Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, oktoober 14, 2012

Onu Vanja - Theatrum


Lembit Peterson + Anton Tšehhov = seda ei tohi mööda lasta!

Minu viimane Onu Vanja oli Kaarin Raid-i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tookordse etenduse tunnetus ja mõned stseenid on isegi veel tänaseni meeles, kuigi selle nägemisest on juba peaaegu 10 aastat. Kuid on ka väärt meenutamist - kogu see hõng ja atmosfäär, näitlejatööd (eelkõige Maria Soomets - Sonja, Andres Noormets - Astrov, Peeter Tammearu - Ivan, ehk Onu Vanja) ning esitatud kolmes - erilise tunnetusega osas. Ilmselt väga-väga lähedal täiuslikule Onu Vanjale.

Selles mõttes mul olid ausalt ülestunnistades isegi mingid kõhklused ja eelarvamused Lembit Petersoni ja Theatrumi versiooni headuse võimalikkuse suhtes, et kuidas see üldse saab sellise legendaarse lavastuse võrdluse välja kannatada. Ja kas ongi mõtet minna vaatama sama materjali lavastust, kui perfektne versioon on juba nähtud? Aga pole ju võimatu (kuigi tõenäosus on väike), et uusversioon on veelgi perfektsem!? Katsun seda 2012.aastal nähtut siin lahti mõtestada, kuigi Maria Peterson vist kusagil intervjuus ütles, et Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada (usun, et tal on õigus, kuigi intervjuud ennast ei olegi veel lugenud)...

Tegelikult Katariina kirikus istet võttes ei tulnud mul õnneks Ugala versioon kohe silme ette. Esimest korda tuli see vana armas elamus klassikast meelde alles vaheajal. Olustveres laulis vaheajal Jaana Kukk vene romansse nii hingelõhestavalt, kohvikus pakuti pliine ja pelmeene, kõik oli tõesti aetud tookord viimseni täiuslikuks. Ka Katariina kirikus lauldi (vähemalt vaheaja lõpus, siis kui tagasi saali sisenesin) midagi, mis justkui oli romansi sarnast, aga see eriline duša oli puudu. Kui veel võrrelda Raidi lavastusega, siis eri osade aktsentide vaheldusi polnud Petersoni lavsatuses - Ugalas kasutatud "öine osa" ning liikumine eri vaatustes erinevates lossi ruumides aitas seal kõvasti tunnetemaastiku tekkimisele kaasa. Samas selline loomulik vaatuste vahelduvus on võibolla just näide lavastaja oskuslikkusest terve lugu loomulikult voolavaks tervikuks muuta. Kuigi lavastajate eesmärgid ja lähenemised loomulikult olidki erinevad. Kuid kahtlemata oli seekordses Onu Vanjas natuke ühtlasem tundeskaala. Võiks vist isegi öelda, et esimene vaatus oli liiga tundetu? Kuid õnneks teises vaatuses läks hoopis teise klassi emotsionaalsus mängu ja sisusse sisse, et ka esimese vaatuse, mis mõjuski pigem kui pikk sissejuhatus, aeglus ja tasapaksus ununes täiesti. Esimese vaatuse ajal ongi võibolla vaja kogu olustikku sisse elada. Omamoodi põnevust alguses pakuvad nii lavakujunduse ja karakteridetailide avastamised. Ja oh kuidas minule meeldis Vladimir Anšoni stsenograafia - uksed, mida laval leidis nii seinte, laua, kiige kui kohati isegi põrandana, tekitas palju mõtteid. Uksed sümboliseerivad ju sisseminemist ja väljaminemist. Tabasin end alguses irooniliselt mõttelt, et nii palju uksi, aga esimese vaatuse ajal ma kuidagi ei suutnud võtit sellesse seekordsesse "Onu Vanja" maailmasse leida. Uksed on muidugi nii kaitseks maailma eest kui ka hoiavad saladusi. Kunagi ei tea kindlalt, mis ukse taga peidus on? Ühtlasi see beežikas-valgete toonide värvigamma - koht mõjus ühe puhta mõisana, kuigi uksed olidki kergelt räämas. Samuti kostüümide värvid toetasid läbi värviskaala teatud atmosfääritunde teket. Ja kui ilusad need kostüümid veel olid. Eriti muidugi naiste omad. Ajastule kohaselt ka koos peakatetega. Anšon ei ole veel kordagi alt vedanud! Kunstnikutöö ehk ongi ilu aluseks, mis sellest lavastusest õhkub. Ja ma ei pea silmas ainult visuaalset ilu. Sõnulseletamatul kombel mõjus seekordne Onu Vanja lootusrikkam ja helgem, kuigi selle näidendi kõik osalised on mingis mõttes õnnetud inimesed. See pani mõtlema, et kas õnnelik olemine on enda otsus või kui palju see tegelikult võib olla enda otsustada? Alati on ju mingid mured, soovid, igatsused. Pakun, et inimene lihtsalt kas laseb neil enda hinge murda või siis mitte. Muidugi on hetki elus kui kõik on raske ja valus...

Kusjuures igatsus on üks inimlikumaid tundeid. Kas mitte me kõik ei igatse pidevalt millegi või kellegi järele?!

Imelik, aga otseselt venelikkus ei tulnud sellest lavastusest kuidagi eriti esile. Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik positsioneerimine või seda lihtsalt ei peetud oluliseks? Eks selle aja mõisa-venelased olid ka haritud ning tihti segunenud prantslaste või muude rahvustega ja nende käitumismallid olidki mõnevõrra teistsugused. Kindlasti hoopis teistsugused kui tänapäeva venelastel. Ometi mõnedest, eriti kujunduslikest detailidest võis siiski ühtkomateist leida. Näiteks midagi olemuslikult venelaslikku oli selles, et keset tuba oli teleskoop - kõigil pidevalt jalus, samas lihtsalt kõrvalepandav, aga keegi seda ära ei pane, muudkui ikka ja jälle koperdatakse selle otsa.


Minu jaoks käivitus etendus alles teises vaatuses ja seda stseeniga, kui Onu Vanja oma järjekordsel lähenemiskatsel Jelena Andrejevnale saab karmi karjumise osaliseks "Jätke mind ometi rahule!!!" Ja edasi stseenist, kus toimub Jelena ning doktor Aristovi armumärg, lõi kogu etendus täiesti õitsele!

Olid muidu ajad ja olid ka kombed. Kuivõrd ikkagi naised olid selle ühiskonnastandardi vangid, et neil lihtsalt polnud võimalik teise mehe juurde minna. Jelena oleks kindlasti kaotanud oma väärikuse. Samas, kui palju tal tegelikult seda väärikust vaja oleks olnud seal metsade vahel, mida ka Astrov oma kaartidelt kirjeldas... ju ta siiski ei armastanud tohtrit piisavalt tugevasti (veini juues tunnistas ta ju Sonjale üles, et ega teda ka praegune olukord ei rahuld otseselt). Kas ta ainult mängis temaga? Ja kuivõrd naiselik see on, et kõrval teine naine (Sonja) ju igatses tohtri südame järele... kuivõrd oli Jelenal vaja tulla ja vaadata või näidata, et tema on see, kelle järgi ikkagi joostakse...

Teist endasse armuma panna ei saa. Samas ei saa ka teist endasse mittearmuma panna. Kuid inimene on ka tihti selles suhtes õudne, et ta tahabki meeldida paljudele ja meeldida kohe tõsiselt. Nii tõsiselt, et olla armastatu.

Ja veel üks igipõline armastuse-teema leiab tšehhovliku käsitluse - Kas alati peab teadma, kas teine inimene Sind armastab või on üldse tähele pannud "selles mõttes". Või on siiski targem elada edasi "lootuses"? Võites niimoodi aega juurde, sest ehk aeg toob kaasa ka selle "märkamise"? Sest teadmine on juba tagasipöördumatu ja edasine sealt möödapääsmatu ning nõuab eneseaustuse huvides reaktsiooni, kui saadud info pole positiivne. Ent kui kohe alguses või vähese aja möödudeski mingisugustki sädet ei teki, kas see siis üldse on ikka õige või lootustäratav suhe?

Päris mitu teemat olid ka ärritavad ja kraapisid vähemalt minu karva vastupidises suunas. Näiteks see kui Onu Vanja hädaldab, et temast oleks võinud saada Dostojevski. Tegelikult oli ta (alles) 47 aastane, sama vanalt kirjutas Dostojevski oma "Idioodi". Ning veel 10 aastat hiljem kirjutas "Vennad Karamazovid" - me inimesed küll hädaldame ja arvame, et oleme õige aja maha maganud, kui tegelikult meil on veel elu ees küll ning peitume oma vanuse taha tegeliku hirmu või laiskuse ees asi käsile võtta ja päriselt ära teha!

Professori mõisamüümise kõne tõstatas, aga järgmise mõttelõnga. Kõik me ju otsime oma õnne ja hinge rahulolu (mõni nimetab seda ka tasakaaluks) ning juhindume oma tegudes ja muidugi ka sõnades sellest. Mõnikord on siiski selle saavutamiseks vajaminevad väljaütlemised ohtlikud - tavaliselt mõjutavad need ka teiste elu - ja kas on üldse teiste kulul õnneks õigust? Samas eks igaüks ise elab oma elu ja see võibki väga lihtsalt pimestada teiste ümberkondsete õigused. Kas eesmärk pühendab abinõud õigusega?

Mind omamoodi ärritas ka Sonja lõpukõne. See lootus mingist hauatagusest õndsusest on küll lohutus, aga see pole ju kindel. Seega ei saa enda olemasolevat elu täiesti selle nimel loovutada ja mööda lasta (siin kontekstis 101% tööle pühenduda), et küll kunagi pärast surma saab... Nii on kõigele lihtne käega lüüa ja vaid loota... Rahvatarkus muidugi ütleb, et lootus on lollide lohutus...


Selline mõisas koos elamine on kuidagi armas - palju inimesi Su ümber. Ja kuna sellel ajal polnud telereid ega arvuteid, siis inimesed tõesti suhtlesid omavahel rohkem ning leidsid ka meelelahutust teineteisega läbikäimisest. Ka armumisi ning emotsioone oli vist seetõttu rohkem. See paneb mõtlema, et milline saab selle evolutsiooni tulem olla kui me üha vähem "tunneme"...

Najakas, aga "viina-teema" tundub ikka kuidagi eestlastele hingelähedane. Kui keegi laval napsu võttis või kasvõi lihtsalt tahtis kangemat kraami või see muidu tekstis kuidagi läbi käis, siis oli ikka publikuseas nohisejaid :)

Näitlejatest rääkides, siis kummaline, aga Ugala versioonis tõusis minu jaoks keskseks tegelaseks Sonja, aga Theatrumis Jelena. Tegelikult oli Sonja see, kellele mõis oli pärandatud, kuigi Ivan seda oma töö, nõu ja jõuga vast ehk siiski töös pidas. Sonjat mänginud Eva Eensaar oli minu jaoks uus tutvus, kuigi tean, et ta Theatrumis varemgi on üles astunud. Materjali temas katlemata on, aga mingid teatud nüansid, mis võisid ka tulla lavastaja suunamisest, olid minu jaoks natuke imelikud. Näiteks see, et ta terve lavastuse jooksul liigub ainult joostes laval. Muidu ju veel, et noor tüdruk ja eks nemad silkavadki siia-sinna, aga ka stseenides kui ta peaks olema väsinud pidevast ja raskest heinatööst. Minu peas on Sonja kuidagi tõsise loomuga ja üldse mitte selline ringilippav plika. Samuti ma ei uskunud Eensaare mängitud traagikat, sest Sonja oli tõeliselt kurb, et ta on inetu. Võibolla teises ja kolmandas stseenis oli ta juba piisavalt õnnetu sellepärast, aga stseen, kus ta esimest korda oma inetusest räägib, seda võtab näitleja justkui pool naeruga ja sellepärast see traagika ei tulegi sealt otseselt välja ja jääb sügavam kaastunne ära. Jäi mulje, nagu see oleks kasvava tüdruku pseudoprobleem... Pigem olekski tahtnud, et Aristovi ja Jelena vahel asi tõsisema ja sügavama suuna oleks võtnud kui lihtsalt üks hiline rendez-vous. Kuid seda loomulikult mitte Sonja kiusuks, vaid ikka selles valguses, et tohter teda nagunii ju tähelegi ei pannud. Doktoril oli lihtsalt silmi ainult Jelena järele. Ja nagu öeldud, oma tunnetele me ei või midagi parata...

Onu Vanja rollis särab Helvin Kaljula. Ja see Helvin Kaljula EI ole sama näitleja, kes mängis Planeedis! Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Jah muidugi, seekord oli habe ees ja teisi karaktereid palju rohkem ümberringi, aga no lihtsalt - VAPUSTAV moondumine!

Andri Luup teeb palju nüansirikkama rolli kui Maarja kuulutamises. Tema Aristov oli omapäraselt vaoshoitud alkohoolik. Trafaretsustesse laskumata sai aru küll tema karakteri olemusest. Kuidagi endamisi toimetav ja mehelikult tundeid vaoshoidev, lõid need siiski lõkkele kui tõsine hetk oli käes. Ka temas oli mingi kurbus sees. Ja loomulikult igatsus naise järele... Naise järele, kes oli teise mehe naine. Naise järele, keda ihaldasid kõik ümbruskonna mehed. Luubi mängu oli millegipärast eriliselt huvitav jägida, aga õhtu täht oli minu jaoks kahtlemata Maria Peterson. Ta oli vist ka ainus, kes kindlasti mängis üle Ugala versiooni rollikaaslase (Piret Simsoni). Alguses kõrk, uhke proua, kes siiski tegelikult on ikkagi rolli kandev naine. Seda oli selgelt näha ning aru saada, miks ja kuidas need mehed tal niimoodi kõik ümber sõrme on keeratud - kes sellise naise sarmile suudab vastu panna - midagi kättesaadamatut, samas nii naiselikku ja tundelist - tugevat ja õrna koos ja selle kõik elustab Maria oma mänguga. See kuidas ta mängis oma pilkude ja kogu olemusega pärast seda kui oli Onu Vanjale vahele jäänud tohtrit suudeldes - ma nautisin absoluutselt igat sekundit ja jälgisin pikisilmi vaid teda, kuigi tegevus oli kandunud juba teistele tegelastele! Lihtsalt ei saanud silmi temalt enam ära ("näkivõim" :))

Huvitav, et etenduse keskel oli kõva vihmasadu, mis Katariina kiriku katusel oma laulu laulis - ei teagi, kas Maria kasutas selle lihtsalt ära või tekst läkski nii ehedalt ilmataadi käitumisega kokku :)

Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et Ester Paljusoo üliarmas memmeke on tõesti naine, keda on võimatu mitte armastada (isegi kui oled "loobunud armastusest", nagu Aristov). Professor Serebrjakovi rollis Linnateatrist laenatud Aleksander Eelmaa kohta nagu ei oskagi midagi erilist öelda. Roll, nagu roll ikka. Samuti nagu Sonja vanaema rollis Mare Peterson ning noored töömehed Priit Põldma ja Jakob Tulve, on kõik kuidagi kõrvalisemad ja ei torka millegi positiivse ega negatiivsega silma. Priidu teatrikriitikat olen ikka sattunud siit-sealt lugema, ei teadnudki, et tal näitlemisambitsioonid ka olemas on, aga jõudu ja edu! :) Kuid Tarmo Song oma pisikese Telegini rolliga suutis luua karakteri. Natuke tossike, kuid heasüdamlik ja omamoodi kurb kuju. Kõigele lisaks oleks tema kitarrimängu tahtnud kohe palju rohkem siia ja sinna vahele...

Hinnang: 4- (Eelkõige võtan ma sellest etendusest kaasa Maria Petersoni Jelena Andrejevna ja Vladimir Anšoni stsenograafia. Need olid mõlemad klass omaette. Teiseks oli mul väga hea meel näha Andri Luup-i tegemas huvitavat rolli ning niisamuti ei saa Helvin Kaljula kameeleonlikku muutumistrikki unustada. Igatsused ja õnne(tus)tunded... Armastusteemad ning meeste-naistevahelised suhted. See kuidas naised on ja kuidas nad võivad näida - igavesti põnev teema ja kuidagi mõistmatu meile meestele. Seletamatu, kuidas naised seda lihtsalt oskavad ja nii loomulikult, nagu see olekski geenides ning tuleks sealt täiesti loomulikult välja. Ehk siis mitte "tahtest", vaid loomuldasa. Ja veelgi imelisem seejuures on, kuidas näitleja suudab selle ka päriselt lavalt välja mängida! Bravo Maria!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Anton Tšehhov
Onu Vanja


Lavastaja: Lembit Peterson
Stsenograaf: Vladimir Anšon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Helikujundaja: Marius Peterson



Osades:

Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov: Aleksander Eelmaa (Linnateater)
Jelena Andrejevna: Maria Peterson
Sofia Aleksandrovna (Sonja): Eva Eensaar
Maria Vassiljevna Voinitskaja: Mare Peterson
Ivan Petrovitš Voinitski: Helvin Kaljula
Mihhail Lvovitš Astrov: Andri Luup
Ilja Iljitš Telegin: Tarmo Song
Marina:Ester Pajusoo (Draamateater)
Töömehed:Priit Põldma, Jakob Tulve


Esietendus 12. oktoobril 2012. a. Püha Katariina kirikus
Etenduse kestus 3 tundi ja 30 minutit

On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu... –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest.

“Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov “Onu Vanja”)

“Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.” (Lavastaja Lembit Peterson)

Sildid: ,

7 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Hinnanguga Maria Petersoni vapustava näitlemise kohta ei nõustu. Helvin ja Andri aga tegid ülihead rollid. Muide, mitmendas reas istusid?

14 oktoober, 2012 19:54  
Blogger Danzumees said...

Üsna lava lähedal. Eks see, mida keegi näitlemisest märkab, millele keskendub ja millisest kohast krõps ära käib, see loeb. Ma ei tea ka, et kas Te olete mees või naine, aga mehena meeldis minule just see ehtnaiseliku loomuse uskumatult hea mängimine. See kuidas ta ülipeenelt pilkudega vahepeal mängis ja muidugi see, et ta suutis selle meestele aimamatu kättesaamatuse nii ehedalt oma mängu panna - sellepärast see oligi minu meelest meisterlik. Ja muidugi see meestega mängimine - Ivanile äraütlemine, mis justkui kiskus Ivani magnetina veelgi enam temale ligi. Andri ja Helvini mäng oli tehniliselt põnev ja hea, kuid nende karakteritest ma ei leidnud seda geniaalset nooti, mis Maria omast. Võibolla just sellepärast, et ma ise olen mees ja ma adun neid meestemaailma mänge, nõkse, ihasid ja tunnetusi enda seisukohalt "tavalistena". Aga eks see näitlemisnüansside tajumine olegi lõppude lõpuks üpris isiklik. Minu tavaline teatrikaaslane on alati ärritatud näiteks Maria Petersoni stiilist oma rollides silmi kissitada. Mina seda näiteks tähele pole pannud...

14 oktoober, 2012 23:09  
Blogger Danzumees said...

No ma ei või jätta seda mainimata, et esimene foto - see kus Jelena Andrejevna on kiigel - see näeb välja nagu Rembrandti maal...

15 oktoober, 2012 19:32  
Anonymous Anonüümne said...

no minu arust oli Andri mängitud doktor selle etenduse kõige nõrgem roll.

kui oleks tugevam esitus doktorirollis, siis võiks nelja ära panna.

17 oktoober, 2012 11:30  
Blogger Liis said...

Väga ilus ja asjalik kriitika jällegi! Iga etenduse puhul, mida vaatamas käin, kontrollin alati Teie blogist Teie arvamuse ka üle, sest väga sageli need klapivad. :)
Käisin nüüd just väga lühikese vahega vaatamas Draamateatri "Augustikuud" ja Theatrumi "Onu Vanjat" vaatamas ja kui Draama etenduse järel tõusis nipsust terve saal püsti, siis Theatrumi etenduse järel miskipärast mitte. :( Ma üksi ei julgenud tõusta ka, kuigi väga tahtnuks. Kohe väga-väga. Mulle meeldis "Onu Vanja" ikka tohutult.
Hiljem jäin mõtlema, et iga saali püstitõusmine algab ju lõpuks ainult ühest inimesest, nii et järgmine kord ma enam ei kõhkle. :)

26 november, 2012 11:05  
Blogger Danzumees said...

Ära kõhkle jah, ma tõusen küll, kui ikka väga meeldib, olgugi siis kui pean üksi seisma... samas mõnikord on kuidagi häbiväärne jääda istuma, kui teised kõik tõusevad. Viimasel ajal olen küll ka istuma jäämise ära õppinud...

Tänud ka heade sõnade eest blogi kohta! See läheb minule väga korda!

19 detsember, 2012 03:29  
Anonymous Annika said...

Tere! Ja aitäh Sulle postituste eest! Need on väga mõnusad ja loen neid nii enne, kui pärast teatriskäike. Sedakorda pärast. Eile vaatasin Theatrumi Onu Vanjat.
Sinu postitus oli nagu nähtu hea kokkuvõte, kuigi sedakorda pole ma samal lainel ja arvamisel suures osas :)
Tunnistan, et kuigi pean Theatrumist väga lugu ja Petersonid on mu lemmikud Eesti teatrimaastikul, siis mulle ei meeldinud..eriti. Aeglane, paatoslik. Meesosatäitjad kohati rääkisid oma teksti näoga saali poole, mis tundus ebaloomulik. Kogu õhtut iseloomustas mingi arusaamatu veinimine ning mõned mitte nii head osatäitmised.
Nii et üle pika aja on kuidagu kahju, et ei olnud hea teater. Nii hea, kui lootsin ja ootasin.
Aga Sulle veel kord aitäh blogi eest, see on ülihea lugemine!

27 juuni, 2013 10:05  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default