Reede, 20. oktoober 2006

Eile Astorias


Meie mini-tantsukontsert leidis aset Astoria Palace -s. Kogunesime kell 20.15 peaukse juures. Sealt viis turvamees meid tagaukse kaudu riietusruumidesse. Ma sain terve meeste riietusruumi enda käsutusse, kuigi seda vist kasutasid ka kelnerid, sest igasugu teksaseid ja ülikondi rippus seal. Tüdrukud pidid jagama nii umbes 12-kesi riietusruumi. Väiksed venitused ja korra mõttega tants läbi ning oligi kell üheksa, et "lavale" minna.

Ootasime VIP baaris oma esinemisjärjekorda, et siis õigel hetkel sealt välja hüpata. Jaan Toots mingi mehe ja kahe preiliga istusid samuti seal baaris. Mingi hetk, kui Toots oma sõbraga lahkusid jäid need preilid sinna meie esinemist vaatama ja kommenteerima, et ise küll ei jaksaks niimoodi tantsida. Ja et kui niimoodi oskaks, siis saaks kohe tööle. EI tea mis nad sellega mõtlesid.

Kõigepealt oli Cher -i Stronger. Tüdrukud tegid nii perfektselt, et see oli vapustav. Kristina viskas kolmekordse pöörde asemel neljakordse ja jalad tõusid sendise täpsusega samale kõrgusele kõigil. Vapustav sissejuhatus.

Siis minu ja Liisi - Jackson. Esiteks, ei saanud tantsu korralikult alustada, kuna mul polnud sobilikku "peidupaika". Jalutasin siis tantsusammul lavale ja läks lahti. Liisi puterdas kusagil ja see ajas minu tantsu ka sassi. Ja siis puterdasin ise ka korra. Trenna ütles küll, et seda polnud paista. Aga väsimus tuli küll kohe sisse. Ma muidugi pingutasin üle ka natuke alguses. Oleks võinud tsipagi rahulikumalt võtta. Kõige tobedam, et hing jääb kinni kui paned täiega. Siiski lõpp hea kõik hea. Lavalt kõndisin ära omal jalal. Liisi viskas taga kohe käpuli, sest õhku lihtsalt polnud. Ma oleks ka tahtnud nii teha nagu tema, aga ma ei saanud sest see oleks minusuguse suure mehe kohta imelik välja paistnud. Liisi vahetas rocki riideid ja Mariann ja Anna Maria aitasid. Ma tegin talle tuult, sest ta pidi veel Call me the breeze -i tantsima minema. Ei kadestanud teda kõige vähematki. M-People Movin on up jäigi nägemata, aga hiljem kuulsin, et see läks ka väga võimsalt.

Viimasena siis Rock. See vana J.J.Cale -i Call me the breeze, ilmselt Bian Setzeri versioonis. Juba see laul on nii äga, aga tants veelgi ägedam. Pöörded, hüpped, vahetused - nii tantsuline koreograafia kui kombinatsioonid on viimase peale, maailma tippklass. Ja kõik panid nagu viimast - tõeliselt vinge. Täiesti uhke olla Palestraga seotud. Kuigi ma pean tunnistama, et sellises situatsioonis, kus vaatajad on samal tasandil, ehk siis mitte konkreetselt laval esineda, on kuidagi tobe. Vähemalt isiklikult minu enda jaoks ja sellises situatsioonis, kus enne ja pärast mind esinevad lapsed. See jätab jube kummalise mulje. Üldse on laste esinemine ööklubis minu meelest natuke imelik, mis sest et kinnine üritus ja tegemist on kunstiga, mitte mingi aelemise ja väheste riietega kekutamisega. Ööklubis siiski kunst degradeerub. uhhh, ma ei tea kas selline sõna on üldse eesti keelest olemas, aga see sobis siia vahele. Kuigi see seltskond seal oli igati soliidne ja peo korraldaja tuli veel pärast tänama ja muudkui ülistas meie treenerit ja tüdrukuid ja isegi mind ka natuke. Ta mäletab Palestrat juba 70-ndatest ja on sellest ajast peale olnud suur austaja. Aga kokkuvõtteks jäi mulle ikkagi sisemine tunne, et sellises situatsioonis minu meelest minu tantsimine sinna vahele ei sobi. Järgmine esinemine on 28.10. (loodetavasti see on teistsugune ja loodetavasti on siis rohkem võhma. Peaks vist mingi energiajoogi ennem sisse kulistama, see peaks päris tõhusalt aitama, sest muidu on need joogid minule võõrad. Siiski, paar korda olen saanud neist veel enne abi - Draamateatri kontserdi eelsetes trennides ja Georg-i filmi võtetel).

Kommentaare ei ole: