neljapäev, 28. november 2019

Kauka jumal - VAT Teater


Ei saa aru, kuidas see küll nii on, et iga kord kui VAT Teatrisse lähen, siis kohtan mõnda oma sõpra või tuttavat. Inglise keeles on selline väljend "great minds think alike" :) On ka selline väljend: "ütle, kes on Su sõbrad ja ma ütlen, kes oled Sa ise"... kas tõesti siis VAT on see kants, mida minu klann tihedamalt oma kultuurimekaks peab? :) Kes teab... ilmselt lihtsalt kokkusattumus ja väikses saalis ning ooteruumis tabab silm tuttavad kergemalt... Aga ka seekord, nii kui oma riided sain nagisse riputatud, vaatas mulle otsa Rahvusraamatukogu garderoobi vastas sõber Taavi (koos oma naisega). Küsis, kas plaanin "Kauka jumalast" kirjutada ka. Mina vastu, et kui teatrisse kutsutakse, siis kirjutangi, rohkem ei jõua ja ei jaksa ka. Hea kui niigi palju jõuab.

Enne kui lavastuse juurde siirdun, peame korraks kiirluubis käima ära peale etendust - hetkes, kui toimus saalist väljumine. Taavi ütles, et ta isegi mõtles etenduse vaatamise ajal minu missioonile, ehk "mida sellest küll kirjutada on"? Mina vastu, et tõesti, seekord palju polegi, aga kuna tükk on lühike, hoogne ja kiire, siis lühikese ja kiire peegelduse annan sellegipoolest.

Margo Teder ja VAT Teater on Kitzbergi klassika "Kauka jumal" toonud tänapäeva, teinud sellest komöödia ja minu arvates tunnetuslikult ka "noorteka". Ja eks Kitzberg on ka koolides kohustuslik kirjandus. Tänapäeva kiirtarbijatele ning eriti internetiklikkijatest noortele võib selline vaatet olla ainu(õige)võimalik läheneda ja vana hea Augusti mõtted "kohale toimetada". Nad seal teavad, mida teevad -kavalpead! :)

Teisalt jällegi vähemalt minusugustele keskealistele on ka see Mogri-Märt ja tema raha- ning võimuiha juba nii raamatust kui teatrist tuttav. Teatris muide üldsegi mitte sage materjal, viimati Endlas Noormetsa lavastusena tosin aastat tagasi ning enne seda mäletan väga varajasest lapsepõlvest teleülekannet Lembit Eelmäega Mogri-Märdina.

Kuid Mihkel Seeder on seekordse dramatiseerinud ümber ning pakub ühe "kastist välja" vaatenurga vanale loole. Kärpinud ja moderniseerinud. Liialt? See on juba iga vaataja silmades. Minu arvates sobivalt, et Margo saaks lavastuses hoida kogu aeg tempo üleval. Teisalt jällegi ei jäänud nii väiksest ampsust midagi suuremat mälumiseks ka, kõik läks ehk sutsu liigagi libedalt ja kiirelt kurgust alla.

Kunstnik Pille Jänes on lavale seadnud muruplatsi, mis tagaseinal avardub üheks korralikuks kopliks. Lavakujundusega vähemalt sama palju oli karakteritekujundust. Kuna osalt näitlejad mängivad mitut tegelast, siis juuste-parukate-kostüümide vahetustega on see vägagi mõnusalt õnnestunud. Nii mõnigi lahend kuulub lavastuse väärtuste sekka.

Teatritehnilisema tausta poolelt tahaks veel eriti esile tõsta Sander Põllu valguskujundust. Vaataja ilmselt sellisele asjale tavaliselt ei mõtlegi, et nõnda väikses saalis, nagu seda VATil seal raamatukogu keldris on, on tegelikult valguskunsti loomine üks paras väljakutse. Põllu on selles mõttes maag, et ta iga kord suudab mängida ja tuua mingeid huvitavaid rakursse sisse, mis loovad praktiliselt alati arvestatava valgusrežii suure režii sisse. Seekord veel eriti. Ja seda jälgida ning tabada mõttetegevust nii olulises komponendis on vaimustav. Eriti varjudega mäng ja prožede paigutus ning siis kui valgust lastakse lisaks lavale ja selle külgedelt ja pealt ka näiteks üle publiku peade, et tekitada stseenile just õiget tunnetust ja atmosfääri.

Viimati oli see vaadates Ester Kuntut Sarabandis, kui mõte liikus sellele, et üks noor näitleja käivitab teistes, vanemates kaasnäitlejates midagi, mida sealt võib-olla muidu välja ei tuleks. Seekord vaatasin tänavu Viljandi lavakooli lõpetanud Karolin Jürise tour-de-force kaksikrolli - silmade särades loodud 2 noort, erineva taustaga naist, kuigi mõlemad millegipärast väga sümpaatsed. Leena ju muidugi, aga peretütar Miili ka, oma pitsilisest kombineelikust kleidist hoolimata või pigem isegi ka just osaliselt sellepärast :) Aga lavastaja ja kunstnik on võib-olla nimme mänginudki mõttega, et tegelikult on mõlema pinna all tore tüdruk, üks, ehk antud juhul Leena on ehe ja päris - sellepärast pole ka Karolini karakterit millegi välise lisamisega koormatud - see naine ongi päris. Ja siis teine, Miili, kellel on parukas peas ja kohtlaselt tibilikud riided ja seksikad sukad - kõik natukse võlts... kuid seda ju just siis selle raha mõjul?! Tüdruk ise ei ole süüdi, ta on lihtsalt sellest mõjutatud. Näitlejad ikka räägivad, et nemad, ükskõik keda nad ei mängi, õigustavad selle karakteri enda jaoks selliseks, et nad ise teda mõistavad ning seeläbi on rohkem mängitavaga sinapeal. Siin olid Karolini esimese suurema rolli, pärast kooli lõpetamist, loodud tegelased ehedalt, justkui elust enesest.

Kuid see Karolin hoog ja särts on ka absoluutselt terves ülejäänud trupis sees. Kõik käiksid nagu ühte jalga. Kuigi ma leian, et VAT Teatri üheks eripäraks ongi just selline tugev ansamblitunnetus (võib-olla ka osaliselt tänu kammerlikult väiksele lavale) vaatet alati sees. Ent seda ei saa võtte iseenesestmõistetavusena - see on kindlasti inimeste, otsuste ja töö tulemus. Jah, kõik 5 näitlejat selles tükis särtsuvad ja särisevad.

Minu lemmik (loodud) karakteriks tõusis Ago Sootsi rahaahne pisiärikas, kelle "saatanasarved" olid üks paras üllatus. Sossepp, Leena isa Ants hoopis teisest puust. Selles kontrastis oli midagi mõnusalt mängulist, sest ma millegipärast ei usu, et Ago ise kummagagi neist tegelikult samastub. Võib-olla selles peituski veel tema eriline mängu võlu - näitleja mängib midagi, milleks ta pole tüüprollistatud. Muidu oma tavalise teatrikaaslasega koos Ago etendusi vaadates olen tihti tema suurest Ago-vaimustusest mõjutatud, aga seekord võin täiesti puhtast südamest öelda, et minule endale (ilma teatrikaaslaseta) meeldisid sellised lahendused ja väga.

Ning muidugi Mogri-Indrek Taalmaa-Märt ise. Indrek on vahvalt ekspressiivne, kui tema rolli see parajasti peaks sobituma ja siin see nii ongi. Küll ilmed, küll maneerid. Ta täidab juba ainuüksi oma füüsilise kohaloluga selle pisikese lava otsast otsani ja sellest jääb veel ülegi. Aga kui ta veel hääle maksma paneb - võimas! See vaikne mörisev allasurutud viha, mida ta kuidagi päriselt varjata ei suuda ning siis nagu keeristorm paisub see tasane mörin tema seest ka aeg-ajalt korralikuks laastavaks tormiks. Vahvalt karikatuurne.

Meelis Põdersoo perepojana, kes isale omakorda enda isa võlgade katteks tööliseks tulnud Leenasse (Karolin) armub, on oma rollilahenduses tuttavlikum, kuigi samuti tabab ka sellisena tolle isa varjus ja rahadel elava poisikese tüüpi, kes on oma olukorra ohver või pigem teatud kasti kukkunu. Palju meil neid rikkurite lapsi siin ümber päris elus siblib. Kas nad ka tahaks sellest välja rabelda ja ise omadega hakkama saada... Raha võim on paraku päris elus nii tugev. Ainult armastus (emand) ehk olekski see, mis "vaese mehe võitjaks teeb", nagu ütleb laulusalm. Ja laast, aga mitte liist - alati väge täis Elina Reinold. Siin kahe naisena - Mari, kes oma mehe Mogri-Märdi nõmedused alla neelab, sest on ka raha suudlusest lummatud ning kõigel muul tegelikult enam polegi päriselt vahet - tibinaine... aga selle kahjuks kõige koomilisemas (loe: naeruväärsemas) mõttes - keskealine tibinaine. Ja teisalt jälle tema Anu, kes mõjub siin nagu mingi posija. Hoopis teise otsa koomika, aga koomiline sellegipoolest.

Vaadates ei mõelnudki, aga nüüd kirjutades saan alles aru, kui värviline ja eriilmeline tegelaste paraad see "Kauka jumal" on. Karikatuur karikatuuri otsa. Jah, eks issanda loomaaed ongi ju kirju ja Margo oma trupiga tõestab seda ka :)

Hinnang: 3+
Vaadates seekordset etendust, istus kusagil tagareas ilmselt keegi teatriinimene (kahtlustan, aga ei ole kindel), kes pidevalt kõva häälega naerma purskas ja see minu ümber istunud prouasid hirmsasti häiris - pidevalt liikusid pilgud tagaridade suunas. Mind ei häirinud. Ise muigasin ja naersin ka praktiliselt samades kohtades. Ilmselt teatritegijad ise teavad kui mõnus on saada publikult saalist vastukaja oma mängule. Ma arvan, et see tiivustab ka mängu, eriti siis kui naerdakse/nutetakse/plaksutatakse "õigetes" kohtades.
Minule teater meeldis ja mõnus, et lavastaja ei olnud liikunud turvalist radapidi. Eks see materjal ole klassika ja "kohustuslik kirjandus" ka sellepärast, et teema kõnetab ajast aega - nii kaua kui raha ja võim käivad käsikäes ja niikaua kui raha ja võim meid inimesi mõjutab. Kuid jah, pärast etendust siiski sellest midagi pikemat mõtteainest või arutelutekitavat nii endamisi kui teistega ma ei saanud. Võib-olla on see ka teema, mis nagunii on päevakorras juba liigagi mitme tahu pealt - nii laiemalt poliitikas kui ka väiksemates kogukondades kuni pereringini välja. Eks neid teemasid ole ju mõeldud ka läbi ja lõhki - ehk sellegipärast sobib see vaatamiseks eelkõige just koolilastele. Õpetajatel hea võimalus viia oma klass kõverpeeglis versiooni Kitzbergist vaatama? Just nagu siin seda näidati.
Kuid ühe meelelahutusliku teatriõhtuna, kus mäng on hoogne ning teemad arusaadavad ning kõigile tuttavad, on see nii ehk naa kindlasti omal kohal.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed pressifotod):

KAUKA JUMAL


Autor:August Kitzberg
Lavastaja:Margo Teder
Dramaturg:Mihkel Seeder
Kunstnik:Pille Jänes
Helilooja:Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik:Sander Põllu
Osades:Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo
Fotograaf:Rait Avestik

Money meest ei riku

Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele.
Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma!
August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista.
Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski.
Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda.
Ometi juhtub see siiski...
Esietendus: 14. novembril 2019 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
NB! Lavastuses kasutatakse relvapauke ja lavatossu 
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 30 minutit


Kommentaare ei ole: