Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, november 13, 2011

Hind - Kuressaare Linnateater


No kohe kuidagi ei õnnestu Saaremaale see teatrisseminek ja seda rõõmsam on meel, kui Kuressaare Linnateateri tükid tuuakse "koju kätte". Sellistel puhkudel ei saa neid võimalusel mitte vaatamata jätta. Eriti veel lavastus, milles mängiv Guido Kangur tunnistati Teatriliidu poolt just selle rolliga 2010.a "Aasta parima meesnäitleja" tiitli omanikuks. No Guido on muidu ka juba mitmel viimasel aastal (praegune kaasa arvatud) tippvormis ja roll rolli järel tuleb temalt nagunii väärt mängu. Tegelikult peaksingi teda selles tükis hoopis pigem kõrvalosaliseks. Ta saabub mängu esimese vaatuse poole peal ja teise vaatuse on ta pool aega mängust väljas. Mis teadagi ei vähenda seda head, mis ta kogu oma lavaloleku ajal publikule pakub... Aga kõigepealt loost endast, mis pealtnäha justkui üpris lihtsake, kuid mille kihtide vahele on peidetud palju varjatud saladusi, maetud kirveid ning ussitanud tundeid. Armastusest ja emotsioonidest rääkimata.

Abielupaar (Elina Reinold ja Riho Kütsar) on tulnud mehe vanematekoju, et müüa ära sealne mööblikraam. Vanemad on ammu surnud ja mehel ilmselt keskmisest madalam palk ning raha oleks hädasti vaja ka. Tegemist peaaegu 50 aastaste inimestega, kelle elu on juba nagu ta on - valikud tehtud ning olukorraga ei jää muud kui leppida. Saabub juudivanamehest (Guido Kangur) mööblikaubitseja, kellel vanust 89 ning algab hinnajaht. Ühel hetkel saabub sinna ka teine vend (Aarne Mägi), kes on osanud oma elu paremini elada(?) - töötab arstina ning ilmselgelt on ta paremal järjel. Teda ei huvitagi raha, see voolab ta taskutesse nagunii, kui ta seda vaid vajab. Hakkab kahe venna vaheline arveteklaarimine. Peidetud kirved kaevatakse välja, luukered kisutakse kappidest ning tõde paisatakse päevavalgele. Tõde, mis tegelikult oli kogu aeg õhus olemas. Vaen, viha ja aastaid mädanenud pahad mõtted lämmatavad juba oma haisuga nii, et seda ei suuda keegi lähedalasuvatestki taluda.

Mingis mõttes kammerlik - tegemist ju ainult 4 näitlejaga, kuigi vaatasin seda Draamateatri suures saalis. Usun, et väiksemas, intiimsemas saalis oleks kõik need tunded õhu mõnusalt paksuks ajanud ning atmosfäär oleks sellest veelgi pingelisemaks muutunud. Esimene vaatus on justkui sissejuhatuseks sellele, mis tulemas. Sest sisuliselt oli minu jaoks põhiliseks teemaks kahe venna vaheline aastaid kestnud vaen. Tegemist on väga hea näidendiga, millele annab omamoodi ehk seegi tõestust, et seda on Eesti teatrites korduvalt lavastatud varasematel aastatel. Arthur Miller, kelle peatöödeks peetakse hoopis näidendeid "Müügimehe surm" (või "Proovireisija surm", olenevalt tõlkest), "Salemi nõiad" ja kolmandana vast ehk isegi "Vaade sillalt", on kirjutanud palju näidendeid ja seda kuni oma surmani 2005.a välja. Vaadates "Hind"-a tekibki küsimus, et miks on vaja dramatiseerida mingeid romaane, nagu näiteks Vanemuise Kafka"Loss" või Ugala Remarque'i"Triumfikaar" jms, kui on olemas nii palju häid näidendeid, mis on loodud lavale. Romaanidega see pahatihti nii siiski pole (vaatasin üle oma käesoleva aasta TOP30 - sealt leidubki vaid üksainus lavastus, mis ei ole originaalis näidendiks või vähemalt filmistsenaariumiks kirjutatud). "Hind" on detailideni läbikomponeeritud, dialoog on kõrgema klassi kvaliteediga ning seda jälgidagi on lihtne ja see jõuab "kohale". Eriti teises vaatuses jäi tunne, et iga lause, iga sõna on täpselt omal kohal. Üleliigsest on tekst justkui puhastatud - see lõi assotsiatsiooni Vanemuises lavastatud "Kogutud teostega", kus just kogenum dramaturg õpetas noort näitekirjanikku, kuidas tekst peab olema täpne ning ilma üleliigseta. Isegi kaubategemine oma korduste ja edasiarenguga on justkui ülitäpselt doseeritud.


Pealkiri "Hind" leiab mõttena mitmeid tõlgendusi - pinnapealselt ja lihtsameelselt muidugi mööbli hind, mille üle kemplemine käib. Teiseks ja juba natuke sügavamalt andeksandmise ja - saamise hind. Kas sellel on üldse "hinda"? Edasi kindlasti eneseväärikuse hind kuni inimese enda "hinnani" välja. Oma valikute, otsuste ja tegude eest, tahame me seda või mitte, peame maksma alati mingit hinda. Siinkohal nii selles suhtest, et vanem vend ei saanud hingerahu, kuna oli jätnud venda aitamata tema jaoks olulisel ajahetkel. Noorem vend, isa toetades ja koju jäädes maksiski oma eluga seda hinda, et pidi leppima vähemtasustatava tööga. See, et vennad teineteist vältisid ja ei saanud oma asju sirgeks räägitud, sellega maksid nad ise kindlast karmi hinda, sest mingi ebameeldiv tunne sellises olukorras muudab inimesed ju muidugi õnnetumaks - ka see on "hind" mida maksame tänu oma valikutele. Arvame, et nii on lihtsam, arvame, et see on "väiksem" hind...
Tihti oleme me oma kinnistmõtetes nii kinni, et ei suudagi avatud meelel läheneda adekvaatselt kogu olukorrale. Vend ei tahtnud venda aidata, sest miks tema peaks, kui isalgi on selleks võimalust. Liiatigi olukorras, kus too oma raha ei hoia enda huvideks vaid toidab rahahunniku otsas istuvat isa. Oli see siis nii raske? Ei, aga mingi uhkus ei lubanud. Mõnikord võib jällegi sellisest pisikesest otsusest sõltuda kogu teise inimese elu. Teisestki vennast oleks võinud saada teadlane või mingi tulutoovama ameti esindaja. Ära oleks jäänud kogu see ebameeldiv tunne aastateks vendade vahel. Ja isegi kui teine vend aitas isa teadlikult, et tal pole seda vaja tegelikult teha ning ta teeb seda näiteks inimlikkusest ja/või tahtest tunda ennast vajalikuna kellegi jaoks. Siis vend võib ju venda ikka aidata...

Minu ainus suurem kriitikanool läheb tegelikult näitlejatevaliku pihta. Eelkõige Riho Kütsari osatäitjavaliku pärast. Ja mitte sellepärast, et Kütsar oleks kuidagi halvasti mänginud. Nimelt oleks seda osa pidanud näitlema keegi, kes oleks natuke vanem. Piisaks 7-8 aastat vanemast inimesest. Sest Kütsari tegelast vaadates ei tekkinud seda mõtet, et ta on juba oma eluga sealmaal, et ta ei võiks kätte võtta veel muutust või muudatus oma ellu. Aga see oli minu jaoks selle tegelase olemuslik võti - ta oleks pidanud olema juba liiga vana, et venna pakkumist vastu võtta. Nii jäi sellele ainult "uhkuse tasand" ning mitte see kurb tagapõhi, et tal on igati õigustatud olla vastu venna pakkumisele. Teine tahtis muidugi endale hingerahu ja näidata nüüd üles üllameelsust, mida ta oleks pidanud tegema 30 aastat tagasi ja eks ta muidugi polnudki väärt seda andeksandmist. Tehtud tegusid ei saa teha tegematuks. Ja ka tegemata teod võivad mõnikord olla teod.

Vendasid mänginud Kütsar ja Mägi on muidu tõsised, natuke isegi mehelikult kuivad ja emotsioonitud. Kuid mõlemad siiski lähevad ka endast välja, mis muudab nad luust ja lihast inimesteks ka lavakarakteritena ja sellistes stseenides tuleb muidugi näitlejameisterlikkus eriti hästi välja. Kütsar mingi hetkeni tegelikult isegi mõnevõrra tüütas, et "jälle selline" roll. Kuid õnneks keset etendust läks temas siiski nagu midagi lahti. Aarne Mägi õhtut jäi kindlasti kummitama väike armas apsakas, kus ta dollarite asemel "kroonid" ütles, kuid kogu head rolli see siiski eriti ei varjuta. Näitlejana tundus ta võibolla isegi mõnevõrra huvitavam. Tema tunnete allasurumine ei olnud nii hästi paista, aga see omakorda avaldus hetketi kohmakalt eluliselt. Kuid oma rollides tegelikult särasid hoopis need mõnevõrra "kõrvalisemate" tegelaste näitlejad. Guido Kanguri ülistuskõne juba pidasin ja ta tõesti on vinge vana siin. Samas mitte küll 89-aastane, pigem sinna 60-70 vahele, aga need ilmed ja see omapärane karakter, omapärane isegi Guido Kanguri rollidele mõeldes, ikka kasvõi nüansi võrra erinev eelmistest. See on minu jaoks fenomenaalne, sest ometi on ta väga tugevate teatud omapäradega näitleja, mida murda suudab ainult tõeline kunstnik.

Elina Reinold muutub iga aastaga üha tugevamaks ja paremaks näitlejaks (ikka veel). Tema eriline hääl muudab ta karakterid kohe suu avades huvitavaks ja tähelepanuväärseks. Isegi siin, kus tõesti tal on karakterina vaid kõrvalroll, kuigi on laval kokku ehk sama palju kui Aarne Mägi mängitav vend. Ta suudab sellest naisest luua nii olulise tegelase taustsüsteemiga, et näägutades, tundsin kaasa tema mehele, kuid lõpetuses, oli ta siiski nagu mehest üle, sest see, et naine oma mehest ja tema valikust ahvatlevat pakkumist mitte vastu võtta "aru sai", suutis ta edasi anda vaid kinnominekuideele vastates ja kehakeelega. Jälle sai hetkeks mõelda, et "armastus on ikka nii tugev ja ilus"...

Hinnang: 4 (Eelkõige on see hea näidend. Teiseks tõeliselt head rollid Reinoldilt ja Kangurilt. Juurde oleks tahtnud intiimsust väiksema saali näol ning peategelaste vanuse järgi oleks pidanud teda minu meelest mängima keegi teine. Kunstnikutöö oli tagasihoidlik - palju vana mööblit ja tegelastel sobivavärvilised riided - tegelased olekski nagu olnud ise ka osa sellest "kaubast"... ja hinna mõttes ju nii ehk oligi... Lavastaja kindlasti toetub oma alusmaterjali tugevale tektile. Mingeid kontseptuaalseid huvitavaid lahendeid ei suutnud ma tuvastada. Mõned stseenide üleminekud olid natuke imelikud kui mõned jällegi topeltlahedad - näiteks see, kui tagatoast ilmub lõpupoole Kanguri tegelane justkui vastutahtmist kui samas tugevalt tahtes tagasi vendadevaheliselt võitlustandrile. Heiti Pakk on aga oma materjalivalikuga minu masti lavastaja. Eelmistest meenub kohe Endlas lavale toodud Stoppardi "Rock'n'roll". Mis samuti materjalina väga tugev. Tegemist on psühholoogiharidusega inimesega, ju teda huvitavad (nagu mindki), inimeste psüholoogilised käitumismudelid ja valikud. Siinkohal kindlasti ka see, et kui noorem vend tegelikult teadis või aimas, et isal on raha, siis miks ta ikkagi otsustas nii oma valikud teha... ja vanema venna otsus venda mitte toetada ning hiljem hingevaluga leitud parandusettepanekku tegemine. Väga põnev tükk ja kaljukindel klassikaline teater. Minule selline meeldib. Mõtlemisainet pikaks ajaks ja teatrikaaslasega arutlemisainet "hindade" kohta, mida meie oma eludes oleme hetkel sunnitud maksma. Tugevalt soovitatav!!!)
Tekst lavastuse kodulehelt:

"HIND"

Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa.

Tõlkinud Valdek Kruuspere
Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Rein Nettan
Osades: Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater "Vanemuine"), Elina Reinold, Aarne Mägi.

Kohusetundlik politseinik. Pettunud naine. Edukas kirurg. Majatäis möödunud aegade mööblit ja veel rohkem mälestusi koormaks kaelas. Ingli asemel, kes neid sellest vabastama peaks, ilmub välja halenaljakas, aga elutark kaupmees. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Lugu on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise...

Preemiad:
♦ Guido Kangur - Eesti Teatriliidu auhind - parim meeskõrvalosatäitja 2010 (Gregory Solomon)

Esietendus 3. oktoobril 2010 Kuressaare Linnateatri suures saalis.
Etenduse pikkus 2 h 25 minutit.

Sildid: ,

4 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Nuh, 13. okt, 13. nov, järgmine postitus tuleb 13. dets või? Nõnda ära väsinud või, Danzumees? Või mis?

25 november, 2011 12:49  
Blogger Danzumees said...

:) Seda vist ei saa väsimuseks nimetada. Käin hetkel nädalas keskeltläbi 9-10 korda trennis (hommikul ja õhtul).. Praegu on veel pöff ja tööd ka hirmus palju, sellepärast on hirmus ajakriis. Õhtud venivad muidu ka pikaks, Seat vahel tuleb lastega õppida või lihtsalt nendega aega veeta (hingepiinad tiheda trenniskäimise pärast) ja teatris käin ju ikka sama palju ning loen ja vaatan filme muidu ka ja lihtsalt ei leia aega kirjutamiseks. Mõnikord tuhmuvad esmamuljed ning siis siplen kahtlustes, kas kaugemaid muljeid ongi enam mõtet üles kirjutada. Unevõlad on ka nii suured, et see öine tekst, mille mõnikord olen blogisse kirjutanud, olen sealt enne eetrisse paiskamist kustutanud, sest ma ei kujuta ette, et endalgi kunagi sellest mingit tolku oleks mälestuste elustamiisel.
Ent blogi ei kao kuhugi. Kirjutan nii palju kui jõuan hetkel ja loodetavasti tekib varsti jälle rahulikumaid aegu. Tahaks näiteks Linnateatri Amy seisukohast kirjutada. See oli päris hea. Anu Lamp teeb üle pika aja jälle peaosa ning millise!!! Mõningad mõtted keerlevad siiani peas ringi, mis ootavad ka ilmselt väljundit kirjutamise näol.

Facebooki olen pöffikogemused ka lühidalt üles kirjutanud.

25 november, 2011 16:11  
Anonymous Anonüümne said...

http://www.youtube.com/watch?v=d-axM8KIMK8

http://www.youtube.com/watch?v=BNeNdzY2AAU&feature=feedu

Kui Danzumees ei leia üles teatrit, siis teater leiab üles Danzumehe...

Head mõnulemist! :)

30 november, 2011 15:22  
Blogger Danzumees said...

Tänud viidete eest!
Ei saa just öelda, et neid vaadates mõnulenud oleks... pigem oli kurb meel ja tundsin ennast friigina. A ju ma siis olengi.

Tegemist on nende kooliaegsete näitlemiskatsetustega, mille kohta need tekstid olid kirjutatud ja sellel hetkel tundus küll, et kas neist kunagi ka näitlejad saavad, ei tea...

Laurist on praeguseks saanud küll üks selle lennu lemmikutest ja üldse nimi, mida Rakverre sõites kavalehelt ALATI leida loodan...

01 detsember, 2011 22:23  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default