Kunagi, kui film Cannes-is linastus, siis ma kogusin natuke materjali kokku, mida lehed arvasid filmi kohta Eestis ja maailmas. Igal juhul ei saanud ka nemad sellest lõpus olevast dokfilmi osast aru (miks selline eneseõigustuse lõik, see vähendas filmi kunstilist väärtust...)miks peab üldse kunsti selgitama...
Aga kiitust tõesti kaameratööle ja muusikale! Ja muidugi Mart Laisk iseendana on tõesti ehe nagu inimene tänavalt...
Aga mulle ikkagi ei meeldinud. Eriti veel selles valguses, et eile käisin vaatamas Prantsuse/Iraani multifilmi Persepolis, mis on ehk üldse selle aasta parimaid filme! Tõeline pärl. Ehk sellepärast oli kontrast nii suur. Ja üldse peaaegu kõik Eesti filmid on millegipärast kurva alatooniga - Sügisball, Georg, Klass, Kuhu põgenevad pilved ja nüüd ka siis Magnus...Jan Uuspällu film ehk oli selline värskendav erand (kuigi ka seda kaevates oli ju ikkagi tegemist kurva alatooniga)...sellepärast nende tegijate ees müts maha. Kas tõesti on üks suur äng ja rõõmu perest ning kunstist või millegist muust ei tunta Eestis või seda lihtsalt on sellevõrra raske ekraanile tuua, et Eestis pole lihtsalt küllaldast ajupotentsiaali, ei tea...
Aga tulles tagasi Magnuse juurde, siis meeldis või ei meeldinud, mingi arvamus temast ikkagi on...minu isiklik arvamus on, et see film oleks võinud vabalt olemata olla, poleks midagi kaotanud, ka seda 100 minutit oma elust...(lisaks kõigele oli ju tegemist kõva antireklaamiga Eestile. Eestis tehakse ju nii vähe filme, et iga film loob meist kui rahvast ja riigist kuvandit. Eriti sellised filmid, mis mööda festivale rändavad. Selline mulje jääb, nagu kõik Eestis ongi kas litsid või narkomaanid ning teistest inimestest ega üldse teistest elusolenditest ei tunta sooja ega külma).
Ja seda kui võltsi maigu see film nii elementide kui tervikuna jättis suhu, kuvastab see käo kukkumine seal metsas, kui Magnus endale poomispuud otsib, kas siis tänu võltsile originaalile või kehvadele helimeestele. Ja see, et just Magnuse psühholoog talle seal litsimajas ette jääb, see on näide ühest neist paljudest vigadest, mis film endas kannab...see on minu jaoks sama ebausutav, kui Remarque-i Triumfikaar -e lõpu poole, kus peategelane just "õigesse" litsimajja satub...nii lihtsalt ei ole elus. Vähemalt minu jaoks küll mitte.
Aga tegelikult neid selliseid mitteusutavusi oli veel. Üks aps polekski ehk häirima jäänud...
Lehtedes kirjutati, et kohati ajas naerma midagi... Ma mäletan, et mind ajas vist ainult 1 koht muigama, kui Magnus läheb oma isa tuppa ja too on kahe kurttumma tüdrukuga voodis...see stseen oli selline piisavalt kummaline, et lõpuks nende enda naer nakatas. Aga selle nö. võidustseeni selles filmis, kus on ehk kõige valusam tera sees, on see kui Magnus oma õele helistab, et ta on otsustanud nüüd "selle ära teha", siis see õe hoolimatus ja tekst...see on kõige valusam ja tõesti midagi sügavamat, kui kogu ülejäänud film. Ning mitte üldsegi ei mõjunud minu jaoks see, et isa oma pojal surra laseb, mis on mängitud välja kui "suur valus hetk" või nagu hiljem selgub "suur isa otsus" (lubage nüüd naeda!). Mul ei hakanud kordagi selle filmi jooksul nendest vanematest, ega ümbritsevast kahju. Samuti ka mitte Magnusest endast. Minu jaoks võõras maailm, võõrad inimesed ja võõras kultuur. Samuti nagu, a la mõned mongoolia filmid kitsekasvatusest ja sellega kaasnevast peredraamast kusagil telgis elades...või tegelikult samuti nagu selles eilses "Persepolis"-es, kuid ometi suudeti mind seda filmi vaadates kaasa elama panna. Ja asi pole mitte rahas, vaid filmi sisus ja teostuses...Persepolis on piisavalt otsekohene, aus elulugu, mis on piisavalt eneseirooniline kuid samas oskab nii lõigata kui haavu lappida. Lisaks kunstiline väärtus ja huvitavad lahendused! Soovitan seda kindlasti Pöffile vaatama minna. See peaks tulema siin Stockholmis varsti ka üldlevitusse, loodetavasti ka Eestis.
Ehk on siiski Magnuse -filmi väärtus selles, et "mõtled, mis ise teeksid selle isa asemel või miks Magnus tundis nagu ta tundis, kas see oli midagi rohkemat kui keemia ajudes?", aga siin tuleb juba ette konflikt. Keskmine või tavaline inimene ei satu sellisesse olukorda. Ning kui satub, siis ta kindlasti ei käitu ega mõtle, nii nagu see isa seal. See kõik on üpris ebatavaline. Ja võibolla peaks ka andestama selle tavapäratuse või teisiti mõtlemise selles valguses, et nii palju kui on maailmas inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi, otsuseid või nägemusi. Aga mul on ikkagi kahju, et selline film on olemas. Pika jutu lõpuks liigitan selle siis "tegijate enda tegemisrõõmuks", kuigi jah, "rõõm" on siinkohal sündsusetu sõna. Sest tegemist oli mingi haiglase eneseeksponeerimise vajaduse või endaõigustusvajadusega. Ei saa aru. Mõtetu. Võibolla lihtsalt mu ootused olid "liiga" kõrged. Ka kodulehekülg on ju vinge ja Kõusaar-e Zen ja kõik need kõrged ja ülevad sõnad on ju huvitavad. Kadri K ise ka minu jaoks alati olnud huvitav tõõp. See, tema Neruda austamine ja tihti sügavad ja tähenduslikud tekstid siin seal ajakirjanduses. Jah...võibolla tõesti olid ootused liiga kõrged (huvitav, kas ta kirjanikuna on parem?Kaldun arvama, et jah). Aga Eesti filmi peab ju ikka toetama (EFSA toetas ju vist isegi "Tulnuka" tegemist...), et tuleks uusi ja uusi, ehk sinna vahele siis satub ka neid "paremaid" filme...
Rohkem kui 1 tärniga on sellist (minu meelest Laiskade perega mitte seotud inimeste jaoks) mõtetut filmi raske hinnata. Võibolla kunagi vaatan uuesti, vanema ja targemana ja siis leian midagi mida seekord ei leidnud.
Hmm, siiski tahaksin veel enne lõppu öelda, et Rita Raave oli VÄGA hea ja ehtne lõbumaja pidajannana, mis sest et teda seal oli ehk kõige rohkem 30 sekundit.... Tema hääl ja maneerid - ikkagi "päris" näitleja...
Aga siin on need ajalehtede väljavõtted...ma olen ise tõlkinud need välismaa lehelõigud ning suvaliselt lühendanud kohati...Võibolla pole tõlge kõige parem...aga see tülge mis oli tehtud sellele Stockholmi Filmifestivali koopiale. No see oli ikka päris mööda. Kohati üritatud rämedamaks muuta tälkega teksti, kohati oli tõlgitud täiesti "ümber nurga", sest tõlkijal ilmselt puudus ühe või teise keele piisav oskus. Ehk veel üks miinus juurde...
Aga lõppude lõpuks, minu lisaks umbes paarikümnest, peamiselt rootslastest koosnevast publikust, kõndis poole pealt välja vist ainult 1 inimene. Rohkem uksekõlksatusi vähemalt ma ei kuulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar