Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, detsember 28, 2012

Ukuaru - Ugala


Ugala Ukuaru järgib küll natuke liiga täpselt filmistsenaariumi, kuid õnneks pole ma juhtunud seda viimastel aastatel vaatama ning seega mõnedest lausetest, mis juba pähe kulunud varasemast (a la "ma ise kraapisin talle haua oma kümne küünega") ja loo põhiliini tegevuste teadlikkusest hoolimata oli sellegipoolest huvitav lavastust ja lugu jälgida. Eesti realism kogu oma karmuses - surmade, töörügamiste ning vaesusega. Carita Vaikjärv pole küll päris Elle Kull, kuid teeb oma rolli hinge ja armastusega ning see on ka saali näha. Kuid lavastuse staarrolli tegi minu jaoks (üllatavalt) hoopis Minna ema rollis mänginud Anne Valge. Tema käre ja toimekas eideke tõi mõnevõrra seda oi-kui-vajalikku magushaput tundeskaalat valdavalt siiski kurbades toonides loosse sisse.
Ilmselt just kontrasti pärast pidevale ängile, tõusis minu jaoks kõige hingeminevaks stseeniks kogu tükis hoopis "rõõmus hetk" - see kui Minnale lehm tuuakse. Lõpuks ometi on võlaveksel väljalunastatud ning ometi on lootust, et rõõm on saabunud Ukuaru õuele. Kuid nagu ikka, on see vaid üürike. Ka muidu oli lavastajakätt kõige rohkem näha just lõõtspillimängijast jutustaja kasutamisel - pillimehe kanda jäid ka "lehma" ja "hobuse" rollid. Kalmet lavastabki niimoodi vanakoolimehena "puhtalt" (loe: vana-hea-eesti-teater), ehk umbes sinna kanti nagu Pedajas ja minule selline klaar lähenemine istub. Mitte, et ma ei tahaks ka mõnikord teistsuguseid lähenemisi näha, on minu jaoks ka sellist kindlat kahe jalaga maas lavastusi kahtlemata vaja. Kindlasti teen ma Kalmetile mõnes mõttes liiga, sest näiteks suvel nähtud "Nõiutud Kevade" kohta ju ei saa sarnast templit panna. Ometi on Kalmeti lavastused alati kuidagi "kindlad", kui nii võib öelda.

Ukuaru on minu meelest natuke nagu naiste tükk. See baseerub naiskirjaniku tekstil, peategelaseks on naine ja ka tunnetemaastiku lähtekohad on mingis mõttes oma karmielulisusest hoolimata naiselikud. Muide publik oli küll valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, kuid erilist meestevähesust publiku hulgas siiski polnud. Eks mehi käib ju teatris muidu ka vähem.

Minu teatrikaaslaseks oli inimene, kes on Leida Laiuse filmi näinud korduvalt ning vaatab seda pidevalt vahelduseks uuesti ja uuesti - tema väitel on esimene vaatus puhas filmi lavale seadmine, ainult, et laval on vaid hallid toonid ning see valgus, mis filmi tõi mingit ilu ja lootuskiiri, see jääb teatrilaval täiesti puudu. Teises vaatuses pidavat olema ka sellist dialoogi, mida filmis täpselt sellisena polnud. Ütlematagi selge, et temal hakkas selles mõttes vaates igav. Minul seda muret polnud ja need mõned dialoogikatked siin-seal, mis filmist meeles on, mõjusid pigem nostalgilistena.


Pinge kruvijaks oli aga tükis hoopis Meelis Rämmeld, kes mängis Aksli tegelase kuidagi algusest peale ebameeldivaks ja kui aus olla, siis jäi täiesti mõistetamatuks, miks Minna üldse Aksli valis? Dramaturgilises mõttes justkui eeldatakse, et vaataja teab, et Minnal on mingil hetkel dilemma, sest ta peab valima kas mõistuse või südamega ning loomulikult tundeküllase noore naisena usaldab ta oma südant ja tahab pigem tantsida Aksli kelmikate lõõtspilliviiside saatel kui minna rikkama ja turvatunnet pakkuva leskmehest Keldriaugu Karla majapidamise eest hoolitsema. Ka Indrek Sammul mängib Karla küll teatud mõttes natuke ebameeldivaks, kuid vaid vaistliku tunnetuse võrra. Inimesele, kes sisuga tuttav pole jääb õhku arusaamatus, miks ikkagi Minna Karlale ei läinud ja eelistas Akslit? Lavastuses ta justkui satub õigel hetkel Akslist mööda jalutama ning too "paneb talle käpa peale" ja Minna tee Karla juurde jääbki poolikuks. Ja seda filmilikult "viimasel hetkel". Huvitav, et alati just need vanemate tahet trotsivad isepäised plikad romaanide ja filmide kangelasteks "satuvad" :)

Kunstnikutöö oli minu meelest tõest sobimatu seekord (olen küll kuulnud ka risti vastupidiseid väiteid). Tükis on kasutatud pöördlava, aga minu meelest oli see kujunduslikus mõttes praktiliselt kasutamata. Jah, metsavanema laud oli kuhugi kõrgustesse pandud, kujutamaks kontorit, kuid muidu ikka kuidagi poolik ja arusaamatu. Näiteks need postid, mis laval püsti olid? Lisaks kogu see hallus ajas mind marru. Võibolla tõesti ei paista "hallid, tavalised eesti tegelased" piisavalt värvilistena kui neid just hallil taustal ei näidata, kuid miks need hallid puid kujutavad vineerist(?) puukujutised, mis mõjusid pigem tobedalt kui huvitava lahendusena "metsa ning puutööd" abistavalt kujutava elemendina. Ma küll mõtlesin, et see kogu kunstikutöhe negatiivne suhtumine on minu isiklik kiiks, aga samal arvamusel oli ka teatrikaaslane, seega, arvestades kunstniku (Kivilo) kogemusi võib selle panna ilmselt ajapuudulikkuse või eelarvepuudulikkuse süüks (või lavastajanõudmiste?)


Lavastuses oli kasutatud ka lapsnäitlejaid ning minu nähtud versioonis ilmselgelt Sorode lapsi :) Imearmsad tüdrukud. Pisem neist võitis ilmselt terve saali südamed :)

Huvitav, et dramatiseerijaks on hoopis Linnateatri kirjandustoa inimene - Triin Sinissaar, keda on aidanud ka Veiko Tubin, kes samuti Linnateatrist. Paratamatult viis mõtted sinna, et kas Linnateater ise seda ei tahtnud välja tuua, et see Ugalasse otsapidi jõudis? Igatahes andis kohe võimaluse mõttemänge mängida, kes Linnateatris oleks Minna, Aksli ja Keldriaugu Karla rollidesse sobivad kandidaadid. Ja kui meeste leidmisega polekski nii raske, siis Minna roll võiks ehk sobida ainult Elisabet Reinsalule. Samas (noor) Epp Eespäev oleks vaatet ideaalne variant. No tegelikult Carita Vaikjärv oligi Ugalas täiesti ideaalne variant. Tema kurbade naiste rollid ("Nii nagu taevas", "Postmodernsed leibkonnad", "Maakad" jne) on vaikselt muutumas legendaarseteks. Temas lihtsalt on see miski sees olemas, mis lausa kutsub tema kurbusele kaasa elama. Vähemalt (minusugustes) meestes äratab see lohutamisinstinkti ja seeläbi lähevad ta rollidviimasel ajal alati südamesse.

Lugu jutustab ühe lihtsa eesti maanaise hingelisest suurusest. Tema töökus, allaheitlikus, lootuslikkus ja tahe jõuda õndsa, võlgadeta, normaalse pere-eluni on kuidagi nii loomulik. Tegelikkuses ju ka tänapäeval naised orjavad oma mehi ja perekondi. Teevad seda võibolla omast vabast tahtest ja "armastusest"... ma kaldun küll arvama, et pigem rutiinist ja/või sotsiaalsetest libanormidest või ka erinevatest hirmudest (mees jätab maha või teeb füüsiliselt või hingeliselt haiget) jne. Eks armastus muudab armumise faasis inimesed pimedaks ja nii juhtus ka Minnaga. Ja kui toimub "ärkamine" armu-uimast, saadakse aru, et see, kellesse armuti ja juba ka ühine elu rajati, pole siiski täpselt see, keda läbi armunud silmade nähti. Nii kaua kui oli armastus, oli ka lootus, et kohe-kohe siiski kõik läheb nii, nagu koos on unistatud. Kuid oleme ausad - inimesed oma põhiolemuselt eriti lihtsalt ei muutu ja mida aeg edasi, seda väiksemaks see tõenöosus veel omakorda läheb. Armumisel on armuobjekti kõikide negatiivsete külgede märkamine hägustunud. Ka vead on head...
Huvitav fakt on ehk siinkohal ka see, et kirjanik Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Tundub, et Minnas on kindlasti palju Veerat ennast sees.

Mainimata ei saa jätta ka seda rõõmu, et taas sai laval näha Arvo Raimot!

Hinnang: 4 (Väga head näitlejatööd, kuid midagi jääb nagu kusagilt puudu. Õige pisut, aga siiski. Ma ei tea, kas sellest, et lugu pole tehtud omaks, ehk sealt ei kooru välja oma nägemust või see kunstnikutöö oli lihtsalt nii häiriv, et sellest oli raske mööda vaadata või oli neid emotsioone tekitavaid hetki minu jaoks 2 ja poole tunni kohta siiski õige pisut liiga hõredalt, aga kokkuvõtteks pean ma siiski ütlema, et tükk tervikuna minule meeldis. Eelkõige siiski tänu näitlejatele ja klassikalisele eesti realismile.)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Veera Saar «Ukuaru»
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi 25 minutit.

Dramatiseerija: Triin Sinissaar
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Mae Kivilo
Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro,
Lapsed: Herta Soro või Iris Rämmeld, Marta Soro või Niina Rämmeld

„Ukuaru" kujutab elu Eesti laanetaludes, Minna eluvõitlust ja teda ümbritsevaid inimesi. Eesti naine langetab metsa, künnab põldu, paneb katust, sünnitab lapsi ja kasvatab nad üles, olgu ajad kui karmid tahes. Aga eesti naine ka armastab, naerab, unistab, hoolib ning loob ilu ja rõõmu enda ümber. Selline naine on Minna, kes valib meheks rikka taluperemehe asemel pennita lõõtspillimängija ning kolib koos temaga metsade ja rabade taha, et rajada Ukuarul oma perele kodu. Ja ta ei kahetse midagi. Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani „Ukuaru" esimesel köitel, mis käsitleb aega Teise maailmasõja eel ja ajal. Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud seda oodiks naisele, eesti rahva edasikestmisele ja armastusele.

„ Ukuaru" autor Veera Saar sündis 28. märtsil 1912. aastal Peterburi kubermangus Jamburgi maakonnas Tikapesa eesti külas. Perekond opteerus Eestisse 1919.aastal. Veera Saar õppis Tartu Ülikoolis ja töötas õpetajana. Romaani "Ukuaru" (1969) põhjal tegi Leida Laius 1974. aastal samanimelise populaarse mängufilmi. 1970. aastal pälvis Veera Saar "Ukuaru" eest Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna, ühtekokku on see preemia määratud talle kolmel korral.

 Esietendus suures saalis 21. aprillil 2012

Sildid: ,

1 Comments:

Blogger autoriotsija said...

Tervitus!
Tahtsin lihtsalt täpsustada, et "Ukuaru" filmi nägin kunagi lapsepõlves ja enne dramatiseeringu kirjutamist ma seda üle ei vaadanud. Nii et dramatiseering on ikka Veera Saare, mitte filmi järgi tehtud...
Parimat!
Triin Sinissaar

12 november, 2013 22:12  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default