Pühapäev, 8. oktoober 2006

3 mitte - ühendriikide (mitte - inglise keelset) filmi

See nädalavahetus oli filmirohke -
1. Water
2. Wang ui-namja (The King and the clown)
3. Leiutajateküla Lotte

1. Tänavuaastane Kanada saadetis Ameerika Filmiakadeemis "võõrkeelsele" Oscarile kandideerima saadetud filmi kirjeldaks järgmised sõnad: Ilus, ajalooline, kurb, armastusfilm.
Tegemist Deepa Mehta hindi keelne lugu, mis leiab aset 1930ndate Indias. Lugu leskedest, kes tollel ajal olid sunnitud elama mõnevõrra tavainimestest eraldatuna - tulenevalt usust. Nimelt indias on kombeks, et tüdrukud juba sündides lubatakse ära abieluks ning tihti abielluvad juba päris noorelt, ehk näiteks 7 aastaselt - see on seal täiesti tavaline. Ja tihti abiellutakse väga vanade meestega. Kui see mees aga satub surema, enne kui päris kooselugi algab, siis naine jääb lesena leinama, teda kuni oma elu lõpuni. Nendega ei olnud soovitatavalt tegemist teha. Selles filmis üks mees armub ühte leske ning sündmuste kulg on midagi Romeo ja Julia loo taolist. See kõik on seotud sümboolselt veega, ehk jõega, mis linnast läbi voolab, joogiveega ja ka vihmaveega. Kaadrid on muinasjutuliselt ilusad. Usun, et sellel filmil on väga head võimalused saada 5 hulka kandideerima. Sest veel mõni päev pärast filmi on see tunne mul meeles, mis mind valdas "Water" -it nähes.
2. Korea värviküllane ajaloole toetuv film, rääkis ühest rändavast esinejate trupist ning 15.sajandi kuningast. Kuidas karm kuningas armus ühte väga naiselikku noormehesse sellest esinejate trupist ning sellest haiglasest võitlusest nii iseenda kui ka ümbritevaga, et kõik oleks nii nagu ise heaks ja õigeks arvad. Kuningal oli ilmselt igav ning ta ei usaldanud oma ümbritevaid inimese, sellepärast ta läkski otsima seiklust, tahtes ka sedasi ennast kehtestada ning panna teised alluma enda meeleoludele. Samas oli ka trupi siseselt mingi imelik sõprus/armu suhe peategelaste vahel.
Üldiselt oli see natuke liiga muinasjutu omane ja ülepakutud. Liiga legendiline. Muidugi kostüümid ja värvikirev pilt oli silmale tore, kuid julmus ja homoseksualism jällegi eemaletõukav. Tugevalt tuntav oli nii filmitegemise traditsioonide erinevus meist põhja eurooplastest kui ka erinev kultuuriline taust ja väärtushinnangute erinemine. Siiski akrobaatiline koreograafia ning ilus kunstnikutöö andsid filmile väärtust. Siiski ma ei usu, et see film Akadeemia tähelepanu osaliseks saab. Lõuna Korea pidas seda siiski selle vääriliseks, et saata see neile hindamiseks. Kuigi kuulsin, et neil oli eelvalikus ka Kim Ki Duk-i uus film...
3. Selle aasta Eesti Filmi suursündmust käisin koos oma poja ja tütrega vaatamas. Katri jäi Kristiniga koju. Ja mis nauding see oli. Poolteist tundi kulus kui linnutiivul. Selline mõnus väike filmike, mis ei tee paha kellegile ja isegi paar korda ajas muigama. Ei saa rääkida mingist erilisest filmiajaloo suurteosest, isegi mitte ühest parimast multifilmist, kuid omamoodi oli kõik seal armas. Sisu ei tahakski ümber jutustada, sest siis peaks tegema seda läbi detailide. Ma pole tervenisti seda esimest Lottet vist vaadanudki, ikka lõiguke siit ja lõiguke sealt laste selja tagant, aga üllatus, üllatus - mõlemad lapsed ütlesid, et see esimene Lotte on palju parem. Minul aga võrdlusmoment puudub otseselt ja minu jaoks külbas küll. Eriti head hääled olid Aarne Üksküla ja Peeter Tammearu mutid ning Peeter Oja jänes Adalbert. Kahte viimast ei tunnistanudki ise ära vaid pidin spetsiaalselt lõputiitritest järgi vaatama. Lotte häält tegi Evelin Pang ning väga äge oli pisikeses hääle-rollis ka Marko Matvere - ta on ikka super andekas ning igati pull inimene!

Kommentaare ei ole: