Laupäev, 28. oktoober 2006

Devil wears Prada, My Super Ex-girlfriend, World Trade center ja veel mõndagi...


Eile siis lõpuks oli see õnnis päev, mil "lõpuks ometi" nägin kaua oodatud THE DEVIL WEARS PRADA -filmi. Ja ütlen kohe ära...et ootamine tasus ära. See film oli tõeliselt midagi minule. Ok, ehk tõesti võiks pidada seda ka naistekaks, aga ju mulle siis naistekad - vähemalt sellised hästi tehtud naistekad - meeldivad. Oma värvikülluselt ja urbaanselt stiililt meenutas ta mulle filmi nimega Alfie (Jude Law - peaosas), samas oli selles filmis ka palju Sex and the city -likku mõnusat kaasaelamist (ainult ilma seksiteemadeta). Kusagil poole filmi ajal märkasin, et olin nii filmi sündmustikku sisse elanud...et ei märganud ega mõelnud millegile muule, kui sellele mis filmis toimub. Niimoodi neelas ta mu enda sisse, et ma oleks nagu ise seal selle maniakk bossi lükata-tõmmata.
Pean tunnistama, et ootasin Meryl Streep-i tegelaskujult stseene, kus ta karjub oma alluvate peale ja ühesõnaga saab ennast igati välja elada...tegelikult oli ta hoopis välja-peetud. Kaval madu naise kehas, kes vaikselt siugles juurde ja siis nõelas ka vaikselt, aga mürgiselt. Samas tekitas ta minus hoopis kahju-tunde ja ei jätnudki otseselt sellist muljet, et ta nüüd mingi jube ilgus oleks. Kuigi, eks ta neid enda elu negativisme elas ju teiste inimeste peale välja ning tahtis ka ümbruskonna inimeste elud untsu keerata ning neile ebameeldivaid tundeid tekitada. Pärast tundi ja kolmveerandit - jäi mul tunne, et kui kahju, et ma selle nüüd näinud olen ja et seda juurde ega lisa ei saa.
Peale Meryl-i oli filmis veel paar väga head rolli. Esimeseks kindlasti Stanley Tucci, oma vaikse homo-moemehena. Tundub, nagu see tuli tal nii loomulikult. Kuigi päriselt on ta ju hoopis teistsugune. Siis Emily Blunt. Ma ei mäleta kus ma teda varem olen näinud...aga juba eelnevalt on ta mulle meeldinud, temas on midagi sarnast Cloè Sevigny -ga. Siin filmis teeb ta tõeliselt hea karakterrolli.
Peategelast mänginud Anne Hathaway oli küll sobiv ja kena tütarlaps rolli...aga samuti nagu tema tegelaskuju...ilmselt oleks miljonid tüdrukud soovinud seda tööd...aga ta lihtsalt valiti kuigi ta poleks just parim variant. Ei, ega ta seda filmi ära ei rikkunud ja ega ta kehvasti näidelnud...lihtsalt selline tavaline keskmine ameerika nooremat sorti naisnäitleja...nothing special, ehk sellepärast, et kõik ta ümber olid nii pagana head.
Sisu poolest nii palju, et üpris äsja kooli lõpetanud tütarlaps, kes unistab ajakirjaniku karjäärist, satub tööle ühe moeajakirjanduse tipu assistendiks...alguses on äpu, pärast väga hea...ja kõigest sellest, mis selle töö jooksul toimub tema eraelu kui ka tööeluga. Ja sellest, kuidas terve meie elu on täis otsuseid, mõned kergemad, mõned raskemad, mõned targad, mõned lollid...aga need on alati meie enda otsused...ja tihti peaks ikkagi vaatama oma hinge enne otsustamist...et mis see endaga kaasa toob ning millised on alternatiivid. Tänapäeva elurütm on aga nii kiire, et tihti laseme kas enda eest otsustada (ka see on meie otsus) või teeme järelemõtlematuid vigu vigade otsa.
Hinne 5 ja FYC: Best film (sellele ta küll vist kahjuks löögile ei pääse, aga minu aasta-tippe saab ta kindlasti olema), Best actress (Meryl Streep), Best supporting actor (Stanley Tucci), Best adapted screenplay, Best costume design. Oh, Streep peaks olema küll kindel kandidaat, aga võitu ma ei usu. Ta on ikka elav legend!

Veel enne seda suursündmust, mida just eelnevalt kirjeldasin vaatasin filmi nimega My Super Ex-girlfriend. Seda küll paljalt Uma pärast ja sellepärast, et ei viitsinud mõelda, lihtsalt vaadata midagi naljakat ja lihtsameelset. Kui Uma seal lendama hakkas üpris filmi algminutitel...siis mõtelsin hetkeks ka filmi katkestada...kuid õnneks jäi see tegemata. Tegemist väga lihtsakoelise tobeda batman, ämblikmees ja muu sellise ameerika-käkerdis-filmiga. Kuid kokkuvõtteks haaras see mind just nendel põhjustel endaga kaasa, millepärast ma seda filmi üldse vaatama hakkasingi. Täiesti lihtne, tobe filmike. Milles tänu reklaamile üpris üksikasjalikult kogu sisu ette teada. Poiss kutsub tütarlapse kohtama - tütarlaps osutub maailmapäästvaks supertüdrukuks ja pealekauba haiglaselt armukadedaks - poiss taipab, et armastab hoopis teist tüdrukut ja jätab supertüdruku maha - supertüdruk haub kättemaksu - poiss ei anna alla ja saab lõpuks oma armastatud tüdruku - ka supertüdruk leiab uue kuti...ah, nagu öeldud, sisu polegi selle filmi juures tähtis. Tore oli jälle Uma -t näha, järgmine kord teeb ta kindlasti midagi sisukamat, nagu Kill Bill või Pulp fiction...Hindeks 3+ FYC: võibolla kostüümid, aga siiski mitte...

Just paar tundi tagasi lõpetasime Plazas World Trade Center -i vaatamise. Oh my god. Ma isegi ei saanud silma vesiseks. Ameeriklased on ikka päris tobedad. Sorry, aga see sentimentaalne üledramatiseeritud aeglane rämpsfilm...ei või olla tõsi, et selle tegi Oliver Stone - sama mees kelle käekiri on ka JFK ja Natural born killers. Ei, ma lihtsalt ei usu seda. Oliver hakkab vist vanaks jääma. Kas mitte see öka, millel nimeks Alexander, polnud tema eelmine film. Appi, mis selle selliga on juhtunud? Film oli minu jaoks läbi põrunud kohe oma esimesel minutil. Siis kui kell pool neli politseinikust Nick Cage ärkas ja võttis kapi pealt püssi ja valmistus tööle minekuks. Katsu sosistas, et päris õudne, kui kodus on niimoodi relv. Ma sosistasin talle vastu, et ilmselt pole tal kodus lapsi ja siis lihtsalt laiskusest ja väsimusest jätnud relva laokile. Aga kohe edasi selgus, et mehel on kodus 4 last vanuses 4 - 15. See pole lihtsalt loogiline. Edasi kogu see venitamine. Nad olid nagu mingid uimakollid. Politseinikud pole sellised, vähemasti filmi-politseinikud küll mitte. Ameerika sõõrikutesööjatest paksud väikeküla politseinkud küll, aga mitte peaaegu tundmatuseni kõhnunud Nicholas Cage. Oh, see terve film venis nagu ila. Läila ja soe tatt. Absoluutselt kõik oli ette teada ning isegi näitlejad ei saanud mängida. Kui, siis see Gyllenhaali tüdruk oli ehk kaastunnet esile kutsuv, aga eranditult kõik ülejäänud, Maria Bello kaasa arvatud, mõjusid väga võltsina. Ja siis see usuhull merejalaväelane...ok, ma saan aru et see inimene eksisteerib päriselt ja ta pidi filmis olema...mind lihtsalt häirib kuidas see tegelane filmi süžeesse sisenes ja kuidas teda portreeriti. See oli sama tase nagu Pearl harbour -is see neegrimees - Cuba Gooding Jr. Oh, eriti kui on näinud United 93 - siis see, enamvähem sama teemat lahkav WTC on ikka mitu klassi kehvem film. Hinne 2 ja täiesti ebasoovitatav.
FYC: Sound ja Sound effect editing...siiski midagi oli filmis ka tippklass - helitehnikud ja heli montaaž - super!

Pärast kino tõime Serru linnast koju. Ta käis klassiga Jurmala veepargis. Lisaks Riias Lido -s ja tagasi saabusid täpselt südaööl. Ahjaa hommikul enne kui tööle läksin, viisin ta ka bussipeale - niiet päev on olnud hommikusest kell 6 ärkamisest kuni praegu - öösel kella kaheni...ja selle sees käisin ka veel trennis. Täna juhtus see küll ainult tänu energiajoogile "Burn". Lausa imeline power tuli sellest. Ma olin laip kui Kadriorgu jõudsin, aga tsiki-briki energiajook sisse ja trenn läks keskmisest isegi tunduvalt paremini. Trenna ütles mulle mingi hetk, et pöörded hakkavad tulema...aga mis peamine ma jaksasin pingutada ja olin ise rahul oma suutmistega ja oskustega. Nüüd ei teagi, kas energiajooki peaks ka teinekord kasutama, aga ei, see on vist libe tee, sellest võib vist ka sõltuvusse sattuda ja siis ei jaksagi ilma selleta trenni teha...

Nüüd ei teagi seda, et kas ma pean homme sinna Virusse Merineitsi restorani esinema minema või mitte. Natuke tobe situatsioon küll, ei saa midagi oma asju planeerida. Aga trennat ka ei taha alt vedada - sisemine hääl ütleb, et tuleb ikka minna...ja nagunii oli plaanis homme Serru pärlipunumise kursusele vedamise lisaks ainult Keisri hull -u edasi lugeda ja ei midagi muud erilsemat...niiet eks siis näis...Astoria esinemisest pidid kusagil mingid vinged fotod olema, eriti mu harkhüppest. Aga ma ei usu...see oli kindlasti ainult Liisi heatahtlik ülehindamine...

Kommentaare ei ole: