Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, veebruar 06, 2012

Duetid - Ugala


Peter Quilter oleks nagu Eesti teatri viimaseaja "avastus". Draamateatris lavastas Ingomar Vihmar tema "Hiilgav!"-a; Endlal tuleb Andres Dvinjaninovi lavastusena välja "Boyband" ning Oleg Titov lavastas Ugalas selle "Duetid". Boyband jääb minul nägemata, sest ma pole nõus raha maksma Koit Toome vaatamise eest. Ta pole näitleja ning minu meelt tema ei suuda lahutada. Hiilgavat on saatnud päris korralik publikumenu, kuigi ma arvan, et selle taga on peamiselt nimed Ita Ever ja Jan Uuspõld, sest elamusena oli see pigem keskpärane ja isegi alla selle... kuigi olen kuulnud, et ajal kui mina seda nägin, ei meeldinud trupile endale seda ka mängida. Vihmari lavastused kavatsen ma üldse tulevikus vahele jätta - olen neid nüüd proovinud piisavalt, et teada, et ma lihtsalt ei haaku nendega. See pole kategooriline otsus, kui ikka keegi, kelle maitset ma usaldan, soovitab või kui mingi teatud materjal, mida ma näha tahan tuleb tema lavastusena välja, siis ma risti ette ei löö...

Kuid Ugala "Duetid" oli tegelikult üks pisike pärl! Minu jaoks 3 tähtsaimat mistahes teatrietenduse komponenti olid kõrgel tasemel: 1. tükk oli väga põnevalt lavastatud; 2. hästi mängitud ning 3. kõik neli lugu, mida tükk sisaldas, olid mingitpidi armsad ning hingeminevad. Kuna see oli minu 2012.aasta esimene teatrielamus, siis ma loodan, et tegemist on hea endega :)

Titov on toonud sisse mitmeid lavastuslikke põnevaid lahendusi. Koomika lisamiseks kasutab ta lahedalt ära varje. Paaristants oma olemuselt on ju ka "duett" ning (väga tasemel!) tantsulõigud on huvitavalt kombineeritud stseenide vahele. Sirmidega muudetakse lava lihtsalt ja kiiresti, et erinevate lugude jaoks toimumiskoha interjöör oleks samuti erinev. Väga leidlikud lahendused, mis muudavad kogu lavastuse põnevaks ideede-paraadiks.

Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin suudavad igas "elupildikeses" olla natuke isemoodi ja see ongi hea näitleja üks tunnustest - osata endast usutavalt pakkuda mitmesuguseid inimtüüpe. Eriti Carita, kes viimasel kolmel-neljal aastal pakub järjest huvitavaid... järjest huvitavamaid rolle. Tegelikult võib Tarvo kohta öelda täpselt samad sõnad. Kuigi Carital oli ju ka varasemaid häid rolle, nagu näiteks Niskamäe kirgede Martta, siis Tarvo Vridolinit panin ma esimest korda tõsiselt heas rollis alles paar aastat tagasi tähele - Limpa ja mereröövlite naljaka lilla elukana. Kuid pärast seda on ka temalt tulnud ridamisi häid asju, nagu näiteks Väikeste vanameeste pereisa Aleks.

Kuna Carita mulle nii tugevalt selles tükis imponeeris (ja ta võitis ka teistehulgas just selle rolliga aasta alguses parima näitlejanna kolleegipreemia), siis lähenen järgevates lugudekirjeldustes tema karakteritest...

Lahedalt aitab karakterite loomisele kaasa ka grimm (sh.parukad), aga nagu Nicole Kidmani Oscar-võidu-roll Virginia Woolfina filmis Tunnid, ei ole lihtsalt vinge grimmi ja päris talendita võimalik ikkagi head karakterit luua. Nii nagu Kidman oli oma Oscarit väärt, on minu meelest ka Carita (lisahammastega) vanatüdruk esimesest Duettide pildist loorbereid väärt. Tema kohmetu ja sotsiaalselt konarlik naisterahvas on ühest küljest kaastunnet-äratav, kuid teisalt siiski väikse koomilise tunnetusega. Ja õnneks mitte ülepakutult ühekülgselt äpulik, et vaataja peaks häbi enda pärast tundma, et ta sellise tüübi peale üldse naerab.

Teises pildis, mis on neljast pildist minu meelest kõige kurvem ja seda just eriti Carita tegelaskuju pärast, on ta särtsakas punapäine erasekretär ühele gay-staarikesele. Teistest kurvem on see lugu sellepärast, et kui esimeses loos tundus, et kaks inimest justkui leidsid teineteist või vähemalt oli neil lootust; kolmandas oli paar praktiliselt juba lahku läinud, kuid nad olid juba ilmselt tõelist armastust tundnud ning lahkugi lähevad nad ju lõppude lõpuks omast vabast tahtest, et olla "õnnelikumad". Ja kuna viimases loos on naine just abiellumas, siis loomulikult võib ju olla, et temalgi kõik läheb hästi... Teises pildis on naine väga heas suhtes homo-mehega, kellega tal on tõesti koos hea olla. Meeski väidab, et ta teda armastab... aga loomulikult mitte nii, nagu üks mees naist võib armastada. Vaataja näeb pealt seda... näeb seda kurbust... inimene lepiks kasvõi sõprussuhtega armastuse asemel, peaasi, et olla kellegagi koos... selle kõige juures inimesed kannavad rõõmsaid maske ning peavad olema üle oma hingevaludest. Muidugi hea, kui on vähemalt sõbrad... mõnel üksikul inimesel pole sõpru ka... Kuid armastuseta elu on ikkagi kurb ja vasturmastuseta armastus võib olla veelgi kurvem või valusam. Ei oskagi otsustada, kas see või esimene lugu ongi minu lemmik neist neljast.... Jäi mulje, et ka lavastaja oli just sellesse pilti pannud natuke rohkem seda miskit. Kasvõi need lahedad "varjupeeglid" :)

Kolmandas loos on Carita puhkusele tulnud peatselt lahutav naine. Ta mängib seda kuidagi vabalt, lõdvalt, nagu see karakter tundub olevatki. Või noh, kes meist pole purjuspeaga lõdvam oma olemiselt :) Pealegi, ta on oma mehe juba kaotanud. Too on talle sarved teinud ja nüüd ta püüab justkui veel midagi iseendale või siis oma mehele tõestada, kuigi tegelikult on mõlemal üsna ebameeldiv olla niimoodi reisil koos. Kuid kuna kallis reis oli juba enne suhte purunemist ostetud, siis midagi polnud teha... nad olid sunnitud sellesse olukorda...

Viimase pildi Carita on abiellumas, kuid satub veel kleidi pärast parajasse sekeldusse. Tegelikult rikutud kleit on vaid hoiatusmärk naisele, sest kui ta pole oma hinges kindlameelselt suhteks valmis ja vajab oma vennalt kinnitust, siis kas see armastus ikka on piisav, et elu keerdkäikudes püsima jääda? Vaataja näeb seda muidugi ka sellelt tasandilt kõrvalt, et tegemist pole naise esimese abieluga... Samas mis nõuandja see Tarvo meeskaraktergi on, kui ta ise absoluutselt ennast ühegi naisega siduda ei suuda... ei julge...


Hinnang: 4 (Aasta esimesele tükile on alati millegipärast raske hinnangut anda, kuigi see hinnang tuleb ju võrdeliselt eelmiste hinnetega, kuid ikkagi on kuidagi uue alguse tunne. Samas kindlasti mingitpidi teen selle hinnanguga tükile liiga, sest kõik oli hea, samas need lood oli väiksed ja nii hinge ka ei läinud, et oleks oma emotsioonidesse ära eksinud. Empaatia töötas küll täiskiirustel ja mõnus koregraafia tiivustas veel eriti kogu etendust. Kuigi ma olen alati kriitiline ja märkasin ise ka end otsivat kas tantsijates või tantsus vigu... mida ma lõppude lõpuks leida ei suutnud - väga tasemel tantsijad olid nii mees kui naine! Ja üldse kogu tervik - tõesti väga vinge oli see kõik! Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin on laval kohal nii teineteise jaoks kui kahtlemata ka publiku jaoks. Tegemist pole mingi hullu komöödiaga kuigi ka nalja ju saab... Kõik lood ei "pakata" ka armastusest, nagu väidab lavastuse koduleht... mõned neist "pakatavad" armastusetusest. Kuid seda rohkem südamesse läheb! Nüüd seda teksti kirjutades ja endas neid lugusid uuest seeläbi läbi mõeldes tean ma küll, mis hinnangul jääb viiest puudu... Sest tehnilises mõttes, ega sisulises mõttes midagi etteheita ma ei suuda... lihtsalt ma isiklikult ei tundnud ennast neist olukordadest ära. Need ei puudutanud mind sellelt tasandilt nagu mõned lood puudutada võivad - ma ei otsi armastust (sellest on nii kaua aega möödas. et ma enam ei mäleta seda tunnet), armastus on mul olemas, ma pole oma armastust ka kaotanud. Ei armasta vastuarmastuseta ega kahtle ka oma armastuses... Usun, et need, kes ennast sellistest tunnetest ära tunnevad, saavad tükist täistabamuse! Kuid igal juhul julgen soovitada, ei tohiks jätta kedagi külmaks!!!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Peter Quilter «Duetid»

Etenduse kestus 2 tundi ja 30 min
Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)

Peter Quilteri "Duetid" on armastusest pakatav komöödia, mis koosneb neljast erinevast pildist ja neljast erinevast paarist, kelle elus on käes saatuslik hetk.
Ja laval on vaid kaks näitlejat.
Jonathan ja Wendy saavad kokku pimekohtingul ja mõlemad loodavad, et kuigi neil pole varem miski õnnestunud, on seekord kõik teistmoodi. Barrie ei ole tegelikult naistest üldse huvitatud, ent Janet arvab siiski, et ei tasu proovimist jätta. Shelley ja Bobby on lahutatud ja püüavad Hispaaniasse puhkusereisile sõites kokteilidesse uppudes otsi kokku tõmmata. Angela, seljas langevarju meenutav pulmakleit, on oma venna Toby meelehärmiks kolmandat korda mehele minemas. See komöödia uurib armastust ja suhteid läbi nende erinevate tahkude ning seda, miks muru ei ole enam nii roheline kui noorpõlves. "Duetid" on justkui ülistuslaul armastusele, aga ka inimhinge hullumeelsusele ja tugevusele selle suure tundega toimetulekul.

Esietendus 08.10.2011 väikeses saalis

Sildid: ,

3 Comments:

Anonymous i. said...

Haha, vaata, mis Gerda Kordemets rääkis http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=3268 :)

10 märts, 2012 01:21  
Blogger Danzumees said...

Vaatasin ja ühtin Amy seisukoha kiidukooriga. Boyband-i jätan nimme vaatamata ja Inglite värk oli ajaraisk minu jaoks...

10 märts, 2012 01:45  
Anonymous i. said...

Hele jäi toona haigeks, kui Amyt pidin vaatama, see veel nägemata, kohe varsti aga vaatan selle üle, olen pikalt oodanud, reisimine pole võimaldanud siiani seda näha.

10 märts, 2012 01:57  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default