Kuld - Pärnu Suveteater - 2025.a suveteatri 13.peegeldus

Kas, kes ja kuidas eluga pääseb? Oskar Seeman ja Mihkel Raud mängivad Pärnus peent mängu

Tiit Palu lavastatud suvise teatritüki „Kuld“ võlu on jõujoonte vahetumine, teineteisega mängimine ja loo käigus tasapisi selguv tõde.

Põlveotsateatri ehk Pärnu Suveteatri tänavusuvine purjekakuuri-lavastus on Tiit Palu autorilavastus „Kuld“. Kes mäletab omaaegseid telesarju „Alfred Hitchcock esitleb“ või „Videviku tsoon“, siis seekordne, alla pooleteisetunnine lavalugu sobituks hästi nende antoloogiasarjade üheks jaoks. On ka sarnase motiiviga õudusfilme, kus keegi läheb kahtlasse majja, kohtub seal ekstsentrilise tüübiga ning edasine võtab järjest judinaid tekitavamaid pöördeid.

Vähese õudusega õudusteater

Pärnus jäävad siiski judinad ära, tegijatel pole ka ilmselgelt sellist taotlust. See on kõige vähema õudusega õudusteater, mida on ilmselt võimalik teha – see on saavutus omaette! Samas tuleb igal sammul ootamatusteks valmis olla, mistõttu on üsna keeruline midagi paljastamata ümber palava pudru keereldes sisu kohta avada, aga annan endast parima...

Loe edasi kogu arvustust Eesti Päevalehest, ehk siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120394460/arvustus-kas-kes-ja-kuidas-eluga-paaseb-oskar-seeman-ja-mihkel-raud-mangivad-parnus-peent-mangu

------

Olen näinud peaaegu kõiki Pärnu Suveteatri lavastusi, vaid üks lastekas ja kunagine "Kuldrannake" on jäänud vahele. Teisest niiväga kahju polegi (tundus, nagu vanainimeste-tükk), aga sellest lastekast küll, sest olen ikka Saara Nüganeni ja Oskar Seemani kõigil rollidel katsunud jõudumööda silma peal hoida ning see nüüd jäigi mõlema puhul (vist isegi ainsana) vahele (parandus: Saaralt peaks olema veel mingi Endla lastekas ka nägemata). 

Muidu olen sealsete Palu autorilavastustega ikka rahule jäänud... ei tea, kas enamvähem endaga sarnases vanuses lavastaja ning minu jaoks ikka ja alati sümpaatsed Piret Laurimaa ning Sepo Seeman laval ja ju sellepärast... Aga selles purjekakuuri saalis kord kuhugi kaugemale istuma sattudes olin küll südamepõhjani pettunud, sest sellest hoolimata, et ise olen 1,90 pikk, olid ees sama pikad inimesed ning ei näinud lavale kohe üldse. Peale sellist õppetundi, olen praktiliselt alati enne juba kohal kui nad seal selle purjekakuuri üldse avavad teatrikülalistele. Ja peale seda üht korda, enam pole ka pettuma pidanud... sest tegelikult Tiit Palul on need seal alati kuidagi südamega tehtud. Kammerlikud ja alati ka suviselt "soojad". Ja ikka mingitpidi nostalgiat pakkuvad. Seekord tulid meelde lapse- ja nooruspõlve lemmiksarjad "Alfred Hitchcock presents" ja "Twilight zone", mille üheks osaks tõesti hästi sobituks ka "Kuld". Kerge õõva- või no vähemalt põnevusenoodiga ja samas ka puändivimkadega. 

Mihkel Raud vedas ka mõneti isegi üllatuslikult väga hästi oma rolli välja. Endalikult, aga just nii see hästi sobiski. Ehkki Oskari pärast ju eelkõige vaatama läksingi ning tema on ikka omas klassis :)

Aga nagu öeldud, siis ülal EPLi viite all olevas tekstis pikemalt. Lisan vaid nii palju, et ma ise tegelikult ei tahtnud üldse seda Eleanore-asja paljastada, aga kuna teater saatis toimetajatele fotod ning nemad ju ei teadnud, et see kuidagi seal ka veidi saladuslik on, siis sellepärast pandi foto ja tekst minu teadmata kokku ja no läks nagu läks...

Olgu veel lisatud, et minu (siiani) kõige lemmikum Pärnu Suveteatri lavastus jõudis lavale hoopis Kurgjal ning seal oli veidi rohkem neid külalisnäitlejaid kui neil tavaliselt :)

Viimane vaba suvi - Haapsalu Suveteater - 2025.a suveteatri 12.peegeldus

„Viimane vaba suvi“ äratab emotsioone, on huvitavate karakteriarengutega ja pillub puänte

Eesti ajaloost tõukuva suvelavastuse „Viimane vaba suvi“ autor Andra Teede on teadlik sellest, mis empaatilistele vaatajatele mõjub – inimeste südameheadus.

Ka sel suvel on sündinud Eestimaal uusi teatreid! Üheks neist Haapsalu Suveteatri Selts, või nagu Eero Spriidi lavastuse „Viimane vaba suvi“ esietenduse alguses teadustati – Haapsalu Suveteater. Praegu veel ei tea, kas oma esimesi samme tegevalt teatribeebilt võib ka tulevikus loota uuslavastusi või on tegemist ühekordse projektiga. Haapsalu rongijaama perroonil elustunud lavaloo puhul on igatahes tegemist väärtlavastusega, sest jutustatakse ühest meie ajaloo keerulisemast ajajärgust – aastatest 1938–1941.

Kui omal ajal ilmus Sofi Oksaneni „Puhastus“, tekitas see meedias palju vastukaja – miks Eesti enda autorid ei kirjuta fiktsioone kasutades sellest ajastust. Aga palun: Andra Teede (siiani meie ainuke naisautor, kes on pälvinud teatriliidult algupärase dramaturgia auhinna) laenab ajaloost tausta, tõukub sajandivahetusel Ristil juhtunud tõestisündinud loost ja põimib selle enda fantaasiaga, luues nii ühe võimaliku (ajastu)loo.

Süütus vs. pahelisus

„Viimane vaba suvi“ algab aastal 1938...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120392741/arvustus-viimane-vaba-suvi-aratab-emotsioone-on-huvitavate-karakteriarengutega-ja-pillub-puante

-----

Nüüd, mil on sedavõrd vähe jäänud käesoleva suve uuslavastusi näha, võib juba öelda, et selle suve 40+ nähtud lavastuse seast "Viimane vaba suvi" on minu 10 lemmiku seas.

Mitmed head näitlejatööd, minu jaoks eesotsas Harry Kõrvitsa ja noorte näitlejate - Karmel Mäesalu, Maria Teresa Kalmeti ning Mark Erik Saviga, aga eks muidugi alati ülimalt meeldiv näha ka Helgi Sallot igas tema uues rollis. Palju kiidusõnu on saanud ka Lauri Liiv, aga kuna ma ei ühendanud tema aktsenti venekeelse aktsendiga ning tal esikal oli veel osa täpitähtedega sõnu sees kuigi oli valitud vorm neid eirata, siis päris stiilipuhtaks ise ei pidanud, aga see näis selgelt olevat sissemängimise teema. Päris head harrastajad ka, iseäranis üks mees.

Selle lavastusega ühenduses sain teada, et sellelt lavaka-lennult Theatrumisse maandunud noortel lõppesid töölepingud Theatrumiga ning nüüdsest on nad vabakutselised. Hiljuti vilksas küll kusagil uudisvoos, et vähemalt Merlin Kivi alustab uuest hooajast Ugalas lepingulise näitlejana.

Igatahes minule see Haapsalu lugu meeldis. Mõni ütleb, et oli etteaimatav, aga no eks natuke sellisega seoses etteaimatavus on paratamatu, kuid siin on just oluline nüansside ja detailide emotsioone tekitavusega vaatajal endal kaasa minna. Selles mõttes eks iga publikuliige loob mingil määral ka iseenda elamuse. Minu jaoks oli erinevate lavastajatrikkidega see loo sisse saamine ning sellega kaasa minek kuidagi siin eriti lihtne. Istusin küll publiku seas, aga tundsin, nagu oleksin ka üks neist jaamakülastajatest (mida ju tegelikkuses eri aegruumis olingi). Stiilne veel seegi, kuidas Eero Spriit on kasutanud enda lavastusvormingus teatavat raudteega seonduvat stseenide asukohtade teket etenduse sees. 

Kuuldavasti mängitakse ka järgmisel suvel ning mina soovitaksin küll julgelt, aga kindlasti (igaks juhuks) vältida äärmisi otsi selles saalis - parem juba istuda keskel, aga kaugemal (ja ma ise olen muidu vägagi lava ligidal istumise usku!). Võibolla nad on saanud või saavad parandada seda undamist äärtes asuvatest kõlaritest, aga kes teab. 

Minu arvates Andra Teede kirjutatud lugu on võimas, tähtis ning sedavõrd hea trupi ning just selle va asukoha inspiratsiooni integratsiooni lavaseadega igati väärt kaasaelamist! 

PS. Pealkirjas on peidus ju ka tänapäeva mõttes lausa hirmujudinad! Sellega seonduvalt hämmastav (ja haige maailm), et see pea sajanditagune pole kaotanud veel praeguselgi hetkel oma aktuaalsust.

Vana armastus - 1Teater - 2025.a suveteatri 11.peegeldus

„Vana armastus“. Eduka suhte saladus, imeline lavakeemia ja kortsud lavakujunduse kangas

Lavastus toetub selgelt loole ja väga headele näitlejatele. Lavakujunduses paistavad aga traagelniidid.

Kas Kanada ühe armastatuima ja ka produktiivseima näitekirjaniku Norm Fosteri kahe lavastuse põhjal võib teha üldistuse, et 1Teater on leidnud kullasoone? Igatahes ilmus Eestimaa tänavuse suveteatri kavva neist teine ehk „Vana armastus“ ning seegi kord on Fosteri loos sulnist situatsioonikoomikat, äratuntavaid toredaid, aga ka intrigeerivaid inimtüüpe, suhtesekeldusi ning üksjagu armastust.

Norm Fosteri „Vana armastus“ räägib korra süttinud armastusest ja igatsusest, mis ei tuhmu isegi aastate tolmukihi all, vaiksest armastusest, mis püsib südames hoolimata ajast, elupööretest ning pea lootusetust vastuarmastuse väljavaatest.

See on lugu ühest sassiläinud elust

Jutustajad Bud (Peeter Tammearu) ja Molly (Triinu Meriste) ei räägi lihtsalt lugu – nad pihivad, mõnikord valetavad, endalegi. Teinekord paljastavad...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391320/arvustus-vana-armastus-eduka-suhte-saladus-imeline-lavakeemia-ja-kortsud-lavakujunduse-kangas

(foto Kalev Lilleorg)

----

Mul on nii kahju, et arvustus ilmus alles etenduskordade viimasel päeval, sest tegelikult vajanuks see 1Teatri ja Peeter Tammearu lavastus palju - PALJU suuremat tähelepanu! Väga õnnestunud ning lausa imeliselt hästi mängitud lavalugu. Peeter Tammearu karakteriseering on stiilipuhtalt loodud terve tema rolli ulatuses ning seda ju siin isegi kaht erinevat karakterit mängides. Just see peategelane on iseäranis tal tehtud teatud inimtüübina, aga seda ka igasugustes peenemates nüanssides tervikkarakteriseeringut hoides.

Mõneti ju isegi ei oota, et Fosteri komöödiast võib leida sedavõrd palju mõtteainest, nagu ma oma EPLi arvustuses välja tõin (lisaks heale huumorile), aga eks inimsuhted ja armastus on ju ikka ja alati sellised teemad, mis meid kõiki puudutavad ning meil on omast või tuttavate eludest võimalik kas paralleelide või äratundmistega tegelaste omasid kõrvutada. Kuna endal on üle poole elust üks ja sama naine kodus olemas, siis tuli minna päris nooruspõlve tagasi, et näiteks tunda seda lavastuse tunnet, et miks naine, kuigi justkui nagu tahaks, ometi distantsi hoiab, isegi kui mees selgelt enda huvi välja näitab... Aga me ei tea kogu teise inimese taustsüsteemi, ega oska arvatagi, miks ta nii või teisiti käitub.

Nüüd ei teagi, kas seda veel kunagi mängitakse? Tegelikult sobiks hästi ju ka tavahooajal mängida ning nii palju kui tean, kes seda vaatamas käisid, kiidavad kui ühest suust... Igatahes mina väga julgelt soovitan!

Piip ja Tuut otsivad Ilonit - Piip ja Tuut Teater - 2025.a suveteatri 10.peegeldus

„Piip ja Tuut otsivad Ilonit“. Ei tea, mida ühes lastelavastuses peaks tegema, et seda ületada

Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku liigutavast lapsepõlveloost – mida sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul toimuvalt suveetenduselt ihkad?

Olen lugenud kõiki Ilon Wiklandi biograafilisi teoseid ja tema illustratsioonidega lasteraamatuid ning hoian Enno Tammeri koostatud „Ilon Wiklandi maailma“ ühe oma öökapiraamatuna, mida on ikka tore aeg-ajalt lehitseda. Teada saanud, et sel suvel lähevad Piip ja Tuut Ilonit otsima, teadsin mõistagi kohe, et pean seda nägema. Ja üldsegi mitte laste, vaid iseenda huvist.

Kõik selle suvetüki osalised – dramaturgina kaasatud Indrek Koff, muusikud Merit ja Märten Männiste ning Ilonit kehastav üks meie noorema põlve kaasahaaravamaid näitlejaid Emma Tross, Piibist ja Tuudust ehk Haide Männamäest ning Toomas Trossist rääkimata – tekitasid pesuehtsa ootusärevuse. Mõnulesin juba ette, mõeldes, mida see kõik kokku teatrielamusena tähendada võib.

Kõrgete ootuste korral on oht pettuda

Pahatihti... 

Loe tervikarvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391521/arvustus-piip-ja-tuut-otsivad-ilonit-ei-tea-mida-uhes-lastelavastuses-peaks-tegema-et-seda-uletada

-----

Uskumatu, kuidas üks pereteatri lavastus võib olla täiesti võrdväärselt suur teatrielamus täiskasvanutele mõeldud lavastustega! Eks muidugi ilm aitas ka natuke kaasa, aga isegi halva ilmaga, oleks see ikkagi pugenud sedavõrd sügavalt hinge, nagu ma oma EPLi arvustuses kirjeldasin. Ja Emma ja Haide ja Toomas ja Merit ja Märten, kes selle Wiklandi Imedemaa siseõue laval seal selle kõik elustavad - nii üdini armas!

Mitte ainult lastele, lastele muidugi ka ning sobib isegi juba väga-väga väiksest peale... aga no tõesti, ka küünilistele vanameestele ja kõigile teistele kuivikutele ja pehmodele veel eriti, sest nutta saab lisaks naerule ka. Ja kõvasti! Õues võib ju üldse kõike palju kõvema häälega teha! :)

Kuuldavasti sel suvel etendused müüdi välja ning sestap olevat lootust, et järgmisel suvel otsitakse jälle Ilonit seal Haasalus asuvas Eestit ja Rootsit sisaldavas "imedemaas" taga, et kõik ta ikka üles saaksid leida! Mina küll enda oma leidsin! Aga ainult tänu Piibile ja Tuudule!

Da Vinci kood - Kellerteater - 2025.a suveteatri 9.peegeldus

„Da Vinci kood“ jääb Viinistul lõpuni lahti muukimata

„Da Vinci koodi“ kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades kaasa visuaalsele ja elavale action-loole.

(Siim Vahuri tehtud fot alltekst: Veikko Täär Robert Langdonina esitab teadlasele omast hoiakut, kohati ebalevat, aga selgelt piiritletud inimtüüpi, vastukaaluks Liis Haabi tarmukale ja julgelt püssi haaravale Sophie Neveule. Nad lahendavad „Da Vinci koodi“ lavastuses mõistatusi, mille juures vaataja saab tõesti kaasa nuputada.)

Dan Browni 2003. aastal ilmunud „Da Vinci kood“ on maailmas enim müüdud sel sajandil avaldatud romaan. Tegu on Browni neljanda romaaniga, kuid esimesega, mis saavutas rahvusvahelise müügiedu. Peategelane Robert Langdon ilmus lugejate ette esmakordselt juba kolm aastat varem romaanis „Inglid ja deemonid“. 2006. aastal valmis Ron Howardil romaanist film, mille globaalne kassa ületas 650 miljonit eurot.

Autor on öelnud, et soovis tekitada inimestes kriitilist mõtlemist religiooni ja ajaloo kohta, ning rõhutanud, et kuigi raamat põhineb osalt faktidel, on tegemist siiski ilukirjandusega. Brown kasutas raamatut kirjutades oma kogemusi inglise keele ja kunsti õpetajana, mis aitas tal sügavuti käsitleda nii keelt, sümboleid kui ka renessansiaegset kunsti. Kasutades anagramme, šifreid ja peidetud vihjeid, mis on inspireeritud eksisteerivatest salakoodide süsteemidest (näiteks Caesari nihe ja Atbashi šiffer, Fibonacci jada jne), muutis ta teose eriti kaasahaaravaks...

Loe edasi kogu arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391041/arvustus-da-vinci-kood-jaab-viinistul-lopuni-lahti-muukimata

----

Selle lavastuse vaatajad jagunevad laias laastus kaheks. Need, kellele väga meeldib ja need, kes nurisevad. Ise siiski olen seal kusagil vahepeal. Samas on kuulda, et mida etenduskord edasi, seda rohkem on rahulolevamaid. Ühe lavastuse etendused mõistagi pole üks-ühele koopiad. Mõni päev on näitlejatel endal megahoog sees, teisel jällegi on publik nii hea energiaga, et see tõmbab kogu mängu hoopis teisiti käima. Ja siis on ka korrad, mil miski ei lähe nii, nagu peab. Teater ju kaduv kunst. Kunst üheks õhtuks...

Aga nagu ka artiklis kirjutasin, seisan selle mõtte taga, et usun, et selle lavastuse kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha rohkem kui 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades seejuures kaasa eri riikidesse viivale visuaalsele ja elavale action-loole. Ja kaasatud kunstnikud on teinud siin väga head tööd. Minu hinnangul on näiteks nii grimm, video kui ka valguskujundus kõik suisa vastavas arvestuses senise teatriaasta TOP3s! Seal oli ka üks eriti lummav stseen, kui kapuutsidega mehed on "teisel korrusel" ning samal ajal video ja valguse mäng loob täiesti hämmastava visuaali - väikse teatriime. Teisalt minu etendus ei tahtnud kuidagi käivituda ja kui siis lõpus paisatakse nii palju korraga eetrisse, siis oleks nagu ära uppunud kõige alla. 

Kellerteateri debüüdi teevad Ragne Pekarev ja Roland Laos. Ragnele eriti palju mängumaterjali ei anta ja seega on lausa kohustuslik Kellerteatril teda kunagi veel kaasata mõnes kesksemas rollis! :) Rolandi albiinost usuvend on väga efektne laval. Minu arvates siiski parimad rollid teevad siinses lavastuses Veikko Täär ja Ago Anderson. Veikko mängutehniliselt ja Ago lihtsalt paneb kogu asja laval elama. Nohja ei saa mainimata jätta, et mina (nagu ilmselt suurem osa Eesti teatrisõpru?)  kuulun mõnede Eesti teatritegijate (mõttelistesse) fän-klubidesse (kuigi paljude puhul ka pidevalt astun liikmeks ja siis jälle loobun liikmelisusest... aga üks püsivamaid on kogu "Viljandi-lavaka" 12.lend) ja "Da Vinci koodis" on ka üks neist laval - Hans Kristian Õis :) (oled teda ka Rakvere Teatri "Karges meres" näinud?!)

Vihmana ma sajan - Kontserdihunt - 2025.a suveteatri 8.peegeldus

Vendadest Urbidest loodud „Vihmana ma sajan“ keskendub huumorile ja intriigile, valu jääb nostalgia ja nalja varju

Vendade Urbide elu kajastav „Vihmana ma sajan“ austab peategelaste valikuid ja jätab sügavama psühholoogia vaatajale juurde mõelda.

Huvitavamad psühholoogilised mõjud ning ümbritsevate kannatused jäävad lavastuses „Vihmana ma sajan“ koomiliste kommunistide ja austajate hordide varju.

Kõik me liigume enda aja- ja elujoont mööda minevikust tänasesse ning siit edasi tulevikku. Igaüks puutub sel teel vähem või rohkem kokku muusikaga. Maitse-eelistused, asu- ja elukoht, suurem ja väiksem huvi, žanrisobivused, sõnade olulisus ning elava ja salvestatud muusika nautimise harjumused paljuski kujundavad seda, millist muusikat keegi kuuleb, millisesse rohkem süveneb ning millisest suunast muusika temani jõuab.

Siinse peegeldaja isiklikust lähtekohast vaadates on vennad Urbid alati olnud kusagil „äärealal“. Mõned laulud mõistagi, nagu „Imeline laas“, „Kuu“, „Ütle“, „Moosi ja teed“ või „Sõidulaul“ („Musta pori näkku“) on läbi murdnud peavoolu (Linna-Veski-Mägi-Joala-Länik jne), kuid suuresti on Urbide muusika siiski massidest väiksema, teadliku austajaskonna armastada olnud. Seda toredam on ka nüüd, põlvkond hiljem tagantjärele avastada kõike seda, mis vendade muusikalisest hiilgeajast (esinemistega alustati juba 60ndate lõpust, suurimad hitid sündisid 70ndatel-80ndatel) hiljem salvestustena mõistagi endiselt saadaval. Olid toona, aga on ka praegu tihti just laulude sõnad (mitmed ka Eesti väärtluulet kasutavad) väga olulised, poeetilised ning kitarriviisidega põimunult mõjuvad.

Laval on üksjagu nostalgiat

Kontserdihunt on Palmse mõisa taga asuvale imelise laane(!) nõlvale tänaseks juba neljandat suve ning kolmandat lavastust järjepanu loonud suveteatrisõprade jaoks juba enamvähem „kindla peale“ meeldiva vabaõhulavastuste traditsiooni....

Loe edasi tervet arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120389846/arvustus-vendadest-urbidest-loodud-vihmana-ma-sajan-keskendub-huumorile-ja-intriigile-valu-jaab-nostalgia-ja-nalja-varju

(ülalkasutatud foto: Kalev Lilleorg)

---

Just tuli info, et ka järgmisel suvel mängitakse seda lavastust veelgi! Minu arvates on see igati väärt Palmsesse sõitu, sest pakub elamuslikkust küllaga. Enda elust on vennad Urbid suures osas läinud kuidagi kaarega mööda siiani, ainus eluline külg, mille olin fikseerinud (lisaks nendele mõningatele lauludele ja välismaale põgenemisele), oli see imestus või tunne, et kuidas üks neist lihtsalt Viire Valdma ning oma lapsed maha jättis (kusagil juba hämaralt sügavas mälusopis on intervjuu Viirega). Üleöö, kuidagi oma minekust naist teavitamata... Täpsemalt tegelikult teadmata, on see säilinud kuskil tagaajus väga tugevalt negatiivse varjundiga, isegi kuidagi näotult. Ent ise ju ei elanud nende elu ja kui neid sedasi taga kiusati, siis ei oska enda mätta otsast ka teistele inimestele ning nende valikutele-otsustele tegelikult ju kuidagi adekvaatset hinnangut anda (aga ema siis ikka teavitati - nagu lavastuses?). Selleski mõttes läksin ikkagi seda lavastust vaatama üsna puhta lehena. Vendade muusikagagi ei olnud eriti eriti kursis (aga peale etendust, sh. lehte arvustusekirjutamise taustaks kuulasin korduvalt nende kogu diskograafiat).

Mis mind seal Palmses seekord eriliselt hämmastas, et Toomas Uibo esimene, ehk niiöelda üksi, iseseisva autorina kirjutatud debüütnäidend sedavõrd tugev on! Jah, oleksin tahtnud nii üht kui teist asja täpsemalt teada saada ning kunagi ise väga lähedalt selle toonase võimu tagakiusamisega seotuna, tänasel päeval ja teiste inimeste see külg elust enam niiväga tugevalt emotsioone ei tekita. Teisalt etenduselt naisega koju sõites arutasime, et kas me oleks tegelikult ka tahtnud seda isiklikumat poolt, ehk eelkõige just sellist traagikat rohkem sinna, mille juured teiste tänapäeval elavate inimesteni viivad? - seda ju ka mitte! Sellisel juhul oleks see mingi kollane jura. Ehk tegelikult oli kõike parajas koguses ja doosis. Ilusad, hästi esitatud laulud, millest mõned isegi uued avastused. Head näitlejad, kes mängisid nii traagikat kui komöödiat igati hästi. Lavastus on mõnusalt elav ning Puustusmaal lavastatud igati voolavalt ja suurt vabaõhulava hästi ära kasutades. Ja see finaali KUU! Nii mitmeski mõttes vau-hüüded kunstnik Liina Keevallikule. No nurisemiseks teatri kallal pole praktiliselt üldse mingit erilist põhjust. Kirsina tipul René Soom oma mitmete ümberkehastustega - täiesti fantastiline ja Tarmo Männard võitis kogu publiku südamed, sai isegi keset etendust aplausi! Väga head muusikud olid laval, palju huumorit, mis tegelikult suure osa etenduse ajast hoidis suunurgad kõrvuni. Teinegi Estoniast kaasatud ooperilaulja, ehk Priit Volmer laulis ka kui kulda ja no ei saa mitte ühegi laulja kallal seal otseselt vinguda (selline on tihti maitse asi ju ka). Tore, et oli ka teiste lauljate tuttavaid laule sisse toodud. Laval lisaks ju veel ka Hele Kõrve, Piret Kalda, Amanda Hermiine Künnapas, Jan Ehrenberg (ma tagantjärgi üha rohkem saan aru tema vanema Urbi-venna tabamise nüanssidest), Raivo E. Tamm jt.

Mnjah, Palmse vabaõhumuusikalid ja -komöödiad on saavutanud oma 4 suve ja 3 lavastusega selle teatava "kindla peale mineku". Seal osatakse teatrit teha, mis vaatajale mõjub. Ja isegi kahju natuke, et järgmine suvi korratakse seda ja ilmselt ühtlasi ei tule siis ju midagi uut? Või siiski? Teisalt, kuna kõik "Vihmana ma sajan" etendused müüdi välja, siis kindlasti jäi see tänavu ka paljudel nägemata...

Tähemõrsja - Tallinna lavakooli 32.lend - 2025.a suveteatri 7.peegeldus

„Tähemõrsja“. Tasapisi saab „nendest“ „meie“ ja mida sügavamale metsa, seda süngemaks lugu läheb

Visuaalselt elavate ja surnute maailma piiril toimuva „Tähemõrsja“ tegelased räägivad tundmatus keeles, aga mida kauem etendus kestab, seda arusaadavamaks nad muutuvad.

Elamus algab äratuskella tirinaga kell veerand neli öösel. Tallinna lavakooli 32. lennu diplomilavastus „Tähemõrsja“ algab vabaõhumuuseumi väravas. Edasi, teisel pool piletikontrolli olekski järsku nagu teises reaalsuses.

Selles reaalsuses (ja ajas) elava rannarahva tundmatu keele sõnadest ei saa midagi aru, aga nad on sõnadetagi mõistetavad. Õrn patsutus seljale eriskummaliselt riietatud, sel hetkel veel ebaselge liigilise kuuluvusega elukalt, müstiliselt olevuselt või ikkagi inimeselt (Joonas Koff) on märguanne. Publik asub koos etendusega (ja sääskedega) teele...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120390100/arvustus-tahemorsja-tasapisi-saab-nendest-meie-ja-mida-sugavamale-metsa-seda-sungemaks-lugu-laheb

---

Tegelikult jõudis lehte väga suur üldistus minu algsest tekstist. Lausa nii suured toimetajate käärid käisid sellest üle, et lehte saadetust jõudis "eetrisse" vähem kui pool. Samas on lehte valitud lõigud koos ju üpris ladus ja loetav ning kõik oluline on ju ka nii vähesega edastatud. Hea ongi võimalikult palju ikka igal vaatajal endal avastada vaadates ise, mis selles lavastuses toimub. Ajaleht peakski andma vaid "eelmaitse", et saaks otsustada, kas see või teine lavastus üldse lugejat võiks kõnetada (kriitika mõttes mittetoimiv või arusaamatu ikka ka).

Kirjutades võtsin küll eesmärgi, et kõik lennu näitleja- ja lavastajaüliõpilased saaksid vähemalt mingitki pidi mainitud. Ja kuna ju ikkagi sai aeg võetud ja mõeldud ja mõtestatud ja sõnu otsitud, siis ei tahaks ka lehest välja jäänud kõiki tekstilõike täiesti küberkosmosesse kellegi lugemata jätta. Eriti oluliseks pean mingisugustki selgitust hinnanguks valitud "kolme ja poole päikese kohta" - sellepärast toon siin lisaks ülalolevale viitele tervikarvustusele EPLis ära veel neidki tekstilõike, mis lehest täiesti välja jäid (samas ei paljasta seda, mis seal avaldati):

"Ühtlasi ühe natuke kergema ja mängulisema lõigu ajal, kus puu otsas „poisid“ katsuvad publikut haneks tõmmata või kes-teab-millisesse-lõksu meelitada. Mõni julgem neelabki konksu alla, aga sedasi saab ka etendus edasi minna. Kribinal-krabinal puu otsast alla ning juba ollakse kusagil järgmise või ülejärgmise loo juures tegutsemas."

"Ka siis kui kaks meest (Mattias Nurga ja Erling Eding) sedapuhku vaid mängisid surmaga - üks tegi, nagu oli koolnud, ent teine seda mitte ei uskunud..."

"Just veskiväljal hakkas laule ja laulumänge tulema ridamisi, ilma suuremate üleminekute ja vahelugudeta. Joonas Koff ja Mauri Liiv võtavad jutujärje üle, muuhulgas saame teada, et mitte kratte ainult ei mõistnud vanarahvas teha, aga kui naine surnd, saab ka säänse ise uue valmistada."

"Ühes pulmamängus läksid naised-mehed vastamisi, teineteist valetamises süüdistades või oma õigust taga ajades ning tekkis võistluselaadne ringmäng. Alex Paul Pukk ja Carolyn Veensalu näitavad, et tantsijatena see pole siin neile kaugeltki esimene rodeo. Sinna juurde ikka trilla-tralla või kaske-kaske..."

"Minu jaoks senistest lugudest kõige rohkem hinge mineva - "tütretapmise-loo" - esitas Katarina Sits. See on nii hingelõhestav ja kaastunnet äratav itk, et mõjub lausa nagu etendus etenduses! Mesilane, kes annab tegelikult head nõu ning aegade süntaksis võis ette kujutada, et kuna esietendus toimus täpselt 28.Üldlaulupeo esimese peaproovi hommikul, siis sattus see mesilindki kurvale naisele peale ise parajasti „lennates mesipuu poole“. Noore ema sohu kadudes algas etenduse nimilugu..."

"Mirjam Aavakivi unelaulu äiu-äiu-kussutuse saatel saame veel viimase visuaalse pusletüki oma regilauludest tekkiva tervikelamuse pilti koos vaatega, mis parajasti keset merd toimub."

"Tegijate poolt väga ilus, valus ja võimas pühendus Lea Tormise ja Jaan Toominga mälestusele.

Ükski hinnang pole sellele lavastusele õigustatud, sellepärast palun võtta seda 3 ja pool päikest kui keskmist sellest, mis see tegelikult väärt oli oma mõjuvuse ja elamuslikkusega, aga ühtlasi ka üsna masendava stardina kohe varahommikust tervele pikale päevale."

(foto Anita Kremm)

Roosivõti - Teater Bel-Etage - 2025.a suveteatri 6.peegeldus

Mart Sander ja Triin Lellep toovad publiku ette puäntide-rahe 

Mart Sander austab naiste tarkust ja kavalust, „Roosivõtme“ kõigis lugudes on tema mängitud tegelased n-ö naise kavaluse „ohvrid“.

Teatri Bel-Etage „Roosivõti“ on multitalent Mart Sandri värskeim auteur’i looming teatrilaval. See on kolmas kord, mil ta lavastab enda kirjutatud põnevik-draama-näitemängu ning lisaks mängib selles ka üht peaosadest (eelmised olid „Äratõmbetuli“ 2018. aastal ja monolavastus „Juhuslik nimetaja“ 2015. aastal).

Mart Sander'i loomepalang

Arvestades kiirust, millega jõuti „Roosivõtme“ puhul ideest lõpliku teostuseni, ei saa seda pidada millekski muuks kui kõige ehtsamaks loomepalanguks. Selline looming tuleb otse südamest, otsekui vajadusest midagi luua...

Loe tervikarvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120387908/arvustus-mart-sander-ja-triin-lellep-toovad-publiku-ette-puantide-rahe

(foto Linus Kordes)

Taani printsi vaim - Ajateater - 2025.a suveteatri 5.peegeldus

Ajateatri Melchiori-loole tasub läheneda deduktiivse taktikaga

Padise kloostris mängitava Indrek Hargla „Taani printsi vaim“ peategelaseks tõuseb apteeker Melchiori asemel hoopis kuningas.

Romaan „Apteeker Melchior ja nõiutud kabel“ ehk Indrek Hargla armastatud ja oodatud hiliskeskaegse krimisarja 8. osa on valmis, raamat trükikojas ning poelettidele peaks ilmuma juuli alguses. Selle tegevus viib aastasse 1434. Eelmine Melchioriga kohtumine raamatulehtedel oli paar aastat tagasi, mil ilmus ühtede kaante vahel kolm lühiromaani: „Apteeker Melchiori apokrüüfid“. Neist kolmandas loos on Melchior teel Saksamaale, et otsida üles oma poeg. Peatudes Kalmari uniooni Eriku õukonnas, satub ta kuninga mõrvakatsete keerisesse. Laip järgneb laibale ning mõistagi tuleb see kurioosne olukord ära lahendada – ei või ju olla, et Taani printsi vaim neid tapatöid on teostamas! Loo tegevus leiab aset aastal 1436 ehk paar aastat pärast „Nõiutud kabeli“ tegevustikku.

Looga sobiv atmosfäär

Pärast Melchiori abikaasa Keterlyni surma on üheks oluliseks liiniks tõusnud...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120387621/arvustus-ajateatri-melchiori-loole-tasub-laheneda-deduktiivse-taktikaga

Nagu tärnidest võib järeldada - mina küll soovitan. Juba ainuüksi selle ägeda mängukoha vaimustava atmosfääri ning ajastusse sobituva kunstniku- ja kostüümikunstniku tööde poolt loodud stsenograafia pärast! Lavastajal ka igasuguseid huvitavaid trikke varuks. Mida ma oma arvustuses igaühe enda avastamisrõõmu pärast lahti ei kirjutanudki. Ja muide muuhulgas saab selle lavastuse etendusi vaadates teada just meeste jaoks megaolulise info - mida naised tegelikult tahavad!

Teada saab veel tegelikult igasuguseid muid asju ka. Mul oli arvustuses sees enda arvates üks väike kriitikatorge ka filmistsenaariumi suunas, aga see jäeti igaks juhuks liigse sisu reetmise pärast välja. Ma ise leian, et see siiski palju midagi ei reeda ning jagaksin seda siis hoopis siin "eksklusiivselt" :) Sel pole teatrilavastusega midagi pistmist, ainult filmiga - seega kui pole veel filme näinud, aga kavatsed, siis ära järgmist lõiku igaks juhuks loe!

"Kahju, et filmitriloogia stsenaarium kirjutati sedasi, et seal Keterlyn enne tapeti, kui ta lapse oleks jõudnud sünnitada. Nii ei saa ju tulevikus filmisaagat jätkates poega sisse tuuagi! Elame-näeme. Eks osavad sulesepad suudavad ju kõike, sealhulgas valge mustaks kirjutada ja seda ka sõna otseses mõttes!"

Laternate aeg - Loodeteater & Mäng armastusega - Dreamfactory - 2025.a suveteatri 3. ja 4.peegeldus

Kumba võtta, kumba jätta? Enne ei olnud ühtegi ja nüüd on korraga kaks! Romantilist janti harrastusteatritelt

Kahel harrastusteatrite lavastusel on ühisosa rohkemgi kui romantilise jandi vorm, kuni näitlejate kattumiseni välja. (Loodeteater „Laternate aeg“ fotol vasakult peategelane Löör (Marii Olivia Steinberg) ning kaks haldjat (Jekaterina De Vincentis ja Erika Vaikma))

Meie harrastusteatrimaastik on elujõuline ja kirju. Eesti harrastusteatrite liidu nimekirjas on 73 rühmitust (liidus pole kõiki harrastus-, kooli- ja külateatreid). Korraldatakse festivale, konkursse ja suvekoole, võetakse vastastikku mõõtu ja hoitakse üksteise tegemistel silma peal.

Harrastusteatrite arengule on tugevasti hoogu andnud professionaalide kaasamine. 2009. aastal pälvis teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhinna Ain Saviauk (lavastuse „Rasputin“ eest Põltsamaa teatris Ellunäod) elukutseliste ja harrastusnäitlejate tulemusliku ühtesulatamise eest. Mõnda aega tunduski see harrastusteatrite tipptase olevat, aga...

Loe tervikteksti edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120385824/arvustus-kumba-votta-kumba-jatta-enne-ei-olnud-uhtegi-ja-nuud-on-korraga-kaks-romantilist-janti-harrastusteatritelt

Täiesti võimatu on harrastusteatrite tegemisi numbriliselt hinnata. Mõlemad täitsid oma peamist eesmärki, ehk meel sai lahutatud. Kumbki pakkus põnevat mängukohta ning nii üllatusi kui avastusi loo ja rollide näol. Samas kummagi puhul on ilmeksimatult tegemist harrastusteatritega. Sellepärast saigi antud mõlemale piisavalt palju, et kiita seda, mis on laval, teisalt välja tuua arenguruum.

„Mäng armastusega“ (Pierre Carlet de Chamblain de Marivaux, „Armastuse ja juhuse mäng“, originaalis „Le jeu de l’amour et du hasard“) - Margus Abel ja Merlin Salu