Et alustada kõige algusest, tuleb mul alustada kõige lõpust, ehk miks ma üldse sellest tükist kirjutan - 4 kuud pärast selle nägemist? Esiteks on see kahtlemata üks möödunud suve ja ühtlasi terve senise teatriaasta tippe. Ja seda nii sisu, lavastuse, kunstiliste valikute kui ka näitlejatööde pärast. Igal tasandil eriline! Selle tõestuseks ka need etendusest tehtud fotod (pärit teatri kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud). Ma ei suutnud kuidagi neist valikut teha ja nagu sellistes olukordades ikka, sai neid siia nüüd tavalisest hulga rohkem. Samas annavad need paremini edasi seda 70ndate tunnetust, hullumajalikku atmosfääri, karakterite kirevust, olustiku tunnetuslikku värvigammat kui seda suudaks ka miljon sõna (kusjuures eriline lemmikfoto on see kõige viimane - nagu kunstiteos!).
Nüüd keriks ajamasina etenduse eelsesse aega. Nagu ikka, "arvasin ma" et teater algab õhtul. Kaks teatrikaaslast peale pakitud, startisime kella 4 ajal, et õigeks ajaks põnevasse kohta (Kaarel Karmi talu) kohale jõuda ning eelnevalt ka Rakverre kehakosutuseks põigata. Viskasime autos veel nalja selle üle, kuidas ma alati "arvan", et teater algab õhtul ning paaril korral on juhtunud, et läheme kohale ning tükk on juba läbi või alanud tund aega tagasi. Paremal juhul märkan oma apsakat veel enne kui pikem sõit juba päris seljataga. No seekord sellist jama ei ole, sest ma "arvasin", et vaatasin lausa korduvalt, et tegemist on õhtuse ja isegi tavapärasest hilisema algusajaga. Selle pika minuülenaermise peale tekkis väike kõhklus... no mitte minul muidugi, vaid teistel. Tsahhh... piletil ilutses alguskellaaeg 16:00... ja meie juba poolel teel... ja kõik etendused välja müüdud... ja needki piletid said ju ostetud lisapiletitena... paanika... paanika... mis nüüd siis saab...
No Rakveres võiks siis juba ära käia söömas... vähemalt Viitnalgi... kilomeetrid muudkui kulusid... Naiste ees häbi ka... vean neid nüüd tühja-tähja kodust kaugele. Teine inimene veel visanud oma raha tuulde... Ei - proovimata ma alla ei anna - helistasin Rakvere Teatrisse. Ja need imelised, imelised inimesed ütlesid, et kui selline häda, siis ehk õnnestub kuhugi panna lisatoolid... Mmmmuahhhh Rakvere Teater! Õhusuudlused siit Raplamaa metsade vahelt veel takka pihta ka! (Lia Laatsi häälega): "Ikkagi inimesed!" :) Kuid aitab juba sissejuhatusest... muidu võiks arvata, et ma täidan fotodevahesid, et õigustada nende suurt arvu :)
PIletikontroll ja kavamüük oli toodud maanteelt paarisaja meetri kaugusele heinamaale. Metsatuka kõrvale.
Madalama päikese sume soojus. Sääsed. Kahtlased pilved... kõik nagu ühele suveteatriõhtule kohane.
Sammusime kolmekesi vastu oma elamusele, mis tegelikult oleks äärepealt jäänud saamata.
Kuid pärast piletikontrolli ei saanud astuda ei õeulava pinkidele, ega siseneda mõnda teatrisaali või küünigi. Selleks, et teatrit näha, tuli jalutada mööda metsarada talu suunas. Eelnevalt muidugi sääsetõrjevahendi dušist läbi käies. Tee ääres võis kohata nii Jüri Järveti puud kui Üllar Saaremäe põõsast. Kõik ilusti publiku jaoks näitusena "välja pandud" :)
Ja juba ta tuligi - postituse esimesel fotol särav, naerusuine, prillipäine giid! Juhatas meid nii kohta kui loosse sisse. Ja selle sisse me (no mina igatahes küll) kohe seal õuel jäimegi. Sest lugu sai alguse sellest kuidas üks doktor otsustab jätta maha sanatooriumi ning asuda elama metsa ja luua sinna oma sanatoorium. Sanatoorium kõigile rahu otsivatele hingedele. Hulluarst... seega ümberringi võib liikuda ka hulle... "Kergelt" öövastav... ikkagi hullumaja suvepäevadega ju tegemist... Samas õnneks on meil kaasas meie giid, kes hoolitsevalt juhatab meid talu mingisse endisesse(?) laudasarnasesse kõrvalhoonesse - tema meiega küll midagi halba juhtuda ei laseks...ju?!
Seal sees siis lahti lähebki. Mingi imelik, kahtlaselt irvitav mees (Peeter Rästas) annab arstile (Üllar Saaremäe) võtmed ja näitab ruumid kätte... Seal keset sügavat metsa pole küll juhukülalasi karta, ega oodata... Kõigest metsikute "loomadega" peaks arvestama... Kuid vaevalt jõuab see mees kaduda ja arst oma audiopäeviku avada, kui juba hakkavad igast ilmakaarest saabuma kõiksugused "kultuuritegelased" - nö. hullud või pseudohullud, kes oma närve tulevad puhkama või loomemuusalt inspiratsiooni kerjama. Peaasi, et sanatooriumis varjupaika saaks. Nõnda algabki tegevus kahel tasandil, nii sanatooriumis kui pildikestena arsti elust.
Mingis mõttes vedasin paralleelid Linnateatri "Hecuba pärast" tükiga, kus keskmeks oli küll näitleja elu ja ümbritsevad tegelased, siin aga arsti omad. Hullumaja kultuuritegelased olevad Vahing elust maha kirjutanud. Vaadates seda tükki, olin ma sellest teadmisest prii ning seetõttu ei lasunud mul äraarvamise koormat. Nüüd tagantjärele ma võin küll aimata kes see või teine oli, aga ega ma ikka päriselt ühtegi neist kindlalt kokku ei pannud (Tiina Mälbergi Tõnis = Tõnis Rätsep? Margus Grosnõi kirjanik = Mati Unt? Natali Lohu karakteris oli ühtviisi nii Ülle Ullalikkust kui Raine Loost midagi, samas arvatavasti oli ta hoopis keegi kolmas) ja vaevalt, et see tegijatel eraldi eesmärk oligi jäljendamise mõttes. Kuigi suurema tõenäosusega ma lihtsalt ei tunne neid 70ndate alguse suuri kultuurihingi nii lihtsalt ära, sest minu teatriteadvus sai alguse peamiselt ikkagi 80ndatel.
Tüki vastuvõtt on minu meelest valdavalt olnud positiivne. Kuid siit-sealt on kostunud ka nurinat, et selle sõnum on segane või ülehaibitud tükil on alusetu kiidukoor inimestest, kes tegelikult keegi ei saa aru, millega tegemist on. Ega minugi arusaam asjast ei pretendeeri tõele, ent arvamuste paljusus viitab omakorda mitmetele metatasanditele, millega erinevad inimesed erineval tajumistasandil suhestuvad ning loovad sellest oma arusaamise loo või sisu mõttest. Mitte, et alati peaksi olema üheselt mõtestatav sisu. Tegemist võib ju olla ka miks ka mitte arsti teekonnaga nirvaanasse... Pakun siin siiski minu peas tekkinud versiooni loost, ehk niiöelda minu võtme selle lahtimõtestamiseks:
Arstide ja eriti hulluarstidega on ju tihti sellised lood, et ega pole kindel, kumb on rohkem hull ka patsient või teda raviv doktor. Ja kus üldse läheb hullu ja normaalse inimese piir? Kes võib teist hulluks pidada ja kes mitte? Kas seegi inimene pole juba kergelt nupust nikastanud, kes midagi kunstilist suudab luua... või konstrueerida ja kirjutada romaani, mis tervikuna võib mõjutada inimeste arusaama maailmast ja teda ümbritsevast elust? Jah, ma ei mõtle siinkohal tühjapäevaseid sopakirjanikke ja kõikvõimalikke blogipidajaid jms - ütlematagi selge, et nood on natuke opakad :) Aga maalija, kes suudab maalida kunstiteose, mille tegelik kuju avaldub meetrite kauguselt? See pole ju "normaalne"... Igatahes võivad vabalt ka selliseid "haiged" vajada ravi ja miks ka mitte arsti... Hulluarst, kes kolib keset metsaüksindust... mis jutub inimesega eraldatuses... tal võib juhe väga lihtsalt kokku joosta. Hakkab suhtlema iseendaga, hakkab nägema asju, mida pole olemas, elustuvad mingid mälupildid... miks ka mitte ei teki suhted asjade.. ja loomadega... Need võivad vabalt võtta hallutsinatsioonides ka tuttavate inimeste kujud (kaval mitme-rolli trikk aitab siin ka hästi kaasa - näiteks Toomas Suumani mängitud kolleeg alguses, ilmus hiljem isa-rollis lavale jne). Kuid kõige selgemaks tõestuseks mu "teooriale" on lõpus tegelaste loomastumine. Minu jaoks see näitaski ära, et tegelikult olid need tegelased just need "metsikud loomad", kelle eest meid kõiki hoiatati ja keda arst lihtsalt inimesteks hakkas pidama.
Tegelikult võib muidugi võtta seda ka allegooriana inimeste loomastumisena, millisteks lammasteks me oleme kõik muutunud. Kariloomadeks. Või siiski metslasteks. Või oinasteks, kes neelavad tundetult kultuuri (mõttetult "sööme/neelame" raatulehekülgi ilma süvenemata)? Kuid samas kõik need näitlejad võisid ka lihtsalt olla näitlejad suurel elu näitelaval. Elu, mille arst enda ümber seal sügavas metsas elustas.
Tehnilises mõttes oli lava huvitav. Rääkimata alguses toimunud õue-osast (koos jalutuskäiguga), kuid just see rööbastel keset lava liikuv osa. Nimelt publik oli pandud istuma mõlemale poole lava ja lava oli vaheldumisi kas tühi, liigutati sinna voodi, et luua magamistuba või laud koos toolidega, et luua restorani või kohvikumiljöö. Laura Pählapuu on kiiresti tõusnud üheks huvitavamaks eesti teatrikunstnikuks. Kuigi kunstnikutöö saab ju tuge kindlasti ka lavastaja nägemustest ja kontseptsioonidest. Ehk Urmas Vadi on siin ikkagi auteur-ina teinud autorilavastuse, mis sellest, et Vahingu ainetel. Ja sellist asja ei saagi muud moodi luua, kui terviklahendusena ikka ühest peast. Vadi sürri huumorit on siin küllaga ja sisulises mõttes oli ju ennemgi teada, milleks ta võimeline on. Sest fantaasiavaesuses teda küll kunagi süüdistada pole saanud. Kuid seda lahedam, et lavastajaideedega pole ta ka sugigi kitsi. Isegi mõnusalt mahlakas.
Kogu näitetrupp veab justkui üht köit ning stseenide vaheldumine ja ajas hüpped on nii loomulikud ning näitlejate poolt näiliselt imelihtsalt ja orgaaniliselt mängitud, et vaatajal ei üle muud kui jälgida seda kummaliste ja rohkem kummaliste karakterite voolu ühest lava otsast teise, ehk sellest "küünist/laudast" läbi... Ja kuigi terve trupp särab igas väiksemaski stseenis, siis Tiina Mälberg teeb lausa imelise mitmik-rolli. Kuid eelkõige Tõnisena pakub ta sellise koomilise pärli ning mitmeski mõttes päris omapärase - naisnäitleja poolt lahendatud - meesrolli. Ja kuna sellele on kõrval hoopis teise tunnetusega "etenduse jutustaja/juht/giid" või siis hoopis mõni kolmandat sorti karakter - see annab tunnistust tõelisest andest ja mõnuga rollideprismade läbi iseenda ampluaa laiendamisest. Ja just niisamuti nagu Tiina nii ka tema kaasnäitlejate puhul oli tugevalt tunda, et nad ise ka mõnuga neid kiiksuga karaktereid mängisid. Kohati läksid isegi nii hoogu, et unustasid iseenda. Näiteks Üllar Saaremäe ei saanud ühes esimestest stseendest (koos Toomas Suumaniga) talu teise korruse aknal naeru pidama... Saaremäe rolli, ehk teekonda oli huvitav jälgida ka sellepärast, et ma ei saanud temast päriselt aru. Ometi kõik ju tiirles tema ümber, kogu tegevustik oli kas tema ettekujutuse vili või siis tema mälestused, tema elu. Aga kas ta oli normaalne või hull? Minu teooria järgi ju see teine variant ning eks hullu inimest ongi ju raske lahti mõtestada :) Läbivalt terve loo pidas ta oma päevikut. Siis kuulas Vaino Vahingut... kas tema oligi tegelikult Vaino ise? Kõige tipuks, kuigi kohati mõjus ta hulluna, tundus ta kohati ka ainsa mõistliku olendina. Seda on raske seletada, aga seda huvitavam ta karakter ka oli. Margus Grosnõi, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Toomas Suuman teevad samuti tasemel rollid. Rästas hüppab vahepeal groteski ja Suuman isa ja kolleegi rolli(de)s on lihtsalt nii tasemel, nagu alati. Natali Lohk mehena jäi "Tõnise" varju, aga eks lava- ja elukogemus loeb sellistes väikestes nüanssides. Grosnõi pole just minu lemmiknäitlejaid, kuid selline kiiksudega tüüp oli küll huvitavalt tehtud. Juba aluskarakter andis ohjad ning MG ratsutab neid hästi käeshoides. Täiesti eraldi tahaks aga ära mainida alles VKAs tudeeriva Klaudia Tiitsmaa. Päris huvitav oleks teda uuesti näha mõnes teises rollis. Ma ei hakka siin rääkima tema ilust ja hirvesilmadest ja kõigest sellest, mida igaüks võib imetleda tema fototdeltki, aga täiesti võrdväärne partner oli ta Saaremäele. Ja kuigi ju palju noorem, mõjus ta tema pruudina täiesti võiks isegi öelda eakaaslasena. Eks muidugi ka temal on veel õppida, aga see mis praegu näha sai, andis lootust väga huvitavast tulevikust.
Hinnang: 5- (Üks minu selle suve kolmest lemmikteatrielamusest. Huvitav mängupaik, huvitav sisu, huvitav lavastus, huvitavad kunstilised lahendused, huvitavad karakterid ja huvitavalt mängitud. Kõik etendused viimseni välja müüdud. Nauding! Tõeline nauding! Ja mina loll mõtlesin, et jätan selle vaatamata, sest Vahing ei ole just "minu rida"... Õnneks levis kõrgehinnanguline arvamus kiiresti kõikjale ning jõudis viimasel hetkel ka minu kõrvu ja nii saigi läbi seikluste end Kaarel Karmi talust leitud. Või kas just "ennast leitud", pigem ikka Vadi fantaasialend. Ja kui Mälberg ei kandideeri nende rollidega Teatriliidu auhinnale, siis on küll midagi valesti... või siis tuleb sügisel nii palju imelisi naisrolle veel otsa... Muidugi kevades olid peidus ka Klemetsa ja Pohla Iphigeneia rollid... aga Tiinal on veel toetuseks kõrval roll naisbossina Armastus tööpostil-lavastuses... Ja üldse see näiteansambel oli väga äge! Äge - sõna otseses mõttes. Nii hoogsalt mängitud. Ja hullud on ju ootamatud ning kogu see tükk oli igas mõttes ootamatu :) Kui järgmisel suvel veel mängitakse, siis soovitan kindlasti vaatama minna!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Urmas Vadi
Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel
Lavastaja Urmas VadiKunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
Ühel päeval lahkub psühhiaater Johannes töölt ja ei tule enam kunagi tagasi. Jätab naise, lapsed, auto, ülikonnad, fotoalbumid. Teda kahtlustatakse liiderlikkuses, vaimuhaiguses, manipuleerimises, kuid ta on täiesti terve. Johannes lahkub, et ühes mahajäetud majas alustada oma erapraksisega. Kuid sinna hakkab kohale voorima hoopiski psühhiaatri sõpru: näitlejaid, kirjanikke, muusikuid, kellel esmapilgul justkui polegi midagi viga. Aga ka nemad vajavad ravi ja seltskonda.
On seitsmekümnendate aastate algus, suvi on soe, puhub jahutav briis.
Vaino Vahingu kiri Urmas Vadile 10. veebruaril 2006 pärast näidendi lugemist:
Hommikust! Minu arvates hea kontsentraat tolleaegsest teatritegemisest. Ja see mängiva inimese kontseptsioon on huvitavasse kujundisse valatud. Tegelased on ära tuntavad, aga mis sellest – nii mõnigi neist on juba sealpoolsuses. Jõudu! Vaino
Etendused toimuvad Lääne-Virumaal Karula külas Kaarel Karmi metsatalus, mille on projekteerinud Hugo Laur ja kus on suvitanud mitu põlvkonda legendaarseid loomeinimesi, keda ahvatles supelranna, Lahemaa rahvuspargi ning Sagadi ja Vihula mõisaradade lähedus.
Etendusele minnes valmistu jalutuskäiguks soisel metsarajal pikkusega kuni 800 meetrit, riietu vastavalt ilmale, märja ilmaga võib vajalikuks osutuda kummik, kasuks tuleb eeltõrje sääskede ja puukide vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar