele "õpilastele"tähelepanu pikemalt pöörata. Ma polegi teda varem mingis tükis näinud, seega on see salakuulaja, kaebaja, kitupungi Lible roll hetkel tema parimaks minu jaoks. Üks asi, mis mulle silma torkas nii filmivõtetel kui teatris, tal on nii suur pea. Lapsena mul oli selline libateaduslik definitsioon suurele peale - suurte peadega inimesed on targemad.
Kui enne mõtlesin, et Linnateatri Birdy jääb mul kindlasti nägemata - näitlejate pärast, siis nüüd läheksin küll huvitaga seda vaatama. Sest ka Indrek Ojari muutus sümpaatsemaks pärast Eesti Teatri Laulud -etendust.

Mart Toome - Hehh, Toome oli ehtne Tigapuu. Tundub, et ta on tõeliselt lahe inimene ja kindlasti hästi sõbralik ja tore. Mis sest, et see Tigapuu on selline kaval ja küüned enese poole. Ma usun, et Mart Toome on hoopis teistsugune inimene. Tal on äge, kõlav hääl. Ja etendus, etenduse järel ühe sümpaatsem ning vastuvõetavam. Ere näide noortest näitlejatest - saavad natuke liha luude peale ning muutuvadki päris näitlejateks. Tema seniseks peatööks pean ma rolli filmis Nimed Marmortahvlil, aga meenuvad ka rollid Eesti Teatri Laulud -etendusest.

Allan Noormets - Kuigi väga hästi mängitud roll, hakkab see selline räuskamine muutuma tema puhul nagu stambiks. Väga sarnane ning esmaskordne selline roll, mida temalt nägin oli Tšapajev ja Pustota -s. Tema peatööks pean ikka veel Armastus kolme apelsini vastu. Kuid eelnimetet rolli kõrval meenuvad ka tema rollid etendustes Vaene kunstnik, Kolm musketäri ja selle järg, Tädi Charley, Oklahoma ja telelavastuses Õnne 13. Veel meenub mulle üks saade, mida ta juhtis. Saate põhimõtteks olid intervjuud näitlejatega ning tegelikult mul on meeles ainult üks saade sealt. See kus Allani külaliseks oli Maša. Klenskaja tegi ta vaesekese pihuks ja põrmuks. Pani nii tangide vahele, et vaene mees küsis mis ta küsis, aga Maša suutis ikka teda nagu nurka teinud kassipoega kohelda. Samas, eks ta ise oli ka peamiselt süüdi selles.

Rain Simmul - Kultuurikapitali preemia, 2005.aasta parima meeskõrvalosa täitmise eest just selles lavastuses. No oli ka põhjust. Lausa vapustav joodiku kehastamine. Mul oli temast isegi kahju. See selline rahumeelne mees, kes juues natuke üle keeb, see roll sobis talle kui valatult. Ning kuulsin, et tema vene keel pole üldse nii tugev, kui selle etenduse järgi võiks arvata. Vapustav! Eriti stseenid kus ta Puškini pildiga klassi tuleb ning tutvustab poistele Onegini kirja Tatjanale, või oli see nüüd vastupidi. Hämmastas, et saalis oli nii palju inimesi, kellele nende naabrid pidid tõlgiks olema, sest tegelikult oli see keel ikkagi ka võhiku jaoks üpris lihtsalt mõistetav, eriti kuna mäng ise oli nii ilmekas. See on ka minu jaoks selle aasta meeskõrvalrolliks. Kuigi ka Reinthal oli väga hea Syrrealistid -es. Rain Simmuli peamine roll minu jaoks on ikka filmis Need vanad armastuskirjad, aga ka roll filmis Karu süda, kuid laksust meenuvad ka tema rollid etendustest Sild, Romeo ja Julia (seal ta mulle ei meeldinud, õigemini see osa ei meeldinud, mida ta täitma pidi), siis veel Tšapajev ja pustota.

Helene Vannari - Nagu väike tige tikrimari, veeres Helene seal mehises koolis ringi - töökas nagu mesilane, mures tassidelt kaduvate kõrvade pärast. Pisike, aga meeldejääv roll. Tema esimeseks meenuv roll on Tiiger Onu Tik-Tak -i seiklused nimelisest laste telelavastusest. Ikka on tema rollid olnud sellised toetavad, kas ema või toateenija.Mingit sellist suurrolli kohe nagu ei meenugi ja ometi on ta alati väga hea...siiski Härra Amilcaris oli tal võrdlemisi kobe osa, kuid ka seal jäi ta teiste varju.

Margus Tabor - Apppiiii, kui hea. Ta läks niimoodi rolli sisse, et sellist mängulusti ei mäleta ma juba pikka aega kellegilt. Tema purjus õpetaja seal sünnipäeval, saunast tulnud osas ning vihase usuõpetajana esimeses vaatuses. See kergelt ülepaisutatult mängitud kui samas kurvaks tegevalt, läks täiesti hinge. Alates Malviuse -e Bent -ist on ta pidevalt suutnud tuua lavale rolle, mis on head. Oma elust mäletan hetke kus temaga kokku puutusin, nimelt istus ta minu kõrval Maian Kärmase Tuigutuled kontserdil Kanuti Gildi Saalis.

Teised - Andres Ots ei jäänudki lõpus kummardama, Indrek Ojari oli Sikk - päris sobivalt, Jaanus Rohumaa Timusk - rollina ehk talle sobiv, kuid ma eelistan teda lavastajana pigem kui näitlejana. Andres Raag, kaksikroll nii inglase kui lätlasena - mõlemad täistabamused. Tal on selline kehvake hääl, mis tegelikult minu jaoks ta alatiseks jätab sealt parimate näitlejate lahtrist eemale, kuid kui mu info vastab tõele, siis ka tema peaks olema mu koolivend ning sellest ikka väike punktike juurde. Pluss, ta on ju Kersti Kreismanni poeg, millest üks suur pluss juurde. Ja ta bänd ning muusika on ka väga lahe. Ago Roo - mu ema koolivend, no ilmselt on tema aeg ümber, kuigi Tšapajev ja pustota -s oli ta küll täiesti tasemel. Hele Kõre ja Anne Reemanni jaoks olid rollid natuke väikesed ning väärivad vaid ära märkimist. Nädal varem nähtud Julia rollis säras Hele küll nagu üks suurimaid Eesti muusikalitähetesid, aga sellest mõni teine kord. Anne Reemann on aga alati hea, ükskõik mis ta teeb, peaasi et ei laulaks. Tema Ay Carmela jääb mul küll elu lõpuni meelde. Mart Koldits vürstina oli mees omal kohal ning see näitleja, kes mängis Riiast tulnud venelast ja kelle nimi mulle kunagi meelde ei tule, kuid kes mängis ka Vincentis ning millegipärast on tihti Linnateatris suurtes rollides - tema rafineeritud häälega esitatud vene keel kõlas samuti päris omapäraselt ja mõnusalt. Inderk Sammul Herr Ollino rollis oli sama märkamatu nagu filmis. Hmm, kui ma nüüd kellegi unustasin, siis on küll kahju.

Homseks peaksin saama veel mõned fotod arvutisse Georgi filmist...siis saan veel viimased muljetused selle kohta ka ära tuua...samas usun et needki jäävad ikkagi eelviimasteks...sedavõrd võimas kogemus oli.

Kommentaare ei ole: