PÖFFIPÄEVIK - 2025 PÖFF Shorts eestikeelsete lühkarite ja nende tegijate paremikud (kokku 20st filmist)

Minu jaoks on väga raske ümberlülitada oma ootuseid täispika ja lühifilmi vaatamistel. Üldjuhul ei suuda lühifilm pakkuda võrdväärset elamust täispikaga, ehkki kindlasti töötab lühifilmi kasuks jällegi palju see, kui tunnetad, et Sinu aega ei raisata, vaid tahetakse selle lühema ajaga öelda võrdselt või rohkemgi ära kui 2 või isegi 2 ja poole tunnise filmiga. Paraku seisneb lühifilmi kunst juba iseenesest selles, et tõesti jõudagi midagi öelda. Hämmastavalt palju on neid lühifilme (pikki tegelikult ka), mis näivad ühe tavalise, keskmise filmivaataja jaoks kui filmid filmitegemise enda pärast, mitte sellepärast, et sellega midagi öelda või isegi mingeid tundeid vaatajas tekitada. Õnneks näib, nagu aasta-aastalt on üha rohkem lühkareid, mis siiski suudavad peaaegu või isegi täiesti võrdväärselt pikkade filmidega saavutada filmivaatamise elamuslikkuse. Oma efekt võib muidugi olla ka selles, et tavaelus kõige kiirtarbimine, plakatlikkus ja lühisõnumlikkus on laiemalt sotsiaalmeedia ning isegi viimase aja tavameedia puhul töötanud kaasa, et vaja olekski kähku info, lugu, mõte, emotsioon kätte saada... Muidu lihtsalt tähelepanu hajub või asi muutub tüütuks väga kiiresti.

PÖFF Shortsi valitud eesti filmide pundar on üks imelik "loom"... Umbes nagu see veidi veider hundu, mis on selili mingil kahtlasel õielehel tänavusel Shortside visuaalil... Nimelt on need filmid kokku üsna nunnud. Just see, et nad on eesti keeles ja päris mitmed neist ilmselt BFMi või muidu debüüdi või eksperimenteerimise mõttes filmitegijale "koolitööd" ja selles mõttes veel nagu mitte "päris", aga samas proffide näitlejate ning mitmete väga heade komponentidega - mõnel muusika, mõnel montaaž, mõnel operaator jne... Igal aastal päris profitaseme lühifilmide arv ka nagu kasvaks. Kuna ise eesti filmitegijate ning isegi nende nimedega praktiliselt üldse kursis ei ole, siis on ka siinsed edetabelid puhtalt selle põhjal, mida filme vaadates tegelikult kogesin ning mitte selle põhjal, et mis on mõne üliõpilase ja mis pikemate kogemustega tegijate tehtud. Ausmeestemäng! 

Kokku tuvastasin võistlusprogrammidest seekord täpselt 20 lühkarit, milles kas tervikuna või osaliselt räägiti eesti keeles. Ja kuna mu pisike missioon siin on tuua esile just eestikeelset filmikunsti, siis keskendun ehk võtan arvesse ainult need lühifilmid. Kõrvale jäid seega ka täiesti dialoogita või täiesti võõrkeeltes filmid, ilma ainsagi eestikeelse sõnata. Ja nagu ikka, ei klapi minu arvamus ka tänavu žürii omaga. Mäletan kui mind lõi pahviks PÖFF Shortside programmis näiteks "Mia ja Liki" ning see film hiljem kandideeris isegi EFTA-le ning aasta hiljem oli paljude jaoks "aasta lemmikfilmide" nimistus, aga PÖFF Shortsi žürii ei osanud seda võitjaks tunnistada - minul oli see kohe PÖFFil nr.1 lühifilm!

Üldisem tähelepanek, et kõige rohkem aitab minule endale elamuse saamiseks kaasa normaalne stsenaarium. Selline, kus lisaks tunnete tekitamisele on ka sisu ning seoseid. Aga on ka neid lühkareid, kus atmosfääriloome on sedavõrd tugev, äge või hõrk, et sellestki piisab. Kui oleks hea filmi valem olemas, eks siis vorbitaks neid ju ridamisi...aga sellist valemit mõistagi pole ning mis ühe jaoks töötab, ei pruugi teisele üldse korda minna ja vastupidi.

Ehk pikemate pläradeta, siin on seekordsed PÖFF Shorts eestikeelsete filmide ja filmitegijate tipud (alates iga kategooria parimast):

PARIM LÜHIFILM

1. Mikrofon peas (rež. Robert Raska Ly)

Peale vaatamist kirjutasin sõbrale sõnumis nii: "Minu arvates väga-väga hea film ja kõnekas ju ka, eriti praegu Donaldi ajastul, kus isegi gay-reform-koolid on jälle pead tõstmas USA süvausklike kogukondades ja no laiemalt ka see teema maailmas parempoolsetel hambus. See lause, mida Eva Koldits'a tegelane ütleb on nii on point ja nagu täpp i-peal: "Ma tahan, et pigem mu poeg on surnud, kuiet ta on gay". Robertil oli seal muidu ka filmitehniliselt huvitavaid tehnikaid kasutatud, ainult see mikri ühendamine kuklaga oli veits kummaline...ülekantud tähendusemaks jätmine töötaks paremini...aga selle siiski neelab alla, sest kõik muu on sedavõrd hea!

2. Marelle (rež. Kristjan Poom)

Urmas Vadi vahva lühilugu, kus uued naabrid rikuvad Marelle-nimelist tütart kasvatavate vanemate elu ja igapäevase tuju ära oma "lemmikloomaga". Ei tea, kas naerda või tunda kaasa? Ei tea, kuidas ise käituks nende inimeste asemel? :)

3. Arütmia (rež. Maria Reinup)

Nahavahele pugev. Igas detailis professioonalsust peegeldav. Suurepärane näitlejate-trio. Ehe. Ühes stseenis ei tundnud Helle Laas'i ära (olen ikka kuulnud inimesi ütlemas, et nad üht või teist näitlejat ei tunne ära, aga minul juhtub seda üliharva - siin nüüd ühes lõigus ometi - no täitsa võõra näoga). Nii hea meel, et tegijatel õnnestus ta filmi meelitada, tulemus räägib ka enda eest. Maria Reinup on igatahes nimi, kes on juba mõnda aega kõrva taga. Selline tase, nagu siin, näitab küpsust ka täispikaks mängufilmiks.

4. Kingitus kolme O-ga (rež. Teresa Juksaar)

No mida castingut - Kaspar Velberg, Ester Kuntu, Andres Noormets, Anne Reemann ja "tuli-tegi-võitis" lühisteeniga Mari Lill! Vahva stsenaarium, lõbus vaatamine!

5. 10000 sammu suitsunurka (rež. Manfred Vainokivi)

Kurb dokfilm ja seda nii palju ilusa filmikunsti saatel. Raadiomees Mart Pukk ja tema elu ning mõtted hooldekodus elades. Huvitavad vaatenurgad nii inimesel kui filmitegijal oma kaameraga. Elus film... kui vaid selle kesksel tegelasel ka jätkuks elutahet ning põhjuseid elamiseks...

6. Ära vaata eemale (rež. Joonas Lind)

Äge ja kõnetav noortekas. Nautisin (kui nii võib öelda) slängi. Oluline teemapüstitus ka kogu oma influencerite-klikijahi maailma üha haiglasemaks muutudes. Tagajärjed võivad nii mitmes mõttes olla traagilised. Siin üks hoiatuslask - otse pimestatutele silma.

7. Robot Leo (rež. Piret Sigus, Silja Saarepuu)

Olin "müüdud" juba ainuüksi Ivo Uukkivi loetava luulevormis teksti peale! Nii vahva visuaalselt ka - robotid ja nende elu detailid! Eesti anima näib elavat oma uut kõrgaega viimastel aastatel ja siin järjekordne näide sellest.

8. Friction! (rež. Jaakko Tervonen)

Tuli meelde üks Yorgos Lanthimose film (see võrdlus juba on kõva asi iseenesest), kus inimesed pidid asuma suhtesse, muidu nad kõrvaldati ühiskonnast - siin on sama lähtekoht, aga isemoodi lahendus. Roland Laos on nii teatris kui filmis "tagasi" ja see teeb heameelt. Neiu, kellega ta tegelane siin suhet peaks alustama, oli näitlejana uus avastus ja not bad, not bad at all :)

9. Numbrituba (rež. Silvia Lorenzi)

Väga stiilne, nii filmitehnilistest aspektidest johtuvalt kui ka näitlejatööde mõttes. Elina Reinold, Peeter Tammearu (suts), Hendrik Toompere jr, paar välismaalast ja see kuidas Karl Laumets ka lihtsalt ainult oma kurbade silmadega mängib! Väga proff tervik. Ideepoeg olemas pikema, koplitseerituma filmi jaoks - hotellist, kus elavad mingitpidi lõksus inimesed... ja kuidas sellest "vangalast" vabaneda, kas tõesti ainult nii, nagu siin üks tegelane?

10. Stiina (rež. Elizabeth Kužovnik)

Liisa Saaremäel'i tegelane rassib sajal rindel, et ots otsaga kokku tulla ja oma tütre eest hoolitseda. Tütar peab mõistagi palju üks olema. Otseselt ei selgunud, et miks seda toredat tüdrukut kiusati (eriti veel nii suured poisid ja 2 korda pikemad plikad, nii väikest tüdrukut?), kas tõesti vene aktsent pidi mõista andma, et eestikeelne laps venekeelses magalas? või siis ei mängitud seda põhjust hästi välja või siis oleks vaja olnud pikemat filmi sinna ümber? No tihti lapsed on julmad ning ei vajagi muud põhjust, kui lihtsalt võimalust kellegist "üle olla"... ei tea. Igatahes midagi olulist jäi minu jaoks ses osas puudu. Ehkki palju tunnet ja head mängu oli muidu ka ning muidugi mõjuv lõpp - elu ringkäik ning oma sotsiaalsest klassist väljamurdmise keerulisus. 

PARIM REŽII

1. Maria Reinup - Arütmia

2. Manfred Vainokivi - 10000 sammu suitsunurka

3. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

4. Kristjan Poom - Marelle

5. Teresa Juksaar - Kingitus kolme O-ga

6. Elizabeth Kužovnik - Stiina

7. Joonas Lind - Ära vaata eemale

8. Piret Sigus, Silja Saarepuu - Robot Leo

9. Silvia Lorenzi - Numbrituba

10. Patrik Prints - Kuidas Sulle öelda, vend

PARIM MEESNÄITLEJA

1. Märten Metsaviir - Mikrofon peas

2. Andres Lepik - Arütmia

3. Rein Pakk - Marelle

4. Peeter Tammearu - Numbrituba

5. Roland Laos - Friction!

6. Kaspar Velberg - Numbrituba

7. Margus Prangel - Surm on raskem kui murtud süda

8. Leonhard Sass Taalmaa - Ära vaata eemale

9. Meelis Rämmeld - Suur Zeus

10. Jens-Patrik Rand - Kuidas Sulle öelda, vend

PARIM NAISNÄITLEJA

1. Rea Lest - Mikrofon peas

2. Külli Teetamm - Perekonnamäng

3. Mari Lill - Kingitus kolme O-ga

4. Eva Koldits - Mikrofon peas

5. Maarja Tammemägi - Metsasilmad

6. Liisa Saaremäel - Stiina

7. Liina Vahtrik - Surm on raskem kui murtud süda

8. Helle Laas - Arütmia

9. Teele Pärn - Arütmia

10. Elina Reinold - Numbrituba

PARIM CASTING

1. Mikrofon peas

2. Arütmia

3. Numbrituba

4. Marelle

5. Ära vaata eemale

6. Kingitus kolme O-ga

7. Stiina

8. Suur Zeus

9. Surm on raskem kui murtud süda

10. Perekonnamäng

PARIM STSENAARIUM

1. Mikrofon peas

2. Marelle

3. Friction!

4. Kingitus kolme O-ga

5. Ära vaata eemale

6. Arütmia

7. Robot Leo

8. Stiina

9. Surm on raskem kui murtud süda

10. Numbrituba

PARIM MUUSIKA

1. Metsasilmad

2. Arütmia

3. Stiina

4. Marelle

5. Robot Leo

6. Perekonnamäng

7. Numbrituba

8. Kuidas Sulle öelda, vend

9. TSANGAAN.

10. Ära vaata eemale

PARIM OPERAATOR

1. Manfred Vainokivi - 10000 sammu suitsunurgani

2. Fidelia Regina Randmäe - Numbrituba

3. Tanel Topaasia - Kingitus kolme O-ga

4. Sten-Johan Lill - Arütmia

5. Gunnar Laal - Suur Zeus

6. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

7. Fidelia Regina Randmäe - Stiina

8. Elis Koppel - TSANGAAN.

9. Erik Kiviselg - Marelle

10. Michaela Hoskova - Perekonnamäng

PARIM MONTAAŽ

1. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

2. Tambet Tasuja - Kingitus kolme O-ga

3. Kersti Miilen - 10000 sammu suitsunurgani

4. Moonika Raidam - Arütmia

5. Andres Hallik - Suur Zeus

6. Jette Keedus - Numbrituba

7. Kaupo Muuli - Stiina

8. Georg Krimm - Ära vaata eemale

9. Christopher Oskar Orav - Marelle

10. Hans Linnutaja - Friction!

ERIMAINIMINE (Special mention x 2)

Sasha Shprotser - Piir 

Väga huvitav oli seda teekonda üle Narva silla Venemaale (Sasha vanaema hauale) kaasa teha. Mõelda kaasa kõigele sellele, millises olukorras ning milliste ohtude ja ohtlikkusega silmitsi filmitegija seisab või seista võib (ja seisis ka sel teekonnal...näiteks kui Vene rekamees peatas ja hakkas ta filmimise pärast pärima)!

Kaspar Jancis - Koer

Väga äge täiskasvanute muinasjutt :) Kahju, et PÖFFil ei olnud see Ülle Kaljuste loetavas eestikeelses versioonis, sellepärast film ei läinud siin arvesse, ehkki muidu oleks kindlasti üsna kõrgel kohal. Loodetavasti saadab seda maailma festivalidel edu - põhjust oleks.

(ülalkasutatud foto on kaader filmist "Mikrofon peas")

PÖFFIPÄEVIK - 1. päev - Radu Jude "Dracula"

Pimedate Ööde Filmifestival käivitus 7.Novembril ning Eesti filmisõbrad on järgnevaks, veidi üle kaheks nädalaks oma õhtud planeerinud kalendrites kinni kinosaalides istumiseks. On ka põhjust, sest "maailm" ja maailma kinokunst tuuakse meile koju kätte. Ühelgi muul ajal pole võimalik nii palju vaatamisväärset valida, et isegi sedavõrd paljust heast ja huvitavast tuleb lausa loobuda, sest korraga ju mitut filmi vaadata ei saa...

Katsun jõudumööda enda silme ette sattuvate linateoste kohta ka väiksed tähelepanekud kirja panna ning samaga märgi maha jätta nähtu kohta. 

PÖFFi 1.päev

Radu Jude "Dracula - lugu verest ja kinost"

Jude filmikunst on võrdlemisi eksperimentaalne, mängides nii filmitehniliste nüansside kui ka jutustamisvormidega. Ta on ka väga produktiivne, ehk mehel selgelt ideedest puudu ei ole. Iseasi, kuidas need ka vaatajatele kohale jõuavad või meeldivad või isegi vaataja aega väärt on. Kõik pole ju kuld, mis hiilgab. Samas kui ideesid on sedavõrd ohtralt, siis vast midagi ikka head leiab igaüks ka kogu hiigelsuurest ideedemassist... ent kinoelamusega rahule jäämiseks olenebki, et kas ka piisavalt?

Minu puhul seekord mitte. Kinosaalis kostuvad naerupursked olid täiesti arusaadavad, selline tobenaljakas toon, mida Jude pakub oma eriskummalise vampiiri-filmi sees ajas mindki korduvalt muigama, ent kogu eklektilisus ja AI kasutamine ning arvuti genereeritud animatsioonid, need jäid kokkuvõttes lihtsalt veidraks ja isegi hapult labaseks. Sotsiaalne teravus neile, kes kaasa mõelda viitsivad, jällegi annab vast liha luudele. Minu jaoks ei ületanud vorm seda künnist, et vaevuda väga kaasa mõtlemagi.

Kontseptuaalne ülesehitus, kus tegelikult üks noor filmitegija jutustab, kuidas ja millist filmi ta teeb ning see siis mängitaksegi meile 3 tunni jooksul ette, vahele kommentaarid ka sellelt filmitegijalt, kes nagu pitchiks, kuidas ja mis järgmiseks, see oli võttena vahva, aga kas ka vajalik? Ilmselt oleks saanud filmi mitmetest kohtades teravdada nii, et kokkuvõttes oleks tervik sellest ainult võitnud. 

Transilvaania, ehk Dracula kodukants asub ju Rumeenias ja turismimagnetina igati õigustatud seda kõikvõimalikel viisidel ära kasutada. Nii on ka filmi keskmes "Dracula-elamust" pakkuvate tegijate kamp. Küll tehakse lihtsalt showd mingis etendussaalis, küll lastakse osalejatel puutoigastega Draculat mängivaid taga ajada. Iroonia lendab tugevate tiibadega, aga ometi on see kõik liiga tobeda jura poole kalduv. Väsitav. Lapsik. Saalist oli ka lahkujaid seansi jooksul. Üllatavalt palju ka saalist välja ja sisse tagasi saalijaid. Aga no 3 tundi on ka liiga pikk aeg ühe filmi jaoks. See lihtsalt hakkab juba iseenesest tüütama. Absurd on lahe, kui seda ammutatakse ise absurdi tõsiselt võttes, aga siin oldi ses suhtes liialt lõdvad (minu arvates). Eks vampiiridki põhimõtteliselt ju elavad surnud, aga siin olid ka zombid mängu toodud, lisaks üksjagu Star Treki (odavate efektidega... justkui taotleks D-kategooria filmi) ning lõppude lõpuks film kokku üks paras pudru ja kapsad, mida oli raske alla neelata või isegi komöödiana tõsiselt võtta. 

Muide Jude'l tuli sel aastal ka teine film välja. "Kontinental '25" ning tal viimasel ajal oleks nagu 2 filmi aastas lausa miinimum... aga minule ei istunud see teine ka. Samas 2 aasta tagune "Do not expect too much from the end of the world" oli väga hea... Seega ei saa Radut päris maha kanda, aga tuleb siiski suhtuda eelarvamustega ning täpsemalt uurida enne iga tema teost vaatama mineku otsustamisel. Üksjagu põrmustavat kriitikat oli tegelikult kostunud ka selle Dracula-filmi kohta.

Ei saanud lahti mõttest neid tema siinseski filmi kasutatud tehnikaid vaadates, et huvitav kas ta on ka mõnes filmikoolis õppejõud ning koos oma õpilastega neid erinevaid tehnikaid läbi võttes, tegi ka ise kaasa ja pistis ühtlasi siia filmi sellest üht koma teist. 

Igatahes ei saa kuidagi rohkem hinnanguks anda kui ühe * ja 1/2 ning soovitada pigem seekordsest Radu Jude nime ahvatlusest hoolimata hoiduda sellest filmist ning vaadata mõnd tema varasemat, kiidetud filmi ning PÖFFil midagi muud, mida samal ajal näidatakse.

(foto on pärit PÖFFi lehelt)

2025/2026 teatrihooaja OKTOOBRIKUU tipud

Ollallallaa - Oktoober sai otsa!

Oli see vast TEATRIoktoober! Jõudsin vaatama 21 erineva uuslavastuse etendusi! Olen vaid korra elus ühe kuu jooksul nii paljude erinevate lavastuste etendusi näinud. Eks seda mõjutasid sellised väiksed "kõrvalfaktorid", nagu näiteks, et üks mu lemmikteatreid - Kellerteater - tuli ühe kuu jooksul välja kahe esietendusega... ja muidugi Tallinna Linnateatri kodumajja tagasi kolimine ning korraga 5 uue esietendusega oma publiku kostitamine! Vanemuine tuli nii ruttu oma Arvo Pärdiga Tallinnasse külla ja lisaks tuli neil (üks senise teatriaasta 10 suurimast teatrielamusest) ka täitma meie suurepäraste kunstnike eluloo-puslet... Ja nii see number muudkui märkamatult kasvas. Novembris ei jõua ilmselt kümmetki uuslavastust näha, sest tänasest kolm õhtut vaatan teatrit hoopis Londonis ja siis laiutab suure osa kuust PÖFF õhtuplaanide endale krabajana…aga hetkeseisuga on sellest hoolimata 8 Eesti teatri etenduse piletid juba ootel…

Enne kui ükshaaval need möödunud kuu tipud välja toon, siis üldisemalt oktoobrile kui teatrikuu vaimustustele tagasi mõeldes, tulevad näitlejatena esimesena meelde 2 paari - Rasmus Kaljujärv ja Andres Mähar ning Hele Kõrve ja Indrek Sammul... aga tegelikult ka terved nende kahe lavastuse "Palavik" ja "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra." fantastilised trupid. Kunstnikest üks külmetaski (ühtlasi lisaks muule ka stiilne vihje kunagisele Viinistu tükile!) “palavikus” ja teine jälgis nagu tervet lavaloo teekond pealt, ehkki ise selles ka pidevalt osales. Vaimustav ka lavastuslikult…mitmed stseenid selles…üldse mitte lihtsalt lugu lavale visates, vaid üksjagu mōttemänge elulugudele veel lisaks kehtestades. Linnateatri Kreeka tragöödia võib mõne jaoks olla liiga pikk ja liiga sünge, aga ma leidsin seal nii palju mõtteainest ning kuidagi olin ise ka sel esikaõhtul vist soodsalt häälestatud, et kõiki neid kihte sealt vastu võtta. Megapalju mõtteainest! Vanemuise Arvo Pärdi žanrite segamine hiilgas eriliselt tugevalt liikumise ja muusikalise poolega... sõnad olid ilusad, aga justkui järelmõte... Natuke järelmõttena tundus ka Linnateatri lavastus Avamine... aga Egon (ja kõik teised näitlejad) ning Ukulikud sõnademängud (neid oleks võinud ainult veidi rohkem olla!) päästsid selle ning lõppude lõpuks, oma lihtsusest hoolimata, oli vaatet üks toredamaid kuu teatrielamusi. Väga-väga-väga eriliseks kujunes Von Krahli Teatri "Nälg" elamus. Juhtumisi sattusin kõige viimasele etendusele, kus lisaks sellele, et Anu Lamp "unejuttu" tegelastele (ja meile kõigile) raadio kaudu jutustas, istus ta ka ise publikus (otse minu vastas) ning vahva oli tabada kogu publiku muigeid ja pilke Anu suunas, nagu mingi eriskummaline duaalsus! No ei saa ju olla, et Anu igal etenduskorral publiku seas kaasas on :) Lisaks see siirus ja elu, mis meid isegi rohkem soojendasid kui need supikausid, mis lõpus kätte jagati. Teistest erilisemateks kujunesid ka veel kaks Eesti dramaturgiat ning nende mänguline lavale jõudmine - Kellerteatri äge "Viimane kolimine" ja Vaba Lava vahvalt veidraid äratundmisi pakkuv "Sisekliima". Täiesti eriline oli lavastuslikult ja eriti just see, kuidas 2 tuba imeväiksele lavale nii efektselt olid loodud (psühhopaadi oma, kus laual jälgimismonitor ja nö.keldriboksilik jämeda rauduksega tuba, kuhu ta röövitud naise piinlema pani)...

Pettumusi oli muidugi ka. Minu jaoks eriti kaks - Eesti Draamateater "Maag" (üks mu lemmikraamatuid käkiti ära - kus oli Kreeka rohelus, kuhu jäid "punkri-stseenid"... üle 800lk raamatut toppida 2 tunni teatrilavastuse sisse... no seekord ei õnnestunud) ja Tartu Uus Teater "Hymn" (oksega Eesti lipu maalimine on VÄGA mittesoovitatav laval...isegi kui proovitaksegi teha punki).

Aga siinkohal lähekski nende 21 lavastuse, ehk oktoobrikuu tõeliste teravamate tippude juurde, sest ega tegelikult ju võitjate üle "kohut ei mõisteta"? :)

SUURIM TEATRIELAMUS

Vanemuine - Palavik

Tallinna Linnateater - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Vaba Lava - Sisekliima

Kellerteater - Viimane kolimine

Vanemuine - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Tiit Palu - Palavik

Uku Uusberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Artjom Garejev - Kollektsionäär (Loomeruum PUNKT)

Mari-Liis Lill - Sisekliima

Petr Zuska - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM NAISPEAOSA

Hele Kõrve - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Darja Gavriltšenko - Kollektsionäär

Ester Kuntu - Armastus ja arusaam (TEMUFI)

Riina Maidre - Sisekliima

Elina Reinold - Sisekliima

PARIM MEESPEAOSA

Rasmus Kaljujärv - Palavik

Andres Mähar - Palavik

Ott Kartau - Armastus ja arusaam

Aarne Soro - Superstaar (Ugala)

Egon Nuter - Avamine (Tallinna Linnateater)

PARIM NAISKÕRVALOSA

Kaisa Selde - Viimane kolimine

Maria Ehrenberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Maris Nõlvak - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Emili Rohumaa - Maag (Eesti Draamateater)

PARIM MEESKÕRVALOSA

Indrek Sammul - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kristo Viiding - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kristjan Sarv - Kinoteatri lühkarid - 01 (Kinoteater)

Lauri Kaldoja - Maag (Eesti Draamateater)

PARIM ANSAMBLIMÄNG (trupis 3 või enam näitlejat)

Tallinna Linnateater - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Vaba Lava - Sisekliima

Vanemuine - Palavik

Tallinna Linnateater - Viimane liivlane

Kellerteater - Viimane kolimine

PARIM UUS NÄITLEJA/TANTSIJA/LAULJA (keda varem pole Eesti teatrilavadel rollis näinud)

Darja Gavriltšenko - Kollektsionäär

Benjamin Oliver Newman - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Elena Troisfontaines - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Dora Maria Käär - Nälg (Von Krahli Teater)

PARIM AUTORITEATER

Riste Sofie Käär/Elo Valner - Nälg

Uku Uusberg - Avamine

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Jaagup Roomet - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Pille Jänes - Palavik

Artjom Garejev - Kollektsionäär

Kristjan Suits - Karussell (Tallinna Linnateater)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Jaagup Roomet/Kätrin Beljaev - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Pille Jänes - Palavik

Riina Põldroos - Karussell

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

Tallinna Linnateatri grimmitiim - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kellerteater/Triin Tulp - Viimane kolimine

PARIM VALGUSKUNSTNIK

Emil Kallas - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Margus Vaigur - Palavik

Priidu Adlas - Kivid sinu taskutes (Kuressaare Teater)

Rommi Ruttas - Tõusvad viiuldajad (VAT Teater)

Rommi Ruttas - Viimane liivlane

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

Tom Tristan Kidron - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Rommi Ruttas - Viimane liivlane

PARIM HELILOOJA (originaal)

Kristjan Kallas - Tõusvad viiuldajad

Riste Sofie Käär/Dora Maria Käär - Nälg

Astra Irene Susi - Palavik

Rozell (Hans Noormets) - Superstaar

PARIM MUUSIKALINE- ja/või HELIKUJUNDUS

Kristjan Kallas - Tõusvad viiuldajad

Uku Uusberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Markus Palo - Hymn (Tartu Uus Teater)

Risto Joost/Kristi Jagodin/Martin Sildos/Stefano Chiurciu - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM EESTIKEELNE LAUL TEATRIS (mida varem pole kusagil kuulnud)

"Sündimise teekonna lugu" - Nälg

"Lilled on lollid" - Nälg

"Unistuste aias (meil on hea)" - Sisekliima

"Mis meist nüüd saab?" - Sisekliima

"A mul on suva" - Hymn

PARIM KOREOGRAAFIA/LAVAVÕITLUS

Petr Zuska - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Kristina Raja - Kinoteatri lühkarid - 02 (Kinoteater)

Laura Nõlvak - Viimane kolimine

Hanna Maria Saar - Tõusvad viiuldajad

PARIM UUS KODUMAINE DRAMATURGIA

Priit Põldma - Palavik

Piret Jaaks - Sisekliima

Paul Piik - Viimane kolimine

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVAL

Tiago Rodrigues - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Florian Zeller - Karussell

PARIM UUS DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Andres Noormets/Esko Salervo - Superstaar (Larry Shue "The Nerd" jt põhjal)

Artjom Garejev - Kollektsionäär

(siinsed fotod tegid: Vanemuine "Palavik" - Maris Savik, Tallinna Linnateater "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra" - Siim Vahur; Vaba Lava "Sisekliima" - Anastasiia Volkova)

TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile (2025)

PÖFFi avapauk on täpselt 10 päeva pärast, ehk 7.novembril!

Nüüdseks võib öelda, et siin lehel on juba traditsiooniks saanud nimekiri, mis on koostatud enne seda, kui meie esindus-filmifestival oma kogu filmide kava avaldab. Öeldakse ju, et väljahõigatud soovidel on komme täituda. Ehkki tihti laiendatakse seda veel ütlusega, et tuleks ettevaatlik olla oma soovidega, sest mis siis kui saad soovitu, aga sellest veelgi enam?! No ma ei tea... filmide massilise vaatamise pärast vast siiani keegi veel otseselt ära pole surnud, või mis? :) Teisalt, aga - palju tahad - vähe saad, vähe tahad - ei saa midagi! Sellepärast esitangi siin tervelt 100 pealkirjaga soovide nimekirja. Tõsi, need pole küll 100 filmi, mida kõige rohkem veel sel aastal näha tahaks, sest siit nimekirjast olen jätnud kõrvale need filmid, mis juba on "tulevate filmide" nimistus meie kinode kodulehtedel (Nürnberg; Kui mul vaid jaksu oleks; Salaagent; Maailma rikkaim naine; Uus laine; Sentimentaalne väärtus jne) või siis on juba teada, et need jõuavad veel interneti-filmiplatvormidele ning pole vaja muretseda, et kuidas nad "õige aastanumbri sees" veel nähtud saaks?! :) See viimane on veel üks isiklik kiiks. Eelkõige, et no kuidas Sa siis võrdled ausalt teiste tõsiselt võetavate kriitikutega nende "aasta parimate" nimekirju enda omaga, eks?! :)

Suures osas on need oodatud filmid seotud ka auhinnalootusega filmidega. Juba mitu aastat on õnnestunud ära näha peaaegu kõik oscarile nomineeritud täispikad filmid kõikides kategooriates "õige aastanumbri sees". Alati on küll jäänud vähemalt 1 või 2 ka nägemata ja sellepärast käib erilise innuga jaht täiusliku tulemuse peale... no vähemalt kordki elus ju võiks... Teine hobi seoses Oscaritega, on ära näha võimalikult palju rahvusvahelise, ehk mitte-inglikeelsete filmide kategooriasse esitatud eri riikide saadetised. Tänavu just sain ühelt akadeemia-liikmelt nimekirja ning selgus, et neile on seekord esitatud 86 võõrkeelset filmi, millest minul on siiani õnnestunud näha kõigest 16 (Eesti oma kahjuks paraku võib seekord suu kohe puhtaks pühkida oma võimalusest kuskile jõuda... isegi leedukate nö. sama žanri ja PÖFFil eelmisel aastal parima balti filmi auhinna võitnu on peajagu üle). Kuigi viimasel ajal nagu päris kõike ka näha ei jaksa, ega taha, ega isegi viitsi ning teen enda huvide ja suurema potentsiaaliga filmide eraldi nimekirja juba ette ära, et just neid jahtida. Aeg on ju mõistagi piiratud ning sellepärast paratamatult tuleb teha valikuid (selle aasta esindajafilmidest on veel kohe hädasti vaja näha:  Norra, Tuneesia, Jaapan, Saksamaa, Poola, Brasiilia, Jordaania, Tšiili, Ungari, Rootsi, Filipiinid, Island, Maroko, Belgia, Iraak, Gruusia, Horvaatia, Hiina, Portugal, Taivan, India, Tšehhi, Mehhiko, Iraan, Haiiti, Sloveenia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Ühendkuningriik ja Vietnam).

Lisaks katsun ära näha kõik Euroopa Filmiakadeemia eelvaliku (täispikad) filmid. Tänavu on neid 67 (mängukad, dokid ja anima) ning mul on nähtud neist vaid käputäis. Ehkki tegelikult neistki kõiki ei taha, ega peagi nägema. Ikka enda jaoks huvitavamad.

PÖFFiga on ju veel see trikk, et seal on sedavõrd palju esilinastusi, et päris paljusid neist filmidest enne ei teagi, et neid näha üldse oskakski tahta! Ei tunne ju ka kõigi filmitegijate headuse taset, eriti selliste obskuursemate omasid ning x-keeles filme loovate autorite omasid... Siiani mõnuga meenutan, kuidas eelmisel aastal pool-kogemata sattusin vaatama üht 2024 festivali lemmikut, kus ema manipuleeris pojaga ning nad pidasid krokodillifarmi! Mega hea film ja huvitav maagiline realism veel finaalis sisse toodud. Samas tavaliselt kipuvad olema eriti hingelähedased just põhjamaade, saksa, briti ja muidugi meie omad filmid - need on kuidagi oma esteetikalt ja teemadelt mõjuvamad. Itaalia, Hispaania ning Prantsusmaa mõistagi ka, ehkki tegelikult ei saa ju ka riikepidi huvitavust ainult otsustada, ikka "sisu" pärast tekib see kõige suurem huvi.  Oh kuidas ma näiteks loodan, et viimasel ajal tihti Discoverylt ja ka lühivideotena ette sattunud teemal, ehk "Püütonipüüdjate" -dokk meieni ka jõuaks. Sellise ja päris eluohuga inimeste tegevuse vaatamine on põnevamgi veel kui suurem osa õudus-žanri filme! :)

Rekord on mul siiani nii, et tervelt 27 filmi minu TOP100 oodatuimate seast ongi PÖFFil linastunud, aga tavaline on selline natuke üle 10, ehk 13-15... Aga tihti just sealt kõige teravaimast tipust, ehk 10 seast 3 või veelgi rohkem. Praeguseks tegelikult on juba 2 teada, ehk Magalhaes'i elulugu ja üks Soome-Eesti koostöö film.

Nende erinevate mõtete, suundade, ent lõppude lõpuks ikkagi just huvitavuse mõjul on ka see siinne seekordne 100 filmi, mida ootan PÖFFile koostatudki, alates kõige oodatuimast:

TULEBKI PÖFFILE! ->1. Chloe Zhao "Hamnet" - Võimas lugu armastusest ja kaotusest, mis inspireeris Shakespeare’i ajatult surematut meistriteost „Hamlet“. (Jessie Buckley, Paul Mescal, Joe Alwyn, Emily Watson) - NÄHTUD! Hinnang 4+

TULEBKI PÖFFILE! ->2. Oliver Assayas "The wizard of Kremlin" - Noor Vene filmitegija saab ootamatul moel Vladimir Putini nõuandjaks tema võimule tõusmise ajal postsovetlikul Venemaal, püüdes toime tulla uue ajastu keerukuse ja kaosega. (Jude Law, Alicia Vikander, Jeffrey Wright, Paul Dano)

3. Mona Fastvold "The testament of Ann Lee" - Ann Lee, Shakeri liikumise rajajast juht, kelle tema järgijad kuulutasid nais-Kristuseks. Film kujutab tema utoopilise ühiskonna loomist ning shakerite jumalateenistust laulu ja tantsu kaudu. Tõsielusündmustel põhinev lugu. (Amanda Seyfried, Thomasin McKenzie, Christopher Abbott, Tim Blake Nelson)

4. Josh Safdie "Marty Supreme" - Marty Mauser, noor mees unistusega, mida keegi ei austa, läbib põrgu ja tagasi, et saavutada midagi suurt. (Timothee Chalamet, Gwyneth Paltrow)

TULEBKI PÖFFILE! ->5. Kaouther Ben Hania "The voice of Hind Rajab" - Punase Risti vabatahtlikud saavad hädakõne: 6-aastane tüdruk on Gazas IDF-i tule all autos lõksus ja anub päästmist. Üritades tüdrukut telefonil hoida, teevad nad kõik võimaliku, et saata talle kiirabi appi.  - NÄHTUD! Hinnang 4

6. Harry Lighton "Pillion" - Sihitult elav mees kaotab pea, kui salapärane ja väga nägus mootorrattur võtab ta oma "alluvaks". (Alexander Skarsgard)

7. Bill Condon "Kiss of a Spider Woman" - Valentín, poliitvang, jagab kongi Molinaga, kes on mõistetud süüdi avalikus sündsusetuses. Nende vahel tekib ootamatu side, kui Molina jutustab Hollywoodi muusikali süžeed, mille peaosas on Ingrid Luna. (Diego Luna, Jennifer Lopez) 

8. Agnieszka Holland "Franz" - filmi narratiiviks on Tšehhi kirjaniku Franz Kafka elu tema sünnist kuni surmani.

TULEBKI PÖFFILE! ->9. Sang-il Lee "Kokuho" - Sõjajärgse Jaapani majandusbuumi ajal satub gangsteriperekonnast pärit Kikuo Tachibana kabukinäitleja hoole alla. Hoolimata elu raskustest areneb temast andekas esineja - NÄHTUD! Hinnang 4

TULEBKI PÖFFILE! ->10. Mascha Schilinski "Sound of falling/In die sonne schauen" - Kaugel Saksamaa talus peituvad põlvkondadepikkused saladused. Neli naist, keda lahutavad aastakümned, kuid ühendab trauma, avastavad tõe selle talu väsinud seinte vahel ja taga - NÄHTUD! Hinnang 4

---

TULEBKI PÖFFILE! ->11. Craig Brewer "Song sung blue" - „Lightning and Thunder“ – Milwaukee abielupaar, kes esitab Neil Diamondi loomingut, kogeb oma ühisel muusikateekonnal nii suurt edu kui ka ränka südamevalu. (Kate Hudson, Hugh Jackman, Jim Belushi, Michael Imperiole) - NÄHTUD! Hinnang 4+

12. Fracois Ozon "The stranger/L'Etranger" - 1930ndate aastate Alžeerias elav ükskõikne prantslane Meursault on täielikult elu suhtes apaatne. Tema emotsionaalne külmus viib mõrvani, millele järgnev kohtuprotsess uurib nii kuritegu kui ka tema iseloomu. (Benjamin Voisin)

13. Bradley Cooper "Is this thing on?" - Kui nende abielu laguneb, seisab Alex silmitsi keskea ja lahutusega, otsides uut eesmärki New Yorgi komöödiamaailmas. Samal ajal peab tema naine Tess silmitsi seisma ohverdustega, mida ta on pere nimel teinud, sundides neid koos navigeerima kaasvanemluse ja eneseotsingu keerises. (Laura Dern, Will Arnett, Bradley Cooper, Ciaran Hinds)

14. Cherien Dabis "All that's left of you" - Kui Palestiina teismeline satub Läänekaldal meeleavaldusse, jutustab tema ema pere loo lootusest, julgusest ja lakkamatust võitlusest, mis viis selle saatusliku hetkeni. (Saleh Bakri) - NÄHTUD! Hinnang 4

15. Laszlo Nemes "Orphan/Arva" - Pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu kasvab noor poiss üles ema hoole all, kes räägib talle idealiseeritud surnud isa loo. Ühel päeval seisab ta aga silmitsi jõhkra mehega, kes väidab end olevat tema tõeline isa. 

16. Rebecca Zlotowski "A private life/Vie privee" - Tuntud psühhiaater Lilian Steiner alustab isiklikku uurimist oma patsiendi surma üle, olles veendunud, et patsient mõrvati. (Jodie Foster, Daniel Auteuil, Virginie Efira, Mathieu Amalric)

17. David Michod "Christy" - Christy Martini lugu - 1990. aastate edukaimast naispoksijast. (Sydney Sweeney)

18. Dylan Southern "The thing with feathers" - Pärast traagilist kaotust püüab leinav isa kasvatada oma väikeseid poegi, samal ajal kui peab toime tulema ootamatu, ettearvamatu ja kutsumata majakülalisega. (Benedict Cumberbatch)

19. Stephane Demoustier "The great arch/L'Inconnu de la grand arche" - Lugu Otto von Spreckelsenist, Kopenhaagenist pärit arhitektuuriõppejõust, kes üllatas kogu maailma, kui võitis Prantsuse presidendi François Mitterrandi väljakuulutatud avaliku arhitektuurikonkursi. (Claes Bang, Xavier Dolan, Sidse Babett Knudsen)

20. Felix Umarov "The poet/Prorok. Istoriya Aleksandra Pushkina" - Puškini elulugu. (Yura Borisov)

---

21. Tarik Saleh "Eagles of the republic" - Egiptuse armastatuim näitleja George Fahmy satub üleöö võimude ebasoosingusse. Olles kaotamas kõike, on George sunnitud vastu võtma pakkumise, millest ta ei saa keelduda. (Fares Fares, Lyna Khoudri)

22. Therese Ahlebeck/Marcus Olsson "The Swedish connection" - See on Rootsi lugu tundmatust kangelasest Gösta Engzellist – Teise maailmasõja ajal Rootsi välisministeeriumis tagaplaanile jäänud ametnikust, kes päästis tuhandeid elusid ja muutis nii-öelda neutraalse Rootsi moraalseks suurriigiks. (võibolla tuleb film välja alles 2026?)

TULEBKI PÖFFILE! ->23. Diego Cespedes "The mysterious gaze of the flamingo/La misteriosa mirada del flamenco" - 1982. aastal, kui tundmatu haigus hakkab levima ühes väikeses kaevanduslinnas Tšiili kõrbes, süüdistatakse geimehi selle levitamises läbi silmade. Kaheteistaastane Lidia, kogukonna ainus tüdruk, asub tõe otsingule - NÄHTUD! Hinnang 4-

24. Lisa Langseth "The dance club" - Johannes, ekstsentriline psühholoogiatudeng, ja Rakel, performance-kunstnik, loovad oma patsientidega ebahariliku klubi, et aidata neil võidelda oma valu põhjustega. Klubi kasvades püüab Johannes säilitada ühtsust, samal ajal kui ta teadmata ise hullumeelselt Rakelisse armub. (Pernilla August) - NÄHTUD! Hinnang 2+

25. Jonathan Kent "A long day's journey into night" - Ühe päeva jooksul seisavad abielupaar Mary ja James Tyrone ning nende kaks poega, Jamie ja Edmund, silmitsi Mary morfiinisõltuvusega ning heidavad üksteisele ette minevikku, kogedes emotsionaalselt pingelisi ja plahvatusohtlikke vastasseise. (Jessica Lange, Ed Harris; Ben Foster)

TULEBKI PÖFFILE! ->26. Alice Wincour "Couture" - Ameerika filmitegija Maxine saabub Pariisi moenädalale elu ja surma piiril kulgevale teekonnale, silmitsi seistes väljakutsete ja eneseavastusega. (Angelina Jolie, Louis Garrel) - NÄHTUD! Hinnang 4

27. Frederic Hambalec "What Marielle knows/Was Marielle Weiss" - Julia ja Tobias satuvad nii naljakatesse kui ka piinlikesse olukordadesse, kui nende väike tütar Marielle saab ootamatult mõtteid lugeda. Kui peresaladused hakkavad päevavalgele tulema, püüavad nad meeleheitlikult säilitada oma igapäevaelu privaatsust ja normaalsust.

TULEBKI PÖFFILE! ->28. Gus van Sant "Dead man's wire" - 8.veebruaril 1977 sisenes Tony Kiritsis Meridian Mortgage Company presidendi Richard Halli kontorisse ja võttis ta pantvangi jahipüssiga, mille päästik oli traadiga ühendatud Tony enda kaela külge – nn „surnud mehe juhtmega“. (Bill Skarsgard, Al Pacino, Colman Domingo, Cary Elwes) - NÄHTUD! Hinnang 4-

29. Xander Robin "The python hunt" - Igal aastal kutsub Florida osariigi valitsus avalikkust osalema sissetunginud püütonite eemaldamise võistlusel Evergladesi soodes. Kümne öö jooksul seisab kirju seltskond kütte silmitsi ohtliku maastiku, öiste olendite ja omaenda iha ning ambitsioonidega. (dokfilm)

30. Nicholas Hytner "The choral" - Koori meesliikmed astuvad Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke, jättes nõudliku dr Guthrie teismelisi värbama. Üheskoos kogevad nad laulmise rõõmu, samal ajal kui noored poisid peavad silmitsi seisma peatselt saabuva ajateenistusega. (Ralph Fiennes)

---

31. Hlynur Palmason "The love that remains" - Film jäädvustab ühe aasta ühe pere elust, kui vanemad püüavad toime tulla oma lahkuminekuga. Läbi intiimsete hetktõmmiste ja kummaliste sündmuste uuritakse perekonna, armastuse ja ühiste mälestuste keerukust. (Sverrir Gudnason)

32. Daniel Fahre "Blücher" - Film toimub 9. aprillil 1940 Saksamaa sissetungi ajal Norrasse. Lugu jälgib kolonel Birger Erikseni tegevust Oscarsborgi kindluses ja Saksa ristleja Blücheri uputamist. Film kujutab ka 1946. aasta sõjaväelist uurimiskomisjoni, mida juhib Erik Solem (keda kehastab Terje Strømdahl) ning mille merendusliige on Per Askim (Jon Øigarden). Lugu liigub vaheldumisi Oscarsborgi pingeliste sündmuste ja 1946. aasta tähelepanuta jäänud istungite vahel, kus Eriksen kutsutakse sõjaväelise komisjoni ette oma tegusid õigustama.

TULEBKI PÖFFILE! ->33. Hikari "Rental family" - Tokyos elav Ameerika näitleja, kes otsib oma elule mõtet, saab ootamatu tööpakkumise – töötada Jaapani „rendipere“ agentuuris, kehastades võõraste elus erinevaid asendajaid. Selle kaudu avastab ta uuesti eesmärgi, kuulumistunde ja inimliku sideme ilu. (Brendan Fraser) - NÄHTUD! Hinnang 4

34. Alejandro Amenabar "The captive/El cautivo" - Aastal 1575 võetakse noor Miguel de Cervantes vangi ja müüakse hirmuäratavale Alžeeria Baja Hassanile. Oodates lunaraha, leiab ta ootamatu pelgupaiga jutustamiskunstis… ning kavandab julge põgenemisplaani.

35. David Pablos "On the road/En el camino" - Rändur, kes ööbib veojuhtidega, kohtub veidra kinnise autojuhiga ja liitub temaga kaubavedudel Põhja-Mehhikos. Teel lähedasemaks saades hakkab ränduri minevik neid mõlemaid ohustama.

36. Cal McMau "Wasteman" - Film jälgib tingimisi vabastatavat Taylorit, kelle lootused uuele algusele seatakse ohtu, kui tema endine kongikaaslane Dee ilmub välja. Kui Dee võtab Taylori oma hoole alla, paneb julm rünnak nende sideme proovile, sundides Taylori valima Dee kaitsmise ja omaenda vabaduse vahel. 

TULEBKI PÖFFILE! ->37. Lav Diaz "Magellan" - Portree Fernao Magalhaesi ja Beatriz Barbosa 1517. aasta abielust Sevillas, keskendudes nende lühikesele ühisele ajale enne Magalhaesi lahkumist Hispaania krooni ekspeditsioonile. (Gael Garcia Bernal) - NÄHTUD! Hinnang 1

38. Andrew Patterson "The rivals of Amziah King" - Kateri kaotab oma ema ja lahkub asenduskodust. Ta kohtub taas endise kasvatusvanema Amziah’ga, kes juhendab teda ja aitab avastada varjatud andeid. Seistes silmitsi ränga katsumusega, peab Kateri leidma endas uue jõu, et õiglust otsida. (Matthew McConaughey, Kurt Russell)

39. Max Walker-Silverman "Rebuilding" - Pärast metsatulekahjusid, mis hävitavad tema rantšo, satub kauboi nimega Dusty FEMA laagris elavate kodutute hulka, leides seal uue kogukonna koos teiste kaotajatega – nende seas ka oma tütre ja endise naise. (Josh O'Connor, Amy Madigan)

40. Pella Kagerman/Hugo Lilja "Egghead republic" - Alternatiivne reaalsus, kus külm sõda ei ole lõppenud ja Nõukogude Kasahstani on tabanud aatomipomm.

---

41. Raoul Peck "Orwell: 2+2=5" - Põhjalik dokumentaalfilm silmapaistvast kirjanikust George Orwellist. (dokfilm)

42. Matt Johnson "Nirvanna the band, the show, the movie" - Kui nende plaan esineda Rivolis läheb kohutavalt viltu, reisivad Matt ja Jay kogemata ajas tagasi aastasse 2008. 

43. Ira Sachs "Pete Hujar's day" - Fotograaf Peter Hujari ja Linda Rosenkratzi vaheline vestlus aastast 1974 heidab valgust New Yorgi elavale kesklinna kunstimaailmale ning kunstniku elu eneseotsingulisele teekonnale. (Rebecca Hall, Ben Whishaw)

44. Alessio Rigo de Righi/Matteo Zoppis "Heads or tails?/Testa o croce?" - Pärast surmaga lõppenud rodeod ja varastatud suudlust põgenevad Rosa ja tema kauboiarmuke üle Itaalia metsikute maastike, nende kannul Buffalo Bill ja lugu, mida ta keeldub ümber kirjutamast. (John C. Reilly)

45. Steven Soderbergh "The Christophers" - Kunagise kuulsa kunstniku lapsed palkavad võltsija lõpetama mõned ammu pooleli jäänud lõuendid, et neil oleks pärast isa surma midagi päranduseks saada. (Ian McKellen)

TULEBKI PÖFFILE! -> 46. Paavo Westerberg "Therapy/Terapia" - Liigutav draama muutuste väljakutsetest, uuete alguste võimalusest ning armastuse ja vihkamise keerukusest. Intensiivse viiepäevase seansi jooksul seisavad neli paari silmitsi oma hirmude, unistuste ja elu jõududega, mida nad püüavad ohjata, kuid ei suuda täielikult valitseda. (Pihla Viitala, Tomi Korpela, Alma Pöysti)

47. Matt Whitaker "Truth & Treason" - Biograafiline draama, mis jälgib 16-aastast sakslast Helmuth Hübenerit, kes Teise maailmasõja ajal astub vastu natsirežiimile ning maksab selle eest kallilt. (Rupert Evans)

48. Eric Lin "Rosemead" - Tõsielul põhinev draama Hiina päritolu Ameerikas elavast emast, kes peab hakkama saama olukorraga, kui tema teismeline poeg haigestub ja lükkab endale suurte ohtude poole. (Lucy Liu)

49. Romain Gavras "Sacrifice" - Eliidi heategevusgalale kogunenud kuulsused ja seltskonnategelased satuvad ohtu, kui relvastatud aktivistid tungivad saali, otsides legendaarset reliikviat, mis võib avada üleloomulikud jõud. (Chris Evans, Anya Taylor-Joy, Salma Hayek)

50. James L. Brooks "Ella McKay" - Idealistlik noor naine püüab tasakaalustada pere- ja tööelu komöödias inimestest, keda sa armastad – ja sellest, kuidas nendega ellu jääda. (Emma Mackey, Woody Harrelson)

---

51. Paul Andrew Williams "Dragonfly"

52. Ildiko Enyedi "Silent friend"

53. Nina Knag "Don't call me mama/Se meg"

54. Hasan Hadi "The president's cake/Mamlaket al-quasab"

55. Yann Gozlan "Dalloway"

56. Robin Campillo "Enzo"

57. Stefan Haupt "I'm not Stiller/Stiller"

58. Bi Gan "Resurrection/Kuang ye shi sai"

59. Paul Feig "The housemaid"

TULEBKI PÖFFILE! ->60. Radu Jude "Dracula"  - NÄHTUD! Hinnang 1+

---

61. Maria Friedman "Merrily we roll along"

62. Kristen Stewart "The chronology of water"

63. Aneil Karia "Hamlet"

64. Fatih Akin "Amrum"

65. Kent Jones" Late fame"

66. Mark Jenkin "Rose of Nevada"

67. Julia Ducournau "Alpha"

68. Heidi Ewing/Rachel Grady "Folktales"

69. Ido Fluk "Köln 75"

70. Christian Petzold "Mirrors No. 3/Miroirs No. 3"

---

71. Oleksiy Radynski "Special operation/Spetsialna Operatsiia"

72. Harris Dickinson "Urchin"

73. Brett Michael Innes "Khaki fever"

74. Mario Martone "Fuori"

75. Dominik Moll "Case 137/Dossier 137"

76. Arab Nasser/Tarzan Nasser "Once upon a time in Gaza"

77. Jonathan Etzlet "Bad apples"

78. Sylvain Chomet "A magnificent life/Marcel et Monsieur Pagnol"

79. Charlie Polinger "The plague"

80. Kasia Adamik "Winter of the crow"

---

TULEBKI PÖFFILE! ->81. James McAvoy "California Schemin"  - NÄHTUD! Hinnang 4

82. Jim Sheridan/David Merriman "Re-creation"

83. Cedric Jimenez "Dog 51"

84. Ulrich Köhler "Gavagai"

85. Nadav Lapid "Yes"

86. Martina Haag "Little did I know/Det är nagot som inte stämmer"

87. Jamie Coughlin Silverman/Gabriel Silverman "The spies among us"

88. Hannes Holm "Rainman/Regnmannen"

89. Brian Cox "Glenrothan"

TULEBKI PÖFFILE! ->90. Ali Asgari "Divine comedy/Komedie Elahi"

---

91. Gaby Dellal "Park avenue"

92. Maude Apatow "Poetic licence"

93. Gracie Hughes-Hallet "The secret of me"

94. Richard Holm "We die tonight/Vi dör i natt"

95. Nic Pizzolatto "Easy's waltz"

96. Francesco Sossai "The last one for the road/Le citta di pianura"

97. Stroma Cairns "The son and the sea"

98. Ronan Corrigan "LifeHack"

99. Alex Lutz "Connemara"

100. Werner Herzog "Ghost elephants"

---

Lisaks veel mõned auhinnavõitjaid, mitte-ingliskeelsele oscarile võistlejaid ja Euroopa Filmiakadeemia eelvalikust, mis ei mahtunud 100 sekka:

Maryam Touzani "Calle Malaga"

Shih-Ching Tsou "Left-handed girl"

TULEBKI PÖFFILE! -> Brendan Canty "Christy" - NÄHTUD! Hinnang 4

Imran Hamdulay "The heart is a muscle"

Curry Barker "Obsession"

Adilkhan Yerzhanov "Cadet"

Ao Shen "Dead to rights"

Margarida Cardoso "Banzo"

Neeraj Ghaywan "Homebound"

Dang Thai Huyen "Red rain"

Ali Zarnegan "Cause of death: Unknown"

Pietro Marcello "Duse"

Anna Cazenave Cambet "Love me tender"

Jose Mari Goenaga/Aitor Arregai "Maspalomas"

Ugo Bienvenu "Arco"

Mailys Vallade/LianeCho Han "Little Amelie/Amelie et la metaphysique des tubes"

---

Muidu selle aasta oodatuimate filmide tipus on veel sellised filmid, aga neid on (kui väljalaske-plaanid kõik paika peavad) võimalik näha veel 2025.aastanumbri sees ka PÖFFi väliselt:

James Vanderbilt "Nuremberg"

Rian Johnson "Knives out 3: Wake up dead man"

Yorgos Lanthimos “Bugonia” - NÄHTUD! Hinnang 2+

Joachim Trier "Sentimental value"

Jim Jarmusch "Father mother sister brother"

Edward Berger "The Ballad of a Small Player" - NÄHTUD! Hinnang 3

Noah Baumbach "Jay Kelly"

Benny Safdie "The smashing machine" - NÄHTUD! Hinnang 4

Guillermo del Toro "Frankenstein" 

TULEBKI PÖFFILE! ->Kleber Mendonça Filho "The secret agent/O Agente Secreto"

Richard Linklater "Nouvelle Vague"

Daniel Roher "Tuner"

Paolo Sorrentino “Grace/La grazia”

TULEBKI PÖFFILE! ->Sergey Loznitsa “Two prosecutors” - NÄHTUD! Hinnang 4

Clint Bentley "Train dreams"

Mary Bronstein "If I had legs I'd kick you" 

Lynne Ramsey "Die, my love"

Kate Winslet "Goodbye June"

TULEBKI PÖFFILE! ->Kirill Serebrennikov "The disappearance of Josef Mengele"  - NÄHTUD! Hinnang 4-

Edgar Wright "Running man"

Sepideh Farsi "Put Your Soul on Your Hand and Walk"

Jared Bush, Byron Howard "Zootopia 2"

Jan Komasa "Good boy"

Kei Ishikawa "A pale view of hills" 

David Freyne "Eternity"

Sophie Hyde "Jimpa" 

Nia DaCosta "Hedda" - NÄHTUD! Hinnang 4

Thierry Klifa "The richest woman in the world/La femme la plus du monde"

Ruben Fleischer "Now you see me: now you don't"

Brwa Vahabpour "My uncle Jens/Onkel Jens"

Ryan White "Come see me in the good light"

Laura Poitras "Cover-up"

Osgood Perkins "Keeper"

Bryan Fuller "Dust bunny"

Hingelind - Eesti Noorsooteater

Michal Snunit on Iisraeli (nais)ajakirjanik, luuletaja ja lasteraamatute autor. Praeguseks 85-aastase daami vast elu tuntuimaks loominguks on (vähem kui tunniga loetav) "Hingelind". Õhukese raamatu lehtedel on suur pilt ja mõni rida teksti, nagu teatud tüüpi (eelkõige vast väiksematele mõeldud) lasteraamatutel ikka. Ent see pole mingi tavaline lasteraamat. Jah, lapsed saavad seda lugeda nagu muinasjuttu, aga täiskasvanutele kujuneb lugemiselamusest Exupery "Väikse Printsi"-laadne mõistulugu. Eesti keeles on seda välja antud juba paar korda (mõlemad korrad lõpuni välja müüdud) ning kui võrrelda mõnedes teistes keeltes välja antud versioonidega, mis on elu jooksul näppu sattunud, siis Reti Saks'a illustratsioonidega, on eestikeelne versioon üks ilusamaid.

Mina läksin Eesti Noorsooteatrisse eelarvamusega, et asun vaatama väikelastele mõeldud lavastust. Oma armsuses ja isegi näitleja sissejuhatava hoiatusega, et kohe kaob valgus, sobibki see vaatamiseks juba üsna noorest east alates. Rahva Raamat klassifitseeris selle raamatuna "keskmisele koolieale, ehk 13-15 aastastele", Eesti Noorsooteater on toonud sihtrühmana välja kõik vanuseklassid. Peale vaatamist võib tõdeda, et ühtviisi panigi see ka keskealise mehe mõtteid mõlgutama ja seoseid looma. 

Meil kõigil on sees oma hingelind. 3 lapse isana tean väga hästi, et lastel, aga tegelikult ju ka meil täiskasvanutel endalgi, on vahel raske kui igasugused tunded lendavad üle ning justkui vallutavad iseenda, halvates mõtted ning mõnikord suisa ratsionaalse tegutsemise. Oleme nagu oma tunnete ja mõtete piiravas puuris. Aga tegelikult, nagu Johan Elm'i enda dramatiseeritud ja lavastatud Snuniti mõistuloo lavalugu hästi selgeks teeb - meil on ka võime ise otsustada, mida tunneme. Ja eelkõige võime teha mida saame-tahame, et tunda teisiti. Mõnikord on lihtsalt vaja selle võime meeldetuletust või isegi pigem teadvustamist. Ja isegi kui kohe nipsust seda ei saa, siis ülekantud tähenduses võime ikkagi hakata teed sillutama soovitud suunas. Hea ju siis kui see hingelind end ilmutab ning oma nokaga meile selle võimaluse meelde tagasi toob.

Lastele ja eriti väiksematele lastele on lugu jälgitav ja võetav ka kui muinasjutt inimlapsest ja tema ellu ilmuvast linnust, kes tüdrukut "lendama" õpetab. Samas kooliealistega saab juba vestelda tähelepanekutest laval ja kõrvutada neid meie sisemaailmaga. Imeilusad allegooriad, mida siin Elm on suutnud intelligentselt jätta vaatajale ositi ka enda tõlgitseda, andes kätte piisavalt mõtteotsi, aga mitte laskudes kõige äraseletamisse, mida ehk tavaline lastelavastus eeldaks või isegi nõuaks. Kõik sihtrühmad seega on hoitud ja saavad selle kätte, mis neile mõeldud.

Ja ikkagi - kuidas lasta lahti oma "puurist"? Kuidas mõista ja mõtestada oma tundeid? Eriti kui mõnikord on ju neid arusaamatult palju ning väga erinevaid korraga?

Veidi üle pooletunnine lavastus on "lühike, nagu lapsepõlv". Eugen Tambergi imelised kostüümid ja Epp Kubu eriline videokujundus (animatsioonidega) tegelaste jalge all, muudab selles lavaruumis viibimise ka iga publikuliikme jaoks muinasjutuliseks. Markus Robami helilooming ja muusikaline kujundus annab omalt poolt vaatajate hingedele tiivad, et tüdruku ja tema hingelinnuga see lend kaasa teha. Kärt Karro on ise komeedina meie valguskujunduse tipptegijaks tõusnud ning ideaalselt siin hämaruse ning soojade toonide ning ajuti ka värvidega mängib kaasa kogu tegelaste teekonnale, aga ka meie igaühe teekonnale iseendasse. Publik istub kahel pool ja meie vahel tegutsevad tegelased. Geniaalne lahendus, sest jäi mulje, nagu mängulavaks olekski "lennurada", mida mööda võib lendu tõusta?! Ehk veel üks ilus allegooria ka kunstniku-lisandina, ideaalselt teksti sisuga kokku harmoneeruvalt.

Ja need kaks tegelast - tüdruk ja tema hingelind. Mõlemad annaks nagu kõik, et meil kõigil selles ruumis oleks hea olla. Mõlemad näitlejad mängivad ekspressiivselt, lastele mängimise stiilis, aga seegi ju kooskõlas just teose endaga, ehk niimoodi lastele oma, aga ülekantud tähendused saavad täiskasvanud inimesed sellest ise üles leida, mis ongi üks suurimaid materjali võludest. Alguses tunduski, nagu oleksin jälle see 5-6 aastane lasteaiapoiss, kes vabalt oleks võinud "armuda" Laura Kukk'e naksakasse ja siiralt segaduses olevasse plikasse. "Poiste" värk ju - ikka on vaja võimalusel "päästa" :) Aga päästma tuleb seda tüdrukut hoopis Taavi Tõnissoni kehastatud "Hingelind". Pika noka ja uhkete tiibadega. Linnulik oma liigutustes, targalt pead kallutades, jälgides ja sekkudes, sest sel tüdrukul on ilmselgelt seda "sekkumist" vaja. Seletab lahti, kuidas meie sees on paljude sahtlite ja soppidega kummutid ning neid avades võtamegi välja tunded, mida parajasti vaja on. Andes mõista, et neid laekaid teadvustades ja tundes, valitseb meie sisemuses kord, mis teeb ka elu lihtsamaks. Taavi "lindu" tahaksime me ilmselt endale sõbraks kõik. Ja oma hingelinnuga sõber olemine ongi väga oluline. Mõlema näitleja siiras mängumaneer viib nad meie, vaatajate, lahtistest südametest sissemurdmata otse hingeni välja.

Hinnangut anda päris tavaliste mõõdupuude järgi sellele lavastusele pole võimalik, sest esiteks peaks siis tõesti seda tegema igast vanusegrupist eraldi lähtudes ning lisaks oli tegemist ikkagi tavalisest teatrikülastusest tunduvalt lühemaga (see harv ja mõnus tunne, et tahaks "veel" ja tahaks "rohkem"). Aga see, milles oli võimalus viibida selle lühikese pooltunni jooksul oli kahtlemata imeline! Alatajust tulid meelde Doris Kareva luuleread: "Panen vaikuse kinni ja tõusen. Nii hea oli. Käisin vist kaugel". Ehkki käia saab selle lavastuste etendustel hoopis õige ligidal - meis enestes. Mnjah... see lavastus tervikuna oli nii hõrk, poeetiline ja tunnetel mängiv, nagu hingekeeltel mängiv luule...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Gabriela Järvet):

Hingelind

Iga inimese sees elab tema hingelind. Mõni inimene suhtleb linnuga tihti, mõni kuulab teda harva ja mõni kuuleb teda vaid korra elus. Aga hingelind on hea ja tark ja teda võiks kuulata, sest tema teab alati. Hingelinnul meie sees on palju laekaid ning ta teeb alati lahti just sellise, mida vaja – naermise laeka või vaikimise laeka, üksinduse või läheduse laeka. Tihtipeale ei tea inimene isegi, mida teha või kuidas ennast tunda, aga siis avabki hingelind laeka ja...

„Hingelind” on poeetiline ja vaatemänguline lavastus sellest, kui keeruline võib olla iseendast ja oma tunnetest aru saada ja sellest, kui eriline on tunda, kui keegi sind selles aitab. Lavastus sellest, kuidas ise ennast hoida ja aidata.

Lavastus põhineb Michal Snuniti lasteraamatul „Hingelind”.

Mängivad

Taavi Tõnisson ja Laura Kukk

Autor Michal Snunit

Tõlkija Kristiina Ross

Lavastaja ja dramatiseerija Johan Elm

Kunstnik Eugen Tamberg

Valguskunstnik Kärt Karro (Tartu Uus Teater)

Videokunstnik Epp Kubu

Helilooja Markus Robam

Esietendus 7. septembril 2025 ovaalsaalis

Vanusele 3+ (Väikelapsele, Koolieelikule, Koolilapsele, Noorele, Täiskasvanule)

Kestus umbes 30 minutit

2025/2026 teatrihooaja SEPTEMBRIKUU tipud

Kevade ja suve jooksul on laekunud mitmeid kirju, kus on palutud taastada igakuised kokkuvõtted parimate kohta, sest viimasel ajal napib kokkuvõtlikke teatrisoovituste tekste info ammutamiseks ja soovituste nimekirju eriti piletikampaaniate ajaks. Kuna teatrihooaeg käib ikka septembrist septembrini, siis miks ka mitte seda vastalanud hooaega ka sedasi kuude kaupa taas kokku võtta. Nii ei kuku head asjad kellelegi märkamata unustuste hõlma ning ühtlasi on võimalik tulla siia tagasi ja leida ka "soovitusi". Hea võimalus enda poolt avalada tänu õnnestunud elamuste või teatritöö komponentide eest, mis väärindasid seda kunstivormi veel kuidagi eriliselt.

Septembris jõudsin 11 erinevat lavastust vaatama (oktoobris tõotab see number kahekordistuda) ning siin on TIPUD mis ja kes väärivad tähelepanu:

SUURIM TEATRIELAMUS

1. Teater Must Kast - Tükk maad

2. Rakvere Teater - Elevantmees

3. Eesti Noorsooteater - Gardeenia

4. Eesti Noorsooteater - Hingelind

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Kaili Viidas - Tükk maad

2. Taago Tubin - Elevantmees

3. Johan Elm - Hingelind

4. Hanna Junti - Gardeenia

PARIM NAISPEAOSA

1. Silva Pijon - Tükk maad

2. Jaanika Tammaru - Tükk maad

3. Anne Paluver - Mulle huumor meeldib (Komöödiateater)

4. Laura Kukk - Hingelind

PARIM MEESPEAOSA

1. Mikhail Manevich - Isad ja pojad (Südalinna Teater)

2. Eduard Salmistu - Kiivipäev (Rakvere Teater)

3. Taavi Tõnisson - Hingelind

4. Imre Õunapuu - Elevantmees

PARIM NAISKÕRVALOSA

1. Getter Meresmaa - Gardeenia

2. Katariina Tamm - Gardeenia

3. Laura Niils - Elevantmees

4. Ülle Lichtfeldt - Kiivipäev

PARIM MEESKÕRVALOSA

1. Aleksandr Žilenko - Isad ja pojad

2. Kristian Põldma - Tükk maad

3. Agur Seim - Tükk maad

4. Tarvo Sõmer - Elevantmees

PARIM ANSAMBLIMÄNG (trupis 3 või enam näitlejat)

1. Teater Must Kast - Tükk maad

2. Rakvere Teater - Elevantmees

3. Eesti Noorsooteater - Gardeenia

PARIM UUS NÄITLEJA, KEDA VAREM POLE TEATRILAVAL ROLLIS NÄINUD

1. Heleriin Lass - MÄRGATUD Viljandis (TÜ VKA)

2. Lotta Laureen Loo - MÄRGATUD Viljandis

3. Jenss Lootus - MÄRGATUD Viljandis

4. Hannes Võrno - Mulle huumor meeldib

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. Illimar Vihmar - Elevantmees

2. Illimar Vihmar - Tükk maad

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Illimar Vihmar - Elevantmees

2. Eugen Tamberg - Hingelind

3. Baiba Litinja - Isad ja pojad

PARIM GRIMM

1. Südalinna Teatri grimmituba - Isad ja pojad

2. Ugala grimmituba - Teava kingitus

3. Rakvere Teatri grimmituba - Elevantmees

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Kärt Karro/Sander Põllu - Tükk maad

2. Sander Põllu - Elevantmees

3. Ivar Piterskihh - Gardeenia

4. Kärt Karro - Hingelind

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Epp Kubu - Hingelind

2. Ave Palm - Elevantmees

3. Anna Cordey - MÄRGATUD Viljandis

PARIM HELILOOJA (originaal)

1. Kymbali Williams - Gardeenia

2. Markus Robam - Hingelind

PARIM MUUSIKALINE ja/või HELIKUJUNDUS

1. Ardo Ran Varres - Tükk maad

2. Kasper Sebastian Silla/Heleriin Lass - MÄRGATUD Viljandis

PARIM KOREOGRAAFIA DRAAMALAVASTUSTES

1. ??? - Tükk maad (kas ehk teater ise käsitleb, et Jaanika Tammaru neil teeb koreot ja sellepärast pole eraldi välja toodud või kuna tänusõnade seas on viide Oleg Titov'ile, siis on tema liikumise väljamõtlemisel olnud abiks või hoopis lavastaja ise selle seadnud - ei tea, igatahes neid seaded siin siiski on ja väga häid)

2. Hanna Junti - Gardeenia

3. Daniela Privis - Isad ja pojad

4. Helen Solovjev - Elevantmees

PARIM UUS KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Kristiina Jalasto-Kallas - Tükk maad

2. Toomas Kall - Mulle huumor meeldib

3. trupp/Märgatud Viljandis FB grupp/Jens Patrik Rand - MÄRGATUD Viljandis

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVADEL

1. Elzbieta Chowaniec - Gardeenia

2. Bernard Pomerance - Elevantmees

3. Laetitia Colombani - Kiivipäev

PARIM UUS DRAMATISEERING

1. Johan Elm - Hingelind

Äramärkimist vajab, aga kuna tantsulavastusi ei jõudnud septembris rohkem näha kui ühe ainsa, siis ei saanud tantsuga kategooriaid eraldi luua, kuid tooksin siiski siin esile selle ühe ka. Ehk BFM koreograafia tudengite "Architect of Self Destruction", mis kahtlemata oli huvitav ja seda nii koreograafia mõttes, mis sidus endas nii kogu truppi, lahutas nad kahte eri koreosse, aga andis ka võimaluse igal tantsijal särada ning näidata enda tugevusi ning vaatajatel läbi tantsu nendega ka tutvuda. Etteheiteid pole neist kellegile, aga just selles ühes lavastuses ja ühe etenduse põhjal eriliselt jäid meelde ning enda jaoks märkisin üles (mõnda neist ka varem juba laval tantsimas näinud):

Monika Annijerv, Polina Albert, Herta Soro, Mariann Onkel, Sofia Martila, Georg Eller, Elina Ojasaar, Berta Parv, Merilin Kruberg ja Lisette Taube.

(Üleval on Heikki Leis'i foto Teater Must Kast/Kaili Viidas/Kristiina Jalasto-Kallas "Tükk maad" misanstseenist, milles Kristian Põldma mängib ekstsentrilist Saksa daami ja tema üürilisi - ema Aino: Jaanika Tammaru ning viimase tütar Asta: Silva Pijon).

Kiivipäev - Rakvere Teater

Eesti riigiteatrite sügishooaja avalavastus leidis aset veel viimastel augustikuu päevadel Rakvere Teatri suures saalis. Prantsusmaalt kohale lennanud autori Laetitia Colombani enda silme all. Autor pole Eesti raamatu- ja filmisõpradele võõras nimi. Hetkel näiteks on võimalik väga soodsalt soetada endale Varraku poolt välja antud Colombani esikteos "Palmik", millest autor on ka ise filmi teinud. Ent tema autorifilmidest on vast veelgi tuntum Audrey "Amelie" Tatou peaosaga "Armastab... ei armasta", mis natuke üle paarikümne aasta tagasi ka meil kinos jooksis. 

Žanri mõistes olemuslikult vast kõige rohkem Prantsuse salongikomöödia, aga lavastaja Peeter Raudsepp on selles suure saali täitmiseks potentsiaali näinud ning koostöös kunstnik Kristjan Suitsuga "salongi", ehk antud kontekstis ühe vanamehe "kodu" ja psühholoogi vastuvõtu liigendanud siiski suurele lavale. Peale nägemist, saalitäie seisvate ovatsioonidega aplausi ning valdavalt kiitvate arvustuste peale, ei saa ka seda valikut tegijatele kohe sugugi ette heita. Tõsi, olin ise saalis kui mitte ainuke, siis igatahes väheseid, kes aplausiks seisma ei tõusnud, aga seda eelkõige ikkagi sellepärast, et tahan "need korrad" hoida vaid tõeliste šedöövrite jaoks. Ent samas ei saa ka öelda, et nähtu poleks meeldinud. 

Komöödiana võrdlemisi lihtsamat sorti. Vanamehest nimega Barnabe, kes elab üksi ning võib eeldada, et kelle neuroosid on vanemaks saades süvenenud. Näiteks kirjutab ta igal võimalusel kaebekirju. Kõik on või peab tal olema täpselt nii, nagu temale meeldib ja oma igapäevaelus on tal omad kindlad harjumused. Näiteks armastab ta just teatud firma kiivijogurtit. Põhiliseks sündmuste käivitajaks saabki see, kui ühel päeval on üks tema jogurtitest külmkapist kadunud. Pole ju muud võimalik, kui keegi on selle varastanud? Vaja üles seada kaamerad jms. Kuid kuna vanust mehel ka juba mõnevõrra ning nainegi lahkunud ja kõrvaltvaatajate jaoks on lihtne tekkima kahtlus, et kui korras seal "ülakorrusel" sellel mehel õigupoolest kõik enam ongi? Isegi psühholoog preile Payne kahtleb...

Pretensioonitu meelelahutus reede- või laupäevaõhtuks, aga kuna palju ajude ragistamist ka ei nõua, siis tegelikult sobib imehästi ka tööpäevade õhtutesse. Samas tavaliste komöödiatega võrreldes on siin draamakallak ka korralikum, sest viib mõtted paralleelselt ka üksinduse kui sotsiaalse seisundi suunas, millest endal välja tulla on keeruline, kui oled juba väljakujunenud inimene. Samas ka sugulastega lähedane olemine, eriti oma lastega. Meie kiiksud ja kummalisused, iseloomu eripäradki vaid tugevnevad ja kasvavad vananedes ning tavaliselt me ise seda ei pane niiväga tähele või vähemasti ei saa me sellele eriti midagi parata kui just teadlikult midagi ei teadvusta ning nimme sellele vastu ei võitle.

"Kiivipäev"a vast sügavaim teema on inimlik hoolivus. Isa hoolib pojast, poeg hoolib isast - need on  hoolivused, mis on justkui iseenesest mõistetavad. Järgmine aste - arsti ja patsiendi suhtes - kuivõrd hooliv ollakse tegelikult oma patsientide suhtes ja kuivõrd sellises suhtes tehakse "tööd" vaid raha pärast? Ning siis veel kolmas - täiesti võõras inimene - kuivõrd hoolivad suudame me olla nende muredega? See kolmas on südametunnistusele koputus ilmselt meist paljudele ka selle lavastusega. Ise niiöelda "eestlasest vanamehena" tunnen, et võiksin olla palju hoolivam. Vaatasin Eduard Salmistu tegelast ja tundsin, et ilmselt käituksin ma sarnaselt iseennast kõrvalt nägemata. Samas kui hetke pärast tuleks "mõistus" koju. Kõige huvitavam avastus omakorda see, et "mõistusel" on siin "hoolivusega" tegelikult võrdusmärk vahel!

Mõnus, kui lavapilt on sedavõrd dünaamiline, et lavaruum on etenduse jooksul muutumises. Psühholoogi-külastuste ajal on tegelased lava ees ääres ning tagaseinaks on kardin. Kui kardin avaneb, siis selle taga avaneb avatud köögi, vaheesiku ja elutoaga suurem korter. Etenduse jooksul on neid psühholoogikülastusi mitu ning ka vaheesik on põhjendatud, sest sinna seatakse kaamerat üles. Aimata võib, et korteris on veel ruume ning see on ühe mehe elamuks "jäänud" suurevõitu. Tühjust täis, nagu ka seal elava inimese hing.

Võiks isegi öelda, et lavastuse põhiroaks on Eduard Salmistu roll. Näitleja jaoks üks väga korralik amps, mida Salmistu on ka mõnuga mäluda võtnud. Tema lahendus on ühest küljest otsapidi Salmistulik, ent samas kompamas mingeid uusi alasid, millega loodud karakter on siiski ka nihkes, ehk pakkumas teisi tekstuure tavalisest Salmistust ja seda on mõnus aduda. Näitleja ei "tee lihtsalt midagi ära", vaid on tõesti loonud karakterit ka ise oma tööriistakastiga, lisaks sellele, mis talle tekstiga on antud. Ja kui põhiroaks on Eduard, siis magustoiduks on Ülle Lichtfeldt. Neurootiline psühholoog, kelle tujud ja tunded mängib Ülle mõnuga suurema pintsliga, sest kammerlikum materjal, mis on suurele lavale seatud, on vaja täita ka ju vastavalt. Isegi kui esikal mälu vist mängiski korra vingerpussi, siis see ei ilmestanud muud, kui profilt näitleja sellegi oma rolli osaks tegi ning korvas juba mõni misanstseen hiljem bravuuriga, mille peale vähemalt ligidal istunud daam oleks meelsasti keset etendust tahtnud oma laginal naeru saateks eksalteeritult püsti aplodeerima tõusta! Tema jäi siiski istuma, aga stseenis Ülle kondas käpuli mööda lava! Miks ja kuidas, seda tasub kindlasti vaatama minna - üks kahtlemata lavastuse tipphetki!

Noorema generatsiooni näitlejatel tuleb siin tasakaaluks tõsisemat joont hoida. Märten Matsu, oma "kiiksudega papsi" poja Benoit'na, mitte otseselt valvamas isa, aga igaks juhuks siiski pildil püsides, sest ilmselt isa vajab teda. Samas antakse aimu, et poja enda naissuhted kuidagi püsivamaks ei kipu kestma ning tal oleks isatagi oma eluga pusimist, ent tuleb siiski ka veidi ekstsentriliseks kalduva isa omaga tegeleda. Teatrikaaslane, kes on väikestviisi Matsu-fän, juba teist korda tegi märkuse, et ohoo - mees on nii heas sportlikus vormis! Marion Tammet'i näitlejatüpaažis on seda noort naist, kellele automaatselt kaasa tunned, sest jääb mulje, nagu selline noor naine juba olemuslikkusest vajaks kaitset. Ehkki kõik, kes me teda näinud näiteks kunagises HAPKOMAHis teavad, et see on näitlejanna salarelv ning ta on osav ka tüpaaživastast ilmutama, kui vaid roll peaks seda nõudma (ja eks selline on veel ju alati eriliselt mõnus ajude krussi ajamine vaataja jaoks). Siin on tema tegelane siiski rohkem just selline, kelle poolele vaataja peaks või vähemalt võiks astuda, ehkki olukord tegelikult paneb mõistma korteriomaniku seisukohta... aga kuna see olukord on siin väikse saladuselooriga, siis sellepärast ei tahakski sellesse rohkemat süüvida, ent mõnusaks vastukaaluks ta noor neiu Eduardi vanamehele kahtlemata on.

Hinnang: 3+

Peeter Raudsepa eelmine lavastus oma koduteatri suures saalis, ehk "Tsikaadide aeg" oli minu maitsele palju rohkem vastavam oma teemade sügavuste ning perekondlikse keeruliste suhetega ning sellisele hinnangule siin avaldabki suurimat mõju just "Kiivipäeva" kui materjali lihtsus. Juba Rakverest minema sõites, ei olnud eriti selle kohta midagi enam teatrikaaslasegagi arutada. Kõik oli lavastuses öeldud, mida öelda taheti. Kõik oli väga selge ning kõike oli kergelt sealt täpselt samamoodi kõigile väljaloetav. Muhelema ajas, meele lahutas ära. Kas ka puudutas? No õrnalt, aga kindlasti mitte sügavalt. Samas tore (teatri)õhtu oli ja seegi oli ju piisav, et sai seatud sammud "Kiivipäeva" vaatama.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):

Kiivipäev

Elu on enamat kui jogurt

 

Audiitor Barnabé Leroux on pirtsakas ja kinnismõtteline tähenärija, kehastunud pedant. Pärast naise surma on ta elanud üksildast elu: poeg Benoît astub töö tõttu harva läbi ning tema ainus tõeline kontakt välismaailmaga on iganädalane visiit psühhoanalüütiku juurde. Tema päevakava ja käikusid on võimalik mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, mitte midagi pole jäetud juhuse hooleks. Kuni ühel päeval avastab ta, et tema külmkapist on kadunud kiivijogurt, ehkki päev varem oli see kahtlemata seal...

 

Südamlikus prantsuse komöödias käivitab tühine jogurt sündmused, mis toovad peategelase tagasi ellu ja inimeste hulka.

 

Esietendus 29. augustil 2025 Rakvere Teatri suures majas.

Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 5 minutit.

Lavastusmeeskond:

Autor Laetitia Colombani "Le jour du kiwi"

Tõlkija Triinu Tamm

Lavastaja Peeter Raudsepp

Kunstnik Kristjan Suits

Helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis

Valguskujundaja Kerdo Vainer

Osades Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Eduard Salmistu ja Marion Tammet (külalisena)