Aasta lõpp kihutab lähemale pöörase kiirusega... vaikselt saab hakata ka aastat kokku võtma ning mälestuseks üles kirjutama selle aasta olulisima ka elamustest ja kogemustest. Kui praeguse seisuga on detsembris ootamas realiseerimist veel 7 teatripiletit, aasta mõned hinnatuimad kinopärlid, nagu "La la land" ja "Hymyilevä mies" on alles kinno tulemas ja ehk õnnestub mingi ime läbi näha ka "Jackie", "Lion", "Moonlight", "Quiet passion", "Silence", "Fences" ja "Louis XIV surm"... Kindlasti jäävad kõrvu veel mitmed head laulud nendel aasta viimasel kolmel ja poolel nädalal... seega nende kokkuvõtete tegemiseks veel aega on. Ent ühe asja võib juba praegu välja kuulutada... AASTA ILUSAIM TANTS! (ma olen ju ikkagi "Danzu"mees :) )
Pärit on see suve lõpust, saatest "So you think you can dance". Kus sellel aastal osalesid kuni 13 aastased lapsed ja igal ühel neist partneriks üks täiskasvanud tantsija varasematest hooaegadest. Ma küll alguses mõtlesin, et selle "laste"hooaja jätan vahele... aga õnneks sain eelarvamustest üle, sest tase oli uskumatult kõrge.
See Travis Wall-i koreograafia jutustab loo ühest noorest emast, kes pärast sünnitamist on oma lapse loovutanud ning nüüd kus laps on suureks kasvanud, tahab ta teda oma ellu tagasi...
Lisaks tantsule sain oma aasta teise poolde kaasa selle taustal kõlava Sara Bareilles-i laulu "She used to be mine", mille sõnad jutustavad loo enese kaotamisest.
Toon need siin vaba käega tõlgituna ära:
"Pole lihtne tunnistada,
et suurema osa ajast ma ei tunne ennast ära.
Et need kingad ja see põll, see koht ja need, kes selle kohaga on seotud,
on võtnud rohkem kui ma olen andnud neile.
Pole kerge endale tunnistada,
et ma pole üldse enam see, kes ma kunagi olin.
Kuigi on tõsi, et ma polegi kunagi tähelepanu keskmes olnudki,
mäletan ma siiski seda kes ma kunagi olin…
Ta pole täiuslik,
aga ta üritab anda endast parimat,
ta on hea, aga vahest ta valetab,
ta on enda vastu kriitiline,
ta on katki, aga abi ta ei taha küsida.
Ta on segane, aga sõbralik.
Ja ta on üksildane suurema osa ajast…
Ta on kõik see segamini küpsetatuna ilusaks koogiks.
Ta on kadunud, aga kunagi oli ta minu…
Ma pole seda kunagi tahtnud,
mõnikord elu lihtsalt tuleb ise tagauksest sisse
ja voolib inimest ning paneb Sind uskuma,
et see kõik mida kuuled on tõsi…
Ja nüüd oled mul Sina.
Ja Sa pole see, keda ma tahtsin.
Kui ma oleksin päris aus,
siis annaksin kõik tagasi
võimaluse eest alustada otsast peale
ja ümberkirjutada ühe või paar lõppu inimese jaoks,
keda ma kunagi tundsin.
See, kes on just piisavalt hooletu,
kes saab kõrvetada, aga õpib sellest tugevamaks.
Kui talle tehakse haiget ja teda kasutab inimene,
kes ei oska armastada.
Ja siis jääb ta lõksu
ja on hirmul elu pärast, mis põleb ta sees.
See leek kasvab suuremaks iga päevaga,
kuni lõpuks tuleb tal meelde võideda kasvõi natuke,
et tuua sära tagasi silmadesse.
Mis on kadunud, aga kunagi oli seal.
Ta on segane, aga sõbralik.
Ta on üksik… suurema osa ajast.
Ta on kõik see segamini küpsetatuna ilusaks koogiks.
Ta on kadunud, aga kunagi oli ta minu…"
Vaata, kuula ja naudi... see paar minutit on väärt kulutamist:
https://www.youtube.com/watch?v=64negvkhF1U
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar